2-14-9823/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2015. a Tartu

Tsiviilasja number

2-14-9823

Tsiviilasi

OÜ Sepmar hagi Brizemy Tlica OÜ (endise ärinimega OÜ

Marec) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ja

Brizemy

Tlica

OÜ

vastuhagi

OÜ Sepmar

vastu

kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 963 eurot 95 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. aprilli 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Sepmar apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja / vastuhagis kostja): OÜ Sepmar

(registrikood: 11236929); esindaja Heino Junolainen;

Vastustaja (kostja / vastuhagis hageja): Brizemy Tlica OÜ

(endise ärinimega OÜ Marec) (registrikood: 11088044);

esindaja advokaat Martin Kirsipuu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 14. aprilli 2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta OÜ Sepmar apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Sepmar

kanda. Menetluskulude rahalise suuruse vastavalt TsMS §

177 lõikele 2 määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

(TsMS § 442 lg 62).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Sepmar (hageja) esitas 4. märtsil 2014. a hagi Brizemy Tlica OÜ (endise ärinimega OÜ Marec,

kostja) vastu põhivõla 23 163 euro 95 sendi ja viivise 1 800 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid hageja tööettevõtjana ja kostja tellijana 3. septembril 2013. a ehituse

alltöövõtulepingu nr 210814 ehitustööde tegemiseks Voka Rahvamaja objektil.

Tehtud tööd andis hageja lepingu p.-i 4.2. kohaselt üle kolme vaheakti (üleandmis-vastuvõtmisakti)

alusel, mille juurde kuulus täitedokumentatsioon. Kostja ei ole esitanud ühtegi kirjalikku pretensiooni

teostatud töö kvaliteedi ja selle nõuetekohasuse osas. Vastavalt lepingu p-le 4.3.1. pidi kostja alates

tööde üleandmisest need üle vaatama kolme tööpäeva jooksul. Kostja on jätnud täitmata oma

kohustuse tööd vastu võtta ja nende eest tasuda. Hageja esitas tehtud tööde eest arveid lepingu p.-i

4.3. alusel. Kostja on jätnud hagejale tasumata akti nr 2 alusel esitatud arve nr 206 järgi 18 852 euro

18 sendi ja akti nr 3 alusel esitatud arve nr 207 järgi 4 311 euro 77 sendi eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tööde akte ja ehitustööde päevikut kostjale üle andnud.

Kostja sai üleandmise-vastuvõtmisakti juurde kuuluva täitedokumentatsiooni kätte alles 28. märtsil

2014. a koos hagiavaldusega, seega ei saanud kostja tehtud tööde nõuetele vastavust kontrollida.

Kostja teavitas hagejat 6. jaanuari 2014. a kirjas, et hageja ei ole siiani esitanud tööde üleandmise-

vastuvõtmise akte koos täitedokumentatsiooniga ning tegi hagejale ettepaneku esitada puuduolev

dokumentatsioon, mille alusel kostja saaks objektil tehtud tööde mahtu ja kvaliteeti kontrollida,

tehtud tööd vastu võtta ja puuduste kõrvaldamiseks ajagraafiku kokku leppida. Hageja sellele ei

reageerinud. Pooled leppisid lepingu p-s 4. kokku tööde vastuvõtmise korra. Kuna hageja ei ole

esitanud korrektseid dokumente, siis ei ole kostjal olnud võimalik töid vastu võtta. Tööde üleandmine

pidi lepingu kohaselt toimuma poolte juuresolekul objektil (lepingu p 4.2.1.).

Hageja ei ole lõpetanud ehitustöid õigel ajal ja on rikkunud ehitustehnilisi nõudeid, mille tagajärjel

on tekkinud objektil defektid. Tööde põhitellija Toila Vallavalitsus esitas 31. märtsil 2014. a

reklamatsiooni, milles tegi kostjale ettepaneku kõrvaldada puudused hiljemalt 1. maiks 2014. a.

Hageja nõue ei ole sissenõutav, kuna tööd on lõpetamata ja kvaliteedinõudeid ei ole järgitud. Kostjal

on lepingu p 4. ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 alusel õigus keelduda tööde vastuvõtmisest.

3. Kostja esitas vastuhagi. Kostja teatas 6. jaanuari 2014. a kirjas, et töö ei vasta lepingutingimustele

ning nimetatud puudused tuleb hagejal kõrvaldada. Vastuhagi esitamise seisuga pole puudused

likvideeritud. Ehitustööde päevikutes puuduvad kostja esindaja või töötaja allkirjad. Kostja ei ole

enne hagi esitamist päevikuid näinud ja päevikukanded ei tõenda midagi. Kostja taganes 13. oktoobril

2014. a lepingust nr 210814 VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 5 alusel. Olulise lepingu rikkumise

puhul ei ole vaja anda täiendavat tähtaega.

Ekspertiisiakti (I kd tl 109–128) kohaselt on tekkinud seisukorra esialgseks tekkepõhjuseks kasutatud

materjalide ja toodete omavaheline sobimatus. Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid on kostja

saanud koos hagiga ja selle lisadega ning seepärast on ekspertiis läbi viidud hiljem. Kuna töö on

puudustega siis palus kostja vastavalt VÕS § 115 lg-tele 2 ja 3 mõista hagejalt välja kahjuhüvitisena

töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks tekkivaid kulutusi 28 849 eurot 84 senti (koos

käibemaksuga) (I kd tl 133) ja tasaarvestada vastav nõue hageja nõudega.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja ei ole põhjendanud, miks on vaja kogu krohvikiht ja

õhekrohvi süsteem eemaldada. Kostja minetas puudustele tuginemise õiguse vastavalt VÕS § 644 lg-

le 3, sest poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.3.2. kohaselt loevad pooled mõistlikuks ajaks puudustest

teavitamiseks 3 tööpäeva. Kostja teavitas hagejat väidetavatest puudustest esmakordselt 6. jaanuaril

2014. a. Kostja tunnistab vastuvõtu aktide kättesaamist 6. jaanuari 2014. a kirjas, kuid leiab, et täies

ulatuses (kõikide vajalike lisadega) neid ei esitatud.

Kostja esitatud ekspertiisiakt on koostatud üle poole aasta hiljem tööde tegelikust valmimisest ja

üleandmisest. Eksperdi väited on subjektiivsed ja põhinevad visuaalsel vaatlusel, mõõtmisi ja

tõmbekatseid krohvi osas ei tehtud. Peatöövõtja kohustus oli paigaldada vihmaveesüsteemid,

vihmaveerennid, räästad, kuid krohvitööde teostamisel oli need peatöövõtja poolt paigaldamata.

Hageja rasket hooletust või puudustest teadmist ei ole kostja tõendanud. Kostja on puudustest

teatanud ja puudusi kirjeldanud alles vastuhagis. Kostja poolt esile toodud puudused ei ole töö

lepingule vastavuse seisukohalt olulised. Hageja vaidlustab kahjunõude aluseks oleva OÜ Virmetsa

Puit hinnapakkumise. Lepingust taganemine kostja poolt oli VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi lubamatu.

Kostja tegi taganemiseavalduse 13. oktoobril 2014. a, ehk 11 kuud pärast töö valmimist. Kostja ei saa

esitada kahju hüvitamise nõuet, kuna ta pole hagejale andud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks.

Kostja käitumine on hea usu põhimõtte vastane TsÜS § 138 lg 2 järgi.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 14. aprilli 2015. a otsusega nii hagi, kui ka vastuhagi rahuldamata. Maakohus

jättis hagiga seotud menetluskulud hageja kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 3. septembril 2013. a sõlmitud

ehituse alltöövõtuleping nr 210814 fassaaditööde tegemiseks vastab sisult VÕS § 635 lg 1 järgi

töövõtulepingu tunnustele.

Hageja põhinõue kostja vastu 23 163 eurot 95 senti tugineb arvete nr 206 ja nr 207 alusel saamata

jäänud tasul. Maakohus leidis, et VÕS § 637 lg-test 3 ja 4 ning §-st 638 tulenevalt tuleb tuvastada,

kas kostja on hageja tehtud töö vastu võtnud või selle vastuvõtmisest alusetult keeldunud, nimetatut

peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja.

Pooled on lepingu p-s 4. kokku leppinud tööde vastuvõtmise, sh puudustest teatamise korra. Kuna

lepingu p 4.4. järgi tuli puuduste esinemisel märkida need akti, siis ei oma tähendust kostja väide, et

hagejat teavitati puudustest 6. jaanuari 2014. a kirjaga. Lepingu p-dest 4.2.1., 4.3.1., 4.3.2 ja 4.4.

tuleneb,

et

hageja

kohustuseks

oli

koostada

tööde

ülandmis-vastuvõtmisakt

koos

täitedokumentatsiooniga ja nimetatud dokumentide alusel pidi töö üleandmine toimuma objektil,

peale mida oli kostjal kohustus dokumendid läbi vaadata 3 tööpäeva jooksul ja kui töö vastas

lepingutingimustele tagastada hagejale allkirjastatud akt ning kui töös esinesid puudused, siis tuli akti

märkida puuduste kõrvaldamise tähtaeg, mille pidi omakorda allkirjastama hageja. Maakohus leidis,

et ilma töid objektil üle vaatamata ei ole võimalik hinnata, kas tööd on teostatud nõuetekohaselt või

mitte, seepärast ongi pooled lepingu p-s 4.2.1. kokku leppinud, et tööde üleandmine toimub vahetult

objektil. Hageja ei ole tõendanud, et tööd vaadati üle lepingu p 4.2.1. järgi objektil, samuti seda, et ta

on kostjale edastanud nõuetekohased dokumendid ja kostja on need kätte saanud.

Kostja poolt alusetult tööde vastuvõtmisest keeldumine ei ole tõendatud. Kuna töövõtja peab

VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta

tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane. Maakohtu arvates eeldab

VÕS § 638 teises lauses sätestatud töö vastuvõetuks lugemine töövõtja poolt selleks tellijale

mõistliku täiendava tähtaja andmist. Hageja ei ole väitnud, ega tõendanud, et ta on kostjale andnud

täiendava tähtaja tööde vastuvõtmiseks. Järelikult ei ole tõendatud et kostja on töö vastu võtnud

VÕS § 637 lg 4 järgi, või et töö saab lugeda vastuvõetuks, hageja tasunõue ei ole sissenõutav ja hagi

tuleb jätta rahuldamata.

6. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine VÕS § 115 lg 2 või

3 järgi eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata

VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Maakohus leidis, et töövõtulepingu puhul on

tellija VÕS § 101 lg 2 sätestatud õiguskaitsevahendite valikuõiguse üldpõhimõte oluliselt piiratud

ning üldjuhul saab tellija töö lepingutingimustele mittevastavuse korral esitada töövõtja vastu esmalt

lepingu täitmise nõude (VÕS § 646), mille suhtes muud õiguskaitsevahendid on sekundaarsed.

Lepingust taganemine (VÕS § 116) ning kahju hüvitamise nõude esitamine lepingu täitmise asemel

(VÕS § 115 lg-d 1 ja 2) on võimalik alles pärast tellija poolt töövõtjale puudustega töö parandamiseks

või uue töö tegemiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tulutut möödumist või pärast töövõtja

poolset õigustamatut keeldumist töö parandamisest või uue töö tegemisest. Täiendava tähtaja

andmine puudustega töö parandamiseks on ettenähtud poolte vahelise lepingu p-s 4.4., mille kohaselt,

kui töös esinevad puudused märgitakse akti tähtaeg mille jooksul töövõtja kohustub puuduseid

kõrvaldama, mida töövõtja kinnitab allkirjaga. Kostja ei ole esitanud lepingu kohaselt aktis hagejale

puuduste parandamise nõuet, vaid on hageja lepingurikkumisele tuginedes töövõtulepingu

ühepoolselt lõpetanud ning esitanud rahalise nõude.

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige

olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus, kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st

taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116

mõttes. Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui

erisättega, mille kohaselt saab rikkumise lugeda oluliseks ka juhul, kui töövõtja ei paranda puudused

mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Ka lepingu p-s 4.5.

on pooled kokku leppinud, et oluliste puuduste ilmnemisel on tellijal õigus nõuda töö ümbertegemist

ja paigaldatud ehitusmaterjalide ümbervahetamist ning tööde teostamise tähtajale järgnevast päevast

alatest nõuda lepingu lõpetamist ja kahju hüvitamist.

Lepingust taganemise alusena tuleb juhinduda lepingust, jättes kõrvale seaduses sätestatud lepingust

taganemise teised alused (VÕS § 116 lg 2 p-d 1–3). Maakohus leidis, et kuna pooled ei ole lepingut

täitnud, sh tööd üle vaadanud, peale mida tuli puuduste esinemisel kostjal anda hagejale aktis täiendav

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, siis ei ole kostja lepingust taganemine kehtiv. Kostjal ei olnud

õigust lepingust taganeda ilma hagejale täiendavat tähtaega andmata. Kostja kahju hüvitamise nõue

on alusetu, kuna ta ei ole hagejale andnud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Maakohus

märkis, et ei nõustu hageja väitega, et kostja lepingust taganemine ei ole toimunud VÕS § 118 lg 1

p-s 1 nimetatud mõistliku aja jooksul ja seetõttu on kostja lepingust taganemise õiguse VÕS § 118

lg 1 p 1 järgi kaotanud. Mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab olema võrreldav täitmise nõude

aegumise tähtajaga. Vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg

mööduda ka täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle (vt

Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12 p 11).

Maakohus leidis, et pooled on põhjendamatult oma lepinguliste kohustuste täitmise katkestanud,

hageja ei ole kostjale esitanud kõiki lepingus märgitud dokumente (täitedokumentatsioon), pooled ei

ole tööd vahetult objektil üle vaadanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

osas, millega maakohus jättis põhihagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 24 963 eurot 95 senti.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas maakohus vääralt pooltevahelist lepingut. Maakohus ei

arvestanud, et p-dest 4.3.1. ja 4.3.2. võib tuletada poolte kokkuleppe, et töö üleandmine ei pea

tingimata toimuma objektil.

Hageja on vastuvõtudokumendid kostjale edastanud ning kostja on need kätte saanud. Kostja kinnitab

6. jaanuari 2014. a kirjas teostatud tööde aktide nr 2 ja nr 3 kättesaamist e-kirja teel 12. novembril

2013. a, 13. novembril 2013. a ja 11. detsembril 2013. a. Hageja on täiendavalt tõendanud

vastuvõtudokumentatsiooni edastamist 12. detsembri 2013. a tähitud kirja kviitungiga ja

lühisõnumina saadetud väljastusteate väljatrükiga. Kohtuotsuses puuduvad kohtu põhjendused, miks

kohus neid tõendeid ei arvesta. Kostja ei väitnud, et ta pole üldse dokumente saanud, vaid seda, et

hageja ei ole esitanud täitedokumentatsiooni. Kostja oleks hea usu põhimõttega ning lepingu p-ga

4.3.2. kooskõlas pidanud sel juhul juhtima hageja tähelepanu nimetatud puudusele.

Maakohus jättis analüüsimata aktiga nr 2 seonduva. Kui probleeme valmistas kostja jaoks tööde

lõplik üleandmine akti nr 3 alusel, siis mitte millegagi ei ole põhjendatud tasumata jätmine akti nr 2

järgi, mis esitati kostjale täpselt nii nagu akt nr 1, mille osas pooltel vaidlust ei ole.

Maakohus leidis ekslikult, et asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 638. Nimetatud säte kuulub

kohaldamisele juhtumitele, kus lepingus on ette nähtud töö vastuvõtmine, kuid ei ole ette nähtud

tähtaega töö vastuvõtmisele või kui tellija satub vastuvõtuviivitusse. Maakohus ei arvestanud, et

lepingu p-s 4.3.2. olid pooled vastuvõtmiseks lugemisele ette näinud seadusest erineva korra, millega

sai lugeda töö teostatuks kvaliteetselt ja nõuetekohaselt ilma selleks täiendavat tähtaega andmata.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt ei saa lepingus kokkulepitud tööd lugeda üleantuks. Pooled on üheselt ja

selgelt leppinud lepingu p-s 4.2.1. kokku tööde üleandmise protseduuris, s.o töö üleandmine toimub

objektil tööettevõtja poolt koostatud akti alusel. Kostjal kui tellijal peab olema võimalus töid koos

töövõtjaga üle vaadata. Aktide esitamisega e-kirja või posti teel ei saa lugeda töid üleantuks. Kostja

ei ole tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja sellega seotud dokumente saanud.

Kostja ei ole tööde vastuvõtmisega viivitanud, kuivõrd hageja ei ole kunagi kutsunud kostjat tööde

üleandmiseks objektile. Tasunõue muutub sissenõutavaks tööde üleandmisega. Lepingu p-de 4.2.,

4.3.1. ja 4.3.2. kohaselt toimub tööde eest tasumine peale töö lõplikku üleandmist või vaheakti

koostamisel. Lepingu p 4.7. kohaselt esitab tööettevõtja tellijale arve akti allkirjastamisele järgneva

tööpäeva jooksul. Kuna töid ei ole üle antud, siis ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

Hageja ei ole tõendanud, et tööd olid tehtud lepingukohaselt. Kostja on esitanud eksperthinnangu,

millest selgub, et tööd on teostatud ebakvaliteetselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel ega korda neid

kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Viru Maakohtu 14. aprilli otsus on jõustunud

osas, milles kohus jättis kostja vastuhagi kahjuhüvitise saamiseks rahuldamata.

10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kui töövõtja ja kostja kui tellija vahel 3. septembril

2013. a sõlmitud ehituse alltöövõtuleping nr 210814 Voka Rahvamaja fassaaditööde tegemiseks on

töövõtuleping (VÕS § 635 jj). Hageja nõuab kostjalt nimetatud lepingu järgset tasu vastavalt arvetele

nr 206 summas 18 852 eurot 18 senti ning nr 207 summas 4311 eurot 77 senti. Kostja on seisukohal,

et tal ei ole hageja ees arvete tasumise kohustust, maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille järgi hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks

muutnud, on põhjendatud.

VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et praegusel juhul olid pooled hageja tasu nõude suhtes kokku leppinud

erinevalt VÕS § 637 lg 3 regulatsioonist. Pooltevahelise lepingu järgi pidi toimuma töö üleandmine

objektil, lepingu p.-i 4.2.1. kohaselt hageja koostatud akti alusel, seega kohaldub hageja tasunõudele

VÕS § 637 lg 4, mille esimese lause järgi muutub juhul, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija

poolt või kui see on tavaline, töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Poolte vahel ei ole menetluses vaidlust selles, et lepingu p. 4.2.1 järgset töö üleandmist

objektil ei toimunud.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale tööd üle andnud ja tema tasunõue on muutunud

sissenõutavaks. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et töö üleandmine võis toimuda ka muul viisil kui

objektil. Hageja on seisukohal, et maakohus ei ole otsust tehes arvestanud lepingu p.-ga 4.3.1. mille

kohaselt koostab töövõtja esindaja töö üleandmis-vastuvõtuakti ja sinna juurde kuuluva

täitedokumentatsiooni ja tellija esindaja vaatab selle läbi kolme tööpäeva jooksul, samuti ei ole

maakohus arvestanud lepingu p.-ga 4.3.2. mille kohaselt tagastab tellija juhul, kui töö on teostatud

nõuetekohaselt, akti töövõtjale allkirjastatult kolme tööpäeva jooksul pärast akti koostamist ning

juhul, kui tellija ei ole esitanud kirjalike pretensioone töövõtjale, loetakse töö kvaliteetselt ja

nõuetekohaselt tehtuks ning akt aktsepteerituks. Hageja leiab, et nimetatud lepingupunktidest tuleneb

poolte kokkulepe, et töö üleandmine ei pea tingimata toimuma objektil. Kuna hageja on

vastuvõtudokumendid kostjale edastanud ja kostja lasi lepingus pretensioonidele ettenähtud tähtaja

mööda, saab töö lugeda lepingu järgi tehtuks.

Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Töö üleandmis-vastuvõtuakti ei saa üldjuhul

tõlgendada töövõtja ühepoolse dokumendina, mis õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks ei vaja tellija

tahteavaldust. Nimetatu kehtib ka siis, kui tööde vastuvõtmine võib poolte kokkuleppel aset leida

muul viisil kui tellija ja töövõtja ühisel objekti ülevaatusel. Üleandmis-vastuvõtu akti võib eelnevalt

koostada kokkuleppel kas tellija või töövõtja, kuid see ei tähenda, et üleandmis-vastuvõtu akt oleks

siduv ilma vastaspoole tahteavalduseta. Lepingu p. 4.2.1 järgi pidi praegusel juhul töövõtja koostama

akti, mille alusel toimub töö objektil üleandmine. Juhul kui töö üleandmis-vastuvõtuakti koostab

üksnes töövõtja ja saadab selle tellijale, ei saa aga lugeda töid üleandmis-vastuvõtuakti tellijale

saatmisega tellija poolt vastuvõetuks. Isegi juhul, kui lepingus on kokku lepitud kirjalike

pretensioonide esitamise aeg üleandmis-vastuvõtuakti koostamisest alates, ei tähenda üleandmis-

vastuvõtu akti tellijale saatmine üldjuhul tööde vastuvõtmist tellija poolt. Vastupidine tähendaks

sisuliselt töövõtja õigust saata tellijale ka lõpetamata tööde puhul vastuvõtuakt, mille kättesaamise

järel tuleks lugeda lepingjärgsed tööd tellija poolt vastuvõetuks. Praegusel juhul on pooled kokku

leppinud kirjalike pretensioonide esitamise tähtajas, nende mitteesitamist ei saa aga tõlgendada tööde

vastuvõtmisena. Apellatsioonkaebuses viidatud kostja 6. jaanuari 2014 vastuses hageja nõudele (I kd,

tlk. 16) leidis kostja, et ta ei ole saanud töö üleandmis-vastuvõtuakti koos täitedokumentidega kätte,

et kontrollida tehtud tööde nõuetele vastavust. Nimetatu kinnitab maakohtu seisukohta, et töö

üleandmine pidi toimuma objektil, st tehtud tööde ülevaatamise järel.

11. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejal on kohustus TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada seda, et

kostja on kas tööd vastu võtnud või alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest (vt Riigikohtu

14. oktoobri 2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15 p. 11). VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud

valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine on kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt

tavaline. Praegusel juhul olid pooled lepingu p.-s 4.2.1. kokku leppinud, et töö üleandmine toimub

objektil (vt otsuse p.-i 10). Juhul, kui tellija ei võta alusetult valmis tööd vastu, tuleb anda talle selleks

mõistlik tähtaeg, pärast mida loetakse tööd vastuvõetuks (VÕS § 638 teine lause). Apellandi

seisukoht, mitte kohaselt praegusel juhul ei kohaldu VÕS § 638 järgne täiendava tähtaja andmise

kohustus töö vastuvõtmiseks, ei ole põhjendatud.

Hageja tehtud töid ei saa lugeda üleantuks (vt otsuse p. 10). VÕS §-s 638 ette nähtud täiendava tähtaja

andmise kohustus on küll dispositiivne säte, kuid asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled

oleksid selle kokkuleppel välistanud.

12. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et kostja oleks alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest ega ka

seda, et kostjale oleks antud täiendav tähtaeg tööde vastuvõtmiseks. Hageja leiab, et maakohus ei ole

ekslikult lugenud tõendatuks seda, et hageja on objekti vastuvõtudokumendid kostjale edastanud.

Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei ole maakohus arvestanud hageja esitatud

12. detsembri 2013 tähitud kirja kviitungiga ja lühisõnumina saadetud väljastusteate väljatrükiga

(I kd, tlk. 83,84). Ringkonnakohus kordab p.-s 10 väljendatut, et nimetatud dokumentide saatmine

kostjale ei tähenda tööde üleandmist. Apellatsioonkaebuses viitab hageja ka hagiavaldusele lisatud

kostja 6. jaanuari 2014 vastusele hageja nõudele (I kd, tlk. 16). Apellatsioonkaebuse kohaselt kinnitab

kostja selles vastuvõtudokumentide kättesaamist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud dokumendis

viitab kostja selgelt, et ta ei ole kõiki lepingu p. 4.3.1. nimetatud dokumente hagejalt saanud.

13. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei arvestanud asjaoluga, et kostja on esitanud

vastuväiteid ainult kolmanda, et nn lõppakti osas. Ringkonnakohus leiab, et varasematele arvetele

vastuväite esitamata jätmine ei muuda kostja õigust esitada vastuväidet teiste arvete suhtes, kui tööde

tegemine ja vastuvõtmine pidi toimuma mitmes osas. Just viimase, nn lõppakti suhtes tuleb eeldada

kostja huvi tööde lepingule vastavuse kontrollimiseks.

14. Hageja väide, et hagi ja vastuhagi rahuldamata jätmisega jättis kohus vaidluse sisuliselt

lahendamata ning hagejal tuleb vaidlus iseseisvalt lahendada, on asjakohatu. Maakohus on oma

otsuse põhjendustes selgitanud, miks ei saa pidada hageja nõuet õiguslikult põhjendatuks. Hagejal on

kostja vastu sissenõutav tasunõue juhul, kui töö on valmis ja vastab lepingus kokkulepitule.

Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi

tõendama, nii selle et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, kui ka selle, et vastuvõtmiseks

esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-

93-15 p. 11; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 19; 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet,

et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. Hageja esitatud dokumentaalse tõendi (I kd, tlk. 208)

kohaselt on tööde tegemisel olevad puudused kõrvaldatavad mõistlike, mitte ülemääraste tööde

teostamisel ning selles on esitatud ettepanekud olukorra parandamiseks. Asja materjalide kohaselt ei

saa asuda seisukohale, et hageja töö vastab kokkulepitule.

15. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, vaid märkis TsMS §

174 lg 4 alusel, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist

suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS

§ 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja

materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke