3-15-267/59 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-267

Haldusasi

T.T.i kaebus Maksu- ja Tolliameti korraldustele nr 13-7/511-30

ja 13-7/511-30

Menetlusosalised

Kaebaja – T.T.

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki

Meister

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil, 30.10.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.T.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 30.12.2015, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.02.2015 saabus Tallinna Halduskohtule T.T.i kaebus Maksu- ja Tolliameti (MTA) 23.01.2015

korralduse nr 13-7/511-33 tühistamise nõudes. 12.02.2015 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta

ning andis kaebajale tähtaja täiendava riigilõivu tasumiseks. 19.02.2015 saabus kohtule kaebuse

täiendus. 05.03.2015 teatas kaebaja, et riigilõiv on tasutud („poeg kandis riigilõivu üle“).

2. 20.02.2015 võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Maksu- ja Tolliameti ning

kohustas vastustajat 30 päeva jooksul kaebusele vastama.

3. 25.03.2015 esitas T.T. kohtule kaebuse muudatusena pealkirjastatud avalduse, milles nõuab MTA

12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 ning korraldusest tuleneva sunnirahanõude täitmise

tühistamist. Lisaks märkis kaebaja, et võtab esialgse õiguskaitse taotluse tagasi.

4. 25.03.2015 edastas Maksu- ja Tolliamet vastuse T.T.i kaebusele.

5. 31.03.2015 esitas T.T. uue taotluse, milles kordas oma muudetud nõudeid. Lisaks avaldas ta

taaskord soovi esialgse õiguskaitse taotlus tagasi võtta ning palus, et riigilõiv tagastataks T. T.le

(kaebaja poeg).

6. 01.04.2015 määrusega tagastas Tallinna Halduskohus esialgse õiguskaitse (EÕK) taotluse eest

tasutud riigilõivu vastavalt kaebaja soovile tema poja, T.T.i, kontole.

7. 02.04.2015 määrusega kohustas Tallinna Halduskohus vastustajat esitama seisukoht kaebuse

muutmise taotluse osas. Kaebajal tuli kohtumääruses märgitut arvestades 15 päeva jooksul muudetud

kaebust täpsustada.

8. 21.04.2015 esitas Maksu- ja Tolliamet seisukoha kaebuse muutmise osas ning leidis, et kaebuse

muutmiseks puudub vajadus.

9. 22.04.2015 esitas A.T. taotluse, milles nõuab enese kaasamist T.T.ile „alusetult määratud

sunnirahaga“ seotud menetlusse, ta lisab tulumaksu tagastusnõude täitmise taotluse rahuldamata

jätmise otsuse ja märgib, et soovib mittevaralist kahju ning osaleda istungil. 24.04.2015 määrusega

jättis halduskohus A.T.i kolmanda isikuna menetlusse kaasamata. Kohus selgitas, et käesolevas asjas

ei saa arutada tulumaksu tagastusnõudega seonduvaid küsimusi ja selle kaudu ei menetle kohus

A.T.iga seotud õiguste ja kohustuste üle.

10. 24.04.2015 teatas kaebaja, et soovib asja suulist menetlemist (istungit).

11. 17.04.2015 sai T.T. MTA teatise maksumenetluse lõpetamiseks OÜ T.A.M maksuvõla

sissenõudmiseks T.T.ilt (otstarbekuse kaalutlustel). Arvates 13.05.2015 esitas T.T. ridamisi

ebaselgeid avaldusi, neis sisaldus MTA-le kompromissettepanek (kordab sedasama 19.06.15.a.).

Kaebaja sooviks oli see esitada MTA-le, et viimane kannaks sunnirahana kinnipeetud osa sotsmaksu

tasaarvelduseks. 02.07.15 teatab kaebaja, et võtab ettepaneku tagasi ja kaebaja märgib soovi esitada

kahjunõue. Lisaks oli sel ajal kaebaja esitanud ebaselge avalduse 03.06.2015, milles ta on esitanud

MTA-le tema ja abikaasale kuuluva „autodele antud käsunduskeelu (mis MTA nõudel on 2014.a.

sügisel pandud ARK-is) maha võtmiseks“.

12. 19.06.2015 määrusega rahuldas kohus kaebaja 25.03.2015 ja 31.03.2015 taotlused kaebuse

muutmiseks ning tegi teatavaks kohtuistungi toimumise aja. Kohus selgitas, et jätkab menetlust MTA

korralduse nr 13-7/511-30 tühistamise ja korraldusest tuleneva sunniraha täitmise nõudes.

13. 28.09.15 esitas MTA taotluse, milles märkis, et MTA tunnistas 25.09.15 otsusega 13-7/00511-42

kehtetuks MTA 23.01.15 korralduse nr 13-7/511-33, millega kohustati T.T.it tasuma sunniraha

summas 640 eurot ja täitma 12.01.15 korraldust nr 13-7/511-30; kaebajal ei tule tasuda sunniraha, ta

ei pea täitma korraldust ega hoiatust 02.02.2015.a. (teistkordne sunniraha 1280 eurot). HKMS § 152

lg 1 p 4 tulenevalt saab kohus lõpetada määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on

kehtetuks tunnistatud, mistõttu leiab vastustaja, et menetluse saab lõpetada Lisatud on MTA otsus

25.09.15.a., millega tunnistati kehtetuks 23.01.15 korraldus nr 13-7/511-33, millega kohustati T.T.it

tasuma sunniraha summas 640 eurot ja täitma 12.01.15 korraldust nr 13-7/511-30. MTA esitas

kaebajale teadmiseks maksuarvestuse ja näitas ära sunniraha kehtetuks tunnistamisest tulenevalt

tehtud kanded, MTA oli rahuldanud maksuvõla tasumise ajakava muutmise taotluse.

14. Kohus palus 29.09.15 kaebajal esitada oma aseisukoht, millele T.T. esitas ebaselge vastuse

05.10.15 ja milles ta teatab, et pole saadud dokumente jõudnud läbi töötada ja soovib varem määratud

istungiaja mittemuutmist. 07.10.15 saatis kaebaja e-kirja, mis käesoleva kohtuasjaga ei seondu.

Kuivõrd MTA oli arvestanud kaebaja taotlustega, ent kaebaja kohtuliku kompromissi sõlmimist

järgnevalt ei soovinud ning kirjalike avalduste alusel olid tema tahteavaldused ebaselged ja

vastuolulised, siis kohus määratud ajal kohtuistungeid ära ei jätnud ning kaebaja sai esitada oma

seisukohti ning soovi järelemõtlemise aega; kaebusest T.T. ei loobunud. Kohtuistungid toimusid

13.10.2015 ning 30.10.2015.

15. 30.10.2015 määrusega eraldas kohus kahju hüvitamise nõude eraldi menetlusse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

16. T.T.i väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Teda on ekslikult peetud haldusmenetluses pädevaks, mida ta ei ole ja seetõttu on vastused jäänud

ehk ebaselgeteks, kuid ta on soovinud kohtule märkida, et tema tegevus on ajendatud sellest, et tema

meelest on MTA olnud subjektiivne. Sunniraha korralduse sai ta kätte ja avas mobiiltelefoniga ja

13.10.15 leidis kaebaja, et tema arvates on MTA-l võimalik lisada digidokumente konteinerisse ka

hiljem. Kaebaja nimetas, et ta ei tea, et T.A.M OÜ asjas oleks menetlus lõpetatud. Käesolevat vaidlust

puudutavalt leiab kaebaja, et MTA lisatud küsimustikku nn tabeli kujul ei olegi võimalik täita, kuna

see on raamatupidamisdokumentidest üks osa. MTA menetleb asju jõhkralt ning saaks ka ise koguda

vajalikke andmeid. Kaebaja toob näite, et maksuhaldur oleks ise saanud hakata uurima GSM valve

paigaldamise asjaolusid. Kaebaja jääb kokkuvõttes seisukohale, et ta ei näe, et ta oleks eksinud ja ta

on andnud e-kirjavahetuse kaudu juba piisavalt teavet, et lugeda korraldus seletuste andmiseks

täidetuks. Ta on täitnud küsimustiku 23.02.15 seisuga ja ei saa aru, miks sunniraha määrati. Kaebaja

jääb selle juurde, et soovib formuleerida kahjunõude ja koguda tõendeid ning ei ole valmis vastama,

kas kaebuse edasine menetlus on vajalik (vastamata on kohtunõudele).

17. Uuel asja arutamisel möönis kaebaja, et talle ei olnud teada asjaolu, et MTA-le on liikunud tema

esimene vastamine korraldusele digiallkirjaga ja et MTA-le nähtus selliselt, et ta on saanud

küsimustiku ja ei ole asunud seda täitma.

Kaebaja leiab, et MTA oleks saanud antud juhul arvestada asjaoluga, et ta asutus MTA-ga e-

kirjavahetusse ja see näitab, et tal oli tahe vastuseid anda, mitte jätta vastamata. MTA ametnikud

oleksid pidanud kontrollima, kas kaebaja on saanud kogu materjali ja kui oli näha, et ta pole kõigele

vastanud, saanuks ametnik sellest talle teatada. MTA tegevusest jäi selgusetuks, kas ta on lõpuks

korralduse täitnud või on osaliselt täitnud või kas see oli üldse täidetav. Kaebaja möönab, et ta pakkus

MTA-le asja lahendamist kompromissiga ja oli esitanud ka avalduse, et kui sunniraha otsus

tühistatakse, siis see raha kantakse sotsiaalmaksu katteks, ent kohtuistungi aeg oli määratud, siis ta ei

saanud aru, et MTA asus tema ettepanekut realiseerima. Ta on ise kompromissist taganenud, soovib

esitada kahjunõude.

Käesoleva asja arutamist soovib põhjusest, et veenduda, kas ta käitus õigesti või kas tal jäi üldse

korraldus täitmata ning tal on seejärel soov esitada mittemateriaalse kahju nõudele lisaks ka

materiaalse kahju nõue. Kaebaja jäi selle juurde, et ta ei vaidle vastu MTA poolt korralduse kehtetuks

tunnistamisele, kahjunõude saab eraldada eraldi menetlusse ja ta formuleerib selle hiljem, kuid

muutunud asjaolude tõttu taotleb asja lahendamist tuvastusnõudega.

Talle on jäänud ebaselgeks, et kui tema ei tegelnud äriühingu majandustegevusega ja ta andis kõik

dokumendid tegevjuhile, kes suri ära, et siis temalt saaks küsida mingeid täiendavaid andmeid, kui

tal dokumente ei ole. Andmed on olemas aruvutis, mida ta ei saa endisest elukohast kätte. Küsiti

nende pangatehingute kohta, mis olid seotud sularahaga ja on tehtud tema ja abikaasa kontolt ning

olid seotud OÜ-ga T.A.M, kuid pangaväljavõtetega ei oleks ta saanud tegevust kontrollida. Kui ta

oleks täitnud küsimustiku valesti, oleks võinud järgneda kriminaalkaristus. Kaebaja möönab, et ta

saanuks vastata küsimustele nt ajakirjanduse ja muude kaupade kasutamises, ent ei arvanud, et

küsimustikku saanuks täita ka osaliselt. Kaebaja leiab, et teda ei aidatud ja kui ta palus abi tuttavalt

raamatupidajalt, siis see ütles, et küsimustikku pole võimalik täita. Kuigi ta esitas deklaratsioonid, ei

ole tal dokumente, need jäid eelmisesse korterisse maha ja MTA saanuks ise aidata tal asju kätte

saada, kui teadis, et pere oli elukohast välja tõstetud. Kaebaja möönab, et oleks saanud vastata

põhimõtteliselt selles osas, missugused tehingud või ostud olid seotud ettevõtlusega, kuid ta ei saanud

esimesel korral dokumenti kätte ega teadnud, et tal on küsimustik vastamata. Ametnik Aabla oleks

võinud eraldi märkida, et korraldusele on lisatud mingi tabeli vorm ja see tuleb täita. Kuna ta avas

dokumendi Soomes olles, siis ei saanudki dokumente näha ja kui avas dokumendid kodusel arvutil,

siis 23. 01.15 ta selle täitmata dokumendid sealt avastas ja seejärel täitis küsimustiku. Kaebaja

möönab, et tlk 121-125 I kd nähtub, et MTA oli saanud temalt vastuse digiallkirjaga ja see tähendab,

et MTA võis aru saada, et temale on kõik dokumendi olnud kättesaadavad. MTA oleks saanud

pöörduda ka ise firmade pole ja uurida, kuhu oli paigaldatud nt valve ja kus oli varustus gaasiga jms.

Kaebaja ei vaidle vastus sellele, et ta oli avaldanud, et soovib posti saada e-posti teel ning et suhtlus

toimus õigel aadressil. Teistkordselt nn tabeli vormis küsimustikku saades helistas ta kohe MTA

nõuandetelefonile, kus soovitati seda lisa täita koos raamatupidajaga. Teda aitas sugulane, kes on

raamatupidaja.

Kohus tutvustas kaebajale Halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 2 ning kaebaja taotleb asja

edasist menetlemist, tal on põhjendatud huvi esitada kahjunõuded ning ta leiab endiselt, et MTA

määras sunniraha alusetult ja lähtudes otsuse tegija isiklikest subjektiivsetest ajenditest. Kaebaja oli

esialgse korralduse täitnud, mistõttu oli sunniraha määramine alusetu. T.T. leiab, et revidendiga

suhtlemist saab arvestada korralduse täitmiseks ja sunniraha väljamõistmine oli selliselt ülemäärane,

eriti siis, kui maksukohuslasel pole raha. MTA ei suhtle inimestega normaalselt, sest ta ei saanud

MTA-lt selgitusi; korraldused võivad ju olla õiged, kuid neist ei saa aru ja teda ei juhendatud. Talle

oli teadmata, et küsimustele saanuks vastata osaliselt. MTA oleks võinud teatada enne sunniraha

määramist, et ta peab veel midagi vastama ja ta palub arvestada tema üritust vastata, seda tõendab

kirjavahetus ametnikega.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

18. Maksu- ja Tolliamet palub kohtul kaebus rahuldamata jätta ja põhjendab seda järgmiselt.

Vastustaja hinnangul ei ole kaebuses toodud väited ja seisukohad aluseks kaebaja taotluste

rahuldamiseks.

19. MTA tegi 15.04.2011 OÜ-le T.A.M. maksuotsuse nr 12.2-3/558-12. MTA algatas Tallinna

Halduskohtule 25.08.2014 taotluse nr 13-7/511-1 esitamisega T.T.i suhtes maksumenetluse, mille

eesmärgiks on MKS § 40 ja § 96 alusel vastutusotsuse koostamine OÜ T.A.M. maksuvõla tasumiseks.

12.01.2015 tegi MTA kaebajale korralduse nr 13-7/511-30, millega kohustas kaebajat andma teavet

perioodil 2010 juuli- kuni detsembrikuu (k.a) esitatud käibedeklaratsioonil kajastatud andmete kohta

vastates kirjalikult korralduse lisas olevatele küsimustele. Teabe esitamist nõuti kaebajalt hiljemalt

21.01.2015 MTA tulude osakonna sissenõudmise erimenetluse talituse juristi Aliina Aabla e-posti

aadressile aliina@aabla@emta.ee või posti teel aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn.

20. Korraldus sisaldas hoiatust, et korralduse täitmata jätmisel on maksuhalduril õigus vastavalt MKS

§ 67 lg-le 1 rakendada kaebaja suhtes sunniraha 640 eurot. Korraldus edastati kaebajale

elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna ja samasse ümbrikusse olid lisatud kaebaja õigused ja

kohustused ning maksukohustuslase kirjalike seletuste protokoll, mis sisaldas küsimusi, mille kohta

maksuhaldur teavet vajas. Kaebaja sai korralduse kätte e-maksuameti kaudu 16.01.2015 (MTA

18.03.2015 seletuse lisad 1 ja 2).

21. 19.01.2015 kell 9:45 saatis kaebaja A. Aablale elektronkirja, milles teatas, et MTA peaks kõigis

T.A.M. OÜ küsimustes halduri poole pöörduma. 19.01.2015 kell 10:28 selgitas jurist A. Aabla

kaebajale e-posti teel, et teabe saamiseks ei ole võimalik pankrotihalduri poole pöörduda, kuna

kaebaja oli OÜ T.A.M. juhatuse liige ajal, mil OÜ T.A.M. maksudeklaratsioone esitati ning et

12.01.2015 korralduses nr 13-7/511-30 määratud kohustus tuleb kaebajal täita hiljemalt 21.01.2015.

19.01.2015 kell 11:03 saatis kaebaja A. Aablale e-posti teel kirja, mis muuhulgas sisaldas teksti: Teie

palvele kirjutada mingeid selgitusi perioodist mida silmas peate – vastan nii nagu ka tookord Lõõtsa

„vestlusel“. Kui mina, T.T. oli T.A.M. OÜ tegevjuht mingeid rikkumisi ei olnud, kõik kulutused n

varade või kohustustega kaetud, raha keegi ei omastanud vaid vastupidi finantseeriti lisaks T. ja T.

L. (R.I.P.) poolt. Samasisuline kiri oli manusena lisatud kaebaja e-kirjale. Kiri oli pealkirjastatud küll

vastusena korraldusele nr 13-7/511-30, kuid tegelikult kaebaja 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-

30 nõutud teavet ei andnud.

23.01.2015 tegi MTA kaebajale korralduse nr 13-7/511-33 sunniraha tasumise kohta ja andis

kaebajale uue tähtaja 12-01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 täitmiseks.

23.01.2015 saatis kaebaja vastuseks MTA 23.01.2015 korraldusele nr 13-7/511-33 õigusabi taotluse

ja vastuse MTA 12.01.2015 korraldusele nr 13-7/511-30 tabeli vormis.

26.01.2015 vastas MTA peajurist Triin Kutberg kaebaja õigusabi taotlusele e-posti teel. Kaebaja

teatas 26.01.2015 vastuses, et talle edastatud 12.01.2015 korraldusele ei olnud lisatud manusena lisa

MTA küsimustega.

Vastustaja kontrollis kaebajale 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 edastamist ning veendus, et

korraldus nr 13-7/511-30 edastati kaebajale koos lisadega (MTA 17.03.2015 seletuse lisa 10).

22. Kuigi käesoleval juhul väidab kaebaja, et tema on 19.01.2015 saadetud e-kirjaga 12.01.2015

korralduse täitnud, vastustaja sellega ei nõustu.

Maksuhalduril ei ole võimalik täita MKS §-s 10 loetletud kohustusi juhul, kui lugeda mistahes

maksukohustuslase poolt maksuhaldurile edastatav vastus maksuhalduri teabe nõudmise korralduse

täitmiseks. MKS §-des 56 ja 60 lg 1 sätestatud kohustused on maksukohustuslane täitnud siis, kui ta

on maksuhaldurile esitanud sellise teabe, mida temalt maksuhalduri haldusaktiga on nõutud. Seetõttu

ei saa pidada kaebaja 19.01.2015 kell 11:03 saadetud e-kirja 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30

nõuetekohaseks täitmiseks, kuna sellega ei täidetud korralduse eesmärki. Kaebaja sai aru, millist

teavet temalt nõutakse ja millises vormis teave maksuhaldurile tuli esitada. Sellist seisukohta kinnitab

kaebaja 23.01.2015 edastatud õigusabi taotlusele manustatud digitaalselt allkirjastatud fail

„Maksukohustuslase kirjalike seletuste protokoll“.

23.01.2015 korralduse 13-7/511-33 täitmise kiirus (vastus saabus kaebajalt juba samal kuupäeval) ja

korralduse manusena edastatud protokolli täidetuna maksuhaldurile tagastamine annavad tunnistust

sellest, et kaebaja sai aru, millist teavet temalt küsitakse ja kuidas tuleb teave maksuhaldurile

edastada. Kaebajal olid korraldusele vastamiseks ka vajalikud tehnilised võimalused. Kui kaebaja sai

teisel korral vastata sedavõrd kiirelt, ei ole tegemist tema jaoks ülemääraselt koormava ülesandega.

23. Vastustaja ei pea usutavaks kaebaja väidet, et MTA 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30

esimesel korral avamisel oli seal vaid korraldus ise, mingeid tabeleid ei olnud, so korralduse nr 13-

7/511-30 lisa 1, kus sisaldus kaebajalt nõutav teave küsimustiku ehk nn tabeli vormis.

MTA 12.01.2015 korraldus nr 13-7/511-30 edastati kaebajale digitaalallkirjastatuna nii, et samas

digikonteineris sisaldus ka korralduse lisa 1 pealkirjaga „Maksukohustuslase kirjalike seletuste

protokoll“, mille täidetuna tagastamist maksuhaldur korralduse täitmisena eeldas.

Kuna kaebaja sai kätte 12.01.2015 korralduse, sai ta kätte ka korralduse lisad.

12.01.2015 korralduse kättesaamist on vastustaja kohtule tõendanud ja MTA jääb selle juurde, et

välistatud oli olukord, et kaebaja sai kätte küll korralduse, kuid mitte samas digikonteineris asunud

kirjalike seletuste protokolli.

24. 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 kohustati kaebajat andma teavet perioodil 2010 juuli-

kuni detsembrikuu (k.a.) esitatud käibedeklaratsioonil kajastatud andmete kohta vastates kirjalikult

korralduse lisas olevatele küsimustele.

Kaebusest võib aru saada, et kaebaja peab MTA 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 nõutud

teabe andmist liigselt koormavaks seetõttu, et äriühingu kulutuste tegemisest oli möödunud ligikaudu

viis aastat.

Kaebaja poolt nõutava teabe puhul oli tegemist OÜ T.A.M. kulutustega ja MTA vajas kulutuste koha

selgitusi, millised neist olid tehtud kaebaja isiklikeks vajadusteks ja millised ettevõtluse tarbeks.

Eesmärgiks oli saada teada, millised loetletud väljamaksetest olid kajastatud OÜ T.A.M.

käibedeklaratsioonidel ja millises ulatuses. Seega puudus maksuhalduril võimalus saada teavet muul

viisil, kui üksnes kaebaja enda seletustest. Asjaolu tõttu, et kaebaja tegi OÜ T.A.M. pangakontolt

muuhulgas ka isiklikke kulutusi, ei saa pidada temalt nõutavat teabe mahtu liigselt koormavaks ega

ebaproportsionaalseks.

MKS § 98 lg 1 sätestab maksusumma määramise aegumistähtaja. Nimetatud sättest tuleneb, et

üldjuhul peab maksukohustuslane täitma kaasaaitamiskohustust maksusumma määramise

aegumistähtaja, s.o kolme või viie aasta jooksul. Järelikult oli vastustaja poolt kaebajalt teabe

nõudmine õiguspärane, see ei olnud kaebaja jaoks ebamõistlikult koormav.

MTA 23.01.2015 korraldusega 13-7/511-33 sunniraha määramine oli abinõuks, mille tõttu kaebaja

asus maksuhalduri poolt nõutud teavet andma. Kaebaja suhtes sunniraha rakendamine täitis oma

eesmärgi ning sundis kaebajat maksuhaldurile teavet andma. Järelikult oli sunniraha rakendamine

proportsionaalne ja vajalik.

25. Eeltoodust tulenevalt ei esine vaidlustatud korralduse puhul sunniraha rakendamist keelavaid või

välistavaid asjaolusid ning kaebaja suhtes sunniraha rakendamine on toimunud kooskõlas ATSS § 2

lg-s 1 ja § 8 lg-s 1 ning MKS § 67 lg-s 2, § 135 lg-s 1 ja §-s 136 sätestatuga.

26. Kohtuistungil avaldatu põhjal leiab esindaja, et MTA ei saanud kuidagi kaebajat abistada

vastamisel, kuna MTA ei saanud kuidagi aimata, et kaebaja oli avanud dokumendid mobiiltelefoniga

ja selliselt jäi tal tabeli vormis lisa kätte saamata. Kaebaja on küll selgitanud, et ta selliselt ei saanud

dokumendi olemasolust teada, kuid seda ei kinnita tema vastuse saatmise andmed ja MTA saab

lähtuda vaid sellest, et kaebaja on vastanud tema kasutusel oleva arvuti kaudu, millega pidi olema

kaebajal võimalik kõik dokumendid avada. Kaebaja võis olla Soomes, kui ta avas dokumendid, ent

vastamise ajal pidid olema kõik dokumendid nähtavad. Kaebaja ei täitnud hoolsuskohustust ja MTA

puudus vastuse saamisel, millele olid lisatud kõik väljastatud dokumendid, võimalus kontrollida, et

kaebaja ei olnud kõigi dokumentidega tutvunud. MTA-le esitatud etteheide, nagu oleks pidanud MTA

töötaja ise aru saama, et kaebaja sooviks on vastata, kuid ta tabelit ei näinud või et ta seda täita ei

oska, ei ole õigustatud. Niisugused asjaolud ei ole kaebaja vastuse alusel aimatavad ja kui kaebajal

oleks tõepoolest esinenud probleem vastuse esitamisega või ka tabeli täitmisega, siis oleks saanud

seda selgelt küsida. Kaebaja e-kirjadest ei saa järeldada, et ta vastamiseks või tabelit täitmiseks abi ja

juhist vajab.

27. MTA arvates on kaebaja jätnud asjakohatult tähelepanuta selle, et MTA on ülesse näidanud head

tahet mitte jätkata ebaefektiivseks muutunud menetlust ja et MTA arvesta kaebaja enda pakutud

kompromisslahendusega ning kaebajal ei saa olla tekkinud materiaalset kahju. HKMS § 152 lg 2

kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti

õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks,

kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb ning kaebaja on seda nüüdseks

taotlenud, kuid kaebaja on ise eksitanud MTA-d. MTA arvates ei saanud ta kaebajale varalist kahju

tekitada. Mittevaralise kahju nõuet on kaebaja mitmel korral küll üritanud formuleerida ja seda väita,

kuid see on jäänud ebaselgeks. Menetluse ökonoomia seisukohalt oli MTA omalt poolt kõik teinud,

kuid kaebaja nõuab ikkagi asja arutamist ning algatab veel uusigi menetlusi, mistõttu tuleb asi

kohtulikult lahendada.

28. MTA palub jätta kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

29. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja esitatud tõendid leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

30. Kuigi asja menetluse kestel on MTA lõpetanud sunnivahendi rakendamise menetluse ja

tagastanud kaebajale ka sissenõutud sunniraha, on kaebaja pidanud vajalikuks menetluse jätkamist.

31. Halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg

1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või

toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks

ja kaebaja seda taotleb.

Kaebaja taotleb asja menetlemist ja leiab, et see on tema õiguste kaitseks edasiselt vajalik ja ta on

juba esitanud mittevaralise kahju nõude ja soovib kaaluda veel varalise kahju nõude esitamist. Kohus

ei saanud ebaselges olukorras välistada koheselt mittevaralise kahju nõude esitamist ja käesolevalt

võib aru saada, et kaebaja soovib endiselt esitada mittevaralise kahju nõude, tal on ka rehabiliteeriv

huvi, kuna ta on jätkuvalt seisukohal, et oli teinud kõik õigesti, mistõttu sunniraha määramisega teda

kahjustati. Mittevaralise kahju nõude esitamise võimalikkust kohus eitada ei saa ning rehabiliteerivat

huvi on kohtupraktikas tunnustatud. Antud juhul maksumenetlus lõpetati ja kaebaja leiab, et esinevad

olulised asjaolud, mille ilmnemisega vastustaja ei ole arvestanud, mistõttu kohus lahendab asja

sisuliselt.

32.Kaebajale oli esmalt jäänud ebaselgeks, miks oli vaja temale neid küsimusi esitada, mis tal jäid

esmakordsel vastamisel vastamata, kuid kohtule nähtub, et kaebajale said need asjaolud piisavalt

selgeks ning ta veendus, et küsimused, mis talle olid esitatud, olid kokkuvõttes vastatavad. MTA tõi

näiteks, et kui oli tellitud ajakirju, ajalehti (I kd, tl 132), siis saanuks kaebaja seda selgitada, kas see

kasutati ettevõtluseks või oma pere tarbeks. Kaebaja möönis, et küsimustik oli vähemalt osaliselt

täidetav. Kuigi kaebaja oli algul selgelt seisukohal, et temalt nõutavat teavet ei pidanud ta mäletama

ilma raamatupidamisdokumentideta, nõustub kohus MTA-ga, et küsimustiku täitmine ei olnud liigselt

koormav ja nähtub, et kaebaja ei vajanud selleks pikemat täitmise aega, kuna ta täitis selle teisel korral

kiirelt. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega, justkui oleks pidanud MTA hakkama ise uurima

kaebajaga tihedalt seotud erinevate ostude või teenuste kasutamise asjaolusid, kuna esmalt oli MTA-

l vajalik saada ülevaade raha kasutamisest, mille kohta sai anda vahetut informatsiooni vaid kaebaja

ise. Kohus etteruttavalt märgib, et sunniraha määrati kokkuvõttes põhjusest, et kaebaja ei olnud

küsimustikku üldse täitnud, mitte aga põhjusest, kuipalju või kui õigesti ta küsimustiku täitis ning et

takistuseks võinuks olla raamatupidamis dokumentide puudumine. Kaebaja lõppeks ka tunnistas, et

küsimustik jäi tal täitmata ettenähtud tähtajaks ning ta täitis selle alles 23.01.2015. Kaebaja märkis

ka, et teistkordselt nn tabeli vormis küsimuste saades helistas ta kohe MTA nõuandetelefonile, seega

oli kaebajal põhimõtteliselt abi kättesaadav ka juhul, kui mõni konkreetne ametnik tema meelest ei

oleks teda juhendanud.

T.T. leiab, et esinevad uued asjaolud, millega MTA pidanuks arvestama, kuid ei arvestanud. Ta andis

juba esimesel vastamisel selgitusi, kuid ei teadnud, et lisaks tuleks täita küsimustik nn tabeli kujul.

Kaebaja soovib, et kaebus rahuldataks, kuna korraldused olid täidetud nii nagu kaebaja oskas ja ta ei

oska aimata, mida ta saanuks teha teisiti. Tegemist ei ole tahtliku korralduse täitmata jätmisega ja

kaebaja palub lugeda revidendiga suhtlemist korralduse täitmiseks, sellises olukorras oli sunniraha

väljanõudmise nõue ülemäärane. Kaebajale tekitas olukord nii varalist kui mittevaralist kahju, see

olukord kahjustas tema töötamist, häiris teda psüühiliselt ja koos sellega ka perekonna heaolu.

33.Sunnivahendi rakendamine on reguleeritud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS)

§ 2 lg-ga 1 ja § 8 lg-ga 1. Sunniraha rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sunniraha kui sunnivahendi rakendamise eelduseks on adressaadile

teatavaks tehtud kehtiv ettekirjutus, mida ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. HMS §

61 lg 1 järgi hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest

alates ning haldusakt kehtib sama paragrahvi lg 2 kohaselt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja

lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 135 lg 1 kohaselt kohaldatakse maksuseaduses ette nähtud

sunniraha ja asendustäitmise suhtes ATSS-is sätestatut, arvestades MKS-is ja maksuseaduses

sätestatud erisusi. MKS § 67 lg 2 sätestab sarnaselt ATSS-ile, et kui isik ei täida talle haldusaktiga

pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha.

Kaebaja suhtes rakendati sunniraha, kuna ta jättis täitmata MTA 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-

30, mille MTA oli kaebajale 16.01.2015 teatavaks teinud ja kohtuasjas on veenvalt tõendatud, et

kaebaja sai kogu materjali kätte. 12.01.2015 korraldus nr 13-7/511-30 sisaldas hoiatust, et kohustuse

täitmata jätmise korral rakendatakse kaebaja suhtes sunniraha 640 eurot. Kaebajale teistkordselt

sunniraha ei määratud. Kohus leiab, et tagantjärgi ei ole selgunud ühtegi asjaolu, millega MTA

saanuks arvestada, kuid jättis selle tegemata.

Kuigi kaebaja leiab, et ta täitis korralduse, ei saa antud juhul seda määratud tähtajaks täidetuks lugeda.

Kaebaja on seisukohal, et ta püüdis kokkuvõttes vastused anda, kuid küsimustik jäi täitmata eksituse

tõttu. Kaebaja möönis, et vastustajale oluline küsimustik jäi esimesel vastamise tähtajal MTA-le

esitamata ja täitmata, kuna selle täitis ta teise vastamise ajaks. MTA on esitanud dokumendid, mis

kinnitavad, et kaebaja ei olnud täitnud dokumentide konteineris asunud küsimustikku. Et kaebajale

olid väljastatud vastamiseks kõik dokumendid, kinnitab asjaolu, et ta on ise saatnud MTA-le vastuse,

millega koos liikusid MTA-ni kõik digikonteineris olnud dokumendid. Kui küsimustikku ei oleks

MTA poolt väljastatud, poleks saanud need lisanduda ka kaebaja saadetud vastuse juurde. Kaebaja

on nüüdseks küll möönnud enda seletustega, et küsimustik jäid vastamata ja see oli talle saadetud,

mitte vastupidi, jääb ometi kaebaja selle juurde, et MTA on jätnud kohustused täitmata.

Kohus leiab, et MTA ei saanud ette aimata, et kaebaja jätab kohustuse täitmata ega ole hoolas. MTA-

l puudus kohustus saata enne täitmise tähtaega välja eraldi teade või meeldetuletus või ka teade, et

korraldusele on lisaks saadetud välja vastamiseks mõeldud küsimustik. MTA ametnik sai kohustuse

tähtaja saabumisel kontrollida, kas kohustus on täidetud või on see täitmata ning ta ei pidanud kuidagi

aimama, et kaebaja avas saadetise nii, et üks dokument oli avamata. MTA-l ei ole kohustust üle küsida

isikult, kas ta kavatseb ülesande täita tähtajaks või kas isik vajab vastamiseks pikemat tähtaega.

Kuigi kaebaja leidis veel, et MTA saanuks arvestada antud juhul tema tahtega vastata, kuna ta suhtles

ametnikuga, ei ole kohtu arvates MTA-le etteheidetav ka see, et viimane oleks pidanud mõistma, et

need e-kirjad, mille saatis kaebaja juristile, on hea tahte väljenduseks ja peavad kinnitama tema soovi

anda vastuseid või et need on piisavad. MTA ei saanud ega pidanudki piirduma oma nõudmistes

selliste vastustega, mis teda maksumenetluses edasi ei viinud ning milles kaebaja pigem viitas, et ta

ei kavatse rohkemat vastata, ehkki ta märkis ka seda, et tal on teavet, mida ta aga nähtuvalt vastustest

ei avaldanud. Kaebajale ei saanud kuidagi jääda arusaamatuks, et MTA-le saabunud vastuseid ei ole

ametnik pidanud korralduse täitmiseks, kuna ametnik viitas selgelt vajadusele vastata ja vastamise

tähtajale.

Lisaks märgib kohus, et kui uurida kaebaja vastuseid ametile, siis nähtub selgelt ennekõike

soovimatus koostööks, mitte vastupidi. MTA ei oleks saanud seotult kaebaja enda suhtumisest veelgi

enam sekkuda mõttetusse kaebaja enda algatatud sõnavahetusse. Selline suhtlus ei ole MTA-le

kahtlusteta vajalik ja kuna kaebaja ise märkis, et ta ei hakka ametnikuga (blondidega) suhtlema (tlk

6 I kd), siis loomulikult ei saa selline vastus ajendada kedagi kaebajale veelgi enam juhiseid jagama

või üle kontrollima, kas kaebaja on ikka aru saanud, mida ta peab tegema. Ka ei ole sellisest vastusest

kuidagi äratuntav, et kaebaja vajab üldse mingit täiendavat abi ja juhendamist ning et talle on

takistuseks teadmatus või oskamatus küsimustikule vastust esitada või et kaebaja pole üldse

küsimustikku avanud. Ametnik rõhutas täitmise tähtaega, seega ei saanud kaebajal jääda märkamata,

et 21.01.15.a. tuleb tal vastus anda sõltumata sellest, et kaebaja oli e-posti kaudu MTA-ga suhelnud.

Kohus ei saa kaebajaga nõustuda, et kohustus teabe esitamiseks oli täidetud määratud tähtajal.

Sunniraha rakendamise formaalsed eeldused olid selliselt saabunud ning MTA töötaja ei ole kohtu

arvates hinnanud olukorda kallutatult lähtudes enda huvitatusest kaebaja huvide kahjustamiseks või

olnud kuidagi subjektiivsetest ajenditest kaebajale vaenulik. Kohustuse täitmine on objektiivselt

kontrollitav ning nagu nähtub, ei ole tegelikke asjaolusid MTA poolt kajastatud moonutatult.

34. MTA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et mistahes vastust, mida haldusakti adressaat kohustuse

täitmiseks saadab, saab lugeda nõutud viisil teabe andmiseks, et välistada sunniraha määramine.

MTA viitab õigustatult kohtupraktikale ning MKS §-le 56, mis sätestab maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse: lg 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; lg 2

järgi peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude

kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud

tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada

tõendamisel ainult seda liiki tõendit; lg 3 järgi ei või maksukohustuslane takistada maksuhaldurit

menetlustoimingute sooritamisel. MTA oli antud juhul määranud vastamise viisi ja nagu nähtub, oli

arvestatud, et vastamine peaks olema lihtsam, kui MTA on juba ise koostanud küsimustiku, millele

oleks vajalik vastata.

Kuigi kaebajale jäi väidetult ebaselgeks, milleks MTA küsitud andmeid tegelikult vajab, on kohtu

arvates ka seda ettekirjutuses asjakohaselt kajastatud. MKS § 60 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus

saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või

tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. MKS §-des 56 ja 60 lg 1 sätestatud kohustused on

maksukohustuslane täitnud siis, kui ta on maksuhaldurile esitanud sellise teabe, mida temalt

maksuhalduri haldusaktiga on nõutud. MKS § 46 lg-te 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema

põhjendatud. MKS § 46 lg 3 p 5 järgi peab haldusaktis sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik

alus.

Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud korralduses on küsitud kaebajalt andmeid, mis

seonduvad justnimelt kaebaja tegevusega OÜ- s T.A.M ja puudutas vahetult tema enda tegevust, see

oli selgelt esile toodud. Nõutav teave puudutas OÜ T.A.M. kulutusi ja MTA vajas kulutuste kohta

selgitusi, nt selle kohta, millised neist kulutustest olid tehtud kaebaja isiklikeks vajadusteks ja millised

ettevõtluse tarbeks. Eesmärgiks oli saada teavet, millised loetletud väljamaksetest olid kajastatud OÜ

T.A.M. käibedeklaratsioonidel ja millises ulatuses. Kaebaja ise oli deklaratsioonid täitnud, seega ei

saanud MTA eeldada, et kaebaja ei ole äriühingu tegevusest teadlik. Kulutuste kohta oli kaebajal

võimalik anda teavet, kuna oli nähtav, et OÜ T.A.M. pangakontol kajastus kulutuste tegemine ka

isiklikuks otstarbeks. Kuigi kaebajale jäi ebaselgeks, miks ta uuesti pidi mitu aastat hiljem hakkama

vastama küsimustele ja kas see on õiguspärane, nõustub kohus vastustaja selgitustega, et see oli

vajalik vastutusotsuse tegemise menetluseks ja see oli ajaliselt võimalik, sest maksukohustuslane

peab täitma kaasaaitamiskohustust maksusumma määramisel aegumistähtaja (kolme või viie aasta)

jooksul (MKS § 98 lg 1 sätestab maksusumma määramise aegumistähtaja). Küsimustik ei hõlmanud

ulatuslikku perioodi.

Kohus kuulanud ära kaebaja täiendavad selgitused nõustub MTA esindajaga, et lisaks sellele, et

kaebaja oli jätnud küsimustiku täitmata ning ei olnud kuidagi äratuntav, et ta soovinuks veel midagi

vastata, ei pidanud MTA hakkama üle kontrollima, kas kaebaja on jätnud vastused esitamata

hooletusest või meelega. Subjektiivsed põhjused, mis takistasid kaebajal väidetult MTA-le vastamast,

kinnitavad, et kaebaja oli vähemalt hooletu, kui ei avanud digikonteinerit ja teadis, et mobiiltelefoniga

avades ei pruugi dokumentatsiooni kätte saada. Muus osas on kohus seisukohal, et kaebaja suhtlust

MTA-ga ei saa pidada tavapärase ega ka hea tahte avalduseks ning kui MTA pidanuks piirduma vaid

kaebaja vastustega, siis ei saa kirjavahetusest väljaloetavat informatsiooni lugeda soovitud nõude

täitmiseks, mis aidanuks MTA menetluses edasi.

Nagu nähtub, on kaebaja suhelnud MTA-ga enne kohustuse täitmise tähtaega ja 19.01.2015 (kell

9:45) saatis kaebaja elektronkirja A.Aablale, milles märkis, et kõigis T.A.M. OÜ küsimustes

pöörduge MTA halduri poole. Kaebajale oleks võinud ehk jääda ka mulje, et tema vastus on

ammendav, kui jurist poleks vastanud 19.01.2015 (kell 10:28), miks seda tuleb teha justnimelt

kaebajal (kaebaja oli OÜ T.A.M. juhatuse liige ajal, mil OÜ T.A.M. maksudeklaratsioone esitati).

Jurist kordas selgelt nõuet, et 12.01.2015 korralduses nr 13-7/511-30 määratud kohustus tuleb

kaebajal täita hiljemalt 21.01.2015. Antud episoodides ei kohtul põhjust arvata, et kaebaja oleks

teatanud, et ta tegelikult soovib abi ja informatsiooni. Kaebajal ei saanud seejärel tekkida ka

arusaama, et tema vastamise kohustus on täidetud või et vastamise tähtaeg oleks muutunud. Kuigi

kaebaja saatis veel järgmise kirja, so 19.01.2015 (kell 11:03), ei saa ka sellest järeldada, et kaebajal

on vastamiseks vajalik saada abi või juhtnööre või et kaebajal esineb vastamiseks objektiivne takistus.

Arvestades, et vastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud, oli pigem eeldatav, et kaebaja saadab nõutud

vastuse, seda enam, et võis aru saada, et kaebaja on teadlik, kes ja mida finantseeris (Kui mina, T.T.

oli T.A.M. OÜ tegevjuht mingeid rikkumisi ei olnud, kõik kulutused n varade või kohustustega kaetud,

raha keegi ei omastanud vaid vastupidi finantseeriti lisaks T. ja T. L. (R.I.P.) poolt). Nagu kohus juba

märkis, ei saanud antud tingimustel MTA-lt eeldada, et ta pidanuks ära tundma, et kaebaja ei saa

tähtajaks vastata. Kokkuvõtteks kujunes nii, et 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 nõutud teavet

kaebaja ei andnud ja selleks puudusid mõjuvad põhjused.

35. MTA esindaja selgitas istungil, mida küsimustik sisaldas ja millist vastamist eeldati. Nagu

selgub, olid küsimused vastatavad ja kaebaja möönis lõppeks seda ka ise. Kuigi kaebajale oli

üllatuseks, et vastamisel oli võimalus jätta need lahtrid täitmata, mida ta ei oleks osanud vastata, ei

muuda see kohtu arvates olukorda, sest nagu selgus, oli kaebaja jätnud küsimustiku üldse

tähelepanuta (enda hooletusest). Kohus ei nõustu kokkuvõttes ka seisukohaga, et korraldusega

nõutavaid andmeid ja dokumente ei oleks pidanud üldse küsima põhjusest, et kaebaja meelest oli ta

teabe juba varem maksuhaldurile esitanud ja et esines olukord, mil maksuhaldurile olid niigi kõik

andmed teada. MTA on selgitanud, et kaebaja varasemalt ei olnud esitanud küsitud andmeid ja

küsimustik seda ka kajastab. Kohus nõustub, et ATSS § 2 lg 1 eesmärgiks ei ole sunnivahendi

kohaldamine olukorras, kus haldusorganile jäetakse esitamata teave, mis haldusorganil on endal

olemas. Praegu siiski sellise olukorraga tegemist ei olnud.

36. Kuigi kaebaja ei ole selgelt ette heitnud vastustajale, et korralduse täitmise tähtaeg oli

ebaproportsionaalselt lühike ja antud asjaoludel ei olnud tähtaeg ka vastamata jätmise põhjuseks,

märgib kohus siiski, et korralduse täitmise tähtaja mõistlikkusest saaks avaldada vaidlustatud

sunniraha rakendamise korraldusele mõju juhul, kui esineksid objektiivsed takistused, mis ei

võimaldanud kaebajal korraldust täita. Nagu selgus, kaebajal neid ei olnud ja ta oli täitmisel olnud

hooletu. Siinkohal on MTA nimetanud asjakohaselt, et teise täitmise tähtajal on kaebaja kulutanud

sellele vastamiseks vähese aja, mistõttu ei saa eeldada, et kaebajal oleks esimesel korral samaks tööks

kulunud rohkem aega. Määratud tähtaeg ei olnud täitmiseks selliselt ebareaalne. Pealegi nähtub, et

kaebaja ei esitanud sellist palvet, et täitmise tähtaega tuleks pikendada, ka see oleks olnud võimalik.

Korralduse lisas ei sisaldunud sellise teabe esitamise nõuet, mis sõltunuks vahetult raamatupidamis-

ja maksuarvestust pidava isiku üksikasjalist raamatupidamisliku dokumentatsiooni kontrollimist.

MTA-le ei oleks võimalik ette heita, et ta sellise dokumentatsiooni olemasolu seadusest tulenevalt

kaebajal eeldas olevat. Kaebaja enda seletustest nähtub, et ta jättis laua-arvuti endisesse elukohta ja

põhimõttelist takistust ei olnud seda kaasa võtta ka kriitiliseks muutunud olukorras,; kaebaja

selgitustel oli kolimisel asju palju ja ta jättis osa neist maha. Ka nähtub, et ajaliselt oleks

maksumaksjal pidanud selline dokumentatsioon olema, mistõttu ei ole MTA-le etteheidetav, et ta

asus kohustusi täitma. Andmete periood, mida tulnuks kaebajal kajastada, ei olnud samuti pikk, so

periood 2010 juuli kuni detsember ja oli seotud kaebaja tegevusega.

Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et MTA korraldust ei olnud objektiivselt võimalik

täita. Kohus leiab, et teabe nõudmine kaebajalt oli lubatud ja põhjendatud, isegi kui nõutud teave võis

varem olla osaliselt maksuhaldurile esitatud. Lisaks saab märkida, et kaebaja ei ole selgitanud ega

tõendanud ka tegelikku dokumentide mahtu, mis tema majandustegevuse ulatust arvestades

korralduse alusel esitamisel tulnuks üle vaadata.

37. Käesoleval juhul on MTA leidnud, et sunniraha määramine täitis oma eesmärgi, kuna peale

selle määramist kaebaja esitas nõutud teabe, mistõttu teistkordselt sunniraha ei nõutud.

Kohus nõustub MTA-ga, et kui kaebaja ei täitnud korraldust ettenähtud tähtajaks, siis tuli määrata

uus täitmise tähtaeg. Sunniraha pole karistuslik meede, kuigi on mõeldud kohustuse täitmisele

sundimiseks ja kui kohustus oli täitmata, siis määratakse täitmiseks uus tähtaeg.

MKS § 12 sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist

või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Halduse

kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega

kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist

otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus

tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga (vt RKHK 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03 p 38).

Vaidlus puudub selles, et korraldus sisaldas ka hoiatust, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral

on maksuhalduril õigus vastavalt MKS §-le 67 rakendada sunniraha, esimesel korral kuni 640 eurot.

Teisel korral määratakse sunniraha suuremas ulatuses põhjusest, et kui senises menetluses

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ignoreeritakse, siis võib eeldada, et maksumenetlus hakkab

venima. Kaebajale oli teada ja põhjendatud korralduses, miks MTA vajab soovitud olulist teavet

maksumenetluses seotult OÜ T.A.M majandustegevusega.

Maksukohuslasel tuleb arvestada MKS § 57 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb raamatupidamis-ja

maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute

toimumisest ning maksustamise sisukohalt tähendust omavate asjaolude kohta, st tuludest, kuludest,

kahjudest, varast jne. Kui oluline informatsioon jääb andmata, siis ei saa MTA täita temale pandud

kohustusi ning menetluse ei jõua edasi. Kaebajale oli tehtud eelnevalt sunniraha rakendamise hoiatus

(MKS § 136) ning sunniraha ei ületa esimesel korral rakendamisel lubatud ülemmäära 640 eurot.

Kaebajale teistkordselt sunniraha ei kohaldatud ja see pole selliselt ka asjakohane.

MTA on selgitanud, et arvestades sunniraha eesmärki, oli vajalik saavutada olukord, et isik asuks

täitma talle pandud kohustust. Väheses suuruses sunniraha määramine ei tagaks kohustuste efektiivset

täitmist, sunniraha suuruse määramisel ei saa seda määrata sõltuvuses kohustuste mahust vaid

arvestada tuleb eesmärgi olulisust.

Kohtule ei nähtu, et MTA-l oleks olnud põhjust arvata, et maksumenetlus oli antud juhul vähetähtis

ehkki ta hiljem menetluse lõpetas. Sunniraha suurus ei ületanud seaduses märgitud piirmäära ja

seadus ei näe ette, et kui isikul on tekkinud maksuvõlg, siis tuleks sunniraha jätta määramata.

Kaebaja suhtes ei olnud võimalik MTA-l kavandada tahtlikult olukorda, mil isiku maksevõime

väheneks, sest kui isik kohustuse täidab, siis ei järgneks üldse sunniraha tasumist. Põhimõtteliselt

võib väita, et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsus, mis vältimatult tingiks sunniraha rakendamise ja

välistaks kaalutlusõiguse, sest MTA võib sunniraha rakendada ka hoiatusest vähemas määras.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui

adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja

jooksul täidetud. Antud juhul ei vastanud kaebaja MTA küsimustikule ega teatanud vajadusest

pikendada vastamise tähtaeg, ka ei vajanud ta juhiseid ega teatanud muust objektiivsest takistusest,

miks kohustus jääb täitmata, puudus alus arvata, et korraldus ei ole kehtiv. Seega ei nähtu kohtule, et

esineks põhjusi, miks MTA oleks pidanud loobuma kallutamast kaebajat korralduse täitmisele ja

hiljem vähendama määratud sunniraha. Nagu nähtus, oli MTA omalt poolt andnud piisavalt selgitusi

ja talunud kaebaja e-kirju, mis kahtlusteta olid MTA autoriteeti õõnestavad ega viidanud soovile

kohustusi täitma asuda. Kaebaja ilmselgelt asus tegutsema alles siis, kui sunniraha asuti tegelikult

sisse nõudma ning kui kaebajat ähvardas teistkordne sunniraha.

Kohus saab hinnata haldusakte ja toiminguid nende andmise aja alusel. Kaebaja kaebusest ei nähtu

asjaolusid, mis annaks alust veendumuseks, et sunniraha suurused olid ebaproportsionaalsed ja et

MTA oleks pidanud veel midagi ette nägema sunniraha suuruse kaalumisel ja prognoosimisel, so

millises suuruses mõjutusvahend sunnib kaebajat kohustust tegelikult täitma ja kas sunniraha tuleks

rakendada korduvalt.

Kohus kokkuvõtteks veelkord rõhutab, et ei näe kaebaja kaebuse alusel põhjuseid, mis lubaks pidada

MTA otsustust ebaproportsionaalseks, sunniraha määramine ei ole antud juhul õigusvastane ja ei

esine olukorda, et sunniraha määramiseks puudusid alused, sest sunnivahendi eesmärgiks on

haldusorgani ettekirjutuse täitmise tagamine. Vaidlust ei ole küsimuses, et kui isikule, keda on

ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma, tuleb teha sunniraha

hoiatus (ATSS § 7, MKS § 136) ja see oli tehtud ning kuna kohus asus seisukohale, et korraldus jäi

hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata, siis esitas maksuhaldur kohustatud isikule sunniraha

tasumise nõude (MKS § 67 lg 2). Kaebaja ei olnud teisel korral enam hooletu ja ta sai koheselt

kontrollida, mis dokumendid olid talle saadetud esimesel täitmise tähtajal ja ei esinenud olukorda, et

talle olid dokumendid edastamata või kättesaamatud. Korraldus ja hoiatus täitsid eesmärgi. Kaebajal

lasus hoolsuskohustus. Konkreetse juhtumiga seotud erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt ei ole

sunniraha tasumisele kohustamine (hoiatuses märgitud mahus) eesmärgipärane või otstarbekas, ei

esine.

Ettekirjutuse adressaat peab sunniraha hoiatust kätte saades arvestama, et ettekirjutuse täitmata

jätmisel rakendatakse üldreeglina just hoiatuses märgitud suuruses sunniraha. Vastupidist käsitlust ei

saa lugeda vastavuses olevaks sunniraha hoiatuse ja laiemalt sunnivahendi olemuse ja eesmärgiga.

Kuna sunniraha kaebajal teistkordselt tasuda enam ei tulnud, ei ole eraldiseisvalt vajalik hinnata

teisena märgitud sunniraha suuruse põhjendatust. Kaebajalt ei ole seda keegi sisse nõudnud ega asu

enam nõudma.

Kaebaja oleks ilmselgelt saanud vältida ka käesoleva asja edasist menetlust ning talle ei saanud jääda

tähelepanuta, et MTA oli oma vastuses koheselt juhtinud kaebaja tähelepanu tõendile, millest nähtub,

et tõendatud on kaebaja poolt dokumentide kättesaamine. Kohus tahab eraldi rõhutada, et digitaalselt

allkirjastatud dokumendist nähtub (tl 121), et T.T. pidi nägema kõiki dokumente või vähemalt need

kätte saama, seega eeldas MTA täit vastust. Kaebaja vastupidist ei asunud tõendama ega ole teinud

seda senimaani ning asjas on tõendtaud, et objektiivselt oli kaebajal võimalik küsimustik tähtajaks

täita.

Kohus jääb selle juurde, et nõutava teabe esitamine ei olnud ülejõukäiv, arvestades, et küsitud oli

kaebaja endaga seotud rahaliste kulutuste kohta. Kaebaja asja menetluses ja suulisel arutamisel

kohtuistungil vastupidist ei tõendanud. MTA korralduses nimetatud info küsimine ei ole vastuolus

õigusaktidega ning samuti ei ole andmete esitamine ebamõistlikult koormav. Seega andis

maksuhaldur kaebajale võimaluse korralduse täitmiseks ning sunniraha kohaldamise vältimiseks.

Kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisel tuleb seletused või dokumendid esitada esimesel

võimalusel liigse viivituseta.

Kuna kaebaja üldjoontes ikkagi jäi seisukohale, et tegemist oli MTA pahatahtliku või sihipärase isikut

kahjustava tegevusega, saab kohus märkida, et MTA ei saanud kuidagi ette näha ja planeerida, et isik

kavatseb korraldust mitte täita ja kui MTA ei saa seda ette kavandada, et isik jätab korralduse täitmata,

ei ole kaebaja kahtlus loogiline. MTA ei saanud ega saa kavandada aktsioone, millega kaebajale

pahatahtlikult ebameeldivusi tekitada. Korralduse täitmine hoiab ära sunniraha määramise vajaduse.

Kaebaja käsutuses oli teave, mida maksuhaldur küsis.

Kuigi kohtul ei ole tuua näidet samasuguselt tekkinud olukorrast, saab kohus siiski märkida, et

Riigikohus on andnud selgitusi, kuidas peab postiaadressile saabunud teabe kättesaamise eest

hoolitsema.

Nii on nt haldusasjas nr 3-3-1-65-09 Riigikohus leidnud, et juriidiline isik peab registrijärgsel

aadressil hoolitsema posti pideva vastuvõtmise eest. Viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb ka, et

posti pideva vastuvõtmise korraldamata jätmisel võtab juriidiline isik enda kanda riski, et

maksuhalduri haldusaktid isikuni ei jõua. Riigikohus on 03.03.2004 kohtumääruses selgitanud: ”

Seda tuleb arvestada ka puhkuste korraldamisel. Juhatus peab tagama ka puhkusteperioodil juhatuse

liikmete kohaloleku või volitama mõne töötaja tähitud saadetisi vastu võtma.”

Seega võib märkida, et posti vastuvõtmise nõuetekohane korraldamata jätmine toob kaasa tagajärgi

ja riski tasuda ka sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest, kui isik ei ole ise hoolas.

Kaebajal oli posti korraldus seatud nii, et tal oli võimalus kodusel arvutil kogu post avada, MTA-l ei

olnud kuidagi võimalik takistada ega kavandada kaebajale dokumendi avamist ja kättesaamist.

Kaebaja ei vaielnud vastus sellele, et tema oli korraldanud posti saamise e-posti kaudu.

38. HMS § 61 lg 1 järgi hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või

kättetoimetamisest alates ning haldusakt kehtib lg 2 kohaselt kuni kehtetuks tunnistamiseni,

kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni.

Kuigi kaebaja pidi tasuma 640 eurot, on selle sissenõudmine toimunud õiguspärastel alustel. Asjaolu,

et vastustaja on hiljem otsustanud kaebaja suhtes maksumenetluse lõpetada, ei muuda kohtu arvates

kaebaja kaebust perspektiivikaks subjektiivsed momendid, mis on seotud kaebajaga, kuna sunniraha

rakendamist keelavaid või välistavaid asjaolusid (mh ATSS § 2 lg-s 3 ja § 8 lg-s 3 sätestatud alused)

ei esinenud ning sunniraha rakendamine on toimunud kooskõlas ATSS § 2 lg-s 1 ja § 8 lg-s 1 ning

MKS § 67 lg-s 2, § 135 lg-s 1 ja §-s 136 sätestatuga.

39. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kannab tehtud kulutused kaebuse esitaja. T.T. on tasunud

kaebuselt riigilõivu 19,20 eurot, mis jääb tema kanda. MTA ei ole esitanud menetluskulude

hüvitamise nõuet, seega jäävad tema tehtud kulutused MTA kanda.

Karin Kalmiste

kohtunik