3-13-2471/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2471

Haldusasi

V.P. kaebus Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156

osaliseks tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — V.P., esindaja Indrek Kukner

Vastustaja — Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindaja Džein Sottšenko

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 30.11.2015, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellatsioonkaebuses

ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see

lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 09.02.2010 korraldusega nr 162 (tl 19–20) peeti võimalikuks V.P.le Harjumaal

Harku vallas Rannamõisa külas Kämpingu garaaži katastriüksuse suurusega 1100m2 ostueesõigusega

erastamist ning määrati ehitise (garaaži) teenindamiseks vajalik maa, moodustati Kämpingu garaaži

katastriüksus ning maakasutuse sihtotstarbeks määrati elamumaa. Korralduses on märgitud, et

katastriüksus paikneb Rannamõisa maastikukaitsealal; muinsuskaitselased, arhitektuursed vms.

piirangud puuduvad.

V.P. on kantud kinnistusraamatusse Harjumaal, Harku vallas Rannamõisa külas asuva Kämpingu garaaži

kinnistu pindalaga 1100m2 (katastritunnus 19801:002:2208 ) omanikuna alates 05.08.2011 (tl 30).

Käesoleval ajal on kinnistusraamatust nähtuvalt Kämpingu garaaži kinnistu koormatud

looduskaitseseaduse (LKS) § 16 lõikes 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks. 16.12.2013

avalduse alusel sisse kantud 27.03.2014.

2. Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusega nr 48 määrati kohtuotsuse täitmiseks (tl 21 – märgitud

Harku Vallavalitsuse 05.04.2011 korralduses nr 339) haldusasjas nr 3-08-1810 kämpingu hoonete

kordategemise tähtajaks 01.09.2012 ning tehti ettepanek kämpingu ehitiste juurde ligikaudu 18 600m²

suuruse teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Korralduses märgiti, et maa ostueesõigusega

erastamise edasiste eeltoimingute tegemise eelduseks on hoonete korda tegemine. Harku Vallavalitsuse

05.04.2011 korraldusega nr 339 rahuldati osaliselt V.P. vaie Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korralduse

nr 48 osaliseks tühistamiseks ja määrati Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks uus tähtaeg

01.01.2014. Harku Vallavalitsuse 04.05.2015 korraldusega nr 323 (tl 148) pikendati Harku vallas

Rannamõisa külas asuvate, V.P.le kuuluvate endise Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemise

tähtaega kuni 01.09.2016.

3. Harku Vallavalitsus määras 14.06.2011 korraldusega nr 573 kämpingu ehitiste teenindamiseks vajaliku

maa pindalaga 18 828m² (tl 25-viide Harku Vallavalitsuse 15.05.2012 protokollis nr 19).

4. Harku Vallavalitsuse 15.05.2012 protokollilise otsusega nr 19 peeti võimalikuks kämpingu ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa (pindalaga 18 828m²) sihtotstarbe 60% ärimaa ja 40% ühiskondlike ehitiste

maa määramist (tl 25–27).

5. Vabariigi Valitsus võttis 11.11.2013 vastu määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala

kaitse-eeskiri“ (tl 6–8, kättesaadav ka Riigi Teataja veebilehelt).

6. V.P. esitas Tallinna Halduskohtule 18.12.2013 kaebuse (tl 1–5), milles palub tühistada Vabariigi

Valitsuse 11.11.2012 määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ osas, millega jäeti

Rannamõisa maasikukaitseala koosseisu endise Rannamõisa kämpingu maa-ala. V.P. esitas Tallinna

Halduskohtule täiendavad seisukohad (tl 120-122, 153).

7. Kohus võttis kaebuse 07.02.2014 määrusega menetlusse (tl 41–44), tunnistades vastustajaks Vabariigi

Valitsuse. Menetlusosaliste ühise taotluse (tl 55–56) alusel peatas kohus 11.03.2014 määrusega (tl 59–

60) asja menetluse kompromissiläbirääkimiste pidamiseks. Kohus uuendas 12.02.2015 määrusega (tl 75–

76) asja menetluse kompromissi saavutamise võimalikkuse äralangemise tõttu. Kohus määras 09.11.2015

määrusega (tl 149) asja lahendamisele kirjalikus menetluses.

KAEBAJA SEISUKOHT

8. Kaebaja ostis 20.09.1995 Harku vallas Rannamõisa külas paikneva kämpingukompleksi ning esitas

30.12.1997 avalduse hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavalitsuse 04.09.2007

otsusega nr 1404 võimaldati kaebajal 1100m2 suurust maad ostueesõigusega erastada peale hoonete

korrastamist. Ülejäänud maa erastamise osas jättis vallavalitsus avalduse rahuldamata põhjusel, et hooned

olid hävinenud. Endisest kämpingu maa-alast on 1100m2 suurune krunt kaebajale ostueesõigusega

erastatud ja Harku Vallavalitsuse 19.02.2010 korraldusega nr 162 määrati maakasutuse sihtotstarbeks

elamumaa. Kuna Tallinna Halduskohus tühistas 23.11.2009 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-1810

Harku Vallavalitsuse otsuse, mille kohaselt jäeti kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks

osaliselt rahuldamata, siis Harku Vallavalitsuse 5.04.2011 korraldusega nr 339 määrati hoonete

taastamise tähtajaks 01.01.2014 ning nähtuvalt vallavalitsuse 15.05.2012 otsusest nr 19 on 18 828 m²

suuruse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa sihtotstarbeks määratud ärimaa 60 % ja ühiskondlike

hoonete maa 40 % ulatuses.

9. Kaevatava määruse seletuskirjast võib välja lugeda, et kaitsealast sooviti välja jätta hoonestatud alad

ja hoonestamata elamumaa. Kaebaja väidab, et vastustaja oli otsust tehes informeeritud, et kaitsealast jäid

välja hoonestatud eramaad ja elamumaad. Kui eeskirja koostajatel ei olnud eesmärgiks kõikide

hoonestatud erakinnistute ja elamumaa kaitsealast välja jätmine, tulnuks seda üheselt mõistetavalt

väljendada. Kaitseala režiimi jätmise vajadust eramaale tulnuks seletuskirjas põhjalikumalt käsitleda,

kuna tegemist on omandiõiguse piiramisega. Omaniku tegevust piirab niigi valla üldplaneering ja vald

saab piiranguid lisada veel ka detailplaneeringuga või projekteerimistingimuste määramisega. Neisse

menetlustesse võib kaasata kaitseala valitseja.

10. Arusaamatuks jääb, mida endise Rannamõisa kämpingu maa-alal kaitse-eeskirjaga kaitsta soovitakse.

Puudub selgus, kus kaitsealuste liikide elupaigad asuvad (asjakohane on viidata Riigikohtu lahendile

asjas nr 3-3-1-85-10). Kui kaitsealune liik või püsielupaik paikneb eramaal, saab neid kaitsta eraldi, mitte

kogu maa-alale kaitserežiimi kehtestamisega. Eeskirjas puuduvad viited varasematele inventuuridele ja

kaitsekorralduskavadele ning need käsitlevad kaitseala tervikuna. Vastustaja tõenditeks esitatud kirjad on

üldsõnalised ja jätavad selgitamata, millised konkreetsed kaitstavad objektid kämpingu alal asuvad.

11. Eeskirjast võib välja lugeda, et ehitamist peetakse võimalikuks ja eeskirjade kehtestamisel on

hinnatud, et hoonete kasutamise mõju ei saa olla selline, et ehitada ei saaks. Kuna Rannamõisa kämpingu

maa-alale ehitiste püstitamise võimalus jäeti, järeldub sellest, et maa-ala osas eeldatakse maastiku

muutumist, mitte säilitamist, mis on kaitseala üheks eesmärgiks. Vastustaja hilisemad selgitused ja kaitse-

eeskirja seletuskiri on vastuolulised ja seletuskiri eksitava sisuga.

12. Kaebaja saavutas kohtus õiguse ehitiste taastamiseks. Ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala

valitseja nõusolekust on ebaproportsionaalne sekkumine kaebaja omandiõiguse teostamisse, ehkki

määruse seletuskirjas märgitakse, et enamasti ei keelata tegevust, mis on lubatud kaitseala valitseja

nõusolekul.

13. Maa Natura 2000 võrgustikku määramine ei tähenda, et ala peaks ilmtingimata paiknema

maastikukaitsealal. Nõustuda ei saa, et leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala eesmärkide saavutamise.

Harku vald on väidetavalt huvitatud kämpingu taastamisest ja seda näeb ette ka valla üldplaneering, mille

osas on läbi viidud keskkonnamõju strateegiline hindamine. Kaebaja loodab maa erastamisega lõpule

jõuda ilma võimalike vaidlusteta kaitseala valitsejaga. Kämpingu taastamise puhul ei ole tegemist

puhkeala rajamisega, vaid selle taastamisega. Kaebaja on kaitsealal asuvate hoonete taastamisest

huvitatud.

Natura 2000 võrgustiku eesmärgiks ei ole isikute asetamine olukorda, kus nad ei saa tulekahjus või kellegi

tegevuse tagajärjel hävinud hooneid taastada. Hävinud hoone taastamine on käsitatav sotsiaalse

vajadusena üksikisiku tasandil (viitega EÜ Nõukogu direktiiv (EMÜ) nr 92/43 art 2 lg 3). Sotsiaalselt ei

ole aktsepteeritav keelata isikul hoonete taastamist ka juhul kui keskkonnamõju hinnangu kohaselt oleks

keskkonnale sobivam hooned taastamata jätta. Vastustaja tellitud inventuuri järgi sobiks kaebaja hoone

nahkhiirte paiknemiskohaks. Kui vastustaja kaebajaga ei nõustu, tuleks direktiivi kohaldamise osas

küsida eelotsust Euroopa Kohtult.

14. Eeskirja menetlus toimus pikaajaliselt, menetluse käigus muutus looduskaitseseadus, mistõttu muutus

eeskirja seletuskiri. Muutunud eelnõud koos selle seletuskirjaga kaebajale tutvumiseks ei saadetud, aga

seda oleks tulnud looduskaitseseaduse (LKS) § 9 lõikest 5 tulenevalt teha. Kaebajale ei toimetatud kätte

ka otsust ega selle seletuskirja (LKS § 112 lg 2). Kaebaja sai kaevatavast määrusest teadlikuks juhuslikult

29.11.2013.

15. Uue eeskirja algse variandi kohaselt oli piiranguvööndis ehitamine keelatud. Kaebaja aga soovis, et

säiliks ehitise taastamise võimalus. Kaebaja ei osanud karta, et kaitseala valitseja ehitamiseks nõusolekust

keeldumine võib tähendada ehitamata jätmist. Kui kaebaja oleks olnud teadlik, et eeskirjas kavandatakse

osalist eramaade kaitsealast välja jätmist, oleks kaebaja teinud ettepaneku Rannamõisa külas asuva endise

kämpingu maa-ala kaitsealast välja jätmiseks.

16. Tähtsust ei oma, et Rannamõisa kämpingu maa-ala arvati kaitseala koosseisu 2000. aastal, kuna

kaebajat ei kaasatud ka toonasesse menetlusse. Keskkonnaamet põhjendas kaebaja menetlusest kõrvale

jätmist sellega, et kaebaja ei olnud maa omanik. Toonase menetluse on Riigikohus tunnistanud ka

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei vaidlustanud 2000. aasta määrusega

kehtestatud kaitse-eeskirja. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-2-31-03 nähtuvalt olid kaitse-eeskirjad

vastustaja arvates üldkohustuslikud üldnormid, mis ei olnud halduskohtus vaidlustatavad ning ei läbinud

seetõttu haldusmenetluses ettenähtavat õigustatud isikute kaasamise kohustust. Uue eeskirja eelnõus

puudus samuti viide määruse vaidlustamise võimaluse kohta.

17. Rannamõisa maastikukaitseala korralduskavas 2008–2017 on väljendatud kämpingu taastamise

suhtes vastumeelsust, märkides, et oluline on kämpingu maa kas riigi või valla omandisse vormistamine.

Keskkonnaameti poolt läbi viidud loodusväärtuste paiknemise inventuuri alusel kämpingu alal ehitiste

võimalike asukohtade suhtes Keskkonnaministeeriumis 16.09.2014 inventuuri tutvustamisel antud

seisukoht ei võimalda kämpingu taastamist. Sisuliselt avaldati sellega arvamust, et kämpingu taastamine

ei ole võimalik.

18. Jääb ebaselgeks, kas tuleb ehitada vanade vundamentide asukohtadele või arvestada liikide

kasvukohti. Olemasolevatele vundamentidele endises mahus ja sarnases välisilmes hoonete taastamine ei

ole äriliselt mõistlik, kuna majutushoonetes puudusid WC ja pesemisvõimalus, uued hooned eeldaksid

kaasaegset arhitektuuri ka välisilmes. Maa erastamiseks oleks võimalik osad hooned ehitada vanade

vundamentide asukohtadele ja peale maa erastamist ebasobivas kohas paiknenud hooned paigaldada

keskkonnale sobivamasse kohta. Kaebaja on varasemalt pakkunud välja sellise hoonete asendiplaani, kus

hoonete ehitamine säästaks võimalikult palju loodust ning millega oli nõus ka Keskkonnaamet ja Harku

vald, kuid mida ei toetanud Maa-amet. Harku vald tõlgendas maareformi seaduse (MaaRS) § 16 lõiget

3¹, märkides, et sätte sõnastusest ei nähtu, et hooned tuleks taastada senisel kujul; ehitamise kui kuluka

tegevuse võimalikkuse määrab ära hoonete kasutamise otstarbekus kaasajal. Kaebaja on palunud Harku

vallalt kirjalikku suunist, kas hooned tuleks projekteerida ilmtingimata Maa-ameti selgitustest lähtudes.

Harku vald ei ole suuniseid andnud.

Senine kohtupraktika on arvestanud hoonete taastamisel ehitiste omanike huve. Tallinna

Ringkonnakohus on 03.04.2014 otsuses asjas nr 3-12-2247 selgitanud, et ehitise taastamine ei pea

tingimata toimuma selle algkujul. Haldusasjas nr 3-07-1226 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kohalik

omavalitsus ei saa seada tingimusi, millised peavad ehitised peale korrastamist välja nägema.

19. Eramaa jätmist kaitsealasse oleks tulnud kaaluda samadel alustel kui alade esmakordset määramist

kaitsealasse. Haldusmenetlus peaks olema tõhus ja aus, kuid seda ei ole kaebaja maa erastamise protsessis

13-ne aasta jooksul kohanud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

20. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

21. Kaebus on perspektiivitu ja sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse eesmärgiks

on, et Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 tühistataks osas, millega jäeti Rannamõisa maastikukaitseala

koosseisu endise Rannamõisa kämpingu maa-ala. Seega soovib kaebaja, et endine Rannamõisa kämpingu

maa-ala jääks kaitsealast välja ja et seal ei rakenduks looduskaitse piirangud. Rannamõisa

maastikukaitseala jääb Natura 2000 võrgustiku Rannamõisa loodusalale. Seega on ala kaitse all hoidmine

vajalik lisaks riigisiseselt loodusväärtuste kaitse tagamisele ka Euroopa Liidu tähtsusega alal kaitse

tagamiseks. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud nõudeid endise Rannamõisa kämpinguala osas seoses

Natura 2000 võrgustikku kuulumisega. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast (C-301/12) ei saa ala Natura

2000 võrgustikust välja arvamise aluseks olla majanduslikud, vaid ökoloogilised kriteeriumid. Kaebuses

ei ole esitatud tõendeid, et alal kaitset vajavaid loodusväärtusi ei esine ega ka selle kohta, et ala

ökoloogiline seisund ei vasta kaitse alla võtmise kriteeriumidele. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156

osalisel tühistamisel jääks Rannamõisa loodusalal loodusala eesmärgid kaitseta. Kuivõrd direktiivist

92/43/EMÜ tulenevalt on liikmesriik kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku

elupaiga halvenemist Natura 2000 võrgustiku alal, siis sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla

võtmise kohustust.

22. Samas on Rannamõisa maastikukaitseala olnud kaitse all juba enne vaidlustatud määruse kehtestamist

(Rannamõisa maastikukaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 30.05.2000 määrusega nr 175

„Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ 1959. aastal kaitse alla võetud maastiku üksikelemendi

„Rannamõisa pank“ baasil). Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 ei otsustatud ala uuesti kaitse alla

võtmine vaid kaitse jätkamine ning kaitsekorra LKS-ga vastavusse viimine ja piiride korrigeerimine. Ka

siseriiklikult määratud kaitsealal ala kaitse alt väljaarvamise aluseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et

kinnistu omaniku omandiõigus on looduskaitseliste piirangute tõttu piiratud. Ala väljaarvamine saab

tugineda eelkõige asjaolule, et ala keskkonnaseisund on muutunud sedavõrd, et alal ei ole võimalik enam

kaitse-eesmärkide saavutamine.

23. Kaebaja on jõudnud valele järeldusele, et Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 kehtestamisel sooviti

kõik eramaad Rannamõisa maastikukaitsealast välja arvata. Välja on arvatud kaitsealast kinnistud, millel

puuduvad loodusväärtused, mis vajaksid kaitset. Seda on Vabariigi valitsuse määruse nr 156 seletuskirja

punktis 2.4 selgitatud. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal, kus need esinevad. Seal, kus neid ei esine, ei ole

põhjendatud looduskaitse piirangute rakendamine. Seletuskirjas on välja jäetavad kinnistud nimeliselt

nimetatud, seega ei saa mõista kaitseala piiri selliselt, et kaitsealalt jääksid välja kõik hoonestatud alad ja

hoonestamata elamumaa. Välja jäetud kinnistud paiknesid kaitseala piiril, endine kämpinguala ei asu

kaitseala piiril, vaid paikneb kaitseala keskel. Kaitsealast eramaade välja jätmisest oli kaebaja menetluse

ajal teadlik, välja jätmise kohta on kaebajale põhjendused saadetud Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjaga

nr HJR 17-3/121218-2.

24. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirja punktis 2.5.4.2 on märgitud, et uute ehitiste

püstitamise võimalus endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti eeskirja sisse, kuna avalikustamisel

laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada. Eeskirja

koostajate eesmärgiks ei olnud kaitsealast kõikide hoonestatud alade välja jätmine ning sellest oli otsuse

tegemisel informeeritud ka Vabariigi Valitsus.

25. Vabariigi Valitsuse määruse 156 kehtestamise menetlus viidi läbi kahel põhjusel: 1) piiride

korrigeerimine;

2)

piirangute

kooskõlla

viimine

LKS-ga.

Rannamõisa

maastikukaitseala

kaitsekorralduskavas 2008–2017 on piiri korrigeerimise vajadust selgitatud.

2000. aastal kehtestatud kaitse-eeskirjas toodud piirikirjeldus ja Maa-ameti kaardikiht ei ühtinud, sh

eelkõige Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirja punktis 2.4 nimetatud kinnistute osas, mis

kaitsealast välja jäeti. LKS § 91 lg 1 kohaselt jäävad enne LKS jõustumist moodustatud kaitsealade

kaitse-eeskirjad ja kaitsekord kehtima kuni LKS alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või

kaitse kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauemaks kui 2016. aasta 1. maini. Seetõttu tuli kehtestada

enne LKS jõustumist (2004. aastal) moodustatud Rannamõisa maastikukaitsealale uus LKS-le vastav

kaitse-eeskiri.

26. Kuna Rannamõisa maastikukaitseala uue kaitse-eeskirjaga korrigeeriti piire, et kõrvaldada

piirikirjelduse ja kaardikihi vaheline vastuolu ja kehtestati tulenevalt LKS § 91 lõikest 1 LKS-le vastav

kaitse-eeskiri, siis lähtuti muudatuste tegemisel kaitsealal läbiviidud inventuuridest ja kaitse

korraldamiseks olemasolevast kaitseala kaitsekorralduskavast. Elupaigatüübid on kaitsealal inventeeritud

Natura võrgustiku loodusalade eelinventuuride käigus.

27. Kaitse-eeskirja menetluse ajal on kaebajale selgitatud Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjaga

nr HJR 17-3/121218-2 ning Keskkonnaameti 31.07.2009 kirjaga nr HJR 17-3/16814, millised

loodusväärtused endisel kämpingu maa-alal on tuvastatud. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 § 1 lõikes

1 on nimetatud kaitse-eesmärgid. Endine kämpingu maa-ala asub kaitseala piiranguvööndis.

Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on esitatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 §-s 13, mis on kaitsta

metsa- ja poollooduslikke kooslusi ja kaitsealuste liikide elupaiku ning säilitada maastikuilme. Vabariigi

Valitsuse määruses nr 156 on viidatud seletuskirjale, kus on esitatud põhjendused kaitse eesmärkide

vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele, piiri kulgemise, loodusväärtuste esinemise ja piirangute

vajalikkuse kohta. Kaitseala kaitsekorralduskava on internetist kättesaadav, millel on lisaks alal esinevate

loodusväärtuste selgitustele kajastatud ka kaardid elupaigatüüpide paiknemise ja loodusväärtuste

asukohtadega. Täpsema teabe saamiseks saab huviline teabenõude esitada.

Seletuskirjast on üheselt arusaadav, et peamine metsaelupaik mida piiranguvööndis kaitstakse on vanad

laialehised metsad (9020*), mis on märgitud direktiivi 92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina.

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti d kohaselt iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see,

et need on kadumisohus ja nende kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Endine

kämpingu maa-ala jääb nimetatud metsaelupaiga keskele ning osaliselt jääb metsaelupaik ka endise

kämpingu maa-alale. Seetõttu on endisel kämpingu maa-alal oluline osa ka Natura võrgustiku loodusala

terviklikkuse kaitsel. See, et ala jääb Natura võrgustiku alale, pidi kaebajale arusaadav olema, kuna seda

on Keskkonnaamet oma kirjadega talle selgitanud. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et

kaebaja pidi mõistma, mida endisel kämpingu maa-alal kaitstakse.

28. Kohtuvaidluses kompromissi sõlmimise võimalikkuse väljaselgitamiseks läbiviidud läbirääkimiste

käigus tellis kaitseala valitseja täiendava inventuuri endise kämpingu maa-ala kohta. Inventuur kinnitab

Rannamõisa maastikukaitsealal kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtuste esinemist endisel kämpingu

maa-alal. Vastustaja tugineb kaitse-eeskirja kehtestamise põhjendamisel varasematele inventuuridele,

mille alusel on kaitseala kaitse eesmärgid seatud ja mille esinemist viimane inventuur samuti on

tuvastanud. Hilisemast inventuurist aga nähtub, et ala ökoloogilised kriteeriumid ei ole halvenenud või

ära langenud.

29. Kaebaja ettepanekuga on Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 menetluses arvestatud ning

kaitse-eeskirjas on sätestatud kaebajale võimalus hävinud hooned maa erastamiseks taastada ja kaebajale

kuuluval elamumaa sihtotstarbega kinnistul uusi ehitisi ehitada (Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 § 14

lg 2). Loodusväärtuste kaitseks ja Natura ala terviklikkuse tagamiseks on ehitamiseks vajalik kaitseala

valitseja nõusolek. Kui kaitseala valitseja nõusolekut ei anna ning seetõttu ei anna kohalik omavalitsus

tegevusluba, siis on kaebajal oma subjektiivsete õiguste kaitseks ning haldusakti põhjendatuse

kontrollimiseks õigus kohtusse pöörduda.

30. Kaitse-eeskiri on dokument, milles esitatakse kaitse-eeskirja kehtestamise põhjendused ja on

ilmselge, et see muutub kaitse-eeskirja menetluse kestel, kuivõrd menetluse eri-etappides tuleb uut teavet,

mida on vaja seletuskirjas kajastada (nt ärakuulamise tulemused, teiste ministeeriumidega

kooskõlastamise tulemused). Ka ministeeriumist eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamise järel võib

Riigikantselei või mõni ministeerium vajalikuks pidada seletuskirja täiendamist. Samuti muutusid

Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja menetluse ajal seletuskirja osas nõuded, mis sätestati LKS-

is (§ 11).

31. Eelnõu ei ole oluliselt peale avalikustamise käigus esitatud ettepanekute arvestamist muutnud.

Kaebaja enda ettepanek on arvesse võetud ja kaitse-eeskirjas säilitati varasemaga sarnaselt uute ehitiste

ehitamise võimalus kaitseala valitseja nõusolekul. Seega, ei muutunud piirangud oluliselt ka võrreldes

varem kehtinutega. Vahepeal täienenud kaitse-eeskirja vorminõuded ei ole seotud looduskaitseliste

piirangutega. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirjas on selgitatud, et kaitse-eeskirja teine avalik

väljapanek toimus 07.01.2013–28.01.2013, millest teavitati isikuid üleriigilise ajalehe Eesti Päevalehe ja

kohaliku ajalehe Harju Elu ning väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Seega on järgitud LKS § 9

lõigetes 3 ja 10 ning § 91 lõikes 18 sätestatut.

32. Kaebaja oli teadlik, et kaitseala piiri korrigeeritakse selliselt, et piiril asuvad eramaad jäävad

kaitsealalt välja. Kaebaja oleks saanud ettepanekut kämpingu ala kaitsealast välja jätmiseks teha igal

juhul, kuna ettepaneku esitamise võimalus on seadusega garanteeritud. Kaebaja oleks võinud ka

varasemat kaitse-eeskirja kohtus vaidlustada, kui kaebaja leidis, et ka sellega tema subjektiivseid õigusi

rikuti.

Vastuseks kaebaja 30.03.2015 selgitustele on vastustaja märkinud järgmist (tl 146-147):

33. Kaebajale kuuluvad Rannamõisa maastikukaitsealal üks kinnistu ja hävinenud hooned, mille juurde

maa erastamiseks tuleb hooned taastada. Kaebaja on soovinud vastustajalt teada saada, mida endisele

kämpingualale ehitada saaks, seejuures on küsitud nii elumajade kui puhkemajutuse ehitamise kohta.

Vastustaja ei ole pädev andma soovitusi arendus-ehitus küsimustes ja on kaebajale selgitanud, mida

valitseja nõusoleku andmisel kaalub. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja peab ise jõudma selgusele,

mida ta maa erastamiseks taastama/ehitama peab. Maa erastamise nõuded ei ole sätestatud vaidlustatud

kaitse-eeskirjaga ja seega ei ole antud kohtuasjaga seotud. Maareformi läbiviimine on Maa-ameti

pädevuses. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ehitamistegevus on lisaks vaidlustatud kaitse-

eeskirjale piiratud ka teistest õigusaktidest tulenevalt ja käesolevas vaidluses ei saa lahendada teistest

õigusaktidest või asutuste otsustest tulenevaid erimeelsusi.

34. Vastustaja on seisukohal, et seletuskirjas on piisavalt põhjendatud ala kaitse alla jätmist. Seletuskirja

punktis 2 on esitatud põhjendused kaitse vajaduse kohta, selgitades, millistele eeldustele kaitse all

olemine vastab ja miks see otstarbekas on. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal kus need esinevad ühtviisi

nii riigi kui eraomandis oleval maal.

35. Kaebaja

leiab,

et

omaniku

tegevust

saab

piirata

üld-

ja

detailplaneeringuga

või

projekteerimistingimuste andmisega ja on arvamusel, et ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala valitseja

nõusolekust on ebaproportsionaalne meede kaebaja omandiõiguse teostamisse. Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 32 kohaselt sätestab omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele kitsendused seadus.

Omandiõigust kitsendavaid seadusi on mitmeid. Looduskaitseseadus on eriseadus ehitamist- ja

planeerimist reguleerivate seaduste suhtes ning nende õigusaktide eesmärgid on erinevad. Seega ei ole

planeeringu kehtestaja või projekteerimistingimuste andja pädev otsustama looduskaitselisi küsimusi.

Kaitse-eeskirjas ehitamisele valitseja nõusoleku seadmisega on tagatud, et ehitamisel ei saa

loodusväärtused kahjustada. Seega saab valitseja tingimusi seada või nõusoleku andmisest keelduda

üksnes põhjendatud juhul loodusväärtuste säilimise eesmärgil.

36. Kaebaja on märkinud, et maa Natura 2000 võrgustikku määramine ei tähenda, et ala peaks paiknema

maastikukaitsealal. Vastustaja selgitab, et liikmeriigil on kohustus Natura 2000 võrgustiku alal tagada

loodusväärtuste kaitse. Eestis tagatakse loodusväärtuste kaitse ala kaitse alla võtmisega, kas kaitsealana

(rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala, park – maastikukaitseala erivorm), hoiualana või

püsielupaigana. Püsielupaik ei ole antud hetkel sobilik vorm kuna püsielupaigas tagatakse konkreetse

liigi kaitset. Antud juhul on kaitstavateks loodusväärtusteks nii maastikuilme, geoloogilised objektid,

elupaigakooslus kui kaitsealused liigid. LKS § 4 lg 3 ja § 32 lg 1 ei võimalda hoiualal tagada eluta looduse

kaitset. Seega on sobilikuks kaitstava loodusobjekti tüübiks kaitseala. Maastikukaitseala tüüp on valitud

seetõttu, et oluliseks kaitstavaks väärtusteks on Rannamõisa pank. Endine kämpinguala jäetud

piiranguvööndisse, mis on leebeim kaitsevöönd ning kaitse-eeskirja kaitsekord võimaldab ehitamist

endisel kämpingualal.

37. Vastustaja on kaebajale selgitanud, mida valitseja nõusoleku andmisel kaalub ning, et ehitamine ei

ole välistatud. Kaitseala valitseja ei ole nõusoleku andmisest keeldunud. Kaebajale on hoonete

taastamiseks tähtaega pikendatud kuni 1. septembrini 2016. Vastustajale teadaolevalt ei ole pärast tähtaja

pikendamist kaitseala valitseja poole kaebaja ega kohalik omavalitsus seoses tegevusega endise

Rannamõisa kämpinguala territooriumil pöördunud. Samuti ei ole kaitseala valitseja poole

ehitustegevusega seoses pöördutud kaebajale kuuluva garaaži kinnistu osas.

38. Kaebaja leiab, et vastustaja tõendid kaitseväärtuste kohta on üldsõnalised ja jätavad selgitamata,

millised konkreetsed kaitstavad objektid kämpingualale jäävad. Vastustaja on juba oma 12.03.2015

vastuses viidanud Keskkonnaameti kirjale, milles kaebajat kaitse-eesmärkidest teavitati. Kirjas on

selgitatud, et endise Vääna (praeguse Harjumaa) metskonna kvartali nr 60 eraldistel 15, 18 ja 19 on

kompaktne Natura 2000 võrgustikku kuuluv metsaala, inventeeritud on II kategooria kaitsealuse

taimeliigi jumalakäpa kasvukoht ning II kategooria kaitsealuste loomaliikide põhja nahkhiir ja pargi

nahkhiir suvised elupaigad. Kirjas ei ole nimetatud metsaelupaigatüübi nimetust, kuid see on nimetatud

kaitse-eeskirja seletuskirja punktis 2.4. (lk 5) / Piiranguvööndis esineb elupaigatüüpi 920…/. Kaitse-

eeskirjas on nimetatud kaitse-eesmärkides elupaigatüüp 920, mis on vanad laialehised metsad.

Eelnimetatud loodusväärtuste esinemine oli enne kaitse-eeskirja uuendamist teada. Vastustaja esitas

kohtule ka uue inventuuri, mis kinnitab eelnimetatud elupaigatüübi ja kaitsealuste liikide jumalakäpa ja

põhja-nahkhiir esindatust endisel kämpingualal. Lisaks inventeeriti elupaigatüüp puisniit ning

kaitsealune nahkhiir suurvidevlane ja mitmed III kategooria kaitsealused roomajad ja kahepaiksed.

39. Kaebaja märgib, et vastumeelsust kämpingu taastamise suhtes on väljendatud Rannamõisa

maastikukaitseala kaitsekorralduskavas 2008-2017. Vastustaja selgitab, et kaitsekorralduskava on kaitse

korraldajale suunatud juhis, milles antud soovitusi ei saa tulenevalt ajas toimuvatele muudatustele või

teiste isikute või asutuste tegevusest tulenevalt täielikult täita. Siinjuures on kaitse-eeskiri

kaitsekorralduskava suhtes ülimuslikum. Kaitseala valitseja peab kaalutlusotsust põhjendama.

KOHTU PÕHJENDUSED

40. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab,

et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.

41. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle. Kaebajale kuulub Rannamõisa kämpingukompleks, mis

valdavas osas on tänaseks hävinud. Kaebaja on avaldanud soovi kämpingukompleksi juurde kuuluva maa

ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavalitsus on maa ostueesõigusega erastamisega põhimõtteliselt

nõustunud, eeldusel, et kaebaja hävinud kämpingukompleksi ehitised taastab, kuivõrd kaebajale ei saa

maa ostueesõigusega erastamise õigust tekkida ehitiste juurde, mida ei eksisteeri. Kaebaja soovibki

kämpingukompleksi

kuuluvaid

ehitisi

taastada,

ent

kämpingukompleks

asub

Rannamõisa

maastikukaitseala piiranguvööndi keskmes ja kuulub ka Natura 2000 võrgustikku ning

Keskkonnaministeeriumi seisukoha kohaselt on ehitiste taastamiseks kaitse-eeskirja järgi nõutav

Rannamõisa maastikukaitseala valitseja nõusolek. Rannamõisa maastikukaitseala valitseja ei ole

Rannamõisa kämpingukompleksi ehitiste taastamise lubatavuse osas ametlikku seisukohta avaldanud.

42. Kaebaja leiab, et ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala valitseja nõusolekust on

ebaproportsionaalne sekkumine kaebaja omandiõiguse teostamisse (tl 3). Samuti avaldab kaebaja

kartust, et kaitseala valitseja võib keelduda kämpingukompleksi kuuluvate ehitiste taastamiseks

nõusoleku andmisest. Seega vaidlustab kaebaja Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrust nr 156

„Rannamõisa

maastikukaitseala

kaitse-eeskiri“

põhjusel,

et

talle

kuuluva

Rannamõisa

kämpingukompleksi maa-ala ostueesõigusega erastamise menetluse raames on ilmnenud vajadus saada

hävinud ehitiste taastamiseks kaitseala valitseja nõusolek. Kaebaja sooviks on, et Rannamõisa

kämpingukompleksi ala arvataks kaitsealast välja. Kaebuse eesmärgina on seetõttu käsitatav kaebaja

soov vabaneda Rannamõisa maastikukaitseala valitseja nõusoleku saamise kohustusest ja saada

kämpingukompleksi hooned taastatud kaitseala valitseja poolt maa ostueesõigusega erastamise

menetlusse sekkumiseta.

43. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS

§ 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

„Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2008 lk 67 on märgitud, et PS § 5 paneb

riigile kohustuse kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav

õiguslik režiim. Samuti on kommentaaride lk 69 märgitud, et loodusvarade kasutamisel avalike huvide

(nt keskkonnakaitse või looduskeskkonna hüvede üldrahvalik ligipääs) realiseerimise seisukohalt on

olulise tähtsusega vara omaniku allutamine sellesuunalisele § 32 lg 2 kohaselt seadusega pandud

piirangutele.

Eesti riik on looduse kaitsmist reguleerinud muuhulgas looduskaitseseadusega, mille § 1 kohaselt on selle

seaduse eesmärk looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliselt ja

esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade kasutamise

säästlikkusele kaasaaitamine. LKS § 2 (vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal 11.11.2013 kehtinud

redaktsioon) kohaselt loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise

piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe

ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö

soodustamisega (lg 1). Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest,

kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi

(lg 2).

Seega tuleneb looduskaitseseadusest loodusväärtuste kaitsmise kohustus nende asukohas olenemata maa

omandivormist, millel loodusväärtused asuvad. Seetõttu ei ole asjakohane kaebuse põhjendus, mille

kohaselt oleks kaitse-eeskirja seletuskirjas tulnud põhjalikumalt käsitleda eramaale kaitserežiimi jätmise

vajadust.

44. LKS § 4 lg 1 (11.11.2013 kehtinud redaktsioon) sätestab kaitstavad loodusobjektid, milleks on 1)

kaitsealad; 2) hoiualad; 3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; 4) püsielupaigad; 5) kaitstavad

looduse üksikobjektid; 6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. LKS § 14 sätestab

üldised kitsendused kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis, sh

tegevused, mida ei või teha ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Muuhulgas ei või ilma

kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut (lg 1 p 5);

anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (lg 1 p 6); anda

projekteerimistingimusi (lg 1 p 7); anda ehitusluba (lg 1 p 8). LKS § 16 sätestab üldised kitsendused

loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisel. Selliselt kehtisid LKS § 14 ja § 16 ka vaidlustatud

määruse andmise ajal.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 vastuvõtmise ajal 11.11.2013 ja ka käesoleval ajal kehtiva LKS § 28

lg 1 kohaselt on maastikukaitseala kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks,

tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on maastikukaitseala

võimalikud vööndid sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle

üle, et kämpingukompleksi maa-ala ja kaebaja Kämpingu garaaži kinnistu asuvad Rannamõisa

maastikukaitseala piiranguvööndis. Nimetatu on nähtav ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 lisaks

olevalt Rannamõisa maastikukaitseala kaardilt (kättesaadav Riigi Teataja veebilehelt).

LKS § 31 lg 1 (ka 11.11.2013 kehtinud redaktsioon) kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala,

kus majandustegevus on lubatud, arvestades LKS-ga sätestatud kitsendusi. LKS § 31 lg 2 p 8 (ka

11.11.2013 kehtinud redaktsioon) sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud

ehitise,

kaasa

arvatud

ajutise

ehitise,

püstitamine

ning

rahvuspargis

ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Kaevatava maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 14 lg 2 sätestab

piiranguvööndis lubatud tegevusena kaitseala valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamise olemasoleval

hoonestusalal. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.5.4.2) on märgitud, et uute ehitiste püstitamise võimalus

eramaal, endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti sisse, kuna avalikustamisel laekus vastuväide, et

olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada.

Seega tuleneb kaebajale kaitseala valitseja nõusoleku kohustuslikkus kämpingukompleksi ehitiste

taastamiseks Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndis looduskaitseseadusest (§ 14 lg 1), mistõttu

selle kohustuslikkuse sätestamine ka kaitse-eeskirjas kaebaja õigusi kuidagi täiendavalt ei mõjuta.

45. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete

täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu

õigusakt. HMS § 51 lg 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. HMS § 54 järgi on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

LKS § 10 lg 1 sätestab, et ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus. Kaevatav

maastikukaitseala kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrusega nr 156 LKS §

10 lg 1 alusel. LKS § 10 lg 1 alusel antud määrusel, millel on kaitseala moodustamise tõttu vahetu toime

konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele, on seega materiaalses tähenduses haldusakti

tunnused (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-85-10, p 20 ja seal viidatud lahend). Kaevatava Vabariigi

Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 näol on tegemist halduse üksikaktiga (üldkorraldusega), vaatamata

sellele, et see on vormistatud määrusena.

46. Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 § 1 lg-st 1 nähtuvalt on Rannamõisa

maastikukaitseala moodustatud Vabariigi Valitsuse 30.05.2000 määrusega nr 175 Eesti NSV Ministrite

Nõukogu 13.03.1959 korraldusega nr 331-k kaitse alla võetud maastiku üksikelemendi „Rannamõisa

pank“ baasil (vt Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja viide 2). Seega ei võetud Vabariigi

Valitsuse 11.11.2013 määrusega nr 156 kaitse alla uut ala.

47. Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 § 1 lõikest 1 nähtuvalt kuulub Rannamõisa

maastikukaitseala Rannamõisa loodusala koosseisu tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse

nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2

alapunktist 350 (vt Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja viide 2).

LKS § 69 kohaselt koosneb Natura 2000 võrgustik Eestis linnualadest, millest Eesti riik on Euroopa

Komisjoni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta

(linnudirektiiv) kohaselt teavitanud ja aladest, millel on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) kohaselt Euroopa

Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus. Seega määratleb LKS § 69 ühenduse tähtsusega alade

loetellu kantud alad Natura 2000 võrgustiku aladena.

LKS § 91 lg 6 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura

2000 võrgustiku alade loetelu. Natura 2000 võrgustiku alad määratakse linnudirektiivi art 4 lõigete 1 ja

2 ning loodusdirektiivi art 4 lõike 1 nõuete kohaselt. Linnudirektiivi kohased kaitsealad on moodustatud

koheselt pärast Euroopa Komisjonile vastavasisulise nimekirja esitamist liikmesriigi poolt

(linnudirektiiv, art 4 lg 1). Loodusdirektiiv näeb seevastu ette, et pärast liikmesriigi poolt alade nimekirja

esitamist Euroopa Komisjonile kinnitab komisjon liikmesriikide esitatud loetelude põhjal ühenduse

tähtsusega alade loetelu (loodusdirektiiv, art 4 lg 2). Ühenduse tähtsusega alade loetellu määratud alad

tuleb liikmesriikidel omakorda võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul määrata õigus- ja

haldusaktide ja/või lepingu alusel erikaitsealaks, st alaks, kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et

säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide, mille jaoks ala on

määratud, soodsat kaitsestaatust (loodusdirektiiv art 4 lg 4, art 1 p l ja art 6 lg 1) (Riigikohtu

halduskolleegiumi kohtuotsus asjas nr 3-3-1-58-12 p 9).

Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 kehtestatud Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja

seletuskirjast (kättesaadav Riigi Teataja veebilehel) (p 4) nähtuvalt on Rannamõisa loodusala, mis

hõlmab Rannamõisa maasikukaitseala, kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu

boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu.

Seega oli Eesti riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks.

48. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja osalisel

tühistamisel võivad Rannamõisa loodusalal loodusala eesmärgid kaitseta jääda, mis aga omakorda tingiks

ala uuesti kaitse alla võtmise kohustuse. Seega oleneb maastikukaitseala piiride muutmine esmajoones

Natura võrgustiku ala piiride muutmisest. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud nõudeid endise Rannamõisa

kämpingukompleksi ala osas seoses ala kuulumisega Natura 2000 võrgustikku.

Kohus märgib siinjuures, et protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks toimub samamoodi, nagu

ala nimetamine Natura võrgustiku alaks. Nagu objekti kaitse alla võtmine toimub lähtuvalt

loodusväärtuste olemasolust, saab ka kaitse alt välja arvamine toimuda üksnes juhul, kui loodusväärtusi

ei esine. Seda on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (otsuses C-301/12 leidis Euroopa Kohus,

et direktiiv lubab ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud). Lisaks ei

saa riik looduslikke elupaiku kaitseta jätta ka juhul kui need ei ole Natura aladeks valitud, ent

looduskaitseliste piirangute seadmine on loodus- ja poollooduslike koosluste ja liikide säilimiseks siiski

vajalik. Kaebaja soovitud vabanemine Rannamõisa maastikukaitseala kaitserežiimist sõltub seetõttu

eelkõige ökoloogilise seisundi halvenemisest Rannamõisa kämpingukompleksi alal ning saab teoks saada

Euroopa Komisjoni (Natura ala) kaudu.

49. Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 13 kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks

kaitsta metsa- ja poollooduslikke kooslusi ja kaitsealuste liikide elupaiku ning säilitada maastikuilme.

Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid Rannamõisa kämpingukompleksi ala keskkonnaseisundi

halvenemise kohta ega põhjendanud kinnistu väljaarvamist Rannamõisa maastikukaitsealast lähtuvalt

loodusväärtuste puudumisest alal. Ala ei saa Rannamõisa maastikukaitsealast arvata välja pelgalt

põhjusel, et piirangud takistavad kaebajal omandiõiguse igakülgset teostamist. Vastustaja on kohtule

tõendina esitanud 2014. aastal teostatud loodusväärtuste inventuuriakti (tl 112–118), millest nähtuvalt on

2014. aastal Rannamõisa kämpingukompleksi alal (1,97 ha suurune jätkuvalt riigiomandis olev maaüksus

ja sellel asuv väiksem eramaaüksus (19801:002:2208)) viidud läbi maa loodusväärtuste inventuur, mille

tulemustes on kinnitatud vajadust säilitada ala Rannamõisa maastikukaitseala koosseisus. Inventuuri

kokkuvõttes on leitud, et „arvestades inventuurialal leiduvaid kaitsealuste liikide leide, ala olulisust

nahkhiirte toitumisalana ja suurulukite rändeteena piki klindipealset metsavööndit, tuleb mõlemad

inventeeritavad maaüksused kindlasti jätta Rannamõisa maastikukaitseala koosseisu.“ Inventuuri

koondhinnangus on leitud, et „nii laialehelise metsa suurte õõnsustega puude rohkus kui ka puisniidu

struktuur ja hea ilme annavad alale väga kõrge looduskaitselise ja loodusharidusliku potentsiaali.“ Seega

ei ole õigustatud Rannamõisa kämpingukompleksi ala, sh kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistu

väljaarvamine Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndist.

50. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus

esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

Käesoleval juhul on kaevatavas määruses viidatud kaitse-eeskirja seletuskirjale ja märgitud, et

seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee (Kaitse-eeskirja § 19,

viide 5), seega saab kohus arvestada ka kaevatava kaitse-eeskirja seletuskirjas toodud põhjendusi.

LKS § 7 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.

Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2) on märgitud, et Rannamõisa maastikukaitseala kaitse all olemise

eelduseks on eesmärgiks seatud väärtuste haruldus ja ohustatus.

50.1 LKS § 11 lg 1 kohaselt pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmisel 1) määratakse ala kaitse alla

võtmise eesmärk; 2) käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud juhul kehtestatakse ala kaitsekord (kaitse-

eeskiri); 3) määratakse ala piir; 4) nimetatakse kaitse alla võetava ala valitseja; 5) lisatakse otsusele

loodusobjekti asukoha kaart. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse

seletuskirjas esitatakse:1) põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise

eeldustele; 2) põhjendused loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) põhjendused kaitstava

loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) põhjendused kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiri

kulgemise kohta; 5) põhjendused kaitsekorra kohta; 6) kaitse alla võtmise menetluse kirjeldus, sealhulgas

menetlusetappide kronoloogiline loetelu, ärakuulamise tulemused ja menetluse käigus tehtud

ettepanekute tulemusel tehtud muudatused koos põhjendustega.

Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 kehtestatud kaitse-eeskiri vastab LKS § 11 lg 1 ja

lg 4 nõuetele. Kaitse-eeskirjas on määratud ala kaitse alla võtmise eesmärk (§ 1), kuna tegemist on

kaitsealaga (LKS § 12 lg 1), on kehtestatud kaitsekord (2, 3 ja 4 ptk); on määratud ala piir ja lisatud

loodusobjekti asukoha kaart (§ 2 lg 2); on nimetatud kaitse alla võetava ala valitseja – Keskkonnaamet

(§ 3).

Samuti vastab LKS § 11 lg 4 nõuetele kaitse-eeskirja seletuskiri. Seletuskirjas on esitatud põhjendused:

kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele (p 2.1); loodusobjekti kaitse

alla võtmise otstarbekuse kohta (p 2.2); kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta (p 2.3); kaitstava

loodusobjekti välis- ja vööndite piiri kulgemise kohta (p 2.4); kaitsekorra kohta (p 2.5), samuti kaitse alla

võtmise menetluse kirjeldus, sealhulgas menetlusetappide kronoloogiline loetelu, ärakuulamise

tulemused ja menetluse käigus tehtud ettepanekute tulemusel tehtud muudatused koos põhjendustega (p

3).

50.2 Vaidlustatud kaitse-eeskirja § 1 kohaselt on Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eesmärk kaitsta

1) Rannamõisa panka ja sellega piirnevaid ranna-, metsa- ja poollooduslikke kooslusi, elustiku

mitmekesisust ning kaitsealuste liikide elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk

7–50) nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on merele avatud pankrannad (1230)3, püsitaimestikuga

liivarannad (1640), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), lubjakivipaljandid (8210), koopad (8310),

vanad laialehised metsad (9020*) ning rusukalde ja jäärakute metsad (9180*); 3) kaitsealuseid taimeliike

jumalakäppa (Orchis mascula) ja musta tuhkpuud (Cotoneaster niger); 4) kaitsealuseid loomaliike põhja-

nahkhiirt (Eptesicus nilssonii), pargi-nahkhiirt (Pipistrellus nathusii) ja suurvidevlast (Nyctalus noctula).

Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.1) on märgitud kaitse-eesmärk sarnaselt kaitse-eeskirja § 1 lõikes 1

märgituga.

50.3 Kaitse-eeskirja seletuskirjas on kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise

eeldustele (p 2.1) märgitud, et klinti peetakse haruldaseks ja tüüpiliseks geoloogiliseks objektiks, vanu

laialehiseid metsi ning rusukalde ja jäärakute metsi peetakse haruldasteks ja ohustatuteks looduslikeks

metsakooslusteks ja metsaelupaigatüüpideks. Veel ilmneb seletuskirjast, et kuivi niite lubjarikkal mullal

peetakse ohustatuteks poollooduslikeks niidutüüpideks, lubjakivipaljandeid ja koopaid peetakse

haruldasteks geoloogilisteks elupaigatüüpideks ning merele avatud pankrandu ja püsitaimestikuga

liivarandu peetakse haruldasteks ranniku elupaigatüüpideks; Põhja-nahkhiir, Pargi-nahkhiir ja

suurvidevlane kuuluvad ranget kaitset vajavatena loodusdirektiivi lisasse IV ja on Eesti II kategooria

kaitsealused liigid. II kaitsekategooria kaitsealune orhideeliik jumalakäpp on ohustatud taimeliik.

Rannamõisa tuhkpuu on musta tuhkpuu alamliik ja III kaitsekategooria looduskaitsealune liik.

50.4 Kaitse-eeskirja seletuskirjas loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta (p 2.2)

Rannamõisa maastikukaitsealal ilmneb, et kaitseala väärtusteks on Rannamõisa pank ja kõrgel pangal

(30–32m) asuv klindipealne loomets ning pangaalune allikalise veerežiimiga pangamets. Rannamõisa

pank on Pakri tüüpi astangu tüüpalaks ja Pakri tüüpi astangu puhul on tegu Balti klindi ühe kaunima ning

atraktiivsema, kuid samas mitte kõige kõrgema astanguga. Samuti on leitud, et kaitstavad elupaigatüübid

on haruldased ja ohustatud. Põhja-nahkhiire seireandmetel on registreeritud 2005. aasta loendusel üksteist

isendit ja 2007. aasta loendusel neli isendit, pargi-nahkhiirt on leitud 2005. aastal üks isend. Rannamõisa

maastikukaitseala on nahkhiirtele peamiselt lennu- ja toitumisalaks. Veel on välja toodud, et musta

tuhkpuu alamliigi Rannamõisa tuhkpuu leiukohti on keskkonnaregistri andmetel Eestis vaid viisteist.

2008. aasta leiukoha vaatlusandmete põhjal esines alal üksikuid taimi. Seletuskirja kohaselt on

maastikukaitseala kaitse all hoidmine oluline ka teiste haruldaste ja ohustatud taimeliikide kaitseks, ehkki

nende kaitse eesmärgiks seadmist pole oluliseks peetud, kuna eesmärgiks seatavate katuseliikide ja –

elupaikade kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Lõpuks on maastikukaitseala kaitse all

hoidmist põhjendatud sellega, et tegemist on ülepinnaliselt Natura võrgustikku kuuluva Rannamõisa

loodusalaga.

50.5 Loodusobjekti tüübi valikut on põhjendatud asjaoluga, et kaitsealuste liikide levik ja nimestik ei ole

kaitseala tüübi muutmiseks piisav. Seletuskirja punktis 2.3 on märgitud, et kaitsealal on küllalt tugev

külastuskoormus, mis õigustab maastikukaitseala vormi säilimist. Püsielupaigana kaitstakse ainult

konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi. Samuti ei sobi geoloogiliste

objektide kaitseks hoiuala režiim, sest hoiualad moodustatakse loodusliku loomastiku, taimestiku ja

seenestiku soodsa seisundi tagamiseks, mitte aga eluta looduse objektide kaitseks.

50.6 Põhjendustes kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta on seletuskirjas (p

2.4) märgitud, et kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et alal esinevate loodusväärtuste kaitse

oleks tagatud, kehtestatud piirangud oleksid proportsionaalsed ning ala piirid oleksid looduses selgelt

tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seletuskirjas on kirjeldatud kaitseala kulgemise piiri ja märgitud

teave neis piirides kaitstavate väärtuste kohta. Seletuskirjas on märgitud, et kaitseala välispiiri määramisel

lähtuti sellest, et kaitstavad väärtused, eelkõige pank ja klindipealne loomets ning pangaalune allikalise

veerežiimiga pangamets, oleksid tervenisti hõlmatud. Kasutatavad piirid ümbritsevad kõige lähemalt

kirjeldatud väärtusi, hõlmates kõige esinduslikuma osa pangast ja sellel kasvavast klindipealsest

loometsast ning pangaalusest allikalise veerežiimiga pangametsast.

Seletuskirja punktis 2.4 on ka välja toodud alad, mis võrreldes kehtiva kaitse-eeskirja piirikirjeldusega

on kaitsealast välja jäetud ja nende alade väljajätmise põhjendused. Kohus möönab, et seletuskirja

punktis 2.4 kaitseala piiride korrigeerimise osa (viimased kaks lõiku) on sõnastatud mõnevõrra

ebaõnnestunult, kuivõrd punkti 2.4 eelviimane lõik algab lausega „kaitsealast arvatakse välja hoonestatud

alad ja kinnistud, mille sihtotstarve on elamumaa.“ Samas on seletuskirjas (p 2.4) ka märgitud, et

Rannamõisa loodusala piirid viiakse vastavusse kaitseala piiridega, jättes välja elamumaa sihtotstarbega

alad, millel puuduvad kaitse-eesmärgiks olevad väärtused.

Seletuskirjas on kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride osas välja jäetavad kinnistud ja alad

nimeliselt nimetatud. Seletuskirja p 2.4 näol on tegemist kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride

regulatsiooniga, ning seda ei saa mõista selliselt, et kogu kaitsealalt jääksid välja kõik hoonestatud alad

ja elamumaa sihtotstarbega alad. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et Vabariigi Valitsuse määruse nr

156 kehtestamisel sooviti kõik eramaad Rannamõisa maastikualast välja arvata. Käesolevas haldusasjas

ei ole aga vaidlust selle üle, et kaebajale kuuluv Kämpingu garaaži kinnistu ja Rannamõisa

kämpingukompleks ei asu kaitseala ega vööndi piiril vaid asub kaitseala piiranguvööndi keskmes.

Ka kaebaja poolt kohtule esitatud kaitse-eeskirja seletuskirjast (tl 9-15) ei nähtu kõigi eramaade

Rannamõisa maastikualast välja arvamise soovi. Kaebaja esitatud seletuskirjas on sarnaselt kehtiva

kaitse-eeskirja seletuskirjaga välja toodud alad, mis on kaitsealast välja jäetud ja nende alade väljajätmise

põhjendused. Kusjuures mõlemas seletuskirjas kaitsealast väljaarvatavad kinnistud ja hoonestatud alad

kattuvad.

50.7 Kaebaja etteheited, et puudub selgus, millised konkreetsed kaitstavad objektid Rannamõisa

kämpingukompleksi alal asuvad, on põhjendamatud. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on punktis 2.4

märgitud, et piiranguvööndis esineb elupaigatüüpi 9020 (vanad laialehised metsad), esinduslikkusega D,

37,2 ha ja nimetatud elupaigatüüp katab vööndist 69,2%. Piiranguvöönd piiritleti viisil, et inventeeritud

loodusdirektiivi elupaik jääks terves ulatuses vööndisse. Kaitse-eeskirja menetluse ajal kaebaja ja

Keskkonnaameti vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt asub Rannamõisa kämpingukompleksi ala

riigimetskonna kvartali 60 eraldisel 18 (Keskkonnaameti 31.07.2009 kiri nr HJR 17-3/16814-2 - tl 111).

Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjas nr HJR 17-3/121218-2 (tl 85) on kaebajale selgitatud millised

loodusväärtused endisel kämpingu maa-alal on tuvastatud. Viidatud kirjas märkis Keskkonnaamet, et

Harjumaa metskonna kvartali 60 eraldiste 15, 18 ja 19 näol on tegemist kompaktse metsaalaga, kus on

inventeeritud II kategooria looduskaitsealuse liigi Jumalakäpa (Orchis mascula) kasvukoht ning mitmed

vääriselupaigad ja II kategooria kaitsealuste loomaliikide Põhja-nahkhiir ja Pargi-nahkhiir suvised

elupaigad.

Vastustaja seletuse kohaselt lähtuti kaitse-eeskirja kehtestamisel kaitsealal läbiviidud inventuuridest ja

kaitseala kaitsekorralduskavast (tl 82). Kaitse-eeskirja seletuskirjas on ka viidatud metsaelupaigatüübi

9180* inventuurile (p 2.4), põhja-nahkhiire seireandmetele ja keskkonnaregistri andmetele (p 2.2). Seega

ei saa nõustuda kaebajaga, et kaitse-eeskirjas puuduvad viited varasematele inventuuridele. Vastustaja

on kohtule ka esitanud Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) sisalduvad andmed enne Vabariigi

Valitsuse määruse nr 156 jõustumist ja ka hiljem Rannamõisa maastikukaitsealal registreeritud liikide ja

elupaigatüüpide uuringute, inventuuride ja statistika kohta aastatel 1991, 1998, 2003, 2008, 2010, 2012,

2014 (tl 104-110), millest nähtub kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide olemasolu Rannamõisa

maastikukaitsealal kaitse-eeskirja kehtestamise ajal.

50.8 Kaebaja leiab, et kui kaitsealune liik või püsielupaik peaks paiknema eramaal, siis saaks neid kaitsta

eraldi, mitte kogu maa-alale kaitserežiimi kehtestamisega. Kohus kaebajaga ei nõustu. Maastiku kaitse

alla võtmise puhul ei saa selle iseloomust tulenevalt rääkida objektide eraldi kaitse alla võtmisest.

Rannamõisa maastikukaitseala on moodustatud peamiselt Rannamõisa panga (30–32m) ja sellega

piirnevate ranna-, metsa- ja poollooduslike koosluste ning nendega seotud elustiku mitmekesisuse ja

kaitsealuste liikide elupaikade ja elupaigatüüpide kaitseks. Seega on lisaks pangale kaitstavad sellel ja

selle all ning vahetus läheduses asuvad terved metsad, niidud ja rannad, mida ei saa üksteisest

eraldiseisvalt vaadelda ning mis ka geograafiliselt üksteisest eraldi ei asu. Kaebaja õigus kaevatavale

määrusele

kohtumenetluses

etteheiteid

teha

ammendub

aga

talle

kuuluva

Rannamõisa

kämpingukompleksi, sh Kämpingu garaaži kinnistu alaga.

50.9 Kohtu hinnangul ilmneb Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirjast ja selle seletuskirjast

selgelt vajadus kaitseala kaitse all hoidmiseks ning seda on piisavalt ja üheselt mõistetavalt ka

põhjendatud, arvestades ka LKS §-st 7 tulenevaid alternatiive. Rannamõisa maastikukaitseala (sh

kämpingukompleksi ala) kaitse all hoidmise kaalutlused annavad alust pidada kaitse-eeskirja

proportsionaalseks nii loodusväärtuste säilitamise eesmärgi kui kaebaja huvide suhtes. Kaitse-eeskirja

seletuskirjas sisalduvad õiguslikud põhjendused on kohtu hinnangul piisavad.

51. Kaebaja märgib kaebuses, et Maastikukaitseala korralduskavas 2008-2017 on väljendatud kämpingu

taastamise suhtes vastumeelsust, samuti ei võimalda kämpingu taastamist Keskkonnaministeeriumis

16.09.2014 inventuuri tutvustamisel antud seisukoht.

Maastikukaitseala korralduskavas või Keskkonnaministeeriumi informatiivse koosviibimise käigus

kämpingu taastamise suhtes väljendatud seisukohad ei kujuta endast kaitseala valitseja ametlikku

kämpingu taastamiseks nõusoleku andmisest keeldumist. Kaitse-eeskirjast ega ka LKS-st ei tulene

automaatset ehitamise keeldu ning vastavat keeldumist tuleb kaitseala valitsejal kõiki asjaolusid ja huve

arvestavalt kaaluda ja põhjendada. Seda on kaebajale selgitatud ka Keskkonnaministeeriumi 23.09.2014

kirjas nr 1-8/14/1159-8 (tl 125–126), milles on märgitud, et kaitseala valitseja annab oma seisukoha

ametlikus menetluses (tl 125 pöördel).

Kohtule teadaolevalt ei ole Rannamõisa maastikukaitseala valitseja (Keskkonnaamet) selgesõnaliselt ja

lõplikult kämpingukompleksi alal ehitiste taastamise lubatavuse osas seisukohta avaldanud. Kohus ei

jaga ka kaebaja kartust, et kaitseala valitseja kämpinguhoonete taastamise nõusoleku andmisest tingimata

keeldub. Kaitse-eeskirja seletuskirja punktis 2.5.2 on märgitud, et enamasti ei keelata tegevust, mis on

kaitse-eeskirjas lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida

lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. Pigem on

kaitseala valitseja seega pidanud võimalikuks seada ehitustegevusele kirjalikke tingimusi (vt seletuskirja

punkt 2.5.2), mitte tingimata keelduda igasugusest kaitsealal teostatavast ehitustegevusest.

52. Asjakohased ei ole kaebaja väited ehitiste asukohtade ja hoonete asendiplaani ning hoonete

ehituslikke detaile puudutavas osas ega ka kaitseala valitseja kämpingute taastamisel nõusoleku

andmisest võimaliku keeldumise õiguspärasust puudutavas osas, kuivõrd need ei ole käesoleva kaebuse

eseme suhtes asjassepuutuvad. Kohus ei hinda käesoleva kaebuse lahendamisel nende väidetega seotud

tõendeid (tl 134 ja 134 pöördel, 136–138). Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156

„Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ õiguspärasuse hindamisel võtta seisukohta selle osas, kas

kaitseala valitseja peaks nõusoleku andma või mitte. Kaitseala valitseja nõusolek on kaalutlusotsus, mille

tegemisse kohus, liiatigi veel ennatlikult, sekkuda ei saa.

53. Kaebuse kohaselt kaitse-eeskirja eelnõu pikaajalise menetluse jooksul muutus, kuid kaebajale

eelnõud ega selle seletuskirja tutvumiseks ei saadetud. Vastustaja märgib, et eelnõu ei ole peale

avalikustamise käigus esitatud ettepanekute arvestamist oluliselt muutunud, kuna täienesid üksnes kaitse-

eeskirja vorminõuded (LKS § 11), mida vastustaja järgis, kuid mis ei ole seotud looduskaitseliste

piirangutega.

Kohus, võrrelnud kehtiva Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja kaebaja

esitatud kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja (tl 9-15), siis mõlemas on märgitud, et Rannamõisa

maastikuala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 20. aprillist - 11. maini 2009 Keskkonnaameti Harju

kontoris ning Harku Vallavalitsuses. Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta

ilmusid 18.04.2009 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees ja 24.04.2009 kohalikus ajalehes Harju Elu.

Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 16.04.2009. LKS

§-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti kaitsealal paikneva 39 kinnisasja 39

füüsilisele ja juriidilisele eraomanikule, Riigimetsa Majandamise Keskusele ning Harku Vallavalitsusele

tähitud kirjaga teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku kohta. Informeeriti, et

kui selleks ettepanekuid ei laeku, avalikku arutelu ei korraldata. Maaomanikelt kirjadele vastukaja ei

tulnud ning tagasiside saadi Harku Vallavalitsuselt, ühelt Harku valla elanikult ja ühelt puudutatud isikult,

kellele koostati ja väljastati vastuskirjad juunis - juulis 2009. Märgitud on, et V.P. soovib säilitada kaitse-

eeskirjas olevat sõnastust, mis lubab alal ehitada kaitseala valitseja nõusolekul ning menetleja otsus -

kaitse-eeskirja piiranguvööndi regulatsiooni on täiendatud sättega, mis lubab olemasoleval hoonestusalal

ehitiste püstitamist kaitseala valitseja nõusolekul ja kooskõlastusel. Seletuskirjas on ka märgitud, et uute

ehitiste püstitamise võimalus eramaal, endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti sisse, kuna

avalikustamisel laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid

taastada (avaldatud seletuskirja p 2.5.4.2, kaebaja esitatud seletuskirja p 2.5, tl 12). Nii kehtiva

Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas (p 3) kui kaebaja esitatud kaitse-

eeskirja eelnõu seletuskirjas (p 3, tl 14) on ka märgitud, et 03.07.2009 toimus Harju kontoris kohtumine

kaitsealal lagunevate hoonete omaniku V.P.ga, kus arutati ehitamise võimalikkust endise riigimetsa KV

60 eraldisel 18.

Seega ei ole kaitse-eeskirja muutmise menetlust viidud läbi kaebaja teadmata. Kaebaja on kaitse-eeskirja

menetluses osalenud ning esitanud avaliku väljapaneku käigus ettepaneku, mis on kaitse-eeskirjas

arvesse võetud.

Kehtiva Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast nähtuvalt toimus kaitseala

kaitse-eeskirja teine avalik väljapanek 7.-28. jaanuarini 2013 Keskkonnaameti Harju kontoris ning Harku

Vallavalitsuses. Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmusid 04.01.2013

üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht ja 04.01.2013 kohalikus ajalehes Harju Elu. Väljaandes

Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.01.2013.

LKS § 9 ega § 91 lg 18 ei sätesta kaitse alla võtmise menetlejale kohustust teavitada uuest väljapanekust

kedagi personaalselt. Isegi kui kaebaja personaalselt informeerimata jätmisega oleks rikutud

menetlusnõudeid, ei saaks ainult sel põhjusel nõuda Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 kaebuses nõutud

osas kehtetuks tunnistamist. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ei saa haldusakti

kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohus on käesolevas haldussajas leidnud, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 on

kämpingukompleksi ja kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistu osas õiguspärane, kaebaja on

kaitse-eeskirja menetluses osalenud ja oma seisukoha avaldanud, sellega on ka arvestatud. Arvestades

Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eesmärki ja kämpingukompleksi alal ja kaebajale kuuluva

Kämpingu garaaži kinnistul asuvaid loodusväärtusi, ei saanud kaebaja teisest avalikust väljapanekust

personaalselt informeerimata jätmine mõjutada asja otsustamist.

54. Kaebaja väitel ei toimetatud talle kätte kehtestatud kaitse-eeskirja ega selle seletuskirja, nagu seda

näeb ette LKS § 112 lg 2 ning ta sai määruse avaldamisest teada juhuslikult 29.11.2013 (tl 4). LKS § 112

lg 1 sätestab, et kaitse alla võtmise menetluse läbiviija toimetab kaitse alla võtmise otsuse ja selle

seletuskirja menetlusosalisele kätte kümne päeva jooksul pärast otsuse avaldamist Riigi Teatajas ning

kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse kümne päeva jooksul pärast otsuse allakirjutamist. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt toimetatakse selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid

menetlusosalisele kätte elektrooniliselt, kui loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse käigus on isik

selleks nõusoleku andnud. Elektroonilisel kättetoimetamisel on isik kohustatud elektronposti teel

viivitamata kinnitama dokumentide kättesaamist. LKS 112 lg 3 kohaselt, kui elektrooniline

kättetoimetamine ei ole võimalik või isik ei ole elektroonilisel kättetoimetamisel kinnitanud dokumentide

kättesaamist, toimetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid menetlusosalisele kätte

väljastusteatega tähtkirjaga.

Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 avaldati Riigi Teatajas 13.11.2013, seega tulnuks see kaebajale kätte

toimetada hiljemalt 23.11.2013. Vastustaja väitel saadeti kaebajale Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 ja

selle seletuskiri väljastusteatega tähtkirjaga 04.12.2013 ja kaebaja sai selle Eesti Postilt kätte 19.12.2013

(tl 80). Seega toimetati dokumendid kaebajale kätte hilinemisega.

Kohus möönab, et tegemist on menetlusveaga, mida tulnuks menetlejal vältida. Sellegipoolest ei ole see

praegusel juhul kaitse-eeskirja tühistamise aluseks, kuna kaebaja ei ole nimetatud menetlusvea tõttu

minetanud kaitse-eeskirja kehtestamise määruse vaidlustamise õigust ning saab käesolevas

kohtumenetluses oma õigusi määruse vaidlustamise kaudu kaitsta. Seega puudub alus määruse osaliseks

tühistamiseks selle menetlusvea tõttu.

55. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrus nr 156 „Rannamõisa

maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks kaebuses taotletud

osas. V.P. kaebus Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-

eeskiri“ osaliseks tühistamiseks jääb rahuldamata.

56. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja

ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik