2-14-20412/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-20412

Tsiviilasi

A.V.i hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu)

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. mai 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.V.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.V. (registrikood XXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi

kaudu), esindaja Marju Altsaar

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

12. mai 2015 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu)

menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus A.V.i

kanda.

2. Jätta A.V.ile osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi

kanda.

3. Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

Advokaadibüroole Objartel & Partnerid advokaat Heiki

Kuninga poolt A.V.ile tsiviilasjas nr 2-14-20412 osutatud

õigusabi eest kokku 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot.

4. Saata käesoleva otsuse menetluskulude jaotuse p 3

teadmiseks

Eesti

Advokatuurile,

Advokaadibüroole

Objartel & Partnerid ning Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

1. Otsuse

peale

võivad

menetlusosalised

esitada

kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

2. Otsuse menetluskulude jaotuse p 3 osas võivad

edasikaebuse

Riigikohtule

esitada

Advokaadibüroo

Objartel & Partnerid või riik Rahandusministeeriumi

kaudu.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.V. (hageja) esitas 27. mail 2014 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi

kaudu; kostja) vastu tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju summas 30 000 eurot

hüvitamiseks.

Hagiavalduses märgitu kohaselt viibis hageja Tartu Vanglas perioodil 17.02.2011 – 18.06.2013.

Hageja vabastati vanglast raske haiguse tõttu. Hageja tervisliku seisundi kohta on märgitud

järgmist: lülisamba liikuvus on tugevalt piiratud nimmeosas, asendite muutused raskendatud,

kükitamine, kummardamine pole võimalik. Toolilt on hageja võimeline tõusma ja suuteline

liikuma lühikest maad küünarkarkude abil. Vanglas viibimise ajal koostati hagejale

rehabilitatsiooniplaan. Ravi Tartu Vanglas oli puudulik ja toimus erinevate ravimite dooside

suurendamise teel. Füsioteraapia teenust ei ole hageja saanud. Ebaregulaarne füsioteraapia ei ole

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktika kohaselt piisav. Rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud

teenuseid ja abivahendeid hageja ei saanud. Ravimite toimet ja kõrvalmõjusid hagejale ei

selgitatud. Halduskohus on leidnud, et hageja tervislik seisund on vanglas olles halvenenud. Viru

Vanglasse saabudes diagnoositi hagejal mitmeid haigusi, mida tal ei oleks olnud, kui ta oleks

vajalikku ravi saanud. Mittekohase ravi ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud abinõude

rakendamata jätmisega kahjustati hageja tervist. Tervisliku seisundi halvenemine avaldab mõju

kogu hageja elule. Hageja palub mõista kostjalt välja õiglane hüvitis summas 30 000 eurot

tekitatud füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste ning elukvaliteedi languse eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on juba varem esitanud kohtule kaebusi seoses tervisega,

kuid need on jäänud rahuldamata. Hageja tervislik seisund on järjest halvenenud alates

2004. aastast. Hageja on kahel korral keeldunud operatsioonist, mida selle väga heade

ravitulemuste tõttu Eestis laialt praktiseeritakse. Perioodil 05.11.2010 – 02.04.2012 ei olnud

hagejal ühtegi kehtivat rehabilitatsiooniplaani. Ebaõige on hageja väited selle kohta, et talle

määrati vanglas tundmatut ravimit ning et temale ei võimaldatud füsioterapeudi teenust. Hageja

on olnud Tartu Vanglas viibimise ajal pidevalt arstliku järelevalve all ning vangla on täitnud

temale seadusest tulenevaid kohustusi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 12. mai 2015 otsusega hagi rahuldamata, A.V.i esindaja kulud riigi kanda

ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) menetluskulud A.V.i kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja tervis on aja jooksul halvenenud.

Kohus viitas VÕS (võlaõigusseadus) § 758 lg-le 1, §-le 762, § 770 lg-tele 1, 3 ja 4, TTKS

(tervishoiuteenuste korraldamise seadus) § 2 lg-le 1, VangS (vangistusseadus) § 49 lg-le 1, § 52

lg-tele 1 ja 2, § 53 lg-tele 1 ja 2. Maakohus nõustus kostjaga, et hagi on liialt üldine ja

kohtumenetluses kontrollimatu. Kohus juhtis 30. jaanuari 2013 kirjaga nimetatud puudusele

hageja tähelepanu. Kuivõrd hageja ei ole sisuliselt viidatud puudusi kõrvaldanud, on tõendamata

kostja tegu kui üks objektiivse teokoosseisu element kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva

deliktilise vastutuse kohaldamiseks. Nimetatu ei võimalda kohtul hinnata põhjusliku seose

olemasolu. Hageja hulgaliselt esitatud tõenditest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks hagejal esinenud

haigused jätnud tähelepanuta või ravita.

Maakohus märkis, et rehabilitatsiooniteenus on soovitusliku iseloomuga ning selle eesmärk on

parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut. Hageja kui kinnipeetav ei saa eeldada

rehabilitatsiooniplaani täitmist sellises mahus nagu vabaduses viibivad isikud. Lisaks ei kehtinud

rehabilitatsiooniplaan kogu hageja vangistuses viibimise ajal. Tartu Vanglas viibimise ajal sai

rehabilitatsiooniplaani täita vastavalt sellele, millised olid vangla võimalused. Hageja ei ole

tõendanud, et arst ei avaldanud ravimiinfot. Mudaravi ja vesivõimlemise teenuse osutamise

võimalust Tartu Vanglal ei ole, seega ei ole Tartu Vangla ka kohustatud nimetatud teenuseid

osutama.

Maakohus leidis, et hageja ise ei ole olnud enda üldfüüsilise seisundi säilitamisel piisavalt aktiivne.

Ravist keeldumisel pidi hageja arvestama haigusehoogude võimaliku ägenemise ja tervise

halvenemisega. Hageja vaevused on tingitud tema haiguse iseloomust ja hageja enda

üldtervislikust seisundist, mitte aga talle arstiabi andmata jätmisest.

Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi raviarsti otsust, et temale on

näidustatud ergonoomiline voodi, käsimassaaž, jala- ja käeortoos ning statsionaarne ravi. Kuivõrd

hageja poolt kohtule esitatud dokumendis üksnes viidatakse võimalikele näidustustele, siis puudub

kohtul võimalus kontrollida hageja poolt kostjale ette heidetud tegevusetust. Käesoleva haigusjuhu

piltdiagnostika andmete põhjal ei olnud alust loota, et ravimeetodite kasutamine kas kodus või

kinnipidamiskohas võinuks mõjuda tervistavalt. Kuna hageja keeldus kirurgilisest ravist, millest

võinuks loota kiiremat abi (ja tema tahtevastaseks kirurgiliseks raviks ei olnud alust), on tema

pretensioonid Tartu Vanglas osutatud ravi kohta alusetud. Kohtud on korduvalt tuvastanud, et

hageja on Tartu Vanglas viibimise ajal olnud pidevalt arstliku järelevalve all, hageja on osutatud

asjatundlikku ravi vanglas võimaluste piires ning Tartu Vangla on talle seadusega pandud

kohustused täitnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. mai 2015 otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus menetlenud nõuet, mida hageja pole esitanud (TsMS § 439 rikkumine). Hagi

esitamise põhjuseks oli puuduliku rehabilitatsiooniteenuse ehk puuduliku raviteenuse saamine.

Mittekohaseks saab pidada raviteenust, kus kasvõi üks ettenähtud teenus jääb osutamata. Süüline

on rikkumine, kui ettenähtud raviteenus jäetakse osutamata. See asjaolu on tõendatud juba üksnes

hagi lisaks 17 oleva kostja vastusega, kus konkreetselt keeldutakse ettenähtud teenustest. Kohus

on jätnud tõendid hindamata. Asjaolu, et hageja talus valu kuni Tartu Vanglast lahkumiseni, on

tõendatud ravilehtedega ja Viru Vangla vastusega. Hageja selgitas hagi aluseks olevaid asjaolusid

ka 15.01.2015 menetlusdokumendis;

2) ei kajasta maakohtu poolt viidatud varasemad kohtuotsused perioodi, mil kehtis

rehabilitatsiooniplaan ning mil kostja pidi osutama selles ettenähtud teenuseid. Samuti ei ole

nendes otsustes käsitletud rehabilitatsiooniplaani täitmist ja sellega seonduvate teenuste osutamist;

3) ei ole maakohus lähtunud hageja rehabilitatsiooniplaani kirjapandust. Tuginemine Tartu Vangla

meditsiiniosakonna juhataja selgitustele ei ole põhjendatud. Meditsiiniosakonna juhataja osales

istungil nõustajana, kelle selgitused loetakse menetlusosalise poolt esitatuks. TsMS § 267 kohaselt

on tõendina käsitletavad vaid menetlusosalise vande all antud ütlused;

4) ei ühti maakohtu seisukoht hagi lisas oleva dr Asseri seisukohaga, mille kohaselt füsioteraapia

ja taastusravi on vajalikud, ravi kestuse otsustab taastusraviarst. Hagi lisas olevas Tartu Vangla

tellimusel Puudealase teabe ja Abivahendite keskuse poolt keskkonna kohandamise nõustamine ja

abivahendite soovitused nägid ette füsioterapeudi sekkumise kolmel korral aastas ühe nädala

jooksul. Antud teenust hageja ei saanud, seega on tegemist VÕS § 758 lg 2 rikkumisega;

5) on maakohus jätnud kohaldamata VangS 49 lg 1, § 52 lg 1 ja 2, § 53 lg 2 ja TTKS § 1 lg 2¹.

Maakohtu seisukoht seoses mudaravi ja vesivõimlemisega ei ole kooskõlas VangS § 52 lg-ga 2 ja

§ 53 lg-ga 2;

6) on maakohtu hinnang Eesti Patsientide Esindusühingu koostatud arvamusele ebaobjektiivne.

Uuringust nähtub, et see on tellitud Tartu Vangla poolt;

7) ei ole maakohus võtnud seisukohta hagiavalduses esitatud EIÕK otsuste osas (TsMS § 442

lg 8 rikkumine).

5. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) esitades hagi tervisekahjustuse tekitamise eest hüvitise saamiseks oli apellandil kohustus

eelkõige konkreetselt määratleda, milline tervisekahju tekkis. Pelgalt väite alusel, et tervis

halvenes, ei ole võimalik kontrollida, kas tervise halvenemine oli tingitud rehabilitatsiooniteenuse

väidetavast ebapiisavast saamisest või oli see halvenemine apellandil diagnoositud kroonilise

haiguse paratamatu tagajärg;

2) tegi maakohus otsuse apellandi esitatud nõude osas ega ole nõude piire ületanud;

3) ei ole maakohus tõendi ebaõige analüüsi tõttu materiaalõigust vääralt kohaldanud. Hagi vastuse

lisas nr 17 ei ole vastustaja väitnud, et keeldub apellandile rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud

teenuste osutamisest. Vastustaja viitab hagi lisadele nr 5 ja 10. Selleks, et apellant saaks väita, et

vastustaja on keeldunud temale füüsilise ravi või basseinis ravivõimlemise võimaldamisest, pidi

see olema apellandile ette nähtud temale koostatud rehabilitatsiooniplaanis;

4) on ebaõige apellandi väide, et kuna Tartu Vanglast lahkudes esines temal rohkem vaevusi kui

vanglasse saabudes, tõendab see seda, et vastustaja süül on apellandi tervis halvenenud. Apellant

pidi tõendama, et just rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teenused pidid vaevused kõrvaldama;

5) on maakohtu viited varasematele kohtulahenditele asjakohased, sest nendega on tuvastatud, et

vastustaja

ei

ole

apellandile

tema

vanglas

viibimise

ajal

tervishoiuteenuste,

sh rehabilitatsiooniplaanides ettenähtud teenuste osutamisel õigusvastaselt käitunud ega tema

tervise halvenemist põhjustanud;

6) ei soovinud vastustaja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitustega oma väiteid

tõendada, seega on öeldu näol tegemist menetlusosalise poolt antud selgitusega;

7) on asjakohatu viidata apellatsioonkaebuses, et maakohus on alusetult jätnud välja hagi lisadena

esitatud tõendid, mis on koostatud ajaliselt enne vaidlusaluse rehabilitatsiooniplaani koostamist

(hagi lisad nr 7 ja 10);

8) ei ole maakohus TsMS § 442 lg-t 8 rikkunud. EIÕK lahendid ei ole asja lahendamise seisukohalt

asjassepuutuvad tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 12. mai

2015 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks Tartu Maakohtu 12. mai 2015 otsuse

tühistamisele.

7. Apellandi väitel on maakohus menetlenud nõuet, mida hageja pole esitanud (TsMS § 439

rikkumine). Oma seisukohta on apellant sisustanud läbi selle, et hagi esitamise põhjuseks oli

puuduliku rehabilitatsiooniteenuse ehk puuduliku raviteenuse saamine, kuid nõude aluseks ei ole

olnud haiguse raviga seonduvad asjaolud.

TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida

ei ole esitatud.

Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kostja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud

mittevaralise kahju 30 000 eurot hüvitamiseks. Maakohus on otsuse teinud hageja esitatud nõude

kohta ning ei ole teinud otsust nõude kohta, mida ei esitatud, s.o kohus ei ole rikkunud TsMS

§-i 439.

Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et hagi aluseks olevate asjaoludena on hageja

ise muuhulgas märkinud: 1) Tartu Vangla ignoreeris hagejale rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas

märgitud abivahendeid ja tegevusi ning Tartu Vangla tegevusetuse tagajärjel on süvenenud

A.V.i puue; 2) hageja pöördus korduvalt Tartu Vangla poole kaebusega, et ravi pole piisav, kuid

olukord ei muutunud; 3) Tartu Vangla rikkus VÕS § 762, kuna hagejale ei tagatud ravi, mis talle

oli ette nähtud rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas; 4) vangla ei taganud hagejale vajaminevat

ravi, mida vangla ise ei saanud osutada, väljapool vanglat.

Seega on hageja hagi aluseks oleva asjaoluna märkinud lisaks rehabilitatsiooniplaanis märgitud

teenuste mittesaamisele ka Tartu Vangla poolt vajaliku ravi mittetagamist hagejale ning seetõttu

on maakohtu vastavad põhjendused asjakohased.

8. VangS § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu

vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.

TTKS § 1 lg 21 järgi käesolevat seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele

vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega.

VangS

§

lg

alusel

osutab

tervishoiuteenuseid

vanglas

tervishoiutöötaja

vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21

lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. Sama paragrahvi lg 2 järgi on arst

kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti

täitma teisi talle pandud ülesandeid.

TTKS § 2 lg 1 alusel on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi,

hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli kohustatud osutama hagejale tervishoiuteenust

tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel, seega kohalduvad asjas VÕS-i vastavad sätted (VÕS

§ 758 jj).

VÕS § 758 lg 1 kohaselt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik

(tervishoiuteenuse

osutaja)

osutama

oma

kutsetegevuses

teisele

isikule

(patsient)

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi,

nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse

osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

9. Lähtudes eelviidatud sätetest, saab asuda seisukohale, et tervishoiuteenuse mõiste TTKS-i ja

VÕS-i tähenduses on osaliselt kattuv. Põhimõtteliselt on igasugune tervishoiutöötaja erialane

tegevus tervishoiuteenuse osutamine ning VÕS-i tähenduses on tervishoiuteenus tegevus

tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel.

Hageja on esitanud hagi lepingulisel alusel ning kuigi lepinguline regulatsioon ei välista

deliktiõiguse paralleelset kohaldamist, ei ole antud juhul hageja taotlenud alternatiivselt kahju

hüvitamist deliktiõiguslikul alusel.

Hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus kohustust,

ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju

vahel on põhjuslik seos.

10. Vastavalt VÕS §-le 762 tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või

kaasama eriarsti.

VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2

nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade

ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama paragrahvi

lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse

aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile

tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata; ning lg 4 kohaselt kui

tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase

raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju

peab ka sel juhul tõendama patsient.

11. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja väitel Tartu Vangla perioodil 17.02.2011 kuni 18.06.2013

rikkunud kohustust tagada talle rehabilitatsiooniplaanis (I kd tl 15-24) märgitud ravi ja

abivahendeid, kuna ei osutanud ettenähtud raviteenuseid ning raviteenusteks, mille mittesaamist

hageja Tartu Vanglale ette heidab, on füsioteraapiateenus ja taastusravi (sh käsimasaaž,

raviujumine). Samuti ei ole hageja väitel Tartu Vangla teda kindlustanud vajalike abivahenditega,

sh ei olnud talle tagatud sobilik ratastool, libisemisvastast matti ja ergonoomilist voodit. Hageja

on ka seisukohal, et Tartu Vangla poolt ei võetud midagi ette hageja kaelaradikuliidi

leevendamiseks, talle ei selgitatud ravimite kõrvalmõjusid ja nende sobivust hagejale ei ole

tuvastatud.

12. Iseenesest õige on hageja väide, et tema tervis on Tartu Vanglas oleku ajal halvenenud

(töövõimetuse protsent on kasvanud 100%-ni), kuid samas ei tõenda hagejal kahju tekkimine

(töövõimetuse protsendi kasv) seda, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutajana

kohustust ja, ta on süüdi kohustuse rikkumises, ning rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos. Samuti ei tõenda kostjapoolset kohustuse rikkumist asjaolu, et hagejal esinesid

seoses haigusega valud.

Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kuna tal oli Tartu Vanglast lahkudes enam vaegusi kui

vanglasse saabudes, siis on tõendatud põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hageja tervise

halvenemise vahel. Asjaolu, et Tartu Vanglas halvenes hageja tervislik seisund veelgi võrreldes

eelneva perioodiga, ei tõenda põhjuslikku seost hageja tervisliku seisundi halvenemise ja Tartu

Vangla poolt raviteenuse osutamise (või väidetava osutamata jätmise) vahel. Asjas puuduvad

tõendid selle kohta, et Tartu Vangla poolne tegevus tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel

oleks põhjuslikus seoses hageja tervise halvenemisega.

13. Apellandi väitel ei ole maakohus lähtunud hageja rehabilitatsiooniplaanis kirjapandust ning on

jätnud osutamata selles ettenähtud rehabilitatsiooniteenused. Asja materjalide kohaselt on hagejale

koostatud rehabilitatsiooniplaan perioodiks 01.11.2007 - 5.11.2010 (I kd tl 96-111) ning

17.04.2012 - 30.09.2014 (I kd tl 112-134).

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum on 27.03.2013 kirjas (I kd tl 26) selgitanud hagejale, et

rehabilitatsiooniplaani

alusel

saab

ravi

rehabilitatsiooniteenust

osutavates

asutustes.

Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat

toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Tartu

Vangla ei ole rehabilitatsiooniteenust osutavaks asutuseks. Samas aga on isikul õigus

rehabilitatsiooniplaanis märgitud ravi või taastusravi saamiseks pöörduda oma perearsti või

eriarsti poole, s.o antud juhul oli hagejal õigus pöörduda ravi või taastusravi saamiseks Tartu

Vangla poole. Sotsiaalkindlustusamet on 26.04.2013 kirjas Tartu Halduskohtule (I kd tl 41-42)

märkinud, et A.V. võib rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas märgitud teenuseid (k.a

füsioterapeudi teenus) saada ka Tartu Vanglas.

Tulenevalt eeltoodust on asjakohatu apellandi väide, et Tartu Vangla on rikkunud kohustust

osutada rehabilitatsiooniteenuseid. Tartu Vanglal oli kohustus osutada ravi ja taastusravi teenust,

mille vajadus tuleneb rehabilitatsiooniplaani tegevuskavast, ning ta on seda ka teinud võimaluse

piires.

14. Kuigi apellant on oma nõude aluseks olevate faktiliste asjaoludena esile toonud

rehabilitatsiooniteenustega seoses olevad asjaolud, siis vaatamata hagi üldsõnalisusele võib siiski

sellest aru saada nii, et hageja soovib nõudes tugineda kostjapoolsele tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumisele seeläbi, et kostja ei osutanud talle vangistuse ajal asjakohast tervishoiuteenust,

jättis kostja haiguse ravimata ja vaevused leevendamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

tervishoiuteenuse osutajana rikkust VÕS §-st 762 tulenevat kohustust. Lepingu täitmise

hindamisel ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Asjaolu, et

tervishoiuteenuse osutamisega kaasnesid patsiendile negatiivsed tagajärjed (s.o vaevused ei

kandunud, vaid süvenesid), ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist oli mittenõuetekohaselt

osutatud teenusega.

15. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta arst-residendi Andres Asseri 21. jaanuari 2010 e-kirja

(I kd tl 29-30), sest kiri ei puuduta perioodi 17.02.2011 kuni 18.06.2013, mil Tartu Vangla

väidetavalt rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut.

16. Apellandi väitel on Tartu Vangla rikkunud süüliselt tervishoiuteenuse osutamise lepingut

sellega, et jättis ettenähtud raviteenuse osutamata, ning nimetatud asjaolu kinnitab Tartu Vangla

11.09.2012 vastus selgitustaotlusele (I kd tl 55).

Viidatud kirjast nähtub, et hagejale on osutatud füsioterapeudi teenust, eluruum vastab

erivajadustele, voodikõrgus on kohandatud; ortopeedi poolt (vastuvõtt 23.04.2012) ei määratud

ortoosi, vaid määrati konservatiivne ravi ja väljastati harjutuskava; raviujumine ei kuulu

kohustuslike ravimeetodite hulka ning füüsikalist ravivormi ei nähtu rehabilitatsiooniplaani

tegevuskavast.

Ringkonnakohtule on arusaamatu, kuidas eelviidatud kiri tõendab tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumist Tartu Vangla poolt nagu väidab apellant. Puudealase teabe ja abivahendite

keskuse 11. jaanuari 2012 kirja kohaselt (I kd tl 43) vesivõimlemise ja ujumisega sama tulemuse

annab regulaarne võimlemine ning massaaž ei ravi terveks. Seega on Tartu Vangla asunud

õigustatult seisukohale, et raviujumine ei kuulu kohustuslike ravimeetodite hulka.

Ortooside vajaduse määrab ortopeed ning kuna ortopeed ei ole hagejale ortoosi määranud, siis ei

saanudki Tartu Vangla seda iseseisvalt ilma vastava näidustuseta teha.

17. Kostja on tellinud Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuselt keskkonna kohandamise

nõustamise ja abivahendite soovitused (I kd tl 32-40). Kuigi tegemist on soovitustega, on asja

materjalidest nähtuvalt kostja neid vastavalt võimalustele järginud (näit augustis 2012 sai hageja

füsioterapeudi teenust – I kd tl 139-141).

18. Apellandi väite kohaselt on Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitus kõlbmatu tõend,

sest meditsiiniosakonna juhataja osales nõustajana istungil ning TsMS § 267 kohaselt on tõendina

käsitletav vaid menetlusosalise vande all antud ütlused.

Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 33 viidanud meditsiiniosakonna juhataja selgitusele, mis

tuleneb 21.03.2013 vastusest teabenõudele (I kd tl 14). Tegemist on dokumentaalse tõendiga

TsMS § 272 mõttes.

19. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna Tartu Vangla ei võimaldanud talle mudaravi ja

vesivõimlemise teenust, siis on rikutud § 52 lg-t 2 ja § 53 lg-t 2.

VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima

neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde.

Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse 11. jaanuari 2012 kirjas märgitu kohaselt (I kd tl 43-

44) „Tartu Vangla sõnul ei ole võimalik tagada kliendile vanglast väljaspool statsionaarset ravi.

Ravi saab kliendile pakkuda ka asutusesiseselt. Sel põhjusel on välja jäetud vesivõimlemine,

ujumine. Märgime, et sama tulemuse annab ka regulaarne võimlemine. Massaaž ei ravi klienti

terveks, küll aga teeb seda terapeutiline harjutus.“

Lähtudes eeltoodust nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kuna mudaravi ja

vesivõimlemise teenuse osutamise võimalus Tartu Vanglal puudub, siis ei olnud ta ka kohustatud

nimetatud teenuseid hagejale võimaldama.

20. Apellandi väitel on maakohtu hinnang Eesti Patsientide Esindusühingu koostatud arvamusele

ebaobjektiivne.

Maakohtu seisukoht on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 38, ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda korrata.

21. Apellandi väite kohaselt maakohus ei võtnud seisukohta hagiavalduses esitatud EIÕK otsuste

osas ning rikkus sellega TsMS § 442 lg-t 8.

Hagiavalduse punktides 3.8. – 3.11. on nimetatud 4 EIÕK lahendit ja lühidalt refereeritud nende

sisu. Arusaamatu on, milles peaks seisnema antud juhul maakohtu seisukoht hageja poolt

refereeritud EIÕK lahendite suhtes, s.o tegemist ei ole poole faktilise väitega ega tõendiga. Seega

ei ole maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8.

22. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Kuna Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) ei taotle menetluskulude rahaliselt

kindlaksmääramist, sest ei ole neid kandnud, siis ei määra ringkonnakohus rahaliselt

menetluskulusid kindlaks.

A.V.ile on osutatud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jätab

ringkonnakohus õigusabikulud riigi kanda.

23. Advokaat Heiki Kuningas esitas 17. septembril 2015 taotluse riigi õigusabi suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks A.V.i esindamise eest tsiviilasjas nr 2-14-20412.

Taotluse kohaselt osutas advokaat Heiki Kuningas A.V.ile riigi õigusabi 5 tunni ulatuses ja palub

määrata oma tasuks 200 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 40 eurot, kokku 240

eurot.

Ringkonnakohus leiab, et advokaat Heiki Kuninga taotlus riigi õigusabi saamiseks kuulub

rahuldamisele. Advokaat Heiki Kuninga taotlus on kooskõlas riigi õigusabi seaduse § 22 lg-ga 1

ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord.“

Ringkonnakohus leiab, et õigusabikulu summas 240 eurot on käesolevat tsiviilasja arvestades

mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata advokaat Heiki Kuningale

riigi õigusabi tasu kokku summas 240 eurot (sh käibemaks 20% summas 40 eurot). Nimetatud

summa kuulub väljamaksmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson