3-14-51168/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

01.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51168

Haldusasi

Viktor Peresõpkini kaebus Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.03.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Viktor Peresõpkin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 23.10.2015. a vastus

kohtunõudele koos lisaga.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 04.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 2. Teha

vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Viktor Peresõpkini

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 487 eurot. Jätta muus osas

halduskohtu otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 31.12.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 15.01.2014 V. Peresõpkini kahju hüvitamise nõude,

milles ta palus hüvitada Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaraline kahju summas 15 eurot iga päeva eest, mis ta pidi veetma kitsamates

oludes kui 3 m² kinnipeetava kohta. V. Peresõpkin märkis, et ta viibis vanglas

19.05.2011-02.01.2012, 20.05.-12.10.2012 ja 17.11.2012-31.05.2013. Lisaks

registreeris vangla 20.03.2014 V. Peresõpkini puuduste kõrvaldamise avalduse,

milles ta märkis, et kuna ruumi kambrites oli sedavõrd vähe, siis toimus pidevalt

kehaline kontakt kaaskinnipeetavatega ning ta tundis, et füüsiliselt nõrgenes

liikumatuse tõttu. V. Peresõpkin märkis veel, et EIK eeldab otsustes, et 3 m² on vaba

põrandapind, mitte üldpind. Lisaks tõi V. Peresõpkin välja asjaoludena, et eirates

Euroopa Vanglareeglistikku võimaldatakse ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas

ja seda olukorras, kus kambrites puudub soe vesi; akendele on paigaldatud

perforeeritud metallist plaadid, mis takistavad õhuvahetust; väljaspool kambrit oli

võimalik viibida vaid tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis suurusega 2,7×4,7

m.

2. V. Peresõpkin esitas 16.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

Tallinna Vanglalt kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja

300 eurot iga vanglas viibitud kuu eest. Kaebuse põhjendused:

1) Viibis vanglas 12.05.2011-02.01.2012, 20.04.-12.10.2012 ja 19.11.2012-27.08.2013, kus

rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3,

sest tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma

isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². EIK otsuses asjas Tunis vs Eesti jäeti

kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti tuleb EIK praktikat

arvestades maha arvata mööblialune pindala. Ta pöördus inspektor-kontaktisiku poole

taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid vastati, et tingimused on seadusega

kooskõlas, mistõttu ei pidanud kirjalikku pöördumist otstarbekaks.

2) Tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus

oli jalutusboksis jalutamine, kus puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Seoses

liikumisvaegusega on tekkinud erinevad liigesevalud.

3. V. Peresõpkini esitas 21.10.2014 kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et nõuab

hüvitist perioodide 19.05.2011-02.01.2012, 20.05.-12.10.2012 ja 17.11.201231.05.2013 eest.

Ühtlasi märkis kaebaja, et ta jääb kohtueelses menetluses välja toodud kahjulike tagajärgede

ja põhjenduste juurde.

4. Tartu Halduskohus jättis 15.12.2014. a määrusega V. Peresõpkini kaebuse läbi vaatamata

osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist 17.11.2012 ja 18.11.2012 eest, kuna sel ajal ei ole

ta Tallinna Vanglas viibinud.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 04.03.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja

mõistis Tallinna Vanglalt V. Peresõpkini kasuks välja hüvitise 957 eurot (resolutsiooni p 2)

ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1)

Menetluses on kaebus perioodide 19.05.2011-02.01.2012, 20.05.-12.10.2012 ja

19.11.201231.05.2013 osas, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ja kinnipeetavana.

2) Ei nõustu kaebajaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli)

alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku

ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (otsus asjas Jirsak vs

Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta,

vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Seda kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs

Sloveenia, kus EIK on pidanud põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri

põrandapinna hulgast.

3) Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest

lepingutest tulenevaid nõudeid. Arvestada tuleb kriteeriumitega, millest isikliku ruumi

määratlemisel on lähtunud EIK. Kuna kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m²

319l päeval, siis jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mistõttu EIK

praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK artst 3 tuleneva piinamise keeluga

vastuolus olevateks 319-l päeval.

4) Vastustaja seisukohtadest nähtub, et ta oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK

praktikast selles küsimuses. Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud

arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud

järjepidev, mistõttu nn 3 m² reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja

jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik

valik. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

5) Kinnipidamisrežiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil

kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid

isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse). Kaebaja on viibinud 200 päeva vältel kambrites, kus oli

tal kasutada rohkem kui 3 m² põrandapinda; 39 päeva vältel rohkem kui 4 m² pinda; 2 päeva

vältel rohkem kui 5 m²; 1 päeva vältel rohkem kui 8 m² ja 6 päeva vältel 9-9,7 m². Kaebaja

viibis kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat 161 päeva vältel, mis

leevendas isikliku ruumi vähesust. Samuti tuleb hüvitise määramisel silmas pidada

siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris

kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades ning ka seda, et ei

ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või

mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud

kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

6) Jalutusboksis oli võimalus võimlemiseks. On tuvastatud, et jalutusboksis mõõtmetega

2,7×4,7 m on võimalik tahtmise korral jalutamise ajal tegeleda füüsiliste harjutustega. Seega

ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks tegutsenud kaebaja suhtes õigusvastaselt.

7) 3 eurot päeva eest on kohane hüvitis, kuna on tuvastatud, et Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu

sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 02.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 04.03.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt V. Peresõpkini kasuks välja hüvitise summas 957 eurot ning teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda,

vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus,

seega ruumi üldpind. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna

see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kambrites, kus

kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda.

2) Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole teda inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud. Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmine põhjendamatu. Ei nõustu kohtuga, et vangla käitumine on olnud süüline

vähemalt raske hooletuse vormis. Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas

dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja

täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik

sai 2013. aastal teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ja

on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks - alates 01.01.2014

tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on

uued vanglad ja vähendatud on kinnipeetavate arvu.

7. V. Peresõpkin esitas 05.05.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta ei nõustu

vastustaja seisukohtadega. Vastuse põhjendused:

1) Kohus tuvastas, et kaebaja pidi kambris veetma 23 tundi ööpäevas, millises olukorras on

kohus õigesti tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise.

2) Süülisuse osas on vastustaja tähelepanuta jätnud CPT 2004. a Eesti kohta koostatud

raportis esineva tungiva soovituse muuta Tallinna Vangla 6-kohalised kambrid 4-kohalisteks.

Ebausutav on, et ükskõik milline kaebajapoolne tegevus oleks võinud muuta

kinnipidamistingimusi.

8. V. Peresõpkin esitas 05.05.2014 vastuapellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus

tagastas 30.06.2014. a määrusega V. Peresõpkini vastuapellatsioonkaebuse.

9. Tallinna Vangla esitas 23.10.2015 vastuse kohtunõudele, milles ta märkis, et V.

Peresõpkin paiknes perioodil 19.05.2011-31.05.2013 suletud osakondades ning tal oli

võimalik väljaspool kambrit viibida 1 tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Lisaks märkis

vastustaja, et kambrid nr 72, 78 ja 88 on kartserikambrid, kus on Aasia tüüpi WC.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Peresõpkin viibis Tallinna Vanglas halduskohtu poolt

menetletud perioodidel 19.05.2011-02.01.2012, 20.05.-12.10.2012 ja 19.11.2012-31.05.2013.

Apellatsiooniastmes on vastustaja poolt vaidlustatud halduskohtu otsust osas, millega

halduskohus mõistis isikliku ruumi vähesusest tingituna vastustajalt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 957 eurot. V. Peresõpkin esitas 05.05.2015

vastuapellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus jättis 20.05.2015. a määrusega (tl 96-96p)

käiguta ja andis kaebajale 10-päevase tähtaja riigilõivu 35 euro tasumiseks. Kuna kaebaja ei

tasunud nõutud riigilõivu, siis tagastas ringkonnakohus 30.06.2015. a määrusega (tl 100-

100p) V. Peresõpkini vastuapellatsioonkaebuse. V. Peresõpkin sai ringkonnakohtu 30.06.2015.

a määruse kätte 01.07.2015 (tl 103) ega ole seda vaidlustanud, mistõttu on nimetatud määrus

jõustunud. Seega on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes kaebaja kahju hüvitamise nõude

põhjendatuse üle seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega. Muude kaebaja poolt esile

toodud kinnipidamistingimuste üle puudub apellatsiooniastmes vaidlus.

12. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööblialust

pinda. Vastustaja arvamuse kohaselt ei tule kambri põrandapinnast maha arvata WC alust

pinda. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 20 asunud seisukohale, et kambris asuvat

tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Halduskohus on otsuses

ekslikult viidanud VSkE § 7 lg 1 p-le 7, kuna asjakohane säte on VSkE § 7 lg 1 p 8, mis

sätestab, et kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ega pea HKMS § 201

lg 4 alusel vajalikuks seda korrata. Halduskohus on otsuses viidanud ka asjakohastele EIK

lahenditele. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohad ei ole eeltoodud osas halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses põhjendatult järeldanud, et vastustaja

on käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 1 kohaselt

seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes

süü olemasolu korral ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske

hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et

tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja

sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Kuna

vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite mõnetisest ruumikitsikusest

vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud

tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus

põhjendatult lugenud vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4. Eeltoodut ei lükka ümber ka

vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest

nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks

alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis

vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. Vastustaja esitatud asjaolude pinnalt ei

saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema

ruumi tagamist kambris ning

vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja

kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et

vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Vastustaja väited

apellatsioonkaebuses ei lükka eeltoodut ümber.

14. Halduskohus on otsuse p-s 21 vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC

pinnata) lugenud tuvastatuks, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta

oli kambris ilma WC pinda arvestamata isiklikku ruumi alla 3 m² 319 päeva vältel. Asjas ei

ole vaidlust selle üle, et vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja kambrites nr 72, 78, 88, 128,

248, 358, 359, 412, 418, 424, 461 ja 499. Kuna kambrite nr 72, 78 ja 88 osas ei nähtu

vastustaja esitatud andmetest WC aluse pinna suurust, võtab ringkonnakohus asja materjalide

juurde vastustaja 23.10.2015. a vastuse kohtunõudele koos lisaga, mille pinnalt loeb

tuvastatuks, et nimetatud kambrite puhul oli tegemist kartserikambritega, kuhu kaebaja on

olnud paigutatud üksinda ning WC asus kambrites sees. Ringkonnakohus märgib, et

eeltoodud 319-st päevast on vastustaja andmetele (tl 41-47) tuginevalt kaebaja viibinud

kambrites, kus isiku kohta oli WC pinda maha arvestades isiklikku ruumi alla 2,5 m² kokku

168 päeva, s.o kambris nr 128 kokku 4 päeva ajavahemikul 27.-30.10.2011 (kambris 6

kinnipeetavat) ning kambris nr 358 kokku 164 päeva ajavahemikel 19.-23.11.2012, 27.11.-

12.12.2012, 14.12.2012-20.02.2013, 24.02.2013, 04.-25.03.2013, 31.03.-21.04.2013, 23.04.-

09.05.2013, 17.-28.05.2013, 30.05.2013 (kambris 6 kinnipeetavat). Vaidlust ei ole selle üle, et

kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et

kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Nimetatud

asjaoludel saab kaebaja kinnipidamist 168 päeva jooksul väiksema kui 2,5 m2 suuruse isikliku

pinnaga kambrites õigusvastaseks pidada.

15. Ülejäänud 151 päeva osas, mil kaebajale oli kambrites küll tagatud isiklik ruum 2,5 m2,

kuid see jäi samas alla 3 m2, leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 24, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult lähtunud

kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile

toodud kriteeriumidest. EIK 12.03.2015. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13)

leidis kohus, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib

muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3

rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda,

kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal

oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a

otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et ainuüksi 2,5 m² suurune kambripind isiku kohta ei ole

niivõrd intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et

kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik

liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse kontrollimiseks tuleb hinnata seda,

millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil

(otsuse p 44).

16. Apellatsiooniastmes on vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajale on olnud tagatud piisav

põrandapind ning vaidlust ei ole kambri muus osas nõuetekohasuse üle. Ringkonnakohus

peab võimalikuks arvestada ka vastustaja 17.11.2014. a vastuses kaebusele (tl 38-40) p-s 12

nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav

ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi

olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja

voodipesu, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati

ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga

esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Samas on vangla 23.10.2015. a vastuses ringkonnakohtule

selgitanud, et kaebajale võimaldati väljaspool kambrit viibida vaid üks tund ööpäevas

jalutuskäigul olles. Ringkonnakohus leiab, et ajaperioodidel, mil kaebaja isikliku pinna suurus

erinevates kambrites oli 2,5 m² ja üle selle, ei saanud muidu nõutavad kinnipidamistingimused

siiski kompenseerida liikumisvõimaluse vähesust. Seega oli ka kaebaja kinnipidamine 151

päeval õigusvastane, kuid muude asjaolude kompenseerivat mõju saab arvestada kaebajale

kahjuhüvitise väljamõistmisel.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et

mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist

rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas

ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline

kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu,

seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus on

seisukohal, et 319 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites 3 m²

põrandapinda, on tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul on reeglina põhjendatud

välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. Arvestades

rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus asjaoluga, et muude kambri tingimuste rikkumist ei

ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja kahjuhüvitise iga

alla 2,5 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris viibitud päeva eest summas 2 eurot, kokku 168

päeva eest seega 336 eurot ning üle 2,5, kuid alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris

viibitud iga päeva eest 1 euro, kokku 151 päeva eest seega 151 eurot.

18. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 04.03.2015. a otsuse resolutsiooni p 2,

millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt V. Peresõpkini kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 957 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt V. Peresõpkini kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 487 (336 + 151) eurot. Muus osas jääb halduskohtu otsus

muutmata.

19. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel