1-15-7868/15 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-15-7868

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2015.a Kuninga tn kohtumaja

Kriminaalasja number

1-15-7868 (15267000154)

Kohtukoosseis

Kohtunik Rubo Kikerpill

Kohtuistungi sekretär

Kristi Haab

Prokurör

Ringkonnaprokurör Gardi Anderson

Kriminaalasi

F.V süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi

üldmenetluse korras

Süüdistatav

F.V

Isikukood või sünniaeg:

XXX

Karistatus:

kriminaalkorras karistamata,

karistatud kustunud

Tõkend:

kahtlustatavana kinni peetud

26.02-27.02.2015, alates 27.02.2015 elukohast lahkumise

keeld

Menetluse tagamise vahend: alates 27.02.2015 ajutine

lähenemiskeeld

Kaitsja

vandeadvokaat A.I, kokkuleppel

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 315 lg 4 järgi kohus otsustas:

Süüdi tunnistada F.V KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta

ja 6 (kuus) kuud vangistust.

Süüdi tunnistada F.V KarS § 120 lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud

vangistust.

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel suurendada mõistetud üksikkaristustest raskeimat

karistust 2 (kahe) kuu vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta ja 8

(kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 26.02.2015-27.02.2015.a., s.o

1 (16)

1-15-7868

2 päeva. Ära kandmata karistuseks lugeda seega 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 28

(kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele

pööramata, kui F.V ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuupäev.

KrMS § 310¹ ning võlaõigusseaduse § 1055 alusel rahuldada kannatanu U.I ´i taotlus

lähenemiskeelu kohaldamise kohta. Kohaldada kannatanu U.I ´i ning tema eraelu kaitseks F.V

suhtes lähenemiskeeld tähtajaga 1 (üks) aasta, keelates F.V ´l:

1. Viibida avalikes kohtades (tänaval, kauplustes, toitlustus- ja kultuuriasutustes), avalikel üritustel

ning muus U.I ’i (ik XXX) viibimiskoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit ning suhelda U.I-

ga nendes kohtades;

2. Viibida U.I ’i elukohas, Pärnu ja elukoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;

3. Viibida U.I ’i töökohas ja töökoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;

4. Suhtlemine U.I-ga erinevate sidevahendite, sealhulgas telefoni, mobiiltelefoni, interneti, posti,

suhtlusportaalide, e-posti kaudu.

Lähenemiskeeld algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa

kriminaalvastutuse KarS § 3312 alusel.

Tõkend elukohast lahkumise keeld ja ajutine lähenemiskeeld U.I ´i suhtes, mis on kohaldatud

Pärnu Maakohtu 27.02.2015.a määrusega nr 1-15-1582 – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Asitõendid

KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde järgmised asitõendid:

CD-R-plaat häirekeskuse hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestisega, mis asub kriminaalasja

toimiku juures.

Välja mõista F.V-lt riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna:

KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot;

KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi isiku ekspertiisi tegemise kulu 109 eurot;

KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja I.I ´i kohtusse ilmumise sõidukulu 25 eurot.

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr:

EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is

või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr:

EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida

maksekorraldusele viitenumber 99915700087416. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku

nimi, kriminaalasja number.

Riigi kasuks välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul,

2 (16)

1-15-7868

alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või

määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva

jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

F.V ’t süüdistatakse selles, et tema 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx

võttis endisel elukaaslasel U.I-l selja tagant ühe käega kaelast kinni ja lükkas U.I näoga vastu

seina, misjärel hoides ühe käega U.I kaelast ja teise käega riietest, lükkas U.I vannitoast

väljapääsu suunas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku õlavarrega vastu uksepiita. Seejärel F.V

lükkas U.I vannitoast välja ning keeras elutoas näoga enda poole ja lükkas diivanile. Kukkudes

diivanile istuvasse asendisse, surus U.I F.V-d kätega endast eemale ning üritas püsti tõusta,

mille peale F.V haaras U.I-l käega kuklast ning tõmbas teda ühe käega kuklast ja teise käega

käsivarrest kinni hoides diivanilt püsti, misjärel vedas ühe käega kuklast ja teise käega selja tagant

riietest kinni hoides magamistoa suunas. Magamistoa ukse juures pani U.I käed uksepiitadele,

kuid F.V rebis tema käed uksepiitade juurest ära ning lükkas U.I magamistuppa, mille tagajärjel

U.I kukkus parema reiega vastu klaasiga kappi. Füüsilise vägivalla tulemusena F.V põhjustas

U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel.

Samuti süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise,

25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx elutoas haaras korterist põgeneda

üritanud endisel elukaaslasel U.I-l käega juustest, lõi ühel korral lahtise käega paremale poole

vastu pead ning lükkas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Seejärel F.V

haaras U.I-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus lükkas voodile

pikali. Füüsilise vägivalla tulemusena F.V põhjustas U.I-le füüsilist valu, nahaalused

verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid.

Oma sellise tegevusega pani F.V toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on

toime pandud lähisuhtes ning korduvalt.

Samuti süüdistatakse selles, et tema 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx

elutoas haaras tooli ja vehkis sellega mööda tuba, samal ajal karjudes endisele elukaaslasele U.I-le

: „Ma löön su litsi raisa maha! Ellu sa ei jää! Ma retsin su ära!“ ning lubas segi peksta U.I

üürikorteri. Kui U.I üritas korterist põgeneda, haaras vasaku käega U.I-l juustest kinni ning

ütles: „Ma tapan su raisa ära!“ Seejärel F.V lükkas U.I magamistuppa voodile pikali ning

hoides teda voodis kinni ütles: „Sa ei tea, kellega sul tegu on. Ma olen inimesi tünni ära uputanud

ja pärast nad maha matnud ning nii, et keegi neist ei tea. Ma retsin su ära! Sa ei kujuta ette, kui

palju naisi ma olen ära retsinud“. Ähvardamise tulemusena tundis U.I reaalset ohtu enda elule ja

tervisele.

Oma sellise tegevusega pani F.V toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Kohtuistungil uuritud tõendid:

1) kannatanu U.I ’i ütlused, protokolli lisa: foto;

2) tunnistaja C.L ütlused, protokolli lisa: patrullilehe koopia;

3) tunnistaja I.I ütlused;

4) sündmuskoha – xxx Pärnu linn – 26.02.2015 vaatlusprotokoll, lisa: fototabel;

5) isiku ekspertiisiakt nr 15E-LäI0010, lisa: fotod;

3 (16)

1-15-7868

6) isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokoll seksuaalse väärkohtlemise korral;

7) 26.02.2015 nõudekiri nr 3.2-1/6530-1 hädaabinumbrile 112 tehtud kõne(de), milles kutsuti

politsei ja kiirabi Pärnu linna xxx helisalvestise saamiseks ning 26.02.2015 vastus

nõudekirjale koos manusega: vastuskirja ja kõnesalvestise koopiaga;

8) asitõendi – Häirekeskuse hädaabinumbrile 112 25.02.2015 kell 09:07:38 telefoninumbrilt

+3725xxxx tehtud kõne salvestus – 07.05.2015 vaatlusprotokoll, lisa CD-R-plaat

kõnesalvestusega;

9) isiku kahtlustatavana kinnipidamise 26.02.2015 protokoll;

10) isiku läbivaatuse 26.02.2015 protokoll;

11) süüdistatava F.V ütlused;

12) Politsei- ja Piirivalveameti 28.05.2015 nõudekiri nr 3.2-1/16414-1 SA-le Pärnu Haigla ja

SA Pärnu Haigla 02.06.2015 vastus nr 1.2-1-6/1710-1 koos lisaga;

13) F.V karistusregistri väljavõte;

14) Lõuna prefektuur, prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise 03.05.2010 määrus;

15) tõend F.V maksustatava tulu kohta (2014) ning tõend keskmise päevasissetuleku ja

elatustaseme kohta 2014.

Menetlusosaliste põhjendused maakohtus

F.V end kuritegudes süüdi ei tunnistanud.

Süüdistatava kaitsja toetas oma kliendi arvamust. F.V väidab, et ta ei ole kordagi U.I löönud ega

ähvardanud. Esines küll kodutüli, kuid selle käigus F.V ei löönud ega ähvardanud. Kodutüli

käigus ründas U.I hoopis süüdistatavat ning tahtis teda küünistada. Vastavat rünnet tõrjudes

lükkas F.V U.I minema ja pani voodisse pikali. U.I sai reitele sinikad, lüües ennast ise laua vastu

ära.

Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus seetõttu piisavalt selgelt tõendatud, eriti arvestades asjaolu, et

osapooled on üksteise suhtes vaenulikud ning kannatanu ütlused ei ole neutraalsed. Vigastustena

on tuvastatud sinikad reitel, mida kannatanu löögikohana ei kirjelda. Kindlasti ei anna väidetavad

sinikad märki kuklast pigistamisest. Sõnelusest ja kannatanu solvamisest kasvas välja tüli, milles

olid aktiivsed mõlemad osapooled. F.V varasemast käitumisest viimase kahe aasta jooksul, samuti

süüdistuses toodud päevadel veebruaris 2015, ei nähtu, et F.V oleks olnud agressiivne või

vägivaldne.

Mis puudutab süüdistust ähvardamises, siis on ebausutav, et U.I tundis ennast 3 päeva jooksul

halvasti ja hirmununa ning ei julgenud kodust välja minna. Samuti ei ole tõsiseltvõetav, et F.V

ähvardanuks U.I reaalselt tappa. Andmed puuduvad, et F.V oleks kellegi tünni ära uputanud või

ära retsinud. Selleks ei anna alust F.V isik, kellel puuduvad igasugused varasemad karistused

analoogsetes asjades. Samuti on tekkinud tüli iseloomu arvestades ebatõenäoline, et ta võinuks

soovida oma elukaaslast tappa. Puuduvad vastavad vahendid, võimalused. Tegemist on

emotsionaalse tüliga, mida osapooled mäletavad erimoodi. Kahtlused tuleb kriminaalmenetluse

spetsiifikast tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastasel korral muutuks isikute süüdimõistmine

vaenuliku kannatanu ütluste põhjal liiga kergekäeliseks.

Kaudse tunnistajana I.I ütlused ega sõnumid ei kinnita piisavalt seda, et oleks 25. veebruaril aset

leidnud tahtlik füüsilise või vaimse vägivalla sooritamine. Kõik tõendid on ainult U.I poolse

seisukoha väljendus. Üksnes sinikate põhjal isiku süüdimõistmine vägivallas on oletuslik.

Süüdistuse põhjal on raske eeldada, et peale kahte aastat kooselu soovinuks F.V kainena lihtsalt

koos viibides teist isikut tappa. Oluline on märkida, et lähenemiskeeldu soovis F.V ise, kuna ei

soovinud peale asja menetluse alustamist U.I-ga kokku puutuda.

4 (16)

1-15-7868

Prokurör jäi seisukohale, et kohtulikult uuritud tõendid kinnitavad, et F.V pani toime KarS § 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku tervise kahjustamise, samuti valu tekitava

kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt ning KarS § 120 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist.

Maakohtu seisukoht

Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et F.V süüdistus KarS §

121 lg 2 p 2 ja 3 ning KarS § 120 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud.

Kaitsja on öelnud, et F.V tuleb õigeks mõista, kuna tema poolt kuritegude toimepanemine ei ole

tõendatud. Ükski kaudne tõend ei kinnita, et F.V oleks soovinud U.I tappa või vigastada. Kohus

kaitsja vastavate seisukohtadega ei nõustu.

Esmalt on vajalik osutada, et kui kehaline väärkohtlemine ja ähvardamine pannakse toime

lähisuhtes, kodustes tingimustes ning teiste isikute juuresolekuta, siis sellisel juhul esinebki vähe

otsesed tõendid ning kohus peab otsuse langetama kaudsete tõendite kogumi alusel. Riigikohtu

praktikas ei ole välistatud isiku süüdi tunnistamist kaudsetele tõenditele tuginevalt (Riigikohtu

otsus 3-1-1-8-10 p 10). Vastasel juhul oleks oluliselt raskendatud selliste elujuhtumite muutumine

kohtumenetluse esemeks, mida endast ka käesolevad süüteod kujutavad.

F.V-le KarS § 121 alusel inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette teise

inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Rünnatavaks õigushüveks

on teise inimese kehaline heaolu. KarS § 121 lg 2 p 2 sätestab kuriteo enamohtliku koosseisu, kui

kannatanu näol on tegemist toimepanijaga lähisuhtes oleva isikuga. Kahe inimese vaheline

paarisuhe on lähisuhe. Teo objektiivse külje alternatiividest vastab F.V-le inkrimineeritav tegu

kehalisele väärkohtlemisele - mõjutatud on teise inimese keha valu tekitaval viisil, mis ei ole

normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav. Riigikohus on lugenud sellise kohtlemise

näideteks muuhulgas löömise, käe väänamise, juustest tirimise ja kägistamise. Kehaline

väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida

tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameldivat aistingut

(Riigikohtu lahend nr 3-1-1-50-13 p 12).

F.V-le on esitatud süüdistus selles, et tema 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 Pärnu linnas xxx

põhjustas füüsilise vägivalla tulemusena U.I-le füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema

reie tagumisel pinnal ja vasakul õlavarrel. Samuti süüdistatakse F.V-d selles, et tema isikuna, kes

on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 25.02.2015.a kella 08.00-08.22 vahelisel ajal

Pärnu linnas xxx põhjustas füüsilise vägivalla tulemusena U.I-le füüsilist valu, nahaalused

verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal ning rebis peast juukseid. Viimases

lauses tooduga täitis F.V KarS § 121 lg 2 p 3 sätestatud kuriteo enamohtliku koosseisu, kuna

tarvitas kannatanu kallal vägivalda korduvalt. Tegemist on samaliigilise süüteo toimepanemisega

vähemalt teist korda, antud juhul kahel üksteisele järgnevatel päevadel toimunud eraldiseisvates

kuriteoepisoodides.

Süüdistus hõlmab endas ka tapmisega ähvardamist. Kirjeldatud asjaoludena pani F.V 25.02.2015.a

kella 08.00-08.22 vahelisel ajal Pärnu linnas xxx elutoas toime KarS § 120 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist. Siinjuures ei ole ähvarduse veenvuse hindamisel tähtis, kas süüdlasel oli ka tegelikult

ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Oluline on konkreetse ohu- ja hirmutunde

tekitamine. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis

tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga (vt Riigikohtu lahend 3-1-

1-7-07 p 13).

5 (16)

1-15-7868

Vaidlus puudub selles, et süüdistatav ja kannatanu olid kuni 25.02.2015 lähisuhtes olevad isikud.

Vaidlus puudub ka selles, et kannatanul esinesid 26.02.2015 kell 09:35 ekspertiisiaktis nr 15E-

LäI0010 fikseeritud vigastused (ekspertiisimäärus ja ekspertiisiakt tl 42-48). Ekspertiisiaktiga

tuvastati U.I-l nahaalused verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal, parema

reie tagumisel pinnal ning vasaku õlavarre tagumisel pinnal. Vigastuste olemasoluga on nõustunud

kohtuistungi lõpukõnes ka kaitsja, märkides, et sinikad olid olemas, kuid üksnes sinikate põhjal

kellegi süüdi tunnistamine on liiga kergekäeline. Kannatanu kinnitusel tekitas toodud vigastused

temale F.V süüdistuses toodud ajavahemike vahelisel ajal Pärnu linnas xxx asuvas korteris. F.V

vigastuste tekitamist U.I-le ning U.I tapmisega ähvardamist eitab, kuigi tunnistab, et viibis 23-

25.02.2015 kannatanuga ühes korteris ning et süüdistataval ja kannatanul oli tüli. Seega puudub

vaidlus selleski, et F.V saabus Pärnu linnas xxx asuvasse korterisse 23.02.2015 kella 20:00 ajal ja

lahkus sealt 25.02.2015 vähemalt enne kella 9:13, kui saabus politsei.

Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid suulisi ja kirjalikke tõendeid ning tuvastas järgnevad

asjaolud:

U.I poolt 19.11.2015 kohtuistungil antud selgituste järgi tunnevad süüdistatav ja kannatanu

teineteist alates 2013. aasta kevadest. Tutvuti Tartus, tekkis tavaline paarisuhe ning asuti koos

elama xxx. 01.12.2014 hakkas kannatanu käima Pärnu linnas xxx tööl ning 2015 veebruari alguses

kolis elama Pärnusse aadressile xxx. Tegemist oli üürikorteriga, mida kannatanu üüris ise I.I-lt .

Korteri leidmiseks pani kannatanu kuulutuse ajalehte Soov ning üürileandja võttis temaga

ühendust. Kannatanu elukaaslane F.V Pärnusse elama kolida ei soovinud, mistõttu sõlmis

üürilepingu kannatanu U.I üksi ning ka üüri maksis tema. Korteri võtit süüdistataval ei olnud.

Samas käis süüdistatav kannatanul Pärnusse kolimisest saadik pidevalt külas, planeerides

külaskäike kannatanu töögraafiku järgi.

Lahkarvamused süüdistatava ja kannatanu vahel tekkisidki ühise elukoha tõttu, sest süüdistatav

soovis elada kannatanuga pinnal, millisel elas ka süüdistatava ema. Kannatanu soovis paarina

elada eraldi. Kannatanu andis süüdistatavale mõista, et kui eraldi elukohta elamiseks ei leita, siis ei

ole U.I arvates mõtet suhet jätkata. Süüdistatav ja kannatanu elasid ka xxx vahepeal omaette

pinnal, kuid enne kannatanu Pärnusse kolimist elati taas süüdistatava ema juures. Sellest ajast

tekkis paarisuhtesse rohkem pingeid. Samas vägivalda süüdistatav kannatanu suhtes enne

süüdistuses toodud sündmusi tarvitanud ei olnud.

Viimati tuli F.V kannatanu juurde Pärnu korterisse 23.02.2015 ja lahkus sealt 25.02.2015

hommikul. Kannatanu ise lasi süüdistatava korterisse, kuigi vihjas sisse laskmisel, et kui

süüdistatav temaga koos elada ei soovi, ei ole külaskäigul mõtet. Kui süüdistatav maja välisukse

kella helistas, et saanud kannatanu koheselt aru, kes ukse taga on. F.V oli korterisse sisse saades

ärritunud olekus ja küsis, miks teda sisse ei lasta. 23.02.2015 õhtu möödus süüdistatava poolt

kangekaelselt kannatanule otsa vaadates või seina vaadates. Vaadati ka televiisorit. Öö magas F.V

magamistoas ning U.I elutoas diivanil.

24.02.2015 hommikul ärgates läks kannatanu vannituppa pesema. Süüdistatav järgnes talle sinna

olles endiselt ärritunud olekus ning alustas kannatanu kallal vägivalla tarvitamist. Kannatanu pesi

vannitoas hambaid, kui süüdistatav haaras temast selja tagant kinni, tiris juustest ja hoidis füüsilise

jõuga kaela ümbert kinni. Edasi lükkas F.V kannatanu elutuppa ja sealt magamistuppa. Kõigis

tubades jätkus kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine. Kannatanu püüdis süüdistatavale ka vastu

hakata.

Kannatanul oli süüdistatava juuresoleku tõttu raske vägivalla toimepanemisest kedagi teavitada.

Sellele vaatamata õnnestus kannatanul saata 24.02.2015 kell 11:10 G.U-le sõnum, sisuga: „Võta

kedagi kaasa ja tule Pärnusse F.V-le järele, muidu peab siia politsei kutsuma. Ta läks hulluks. Ma

ei tea ta õdede numbrit. Aadress on xxx.“ (tekst on telefonist tehtud pildina fikseeritud kannatanu

ülekuulamise protokolli lisas, vt tl 16). G.U on F.V sõber, kelle kontakt oli U.I-l telefonis olemas.

6 (16)

1-15-7868

Sõnumi peale G.U helistas U.I-le ja küsis, et mis süüdistatava ja kannatanu vahel toimub. U.I

rääkis sõnumis toodud jutu G.U-le veelkord üle ja ütles, et G.U saabudes kedagi kaasa võtaks, sest

G.U ei ole kõige suurema kehaehitusega. U.I-le tehtud kõne peale helistas G.U F.V-le. F.V rääkis

G.U-ga ning sõimles telefonisse muuhulgas lause, et lööb kõik litsid maha. Sõnumi ja kõnede

peale kannatanule appi G.U siiski ei saabunud.

Kell 20:09 24.02.2015 saatis U.I sõnumi üürikorteri omanikule I.I-le . Sõnumi sisuks on: „Tere,

kas saaksid homme varakult Pärnusse tulla? Siin on vaja sinu kohalolekut, kuna mu endine

elukaaslane tuli siia ja ei kavatse rahulikult lahkuda. Ehk saab asja vaikselt ära lahendada.

Vabandan ette, polnud aimugi et tegemist on ebastabiilse inimesega. (U.I)“ (foto sõnumi tekstist tl

19).

24.02.2015 õhtul rohkem vägivalda F.V poolt ei olnud. Öö magati taas selliselt, et F.V magas

magamistoas ning U.I elutoa diivanil.

Kuna I.I sõnumile ei reageerinud helistas U.I 25.02.2015 kell 07:59 I.I-le (foto I.I telefonist,

millest nähtub kõne tegemine tl 19), sest F.V keeldus jätkuvalt korterist lahkumast. Korteri

omanikule helistas kannatanu, sest omanikul on õigus korterist isikuid välja tõsta. Samuti küsis

kannatanu korteri omanikult, kas võib politsei kutsuda.

19.11.2015 kohtuistungil on I.I tunnistajana kinnitanud U.I poolt räägitud ning käesolevas otsuses

ülalpool toodud korteri üürimisega seotud asjaolusid. Samuti oli üürileandja üürilepingu

sõlmimisel teadlik, et kannatanul on elukaaslane, kes aga pidi jääma edasi elama xxx. Korter anti

kannatanule üle 06.02.2015. 08.02.2015 käis üürileandja uuesti korteris televiisorile antenni

viimas ning siis viibis korteris ka meesterahvas, kes I.I hinnangul oli F.V.

24.02.2015 saabunud sõnumi osas selgitas I.I, et saabus nö appikutse, mida ta esimese hooga ei

märganud, avastades sõnumi alles 2-3 tundi hiljem. Sõnum oli kummaline ning I.I jättis sellele

reageerimata. Mõtles, et oli tüli ja ehk laabus ära. Järgmine kontakt oli 25.02.2015 varahommikul

7-8 ajal, kui kannatanu helistas üürileandjale ning küsis, kas viimane saab Pärnusse tulla. I.I

kõndis Tartus Riia tn ääres hommikusel tipptunnil, liiklusmüra oli suur ja kõike ta telefonist ei

kuulnud, aga sai aru, et tegemist on sama tüliga ja et kannatanu elukaaslane on ebastabiilne. I.I

pidi minema just Tallinnasse ning selgitas kannatanule, et ta ei saa tulla ja soovitas kannatanul

helistada politseisse. Mingist hetkest kõne ajal oli tagataustal kuulda ka mehe juttu, sellist üsna

rämedamat, ropendamist. U.I oli kõne käigus mitte rahulik, häiritud ning ütles kõne lõpu poole, et

nüüd tuleb elukaaslane talle jälle kallale.

Kannatanu kirjelduste põhjal sündmuste käiguga edasi liikudes kuulis F.V teisest toast, et U.I

helistab kellelegi ja tuli kannatanule kõne peale teistkordselt kallale. Rebis telefoni käest ja viskas

selle minema nii, et telefoni ekraan läks katki, samuti hakkas F.V tooliga vehkima ning lubas

mööbli segi peksta. Vastava tegevuse peale ütles kannatanu, et mööbli lõhkumisel tuleb

süüdistataval korteri omanikule I.I-le vastust anda, mille peale süüdistatav tuligi kannatanule

kallale. Süüdistatav lõi kannatanut vastu pead, mille peale omakorda püüdis kannatanu lüüa

süüdistatavat jalaga. Edasi hakkas süüdistatav kannatanut igatepidi rebima ning tõukas ta vastu

mööblit. Kannatanu üritas korterist välja pääseda, aga teda ei lastud. Samuti üritas kannatanu

koridori hüüda, et siin on eluohtlik olukord. Süüdistatav röökis kannatanule, et helista siis

politseisse, aga kui U.I hakkas seda tegema, kargas süüdistatav talle kallale ning rebis telefoni ära.

Süüdistatav lubas kannatanu kui raisa maha lüüa ning ära retsida, öeldes, et ta on varemgi naisi ära

retsinud ja tünni uputanud. Kannatanu tundis tõsist hirmu, sest süüdistatav oli talle ka varem

rääkinud, et on naisterahvaste kallal vägivalda tarvitanud. Lõpuks pani süüdistatav endale riided

selga ja lahkus, öeldes, et eks sa helista siis politseisse.

U.I helistas peale süüdistatava lahkumist kõigepealt oma emale ja küsis nõu, mida teha. Ema

soovitas koheselt politsei kutsuda. Seejärel helistas kannatanu politseisse.

7 (16)

1-15-7868

Hädaabinumbrile tehtud kõne on kohtu toimikus toodud asitõendi vaatlusprotokollina (tl 54-56).

Kõne algusajaks on 25.02.2015 kell 09:07. Kõnes teatab R. K., et tal on tarvis teha avaldus

politseile, kuna talle tungiti kallale ning teda ähvardati, kuid ta ei saa ise välja minna, sest ei julge.

Kannatanu selgitas, et ähvardajaks oli endine elukaaslane F.V, kes tuli esmaspäeval (so 23.

veebruaril) tema korterisse, keeldus ära minemast ning muutus vägivaldseks. Korteri omanik

kohale ei tulnud, vaid ütles, et klaarige omavahel ja kutsuge politsei. Kannatanu rääkis

häirekeskusele ka, et F.V oli talle öelnud, et tal vahest katus sõidab ära ning et ta on

psühhiaatriakliinikus viibinud, samuti aga et ta on ennegi inimesi retsinud ja tapnud. F.V lõhkus

ära kannatanu telefoni, mille kannatanu sai õnneks korda ning lubas tooliga muidki asju segi

peksta. Peale vägivallatsemist lahkus F.V ise. Häirekeskusest lubati koha peale saata

politseiekipaaž.

Politsei saabumist tõendab patrullleht (tl 17-18), mille järgi 25.02.2015 kell 9:13 saabuti U.I

juurde ning toimetati ta politseisse uurija juurde. Kui politsei juba kohal oli, helistas F.V U.I

sõnul talle veel korduvalt ja saatis sõnumeid, kannatanu telefonikõnedele vastata ei soovinud.

Politsei julgustamise peale võttis kannatanu kõned vastu. Peale 25.02.2015 kannatanu

süüdistatavat näinud ei ole, süüdistatav soovitud asjadel järel ei ole käinud. Küll tuli

kuriteosündmuse järel kannatanule võõrastelt numbritelt hulgaliselt imelikke kõnesid, mida

kannatanu püüdis vältida ja mitte vastu võtta.

Sündmuskohale saabunud Lääne prefektuuri patrullpolitseinik C.L rääkis 19.11.2015 kohtuistungil

tunnistusi andes, et korteris aadressil xxx Pärnu ootas politseinikke endast väljas U.I , kes oli

räsitud ja väsinud välimusega. Kannatanu selgitas, et tal oli külas tema meessõber, kellega olid

tekkinud tülid, sest kannatanu soovis kindlamat ja püsivamat suhet, et mees käiks tööl ning elataks

koos. Naine väitis, et mees oli tarvitanud tema kallal vägivalda, teda juustest tirinud ja tõuganud,

kaelast kinni hoidnud. Mees oli kannatanut oma väljaütlemistega ka hirmutanud. Vestluse käigus

helises kannatanu telefon kolmel korral. Kannatanu katkestas kõned ära, kuid politseinik soovitas

seda mitte teha, et nemadki kuuleksid vestlust pealt ning saaksid kujundada toimunust oma

seisukoha. Kannatanu vastaski järgmisele kõnele. Kõnes soovis mees, et U.I paneks tema asjad

kokku ning naine lubas asjad panna kasti. Selle peale vastas mees, et ta paneb naise enda hoopis

kasti. Mees helistas lisaks vee ühe korra ning ähvardas mingite sõnumite avaldamisega.

Konkreetset tapmisega ähvardamisest politsei kuuldes juttu ei olnud, aga kasti panemise ähvardust

kuulis politseinik ise pealt ning näha oli, et naine oli hirmul, kartis. Väliseid vigastusi

politseiametnik kannatanul ei näinud. Kannatanu üksnes kirjeldas vägivallategusid. Samal ajal

kannatanu nuttis. Kannatanu sõnul oli kohtudes mees väga tore ja usaldusväärne olnud, aga tema

soovis eluga edasi minna. Nii leidiski endale Pärnusse töö ja elamise. Mees tema plaanidega kaasa

ei tulnud.

26.02.2015 on politsei poolt korteris xxx Pärnu linnas viidud läbi vaatlus (protokoll tl 20-41).

Süüdistatav F.V rääkis kohtuistungil, et U.I oli tema elukaaslane alates 2013. aastast. Pärnusse

elama koliti koos, kuigi üürilepingu sõlmis naine. Ka korteriga seotud kulud kattis esialgu U.I ,

aga lepiti kokku, et hiljem hakkab kulusid pooles ulatuses tasuma ka F.V. F.V-l korteri

üürilevõtmise ajal püsivat sissetulekut ei olnud. Naine käis juba enne kolimist Pärnus tööl, F.V

sõidutas teda ning oli ise samal ajal mere peal kalal. U.I Pärnusse elama kolimisel muutus

elukorraldus nii, et kui U.I oli tööl, viibis F.V maal ja tegi tööd, U.I vabad päevad veedeti aga

Pärnus koos. 23.02.2015 Pärnusse tulek ei olnud seega süüdistataval eripärane. 23.02.2015 õhtul

oli kõik rahumeelne, söödi ja vaadati televiisorit. 24.02.2015 hommikul magati 11-12:00-ni. U.I

tahtis sel päeval kinno minna, aga raha oli vähe ja see plaan jäi ära. Oldi niisama, vaadati

televiisorit, F.V veetis aega arvutis. Seda, miks U.I G.U-le sõnumi saatis, F.V aru ei saanud.

Järsku hakkas G.U helistama kõigepealt kannatanule ja siis süüdistatavale, kuid süüdistatavale jäi

helistamise põhjus mõistmatuks. Süüdistatav sai aru, et U.I oli G.U-le sõnumi saatnud ning tahtis

8 (16)

1-15-7868

seda näha, aga naine ei näidanud. Süüdistatav vastavast intsidendist tüli ei hakanud tekitama ning

arvas, et tegemist on naise tujudega.

25.02.2015 hommikul 7:30 paiku ärkas F.V selle peale, et kuulis, kuidas U.I helistab kellelegi

ning räägib, et korteris on võõras mees, kes aitas tal küll korterisse kolida, kuid nüüd ei taha siit

ära minna. Kuna naisel sõbrannasid ei ole, sai F.V aru, et U.I helistab korteriomanikule. Selle

peale F.V pahandas ning küsis, mis U.I-l viga on. U.I küsis telefonikõnes ka, et kas ta peaks

politsei kutsuma. Edasi hakkas F.V ennast riietama, kuid U.I tõusis diivani peale püsti ja tahtis

teda rünnata. F.V võttis tal kätest kinni, sest ei tahtnud lasta ennast küünistada. Edasi läks

rüseluseks. U.I üritas F.V-d kubeme piirkonda lüüa, mis ei õnnestunud. F.V kinnitab, et sõimas

tüli käigus U.I imeliku käitumise pärast, et kas naine on debiilik, lolliks läinud või ära keeranud,

aga omal initsiatiivil naisele kallale ei läinud. Naine tuli mehele kallale tema solvangute peale. F.V

tõstis U.I magamistuppa, et viimane rahuneks. Ise tuli F.V koridori riidesse panema. Kui U.I

tagatoast välja tuli, oli ta rahulik, aga viskas F.V-le mingi arve, et maksku mees see ära. F.V ütles,

et U.I nimi on arvel peal ja maksa ise ning läks minema. Varem U.I vägivaldne F.V suhtes olnud

ei ole. Sellised sõnu nagu tapan su ära või retsin su ära F.V U.I-le öelnud ei ole. Rohkem F.V U.I-

ga kokku puutunud ega talle helistanud ei ole.

Kohtuistungil avati süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ka tema kohtueelses

menetluses antud ütlused, kus süüdistatav kinnitab, et kannatanu magamistuppa vedamiseks haaras

ta kannatanul juustest. Süüdistatav nõustus kohtuistungil, et mäletas kohtueelsel uurimisel

sündmuseid paremini, sest need olid siis toimunud vahetumalt.

Verevalumite kohta, mis kannatanu jalgadel fikseeriti, selgitas süüdistatav, et vasakul jala säärel

oli kannatanul juba F.V korterisse saabumisel kaks sinikat. U.I-l ei ole hea ruumi taju ning ta lööb

ennast pidevalt vastu uksepiitasid ja mööblit ära. Ka olemas olnud sinikate kohta oli U.I

selgitanud, et ju lõi ennast kuskile vastu ära.

Tõendite analüüs

Sisuliselt on lähisuhte vägivalla puhul tegemist ainult kahe isikuga, kes saavad toimunu kohta

anda otseseid ütlusi. Samas kogutud tõendeid uurides ja tõendikogumit hinnates ei jää kahtlust, et

süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes on kannatanu suhtes toime pannud nii füüsilise

vägivalla kui ka vaimse vägivalla, so ähvarduse, mille täideviimist oli kannatanul reaalne alus

karta.

Kindlaks on tehtud, et alates 08.02.2015 kolis kannatanu Pärnusse, xxx korterisse ning F.V aitas

tal kolida, ise seal püsivalt elamata, käies korteris siis, kui kannatanul olid töögraafikujärgselt

vabad päevad. Üürilepingu oli kannatanu sõlminud üürileandjaga juba varem. Süüdistatav räägib

küll, et Pärnusse elama koliti koos, kuid kohus nõustub selles osas kannatanu versiooniga korteri

üürimisest, kelle sõnul käis süüdistatav kannatanul Pärnus üksnes külas. Kohus usub, et kannatanu

Pärnusse kolimisel poolte paarisuhe jätkus, kuid püsivat kooselu enam ei olnud. Seda on

süüdistatav ka ise kinnitanud, märkides, et kolimisest süüdistatava ja kannatanu elukorraldus

muutus ning süüdistatav käis Pärnus siis, kui kannatanul olid vabad päevad ning kui maatalus olid

tööd tehtud. Väidetavast süüdistatava Pärnusse kolimisest ei olnud teadlik ka korteri üürileandja,

kelle tunnistuse järgi kolis korterisse vaid U.I .

Kannatanu on andnud kohtuistungil ütlusi, kuidas F.V tuli tema juurde 23.02.2015 õhtusel ajal,

oli ärritunud, vihane ning juba siis tunnetas kannatanu, et F.V võib talle kallale tulla. Ärrituse

üheks põhjustajaks oli see, et kannatanu ei lasknud süüdistatavat koheselt maja alt uksest fonoluku

abil sisse. 24.02.2015 hommikul toimunut kirjeldab kannatanu selliselt, et süüdistatav tuli tema

juurde vannituppa järele ning toimus füüsiline vägivald. Vägivald toimus vannioas, vannitoast

väljas elutoas ja sealt edasi magamistoas. Süüdistatav tuli selja tagant kallale, füüsilise jõuga,

haaras juustest ja võttis kinni kuklast, kannatanu sai rüseluse käigus haiget ning tagajärjeks on olid

9 (16)

1-15-7868

verevalumid parema reie tagumisel pinnal ja vasaku õlavarre tagumisel pinnal.

Kannatanu ütluste usaldusväärsust 24.02.2015 vägivallasündmuse toimumise osas toetavad

teisedki kogutud tõendid. Nii on kannatanu 24.02.2015 kell 11:10 küsinud abi vägivaldse

süüdistatava eest, saates sõnumi, milles palub, et G.U võtaks kedagi kaasa ja tuleks F.V-le järgi,

kuna F.V läks hulluks. Sõnumit lugedes ei jää kohtul kahtlust, et süüdistatava ütlused selles, et

istuti, vaadati televiisorit, kõik oli rahulik, ei ole eluliselt usutavad. Nagu kannatanu ütles, siis oli

sõnumi saatmise eesmärk abipalve, et ehk on võimalik olukord lahendada ilma, et peaks politseid

või korteri omanikku juhtumisse segama. Sõnumi saatmise kuupäev ja kellaaeg toetavad väidet, et

midagi tõsist oli vahetult enne seda juhtunud ning et kannatanu vajas abi. Oluliseks saab lugeda ka

lausekatkendit, et appi tulija võtaks kedagi kaasa – ehk kannatanu oli veendunud, et G.U, olgugi et

F.V sõber, ei saa selles olukorras F.V-st üksi jagu. See tähendab, et kannatanul oli alust karta

F.V oleks ka appi tulija suhtes võinud muutuda vägivaldseks.

Kartust ja vägivallasündmuse esinemist toetab 24.02.2015 õhtul kell 20:09 saadetud sõnum

üürileandjale I.I-le , mille sisus kajastus samuti palve tulla appi vägivaldse F.V eest. Järgmise

inimese poole pidi kannatanu pöörduma abipalvega, sest on teada, et G.U abi küsimisele ei

reageerinud. Edasi nähtub tunnistaja I.I telefonist, et kannatanu on talle helistanud järgmise päeva

hommikul kell 07:59. Selleks, miks peaksid helistama isikud, kelle vahel on üksnes üürisuhted,

hommikul nimetatud kellaajal teineteisele, peab olema kohtu hinnangul tõsine põhjus, ja nagu

tunnistaja I.I oma ütlustes kinnitas, oli põhjuseks süüdistatav, tema ebastabiilsus, vägivaldne

käitumine ning kannatu palve, et üürileandja oma õigused maksma paneks ja F.V korterist välja

ajaks. Tunnistaja kuulis kannatanu kõne taustaks meesterahva rämedat juttu, ropendamist,

kannatanu jõudis veel talle öelda, et nüüd ta vist tuleb jälle kallale. Sõna „jälle“ kasutamine

kannatanu poolt ning kannatanu ärevusseisund kõne ajal näitavad, et vägivallasündmus oli juba

toimunud ja kannatanu kartis selle kordumist. Miks kannatanu helistas abipalvega just G.U-le ja

I.I-le , tuleb välja süüdistatava ütlustest. Süüdistatav on istungil öelnud, et U.I-l ei ole sõbrannasid

ega tuttavaid, kellele ta helistaks ning ainsaks kontaktiks, kellega kannatanu üldiselt telefoni teel

suhtleb, on kannatanu ema.

24.02.2015 sündmuste toimumist sellisena nagu kirjeldab seda kannatanu, kinnitavad ka

kannatanul fikseeritud vigastused. Ekspertiisiaktis nr 15E-LäI0010 on eksperdiarvamuses

märgitud, et kannatanu parema reie tagumisel pinnal ning vasaku õlavarre tagumisel pinnal on

nahaalused verevalumid. Süüdistuses on märgitud F.V poolne vägivald selliselt, et 24.02.2015.a

kella 08.00-11.00 vahelisel ajal tekitas süüdistatav kannatanule lükkamise tagajärjel vastu

uksepiita kukkumisega õlavarrevigastuse ning kannatanu lükkamise tagajärjel vastu magamistoas

olevat klaasiga kappi kukkumisega parema jala reiepiirkonna vigastuse. Seega süüdistus näitab, et

kannatanul fikseeritud vigastused on põhjuslikus seoses F.V vägivaldse tegevusega ja on selle

tagajärg. Ekspertiisiaktis on märgitud, et tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel.

Nahaalused verevalumid mõlemal reiel ja vasakul õlavarrel võivad olla saadud muljumisest ja/või

kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu toimunud rüselemiste käigus.

Ka isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokolliga seksuaalse väärkohtlemise kohta (tl 49-51), on

U.I-l tuvastatud verevalumid parema reie sisemisel küljel ning verevalumid vasaku õlavarre

alumises kolmandikus. Ekspertiisiaktis on joonistatud vigastuste paiknemine inimese kujutisele.

25.02.2015 episoodi osas kannatanu ja tunnistaja I.I kõne lõppes kannatanu lausega, et

süüdistatav tuleb vist kannatanule jälle kallale. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et nii ka läks –

F.V , kuuldes, et kannatanu räägib üürileandjaga temast, ärritus, tuli kannatanule kallale ja rebis

telefoni käest. Kannatanu poolt tehtud kõne ja abi küsimine olidki teise vägivallasündmuse

ajaendiks. F.V haaras tooli, vehkis sellega, lubas mööbli segi peksta. Korterist põgeneda üritanud

U.I-l haaras süüdistatav käega juustest, lõi ühel korral lahtise käega paremale poole vastu pead

ning lükkas, mille tagajärjel U.I kukkus vasaku reiega vastu söögilauda. Kannatanu üritas F.V-d

10 (16)

1-15-7868

tõrjuda ja lõi jalaga, kuid löök ei tulnud välja, mispeale tuli F.V kannatanule teistkordselt kallale.

Seejärel F.V haaras U.I-l käega juustest ning vedas juustest kinni hoides magamistuppa, kus

lükkas voodile pikali. Tagajärjeks on olid verevalumid vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel

pinnal ning kannatanu peast juuste rebimine.

25.02.2015 sündmuste toimumist sellisena nagu kirjeldab seda kannatanu, kinnitavad ka

kannatanul fikseeritud vigastused. Ekspertiisiaktis nr 15E-LäI0010 on eksperdiarvamuses

märgitud, et kannatanu vasaku reie välisküljel ja reie tagumisel pinnal on nahaalused verevalumid.

Süüdistus näitab, et kannatanul fikseeritud vigastused on põhjuslikus seoses F.V vägivaldse

tegevusega ja on selle tagajärg. Ka isiku kohtuarstliku läbivaatuse protokolliga seksuaalse

väärkohtlemise kohta (tl 49-51), on U.I-l tuvastatud verevalumid vasaku reie välimisel ja

sisemisel küljel. Kannatanu on märkinud, et isegi kui kõiki sinikaid silmaga näha ei ole, olid keha

peal valusad kohad. KarS § 122 kuriteokoosseis ei eeldagi kannatanul kehavigastuse tuvastamist,

vaid piisab kui on tuvastatud füüsilise valu tekitamine. Kannatanu juustest teise tuppa tirimist (küll

kannatanu rahustamise eesmärgil), on süüdistatav eeluurimisel antud ütluste põhjal tunnistanud.

Vaadates ekspertiisiaktile lisatud fotodelt (tl 47-48) verevalumite paiknemist ja mõõte nii 24.02

kui ka 25.02 toimunud vägivallategude tagajärjel saadud verevalumite osas, ei saa olla tõepärane

süüdistatava versioon verevalumite tekkimisest, et need võiksid olla tekkinud hajameelsusest ning

kogemata vastu kappi või uksepiita kehaosade ära löömisest. Seda eriti just kannatanu vasaku jala

välimise külje osas. Isegi kui võtta arvesse, et hajameelsusest võib igaüks saada vahel nahaaluseid

verevalumeid, siis süüdistatava ütlusi aluseks võttes oleks kannatanul pidanud olema erinevate

vanustega verevalumid, kuid ekspertiisiaktis on märgitud ainult üks vasakul jalal esinev 2 cm

suurune vanuseliselt vanem verevalum võrreldes teistega. Ehk teisisõnu kui süüdistatava

versiooni ja ekspertiisiakti kõrvutada, siis kannatanu oli end enne 23. veebruari 2015 õhtut löönud

kogemata ära vaid korra, kuid ca 38 tunni jooksul, mil kannatanu ja süüdistatav rahulikult

(televiisorit vaadates ja süües) koos korteris viibisid, jooksis kannatanu enda jäsemed igatepidi

siniseks. Vastav versioon sündmuste käigust kohtule usutav ei ole. Süüdistatav rääkis küll

kohtuistungil, et kannatanul olid juba tema saabudes jala peal kaks sinikat. Arvata võib, et ühena

pidaski süüdistatav silmas vastavat 2 cm suurust vanemat verevalumit. Kuna süüdistatav

verevalumite pärast kannatanu jalal suuremat muret ei tundnud ning leppis kannatanu selgitustega,

et ju lõi kannatanu end lihtsalt kuskile vastu ära, ei ole tõenäoline, et kannatanu vasak jalg oli sel

hetkel nii laiaulatuslikult verevalumitega kaetud, kui seda on näha ekspertiisiaktile lisatud fotodelt.

Konkreetsed vigastused said tekkida tõsise löögi/kukkumise tagajärjel ning juba ajal, mil

süüdistatavgi korteris viibis.

Ähvardus, mille F.V kannatanule tegi, võimendus reaalseks süüdistatava mitme väljaütlemise ja

vägivallategude tulemusena. Nagu kannatu istungil ütlusi andis, oli F.V talle rääkinud varasemalt

oma vägivaldsetest tegudest (naisterahva välja viskamine majast), samuti oli kannatanu

24.02.2015 elanud ise läbi vägivaldse kogemuse, millele järgnes uus vägivald järgmise päeva

hommikul. Neid asjaolusid arvesse võttes, oli U.I-l piisavalt asjaolusid teada, mis kõik kogumis

andsid aluse arvata ähvarduse tõsidust – reaalset ohtu enda elule ja tervisele. Kohtuistungil on

kannatanu märkinud, et vägivalla kasutamise ajal ähvardas F.V ta ära retsida ja tappa. Seda, et

süüdistatav tegi talle tapmisähvarduse, ta mäletab. Tapmisähvarduse alusel tundis kannatanu

hirmu, sest kunagi ei tea, mis inimene teeb, kui ta on agressiivne.

Tunnistaja C.L andis ütlusi, mille kohaselt sai ta politseinikuna väljakutse, mille sisuks oli see, et

kannatanu ei saa kodust välja minna, sest tema mees on vägivaldne. Politsei kutsumise hetkel oli

mees küll korterist lahkunud, kuid naine kartis välja minna, eeldades, et mees võib jälgida teda

kuskilt eemalt. C.L andis ütlusi, kuidas naisterahvas, kes ukse avas, oli endast väljas, väsinud

olemisega, magamata ja hirmul. Naisterahvas kirjeldas vägivalda ja hirmu. Tunnistaja viibimise

ajal korteris helistas korduvalt F.V, kes oli tarvitanud naisterahva suhtes vägivalda ja lubas

11 (16)

1-15-7868

naisterahva kasti panna ning ähvardas sõnumite avaldamisega. Kannatanu poolt kõnede

kirjeldamisest on aru saada, et F.V teadis kõnesid tehes ning kõnedes ähvardades, et politsei võib

olla juba kannatanu juures. Ometigi ei hoidnud ka see teadmine süüdistatavat tagasi ning ta jätkas

ähvarduste tegemist. Seda enam on kohtul alust arvata, et ähvardused, mida keegi kolmas pealt ei

kuulnud, olid tõsisema sisuga. Samuti tõestab vastav kõnede tegemine ja telefonis ähvardamine, et

F.V ei läinud korterist ära sooviga mitte enam edasi tülitseda, vaid näitab F.V ärrituse taset ning

seda, et nimetatud ajal ei olnud mees veel valmis konfliktsituatsioonist väljuma.

Kõnes hädaabikeskusele politsei väljakutseks ning kohapeale saabunud politseiametnikule on

kannatanu andnud ühetaolisi ütlusi, jäänud selliste ütluste juurde ka kohtumenetluses. Kannatanu

püüdis asja lahendada rahumeelselt, paludes ühelt ja teiselt abi ning alles viimase võimalusena

pöördus politsei poole. Kõik see näitab, et ühelt poolt oli tema hirm süüdistatava ees suur, teisalt

oli tegemist juba nii pingestunud olukorraga, et enam muud viisid olukorra lahendamiseks ei

olnud võimalikud. Kui ekspertiisiaktid toovad välja kannatanu füüsilised vigastused, siis

kannatanu hingelist erutust vägivallategudega seoses näitab just hädaabinumbrile tehtud kõne ja

see, et kannatanu korterist väljudagi ei julgenud. Samuti I.I poolt tajutu kannatanuga telefoni teel

vesteldes, politseinike esmamulje kannatanust temaga kohtudes.

Kaitsja on kaitse teesides pidanud üllatavaks ähvardamise süüdistuse osas, et kannatanu kolme

päeva jooksul ei proovinud põgeneda ning nii pikalt ähvardusi talus. Samas süüdistuses ei ole

viidatud, et süüdistatava poolt öeldud ähvardused kestsid kolm päeva. Tapmisega ähvardamise

episood toimus alles 25.02.2015 hommikul ning sellele järgnenud tunni jooksul lahkus süüdistatav

korterist. Mõistmata jääb, millistele tapmiseks vajalike vahendite puudumisele on kaitsja viidanud.

Hirmu ähvarduse täideviimise ees sai kannatanu tunda ka ilma ühegi vahendita, arvestades, et

süüdistatav oli tema kallal vägivalda juba tarvitanud. Kuna süüdistatava käitumine oli

ettearvamatu, ei saanud kannatanu tagajärgi ette näha. Sellele, et ähvardamise puhul ei ole

tähtsust, kas ründevahend on olemas ja kõlblikud, on viidanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-

1-11-00.

Süüdistatav on oma ütlustes toimunud sündmusi kirjeldanud rahulikuna – üksnes kannatanu oli

muutunud 24.02.2015 imelikuks, saatnud süüdistatava sõbrale imeliku sõnumi mossitamise kohta

ning helistas 25.02.2015 hommikul üürileandjale, öeldes, et täiesti võõras mees millegipärast ei

taha ära minna - see ärritas süüdistatavat, ta küll sõimas, kaitses end kannatanu rünnaku eest ja

läks ära. Süüdistatava kirjeldust toimunust ei kinnita ükski kogutud tõend, kui just mitte arvesse

võtta süüdistatava tunnistust, et tüli poolte vahel tõesti aset leidis. Ka ei ole üürileandja andnud

ütlusi, et U.I-l oleks temaga juttu olnud võõrast mehest, kes niisama ei taha ära minna. T. rebasele

saadetud sõnumi tekst on tõendite juures nähtav ning pelgast mossitamisest sõnumis juttu ei ole.

Saadetud abipalved on seostavad kannatanu poolt kirjeldatud sündmustega ning süüdistuses

tooduga. Kannatanu versiooni tülide tekkimisest toetavad ka tema Pärnusse kolimine ja osapoolte

erinevad nägemused suhtest. See omakorda selgitab, mis oli süüdistatava ärritumise põhjuseks.

Süüdistataval sisulist versiooni, miks tema kirjeldatult kannatanul nädalavahetusel imelikud tujud

olid, miks kannatanu kolmandate inimestega kontakteerus ning ägestus ja tuli süüdistatavale

kallale tuli, ei ole.

Lisaks tundub kohtule süüdistatava ja kannatanu koos veedetud aeg 23. veebruari õhtust kuni 25.

veebruari hommikuni süüdistatava kirjelduste põhjal liialt apaatne. So seda juhul kui süüdistatav

ning kannatanu oleksid nimetatud perioodil omavahel normaalselt läbi saanud. Et magati kaua,

söödi, vaadati televiisorit, süüdistatav oli arvutis, korterist ei väljutud. Ilmselt oleks tavapärase

läbisaamise puhul rohkem meenutada, mida tehti või kuidas aega veedeti. Ka seetõttu on

sündmuste käigust usutavam kannatanu versioon, et oldi tülis ning süüdistatav käitus agressiivselt.

Nii ei saanudki tüli osapooled midagi koos teha.

Kohtule on esitanud ka F.V-d iseloomustavad tõendid. SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku ja

SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku vastus ning kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

12 (16)

1-15-7868

03.05.2010.a kuupäevast. Neist kahte esimest tõendit läbivad väga sarnase tähendusega omadused,

millega on F.V-d iseloomustatud: impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus, kergesti ärrituv. Sõna

ebastabiilne on kannatanu kasutanud ka I.I-le saadetud sõnumis. Vastaval kolmel iseloomustaval

tõendil on ühene läbiv joon – kõik kolm menetlust on saanud alguse sellest, et naissoost tuttavad

on soovinud F.V-ga lähedasemad suhted lõpetada. Viidatu on paralleel käesolevalegi

kriminaalasjale, sest U.I paari suhtes ühist tulevikku ei näinud.

Loetletud isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistus on

tõendamist leidnud ning F.V pani 24.02.2015.a kella 08.00-11.00 ja 25.02.2015.a kella 08.00-

08.22 vahelisel ajal xxx, Pärnu linnas asuvas korteris toime korduvalt valu tekitanud kehalise

väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod ning seda süüdistuses

toodud ulatuses. Valu tuleb mõista kui kudede kahjustamisega kaasnevad ebameeldivat aistingut.

Kannatanu peal toime pandud väärkohtlemise tagajärjel on kohtu hinnangul valuaistingu

tekitamine tagajärjele objektiivselt omistatav. Samuti pani F.V 25.02.2015.a kella 08.00-08.22

vahelisel ajal Pärnu linnas xxx toime tapmisega ähvardamise, mille toimepanemist oli kannatanul

ähvardaja sõnakasutuse, väljendusviisi, varasemale käitumisele viitamise ja kehalise

väärkohtlemise tulemusena alust eeldada. Ähvarduse toimepanemise reaalsust aitas võimendada

süüdistatava psüühiline seisund (ettearvamatus). Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on

antud olukorras valu tekitamine süüdistava tegude tagajärjena hinnatav ning ähvarduse

täideviimise võimalus veenev. Kui kehalise väärkohtlemise jäljed on suures ulatuses nähtavad

kannatanul veel mitu päeva hiljem, on väljaspool igasuguseid mõistlikke kahtlusi alust rääkida

valu põhjustamisest kehalise väärkohtlemise mõttes. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS §

121 lg 2 p 2 ja 3 ning KarS § 120 lg 1 süüteokoosseisude objektiivsed tunnused. Tegemist on

lõpuleviidud kuritegudega, mille tagajärjed on avaldunud kannatanul konkreetsetes vigastustes,

valus ja ähvarduste täidesaatmise eest hirmu tundmises.

F.V-le inkrimineeritavate süütegude subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette

tahtlust. Kohtu hinnangul on tuvastatud F.V subjektiivse koosseisuna pani antud kuriteod toime

vähemalt otsese tahtlusega. Otsese tahtluse tuvastamine eeldab, et isik teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Seejuures otsustava

tähendusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine.

F.V , tekitades mõlemas kehalise väärkohtlemise episoodis korduvalt U.I-le valu nii, et

süüdistatava tegevusest jäid tagajärjena kannatanu kehaosadele verevalumid, pidi kindlalt teadma,

et tekitab sellise käitumisega teisele inimesele valu, täidab kehalise väärkohtlemise

kuriteokoosseisu ning tahtma või vähemalt möönma seda. Kannatanu tundis süüdistatava poolt

talle öeldud tapmisähvardust tõesena ning tundis vastava ähvarduse täideviimise ees tõelist hirmu.

Olles kannatanu peal tarvitanud vägivalda pidi F.V teadma, et tema poolt kannatanule

sõimusõnadega koos öeldavad ähvardused on tõeselt võetavad. F.V tegudes õigusvastasust ja

süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Karistus

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui

indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse

tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele.

Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu

süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning

13 (16)

1-15-7868

motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord,

järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus.

Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku

hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi

süütegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud.

KarS § 121 lg 2 p 2 ja p 3 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. KarS § 120 lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase

vangistuse. Prokurör on taotlenud F.V-le KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõista karistuseks 1 aasta ja

6 kuud vangistust ning KarS § 120 lg 1 järgi 6 kuud vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel suurendada

raskemat karistust 2 kuu võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, millest lugeda

kantuks eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, lugedes kandmata karistuseks 1 aasta, 7 kuud ja 28

päeva, mille kandmisest vabastada ta 3 aastase katseajaga KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. Kuivõrd

kannatanu on palunud lähenemiskeeldu, siis palub prokurör seda kohaldada maksimaalses

võimalikus ajas, so 3 aastat, samadel tingimustel nagu see menetluse ajal F.V suhtes kehtib.

Võttes arvesse F.V süü suurust nõustub kohus prokuröri ettepanekuga süüdistatavale mõistetava

karistuse osas. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda

põhiliselt tegudele. Kahtlemata tuleb antud juhul arvestada, et süütegu pandi toime süüdistatava ja

kannatanu lähisuhtes. Sellele suhtele peaks iseloomulik olema usaldus ja turvalisus, F.V oma

käitumise kontrollimatusega jõudis aga vastupidisele tulemusele. Arvestada tuleb ka

vägivallategevuste arvu (löömine, korduv lükkamine, kaela ümbert pigistamine, juustest tirimine)

ning vägivalla korduvust, mis viitab kindlale soovile kannatanule rohkelt valu tekitada. F.V

suhtumist õiguskorda ning kehtivatesse seadustesse üldiselt näitab tema karistusregister. Kehtivaid

kriminaalkaristusi isikul ei ole, väärtegude eest mõistetud karistusi on neli. Kustunus karistuste

loetelu on pikem, kuid nimetatuid kohus karistuse mõistmisel arvesse ei võta. Rahalise karistuse

kohaldamisele räägib vastu ametlike sissetulekute puudumine.

Nimetatud põhjendustel ei saa F.V-d karistada rahalise karistuse kui kergeima karistuse liigiga.

Otstarbekas on karistuseks mõista F.V-le vangistus KarS § 121 lg 2 p 2 ja p 3 süüdistuses alla

sanktsiooni keskmise määra ning KarS § 120 lg 1 süüdistuses keskmises määras, sest ähvardati

tapmisega kui raskeima isikuvastase süüteoga. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut

ning seda, et süüdlane varem tervisevastaseid süütegusid toime pannud ei ole, on täidetud

tingimused F.V karistusest tingimisi vabastamiseks.

Kohus mõistab F.V-le KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning

KarS § 120 lg 1 järgi 6 kuud vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel suurendada raskemat karistust 2 kuu

võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses

viibitud aeg 2 päeva, lugedes kandmata karistuseks 1 aasta 7 kuud ja 28 päeva, mille kandmisest

vabastada ta 3 aastase katseajaga KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. Mõistetud karistused vastavad

kuritegude raskusele ja kuriteod toimepannud isikule, kui ka KarS § 56 lg 1 toodud alustele.

Kannatanu U.I on oma eraelu kaitseks taotlenud F.V suhtes lähenemiskeelu kohaldamist

maksimaalselt võimalikuks ajaks.

Vastavalt KrMS § 3101 võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu

eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud

kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat.

Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et F.V tarvitas kahel korral U.I suhtes vägivalda ning

ähvardas U.I ära tappa. Ülaltoodu alusel on kohus seisukohal, et eksisteerib tõenäoline risk uute

14 (16)

1-15-7868

samalaadsete kuritegude toimepanemiseks F.V poolt. Selle riski võimalikuks minimiseerimiseks

ning kannatanu füüsilise puutumatuse, mis on üks tema isikuõigustest, kaitseks tuleb rahuldada

kannatanu taotlus ning kohaldada F.V-le lähenemiskeeld samadel tingimustel nagu see keeld on

kehtestatud kriminaalmenetluse ajaks. Kohtu hinnangul ei ole üksnes põhjendatud F.V suhtes

kohaldada lähenemiskeeldu maksimaalseks võimalikuks tähtajaks, so kuni kolmeks aastaks.

Kohtuistungil tajutu järgi on süüdistatav ja kannatanu teineteise vastu käesolevaks hetkeks huvi

kaotanud, peale süüdistuses toodud intsidente ei ole süüdistatav ja kannatanu kokku puutunud,

kumbki on oma eluga iseseisvalt edasi läinud. Võimalik on, et süüdimõistev kohtuotsus tõstab

süüdistataval uuesti esile pahameele kannatanu suhtes. Nimetatu välistamiseks ja kannatanus

turvatunde tekitamiseks ei ole aga vajalik lähenemiskeeldu seada kolmeks aastaks. Kohtu

hinnangul on optimaalne ja põhjendatud seada lähenemiskeeld üheks aastaks.

Eeltoodu alusel ning KrMS § 310¹ ja võlaõigusseaduse § 1055 järgi rahuldab kohus kannatanu U.I

taotluse lähenemiskeelu kohaldamise kohta. Kohus kohaldab kannatanu U.I ning tema eraelu

kaitseks F.V suhtes lähenemiskeeld tähtajaga 1 aasta, keelates F.V-l :

1. Viibida avalikes kohtades (tänaval, kauplustes, toitlustus- ja kultuuriasutustes), avalikel üritustel

ning muus U.I viibimiskoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit ning suhelda U.I-ga nendes

kohtades;

2. Viibida U.I elukohas, xxx Pärnu ja elukoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;

3. Viibida U.I töökohas xxx ja töökoha läheduses mitte vähem kui 100 meetrit;

4. Suhtlemine U.I-ga erinevate sidevahendite, sealhulgas telefoni, mobiiltelefoni, interneti, posti,

suhtlusportaalide, e-posti kaudu.

Lähenemiskeeld algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa

kriminaalvastutuse KarS § 3312 alusel.

Tõkend elukohast lahkumise keeld ja ajutine lähenemiskeeld U.I suhtes, mis on F.V-le

kohaldatud Pärnu Maakohtu 27.02.2015.a määrusega nr 1-15-1582 – tühistada kohtuotsuse

jõustumisel.

Kohus on seisukohal, et nimetatud meetmete kompleks on piisav, tagamaks õiguskorra kaitsmise

ja toimepandud süütegude eest avaliku hukkamõistu, aga ka süüteod toimepannud isiku positiivse

mõjutamise hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest.

Asitõendid

KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja toimiku juurde tõenduslikult oluline CD-R-plaat

häirekeskuse hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestisega.

Menetluskulud

Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulud hüvitab kohustatud isik

menetleja määratud ulatuses.

Seega tuleb riigituludesse välja mõista F.V-lt:

KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot;

KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi isiku ekspertiisi tegemise kulu 109 eurot;

KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistaja I.I ´i kohtusse ilmumise sõidukulu 25 eurot.

15 (16)

1-15-7868

/allkirjastatud digitaalselt/

Rubo Kikerpill

kohtunik

16 (16)