3-14-50698/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50698

Haldusasi

Juri Maksimovi kaebus Tallinna Vanglalt 1000 euro

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ja vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg 6 suhtes põhiseaduslikkuse

järelevalve algatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

ja

Juri

Maksimovi

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja (apellant) Juri Maksimov

Vastustaja (apellant) Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.11.2014. a

otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 07.01.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja paiknes ajavahemikul 22.03.2013–12.02.2014 Tallinna Vanglas järgmistes

kambrites: perioodil 22.03.–16.05.2013 kambris 347 (kuuekohaline) ja perioodil 17.05.2013–

12.02.2014 kambris 359 (kuuekohaline). 23.01.2014 jõustus kaebaja suhtes tehtud

süüdimõistev kohtuotsus.

2. Kaebaja esitas 04.02.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vangla

registreeris 07.02.2014 numbriga 5-18/14/4093-1 (tl 10-14). Kaebaja taotles vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro ulatuses seoses ebapiisava elamispinna tagamisega

Tallinna Vangla kambrites perioodil 22.03.2013 kuni 04.02.2014. Kaebajal puudus ka spordi

tegemise ja spordisaali külastamise võimalus. Dušši võimaldati kasutada ainult 1 kord nädalas

20 minutit, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete järgimiseks. Samuti ei võimaldatud

lugeda ajalehti.

3. Tallinna Vangla jättis 15.04.2014. a otsusega nr 5-18/14/4093-4 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata (tl 15-19).

4.

05.05.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses, kuna Tallinna Vangla alandas

tema inimväärikust (tl 3-9, 78-95).

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 22.03.2013 kuni 04.02.2014 Tallinna Vangla kambrites, kus

kambri pinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 (kambris nr 347 6 inimest (26 päeva), 5 inimest

(17 päeva), 4 inimest (9 päeva); kambris nr 359 6 inimest (178 päeva), 5 inimest (58 päeva),

kokku 289 päeva). Kaebaja märkis, et viibis lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas ning sai

värskes õhus jalutada üksnes ühe tunni päevas. Puudus spordi tegemise ja spordisaali

kasutamise võimalus.

Kaebaja taotles ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 v.r Eesti Vabariigi põhiseadusega

(PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja palus kohtul arvestada Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a otsuse seisukohtadega asjas nr 429/12 Tunis vs. Eesti.

Samuti palus kaebaja kohtul arvestada õiguskantsleri 04.07.2013. a seisukohaga, kus

õiguskantsler tuvastas, et VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus PS §-dega 10 ja 18 ning

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1.

Kaebajal puudusid efektiivsed õiguskaitsevahendid, et hoida ära kahju tekkimist või seda

vähendada. Tallinna Vanglale oli kambrite ülerahvastatuse probleem teada juba 2003. aastast.

Kaebaja palus halduskohtul rakendada uurimisprintsiipi ja nõuda vastustajalt välja kõik

andmed kambrite kohta (WC alune pindala s.h WC ruumi seinte alune ala ja mööbli alla jääv

ala), et kohus saaks hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik vaba ruum ja kambrisisene

liikumisvõimalus. Kõikides EIK lahendites on kambri pindalast arvestatud maha WC pindala

ja alati võtab EIK arvesse asjaolu, kui suur ala jääb kambris mööbli alla, et teha kindlaks

kinnipeetava tegelik vaba põrandapind. Kambri nr 347 WC ruumi pindala oli 1,8 m2, mööbli

alune pindala 7 m2 ja kambri üldpindala 15,9 m2. Kambri nr 359 WC ruumi pindala oli 2,0 m2

(k.a kivist seina alune ala), mööbli alune pindala 7 m2 ja kambri üldpindala 21,6 m2.

Vangla kauplus ja raamatud toodi kaebajale läbi kambriukse luugi kambrisse ja kinnipeetavad

ei saanud külastada kauplust ja raamatukogu kohapeal. Kaebaja 38 lühiajalist kokkusaamist

olid kestvusega üks tund ning ei leevendanud kambris valitsenud ülerahvastatust, duši

kasutamise puudulikkust ja spordi tegemise võimaluse puudumist.

5. Tallinna Vangla palus hiljem täiendatud vastuses kaebusele (tl 49-54, 116-117p) jätta

kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid järgmised.

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 v.r tulenev

kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, mis enamasti (91,9% ajast) oli ka suurem kui 3 m2

kinnipeetava kohta. Kaebaja on kohtule esitatud kaebusest välja jätnud kambris 347 viibitud

neli päeva, kui kambrisse oli paigutatud kolm kinnipeetavat ning kambris 359 viibitud 28

päeva, mil kambris oli kokku neli kinnipeetavat ja kaks päeva, mil kambrisse oli paigutatud

kolm kinnipeetavat. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on eksinud vaidlustatavate päevade

koguarvuga leides, et vaidlustatavaid päevi on 289, kuid kaebaja poolt väljatoodut kokku

liites tuleb vaidlustatavate päevade arvuks 288. Alates 01.01.2014 on VSkE § 6 lg 6 alusel

igale kinnipeetavale, s.h kaebajale, kambris põrandapinda vähemalt 3 m2.

Kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva tualettruumi pindala. VSkE § 7 lg 1 p

8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks.

Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on VSkE § 6 lg 6 v.r osas juba

normikontrolli läbi viinud, ei ole põhjendatud sama sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamine.

Kaebaja käesolev vangistus algas vahistatu staatuses 19.03.2013. Asjaolude

väljaselgitamiseks on kaebaja viibinud erinevatel uurimistoimingutel Põhja Prefektuuris 19.-

22.03.2013 ning Ida Prefektuuris 25.06.-02.07.2013 ja 23.-30.07.2013. Kaebaja suhtes tehtud

süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23.01.2014, millest alates muutus tema staatus

süüdimõistetuks. Vangla lähtus kaebaja paigutamisel kehtivast õigusest (VangS § 90 lg 3),

seega ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus.

Kaebaja ise ei ole muude vangistustingimuste peale laiemalt kaevanud. Reeglina nähtub EIK

lahenditest see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse seetõttu, et vangistustingimused kogumis

on olnud inimväärikust alandavad, mitte pelgalt seetõttu, et isikul on olnud vähem

põrandapinda.

Vahistatutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle

suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebajal toimus Tallinna Vanglas

viibides 38 lühiajalist kokkusaamist lähedastega (laste, abikaasa ja õega), lisaks

kokkusaamised ametiisikutega. Kaebaja väide, et igasugune kambriväline tegevus puudus, ei

vasta tõele – kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebaja on perioodil 08.-17.05.2013 osalenud

suitsetamisest loobumise kursusel. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus

laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, mida kaebaja samuti tegi. Samuti

väljastas vangla vahistatutele ajalehti lisaks isiklikele ajalehtedele ja ajakirjadele, mille

tellimise õigus oli neil tulenevalt seadusest. Loa alusel väljastati kambritesse kinnipeetavate

isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Samuti oli neil

lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus.

Seda võimalust kasutas aktiivselt ka kaebaja. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus

kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati

vahistatutele hõivetegevust. Samuti on vahistatutel lubatud kanda isiklikke riideid. Vahistatute

toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldatakse vahistatutel iga päev

värskes õhus jalutamist. Jalutusbokside suurus erineb mõningal määral, kuid keskmiselt on

jalutusboksi suurus 3 m x 5 m (15 m2). Kuigi vahistatutele ei ole ettenähtud graafikujärgset

spordisaali külastamise õigust, oli kaebajal võimalik sportharjutusi teha nii kambris kui ka

jalutusboksis viibides. Põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, ei ole

nii väike, et see iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest.

Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest

vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel.

Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud väidetud kahju

tekkimist ära hoida.

Kuna kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, siis puudub Tallinna

Vangla tegevuses õigusvastasus. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest –

õigusvastane tegevus.

Kaebajal oli vähem kui 3 m2 põrandapinda tagatud 26 päeval kambris 347. Kaebaja ei ole

välja toonud, kuidas 26 päeva jooksul 0,35 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle

inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti parandanud, kui see põrandapind, mis

kaebajale käesoleval juhul tagatud oli.

Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada

probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Kaebaja

kinnipidamine sellistes tingimustes, millistes teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud

objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

Olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast

põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse

alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Tallinna

Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem,

kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna

seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda

õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel

korral nädalas (VangS § 50 lg 2). Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep.

Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast

elementaarses määras pesta ka kambris olles. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud

endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel

alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada

saaksid. Alates 2012. aastast võimaldab vangla suvisel perioodil kinnipeetavatele, kes

sisekorda ei riku, lisapesemisi ja lisajalutuskäike.

Arvestades, et taotleja on viibinud küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii

kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. Milliseid

vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine

VangS § 55 lg 1 kohaselt tagada, ei ole täpsustatud.

Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud

usutav, sest ühegi sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu

sellekohaseid kandeid kinnipeeturegistrist.

Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m2 ja kambri nr 359 WC-alune pind 1,43 m2.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 12.11.2014. a otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 148,78 eurot ja jättis

rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 v.r põhiseadusvastaseks.

Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige

EIÕK konventsiooni art-st 3 ja põhiseaduse (PS) §-st 18. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv

välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Kaebaja leiab, et vaba põrandapinda alla 3 m2 oli 289 päeval. Kohus nõustub vastustajaga

selles, et kui vaidlustatud päevad kokku lugeda, saab vastuseks 288, mitte 289

(26+17+9+178+58=288).

EIK jättis 19.12.2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et

isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala.

Samas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata

mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK

otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 09.01.2014. a otsuse asjas Jevšnik vs.

Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri

pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte

tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust.

Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m2 ja kambri nr 359 WC-alune pind on 1,43 m2. Kuna

kambri nr 347 põrandapind oli koos WC-ga 15,9 m2, on põrandapind ilma WC-ta 14,44 m2

(15,9-1,46). Seega pidi kaebaja 26 päeva viibima kambris, mille põrandapinda kinnipeetava

kohta oli 2,41 m2 (14,44÷6) ja 17 päeva kambris, mille põrandapinda oli 2,89 m2 (14,44÷5).

Ülejäänud päevadel oli kambris nr 347 tagatud kaebajale põrandapinda üle 3 m2. Kambri nr

359 põrandapind ilma WC-ta oli 20,17 m2 (21,6-1,43), millest tulenevalt oli kambris nr 359

viibides kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seega oli vaidlustatud ajal kaebajale

43 päeval (26+17) tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda, kusjuures 26 päeval jäi kaebaja

isiklik ruum alla 2,5 m2.

Kuna kaebaja vangistus algas vahistatu staatuses 19.03.2013 ja kaebaja suhtes tehtud

süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23.01.2014, hoiti kaebajat VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi

lukustatud kambris. Kuivõrd kaebaja ei viibinud kambris üksnes ööajal, peab kohus kaebaja

viibimist kambris nr 347, kus 43 päeval jäi kaebajale põrandapinda alla 3 m2, inimväärikust

alandavaks. Kaebajal, kui vahistatul, puudus ka spordi tegemise ja spordisaali külastamise

võimalus. Nõustuda ei saa vastustajaga, kes leidis, et arvestades seda, et kaebaja on viibinud

küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii kambrites kui ka jalutusboksides

soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles,

et kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud, ei ole usutav, sest ühegi

sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu sellekohaseid

kandeid kinnipeeturegistrist. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka VangS § 50 lg 2

kohaldamisel.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb

RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 2. Halduskolleegiumi senise

praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud,

kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud,

kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise

võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata

jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25).

Halduskohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada

kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Nagu vastustaja isegi märkis oli kambrite

ülerahvastatus tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist oli üldteada probleemiga.

Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.

Halduskohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise

tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks

kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.

Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et

vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

EIK on järjepidevalt (nt 11.02.2010. a otsuse asjas Salakhutdinov vs. Venemaa, p-s 66)

selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3

rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis.

Kaebaja on taotlenud vastustajalt ~ 3 euro 46 sendi (1000÷289) väljamõistmist ühe ööpäeva

eest. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja oli 43 päeva paigutatud

kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures

26 päeval jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m2; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku

ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse). Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab

kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 148,78

eurot.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsuse asjas nr 341914

kohaselt ei olnud VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2

põrandapinda, põhiseadusega vastuolus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7.

05.12.2014 esitas Tallinna Vangla halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

(tl 134137), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta

kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et WC-alune pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel üldpinnast välja arvata.

Tallinna Vangla leiab, et tema tegevus kaebaja paigutamisel ajavahemikul 22.03.2013–

04.02.2014 ei olnud õigusvastane, kuna vastas VSkE § 6 lg 6 tol ajal kehtinud redaktsioonile.

Tallinna Vangla ei nõustu etteheitega tema tegevuse süülisuse kohta ja leiab, et inimõigustel

on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-d tuleb tõlgendada elava instrumendina.

Kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada,

kasutades esmast õiguskaitsevahendit.

8.

08.12.2014 saabus kohtule kaebaja apellatsioonkaebus (tl 139-148) halduskohtu otsuse

peale, milles ta palub halduskohtu otsuse tühistada osaliselt osas, millega kaebus jäeti

tervikuna rahuldamata ja menetluskulu tervikuna välja mõistmata. Kaebaja palub rahuldada

kaebus tervikuna ja mõista vastustajalt hüvitisena juurde 851,22 eurot ja menetluskulu veel

25,54 eurot.

Kaebaja leiab, et välja mõistetud hüvitis on sümboolne.

Kaebaja arvates on halduskohus jätnud arvestamata selle, et kinnipidamistingimused olid

alandavad ja ebainimlikud seoses ebapiisava duši all käimise võimaldamisega. Kaebaja viitab

Euroopa Vanglareeglistiku p-le 19.4.

Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi, kui on jätnud tuvastamata tualeti ruumi kivist

seina alla jääva pindala. Samuti on halduskohus jätnud arvestamata kambris asuva mööbli.

Kaebaja soovib, et ringkonnakohus nõuaks vastustajalt välja kõik andmed kambrite kohta, et

saaks hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik kambrisisene liikumisvõimalus.

Kambri 347 WC alune pind koos kivist seinte aluse pinnaga oli kokku 1,8 m2, 1,46 m2 on vaid

WC siseruumi pind. Kambri 359 WC alune pind koos kivist seinte aluse pinnaga oli 2,0 m2,

1,43 m2 oli WC siseruumi pind.

Kaebaja väidab, et EIÕK art 3 rikkumisega on tegemist siis, kui isiklik ruum jääb alla 4 m 2 ja

tugineb seejuures EIK otsustele Mihailescu vs. Rumeenia (01.07.2014, 46546/12), G.C. vs.

Itaalia (22.04.2014, 73869/10), Brlek vs. Sloveenia (06.11.2014, 6000/10), Faganel vs.

Sloveenia (06.11.2014, 6687/10) ja Puzin vs. Sloveenia (06.11.2014, 29998/10).

9. Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 156-157) jätta see

rahuldamata.

Vastustaja arvates ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud.

Halduskohus ei ole eksinud VangS § 50 lg 2 kohaldamisel.

Vastustaja arvates ei kuulu mööblialune pind kambri pinnast mahaarvamisele.

10. Kaebaja palub vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele (tl 159-160) jätta see

rahuldamata.

Kaebaja osutab sellele, et Tallinna Vangla ülerahvastatuse probleem oli vastustajale teada juba

2003. aastast, kui sellele juhtis tähelepanu õiguskantsler. Samuti on CPT teinud korduvalt

Eestile etteheiteid seoses Tallinna Vangla ülerahvastatusega. Lisaks väitis vastustaja ise, et

vabu kohti ei olnud. Samuti ei ole arusaadav, kuidas kaebaja pöördumised oleks saanud

olukorda ära hoida või leevendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja

halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada järgneva

punktiga.

12. Kaebaja on tuginenud Euroopa Vanglareeglistiku p-le 19.4, mille kohaselt tuleb kinni

peetavatele isikutele võimaldada vähemalt kaks pesemiskorda nädalas, ja väitnud, et teda ei

rahuldanud üks kord nädalas duši all käimine. Riigikohus on tuginedes VangS § 50 lg-le 1

leidnud, et hügieeni eest hoolitsemine kinnipeetava kohustus ning et vangla peab

kinnipeetavale selleks looma ka reaalsed võimalused, sest vastasel korral puudub

kinnipeetaval võimalus oma kohustust täita (RKHKo 31.03.2010, 3-3-1-6-10, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et võimalus üks kord nädalas duši all käia on napp, kuid juhib kaebaja

tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukoha kohaselt on vanglareeglistik soovitusliku

iseloomuga. Siiski tuleneb Euroopa Vanglareeglistikust vanglale kohustus selgitada ja

tõendada, miks ei ole selles püstitatud eesmärkide järgimine võimalik (RKHKo 07.04.2010,

3-3-1-5-10, p 19). Vastustaja on selgitanud (tl 116), et Tallinna Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi vastavalt VangS § 50 lg-le 2 graafiku alusel ühel

korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja

viibis, asub kraanikauss koos voolava veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud

endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel

alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada

saaksid. Alates 2012. aastast võimaldab vangla suvisel perioodil kinnipeetavatele, kes

sisekorda ei riku, lisapesemisi. Ringkonnakohus leiab, arvestades ka seda, et vangla oli

vaidlusalusel perioodil ülerahvastatud, et vastustaja selgitused on piisavad, miks ei olnud

võimalik võimaldada kinnipeetavatele isikutele kaht pesemiskorda nädalas. Seetõttu ei mõjuta

see hinnangut asjaoludele kogumis.

13. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjalike põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele

selgitab ringkonnakohus järgmist.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ruumi suuruse kindlaksmääramisel tuleb WC

alune pind kambri pinnast maha arvata. Ringkonnakohus on seda vastustajale korduvalt

varasemalt selgitanud, viitab neile selgitustele ega pea vajalikuks sellel siinkohal pikemalt

peatuda (vt TrtRKo 04.06.2015, 31370129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 22; 29.10.2015,

3-14-51775, p 19; 03.11.2015, 03.11.2015, p 16).

15. Ringkonnakohus nõustub, et kambri pinna arvutamisel tuleb kambri pinnast maha arvata

mitte tualeti põrandapind, vaid WC-alune pind, mille võrra on kambri pind väiksem. Küsimus

on selles, kui palju on kinni peetaval isikul kambris tegelikult ruumi. WC-aluse pinna

moodustab lisaks WC põrandapinnale ka WC seinte alune pind. Kaebaja on nii kaebuses kui

apellatsioonkaebuses väitnud, et WC-alune pind on kambri 347 puhul 1,8 m2 ja kambri 359

puhul 2,0 m2. Vastustaja on toonud täiendavas vastuses kaebusele (tl 117) välja, et WC-alune

pind oli kambris 347 1,46 m2 ja kambris 359 1,43 m2. Ringkonnakohtul ei ole põhjust Tallinna

Vangla esitatud andmetes kahelda.

16. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et mööblialust pinda ei tule ruumi

suuruse kindlaksmääramisel kambri pinnast maha arvata. Seda tõlgendust toetab ka EIK

praktika, kus EIK on lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate

kinnipeetavate jagatisest, arvestamata maha mööblialust pinda (EIKo 19.12.2013, 429/12 –

Tunis vs. Eesti, pd 9, 11, 46; 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p-d 7, 21, 25).

Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja viidatud otsustes (EIKo 26.11.2013, 6586/03 – Branduse

vs. Rumeenia, p 49; 26.11.2013, 19548/04 – Cojoaca vs. Rumeenia, p 33; 11.02.2010,

43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, 72) ei ole EIK arvutanud mööblialust pinda

põrandapinna alt välja, vaid on mööbli olemasolu üldise ruumikitsikuse hindamisel ühe

tegurina arvesse võtnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka siseriiklik õigus ei näe kambris

kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet. Kuna siseriiklik

õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet

ning see nõue ei tulene ka EIK praktikast, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei

tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus viitab selles osas täiendavalt ka oma

varasemale praktikale (vt TrtRKo 04.06.2015, 31370129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 23;

03.11.2015, 03.11.2015, p 17).

17. Ringkonnakohus märgib, et RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse.

Ringkonnakohus leiab, et ka see nõue tuleb lugeda käesoleval juhtumil täidetuks hoolimata

sellest, et kaebaja ei esitanud Tallinna Vanglas viibides ühtegi kaebust. Ringkonnakohus on

seisukohal, et ajavahemike osas, kui kambris oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda isiku kohta,

ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi tulutut kasutamiskatset nõuda. 2,5 m2 põrandapinna

nõue oli imperatiivselt sätestatud norm, mille täitmise kohustus lasus üheselt vastustajal. Ka

Riigikohus on leidnud, et imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saa vangla jaoks olla

ootamatu ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vangla

mõjusfääri (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012, 33190-11, p 19).

Ajavahemike osas, kui kambris oli 2,5-3 m2 põrandapinda isiku kohta, tugineb

ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et esmase õiguskaitsevahendi

kasutamist ei saa kannatanult nõuda siis, kui selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanu

jaoks reaalselt võimalik või arusaadav (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52 j).

Kaebaja on vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele öelnud, et ei ole arusaadav, kuidas

kaebaja pöördumised oleks saanud olukorda ära hoida või leevendada (tl 160). Ka

ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas oleks varasem pöördumine saanud antud

olukorras kahju tekkimist ära hoida. Vastavalt RVastS §-le 4 võib isik nõuda halduse jätkuva

toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta;

õiguste rikkumise lõpetamise kulud on ülemäärased, kui need ületavad oluliselt isikule

õiguste rikkumisega tekitatavat kahju. Vastustaja on ise tuginenud Tallinna Vangla

ülerahvastatusele kui üldteada probleemile (tl 52p). Samas on vastustaja väitnud, et selle

lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Ringkonnakohus järeldab sellest,

et kaebamine Tallinna Vanglale seoses sellega, et kambrites on ruumikitsikus, oleks olnud

tulutu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ka siis ei saa isikult esmase

õiguskaitsevahendi kasutamist nõuda, kui see ei oleks kahju tekkimist vältinud (E. Andresen.

Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eelnevast

tulenevalt ei saanud kaebajalt käesoleval juhtumil nõuda esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamist.

18. Vastustaja on veel väitnud, et kuivõrd kaebaja käsutuses oli siseriiklikes õigusaktides

ettenähtud põrandapind, ei olnud Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel õigusvastane

ning kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Ringkonnakohus märgib, et ühe või teise

avaliku võimu organi akti või toimingu õiguspärasuse hindamisel ei saa tänapäeval lähtuda

enam üksnes siseriiklikust õigusest. Riigikohus on selgitanud: „Põhiseaduse § 123 lg 2

sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud

välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13. märtsil 1996. a võttis Riigikogu vastu

„Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8)

ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse“, mille Vabariigi

President kuulutas välja 22. märtsil 1996. a (…). Seega on Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga,

millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes“ (RKÜKo 06.01.2004, 3-1-3-13-

03, p 31). Sellest tulenevalt on EIÕK formaaljuriidiliselt Eesti õiguskorra osa. On tõsi, et

EIÕK art 46 lg 1 järgi kohustuvad konventsiooniosalised täitma jõustunud sisulisi otsuseid

igas asjas, mille pooleks nad on ja see konventsiooni säte puudutab vaid konkreetset

kohtuasja. Siiski tuleneb EIÕK artiklist 1, et konventsiooniosalised tagavad igaühele, kes on

nende jurisdiktsiooni all, konventsiooni I osas määratletud õigused ja vabadused. Samuti

tuleneb EIÕK preambulist, et konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide

valitsused arvestavad, et nimetatud deklaratsiooni eesmärk on tagada selles kuulutatud õiguste

üldine ja tõhus tunnustamine ning järgimine, ning et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada

tema liikmete suurem ühtsus ning et üheks selle eesmärgi saavutamise vahendiks on

inimõiguste ja põhivabaduste järgimine ning elluviimine. Ringkonnakohus leiab eeltoodut

arvesse võttes, et avaliku võimu organid peavad oma tegevuses arvestama ka EIK lahendeid

ning kohtud võivad hinnata avaliku võimu organi tegevust õigusvastaseks tuginevalt EIK

poolt EIÕK sättele antud tõlgendusele. Vastustaja märgib õigesti, et inimõigustel on ajas

dünaamiline iseloom ja EIÕK-d tuleb tõlgendada elava instrumendina, ent seda ei saa teha

isiku kahjuks. Tekkinud mittevaralise kahju tekkimise osas nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, kes on asunud seisukohale, et mittevaraline kahju on tekkinud, ja teinud

individuaalse otsuse.

19. Kaebaja ei ole rahul välja mõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotusega ning

leiab, et välja mõistetud hüvitis on sümboolne. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu poolt

välja mõistetud hüvitise suurus ületab mõnevõrra ringkonnakohtu poolt tavapäraselt välja

mõistetava hüvitise suuruse sarnastes asjades. Kuid kuna halduskohus on teinud individuaalse

kaalutletud otsuse, mille suurusjärk on lähedane ringkonnakohtu praktikale, ning halduskohus

on seejuures arvestanud ka kaebaja enda taotlust, siis ei pea ringkonnakohus otstarbekaks

hakata seda muutma. Välja mõistetud hüvitis ei ole ka põhjendamatult madal, vaid on

vastavuses Eesti elatustasemega. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on

kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata

sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud,

tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse

viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). Menetluskulude jaotuse

osas on halduskohus õiguspäraselt lähtunud HKMS § 108 lgst 2.

20. Ringkonnakohus märgib lõpetuseks, et ka kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud EIK

lahendite alusel ei jõua kohus kaebajale soodsamale tulemusele. Ringkonnakohus juhib

kaebaja tähelepanu EIK lahendile Muršić vs. Horvaatia (EIKo 12.03.2015, 7334/13), kus EIK

asus seisukohale, et ka kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses alla 3 m2 võib muude

tingimuste kompenseeriva mõju tõttu olla EIÕK-ga kooskõlas. Käesoleval juhul on

halduskohus kõiki asjaolusid õiguspäraselt arvesse võtnud.

21. Eelnevast tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. HKMS § 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 26 eurot, mis jääb tema enda kanda.

Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivust vabastatud (HKMS § 104 lg 10).

Einar Vene

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/