2-14-16065/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-16065

Tsiviilasi

M.M. hagi Õ.S. vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8402,30 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

08. detsember 2015.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.M. (isikukood: XXXX), esindaja

advokaat Marko Paabumets;

Vastustaja (kostja): Õ.S. (isikukood XXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2014.a otsus

muutmata.

2. Jätta M.M. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud M.M. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.M. esitas 14.04.2014.a hagiavalduse Õ.S.e vastu võlgnevuse 5112,93 euro ja sellele

lisanduva viivise nõudes. Hageja palub välja mõista seisuga 26.03.2014.a sissenõutavaks

muutunud viivis summas 159,30 eurot, alates 27.03.2014. a viivis 0,023 % päevas kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ning viivis 0,023% päevas otsuse tegemisest kuni kohase

täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.07.2007.a suuliselt tähtajatu laenulepingu,

millega hageja andis kostjale laenu summas 80 000 krooni, s.o 5112,93 eurot. Summa on

kantud kostja arveldusarvele. 09.09.2013.a esitas hageja kostjale lepingu ülesütlemiseavalduse

ja nõudis laenu tagastamist. Kostja sai avalduse kätte 10.09.2013.a. Seega tuleb leping lugeda

üles öelduks 2 kuu möödumisel avalduse kättesaamisest, s.o 12.11.2013.a. Kuna kostja ei ole

laenu tagastanud pärast lepingu ülesütlemist, nõuab hageja selle tagastamist.

Lisaks nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 järgi viivist alates nõude sissenõutavaks muutumist

12.11.2013.a kuni kohase täitmiseni. Viivisemääraks hagi esitamise seisuga on 8,25 %. Seisuga

26.03.2014.a on kostja olnud viivituses 135 päeva, mille eest kuulub tasumisele viivis summas

159,30 eurot.

Hageja esitas kostja vastu ka alternatiivnõuded. Kui ei ole tõendatud nõue lepingulisel alusel,

siis tuleb see rahuldada alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete järgi. Hageja on

raha ülekandmisest alates tegutsenud teadmises, et täidab laenulepingust tulenevat kohustust ja

et kostja laenulepingu lõppemisel laenusumma tagastab. Sellest tulenevalt nõuab hageja

alternatiivnõudena VÕS § 1028 lg 1 alusel võlgnevuse 5112,93 euro väljamõistmist. Hageja

leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna hageja sai teada, et tal on kostja vastu alusetu rikastumise

nõue 16.05.2014. a.

VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel on kostjal kohustus tasuda intressi 0,023 % põhinõudelt päevas kuni

kohase täitmiseni. Hageja nõuab intressi alates 10.07.2007.a. Seisuga 14.04.2014.a on rahalised

vahendid olnud kostja kasutuses 6 aastat 279 päeva. Seega intress on kokku 2860,14 eurot.

Koguvõlgnevus alusetust rikastumisest on hagiavalduse esitamise seisuga 7973,07 eurot.

Hageja hinnangul on TsMS § 367 kohaldatav ka intressinõude puhul.

Hageja esitas alternatiivnõude käsundita asjaajamise alusel VÕS § 1023 lg 1 alusel ja palub

kostjalt välja mõista 5112,93 eurot.

Hageja leidis, et E.S. on tegutsenud kostja volituste alusel ja kostja ei ole tehingut vaidlustanud.

Kostja on kinnistu müügist saadud rahast andnud laenu E.S.ele. Tehingu initsiaatoriks oli E.S.,

kes soovitas oma emale kinnisvara ostu. Hageja on määratlenud suhte olemuse ja kirjutanud

ülekande selgitusse „laen“. E.S., nähes selgitust, ei ole raha tagasi kandnud, keegi ei ole

vastuväiteid esitanud. Laenusuhe on tõendatud, laenu on kasutatud vastavalt eesmärgile –

kinnistu on omandatud.

2. Kostja palus jätta esitatud hagi rahuldamata.

Kostja nõustub, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele raha, selgitusega laen, kuid

tegemist ei ole laenuga. Hageja on kostja poja endine elukaaslane. Hageja ja E.S.e kooselu

kestis 2005-2013. Hageja ja E.S. olid kooselu ajal ja on tänaseni kinnisvara valdkonnas

tegevad. Kooselu ajal sõlmisid nad vastastikusel kokkuleppel mitmeid kinnisvara tehinguid,

millesse kaasati nii hageja kui ka E.S.e perekonnaliikmeid, sh kostja. Osundatud tehingute

tegemiseks kasutati muuhulgas kostja arveldusarvet. Vaidlusalune summa on kantud kostja

arveldusarvele seoses Puurmanni vallas asuva XXX kinnistu ostmise ja seejärel

võõrandamisega. Kinnistu osteti kostja nimele, kuid asju ajas kostja nimel hageja. Seda, et

tegemist ei ole olnud hageja ja kostja vahelise lepinguga, on hageja ise kinnitanud oma e-kirjas

E.S.ele, mis tõendab, et hageja ja kostja ei ole sõlminud mingeid kokkuleppeid laenu andmiseks

ja saamiseks. Hageja ei ole enne ülesütlemiseavaldust viidanud väidetavale laenulepingule.

Hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist ja selle tingimusi. Ainuüksi raha ülekandmine

selgitusega „laen“ ei tõenda laenulepingu olemasolu, kuna nii raha ülekandmine kui selgituse

märkimine on ühepoolsed toimingud, mis sõltuvad hagejast. Arvestades hageja teadmisi

tehingutest ja ettevõtlusest, ei ole eluliselt usutav, et hageja sõlmis tähtajatu laenulepingu ilma

intressides ja muudes tingimustes kokku leppimata summa osas, mida nii 2007.a ja ka täna saab

pidada suureks.

Kuna hageja ja kostja vahel puuduvad lepingulised suhted, on hageja kandnud raha kostja

arveldusarvele lepingulise aluseta. Kui hageja nõue on kvalifitseeritav alusetu rikastumisest

tuleneva nõudena, on see aegunud TsÜS § 151 lg 1 järgi. Hageja pidi nõudest teada saama

koheselt pärast ülekande tegemist. Arvestades, et ülekanne tehti 10.07.2007. a, aegus hageja

nõue 10.07.2010. a.

Juhul, kui kohus tuvastab laenulepingu olemasolu, esitab kostja alternatiivse aegumise

vastuväite laenulepingust tulenevale nõudele. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud

laenulepingu tähtajatust. Mõistlikult ei saa eeldada, et hageja, kes tegeles ja tegutseb

ettevõtlusega, sõlmis laenulepingu ilma selle tähtaega määramata. Tähtajatu laenulepingu

(milles pole kokkulepet intressi maksmiseks) sõlmimise puhul ei ole usutav, et laenusaaja ootab

laenusumma tagasinõudmisega 6,5 aastat. Arvestades, et laenuandjaks on füüsiline isik,

inflatsiooni ja väidetava laenu suurust, ei oleks see mõistlik. Kui kohus leiab, et tegemist oli

laenulepinguga, on tegemist tähtajalise laenulepinguga. Tähtaeg sai mõistlikkuse põhimõttest

tulenevalt olla maksimaalselt 2 aastat laenulepingu sõlmimisest. Lähtudes eeldusest, et kostjal

tuli laen tagastada 2 aasta jooksul, aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt laenulepingust tulenev nõue

10.07.2012.a.

Kostja vaidles vastu hageja alternatiivnõudele, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel.

Hageja ei ole märkinud, milline oli olemasolev või tulevikus tekkiv kohustus, mille täitmiseks

hageja ülekandeid tegi. Aegumistähtaja kulgemahakkamist ei mõjuta asjaolu, millal sai hageja

teada kostja seisukoha hageja nõude osas. Kui hageja kandis õigusliku aluseta kostja

arveldusarvele raha, algas nõude aegumistähtaeg ülekande tegemisest. Seega aegusid nõuded 3

aasta möödumisel ülekande tegemisest arvates.

Kuni hagejal puudub alusetu rikastumise nõue, puudub hagejal ka intressi nõue. VÕS § 1035

lg 3 on kohaldatav üksnes VÕS § 1035 lg 1 ja 2 alustel, millele hageja ei ole viidanud ega

nende olemasolu tõendanud. Lisaks ei muutu intressinõue VÕS § 1035 järgi sissenõutavaks

alusetu rikastumise hetkest, vaid VÕS § 82 lg 3 järgi pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist.

Samuti ei ole hageja intressinõue õigesti arvutatud. Isegi juhul, kui hagejal on intressinõue

kostja vastu, on see TsÜS § 144 järgi aegunud koos põhinõudega.

Hageja ei ole ära näidanud, millise asjaajamise on hageja kostja eest ja kostja huvides

teostanud. Raha ülekandmine hageja arvelt kostja arvele ei ole käsitletav käsundita

asjaajamisena. Lisaks tuleb alternatiivnõudena kõne alla alusetust rikastumisest tulenev nõue,

mitte käsundita asjaajamisest tulenev nõue.

Hagis ei ole osundatud sellele, et lepingu sõlmimisel oleks olnud vahendajaid ja keegi oleks

kostjat esindanud. Seda, mida ülekande selgitusse märgitakse otsustab see, kes ülekannet teeb.

Laenuleping on kahepoolne. See, et E.S.el oli juurdepääs oma ema kontole, ei andnud talle

õigust teha tehinguid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 28.10.2014.a otsusega jäeti M.M. hagi Õ.S.e vastu võlgnevuse 5112,93 euro

ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Rahuldamata jäeti ka M.M. alternatiivnõue Õ.S.e

vastu alusetult saadu 5112,93 euro ja intresside tagastamiseks ning M.M. alternatiivnõue Õ.S.e

vastu käsundita asjaajamisega tekkinud kulutuste hüvitamiseks summas 5112,93 eurot.

Menetluskulud jäeti hageja kanda.

Maakohus muutis tsiviilasja hinda, määrates tsiviilasja hinnaks 8402,30 eurot (TsMS § 134

lg 1, § 133 lg 1 ja 2).

Maakohus tuvastas, et hageja on 10.07.2007.a teinud kostjale ülekande summas 80 000 krooni

selgitusega

„laen“

(tl

10).

Hageja

on

09.09.2013.a

koostanud

laenulepingu

ülesütlemiseavalduse

ja

nõudnud

kostjalt

saadu

tagastamist

(tl

12).

Kostja

on

ülesütlemiseavalduse kätte saanud 10.09.2013. a (tl 13-14).

4. Kohtule esitatud lepingueelsete läbirääkimiste protokollist (27.04.2007.a) nähtub, et müüja

AS FOLIE MP, ostja Õ.S. (keda esindas M.M.) ja maakler AS Vestman Kinnisvara jõudsid

kokkuleppele, et müüjale kuuluv kinnistu nimetusega CCC (XXXX, reg nr XXX) müüakse.

Kinnistu moodustatakse jagamise teel. Lepiti kokku, et müügileping sõlmitakse hiljemalt

01.07.2007.a, ostuhinnaks 100 000 krooni ja ostja peab maaklerile tasuma ettevalmistamise eest

tasu 20 000 krooni (tl 55-57). Kinnisturegistri väljatrükist nähtuvalt on 11.07.2007.a sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel kinnisturaamatusse omanikuna sisse kantud Õ.S.. Kinnisturegistri

väljatrüki kohaselt on 16.08.2007.a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinnisturaamatusse

omanikuna sisse kantud I.R. (tl 58). Maakohtule esitatud maksekorralduse kohaselt on Õ.S.

23.08.2007.a teinud E.S.ele ülekande summas 91 148 krooni selgitusega „laen“ (tl 59).

Maakohus luges tunnistaja ütlustega tõendatuks, et kinnistut (hilisem XXX kinnistu) soovisid

osta E.S. ja hageja. Vältimaks tulumaksu tasumist, otsustati osta kinnistu E.S.e ema (kostja)

nimele. Hageja sõlmis broneerimislepingu ja maksis sularahas 20 000 krooni. Tunnistaja ei ole

pöördunud hageja poole, et hageja kostjale laenu annaks. Samuti ei ole tunnistaja esindanud

kostjat tehingute tegemisel. Tunnistaja teadis tehingust – tema nimele ostetakse ja müüakse ära,

samuti teadis, miks ostetakse. Kostja arvelt kandis rahasid E.S.. Müügitehingu valmistas ette

tunnistaja E.S., ostmise hageja. Kostja ei ole laenu saanud ja sellest ei informeerinud tunnistaja

ka kostjat. Kostja kontol sai tunnistaja teha ülekandeid. Hagejal ei olnud kirjalikku volikirja

kostja esindamiseks broneerimislepingu sõlmimisel.

5. Maakohus leidis, et tõendatud ei ole poolte vahel 10.07.2007.a laenulepingu sõlmimine.

Tuvastatud on fakt, et hageja on teinud kostjale ülekande, kuid ülekande selgituseks märgitud

„laen“ ei ole piisav tuvastamaks poolte tahet sõlmida suuline tähtajatu laenuleping.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi kostjale ülekande seoses XXX kinnistu omandamisega.

Selleks oli 27.04.2007.a sõlminud hageja kostja esindajana ka nn broneerimislepingu, mille

järgi oli müügihinnaks 100 000 krooni, millest 20 000 krooni tasuti lepingu sõlmimisel. Hageja

väitel pidi tal olemas olema kirjalik volitus kostja esindamiseks, kuid kostja seda ei kinnitanud.

Samuti ei kinnitanud seda tunnistaja ütlused. Ka hageja väidete kohaselt toimus tema ja kostja

vaheline suhtlemine E.S.e kaudu. 10.07.2007.a kandis hageja kostjale üle rahalised vahendid

kinnistu ostmiseks – 80 000 krooni – ja 11.07.2007.a on sõlmitud notariaalne asjaõigusleping.

Tunnistaja ütluste kohaselt korraldas tema kinnistu edasimüügi augustis 2007.a.

6. Maakohus asus seisukohale, et kuna E.S.el ei olnud volitusi kostja esindamiseks ega

hagejaga laenulepingu sõlmimiseks, ei saa lugeda laenulepingut sõlmituks ka E.S.e vahendusel

(TsÜS § 75 lg 1 ja 2). Väär on hageja käsitlus, justkui annaks ainuüksi kontole juurdepääsu

võimaldamine õiguse teha konto omaniku nimel tehinguid. Laenulepingu sõlmimiseks pidanuks

E.S.el olema eraldi volitus, mida E.S.el ei olnud. Lisaks ei saanud hageja järeldada ainuüksi

E.S.e tegevusest, et hagejaga soovib laenulepingut sõlmida kostja.

Maakohtu hinnangul kinnitab 13.09.2013.a kirjavahetus hageja ja E.S.e vahel seda, et hageja ja

kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut.

Laenulepingu tõendamatuse tõttu ei tekkinud hagejal õigust lepingut üles öelda ning puudub

alus tuvastamaks, nagu oleks kostja oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud ja hagejal oleks

sellest tulenevalt õigus kasutada õiguskaitsevahendeid.

7. Maakohus leidis, et hagiavalduses viidatud nõude alus VÕS § 189 lg 1 ei ole käesoleval juhul

kohaldatav. Sellest lähtudes ei pidanud maakohus vajalikuks käsitleda ja analüüsida nõude

võimalikku lepingulist alust, kuna poolte vahel ei ole tõendatud laenulepingu olemasolu.

Samuti leidis maakohus, et põhjendamatu on hageja esitatud viivise nõue, kuna lepingusuhte

puudumise tõttu ei ole alust heita kostjale ette rahalise kohustuse täitmisega viivitamist.

Kuna laenulepingu sõlmimine ei leidnud kinnitust, ei pidanud maakohus vajalikuks käsitleda

kostja avaldust lepingust tuleneva nõude aegumise kohaldamiseks.

8. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole hageja poolt ülekantud summas alusetult

rikastunud. Puudub alus arvata, et kokkulepe raha ülekandmiseks 10.07.2007.a kostja

arveldusarvele oleks ära langenud või seda ei oleks olemas olnud. Kuna kostja ei ole hageja

arvel alusetult rikastanud, tuleb hageja alternatiivnõue jätta rahuldamata. Seoses põhinõude

puudumisega tuleb rahuldamata jätta ka intressinõue.

Kuna maakohtu hinnangul ei ole kinnitust leidnud, et poolte vahel oleks alusetust rikastumisest

tulenev võlasuhe ja sellest tulenevalt oleks kostjal saadu tagastamise kohustus, ei pidanud

maakohus vajalikuks käsitleda kostja avaldust aegumise kohaldamiseks.

9. Maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivnõude käsundita asjaajamise alusel. Maakohus

selgitas, et õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks üksnes siis, kui isik ajab

teise isiku asja, olemata selleks kohustatud, kas lepingu või seaduse järgi. Kuna maakohus

leidis, et kostja kontole raha ülekandmise puhul olid hageja ja E.S.e vahel olemas vastavad

kokkulepped, ei saa hageja ja kostja vahelist õigussuhet kvalifitseerida käsundita asjaajamisena.

Maakohtu hinnangul ei ole õige hageja väide, et ainuüksi finantseerimine on käsitletav

käsundita asjaajamisena. Kuna hageja poolt raha ülekandmine kostja kontole ei ole käsitletav

käsundita asjaajamisena, ei ole hagejal õigus nõuda käsundita asjaajamise tulemusena tehtud

kulutuste hüvitamist VÕS § 1023 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. M.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega mõista välja Õ.S.elt M.M. kasuks võlgnevus summas 5 112,93 eurot ja hagi

esitamise seisuga 14.04.2014.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 159,30 eurot ja viivis

0,023 % päevas kindla summana alates 15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning 0,023%

päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni. Samuti palub apellant mõista välja Õ.S.elt

alternatiivnõude VÕS § 1028 lg 1 alusel hagi esitamise seisuga 14.04.2014.a intress 2860,14

eurot, intress 0,023% päevas kindla summana alates 15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning

0,023% päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on meelevaldne maakohtu seisukoht, et E.S. ja hageja soovisid osta kinnistut, millest hiljem

sai XXX kinnistu. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed ning nende kaudu ei saa

tõendada hageja tahet ega kavatsusi tehingute tegemisel. Maakohus on jätnud hindamata ja

arvestamata tunnistaja käitumise CCC kinnistu ostul-müügil, millega on rikkunud

põhjendamiskohustust tulenevalt TsMS §-st 442 lg 8 ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse

norme, jättes hindamata tunnistaja käitumise läbi käsunduslepingu VÕS § 619 alusel;

2) ei ole hageja sõlminud broneerimislepingut, vaid see on sõlmitud kostja ja kinnistu müüja

AS Folie MP vahel. Hageja oli lepingus kostja esindajaks E.S.e palvel. Maakohus on

vääralt hinnanud lepingueelsete läbirääkimiste protokolli 27.04.2007.a, lugedes, et hageja

on sõlminud broneerimislepingu ja maksnud sularaha 20 000 krooni. Hageja on teinud selle

tehingu kostja nimel. Kostja ei ole vaidlustanud tehingut, vaid on läinud edasi kinnistu

müügitehingusse;

3) on maakohus vääralt tuvastanud, et poolte vahel 10.07.2007.a sõlmitud laenuleping ei ole

tõendatud. Kostja tegutses kinnistu ostul ja müügil üheskoos E.S.ega. Kostja on isiklikult

osalenud tehingutes ja pidanuks aru saama nende tähendusest ja tingimustest, muuhulgas

kinnistu eest tasumise kohustusest. Kostja nimel sõlmis laenulepingu E.S., kes täitis kostja

ülesannet. Rahalised vahendid saadi hageja käest laenulepingu sõlmimise kaudu.

Tunnistajal E.S.el olid volitused esindada kostjat, seda ka tehingutes iseendaga. Maakohus

ei põhjenda, miks ta ei arvesta kostja poolt esitatud tõendiga, mille kohaselt on Õ.S.

23.08.2007 teinud E.S.ele ülekande summas 91 148 krooni selgitusega “laen” ja miks see

tõend ei tõenda E.S.el ulatuslike volituste olemasolu anda ja võtta kostja nimel laene;

4) ei põhjenda maakohus, miks 13.09.2013.a e-kirjavahetus tõendab, et hageja ja kostja vahel

ei ole sõlmitud laenulepingut. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja jõudnud valele

lõppjäreldusele, rikkudes põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 tähenduses;

5) on ootamatu ja üllatav maakohtu poolt tõendite hindamine. Maakohus hindab otsuses

tõendeid kogumis, samas, kui tõendite hindamise viis on sätestatud TsMS § 232 lg 1 ja

§ 442 lg 8. Maakohus on sellise tõendite hindamisega rikkunud põhjendamiskohustust

tulenevalt TsMS §-st 442 lg 8, § 232 lg 1;

6) on maakohtu põhjendused, et kostja ei olnud teadlik tema kontole laekunud 80 000

kroonist, meelevaldsed ja põhjendamata. Maakohus ei põhjendanud, kuidas on kohus

jõudnud järeldusele ja millistele tõenditele tugines, et kostja oli nõus hagejat ja E.S.t aitama;

7) on arusaamatu maakohtu järeldus, et inimese jaoks, kellel on oma kindel töö ja elukoht ning

puuduvad vastavad ambitsioonid või eesmärk, ei ole kinnisvara omandamine tavapärane ja

vajalik. Kostja idealiseerimine on kohtu poolt põhjendamatu ning viitab kostja eelistamisele

õigusvaidluses ning ebaõiglasele õigusemõistmisele, mis ei ole toimunud võrdse kohtlemise

printsiipe järgides;

8) on põhjendamatu ja tõenditega põhistamata maakohtu järeldus, et hageja ei omandanud

kinnistut ärilistel eesmärkidel, kuivõrd kinnisvara valdkonnas tegutsesid ärilistel

eesmärkidele hoopis hageja ja kostja poeg. Hagejal puudus huvi CCC kinnistu ostuks;

9) puuduvad maakohtu otsuses põhjendused: 1) kuidas lepingueelsete läbirääkimiste protokolli

27.10.2007 kinnitab hageja võlasuhet kostja pojaga; 2) kuidas kostja eest 20 000 krooni

tasumine maaklerile kinnitab võlasuhet kostja pojaga, kuidas hageja poolt kostjale tehtud

rahaülekanne summas 80 000 krooni kinnitab võlasuhet kostja pojaga; 3) mida kinnitab ja

tõendab E.S.e poolt notaritehingu korraldamine ning kostja konto käsutamine; 4) mida

kinnitab ja tõendab E.S.e poolt kinnistu edasise müügiga tegelemine; 5) mida kinnitab ja

tõendab kostja poja poolt kostja pangakontolt rahasumma 91 148 krooni selgitusega laen

kandmine kostja poja, E.S.e, pangakontole. Maakohus jättis analüüsimata kõik tõendid ja

jõudis järeldusele, et kogutud tõendite pinnal on selgelt tuvastatav, et kostja kontole

ülekantud raha osas olid vastavad omavahelised kokkulepped hagejal ja E.S.el. Maakohus

rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 järgi;

10) ei ole kostja tõendanud laenulepingu tähtajalisust, mistõttu saab lugeda ja järeldada, et

tegemist oli hageja ja kostja vahel tähtajatu laenulepinguga. Kostja esitatud vastuväidete

kohaselt sai tegemist olla tähtajalise laenulepinguga ning sellega on kostja poolte vahel

laenulepingu olemasolu omaks võtnud. Kohus on jätnud kostja omaksvõtu põhjendamatult

arvestamata;

11) ei ole tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendite hindamine kogumis ning tõendite ebaõige

hindamine on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Maakohus oleks pidanud tuvastama

asjas olemasolevate tõendite ja asjaolude pinnalt tähtajatu laenulepingu olemasolu hageja ja

kostja vahel ning rahuldama hagi põhinõude ja viiviste osas;

12) on maakohus alternatiivnõude lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud

vääralt materiaalõigust, jõudes järeldusele, et kostja ei ole rikastunud hageja poolt temale

üle kantud summas, 80 000 krooni. Maakohus ei põhjenda: 1) mis oli see kokkulepe, mis

oli sõlmitud hageja ja E.S. vahel, et kostja saaks omandada XXX kinnistu ja selle hiljem ära

müüa; 2) miks puudub alus arvata, et kokkulepe raha ülekandmiseks 10.07.2007.a kostja

arveldusarvele oleks ära langenud või seda ei oleks olemas olnud. Maakohus on rikkunud

otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8);

13) on maakohus vääralt hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et kostja ei ole hageja poolt

ülekantud summas, 80 000 krooni alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1);

14) ei ole maakohus põhjendanud millistele tõenditele tuginedes on ta järeldusele jõudnud, et

hagejal puudub kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue. Maakohus jättis otsuses

põhjendamata, miks tõendid (lepingueelsete läbirääkimiste protokoll 27.04.2007.a,

rahaülekanne, kinnistusraamatu väljavõte) ei kinnita ega tõenda hageja poolt kostja huvides

tegutsemist, millega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust tulenevalt TsMS § 442

lg 8. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1018 ja § 1023.

11. Õ.S. vaidleb M.M. apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt:

1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus;

2) ei ole vastustaja soovinud apellandilt laenu saada ega temaga laenulepingut sõlmida. Samuti

ei ole vastustaja olnud huvitatud XXX kinnistu omandamisest. XXX kinnistu tehingud tegi

vastustaja üksnes seetõttu, et sellest olid huvitatud vastustaja poeg E.S. ja apellant, kes oli

sel ajal E.S.e elukaaslane;

3) lasub laenulepingu sõlmimise ja olemasolu tõendamise koormis apellandil (TsMS § 230 lg

1). Pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on apellant teinud vastustajale ülekande

selgitusega „laen“ ei tõenda laenulepingu sõlmimist apellandi ja vastustaja vahel (VÕS

§ 396), ülekande selgituse sisu sõltus üksnes apellandi tahtest;

4) ei saa E.S.e ütlusi lugeda ebausaldusväärseteks üksnes seetõttu, et E.S. on vastustaja poeg ja

et E.S.e ütlused ei toeta apellandi positsiooni menetluses. Vastustaja on seisukohal, et E.S.e

ütluste tõepärasust ja usaldusväärsust kinnitavad asjas kogutud dokumentaalsed tõendid ja

poolte, sh apellandi enda, seletused;

5) on apellandi väited ja seisukohad menetluse käigus olnud muutlikud ja vastuolulised.

Apellant väitis hagiavalduses, et sõlmis vastustajaga 10.07.2007.a suulise laenulepingu, on

apellant kohtuistungil kinnitanud, et vastustaja ei ole tema poole laenulepingu sõlmimise

sooviga pöördunud. Samuti on apellant kinnistanud seda, et vastustajaga ta laenulepingu

sõlmimise teemal suhelnud ei ole. Laenulepingu mittesõlmimist vastustajaga tõendab ka

apellandi e-kiri E.S.ele, milles viimane küsib, millist laenu on Õ.S. apellandilt saanud

vastanud, et E.S. peab ise oma emale selgitama, mis laenu E.S. tema nimele võtnud on;

6) on tunnistaja E.S.e ütlustega tõendatud, et huvi XXX kinnistu omandamiseks oli E.S.el ja

avaldajal ning et vastustajat kasutati nimetatud kinnistu ostmisel sisuliselt variisikuna.

Vastustajale jääb arusaamatuks apellandi väide, et tunnistaja ütlustega ei saa tõendada, kas

apellandil oli huvi XXX kinnistut omandada. Vaidlust ei ole selles, et apellant ja E.S. olid

vaidlusalusel perioodil elukaaslased. Samuti ei ole vaidlust selles, et mõlemad nad

tegutsesid kinnisvaraäris, sh olles ühe ja sama äriühingu omanikud. Neid asjaolusid

arvestades on eluliselt usutav, et E.S. omas häid teadmisi apellandi tegevuse kohta;

7) ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vastustaja oleks andnud talle volituse

enda esindamiseks või et vastustaja oleks talle mingeid juhtnööre lepingu sõlmimiseks, sh

tehingu hinnas kokkuleppimiseks andnud;

8) on maakohus õigesti leidnud, et vastustaja ei teadnud, et tema arveldusarvele laekus

apellandi arveldusarvelt 80 000 krooni. Mitte ükski käesolevas asjas kogutud tõenditest ei

tõenda seda, et apellant või E.S. oleks vastustajaga laenulepingu sõlmimisest rääkinud.

Vastavalt E.S.e ütlustele tegi ta ise vastustaja internetipanga kaudu ülekande, et tasuda

XXX kinnistu ostuhind. XXX kinnistu müümisel tegi E.S. omakorda ülekande vastustaja

arveldusarvelt enda arveldusarvele;

9) saavad ja peavad kohtu järeldused tulenema kõiki tõendeid koos hinnates. Kohtuotsus on

põhjalik ja TsMs § 442 lg 1 regulatsiooniga kooskõlas;

10) ei ole apellant varasemas menetluses väitnud, et E.S. tegutses XXX kinnistuga seonduvalt

vastustajaga sõlmitud käsunduslepingu alusel. Samuti ei ole apellant eelnevalt väitnud, et

E.S. oli vastustaja esindaja ning laenulepingu sõlmimisel esindas vastustajat E.S.. Tegemist

on uue väitega, mille apellant on esitanud alles apellatsioonkaebuses. Kui apellant väidab, et

E.S. tegutses vastustaja esindajana, lasub apellandil kohustus vastavat väidet tõendada.

Apellant ei ole oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Nii vastustaja kui tunnistaja

E.S. on eitanud seda, et vastustaja oleks volitanud E.S.t apellandiga laenulepingut sõlmima;

11) ei ole apellant apellatsioonkaebuses välja toonud, milles seisnes vastustaja ühine tegevus

koos E.S.ega;

12) ei saa alternatiivseid seisukohti, mis vastustes esitatakse, käsitada omaksvõtuna TsMS § 231

lg 2 tähenduses. Vastustaja on nii vastuses kui kohtuistungitel selgelt märkinud, et vaidleb

vastu apellandi väitele laenulepingu sõlmimise ja olemasolu kohta. Alternatiivne vastuväide

on esitatud juhuks, kui kohus peaks apellandi väitega laenulepingu olemasolust nõustuma;

13) on apellant ise lisaks laenulepingust tulenevalt nõudele esitanud kaks alternatiivset nõuet.

Nõustudes apellandi väitega omaksvõtu kohta saab asuda seisukohale, et alusetust

rikastumisest tuleneva nõude esitamisega on apellant võtnud omaks, et poolte vahel ei olnud

laenulepingut. Esitades käsundita asjaajamisest tuleneva nõude on apellant omakorda

võtnud omaks selle, et tal ei ole vastustaja vastu ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Apellandi poolne omaksvõtu käsitlus ei ole seaduse ja selle mõttega kooskõlas;

14) on maakohus jätnud apellandi alusetust rikastumisest tuleneva nõude põhjendatult

rahuldamata. Vastustaja arveldusarvet kasutati, tema arveldusarvele kanti 80 000 krooni ja

sealt omakorda kanti ära 80 000 krooni tulenevalt apellandi ja E.S.e kokkulepetest.

Vastustaja ei ole apellandi arvel alusetult rikastunud. Isegi siis, kui vastustaja oleks

apellandi arvel alusetult rikastunud, puudub alus vastustaja nõude rahuldamiseks, sest

apellandi alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud;

15) on maakohus asunud õigesti seisukohale, et apellandi käsundita asjaajamisest tulenev nõue

ei ole põhjendatud. Vastustaja leiab, et apellant ei ole ei hagiavalduse täienduses,

kohtuistungil ega apellatsioonkaebuses selgitanud, milles apellandi poolne käsundita

asjaajamine käesoleval juhul seisneb. Maakohus on leidnud, et vastustaja arveldusarvele

raha kandmine ja selle kasutamine XXX kinnistu omandamiseks ei toimunud vastustaja

huvides;

16) jääb vastustaja kõigi varasemalt menetluses esitatud seisukohtade ja vastuväidete, sh

aegumise kohaldamise taotluse juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga

tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja ja kostja vahel

10.07.2007.a laenulepingu sõlmimine tõendamist leidnud vaatamata sellele, et nimetatud

kuupäeval tegi hageja kostjale pangaülekande summas 80 000 krooni (5112,93 eurot), märkides

selgituseks „laen“.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud

laenulepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamist.

14. Laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks ei ole piisav asjaolu, et hageja kandis kostja

pangaarvele rahasumma. Ainuüksi raha ülekandmine ei vasta pakkumuse tunnustele. VÕS § 16

lg 1 kohaselt peab lepingu sõlmimisele suunatud pakkumus (ofert) olema piisavalt määratletud

ja väljendama pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral

sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Rahasumma ülekandmisest ei tulene, millistel

tingimustel laenulepingu soovis hageja kostjaga sõlmida ja milliste tingimustega olla õiguslikult

seotud.

Kostja ei ole omalt poolt teinud nõustumusena kvalifitseeritavat tahteavaldust. VÕS § 20 lg 1

järgi tuleb oma nõusolekut sõlmida leping väljendada otsese tahteavaldusega või mingi teoga.

VÕS § 20 lg 2 kohaselt loetakse vaikimine või tegevusetus nõustumuseks üksnes siis, kui see

tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus-

või kutsealal kehtivatest tavadest. Asjaolu, et kostja ei esitanud raha saamisele vastuväiteid ega

tagastanud tema kontole laekunud rahasummat, ei ole käsitatav aktseptina hagejaga

laenulepingu sõlmimiseks.

15. Hageja selgitas maakohtu menetluses, et hageja ja kostja omavahel laenu teemal vahetult ei

suhelnud. Väidetava laenu andmise teemal suhtles hageja üksnes oma tolleaegse elukaaslase

E.S.ega, kes ühtlasi on kostja poeg. Ka laenu andmises leppis hageja oma väitel kokku E.S.ega,

kes olevat palunud raha laenamist oma nimele, et ise sellest tehingust kasu saada. Samas

puudus E.S.ega kokkulepe, et raha pidanuks tagasi maksma E.S.. Hageja eeldas, et kui raha

kanti

kostja

pangaarvele,

siis

pidi

sellelt

kontolt

laen

ka

tagasi

makstama.

Apellatsioonimenetluses on hageja esmakordselt asunud seisukohale, et laenulepingu sõlmis

kostja nimel E.S., täites kostja ülesannet.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei ole tõendatud ei

laenulepingu sõlmimine vahetult hageja ja kostja vahel ega ka selliselt, et kostjat oleks hagejaga

laenulepingu sõlmimisel esindanud E.S..

Millegagi ei ole tõendatud, et E.S. oleks teinud kostja Õ.S.e nimel esindajana TsÜS § 116 lg 1

järgi tahteavalduse, milles oleks kinnitanud kostja soovi olla sõlmitava laenulepinguga

õiguslikult seotud. Samuti ei ole kinnitust leidnud E.S.el Õ.S.e nimele laenukohustuse

võtmiseks vajaliku esindusõiguse (TsÜS § 117) olemasolu.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja konto n-ö käsutamine ja sellelt erinevate

maksete tegemine E.S.e poolt ei ole käsitatav kostja esindamisena TsÜS § 115 lg 1 mõttes.

Tõendatud ei ole kostja poolt hagejale laenulepingu sõlmimisele suunatud tahte väljendamine ei

vahetult ega ka esindaja kaudu. Rahaliste maksete tegemine ei too automaatselt kaasa

lepingulise suhte tekkimist. Sama kehtib ka kostja pangaarvelt 23.08.2007.a E.S.ele tehtud

ülekande kohta summas 91 148 krooni. Ülekande tegemine ei tõenda millegagi E.S.el

laiaulatuslike volituste olemasolu kostja nimel laenude andmiseks ja võtmiseks.

Hageja ja E.S.e vahelise 13.09 /16.09.2013.a e-kirjavahetus (tl 28) ei kinnita samuti, nagu oleks

hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping. Hageja väljendab selles pigem, nagu oleks E.S.

võtnud oma ema (kostja) nimele laenu. Samas on kirjavahetus toimunud enam kui 6 aastat

pärast raha ülekandmist ja sellest ei ole võimalik teha järeldusi, nagu oleks laenuleping

tõepoolest sõlmitud ja et selline kohustus oleks muutunud kostjale õiguslikult siduvaks.

17. Maakohtule puudub alus heita ette tõendite ebaõiget hindamist. Tunnistaja ütlused on TsMS

§ 229 lg 2 kohaselt üheks tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendi vormiks. Tunnistaja ütlusi

puudub alus pidada ebausaldusväärseteks ainuüksi seetõttu, et tegemist on kostja pojaga.

Kohtule on esitatud hulgaliselt andmeid selle kohta, et hageja ja E.S. olid oma kooselu kestel

ühiselt tegevad kinnisvara valdkonnas, sh osanikud kinnisvara sektoris tegutsevas äriühingus

(vt ka tsiviilasi nr 2-14-16068 M.M. hagi E.S.e vastu). E.S.e poolt käesolevas asjas tunnistajana

antud ütlused on sellega kooskõlas. Seejuures ei oma asja lahendamisel määravat tähendust, kas

hagejal oli tegelik huvi CCC (hilisema XXX) kinnistu omandamise vastu või oli sellest

huvitatud esmajoones E.S.. Teisalt ei ole hageja esitanud vastukaaluks tunnistaja ütlustele muid

tõendeid, mis veenaksid selles, et CCC kinnistu ostmine ei olnud seotud hageja ja E.S.e ühise

kinnisvara alase tegevusega, vaid kinnistut soovis endale kostja. Ringkonnakohus rõhutab, et

vaidluse all on käesoleval juhul esmajoones küsimus, kas hageja ja kostja sõlmisid 10.07.2007.a

laenulepingu ning kinnistu ostmisega seotud asjaolud võimaldavad hinnata väidetava

laenulepingu sõlmimist kaudselt.

Maakohus pidas kogutud tõendite pinnalt usutavaks, et kostja ei pruukinud tema pangakontole

hageja poolt 80 000 krooni laekumisest isegi teadlik olla. Eeltooduga on vastavuses ka

kohtuotsuses märgitu, mille järgi kostja näol ei ole tegemist isikuga, kelle puhul võinuks

eeldada huvi kinnisvaratehingutes osalemise vastu ärilisel vm selgitamata eesmärgil. Ehkki

kostja poolt kohtuistungil isiklikult antud seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks, on

seletused kooskõlas tunnistaja ütlustega. Samuti ei kinnita asjas kogutud tõendid, et apellant või

E.S. oleks kostjaga laenulepingu sõlmimisest rääkinud. Tunnistaja E.S.e ütluste kohaselt tegi ta

ise kostja internetipanga kaudu XXX kinnistu ostu ja müügiga seotud pangaülekanded ning

puuduvad igasugused andmed, et kostja oleks nende pangaülekannete tegemist mingil viisil

mõjutanud või nende üle sõna- või otsustusõigust omanud.

18. Ka 27.04.2007.a nn lepingueelsete läbirääkimiste protokolli sõlmimine CCC kinnistu

ostmise kohta (tl 55-57), mille poolteks olid AS Folie MP ja Õ.S. ja kus Õ.S.t esindas hageja, ei

tõenda hageja ja kostja vahel laenulepingu olemasolu. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu

ülejäänud põhjenduste ja tõenditele antud hinnangutega poolte vaheliste õigussuhete kohta.

Maakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt hindas maakohus tõendeid kogumis, ei ole vastuolus

TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise põhimõtetega (vt ka Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-51-15 p 14). Kohtul tuleb otsuse tegemisel arvestada kõiki asjas esitatud tõendeid

nende vastastikustes seostes, mida maakohus on käesoleval juhul ka teinud.

19. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist TsMS § 231 lg 2 tähenduses (faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine) omaks võtnud, vaid on laenusuhte olemasolu läbivalt

eitanud. Vastustaja alternatiivset vastuväidet laenulepingu tähtajalisust puudutavas osas ei saa

käsitada omaksvõtuna. Olles jõudnud järeldusele, et poolte vahel ei ole laenulepingu sõlmimine

tõendamist leidnud, ei pidanud maakohus täiendavalt käsitlema kostja alternatiivset vastuväidet

selle kohta, et kui ka poolte vahel oli laenuleping, siis ei olnud see tähtajatu, vaid tähtajaline. Ka

tekkinuks kostjal vajadus tõendada oma väiteid laenulepingu tähtajalisuse kohta vaid juhul, kui

laenulepingu olemasolu oleks kinnitust leidnud.

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt ei ole põhjendatud hagi

rahuldamine alusetu rikastumise sätete kohaselt. Maakohus on õigesti asunud asjas esitatud

tõendite põhjal seisukohale, et raha ülekandmine hageja poolt kostja arveldusarvele toimus

hageja ja E.S.e vahelisel kokkuleppel. Seega kasutati kostja arveldusarvet raha n-ö

liigutamiseks ilma, et kostja oleks selle tulemusena rikastunud. Kostja arveldusarvele laekus

10.07.2007.a 80 000 krooni, mida kasutati kinnistu ostuks. Kinnistu võõrandati 16.08.2007.a

ning 23.08.2007.a on kostja arveldusarvelt toimunud ülekanne E.S.ele summas 91 148 krooni.

Kostja oli CCC/XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud ajavahemikul

31.07.2007.a kuni 24.08.2007.a (tl 58).

Seega ei ole kinnitust leidnud, et kostja oleks tegelikult saanud hagejalt 80 000 krooni, ehkki

rahasumma kanti kostja pangaarvele. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Ringkonnakohus nõustub ka kostja seisukohaga, et isegi kui kostja oleks hageja arvel alusetult

rikastunud, oleks sellekohane nõue aegunud. Alusetu rikastumise nõude aegumise algusajaks

tuleb lugeda aega, mil isik (hageja) pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada

rikastumisnõude olemasolu, s.o rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut (sellel

seisukohal on ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algas aegumine ülekande

tegemisega 10.07.2007.a ning nõue aegus 10.07.2010.a.

21. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa vaidlusaluse

võlasuhte puhul olla tegemist käsundita asjaajamisega, kuna puuduvad VÕS § 1018 lõikes 1

sätestatud tunnused. Raha ülekandmine kostja pangakontole ei ole vaadeldav käsundita

asjaajamisena. Samuti ei ole kostja pangakontole raha ülekandmine käsitatav kulutuste

tegemisena VÕS § 1023 lg 1 tähenduses.

VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. VÕS § 1023 lg 2 järgi võib

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult

asjaajamise eest ka mõistlikku tasu. Käesoleval juhul ei ole niisuguseid nõudeid esitanud ning

hageja ei ole ka tuginenud sellele, nagu oleks ta suhetes kostjaga tegutsenud oma majandus- või

kutsetegevuses.

22. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta asjas

kantud menetluskulud apellandi kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p

22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või

ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/