2-14-54182/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-54182

Tsiviilasi

Osaühingu Sepmar hagi Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla vastuhagi Osaühingu

Sepmar vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

124 964,56 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. november 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuhagis hageja): Sihtasutus Ida-Viru

Keskhaigla (registrikood 90003433), esindaja vandeadvokaat

Raul Ainla

Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): Osaühing Sepmar

(registrikood 11236929), esindajad Heino Junolainen ja

vandeadvokaat Kenno Vilippus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsus muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Sihtasutuse Ida-

Viru Keskhaigla kanda.

4. Välja mõista Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla

Osaühingu

Sepmar

kasuks

menetluskulud

ringkonnakohtus 797,50 eurot eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Osaühing Sepmar (hageja) esitas 9. juulil 2014 Viru Maakohtule hagi Sihtasutuse Ida-Viru

Keskhaigla (kostja) vastu võlgnevuse summas 24 964,56 eurot väljamõistmiseks.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid hageja (töövõtja) ja kostja (tellija) 3. oktoobril 2013

töövõtulepingu Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla Ilmajaama 14 ventilatsioonitööde teostamiseks.

Lepingu p-i 7.3 kohaselt teostati tööd ning kostja kohustus teostatud tööde eest tasuma

etapiviisiliselt, s.o igakuiselt pärast vaheetapi käigus teostatud töö akteerimist ja arve esitamist

hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul. Hageja on etapiviisiliselt teostatud tööd üle andnud aktidega

nr-d 1-4. Aktide nr-d 1-3 tasumise osas vaidlust ei ole. Hageja saatis kostjale veebruaris teostatud

tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 4 ning arve nr 264 summas 24 064,56 eurot. Kostja ei ole

antud tööde osas pretensioone esitanud. 2. mail 2014 esitas hageja kostjale teate teostatud tööde

üleandmisest samast kuupäevast VÕS § 638 alusel. Kostja saatis 5. mail 2014 hagejale lepingu

ülesütlemise teate.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Lepingu täitmisel on hageja teadlikult keeldunud/rikkunud lepingu

p-des 1.2 -1.7 ja hankedokumentides sätestatud kohustust ehitada ventilatsioonisüsteem välja, on

ületanud oluliselt p-s 4.1.2 sätestatud tööde üleandmise tähtaega, on teostanud töid (sh neid töid,

mille eest hageja on juba tasunud) mittenõuetekohaselt, jätnud paigaldamata ehitusobjektile

seadmeid, mille maksumuse ja paigaldusega seotud tööde eest oli hagejale juba tasutud. Nimetatud

põhjustel on kostja lepingu üles öelnud. Kostja on tasunud aktide alusel kokku 208 751,84 eurot.

AS-i Telora arvamusest nähtub, et tegelikkuses on töid teostatud mitte rohkem kui

132 051,35 euro väärtuses. Akt nr 4 ei ole kostja poolt allkirjastatud põhjusel, et aktis nimetatud

tööd ei olnud nõuetekohaselt teostatud.

3. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi kahju summas 100 000 eurot hüvitamiseks.

Vastuhagis märgitu kohaselt oli lepingu maksumuseks 237 996,25 eurot. Kostja kuulutas välja uue

riigihanke lepingujärgsete tööde lõpetamiseks. OÜ Skat-Keskus pakkumus maksumusega

130 370 eurot on tunnistatud edukaks. Hageja on lepingu täitmise käigus alusetult

omandanud/lepingu mittenõuetekohase täitmisega tekitanud kahju vähemalt 100 000 euro ulatuses

(lepingu maksumus 237 996,25 eurot – kostja poolt aktide alusel tasutud 208 751,84 eurot =

29 244,41 eurot; OÜ Skat-Keskus pakkumus 130 370 eurot – 29 244,41 eurot = 101 125,69 eurot).

Nimetatud summa tuleb VÕS § 1028 lg 1 või alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 alusel hagejalt välja

mõista.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. VÕS § 644 lg 3 alusel on kostja kaotanud õiguse tööde

mittevastavusele tugineda. Hageja soovib tasu juba tehtud töö eest. Töö edasine tegemine ei

osutunud võimalikuks kostja tõttu, kes jättis maksmata teostatud tööde eest ning ei olnud lasknud

valmis ehitada ventilatsioonikambreid. Kostja ei ole tõendanud, et tegelikkuses on hageja

teostanud vähem tööd. OÜ Skat-Keskus pakkumus ei tõenda, et hageja tegelikult tehtud tööde

maksumus on väiksem, sest pakkumus on tehtud oluliselt teistel tingimustel. Aktidega nr-d 1-3 on

kostja tööd vastu võtnud.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 5. juuni 2015 otsusega hagi, mõistis Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla

Osaühingu Sepmar kasuks välja põhivõlgnevuse 24 064,56 eurot ning viivise 449,36 eurot, jättis

vastuhagi rahuldamata, jättis kõik menetluskulud Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kanda, mõistis

Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla Osaühingu Sepmar kasuks välja menetluskulud 3567,50 eurot

ning jättis Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb lepingut tõlgendada selliselt, et iga kuu makstakse arve

alusel reaalselt teostatud töö eest ehk selle töö eest, mis on tellija poolt vastu võetud. Kuivõrd

kostja on tööd üle vaadanud ning kinnitanud oma allkirjaga, et nimetatud tööd on tehtud vastavalt

lepingule ja nõustus ka teostatud tööde mahtudega, siis ei ole põhjendatud kostja seisukoht, nagu

tema oleks hagejale rohkem maksnud, kui tegelikult oli tööd teostatud. Maakohus leidis, et kostja

ei ole täitnud VÕS § 644 lg-t 2, nimelt ei ole kirjeldanud, milles tööde mittevastavus seisneb. Akti

nr 4 alusel tasu maksmise nõue ei hõlma ventilatsioonikambrite ehitamist ja seega ei oma tähtsust,

kas hagejal oli hankedokumentatsiooniga ette nähtud kohustus kambrite väljaehitamiseks või

mitte. Kuivõrd pooled leppisid kokku maksmises osade kaupa, siis tasu maksmise kohustus tekib

mitte töö tervikuna valmimisest, vaid töö osa tegemisest ja selle kohta akti koostamisest.

29. mai 2014 tööde ülevaatuse aktis nimetatud tööde tegemata jätmine ei mõjuta veebruaris tehtud

tööde eest tasumise kohustust. Ülevaatuse aktist ei selgu, millised konkreetsed puudused on

veebruaris teostatud töödes. Maakohus leidis, et on õigustatud hageja väide, et tööd olid vastu

võetud VÕS § 638 alusel alates 2. maist 2014. Kostja ei ole mõistliku aja jooksul pretensioone

esitanud.

Tööde vastuvõtmine ei võta tellijalt õigust mittevastavusele tugineda ka hiljem, kuid talle läheb

tõendamiskoormis üle ning tellija peab tõendama, et töö ei vastanud lepingutingimustele ka

üleandmise hetkel. Etapiviisilise vastuvõtmise puhul ei ole keelatud, et tellija teatab puudustest

mitte teatud etapil töö vastuvõtmisel, vaid töö tervikuna vastuvõtmisel. Kuid pärast lepingu

lõpetamist ei ole puudustest teatamine enam asjakohane, kuna sellisel juhul ei ole töövõtjal

võimalik puudusi kõrvaldada või muul viisil lepingut täita. Ülevaatuse aktis nimetatud puudused

(teostamata tööde nimekiri) esinesid ilmselgelt ka töö vastuvõtmisel. Kuid nimetatud tööd ei olnud

hageja poolt veel teostatud ja seega ei saanud kostja neile veel hinnangut anda ehk töövõtja pole

tellijat kutsunud tööd üle vaatama selle osas. Teostamata tööd ei saa lepingutingimustele mitte

vastata, mistõttu kostja ei saa sellele tuginedes teostatud tööde eest tasumisest keelduda.

Konkreetse kokkuleppe puudumisel tasu suuruse osas tuleks lähtuda VÕS § 637 lg-st 1. Kostja on

kolme akti alusel tööd vastu võtnud ja tasu maksnud, seega tavaliseks tasuks võib pidada poolte

vahel väljakujunenud tava – palju tööd oli ühes kuus tehtud ja palju on makstud aktide alusel.

Kohus ei saanud lähtuda AS-i Telora arvamusest. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et tegelik

töö maht ei vastanud selle eest tasutud summadele. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi.

Vastuhagiga seoses leidis maakohus järgmist. Pooled olid tööde teostamise tähtaega pikendanud.

Hageja rikkus lepingut sellega, et ei ole täitnud lepingulisi kohustusi, kuid tegemist ei ole

mittenõuetekohase täitmisega. Kostja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust. Hageja

tehtud tööd olid puudustega ning nende ümbertegemiseks ei ole kostja raha kulutanud. Uue

riigihanke tööde ring on laiem, kui seda pidi tegema hageja. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus

vastuhagi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

5. juuni 2015 otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, või alternatiivselt

uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on kostja tõendanud, et töös esinesid puudused, töö jäi lõpetamata, hageja oli tööde mahtu

valesti akteerinud, mistõttu sai ta rohkem tasu, kui oli õigustatud. Kohus on jätnud analüüsimata

kostja väited selle kohta, et hageja: a) on keeldunud/rikkunud lepingu p-des 1.2 – 1.7 ja

hankedokumentatsioonis sätestatud kohustust ehitada ventilatsioonisüsteem välja; b) on oluliselt

ületanud p-s 4.1.2 sätestatud tähtaega; c) on jätnud teostamata tööd, sh need tööd, mille eest kostja

juba maksis; d) on jätnud paigaldamata ehitusobjektile seadmeid ja juba paigaldatud seadmed

objektilt ära viinud;

2) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 645 lg 1, § 6 lg 2 ja TsÜS § 138. Apellant

viitab VÕS § 110 lg-le 1 ja § 111 lg-le 1;

3) on maakohus alusetult lugenud hageja tasunõude sissenõutavaks. Kohus on jätnud välja

selgitamata, milline oli teostatud tööde tegelik maht ja maksumus;

4) on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuivõrd hageja nõuab tasu ainult faktiliselt teostatud tööde

eest, ei ole tasu maksmise kohustuse seisukohalt oluline, kas töövõtuleping oli kehtivalt üles

öeldud või mitte. Lepingust taganemisel vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest (RKTKo

nr 3-2-1-80-08, p 32);

5) on maakohus ebaõigesti tõlgendanud lepingut ning leidnud, et iga kuu makstakse arve alusel

reaalselt teostatud öö eest. Kohus ei ole poolte tahet välja selgitanud. Kumbki pool pole lepingut

selliselt tõlgendanud (TsMS § 436 lg 4 rikkumine);

6) on maakohus põhjendamatult jätnud tõendina kõrvale AS-i Telora arvamuse. Tegemist on

asjatundja arvamusega;

7) on hageja alles kohtuvaidluse teeside p-s 5.3 asunud esitama vastuväiteid AS-i Telora arvamuse

osas. Kostja palus jätta need vastuväited tähelepanuta, kuid maakohus pole seda analüüsinud;

8) on ebaõige maakohtu järeldus selle kohta, et pooled on lepingu täitmise tähtaega pikendanud;

9) ei pidanud kostja kahjunõude esitamiseks kulutusi tegema. Põhjendamatu on maakohtu

seisukoht, et uue riigihanke tööde ring on laiem, kui seda pidi tegema hageja;

10) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Kui kohus leidis, et AS-i Telora arvamusest ei saa

lähtuda, oleks kohus pidanud selgitama, millise tõendiga saab kostja oma väidet tõendada. Samuti

oleks maakohus pidanud selgitama, mida tuleks kahjunõude esitamisel tõendada ning millise

võimaliku tõendiga seda teha saab. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tuleb asi saata uueks

arutamiseks esimese astme kohtule.

7. Osaühing Sepmar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et hageja on teostatud töid etapiviisiliselt ning kostja tasus tööde

eest osade kaupa. Maakohus on õigustatult leidnud, et kostja ei ole tõendamiskoormist täitnud.

Antud juhul kohaldub VÕS § 643 ja § 644 lg 3. Kuivõrd maakohus leidis, et kostja viitas

puudustele hilinenult ja ebatäpselt, ei saa kostja väidetavatele mittevastavustele tugineda;

2) on kostja ekslikult leidnud, et ta on töös esinenud puudusi tõendanud. Hageja ei ole esitanud

nõuet tööde osas, mida ta ei teostanud või seadmete osas, mida ta ei ole üle andnud. Maakohus

analüüsis kostja väiteid puuduste esinemise kohta;

3) on kostja ekslikult leidnud, et hageja on saanud tasu seadmete eest, mida ta ei ole paigaldanud.

Kõik seadmed, mille eest kostja tasus, on hageja poolt paigaldatud. Kohus ei pidanud hea usu

põhimõtet puudutavaid sätteid kohaldama;

4) ei ole apellandi viited VÕS § 110 lg-le 1, § 108 lg-le 2, §-le 6 ja § 111 lg-le 1 kohased.

Varasemalt ei ole kostja nimetatud sätetele viidanud. Apellandi seisukohad on vastuolulised –

apellant leiab, et tal on õigus keelduda vastusooritusest ning samas, et hageja on saanud rohkem

tasu, kui ta oli õigustatud;

5) on õige apellandi väide, et maakohus ei ole analüüsinud VÕS § 645 lg-t 1. Antud eksimus ei

mõjuta otsuse õigsust. Vastustaja arvates ei tule nimetatud sätet kohaldada, sest apellant ei väidagi,

et ta töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt on teatanud;

6) mõistab apellant otsuse p 17 ebaõigesti. See ei sisalda tõdemust, et apellant on omaks võtnud,

et hageja nõuab tasu faktiliselt teostatud töö eest. Põhjusi, miks on ülesütlemise kehtivuse

käsitlemine otsuses oluline, apellant esile ei too. Kostja ei vabane faktiliselt tehtud tööde eest tasu

maksmise kohustusest, kui ta pärast tasu sissenõutavaks muutumist lepingu üles ütleb;

7) on tõendatud, et pooled arveldasid iga kuu arve alusel reaalselt tehtud töö eest. Maakohus viitas

lepingu p-le 7.3. Aktid tõendavad, et pooled tegutsesid vastavalt p-le 7.3;

8) ei ole maakohus AS-i Telora arvamust tõendina kõrvale jätnud, vaid on tõendit analüüsinud.

Arvamus ei ole usaldusväärne ning ei oma tõendina samasugust jõudu nagu eksperdiarvamus;

9) ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud. Kohtul on selgitamiskohustus selle kohta, mida

pool peab tõendama, kuid mitte selle kohta, millise tõendiga seda teha tuleb;

10) ei ole maakohus tasunõude sissenõutavaks muutumise küsimuses jätnud välja selgitamata,

milline oli teostatud tööde tegelik maht ja maksumus. Asja saatmine uueks arutamiseks esimese

astme kohtule ei ole põhjendatud;

11) oli küsimus tööde tähtaja rikkumise kohta kõrvaline. Kostja nõudis vastuhagis mitte tööde

hilinemisega tekitatud kahju või lisakulutuste hüvitamist, vaid tööde eest väidetavalt enam tasutud

raha tagastamist. Maakohus on õigesti leidnud, et pooled olid tähtaega pikendanud;

12) oli uue riigihanke töö laiem, kui seda pidi tegema hageja. Maakohus viitas konkreetsele

tõendile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsus tuleb jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

9. Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja (töövõtjana) ja kostja (tellijana) 3. oktoobril 2013

ehitustööde töövõtulepingu, mille objektiks oli SA Ida-Viru Keskhaigla Ilmajaama 14

ventilatsioonitööde teostamine (I kd tl 13-21). Lepingu p-s 4 leppisid pooled kokku ehitustööde

teostamise tähtajas ning p 4.1.1. kohaselt tööd alustatakse hiljemalt 5 tööpäeva jooksul alates

lepingu sõlmimisest ja p 4.1.2. järgi töö antakse üle hiljemalt 12 nädala jooksul alates objekti

vastuvõtmisest.

Kostja esitas hagejale lepingu ülesütlemise avalduse seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega

ning ütles lepingu üles alates 05.05.2014.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et töövõtuleping on lõppenud 05.05.2014. Seega tuleb eelkõige

lahendada küsimus, millisel õiguslikul alusel on pooltevaheline töövõtuleping lõppenud, s.o kas

kostja lepingu ülesütlemisel kasutas VÕS §-s 655 sätestatud tellija ülesütlemisõigust või oli ta

õigustatud lepingu üles ütlema hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu. Siinkohal nõustub

ringkonnakohus apellandi väitega, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tasu

maksmise kohustuse seisukohalt ei ole oluline, kas töövõtuleping oli kehtivalt üles öeldud või

mitte. Hagi (ja vastuhagi) lahendamine sõltub sellest, kas kostja on 05.05.2014 avaldusega

kehtivalt taganenud töövõtulepingust hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu, või on nimetatud

avaldus käsitletav ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi ning vaidlus tuleb lahendada

lähtuvalt viidatud sättest.

11. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool

on lepingut oluliselt rikkunud.

Kostja väite kohaselt rikkus hageja lepingu p-des 1.2. kuni 1.7. ja hankedokumentatsioonis

sätestatud kohustust ehitada välja ventilatsioonisüsteem, samuti ületas hageja lepingu p-s 4.1.2.

sätestatud tööde üleandmise tähtaega ning teostas töid mittenõuetekohaselt. Hageja vastuväite

järgi oli ventilatsioonitööde lõpetamiseks vajalik ventilatsioonikambrite väljaehitamine, mis ei

olnud aga hageja lepingujärgne kohustus, ning kuna kostja ei tasunud teostatud tööde eest, siis

hageja ei olnud nõus täiendavaid töid tegema (s.o ventilatsioonikambreid välja ehitama). Samuti

tugineb hageja vastuväidetes sellele, et isegi kui töö ei vastanud lepingutingimustele, pidi kostja

kõigepealt andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja alles seejärel puuduste kõrvaldamata jätmise

korral oleks olnud kostjal õigus lepingust taganeda.

11.1. Lähtudes hageja väitest ja kostja vastuväitest tuleb vaidluse lahendamisel eelkõige tuvastada,

kas ventilatsioonikambrite väljaehitamine oli hõlmatud pooltevahelise lepinguga, s.o kas hagejale

tulenes lepingust kohustus valmis ehitada ka ventilatsioonikambrid.

Poolte vahel sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu p 1.2. kohaselt oli lepingu objektiks SA Ida-

Viru Keskhaigla Ilmajaama 14 ventilatsioonitööde teostamine. Ventilatsioonitööde täpsem sisu

nähtub OÜ Sepmar poolt hankemenetluses esitatud pakkumusest (I kd tl 22), mis on lepingu p 1.6

kohaselt lepingu lahutamatuks dokumendiks. Ei töövõtulepingust endast ega ka hankemenetluses

esitatud pakkumusest ei nähtu, et hageja lepingujärgseks kohustuseks oli ventilatsioonikambrite

väljaehitamine. Samuti ei tulene hagejale nimetatud kohustust lepingu lahutamatuks dokumendiks

olevas hankedokumentides (I kd tl 61-65) märgitud hankeobjekti tehnilisest kirjeldusest. Hageja

väitel ei pidanud ta ventilatsioonikambreid välja ehitama, vaid seda pidi tehtama üldehitustööde

käigus. Hageja seisukohta kinnitab kostja 29.04.2014 kiri (I kd tl 152), milles on kostja tellinud

hagejalt ventilatsioonikambrite väljaehitamise.

Lähtudes eeltoodust ei tulenenud hagejale töövõtulepingust (ja selle lisadest) kohustust ehitada

välja ventilatsioonikambrid ning kuna tal vastavat kohustust ei olnud, siis sel põhjusel ei ole hageja

ka lepingut rikkunud.

11.2. Kostja väitel rikkus hageja töövõtulepingut seeläbi, et ei järginud lepingu p-s 4.1.2. sätestatud

tööde üleandmise tähtaega.

Lepingu p 4.1.1. kohaselt tööd alustatakse hiljemalt 5 tööpäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest

ja p 4.1.2. järgi antakse töö üle hiljemalt 12 nädala jooksul alates objekti vastuvõtmisest. Objekt

anti hagejale üle 22.10.2013 ning seega tuli tööd anda üle hiljemalt jaanuaris 2014.

Hageja ei vaidle vastu asjaolule, et ta ei ole lõpetanud lepingujärgseid töid tähtaegselt (s.o lepingus

kokkulepitud tähtajaks), kuid samas hageja seisukoha kohaselt on tähtaja rikkumine seotud

sellega, et kostja ei taganud ventilatsioonikambrite väljaehitamist ning seetõttu ei saanud hageja

töid õigeaegselt lõpetada. Samuti tugineb hageja asjaolule, et kostja ei tasunud 2014 jaanuarikuu

tööde eest ning kostjapoolne lepingu rikkumine tõi kaasa tööde venimise.

Seega tugineb hageja oma vastuväites asjaolule, et kostja oli vastuvõtuviivituses ning hageja

täitmine (s.o lepinguobjekti tähtaegne lõpetamine) oli takistatud kostjast tuleneval põhjusel.

11.2.1. VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita

oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta

õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult

kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse

täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga.

Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 11.1. seisukohale, et ventilatsioonikambrite

väljaehitamine ei olnud hageja lepingujärgseks kohustuseks, vaid kambrite ehitamise pidi tagama

kostja. Seega kostja oma käitumisega ei taganud hagejale võimalust lõpetada lepingujärgsed tööd

tähtaegselt. Asja materjalide kohaselt on pooled aprillis 2014 pidanud läbirääkimisi

ventilatsioonikambrite ehitamise üle ning ei ole kokkulepet saavutanud. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et pooled on lepingus kokkulepitud tähtaega

pikendanud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled saavutanud kokkulepet tähtaja

pikendamises. Kostja 29.04.2014 kirjast nähtub, et ta oli nõus vastu võtma hageja pakkumuse

pööningule ventilatsioonikambrite väljaehitamiseks ning palus esitada poolelijäänud tööde

lõpetamiseks ajagraafiku, kuid hageja ei ole vastavat ajagraafikut esitanud. Töövõtulepingu p 12.1.

kohaselt võis lepingut muuta vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Kuna puudub poolte kirjalik

kokkulepe lepingu muutmiseks, siis ei ole pooled saavutanud kokkulepet lepingus märgitud tähtaja

pikendamises.

VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega

kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema

enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Kuna kostja ei taganud hagejale edasiste ventilatsioonitööde tegemiseks ventilatsioonikambrite

väljaehitamist, siis oli ta vastuvõtuviivituses ja ei saanud VÕS § 101 lg 3 kohaselt kasutada

õiguskaitsevahendeid tuginedes lepingust tuleneva tähtaja rikkumisele hageja poolt ning sel alusel

lepingust taganemine ei ole kehtiv.

11.2.2. Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei olnud õigus keelduda tööde lõpetamisest põhjusel, et

kostja ei tasunud talle teostatud tööde eest vaidlusaluse arve alusel.

Töövõtulepingu p 7.3. kohaselt tasub tellija töövõtjale nõuetekohaselt teostatud töö eest igakuiselt

pärast poolte poolt eelmisel kuul teostatud töö üleandmis-vastuvõtu akti allkirjastamist esitatud

arve alusel hiljemalt kolmekümne kalendripäeva jooksul selle laekumisest.

Seega on pooled lepingus kokku leppinud töö üleandmises ositi (igakuiselt) ning ka maksmises oli

kokku lepitud ositi (igakuiselt).

Vastavalt VÕS § 637 lg-le 4 kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda

vastava tööosa vastuvõtmisel.

Lähtudes VÕS § 637 lg-st 4 antud juhul muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks ositi.

Pooled olid kokku leppinud igakuises tasumises vastavalt üleandmis-vastuvõtu aktis märgitud

töödele. Antud juhul on hageja esitanud kostjale veebruarikuu teostatud tööde akti nr 4 (koostatud

10.02.2014 – I kd tl 23-24). Töövõtuleping ei sätesta, kuidas toimub eelmisel kuul teostatud töö

üleandmis-vastuvõtu akti allkirjastamine tellija poolt, kuid lähtudes lepingu p-st 3.1.6. (tellija on

kohustatud 5 tööpäeva jooksul vastama (vajadusel kooskõlastama või motiveeritult keelduma)

kirjalikult töövõtja poolt esitatud tööprojekti dokumentatsioonile, teadetele, ettepanekutele,

kirjadele jm dokumentidele) sätestatust saab asuda seisukohale, et kostja oleks pidanud 5 tööpäeva

jooksul veebruarikuus teostatud tööde akti nr 4 allkirjastama või motiveeritult keelduma

allkirjastamisest. Lepingu p 3.2.7 kohaselt kui tööde vastuvõtmisel on tellijal pretensioone

kokkulepitud tööde kvaliteedi või lepingule vastavuse kohta, määrab ta töövõtjale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks; pretensioonid tööde kvaliteedi või lepingule vastavuse kohta märgitakse tööde

üleandmise-vastuvõtmise aktis.

Käesoleval juhul ei ole kostja käitunud lepingu viidatud sätete kohaselt, sest ta ei ole lepingus

kokkulepitud tähtaja jooksul kirjalikult hagejale vastanud. Ta ei ole akti nr 4 allkirjastanud ega ka

motiveeritult keeldunud akti allkirjastamisest.

Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu seisukoht, et töövõtja tasunõue muutus VÕS § 637 lg 4

alusel sissenõutavaks. Samas see asjaolu iseenesest ei välista kostja õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, s.o kostja oleks pidanud

tõendama tehtud tööde (teostatud tööde akt nr 4) lepingutingimustele mittevastavust ja sellest

tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi),

kuid ta ei ole seda teinud.

Seega iseenesest oli kostja lepingu p-st 7.3. tuleneva kohustuse täitmisega viivituses (s.o viivitas

tasu maksmisega aktis nr 4 märgitud tööde eest), kuid arvestades lepingu kogumaksumust

249 896,06 eurot ja kostja poolt eelnevalt tasutud 208 751,84 eurot, ei andnud see asjaolu hagejale

õigust VÕS § 111 lg 3 alusel keelduda omapoolse kohustuse täitmisest (s.o tööde lõpetamisest).

11.3. Kostja väite kohaselt teostas hageja töid mittenõuetekohaselt ning seetõttu rikkus lepingut.

Hageja seisukoha järgi jäi osa töid tegemata ning osa seadmeid üle andmata, kuid tema poolt tehtud

töö vastas lepingu tingimustele ning isegi kui tehtud töö osaliselt ei vastanud lepingutingimustele,

siis oleks pidanud kostja nõudma eelkõige lepingu täitmist ning alles siis taganema lepingust.

Kostja on oma väite tõendamiseks esitanud Henri Vaikmäe poolt koostatud teostatud tööde

ülevaatamise akti (I kd tl 127-140).

Viidatud aktist nähtub, et teostatud töödest tuleks ümber teha järgmised tööd: külmatorustik

värvida, mõlkis ja valesti paigaldatud ventilatsioonitrasside osad välja vahetada; teised aktis

märgitud tööd on tegemata tööd. Kuna hageja ei lõpetanud lepingujärgselt ettenähtud töid (s.o osa

töid jäi tegemata) ning vaidlust iseenesest ei olegi poolte vahel sellest, et leping jäi täitmata, siis

lepingust taganemise aluseks ei saa olla tegemata tööd (saaks olla taganemisel lepingu tähtaja

rikkumise tõttu, tähtajaga seonduvat on ringkonnakohus eelnevalt käsitlenud). Ringkonnakohtu

arvates töö mittevastavus aktis märgitud osas ei ole lepingu oluline rikkumine, mis oleks andnud

alust kostjal lepingust taganeda ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kostja enne lepingust taganemise avalduse esitamist 05.05.2014

andnud hagejale mõistlikku tähtaega töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.

Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et hagejale ei ole täiendavat tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks antud.

12. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostja poolt nimetatud rikkumised ei ole käsitletavad

lepingust tulenevate kohustuste sellise olulise rikkumisena, mis annaks aluse lepingust

taganemiseks, s.o kostja poolt hagejale avalduse esitamise ajal ei esinenud lepingust taganemise

eeldusi.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole 05.05.2014 avaldusega kehtivalt taganenud

töövõtulepingust, sest ei olnud täidetud lepingust taganemise eeldused. Nimetatud avaldus on

käsitletav ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi ning vaidlus tuleb lahendada lähtuvalt

viidatud sättest.

13. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on

töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud

see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Töövõtulepingu puhul töövõtja tasunõude suhtes sätestab VÕS § 655 lg 1 teine lause erireegli.

VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel peab hageja tõendama, et tööd, mille eest ta kostjalt tasu nõuab, olid

lepingus kokkulepitud, samuti nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu suurust. Tähtis ei ole

see, kas kostja on need tööd ka vastu võtnud.

Töövõtulepingu p 7.1. kohaselt oli lepingu hinnaks 249 896,06 eurot (käibemaksuga) ning kostja

on tasunud hagejale lepingujärgselt 208 751,84 eurot. Hageja on esitanud nõude 24 064,56 euro

maksmiseks (arve nr 264). Arvestades lepingujärgset tasu 249 896,06 eurot, ei ületa nõue koos

juba kostja poolt tasutuga lepingujärgset tasu (208 751,84+24 064,56=232 816,40). Hageja tööd,

mille eest ta kostjalt tasu nõuab, olid lepingus kokku lepitud, samuti oli lepingus kokku lepitud

makstava tasu suurus. Kostja oleks pidanud selleks, et vabaneda tasu maksmise kohustusest,

tõendama asjaolu, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille saab tasaarvestada hageja

nõudega, kuid antud juhul ei ole kostja oma vastavat nõuet tõendanud (vt põhjendusi käesoleva

otsuse p-s 14).

Eeltoodu alusel tuleb hageja tasunõue summas 24 064,56 eurot ja viivisenõue 449,36 eurot

rahuldada. Viivisenõude arvestuse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

14. Kostja on esitanud hageja vastu kahjuhüvitise nõude summas 100 000 eurot. Maakohus on

õigesti jätnud kostja nõude (vastuhagi) rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud

väide ei ole vastuhagi rahuldamise aluseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Kahjuhüvitise nõuet on kostja põhjendanud asjaoluga, et hageja tekitas töö mittekohase

tegemisega kahju vähemalt 100 000 eurot. Samuti on kostja leidnud, et tal on kahju tekkinud

seeläbi, et on tasunud hagejale kokku 208 751,84 eurot, kuid töid selles mahus ei ole teostatud,

ning hageja poolt tegemata tööde teostamiseks on esitatud pakkumus summas 130 370 eurot.

Kostja väitel seisneb tema kahju järgmises: 1) teostamata jäänud tööd, sh need tööd, mille eest

kostja juba maksis; 2) ehitusobjektile paigaldamata jäetud seadmeid ja juba paigaldatud seadmete

objektilt äraviimine.

VÕS § 195 lg 2 kohaselt säilivad sellised kahju hüvitamise nõuded, mis on tekkinud enne

ülesütlemist, seega iseenesest võib kostjal olla nõue hageja vastu seoses lepingu mittekohase

täitmisega. Samas aga ei ole käesoleval juhul kostja tõendanud kahju olemasolu seoses hageja

poolt väidetavalt mittekohase töö tegemisega. Kuna antud juhul on kostja ise öelnud lepingu üles

enne selle täitmist hageja poolt, siis on välistatud kahjunõudena teostamata jäänud tööde ja

paigaldamata jäänud seadmete maksumus ning kostja ei ole ka vastavat arvestust esitanud kahju

suuruse määratlemisel. Vastuhagist (I kd tl 160) nähtub, et kostja on sisustanud kahjunõude

suuruse lähtuvalt OÜ Skat-Keskus pakkumusest (I kd tl 160), s.o asendustehingust. Kostja kahju

asendustehingust võiks tuleneda niivõrd, kuivõrd oleks tegemist hageja poolt tehtud töös puuduste

kõrvaldamisega, kuid antud juhul ei ole kostja oma kahju sellisena esitanud.

Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et hageja tegevuse

tagajärjel oleks tal kahju tekkinud.

15. Apellandi väite kohaselt rikkus maakohus selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud, mida tuleks

kahjunõude esitamisel tõendada ning millise võimaliku tõendiga saab seda teha.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega. Maakohus ei ole rikkunud TsMS-st tulenevat

selgitamiskohustust, sh on kohus täitnud eelmenetluse ülesanded ning pooltel on olnud võimalik

menetluse käigus esitada kõik tõendid, mida nad on vajalikuks pidanud oma nõuete ja vastuväidete

tõendamiseks esitada.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele

ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

TsMS § 230 lg-st 2 ei tulene kohtule kohustust selgitada menetlusosalisele, millise konkreetse

tõendi ta peab oma nõude tõendamiseks esitama. Kohus peaks selgitama, millist asjaolu

menetlusosalisel tuleks tõendada, kuid mitte seda, millise konkreetse tõendiga tuleks tal seda

asjaolu tõendada.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu menetluses palub vastustaja mõista apellandilt menetluskulude katteks kokku

1241,50 eurot. Apellant ei ole ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks vastustaja menetluskulude

nimekirja osas vastuväiteid esitanud.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on vastustaja lepingulise esindaja tunnitasuks 110 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnitasu on põhjendatud ning vajalik (Riigikohtu

13. novembri 2013 määrus nr 3-2-1-115-13, p 25).

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamine peaks hõlmama ka

apellatsioonkaebusega tutvumisest. Sellest tulenevalt ei saa lugeda põhjendatuks menetluskulude

nimekirjas kajastatud ajakulu 0,75 tundi. Apellatsioonkaebuse vastuse (III kd tl 16-18) mahtu ning

keerukust arvestades loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Arvestades seda, et ka

esimese astme menetluses arutati asja kohtuistungil ning apellatsiooniastmeks on esindaja asja

materjalide ja põhiprobleemidega juba põhjalikult tutvunud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud määrata istungi ettevalmistamise ajakuluks 2,75 tundi (sisaldab ka tutvumist

apellandi 19.07.2015 seisukohaga). Ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt algas ringkonnakohtu istung kl 11.40 ning lõppes kl 12.25.

Eeltoodust tulenevalt on kohtuistungil esindamise ajakulu 0,75 h (45 minutit). Sõidukuludega

seonduvalt leiab ringkonnakohus järgmist. Vastustaja on analoogia korras viidanud Eesti

Advokatuuri 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud korrale („Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud korda ei saa

antud juhul analoogia korras kohaldada. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu,

kusjuures sõidukuluna on käsitatav nt bussipilet või autokütuse maksumus (RKTKm 31.05.2011

nr 3-2-1-18-11, p 20). Kuivõrd vastustaja ei ole transpordikulu arvestamisel sõidupileti või

autokütuse maksumusest lähtunud, ei saa vastustaja sõidukulu apellandilt välja mõista.

Seega tuleb apellandilt välja mõista vastustaja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude

katteks kokku 797,50 eurot (5 h + 1,5 h + 0,75) x 110 eurot/h)).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson