3-13-2003/67 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2003

Haldusasi

Kristette OÜ kaebus Järvamaa Veterinaarkeskuse 31.07.2013

otsuse nr 2 ja Veterinaar- ja Toiduameti 30.08.2013

vaideotsuse

nr

tühistamiseks

ning

vastustajate

kohustamiseks tunnistama 31.07.2013 otsus nr 2, 30.08.2013

vaideotsus nr 45 ja 11.10.2013 otsus nr 4 asutusesiseseks

kasutamiseks selliselt, et dokumendiregister ei avaks nende

dokumentide sisu

Menetlusosalised

Kaebaja – Kristette OÜ, volitatud esindaja Aare Hõbe

Vastustajad – Järvamaa Veterinaarkeskus ning Veterinaar- ja

Toiduamet, volitatud esindaja vandeadvokaat Jaanus

Tehver

Kaasatud haldusorgan – Veterinaar- ja Toidulabor, volitatud

esindajad Liidia Häkkinen ja Külli Tisler

Asja läbivaatamine

30.11.2015 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kristette OÜ kaebus osaliselt.

2. Tühistada Järvamaa Veterinaarkeskuse 31.07.2013 otsuse nr 2 punkt 1.1 ning

Veterinaar- ja Toiduameti 30.08.2013 vaideotsus nr 45 osas, millega jäeti Järvamaa

Veterinaarkeskuse 31.07.2013 otsuse nr 2 punkt 1.1 kehtetuks tunnistamata.

3. Kohustada Järvamaa Veterinaarkeskust ning Veterinaar- ja Toiduametit tunnistama

Järvamaa Veterinaarkeskuse 31.07.2013 otsus nr 2 ja Veterinaar- ja Toiduameti

30.08.2013 vaideotsus nr 45 dokumendiregistris asutusesiseseks kasutamiseks.

4. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Järvamaa Veterinaarkeskuselt ning Veterinaar- ja Toiduametilt solidaarselt

Kristette OÜ kasuks välja riigilõiv 30 (kolmkümmend) eurot ja menetluskulud 616

(kuussada kuusteist) eurot 60 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 04.01.2016

(HKMS § 181 lg 1).

3-13-2003

2(18)

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järvamaa Veterinaarkeskus (JVK) kehtestas 31.07.2013 otsusega nr 2 (I kd tl 9)

Kristette OÜ-le (kaebaja) kuuluvas mesilas loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 451 alusel

kitsendused, millega keelati mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste (v.a inimtoiduks

kasutatav mesi) väljaviimine mesila territooriumilt (p 1.1) ning kohustati mesila omanikku

kasutama asjakohaseid bioohutuse meetmeid, et vältida haigusetekitaja levimist teistesse

mesilatesse (p 1.2). Otsuse põhjenduste kohaselt külastas JVK peaspetsialist Linda Vooremäe

04.07.2013 Mesilasperede terviseuuringute projekti 2012–2013 raames kaebaja mesilat

Järvamaal Türi vallas Villevere külas ning võttis proovi ameerika ja euroopa haudmemädanike

tekitajate leidmiseks. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (VTL) leiti proovist ameerika

haudmemädaniku tekitajaid Paenibacillus larvae (uurimisteade nr TA1309792-B).

2. Kaebaja esitas otsuse peale 09.08.2013 vaide (I kd tl 48-51), mille Veterinaar- ja

Toiduamet (VTA) 30.08.2013 vaideotsusega nr 45 (I kd tl 10-16) rahuldamata jättis.

Põhjendused:

2.1. Proovi võtmine on järelevalvetoiming, mis käivitas haldusmenetluse. Kaebajal ei saanud

tekkida uskumust, et proovi tulemus ei ole oluline või et haigusetekitaja tuvastamisel ei järgne

vajalike meetmete kasutusele võtmist selle tõkestamiseks.

2.2. LTTS § 451 lg 3 ja veterinaarkorralduse seaduse (VetKS) § 21 lg 3 sätestab kohustuse võtta

aluseks riskianalüüs ja ametnik on kahtlemata seda ka teinud. VTL poolt proovist kindlaks

tehtud haudmemädaniku tekitaja iseenesest annab aluse koheselt juhindudes LTTS § 451 lg-st

1 leviku tõkestamiseks vajalike meetmete kasutuselevõtuks. Asjaolu, et konkreetse taudi osas

puudub eraldi eeskiri, ei tähenda, et teatamiskohustusliku ohtliku taudi puhul ei peaks/saaks

kehtestada LTTS-s ettenähtud kitsendusi. LTTS § 451 lg 1 andis õiguse valida kitsenduste

vahel, mitte otsustada kitsenduste kohaldamise üle. Kaebaja suhtes kohaldatud kitsendus ei

olnud diagnoositud taudi arvestades liialt koormav. Tegemist oli mõistliku, põhjendatud ja

proportsionaalse meetmega. LTTS § 451 lg 2 järgi olnuks õigus valida meetmena ka looma

hukkamine või seadme vm nakkust edasikandva eseme, sööda, pakkematerjali, piima või muna

hävitamine.

2.3. Seesuguse taudi esinemise korral, veelgi enam algstaadiumis, võivad kliinilised

haigustunnused puududa, mis aga ei tähenda, et taudi ei eksisteeri.

2.4. Kaebajat ei kuulatud ära, sest kaebaja antavad selgitused ei saanud mõjutada otsuse sisu.

Kuna seesugune taud oli diagnoositud, siis tuli kitsendused ka kehtestada. Kuna kaebajale

3-13-2003

3(18)

edastati uurimisteade 26.07.2013, oli tal kuni kitsenduste kehtestamiseni 31.07.2013 võimalus

esitada oma seisukohti. Kaebaja on seda õigust ka kasutanud ja ametnikuga korduvalt suhelnud.

Kaebaja ei esitanud vaidemenetluses väiteid, mis annaksid aluse teistsuguse otsuse tegemiseks.

2.5. Väide, et uurimisteates ei kajastata kaebaja juurest võetud proovi uurimistulemust, on

otsitud. Kaebaja nimekuju ekslik kajastamine ja väikesed erinevused proovinumbrites ei anna

alust asuda teistsugusele seisukohale.

2.6. Otsust saanuks pikemalt ja paremini põhjendada, samas on piisav, kui otsusest nähtub taud,

mis on diagnoositud, sest see on iseenesest määrav ja faktiliselt piisav kitsenduste

kehtestamiseks. Vähene motivatsioon ei saanud mõjutada asja otsustamist, sest antud juhul

puudus võimalus jätta kitsendused ameerika haudmemädaniku diagnoosimisel kehtestamata.

Kehtestatud kitsendus pidi hoidma ära taudi leviku, samas aga koormas kaebajat kõige vähem.

3. Kaebaja esitas 25.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse 31.07.2013 otsuse nr 2 ja

30.08.2013 vaideotsuse nr 45 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks, samuti palus ta

kohustada VTA-d kustutama VTA dokumendiregistrist vaidlustatavad haldusaktid ja vaidega

seotud teabenõuded ning VTL dokumendiregistrist 05.08.2013 dokumendid nr 1.2-2.1/139 ja

1.2-2.1/140.

4. Järvamaa Veterinaarkeskus lõpetas 11.10.2013 otsusega nr 4 (I kd tl 88) kaebajale

kuuluvas mesilas 31.07.2013 otsuse nr 2 p-ga 1.1 kehtestatud kitsendused. Otsuse selgituste

kohaselt arvestati ameerika haudmemädaniku leviku ulatust, mis ei olnud üheselt määratletav

ja mille tõttu ei olnud kitsenduste kehtestamine ameerika haudmemädaniku tõkestamiseks

enam asjakohaseks meetmeks.

5. Tallinna Halduskohus lõpetas 11.03.2014 otsusega (tl 130-133) menetluse 31.07.2013

otsuse nr 2 p 1.1 puudutavas osas, sest need kitsendused lõpetati 11.10.2013 otsusega nr 4 ja

selles osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.02.2015 otsusega (tl 174-176p) kaebaja

apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu 11.03.2014 otsuse ja saatis asja samale

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Otsus jõustus edasi kaebamata 21.03.2015.

7. Kaebaja esitas 27.04.2015 täpsustatud kaebuse nõuetega tühistada JVK 31.07.2013

otsus nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsus nr 45 ning kohustada vastustajaid tunnistama

31.07.2013 otsus nr 2, 30.08.2013 vaideotsus nr 45 ja 11.10.2013 otsus nr 4 asutusesiseseks

kasutamiseks selliselt, et dokumendiregister ei avaks nende dokumentide sisu. Põhjendused:

7.1. JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 tegemisel rikuti menetlusnorme sedavõrd oluliselt, et see toob

igal juhul kaasa haldusakti tühisuse. Samuti on vaidlusalused haldusaktid tühised sisuliselt.

7.2. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja mesilas oleks ameerika

haudmemädanik.

7.2.1. Kuna Linda Vooremäe pakendas kaebaja mesilast võetud proovi vanasse ajalehte,

samuti oli ta eelnevalt külastanud erinevaid mesilaid ega kasutanud ühekordset kaitseriietust

(sh kindaid), ei ole välistatud, et proovitükk võis saastuda.

7.2.2. Proovile ei kirjutatud mingisugust identifitseerimisnumbrit. Alles hiljem selgus

uurimisteatest,

et

kaebaja

mesilast

võetud

proov

kandis

identifitseerimisnumbrit

27174/S13/5/BR. VTL uurimisteatel nr TA1309792-B on identifitseerimisnumbriks märgitud

EE27174/Su13/5/BR. Seega ei ole identifitseerimisnumbrid identsed.

3-13-2003

4(18)

7.2.3. Vastuseks teabenõudele teatas labor, et kaebaja haudmeproov oli pakitud

pärgamentpaberisse (-ümbrikusse). Kaebaja juures pakiti proov ajalehepaberisse. Vastavalt

projektis esitatud nõuetele, tulnuks proovitükk pakendada papist või plastikust karpi (Protocol

for the EU pilot programme on the surveillance of honeybee colony mortality Appendix 1).

7.2.4. Kaebaja nägi 19.08.2013 laborit külastades uuritud haudmeproovi tükki, mis ei sobinud

ei kujult ega suuruselt 04.07.2013 kaebaja mesilast võetud haudmeprooviga. Labori töötaja

sõnul haudmeproovi suurust katsete tegemise käigus ei muudetud. Seega ei olnud laboris

uuritud proovitükk see, mis võeti kaebaja mesilast. Kaebaja mesilast võetud proovitükk võidi

ajada segamini mõnest teisest mesilast võetud proovitükiga.

7.2.5. Pärast seda, kui kaebaja sai teate ameerika haudmemädaniku kahtlusest, võttis ta ka ise

samast tarust proovi ja saatis selle analüüsimiseks Sloveeniasse. Saadud vastus kinnitas üheselt,

et proovist ei leitud mingeid jälgi ameerika haudmemädanikust.

7.2.6. JVK võttis 31.07.2013 kaebaja mesila teistest tarudest proove. Mitte ühestki neist ei

leitud jälgi ameerika haudmemädanikust. Arvestades seda, et kaebaja kasutas kõikide tarude

avamiseks samu tööriistu ega desinfitseerinud neid pärast iga taru läbivaatust ja ameerika

haudmemädanik on väga nakkav, siis on ilmne, et kui juuli lõpus võetud proovidest ei leitud

ameerika haudmemädanikku, siis ei saanud seda olla ka selles tarus, millest võeti proov juuli

alguses.

7.2.7. JVK ei viidanud 31.07.2013 otsuses nr 2 VetKS § 7 lg 1 p-le 1. Tegelikult toimus mesila

külastus Euroopa Liidu mesilasperede terviseuuringute projekti 2012–2013 (Study on the

surveillance of honeybee colony losses 2011–2013) raames. Nimetatud programmi Eestis

läbiviimise juhendi (Application form Estonia surveillance study on honeybee colony losses)

p 7 alapunkti 2 kohaselt tulnuks haudmeproov võtta ainult väga arusaadavate haigustunnustega

haudmest. Kaebaja mesilast haigustunnuseid ei tuvastatud. Külastuslehele ei ole selle kohta

tehtud ühtegi märget. Seega puudus alus proovi võtmiseks.

7.3. Vaatamata sellele, et vastustajatel oli piisavalt tõendeid, mis viitasid sellele, et kaebaja

mesilas puudub ameerika haudmemädanik, ei viinud VTA vaidemenetluses läbi mitte ühtegi

täiendavat toimingut ja jättis kehtestatud piirangud jõusse.

7.4. JVK rikkus haldusmenetluse läbiviimisel oluliselt menetlusnorme.

7.4.1. Kaebajat ei teavitatud haldusmenetluse alustamisest. Kaebaja sai menetluse

algatamisest teada alles siis, kui talle saadeti 31.07.2013 otsus nr 2.

7.4.2. Kaebajale ei selgitatud tema õigusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg 1).

7.4.3. Kaebajale ei antud enne haldusakti andmist võimalust esitada oma arvamust ja

vastuväiteid (HMS § 40 lg 2). Ärakuulamisõiguse rikkumine toob kehtiva Riigikohtu praktika

järgi kaasa haldusakti tühistamise. Antud juhul oli see eriti oluline, sest kitsenduste

kehtestamine seiskas täielikult kaebaja mesila töö ja viis selle sisuliselt hävimiseni, põhjustades

kaebajale olulist kahju. JVK 31.07.2013 otsus nr 2 ei keelanud küll inimtoiduks kasutatavat

mett mesila territooriumilt välja viia, kuid antud juhul ei olnud mee võtmine kärgedest mesila

territooriumil kuidagi võimalik, kuna selleks puuduvad seal vajalikud tingimused. Kärgedest

mee võtmine saab toimuda üksnes kinnises ruumis. JVK on korduvalt kontrollinud kaebaja

tegevust, mistõttu on talle hästi teada, et mesilas ühtegi hoonet ei asu. Mee võtmine toimub

nõuetelevastavates ruumides, mis asuvad mesilast 35 km kaugusel. Kuivõrd mesila

territooriumilt oli keelatud inventari välja viia, siis ei olnud võimalik välja viia ka meekärgi,

mis välistas täielikult mee võtmise ja müügi. Lisaks mee müügile oli kaebaja üheks peamiseks

tegevusalaks mesilasemade müük. On ilmselge, et keegi ei osta mesilasemasid ettevõttest, mille

3-13-2003

5(18)

puhul on teada, et seal on tuvastatud ameerika haudmemädaniku olemasolu, kuna nakkus võib

ka nendega edasi kanduda. Samuti oli kavas alustada perede müüki. Pärast seda, kui avalikku

dokumendiregistrisse ilmus teade kitsenduste kehtestamise kohta, loobusid ostust kõik, kes

varem olid selle vastu huvi tundnud.

7.4.4. Vaidlustatud otsuses puudub viide, millisele eeskirjale tuginedes on piirangud

kehtestatud (LTTS § 451 lg 1).

7.4.5. JVK ei ole viinud läbi riskianalüüsi (LTTS § 451 lg 3, VetKS § 21 lg 3).

7.5. JVK 31.07.2013 otsus nr 2, VTA 30.08.2013 vaideotsus nr 45 ja JVK 11.10.2013 otsus

nr 4 tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks.

7.5.1. Kuigi

kitsendused

kaebaja

mesila

suhtes

on

praeguseks

lõpetatud,

võib

dokumendiregistris kaebaja kohta avaldatud otsustest teha eksliku järelduse, nagu leviks

kaebaja mesilas mesilastele ohtlik nakkushaigus. Sellised dokumendid kahjustavad kaebaja

mainet ja pärsivad tema äritegevust. Mainet on võimalik taastada vaid kohtuotsusega, millega

vaidlusalused haldusaktid tühistatakse ja tunnistatakse koos JVK 11.10.2013 otsusega nr 4

asutusesiseseks kasutamiseks selliselt, et dokumendiregister ei avaks nende sisu.

7.5.2. Jääb arusaamatuks, miks JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on dokumendiregistris avalik, kui

samasisulised otsused nr 1.2-16.2/5 ja 1.2-16.2/7 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12 alusel ja otsus nr 1.2-16.5/3 on tunnistatud

asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel.

7.5.3. Samuti on arusaamatu, miks tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks 30.08.2013

vaideotsus nr 45 ja 11.10.2013 otsus nr 4, millega kitsendused lõpetati, kuid mitte 31.07.2013

otsust nr 2, millega kitsendused kehtestati.

7.5.4. VTA väitel on ameerika haudmemädanik Eestis sedavõrd laialt levinud, et puudub

vajadus mesilate tegevusele rakendada piiranguid, mida rakendati kaebaja suhtes. Seega teiste

mesilate suhtes, milles ameerika haudmemädanik tuvastatakse pärast 11.10.2013, taolisi

haldusakte välja ei anta ja neid ei riputata üles avalikku dokumendiregistrisse. Sellega rikutakse

võrdse kohtlemise põhimõtet.

7.6. JVK 11.10.2013 otsuse nr 4 põhjendus ei kannata kriitikat. Kui 30.08.2013 vaideotsuse

nr 45 tegemisel väideti, et kehtestatud piirangud on asjakohased ja piiranguid ei saa lõpetada,

siis vaid napilt kuu aega hiljem leiti, et tegemist on taudiga, mida nagunii ei suudeta piirata ja

seetõttu tuleb piirangud lõpetada. Sellisele seisukohale jõuti just siis, kui halduskohus küsis

vastustajalt kaebuse suhtes seisukohta. Alles pärast kohtu järelepärimist võeti kaebajaga

ühendust ja hakati uurima, mida kaebaja soovib mesilas mesilaste talvituma panemiseks teha.

Kahtlemata oli tegemist väga hilinenud püüdega lahendada ebameeldivat olukorda, kuna

selleks ajaks peavad kõik toimingud mesilaste talvituma seadmiseks olema tehtud. Ilmselt oli

vastustaja aru saanud oma tegevuse õigusvastasusest ja hakkas kiirustades tegutsema, et vältida

negatiivset kohtulahendit. Ameerika haudmemädaniku laia leviku kohta andsid väidetavalt

kinnitust juulis 2013 võetud proovide tulemused. Jääb arusaamatuks, miks viivitati kitsenduste

lõpetamisega kuni 11.10.2013, s.o ligi 2 kuud. Kui otsus oleks tehtud mõistliku aja jooksul,

oleks kaebaja saanud oma mesila päästa ja tekitatud kahju oleks olnud oluliselt väiksem.

8. JVK ja VTA palusid jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on õiguspärane. Selle faktiliseks aluseks oli, et kaebaja mesilast

võetud proovis tuvastati ameerika haudmemädaniku tekitajad. Otsuse õiguslikuks aluseks oli

LTTS § 451. Õiguslik alus võinuks olla täpsem (LTTS § 451 lg 1 p-d 1 ja 2) ja otsuses tulnuks

3-13-2003

6(18)

välja tuua kaalutlused, kuid nimetatud vormivead ei mõjutanud asja otsustamist ja seetõttu

kuulub kohaldamisele HMS § 58.

8.2. Kaebaja mesilast võeti haudmeproov eesmärgiga kontrollida, kas mesilas leidub ameerika

või euroopa haudmemädanike tekitajaid. Proovide võtmise õiguse veterinaarjärelevalve

ametnikule sätestab VetKS § 7 lg 1 p 1.

8.3. Kaebaja väited on tõendamata ja tuleb jätta tähelepanuta. Vastustajad ei nõustu väitega, et

VTL uurimisteates nr TA1309792-B kajastatud uurimistulemus ei ole saadud kaebaja mesilast

võetud proovi analüüsi tulemusena või et analüüsitulemus ei ole usaldusväärne. Asjaolu, et

proovi ID kirjapildis esineb tähistuse erinevus, ei võimalda järeldada, et uuritud proov ei ole

sama, mis on võetud kaebaja mesilast. Vastustajatel ei ole alust kahelda selles, et proovi

võtmine ja analüüsimine toimus asjakohaste nõuete, rakendatud analüüsimeetodi tingimuste ja

parima laboripraktika kohaselt ning analüüsitulemuse selgitamine proovi võimaliku

saastumisega laboris ei ole põhjendatud.

8.4. Ameerika haudmemädanik on väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mida põhjustab

eoseid moodustav bakter Paenibacillus larvae larvae. Haigus on pikaldase kestusega, salajase,

hiiliva levikuga ja raskesti tõrjutava iseloomuga ohtlik mesilaste haudme haigus. See levib

kergesti perest peresse ja naabermesilatesse. Kui ei rakendata piisavalt tõhusaid tõrjemeetodeid,

siis kliiniliste ameerika haudmemädaniku sümptomitega mesilaspered tavaliselt surevad.

Ameerika haudmemädanik levib eoste kaudu ning eosed põhjustavad noorte vastsete

haigestumist. Eosed on eluvõimelised väga pikka aega (kümneid aastaid) ja on küllaltki

vastupidavad nii kuumusele kui kemikaalidele. Ameerika haudmemädanik on levinud üle

maailma ja seda peetakse suurimat majanduslikku kahju põhjustavaks mesilaste haiguseks.

Inimtegevusel on ameerika haudmemädaniku levikus väga oluline roll – peamine haiguse

leviku meetod on see, et kärgi, mesila inventari või mett viiakse ühest mesilast teise. Kuivõrd

ameerika haudmemädanikuga nakatunud mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste teise

mesilasse viimisel on ülisuur oht, et haigus kandub edasi teise mesilasse, on üldiselt tunnustatud

esmane abinõu ameerika haudmemädaniku tõrjeks see, et nakatunud mesilast ei viidaks välja

midagi, mis võib olla saastunud ameerika haudmemädaniku eostega.

8.5. Vaidlust ei ole selle üle, et kontrollkäigu ajal ei tuvastatud kaebaja mesilas ameerika

haudmemädaniku kliinilisi sümptomeid ehk vaatluse teel tuvastatavaid haigustunnuseid ei

esinenud. See ei kinnita, et haigusetekitajate tuvastamine proovi analüüsitulemusega oli ekslik.

Ameerika haudmemädanik on salajase ja hiiliva levikuga, haigusetekitajad (eosed) on

elujõulised väga pikka aega (kümneid aastaid) ning need võivad mesilasperes olla tunduvalt

varem kui haigust märgatakse. Kui eoseid esineb mesilasperes vaid vähesel määral, siis haudme

nähtavat haigestumist tavaliselt ei teki. Kliinilised tunnused hakkavad ilmnema siis, kui eoste

määr ületab teatud kriitilise piiri. Ameerika haudmemädaniku kliiniliste sümptomite

puudumine ei saa põhimõtteliselt kinnitada haigusetekitajate mitteesinemist. Samuti ei saa

hiljem võetud proovide negatiivsed uurimistulemused iseenesest ümber lükata vaidlustatud

otsuse aluseks oleva VTL uurimisteates toodut, et proovis on leitud ameerika haudmemädaniku

tekitajaid. Hilisemad negatiivsed analüüsitulemused osutavad sellele, et haigusetekitajad ei

olnud kaebaja mesilas ühtlaselt ja laialdaselt levinud.

8.6. Positiivse uurimistulemuse ilmnemisel teavitas vastustaja sellest koheselt kaebajat ja saatis

talle ka uurimisteate ärakirja. Teates oli märgitud, et JVK otsustab järgmisel nädalal, kuidas

edasi toimida. Teates ei olnud küll eraldi selgitatud, et haldusmenetluse käigus võidakse

kaebaja suhtes vormistada haldusakt ja panna talle sellega kohustusi seoses loomataudi leviku

tõkestamisega, kuid see asjaolu on mesilaste pidamise valdkonnas tegutsevale ettevõtjale

iseenesest mõistetav ega nõua täiendavat selgitamist.

3-13-2003

7(18)

8.7. HMS § 35 lg 1 ega § 36 nõudeid ei rikutud. Kaebaja oli alates 26.07.2013 teadlik nii

haldusmenetluse alustamisest kui ka selle käigust ja ta ei väljendanud soovi selgituste

saamiseks. Kui kaebaja oleks seda soovinud, oleks need HMS § 36 kohaselt ka antud.

8.8. Haldusakti andmise fakt ega selle sisu ei saanud tulla kaebajale üllatusena, sest selle

faktiliseks aluseks olnud asjaolust oli kaebaja teadlik juba alates 26.07.2013 ja selle järgselt oli

kaebaja telefoni teel suhelnud vastustajaga. Samuti ei pandud kaebajale haiguse tõrjumiseks

ebatavalisi või ebaproportsionaalselt kaebaja huve riivavaid raskeid kohustusi.

8.9. Haldusakti andmisel ei rikutud HMS § 40 lg 1 nõudeid. Kaebajal oli alates 26.07.2013

võimalus esitada oma seisukoht. Vastustaja möönab, et ärakuulamispõhimõte võis antud juhul

olla ebapiisavalt tagatud, sest kaebajale ei selgitanud selgesõnaliselt võimalust esitada oma

vastuväiteid ja enne haldusakti andmist ei selgitatud kaebajale võimalike kohaldamisele

kuuluvate

kitsenduste

sisu.

Samas

ei

mõjutanud

menetluslikud

vajakajäämised

ärakuulamisõiguse tagamisel asja otsustamist ja üksnes sellele tuginedes puudub alus

haldusakti kehtetuks tunnistada. Ka kohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et ärakuulamisõiguse

paremal tagamisel oleks kaebaja esitanud vastustajale selliseid väiteid, põhistusi ja/või

tõendeid, mis oleksid viinud haldusmenetluses teistsuguse lahendini.

8.10. Kaebajale pandud kohustuste seast valiti võimalikest alternatiividest kaebaja huve

vähem riivavad meetmed (vrdl LTTS § 451 lg-ga 2). Kuna diskretsiooni teostati kaebaja kasuks,

siis ei mõjutanud kaalutluste mittemärkimine asja otsustamist ega ole aluseks haldusakti

tühistamisele.

8.11. Asjaolu, et vaidlusaluses otsuses ei olnud märgitud, millisele loomatauditõrje eeskirja

või asjakohase Euroopa Liidu õigusakti või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtte,

meetodi, soovituse või juhendi kohaselt keeld kehtestati, ei ole aluseks haldusakti tühistamisele.

See, et ameerika haudmemädaniku eoste avastamisel tuleb esmase tõrjeabinõuna rakendada

potentsiaalselt nakatunud objektide mesilast väljaviimise keeldu, on mesilaste pidamisega

kokkupuutunud isikutele üldiselt teadaolev ja see tuleneb Rahvusvahelise Episootiate Büroo

maismaaloomade tervisekoodeksis sätestatud põhimõtetest.

8.12. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal hindas otsuse teinud ametnik ameerika

haudmemädaniku ohtlikkust ja selle teistesse mesilatesse levimise riski ning pidas sellest

tulenevalt vajalikuks kohaldada kitsendusi. Selline loomataudi ohtlikkuse ja riskide vältimiseks

kohaldatavate meetmete valimine on riskianalüüs LTTS § 451 lg 3 tähenduses. Seadusest ei

tulene, et riskianalüüs peab olema läbi viidud haldusmenetlusest eraldi ja vormistatud mingi

eraldi dokumendina.

8.13. Kuivõrd 2013. a juulikuus üle Eesti võetud proovide analüüsid kinnitasid, et ameerika

haudmemädanik on arvestataval määral levinud üle Eesti, siis asus vastustaja seisukohale, et

algselt erinevatele mesilatele kehtestatud kitsenduste kaudu ei ole enam võimalik haiguse

levikut tõkestada. Sellest tulenevalt andis JVK 11.10.2013 otsuse nr 4, millega 31.07.2013

otsuse nr 2 p-s 1.1 nimetatud piirangud lõpetati. Seega on vaidlustatud haldusakti kehtivus

lõppenud (HMS § 61 lg 2) ja nimetatud osas ei ole võimalik haldusakti tühistada. Vaidlustatud

otsuse p 1.2 ei saa kaebaja õigusi rikkuda, sest bioohutusmeetmete rakendamine on üldine

loomapidaja kohustus, mis tuleneb LTTS §-st 71. Vaidlustatud otsuse p 1.2 ei pane kaebajale

seadusega võrreldes lisakohustusi.

8.14. VTA on vaide läbivaatamisel järginud HMS-st tulenevaid nõudeid ja vaideotsus on

põhjendatud. Vaideotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

3-13-2003

8(18)

8.15. Vaidlusalused dokumendid on õiguspärased haldusaktid ja neile juurdepääsupiirangu

kohaldamiseks puudub seaduslik alus. AvTS § 35 lg 1 p 12 kohaldamine on antud juhul

välistatud, sest kaebajal äriühinguna ei ole eraelu ja sellest johtuvalt ka õigust selle

puutumatusele. AvTS § 35 lg 1 p 17 ei kohaldu samuti, sest kaebaja ei ole väitnud, et

vaidlusalused haldusaktid sisaldavad tema ärisaladust. AvTS § 36 lg 1 p 12 kohaselt on

riigiasutusel keelatud piirata juurdepääsu riikliku järelevalve korras tehtud jõustunud

ettekirjutustele või antud aktidele.

KOHTU PÕHJENDUSED

26.07.2013 analüüsitulemuse usaldusväärsus

9. VTL 26.07.2013 uurimisteate nr TA1309792-B (I kd tl 23) kohaselt tuvastati proovis ID-

numbriga EE27174/Su13/5/BR ameerika haudmemädaniku tekitaja Paenibacillus larvae.

Kaebaja ei vaidle iseenesest labori tulemusele vastu, kuid leiab, et tulemus ei käi tema mesilast

võetud haudmeproovi kohta või kui käib, saastas proovi selle võtnud JVK ametnik ise. Kaebaja

kinnitab, et tema mesilas ei ole ameerika haudmemädanikku.

10. Kaebaja arvates puudus JVK ametnikul alus kaebaja mesilast proovi võtmiseks, sest

haudmel puudusid arusaadavad haigustunnused.

10.1. Tõepoolest on JVK oma 31.07.2013 otsuses nr 2 selgitanud, et kaebaja mesila külastus

toimus 04.07.2013 Mesilasperede terviseuuringute projekti 2012–2013 raames. Programmi

kirjeldusest (Application form Estonia surveillance study on honeybee colony losses – I kd

tl 32-42; tõlge II kd tl 13-19) nähtub, et kolmanda külastuse ajal võetakse ainult väga

arusaadavate haigustunnustega proove. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja mesilas ei olnud

silmnähtavaid haigustunnuseid (vt mesila külastuslehte – I kd tl 24-31). Seega eksiti programmi

kirjelduse vastu.

10.2. Eeltoodu aga ei tähenda, et JVK-l puudus igal juhul seaduslik alus proovi võtmiseks.

Proovi võtmise ajal, s.o 04.07.2013 kehtinud redaktsioonis VetKS § 7 lg 1 p 1 järgi oli

järelevalveametnikul õigus kontrollida järelevalveobjekte ja võtta järelevalve teostamiseks

tasuta proove. Riikliku veterinaarjärelevalve pädevus oli VetKS § 5 lg 1 järgi VTA-l ning

põllumajandusministri 14.06.2007 määruse nr 97 „Järvamaa Veterinaarkeskuse põhimäärus“

§ 1 lg 1 ja § 6 p 1 järgi VTA kohalikul täidesaatva riigivõimu volitusi omaval asutusel JVK-l.

Seega oli JVK ametnikul igal juhul õigus teostada riiklikku järelevalvet ja võtta selle käigus

proove. Konkreetset põhjust (nt nakkuse kahtlus) olema ei pidanud. Järelevalvepädevus ei sõltu

sellest, kas kontrollitavas mesilas on silmnähtavad haigustunnused või mitte. See, et eksiti

programmi juhendi vastu, ei muuda JVK ametniku toimingut õigusvastaseks ega mõjuta asja

tulemust.

11. Kaebaja väidab, et samal päeval erinevatest mesilatest võetud proovid võisid minna

segamini. Sellele aitas kaebaja arvates kaasa asjaolu, et tema mesilast võetud proovile ei

kirjutatud peale mingit identifitseerimisnumbrit.

Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja, proovi võtnud ametnik Linda Vooremäe kinnitas, et ta

pakendas proovi ajalehe sisse ja kirjutas pakile peale proovi identifitseerimisnumbri, misjärel

pani paki autosse termokasti. Kohtul puudub alus tunnistaja selgituse tõelevastavuses kahelda.

Kuna tunnistaja sõnul viis ta proovi kohe JVK-sesse ja läks alles seejärel teistesse mesilatesse

proove võtma, siis ei ole kuigi usutav, et erinevatest mesilatest võetud proovid said omavahel

segamini minna.

3-13-2003

9(18)

12. Kaebaja viitab, et tema mesilast võetud proovi identifitseerimisnumber erineb

uurimistulemusel näidatust.

12.1. Tõepoolest on proovi identifitseerimisnumbrites väike erinevus. Kui mesila

külastuslehelt (I kd tl 31) nähtub, et kaebaja mesilast võetud proovi identifitseerimisnumber oli

27174/S13/5/BR, siis VTL 26.07.2013 uurimisteatel nr TA1309792-B on analüüsitud proovi

ID-numbriks märgitud EE27174/Su13/5/BR (I kd tl 23).

VTL

06.10.2015

vastusest

kohtunõudele

(II

kd

tl

44-46)

nähtub,

et

proovi

identifitseerimisnumbrit muutis labor, sest proovi võtja ei olnud proovile numbri andmisel

lähtunud projekti dokumentatsiooni juhistest. Kuna proov oli võetud suvel, siis tuli S13 asemel

kasutada kodeeringut Su13.

12.2. Programmdokumendist Protocol for the EU pilot programme on the surveillance of

honeybee colony mortality (II kd tl 20-32p) nähtub proovile identifitseerimisnumbri andmise

kord (II kd tl 31p). Selle järgi koosneb proovi identifitseerimisnumber järgmistest osadest:

mesiniku number/proovi võtmise aeg/mesilaspere number/lähteaine lühend. Seega näitab

proovi identifitseerimisnumber 27174/S13/5/BR, et proov on võetud mesilast, mille või mille

omaniku registrinumber on 27174. Nii mesila külastuslehelt (I kd tl 24) kui ka JVK 31.07.2013

otsusest nr 2 (I kd tl 9) nähtub, et EE27174 on kaebaja mesila registrinumber. Kaks E-d on

arvatavasti riigi tähis. Ka teised kaebaja mesilast võetud proovid kannavad sama mesila

registrinumbrit (vt I kd tl 20). Linda Vooremäe poolt kohtuistungil antud selgitusest ja JVK

31.07.2013 otsusest nr 2 nähtub, et selle numbri on andnud mesilale Põllumajanduse Registrite

ja Informatsiooni Amet (PRIA). Kaebaja ei ole väitnud, et tegemist ei oleks tema mesila

registrinumbriga. S13 peab näitama proovi võtmise aega. Kuna viidatud programmdokumendi

järgi (II kd tl 21) tuli proovid võtta 2012. a sügisel (Autumn 2012 – A12), 2013. a kevadel

(Spring 2013) ja 2013. a suvel (Summer 2013), siis ei ole S13 järgi tuvastatav, kas see võeti

kevadel või suvel. Antud juhul on mesila külastuslehelt (I kd tl 24) näha, et proov võeti

04.07.2013, seega suvel. Selle üle ei ole ka vaidlust. VTL selgituse kohaselt tulnuks aga suvel

võetud proovid tähistada Su-ga. 5 näitab mesilaspere või taru numbrit ja BR näitab, et tegemist

on haudmeprooviga (brood – II kd tl 31p).

12.3. Eeltoodust tulenevalt ei saanud numbrite erinevus kodeeringu S13 või EE osas tekitada

kahtlust selles, et proov on võetud kaebaja mesilast. Proovi võtmist kaebaja mesilast näitab

kodeeringu esimene osa 27147.

13. Seda, et tegemist on kaebaja mesilast võetud prooviga, näitab ka uurimisteatel olev nimi ja

aadress. Kuigi kaebaja nimi on kirjutatud valesti (Kristette OÜ asemel Kirstette OÜ), ei saa

selline väike ja lihtsasti tekkiv trükiviga tekitada kahtlust, kelle mesilast võetud proovi kohta

uuring tehti. Äriregistri andmetel ei ole ega ole olnud olemas ühtegi Kirstette-nimelist

äriühingut. Uurimisteatelt nähtuv aadress Mäe 23, Türi on äriregistri andmetel kaebaja

registrijärgne asukoht.

14. Kaebaja viitas, et tema juures pakiti proov ajalehepaberisse, samas kinnitas VTL, et proov

oli pakitud pärgamentpaberisse (-ümbrikusse).

Kohtuistungil selgitusi jaganud VTL esindaja Liidia Häkkinen kinnitas, et laborisse jõudnud

proov oli pakendatud ajalehe sisse ja pandud pärgamentümbrisse. Tunnistaja Linda Vooremäe

selgitas, et pakkis kaebaja juurest võetud proovi ajalehe sisse ja võis selle keskuses kohapeal

panna lisaks ka pärgamentümbrikusse. Seega ei tõenda kaebaja väide, et tema juures ei pakitud

proovi pärgamentümbrikusse, seda, et uuritud proovi ei võetud tema mesilast. VTL esindaja

Liidia Häkkinen märkis kohtuistungil hoopis, et labori külastusel oli kaebaja imestunud, kui sai

teada, et proov oli pakitud ajalehe sisse.

3-13-2003

10(18)

15. Kaebaja väidab, et programmdokumendi järgi tulnuks proov panna papist või plastikust

karpi.

Tõepoolest ütleb programmdokument seda (II kd tl 32; tõlge II kd tl 33). Tunnistaja Linda

Vooremäe selgitas kohtuistungil, et pani ajalehe sisse pakitud proovi autosse termokasti.

Tunnistaja ütlustest ja VTL esindaja Liidia Häkkineni selgitustest võib järeldada, et laborisse

saadetud proovid ei olnud ükshaaval karpidesse pakendatud, seega võisid nad olla ühes

termokastis. Samas ei saanud selline asjaolu kaebaja kartusele vaatamata proovi

analüüsitulemust mõjutada, sest iga proov oli pakendatud eraldi paberisse ja ümbrikusse, seega

ei olnud haigusetekitajate üleminek ühelt proovilt teisele võimalik. VTL esindaja Liidia

Häkkinen selgitas kohtuistungil, et haigusetekitaja leiti kaanetatud haudmest mesilase vagla

seest, seega ei oleks ainult kokkupuude haigust kandva haudmeprooviga saanud teist

haudmeproovi kaebaja kardetud viisil saastada. Sellisel juhul oleksid eosed võinud küll jääda

kärjetüki peale, kuid ei oleks saanud kuidagi sattuda vagla sisse. Järelikult ei saanud võimalik

menetlusnõuete eiramine asja tulemust mõjutada. Pealegi nähtub programmdokumendist, et

karpi või kasti pakendamise eesmärk oli vältida proovi märgumist ja purunemist.

16. Kuna VTL esindaja Liidia Häkkineni selgitusest nähtub, et ainuüksi haudmeproovi

kokkupuude haigusetekitajaid kandva haudmeprooviga ei oleks lõpptulemust mõjutanud, siis ei

oma asja lahendamisel tähtsust ka kaebaja viited JVK ametniku kaitseriietusele. Pealegi nähtub

VTA esitatud dokumentidest (II kd tl 59-80), et JVK ametnik Linda Voormäe käis 04.07.2013

lisaks kaebaja mesilale veel kahes mesilas, kust haigusetekitajaid ei leitud. Kellaajaliselt toimus

kaebaja mesila külastus kõige esimesena. Seda kinnitas Linda Vooremäe ka kohtuistungil antud

ütlustes.

17. Kaebaja väidab, et labori külastusel talle näidatud haudmeproov ei olnud sellise kuju ja

suurusega, nagu kaebaja mesilast võetud haudmeproov, seega ei olnud tegemist kaebaja

mesilast võetud haudmeprooviga.

17.1. Kaebaja ei ole selle väite tõendamiseks esitanud ühtki tõendit (nt fotosid). Kaebaja

soovib oma väidet tõendada juhatuse liikme Priit Paali poolt kohtuistungil vande all antud

ütlustega. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Linda Vooremäe kinnitas, et ei muutnud

haudmeproovi kuju ega suurust, vaid saatis selle samasugusena laborisse. Samuti ei saanud

tema kinnitusel erinevatest mesilatest võetud proovid omavahel segamini minna, sest neile olid

identifitseerimisnumbrid peale kirjutatud. Ka VTL on kinnitanud, et uuringute käigus

haudmeproovi kuju ja suurust ei muudetud. Proovid olid pakendatud ja neil olid numbrid peal.

Ka laboris endas ei saanud proovid segamini minna, sest proovid olid nummerdatud ja iga

ametnik tegeles korraga vaid ühe prooviga. Järgmise proovi analüüsimisega alustati alles pärast

eelmise proovi tulemuste selgumist.

17.2. Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks muid tõendeid (nt

fotosid) ning JVK ja VTL töötajatel puudub igasugune mõistlik põhjus teavet moonutada,

samas kui kaebajal oleks selleks põhjust, et vaidlusalusest haldusaktist vabaneda, peab kohus

JVK ja VTL selgitusi usaldusväärsemateks. Seejuures esitas kaebaja oma sellekohased väited

alles apellatsioonimenetluses. Kaebaja ei olnud sellele väitele tuginenud juba kaebuse

esmakordsel läbivaatamisel halduskohtus. Samuti ei juhtinud ta sellele vaideorgani tähelepanu.

Ei ole usutav, et kaebajale meenus proovitüki kuju ja suuruse erinevus alles pool aastat hiljem,

mitte kohe vaidlusalust haldusakti vaidlustades.

17.3. Kuna antud juhul puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et kaebaja mesilast

võetud proovitükk ja laboris analüüsitud proovitükk olid erinevad kuju ja suurusega, samuti ei

ole iseenesest välistatud, et proovitüki kuju ja suurus võisid mingil määral muutuda

3-13-2003

11(18)

transportimise või hoidmistingimuste tõttu (nt purunemine, kokkukuivamine), siis ei saa

kaebaja väidetele proovitüki kuju ja suuruse osas omistada määravat tähtsust.

18. Kaebaja selgitas kaebuses, et võttis ka ise samast tarust meeproovi ja saatis selle

analüüsimiseks Sloveeniasse, kuid proovist ei leitud ameerika haudmemädaniku tekitajaid.

Kuna kaebaja poolt kohtuistungil antud selgituse kohaselt võeti meeproov sama taru teisest

kärjest (mitte samast, millest võeti haudmeproov) ning VTL esindaja Liidia Häkkineni selgituse

kohaselt ongi mees kõige vähem eoseid, siis ei saa Sloveenias tehtud uuringu tulemus lükata

ümber VTL-s saadud analüüsitulemust. VTL esindaja selgituste kohaselt olid kaebaja mesilast

võetud

haudmeproovis

haigusetekitajad

kindlalt

olemas,

kuigi

vähesel

määral.

Analüüsitulemusi kinnitavad ka Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori 12.03.2014

uuringutulemus (II kd tl 49) ja Sophia-Antipolis Laboratory 07.01.2015 uuringutulemus (II kd

tl 51). Seega ei ole VTL haudmeproovi analüüsimisel jõudnud ekslikule tulemusele. Sloveeniast

saadud uuringutulemus võib anda kinnitust vaid selle kohta, et haigusetekitajad ei olnud kaebaja

mesilas ja isegi mitte samas tarus ühtlaselt ja laialdaselt levinud.

19. Kaebaja leiab, et kui teistest kaebaja tarudest ei leitud ameerika haudmemädaniku

tekitajaid, siis ei saanud haiguse suure nakkuseohtlikkuse tõttu olla haigusetekitajaid ka tarus,

kust need väidetavalt leiti.

19.1. Eesti Mesinike Liidu poolt välja antud infovoldiku „Ameerika haudmemädanik. Kuidas

seda varakult avastada, vältida ja tõrjuda“ (I kd tl 71-76p) kohaselt on ameerika

haudmemädanik väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mida põhjustab eoseid moodustav

bakter Paenibacillus larvae larvae. Haigus on pikaldase kestusega, salajase, hiiliva levikuga ja

raskesti tõrjutava iseloomuga ohtlik mesilaste haudmehaigus. See levib kergesti perest peresse

ja naabermesilatesse. Ameerika haudmemädanik levib haudmele eostega saastatud toidu kaudu.

Kannupuhastajad mesilased levitavad bakteri eoseid larvidele (vastsetele). Nakkus levib nii

nakatanud haudmekärgede, nakatunud mett sisaldunud meekärgede kui ka saastunud tarude ja

muu mesindusvarustusega. On täheldatud, et ameerika haudmemädanik võib tervetele peredele

üle kanduda ka õietolmuga toitmise käigus isegi siis, kui tolm pärineb nakatunud, kuid ilma

kliiniliste sümptomiteta perest. Täiskasvanud mesilased ise ameerika haudmehaiguse bakterite

toimel ei haigestu. Samuti nähtub infovoldikust, et haigust aitab kontrolli all hoida ja selle vastu

võidelda mesilaspere tugevus ja tervis. Tugevad ja terved mesilased koristavad haudmest

surnud vaklu.

VTL esindaja Liidia Häkkinen selgitas kohtuistungil, et tugevad mesilaspered kaitsevad oma

taru ega lase sisse võõraid putukaid, kes võiksid nende tarru eoseid tuua.

19.2. Kohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et kui kaebaja mesilas on tugevad ja terved

mesilaspered ning haigusetekitajaid leiti vaid väga vähesel määral, siis võib see selgitada, miks

kaebaja teised mesilaspered ei olnud haigusetekitajatega nakatunud. Tegemist on algusfaasiga,

mis ei pruugigi jõuda taudipuhanguni. Teistes tarudes haigusetekitajate mitte leidmine ei

tähenda aga, et VTL analüüsitulemus vaidlusaluse proovi kohta oli ebaõige või et see proov ei

pärine kaebaja mesilast.

19.3. Kaebaja viitas ka mesila kõrval asuvate põldude pritsimisele leheväetise ja

põllumajandusmürkidega. VTL esindaja Liidia Häkkinen selgitas kohtuistungil, et mürgid

võivad nõrgestada mesilasperesid, kes ei jõua seetõttu õigel ajal kärgi koristada. Sellest võib

järeldada, et mürgikahjustus iseenesest analüüsitulemusi ei mõjuta. Kui eosed on haudmes sees,

siis on nad sees. Küll aga võib see aidata kaasa haiguse kliiniliste sümptomite ilmnemisele ja

haiguse puhangule, sest nõrgestatud mesilased ei suuda õigel ajal kärgi surnud vakladest

puhastada, bakterid hakkavad moodustama eoseid ja need võivad hakata levima.

3-13-2003

12(18)

20. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja väited selle kohta, et analüüsitulemus ei

olnud tehtud tema mesilast võetud proovi kohta, ei ole leidnud kinnitust.

JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 õiguspärasus

21. Kaebaja leidis, et JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on HMS § 63 lg 1 p 5 järgi tühine, sest selle

tegemisel rikuti menetlusnorme ja selles toodud kohustused on vastukäivad.

21.1. Kohus ei nõustu kaebajaga. Menetlusnormide rikkumine ja vastuolu õigusaktidega

võivad mõjutada haldusakti õiguspärasust, kuid ei muuda haldusakti tühiseks. Haldusakti

tühisuse aluste loetelu on toodud HMS § 63 lg-s 2 ja see loetelu on ammendav.

21.2. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Antud juhul nähtusid JVK 31.07.2013 otsusest nr 2 selgelt kaebajale pandud kohustused –

kaebajal oli keelatud viia mesila territooriumilt välja mesilasi, mesila inventari ja

mesindussaadusi ning tal oli kohustus kasutada asjakohaseid bioohutuse meetmeid, et vältida

haigusetekitaja levimist teistesse mesilatesse. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole talle peale

pandud kohustustest aru saanud. Viidatud otsusega pandud kohustused ei olnud vastukäivad.

Kuigi kaebajal oli viidatud otsuse järgi õigus viia mesila territooriumilt välja inimtoiduks

kasutatavat mett, ei olnud tal sellist kohustust, seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle peale

pandud kohustused olid vastukäivad. Kaebaja on viidatud otsust ka täitnud, seega ei olnud

otsuse täitmine võimatu.

21.3. Kohtu hinnangul ei nähtu antud juhul ka muid HMS § 63 lg-s 2 nimetatud aluseid, mis

toonuks kaasa JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 või VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tühisuse.

22. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti

andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb

haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi

lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

23. Vaieldamatult oli JVK VTA kohaliku asutusena LTTS § 451 alusel pädev 31.07.2013 otsust

nr 2 vastu võtma.

24. JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 faktilises aluses selgitatakse, et JVK ametnik käis kaebaja

mesilas proovi võtmas ja VTL leidis proovist ameerika haudmemädaniku tekitajaid. Seega on

haldusaktis viidatud selle andmise faktilisele alusele.

25. JVK tugines 31.07.2013 otsuse nr 2 andmisel LTTS §-le 451. Vastustaja on

kohtumenetluses möönnud, et selline viide oli ebatäpne. Tegelikult olid otsuse tegemise aluseks

LTTS § 451 lg 1 p-d 1 ja 2. Nende kohaselt võib loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral

VTA kohaldada loomataudi leviku tõkestamiseks loomatauditõrje eeskirjas või asjakohases

Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtete,

meetodite, soovituste ja juhendite kohaseid järgmisi kitsendusi: 1) piirang loomataudile

vastuvõtlike loomade ja muude loomade veole ning neilt pärinevate loomsete saaduste veole ja

käitlemisele; 2) piirang sööda, allapanu, jäätmete, seadmete ja muu nakkust edasikandva eseme

või materjali veole ja käitlemisele, inimeste ja veokite liikumisele ning muu asjakohane

tegevuse piirang. JVK 31.07.2013 otsuses nr 2 ei ole selgitatud, millisele eeskirjale,

põhimõttele, meetodile, soovitusele või juhendile on tuginetud. Vastustaja selgitas, et

3-13-2003

13(18)

konkreetset ameerika haudmemädaniku kohta käivat tõrje-eeskirja ei ole kehtestatud ja

kitsenduste kehtestamisel lähtuti üldistest loomatauditõrje reeglitest.

Bioohutusmeetmete rakendamist loomataudi kahtluse korral reguleerib LTTS § 453 lg 1 p 1.

Vaidlusaluses otsuses ei ole sellele sättele viidatud. Kuna õiguslik alus haldusakti andmiseks

oli iseenesest olemas, ei anna õigele normile viitamata jätmine iseseisvat alust haldusakti

tühistamiseks.

26. Haldusakti ei ole kirjalikult põhjendatud. Vastustaja sõnul piisas kitsenduste

kehtestamiseks vaid haigustekitaja leidmisest. Kuna kohtupraktikas on tunnustatud

haldusorgani õigust haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, siis ei ole

põhjendamispuudus haldusakti tühistamise vältimatuks aluseks.

27. Otsusest ei nähtu kaalutlusi, miks otsustati kitsenduste kehtestamise kasuks ning miks

kehtestati just sellised kitsendused ja sellises ulatuses. Kohus ei nõustu vastustajate

seisukohaga, et JVK-l oli õigus otsustada vaid selle üle, milliseid kitsendusi kehtestada, mitte

selle üle, kas kitsendusi kehtestada. LTTS § 451 lg 1 annab vastustajale kaalutlusõiguse

kitsenduste kohaldamise üle otsustamiseks. Kui vastustaja ei teostanud siinkohal kaalumist, on

tegemist kaalumisveaga.

28. Eesti Mesinike Liidu infovoldikust nähtub, et ameerika haudmemädanik on väga ohtlik

meemesilaste haudmehaigus, mis levib kergesti, on raskesti tõrjutava iseloomuga ja võib

põhjustada märkimisväärset majanduslikku kahju nii mesinikele kui ka marjade ja seemnete

tootjatele.

28.1. JVK 31.07.2013 otsusega nr 2 kehtestatud kitsenduste eesmärk arusaadavalt oli vältida

haigusetekitajate levimist teistesse mesilatesse ja takistada taudipuhangut. Tegemist on

legitiimse eesmärgiga.

28.2. Kitsendused, millega keelati mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste

väljaviimine mesila territooriumilt ning kohustati kasutama asjakohaseid bioohutuse meetmeid

haigusetekitajate levimise vältimiseks, olid sobivad eeltoodud eesmärgi saavutamiseks, sest

viidatud infovoldiku kohaselt levib nakkus nii nakatunud haudmekärgede, nakatunud mett

sisaldunud meekärgede kui ka saastunud tarude jm mesindusvarustusega või ka õietolmuga,

mis pärineb nakatunud perest.

28.3. Kitsendused on vajalikud, kui puuduvad muud, vähem koormavad kitsendused.

Vastustaja selgitas, et enam koormavam oleks olnud, kui vastustaja oleks LTTS § 451 lg 2 alusel

nõudnud mesilaste hukkamist ning mesila inventari ja mesindussaaduste hävitamist. Praegusel

juhul seda ei tehtud. Samuti ei keelatud kaebajal viia mesila territooriumilt välja inimtoiduks

kasutatavat mett. Kaebaja sõnul aga jättis vastustaja tähelepanuta, et mesila territooriumil ei

olnud võimalik mett kärgedest välja võtta. Mee võtmine toimub nõuetelevastavates ruumides,

mis asuvad mesilast 35 km kaugusel. Samuti takistasid kitsendused mesilaste talvituma

seadmist.

Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole kitsenduste kehtestamisel kaalunud erinevaid

võimalusi ega arvestanud kitsenduste kehtestamisega kaebajale kaasnevaid tagajärgi. Vähemalt

ei nähtu sellekohaseid kaalutlusi ja põhjendusi 31.07.2013 otsusest nr 2 ega kohtumenetluses

esitatud põhjendustest. Kuna kaebaja tööhooned ei asunud mesila territooriumil, siis esines

kaebajal reaalne vajadus selle järele, et tal lubataks transportida mesilasi, mesila inventari ja

mesindussaadusi mesila territooriumi ja hoonete vahel. Vastustaja ei ole väitnud, et selline

transport võiks haiguse levikule kaasa aidata. Keelatud peaks olema eelkõige kokkupuude teiste

mesilatega. Samuti takistavad seatud kitsendused kaebaja võimalusi ise haudmeproove võtta ja

3-13-2003

14(18)

laboriuuringutele saata, aga ka võimalust nt vajadusel nakatunud inventari hävitada. Kaebaja

selgitas, et mesila territoorium ei kuulu tema omandisse, seega ei ole tal võimalik seal kohapeal

inventari põletada.

28.4. LTTS § 451 lg 3 järgi otsustab VTA sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud kitsenduste

kohaldamise, võttes arvesse riskianalüüsi tulemusi ja määrates kindlaks kitsenduste

kohaldamise ulatuse. Õigusaktid ei sätesta, et nimetatud riskianalüüs tuleb vormistada

kirjalikult. Vastustaja ei ole seda kirjalikult vormistanud. Nimetatud riskianalüüsi tegemisel

peab aga vastustaja kaaluma taudi leviku ohtu ning erinevate kitsenduste kohaldamise vajadust

ja proportsionaalsust. Ilmselt on vastustaja teinud riskianalüüsi tegemisel vea ega ole osanud

arvestada kõigi kaebajale kitsenduste kehtestamisega kaasnevate tagajärgedega. Kohtu

hinnangul ei ole kaebaja suhtes kehtestatud kitsendus, mis keelas mesilaste, mesila inventari ja

mesindussaaduste igasuguse väljaviimise mesila territooriumilt, proportsionaalne.

28.5. Kaebaja ei väida, et bioohutusmeetmete kasutamise kohustus tema õigusi

ebaproportsionaalselt riivaks. Kuna VTL tuvastas kaebaja mesilast võetud proovis

haigusetekitajad ning tegemist on kergesti leviva, raskesti tõrjutava ja suurt majanduslikku

kahju põhjustava haiguse tekitajaga, siis on haigustekitajate levimist takistavate

bioohutusmeetmete kasutamise kohustuse panemine eesmärgipärane, proportsionaalne ja

õiguspärane.

29. Kaebaja väidab, et teda ei teavitatud haldusmenetluse alustamisest.

HMS § 35 lg 1 p 3 järgi algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks

haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise suhtes esimese

menetlustoimingu sooritamisega. Antud juhul algatas JVK järelevalvemenetluse omal

initsiatiivil ja see algas kaebaja teavitamisega mesila külastamisest. Vaidluse all ei ole asjaolu,

et kaebaja oli teadlik mesila külastusest ja tema esindaja viibis ise samal ajal mesilas kohal.

Seega ei saa väita, et menetlust oleks viidud läbi salaja kaebaja selja taga. Kaebusest jääb

selgusetuks, millist täiendavat teavitamist kaebaja oleks oodanud.

30. Kaebaja heidab ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist.

HMS § 36 lg-st 1 nähtub, et haldusorgan täidab selgitamiskohustust juhul, kui menetlusosaline

avaldab selleks soovi. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja oleks JVK-le vastavat soovi avaldanud

või oma õiguste ja kohustuste järele pärinud. JVK ametnik suhtles kaebajaga menetluse käigus

korduvalt, seega oli kaebajal soovi korral alati võimalik küsimusi esitada või selgitusi paluda.

Kaebaja ei ole selgitanud, millised õigused jäid tal haldusorgani poolse selgitamiskohustuse

täitmata jätmise tõttu kaitseta.

31. Kaebaja heitis ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on seda rikkumist möönnud,

kuid leidnud, et see ei mõjutanud asja tulemust, sest kitsenduste kehtestamiseks piisas ainuüksi

haigusetekitaja tuvastamisest ja kaebaja ei ole esitanud ei vaide- ega kohtumenetluses väiteid,

mis oleksid toonud kaasa kitsenduste kehtestamata jätmise.

31.1. Riigikohtu halduskolleegium on 15.05.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-76-12

selgitanud, et HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et

menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada.

Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks

vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav

haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu

3-13-2003

15(18)

halduskolleegiumi 14.01.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03, 10.12.2010 otsus haldusasjas

nr 3-3-1-72-10, 22.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-12). Menetlusosalise õigusele olla ära

kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt

esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Seega on menetlusosalise ärakuulamise üheks

eesmärgiks

ka

oluliste

asjaolude

väljaselgitamine,

et

tagada

haldusmenetluses

uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (HMS § 4 lg 2 ja § 6). Kuna

ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, võimaldab HMS § 58 jätta

haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kuid need

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samas on ärakuulamisõigusel eriline roll isiku

õiguste kaitsel. Mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja mida raskem on

ärakuulamisviga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. HMS §-st 58 tuleneb, et

ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus

on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks

soodsama haldusakti andmist. Vastav tõendamiskoormus on vastustajal.

31.2. Antud juhul nähtub kaebaja ja JVK vahelisest e-kirjavahetusest (I kd tl 54-55), et JVK

teavitas 26.07.2013 kaebajat haudmeproovis tuvastatud ameerika haudmemädaniku tekitajast.

Kaebajat aga ei teavitatud, mis sellele järgnema hakkab. Kaebajale selgitati vaid, et edasine

tegevus otsustatakse sellele järgneval nädalal. 31.07.2013 võeti juba vastu otsus kaebaja

mesilas kitsenduste kehtestamise kohta. Kuigi iga mesinik võinuks eeldada, et positiivse leiu

korral võidakse võtta tarvitusele meetmed haiguse leviku tõkestamiseks, ei saanud kaebaja ette

näha, milliseid meetmeid ja millises ulatuses tema suhtes kohaldatakse. Seega puudus kaebajal

reaalne võimalus enne haldusakti andmist oma seisukohti ja vastuväiteid avaldada.

31.3. On usutav, et väga nakkava haiguse tekitaja leidmine vajab kiiret reageerimist (HMS

§ 40 lg 3 p 1). Samas ei kehtestatud kitsendusi kohe uurimistulemuse saamisel, vaid

mõnepäevase hilinemisega. Ei ole usutav, et veel mõne päevaga viivitamine selleks, et anda

kaebajale enne kitsenduste kehtestamist võimalus oma arvamuse avaldamiseks, oleks toonud

kaasa pöördumatud tagajärjed.

31.4. Kohtu hinnangul mõjutas ärakuulamisõiguse tagamata jätmine asja lahendust. Kui

kaebajale oleks antud võimalus oma vastuväiteid esitada, oleks vastustaja saanud otsuse

tegemisel arvestada kaebaja väidetega, et kaebaja tööhooned ei asu mesila territooriumil, mis

tähendab, et inimtoiduks kasutatava mee kättesaamiseks tuleks mesindussaadusi mesila

territooriumilt välja viia. Samuti saanuks vastustaja kaaluda, millised võimalused jäävad

kaebajale mesilaste talvituma seadmiseks.

32. Eelpool toodud põhjendustel leiab kohus, et JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on p-ga 1.1

kehtestatud kitsenduste osas kaalutlusvigade, kitsenduste ebaproportsionaalsuse ja kaebaja

ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu õigusvastane ning haldusakt tuleb vastavas osas tühistada.

Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 on juba JVK

11.10.2013 otsusega nr 4 kehtetuks tunnistatud, siis puudub kohtul enam võimalus otsust nr 2

selles osas tühistada. JVK 11.10.2013 otsusest nr 4 nähtub, et JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1

tunnistati kehtetuks edasi-, mitte tagasiulatuvalt. Kohtu poolne tühistamine mõjutab aga

haldusakti kehtivust tagasiulatuvalt. Kohtu arvates oli JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1

õigusvastane juba selle kehtestamisest alates, mitte alates sellest ajast, mil vastustajani jõudis

teadmine, et haigus on liialt levinud selleks, et JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p-s 1.1 kehtestatud

kitsendused suudaksid selle levikut enam oluliselt takistada.

33. Kuna JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on osaliselt õigusvastane ja tuleb osaliselt tühistada, tuleb

osaliselt õigusvastaseks tunnistada ja osaliselt tühistada ka VTA 30.08.2013 vaideotsus nr 45.

Kui JVK jättis 31.07.2013 otsuse nr 2 tegemisel olulised asjaolud ja kaebaja huvid kaalumata,

3-13-2003

16(18)

siis vaideorgan saanuks vaideotsuses sellised puudused kõrvaldada. Antud juhul ei ole seda

tehtud. Kaebaja selgitas 09.08.2013 vaides (I kd tl 48-51), et tal ei ole võimalik mesila

territooriumil nõuetekohaselt võtta inimtoiduks kasutatavat mett. VTA ei ole vaideotsuses

kaebaja sellele väitele tähelepanu pööranud. Vaideotsus tuleb tühistada osas, milles VTA jättis

JVK 31.07.2013 otsuse n 2 p 1.1 kehtetuks tunnistamata.

34. Kaebaja heidab VTA-le ette ka seda, et vaideorgan ei teinud vaidemenetluses mingeid

täiendavaid toiminguid.

Kuigi VTA saanuks vaidemenetluses võtta vaidlusalusest tarust täiendavaid proove, ei olnud tal

seda kohustust, kui tal puudus alus kahelda varem võetud proovi analüüsitulemuses. See, et

kaebaja teistest tarudest ei leitud haigustekitajaid, ei sea iseenesest kahtluse alla tarust nr 5

võetud proovi analüüsitulemust. Ka ühes tarus asuvast väikesest eoste arvust võib lõpuks

kujuneda tõsisem taudipuhang. Eesti Mesinike Liidu infovoldikust nähtub, et ühest surnud

vaglast moodustub ligi 2 miljardit uut eost. VTL esindaja Liidia Häkkineni kinnitusel piisab

ühe vagla nakatumiseks 10 eosest. Seega oli taudioht olemas.

Dokumentide asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine

35. Kaebaja taotleb lisaks, et kohus kohustaks vastustajaid tunnistama tema kohta

järelevalvemenetluses tehtud haldusaktid asutusesiseseks kasutamiseks ning keelaks

vastustajatel avaldada dokumendiregistris nende haldusaktide sisu. Kaebaja leiab, et

haldusaktid, kust nähtub tema mesilas ameerika haudmemädaniku tuvastamine, kahjustab tema

mainet ja äritegevust, samuti koheldakse teda ebavõrdselt teiste ettevõtjatega, kelle suhtes

tehtud haldusaktid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks või kelle kohta ei ole üldse

ameerika haudmemädaniku tuvastamisele vaatamata haldusakti vormistatud.

36. AvTS § 28 lg 1 p 14 järgi on teabevaldaja kohustatud avalikustama riikliku või teenistusliku

järelevalve ettekirjutused või otsused nende jõustumisest alates.

AvTS § 35 lg 1 järgi on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teabeks mh riikliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta tehtud

otsuse jõustumiseni (p 2) ja teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust (p 17).

AvTS § 36 lg 1 järgi ei tohi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusest ja avalik-õiguslikust

juriidilisest isikust teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada mh

tarbija huvide kaitsest lähtuvat teavet kaupade ja teenuste kvaliteedi kohta (p 7) ja riikliku või

teenistusliku järelevalve korras või distsiplinaarkorras tehtud jõustunud ettekirjutusi või antud

akte ning andmeid kehtivate karistuste kohta (p 12).

37. Kuna kohus tühistab JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45

(kuigi osaliselt), siis puudub vastustajatel alus nende haldusaktide avalikustamiseks (AvTS § 28

lg 1 p 14, § 36 lg 1 p 12) ning nimetatud haldusaktid tuleb tunnistada asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks (AvTS § 35 lg 1 p 2).

38. JVK 11.10.2013 otsust nr 4 ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud, mistõttu on see jõustunud.

Nimetatud otsus ei sisalda kaebaja ärisaladust (kaebaja ei ole seda väitnud), seega puudub AvTS

§ 35 lg 1 p-st 17 tulenev alus selle otsuse tunnistamiseks asutusesiseseks teabeks. Otsus ei

sisalda ka valeteavet, mis võiks tekitada kaebajale põhjendamatut kahju. Kuna kaebaja mesilast

võetud proovist leiti riikliku järelevalve menetluse käigus haigusetekitaja, siis on viidatud

otsuse dokumendiregistris avalikustamine ilmselgelt avalikes huvides (AvTS § 36 lg 1 p 7).

Avalikkusel peab olema teave leitud haigusetekitaja kohta, et isikud saaksid seda teavet

arvestades

teha

enda

õigusi

kaitsvaid

otsuseid.

Sellise

otsuse

avalikustamine

3-13-2003

17(18)

dokumendiregistris aitab tõkestada haiguse laiemalt levikut. Otsuse avalikustamisega ei

kahjustata kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Kaebajal on võimalik võtta tarvitusele

meetmeid haiguse tõrjumiseks ja uute analüüsitulemustega tõendada oma kauba ohutust.

39. VTA dokumendiregistris tehtud otsing (alalahter: ‘Otsus – Üldtegevus’; registreerimise

kuupäev: ‘01.07.2013–30.10.2013’; pealkiri (sisaldab): ‘kitsendus’) näitab, et ameerika

haudmemädaniku haiguse tekitaja tuvastamise tõttu on kehtestatud kitsendusi ka paljudele

teistele mesinikele, kelle kohta tehtud otsused on dokumendiregistris avalikult kättesaadavad.

Vaid mõne osas on tunnistatud dokument AvTS § 35 lg 1 p 12 või p 17 alusel asutusesiseseks

kasutamiseks. Samuti on avalikult kättesaadavad kitsenduste kehtestamist lõpetavad otsused.

Seega ei kohelda kaebajat nende mesinikega võrreldes ebavõrdselt.

40. Kuna vastustajad on ameerika haudmemädaniku laia leviku tõttu loobunud haiguse

tõkestamiseks kitsenduste kehtestamisest, siis võib arvata, et ettevõtjate, kelle mesilas

tuvastati/tuvastatakse hiljem ameerika haudmemädaniku haiguse tekitaja olemasolu, kohta ei

tehta mingit ettekirjutust ja nende kohta ei ole avalikkusel teavet. Seega on nimetatud ettevõtjad

eelistatud olukorras võrreldes nende ettevõtjatega, kelle kohta on otsused tehtud ja VTA

dokumendiregistris avalikustatud. Samamoodi on aga eelistatud olukorras need ettevõtjad, kelle

mesilaid ei ole vastustajad üldse kontrollinud, kuid kelle mesilas on samuti haigusetekitajad

olemas. Samas on ka kõigil neil LTTS § 71 järgi kohustus kasutada taudiohu leviku

tõkestamiseks asjakohaseid bioohutusmeetmeid. Kui nad jätavad asjakohased meetmed

kohaldamata või müüvad edasi kaupa, mis põhjustab ostjale kahju (nakatab tema mesila),

kaasneb sellega võlaõiguslik vastutus ja kahju hüvitamise kohustus. Täielikku võrdsust ei ole

võimalik kõigi ettevõtjate osas nõuda. Arvestades Eestis tegutsevate mesinike arvu (4100 –

II kd tl 14p) ja mesilasperede arvu (42 000), ei ole arusaadavalt võimalik kõiki mesilaid ja kõiki

mesilasperesid kontrollida. See aga ei tähenda, et avastatud juhtumid tuleb salastada. Ainuüksi

võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes puudub alus rahuldada kaebust osas, milles kaebaja

soovib, et ka JVK 11.10.2013 otsus nr 4 tunnistataks asutusesiseseks kasutamiseks. Kohtu

hinnangul puudub selleks antud juhul seadusest tulenev alus.

Otsus ja menetluskulud

41. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt, tühistab JVK 31.07.2013 otsuse

nr 2 p 1.1 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 osas, milles VTA jättis JVK 31.07.2013 otsuse

nr 2 p 1.1 kehtetuks tunnistamata, ning kohustab vastustajaid tunnistama JVK 31.07.2013 otsuse

nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 dokumendiregistris asutusesiseseks kasutamiseks.

Kaebus jääb rahuldamata osas, milles taotleti ka JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.2 tühistamist

ja vastustajate kohustamist tunnistama ka JVK 11.01.2013 otsus nr 4 dokumendiregistris

asutusesiseseks kasutamiseks.

42. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 2 järgi tuleb kaebuse osalise

rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus

rahuldas praegusel juhul kaebuse umbes pooles ulatuses, seetõttu tuleb pooled kaebaja

menetluskuludest mõista välja vastustajalt. Vastustajad ei ole nende kantud menetluskulude

kaebajalt väljamõistmist taotlenud.

42.1. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu kokku 60 eurot (kaebuselt 15 eurot – I kd tl 56;

esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot – I kd tl 64; apellatsioonkaebuselt 15 eurot – I kd tl 150;

uuelt esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot – nähtub kohtute infosüsteemist). Kohus mõistab

vastustajatelt kaebaja kasuks välja riigilõivu 30 eurot.

3-13-2003

18(18)

42.2. Kaebaja esitatud menetluskulu dokumentidest nähtub, et kaebaja on kandnud

õigusabikulusid kokku 950 eurot (koos käibemaksuga 1140 eurot) ja tõlkekulusid kokku

93,20 eurot (25,50 + 68). Menetluskulude kandmine on tõendatud maksekorraldustega. Kohtu

hinnangul ei ole kulud põhjendamatud ega ebavajalikud. Seetõttu mõistab kohus vastustajatelt

kaebaja kasuks välja menetluskulu 616,60 eurot ((1140 + 93,20) ÷ 2).

42.3. Vastustajad vastustavad menetluskulude hüvitamisel solidaarvõlgnikena (HKMS § 108

lg 12, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik