3-15-2303/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

27. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2303

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 5. augusti 2015 käskkirja nr 5-

2/1035 ja 1. septembri 2015 vaideotsuse nr 5-15/15/22552-

3 tühistamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: A.E.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Kerli Lubja

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.E.u kaebus. Tühistada Tallinna Vangla 5. augusti 2015 käskkiri nr 5-2/1035

ning Tallinna Vangla 1. septembri 2015 vaideotsus nr 5-15/15/22552-3.

2. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 15 (viisteist) eurot. Muus osas jätta poolte

menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 28. detsembril 2015 (HkMS § 180, 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD VASTUTUSOTSUS

1. 30. juunil 2015 registreeriti Tallinna Vanglas A.E.u märgukiri (tl. 28), mida alustas sõnadega

"kaimar, ma ei adu praegu, kas sa spetsiaalselt mängid lolli või pead mind napakaks" ning milles

kasutas samuti sõnastust "Kuidas sa väidad mulle, et ma ei ole nimeliselt välja toonud ühtegi

ametnikku, kui kõik nimed on olemas? milles su tegevuse point seisneb?"

2. Tallinna Vangla inspektor kontaktisik andis 5. augustil 2015 käskkirja nr 5-2/1035, määrates

A.E.ule distsiplinaarkaristusena 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise. Käskkirja kohaselt rikkus

A.E. 30. juuni 2015 registreeritud märgukirjas eelnimetatud sõnastust kasutades Tallinna Vangla

direktori 31. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1,

mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistujatega suhtlemisel järgima üldtunnustatud

viisakusreegleid. Käskkirjas tuuakse raskendava asjaoluna välja see, et teo toimepanemise ajal oli

A.E.ul 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kolm suhtlemiseeskirjade rikkumise eest.

3. A.E. esitas käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla 1. septembri 2015 vaideotsusega nr 5-

15/15/22552-3 (tl. 10) rahuldamata jättis.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. A.E. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla 5. augusti 2015

käskkirja nr 5-2/1035 ja 1. septembri 2015 vaideotsuse nr 5-15/15/22552-3 tühistamist. Kaebaja

on seisukohal, et karistus on määratud pärast aegumistähtaja möödumist, kuna tema andis

nimetatud märgukirja vanglateenistusele kinnises ümbrikus üle juba 26. juunil 2015. Kaebaja on

seisukohal, et märge "juristid" on tema märgukirjale tehtud enne selle registreerimist 30. juunil

2015.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Tallinna Vangla vaidleb A.E.u kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

leiab, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. Vastustaja selgitab, et kinnipeetavate

pöördumised jõuavad Tallinna Vanglas esmalt üksuse pädevate ametnikeni, kes esmakordse

pöördumise sisuga tutvuvad ning otsuse langetavad, milline vangla üksus pöördumist lahendama

peaks, misjärel edastab üksus pöördumised kantseleile registreerimiseks ja tööülesannete

suunamiseks. Ka selgitab vastustaja, et vanglal ei ole märgukirja sisuga kohustust tutvuda kohe,

vaid sellele vastamiseks ette nähtud 30-päevase tähtaja jooksul. Vastustaja hinnangul ei saa

rikkumisest teadasaamiseks seega lugeda märgukirja üleandmist vanglateenistujale või

märgukirja registreerimist, sest nende toimingute tegemisel märgukirja sisuga ei tutvuta.

Vastustaja

leiab,

et

märgukirja

üleandmisest

vanglateenistujale

hakkab

kulgema

vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikes 41 nimetatud 6-kuuline tähtaeg. Vastustaja märgib, et

Tallinna Vangla jurist M. Raiendik tutvus A.E.u märgukirjaga sisuliselt esmakordselt 6. juulil 2015,

millest hakkas kulgema karistuse määramise ühekuuline tähtaeg.

6. Vastustaja leiab, et kaebaja tegu vastas distsiplinaarsüüteo tunnustele, arvestades, et vangla

kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kohustuslik suhtlemisel kasutada teie-vormi ning A.E.u

märgukirjas kasutatud väljendid on lugupidamatust üles näitava iseloomuga. Vastustaja peab ka

määratud karistust proportsionaalseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et A.E.u kaebus tuleb

rahuldada. Vaidlusalune käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna esiteks on Tallinna

Vangla kaebajale distsiplinaarkaristuse määranud pärast vangistusseaduse (VangS) § 64 lõikes 41

sätestatud ühekuulise tähtaja möödumist ning teiseks ei nähtu, et karistuse määramisel oleks

arvesse võetud rikkumise raskust. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka asjas tehtud

vaideotsus.

8. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates

rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise

päevast arvates. Käesoleval juhul seisnes kaebajale süüks arvatud rikkumine ebaviisakuse

väljendamises vanglale adresseeritud kirjalikus avalduses (märgukirjas). Vaidlust pole selles, et

kaebaja märgukiri on Tallinna Vanglas registreeritud 30. juunil 2015 ega selles, et enne märgukirja

registreerimist on Tallinna Vangla Neljanda üksuse juht Raido Kerner teinud avaldusele märke

"juristid". Vaidlus on selles, milline päev tuleb lugeda rikkumisest teadasaamise päevaks VangS §

64 lg 41 tähenduses.

9. Rikkumisest teadasaamiseks VangS § 64 lg 41 tähenduses tuleb lugeda rikkumise koosseisu

kuuluvatest olulistest faktilistest asjaoludest teada saamist, mitte arusaamist sellest, et

nimetatud faktilised asjaolud täidavad distsiplinaarsüüteo koosseisu. Vanglal kui asutusel

iseenesest ei saa olla mingit teadmist, vaid selle teadmise kandjaks saavad olla vanglateenistuse

ametnikud. Tulenevalt VangS §-s 133 sätestatud vanglaametniku üldisest teavitamiskohustusest

tuleb kinnipeetava distsiplinaarsüüteost teada saamise päevaks lugeda päeva, mil mõnele selle

teavitamiskohustuse kandjaks olevale vanglaametnikule saavad teatavaks süüteo põhilised

faktilised asjaolud. Konkreetsest faktilisest asjaolust teadasaamine ei ole aga paljudel juhtudel

objektiivselt kontrollitav. Üldjuhul tuleb isik lugeda asjaolust teada saanuks hetkel, kui vastav

asjaolu oli talle nähtav või muul moel tajutav ning mõistlikult käituvana pidi ta selle asjaolu

esinemisest aru saama.

10. Kui vaidlusaluseks asjaoluks on teatud väljendusviisi kasutamine kirjalikus tekstis, siis on

sellest asjaolust teada saamise hetkeks selle teksti lugemise hetk. Samas seda, kas või millal

adressaat (või vangla puhul ükskõik milline VangS § 133 kohaselt teavitamiskohustuslik ametnik)

tegelikult teksti läbi loeb, ei ole võimalik enamasti tõsikindlalt kunagi tuvastada. Seaduses

sätestatud ning õiguste tekkimise või lõppemise seisukohast oluliste tähtaegade kulgemine peab

olema seotud objektiivselt kontrollitavate asjaoludega. Seetõttu leian, et kirjaliku avalduse sisust

teada saamise päevaks tuleks üldjuhul avalduse saamise päev, sest siis tekib saajal võimalus

avalduse sisuga tutvuda. Kuivõrd märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse

pöördumise esitamise seaduse (MVS) § 7 kohaselt tuleb avaldus registreerida hiljemalt selle

saamise päevale järgneval tööpäeval ning ka avaldusele vastamise tähtaeg hakkab eelnimetatud

seaduse § 6 kohaselt kulgema avalduse registreerimisest arvates, siis saab lugeda, et avalduse

sisu on organile teatavaks saanud avalduse registreerimisest. Avalduse saamise ja registreerimise

vaheline aeg ongi ette nähtud selleks, et haldusorgan saaks läbida protseduurid, mis on vajalikud

avalduse registreerimiseks ja selle sisuga tutvumiseks.

11. See, et adressaadi nimel kirjaliku avaldusega esimese toimingu teinud ametnik ei pidanud

vajalikuks või võimalikuks avalduse sisuga kohe tutvuda või et tal ei olnud ka seadusest või

ametiülesannetest tulenevalt kohustust seda teha, ei ole oluline. Siinkohal tasub analoogia korras

mõelda ka dokumentide kätte toimetamise regulatsioonile ja õiguslikele tagajärgedele – nii

haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses on seaduses sätestatud tähtaegade kulgemine

sõltuvuses üldjuhul vastava dokumendi kätte toimetamisest. See tähendab seda, et isiku õiguste

realiseerimise tähtaeg (nt. kohtule kaebuse esitamise õigus) või kohustuste täitmise tähtaeg (nt.

haldusaktiga pandud kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg) hakkavad kulgema hetkest, kui

vastav dokument on isikule kätte toimetatud, ilma et oleks vaja hiljem asuda uurima ja

kontrollima seda, kas isik selle dokumendiga sisuliselt tutvus või kas ta sellest õigesti aru sai. See

käsitlus lähtub sellest, et dokumendi kätte toimetamisega on haldusorgan teinud kõik, et isikule

dokumendi sisu teatavaks saaks. Sarnaselt sellega on kinnipeetav, esitades vanglale kirjaliku

avalduse, teinud endast kõik võimaliku, et avalduse sisu vanglateenistusele teatavaks saaks.

Selles osas erineb vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud süütegu oluliselt paljudest teistest

võimalikest distsiplinaarsüütegudest, mille puhul ei tee süüteo toimepanija ise midagi selleks, et

tegu vanglateenistusele teatavaks saaks või midagi selleks, et süütegu varjata. Seega on kirjaliku

avalduse registreerimise hetkeks võimaliku süüteo sisuks olevad faktilised asjaolud vanglale

nähtavad ning tuleb lugeda, et vangla on neist teadlik, ilma et oleks vaja kontrollida seda, kas või

millal mõni ametnik tegelikult avaldust luges. Sellega, et märgukirjale vastamiseks on aega 30

päeva, ei ole puutumust märgukirja sisust teada saamisega. MVS §-s 6 reguleerib seda, millise aja

jooksul tuleb vastata, mitte aga seda, millal tuleb lugeda, et avaldus on haldusorganile esitatud

või millal on haldusorgan selle sisust teada saanud. On tõsi, et haldusorgani ametnik, kelle

ülesanne on avaldusele vastata, ei pea avaldusega tutvuma kohe selle saamisel. Samas, vangla,

olles teadlik sellest, et distsiplinaarsüüteo eest saab karistuse määrata ühekuulise tähtaja jooksul

ning ka sellest, et süüteoks võib olla ebaviisakas väljendumine vanglale esitatud kirjalikus

avalduses, peab avalduste sisu selles valguses piisavalt varakult kontrollima või siis riskibki

sellega, et karistuse määramise tähtaeg möödub ning end halvasti ülal pidanud kinnipeetava

mõjutamiseks paremale käitumisele tuleb kasutada muid meetmeid.

12. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et A.E.u avaldus registreeriti Tallinna Vanglas 30. juunil 2015.

Vaidlust pole ka selles, et üksuse juht Raido Kerner oli kõnealust avaldust näinud ja sellele oma

resolutsiooni märkinud hiljemalt 30. juunil 2015. Seega tuleb vangla lugeda kaebaja avaldusest

ja selle sisust teada saanuks sel päeval. Mis puudutab seda, kas R. Kerner resoleerimisel avalduse

läbi luges või mitte, siis juba eeltoodud põhjustel pole see oluline. Samas on raske mööda vaadata

tõsiasjast, et üks väljenditest, mille kasutamist kaebajale distsiplinaarsüüteona ette heideti,

sisaldus avalduse esimese lauses. Selle tähelepanuta jäämine on väheusutav ka siis kui ametnik

kirja lõpuni ei lugenud.

13. Kuigi käskkiri tuleb tühistada karistuse määramise aegumistähtaja möödalaskmise tõttu,

pean täiendavalt vajalikuks märkida, et käskkirjas esineb ka oluline põhjendamispuudus.

Vaatamata sellele, et käskkirja kohaselt on karistuse määramisel hinnatud süüteo raskust, ei

selgu sellest tegelikult üldse, millise hinnangu distsiplinaarkaristuse määraja süüteo raskusele

andnud on. Nõustun käskkirjas esitatud seisukohaga, et kaebaja väljendas end kõnealuses

avalduses ebaviisakalt, ent konkreetsetel asjaoludel ei saa seda hinnata muul moel kui kerge

rikkumisena. Kaebaja väljendus ei olnud solvava iseloomuga, selles ei olnud kasutatud

vulgaarseid või ebatsensuurseid väljendeid, tegu ei olnud agressiivse väljendusega, see ei olnud

suunatud kinnipeetavate hulgas vanglateenistuse autoriteedi õõnestamisele ja selles ei vaieldud

vastu kohatul moel vanglateenistuse antud korraldustele. Väljendid "kas sa mängid lolli" ja

"milles su tegevuse point on" ei ole viisakate killast, ent kuivõrd kaebaja pöördumise ajendiks oli

oma varasemale avaldusele vanglateenistuselt saadud ebaadekvaatne vastus (mida vangla oma

30. juuli 2015 vastuskirjas nr 5-18/15/12467-8 (tl. 44) ka möönab) ning mingit usutavat kahjulikku

tagajärge selline ebaviisakus kaasa ei toonud ega saanudki tuua, siis ei saa rääkida eriti tõsisest

rikkumisest. Mis puudutab avalduses sina-vormi kasutamist, siis leian, et olukorras, kus vangla

direktor on ise möönnud, et suhtleb kinnipeetavatega ka sina-vormis ei saa kinnipeetava poolt

kirjalikus avalduses sina-vormi kasutamist ei eraldivõetuna ega koosmõjus teiste asjaoludega

samuti märkimisväärselt suureks rikkumiseks pidada.

14. Haldusasjas 3-3-1-3-15 tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et üldjuhul ei ole alust

käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena, kuna kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea

iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust

kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena. Nimetatud kohtuasjas käsitles Riigikohus

seejuures juhtumit, kus kinnipeetav karjus ametniku peale sõnadega "sina ei tule mulle oma

arvamust peale suruma, seda infot stendi peal ei olnud". Karjumine on iseenesest agressiivsuse

väljendus, lisaks sellele nähtub Riigikohtu otsusest, et seal käsitletud kinnipeetav hakkas karjuma

selleks, et seada kahtluse alla talle antud korraldus. Leian, et A.E.u kirjalikus avalduses kasutatud

väljendite mõju ei ole oma raskuselt võrreldav eelkirjeldatud karjumisega, vaid on sellest märksa

leebem. Samas ei saa VangS § 63 lõikes 1 esitatud distsiplinaarkaristuste loetelu valguses 7

päevaks kartserisse paigutamist käsitada leebe karistusena. Käskkirjas on põhjendatult viidatud

kaebaja varasemale karistatusele distsiplinaarsüütegude eest ning distsiplinaarkaristuse

määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada,

ent seejuures ei saa varasem karistatus olla karistuse liigi ja määra valiku põhiargument. Eraldi

võetuna ning muude kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise korral noomitust

vääriva süüteo puhul ei saa varasem karistatus tingida 7-päevaks kartserisse paigutamist ilma, et

see oleks karistuse määramisel hästi põhjendatud. Käesoleval juhul selliseid põhjendusi

käskkirjast ei nähtu.

15. Tallinna Vangla vaideotsus eraldivõetna kaebaja õigusi ei riku. Samas on kohtupraktikas

asutud seisukohal, et haldusakti tühistamise korral võib kaebaja sellekohase taotluse alusel

õigusselguse huvides tühistada ka vaideotsuse.

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Käesolevas

asjas 15. septembril 2015 tehtud määrusega on kaebaja menetlusabi korras vabastatud kaebuse

esitamisel tasumisele kuulununud 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. HkMS § 118 lg 2 kohaselt

tuleb vastav summa mõista vastustajalt välja riigituludesse.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik