3-14-51882/100 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51882

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus nõuetele mittevastavate

elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud

mittevaralise kahju summas 9000 eurot hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Mitte lubada apellatsiooniastmes kaebuse täiendamist kahju hüvitamise

nõuetega seonduvalt kaebaja diskrimineerimisega keele ja rahvusvähemusse

kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamisega kaebajaga

koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta.

2. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase 14.10.2015. a vastuväide Tartu

Ringkonnakohtu tegevusele seonduvalt 05.10.2015. a määrusega.

3. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus 14.10.2015. a vastuväitest

koopia saamiseks.

4. Jätta tähelepanuta Aleksei Pokrase 19.11.2015. a avaldus.

5. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus lisada asjale tõendina

meditsiinikaardid aastatest 2012-2014. Kuulutada menetlus kaebaja

tervisekaardi väljavõtet puudutavas osas kinniseks.

6. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 17.09.2015. a vastus

kohtunõudele. Tagastada Tallinna Vanglale 17.09.2015. a vastuse lisa 65-l lehel.

7. Rahuldada Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu

Halduskohtu 22.01.2015. a otsus resolutsiooni p 1 osas. Teha vastavas osas uus

otsus, millega rahuldada Aleksei Pokrase kaebus perioodi 30.04.2012-11.06.2013

osas kahjuhüvitise väljamõistmiseks osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt

Aleksei Pokrase kasuks välja kahjuhüvitis summas 335 (kolmsada

kolmkümmend viis) eurot. Jätta Tartu Halduskohtu otsus resolutsiooni p-de 2 ja

3 osas muutmata.

8. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse 20 (kakskümmend) eurot. Jätta

Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv) summas 520 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.12.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 19.06.2014 A. Pokrase kahjunõude, milles ta palus

hüvitada perioodidel 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 alla 3 m²

suuruses kambris viibimise tõttu inimväärikusele tekkinud 9000 euro suurune

mittevaraline kahju. A. Pokrase väitel oli kambrite sisustuse tõttu isikute kohta vaba

põrandapinda ca 6 m², mistõttu oli põhimõtteliselt võimatu kambris liikuda; dušši ja

telefoni võimaldati kasutada kord nädalas; 23 tundi oli lukustatud kambris; puudus

kambriväline tegevus; ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. A. Pokras leidis, et ta

võib kahju hüvitamise nõuet esitada 10 aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui 3 aastat

hetkest, mil ta sai teada tekitatud kahjust. A. Pokrase väitel sai ta

kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasusest teada 2014. aastal.

2. A. Pokras esitas 24.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks, kehtetuks ja jätta kohaldamata vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 6 lg 6 ning mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 9000 eurot

seoses ebapiisava elamispinna tagamisega kambrites perioodidel 30.05.2008-17.03.2009 ja

30.04.2012-11.06.2013. A. Pokras märkis, et ta jääb kahjunõudes toodud põhjenduste juurde,

millega palus kohtul arvestada, kui kaebuse põhjendustega. A. Pokrase väitel ei olnud tal

võimalik midagi teha olukorra leevendamiseks seonduvalt ruumipuudusega kambris, seega

puudus tal tõhus vahend kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.

3. Vastuseks Tartu Halduskohtu 10.09.2014. a kohtunõudele teatas Tallinna Vangla 11.09.2014. a kirjaga, et

kinnipeetavate poolt kahjunõuete massilise esitamise tõttu ei ole vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotlust

lahendanud.

4. Tallinna Vangla 04.11.2014. a vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/17693-2 tagastas Tallinna

Vangla direktor A. Pokrase kahju hüvitamise nõude perioodi 30.05.200817.03.2009 osas läbivaatamatult ning

jättis A. Pokrase kahju hüvitamise nõude perioodi 30.04.2012-11.06.2013 osas rahuldamata.

5. A. Pokras esitas 30.11.2014 täiendava seisukoha, milles ta palus tunnistada kehtetuks Tallinna Vangla

04.11.2014. a vastus kahjunõudele nr 5-18/14/17693-2. A. Pokras leidis, et tema kahjunõue on esitatud

õigeaegselt vastavalt riigivastutuse seaduse (RvastS) § 17 lg-le 3, ning vanglas viibimise ajal kehtis VskE § 6 lg

6 ja ainult kohtulahendist Tunis vs Eesti selgus, et seadusandja viis ta eksitusse. A. Pokras märkis, et tuginevalt

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast

välja arvata nii tualeti ala kui ka kambris asuva mööbli pindala. Veel märkis A. Pokras, et Euroopa

Vanglareeglistiku § 19 lg 2 järgi peab olema tagatud pesemisvõimalus mitte vähem kui 2 korda nädalas, ning

talle ei olnud tagatud normaalsed tingimused perega suhtlemiseks.

6. A. Pokras esitas 07.12.2014 taotluse, milles palus anda talle tõlk, et tutvuda asja materjalidega ja tõlkida Viru

Vangla vastuväited 04.11.2014 ja 28.11.2014 või saata asja ja vastuväidete tõlge vene keelde. Lisaks nõudis A.

Pokras, et kaebuse kohtus läbivaatamiseks ja täiendavate dokumentide esitamiseks määrataks uus tähtaeg.

7. Tartu Halduskohus jättis 22.12.2014. a määrusega rahuldamata A. Pokrase taotluse vastustaja vastuväidete

tõlkimiseks ja täiendavate dokumentide esitamise tähtaja muutmiseks, kuna vastustaja vastuväidete vene keelde

tõlkimine kohtu vahendusel ei ole võimalik, juhinduvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 80 lg-st 1

ja § 81 lg-st 6, seega ei ole ka vajadust tähtaegade muutmiseks.

8. A. Pokras esitas 29.12.2014 täiendava ja täpsustava seisukoha, milles ta nõudis 30.05.2008-17.03.2009

tekitatud kahju hüvitamist summas 5500 eurot, 30.04.2012-11.06.2013 tekitatud kahju hüvitamist koos tervise

kahjustamisega summas 10 000 eurot ning kohtueelsele nõudele mittetähtaegselt vastamisega, s.o vangla

04.11.2014. a vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/17693-2, tekitatud kahju hüvitamist summas

2000 eurot. A. Pokrase väitel sai ta 2013. a kevadel teada, et talle tekitati tervisekahju, kui tuvastati osteoartroos

(08.03.2013. a meditsiinikaart) ning kinnipeetavate õiguste rikkumisest vangla poolt sai ta teada advokaadilt

2014. a jaanuari lõpus. Veel märkis A. Pokras, et vangla on esitanud ebaõigeid andmeid kambrites veedetud

päevade ja kinnipeetavate arvu kohta. A. Pokras väitis, et liikumise ja füüsiliste harjutuste puudumisest tingituna

suurenes kehakaal ja tekkisid probleemid seljaga.

9. A. Pokras esitas 06.01.2015 protesti, milles ta palus vangla 29.12.2014. a täiendav vastus kaebusele

õigusvastaseks tunnistada. A. Pokrase väitel on tõendatud, et vangla tekitas kahju tema tervisele, mida eitades

rikub vangla kaebaja õigusi ja eksitab kohut, rikkudes HKMS § 15 lg-d 1 ja 2 ning § 16 lg-d 1 ja 2.

10. Tartu Halduskohus jättis 22.01.2015. a otsusega A. Pokrase kaebuse perioodi

30.04.201211.06.2013 osas rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse perioodi

30.05.2008-03.02.2009 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2); ei lubanud kaebajal täiendada

kaebust kohtueelsele nõudele vastamist ja tervise kahjustamist puudutavate kahju hüvitamise

nõuetega (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja oli Tallinna Vanglas 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013, kus valitsenud

tingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust pidi ta teada saama seal viibides. Vangla jätkuva

õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema

hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna kohtueelse menetluse taotlus vanglale

on koostatud 15.06.2014, on RvastS § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks

pidada perioodi 30.04.2012-11.06.2013 suhtes. Teise perioodi osas on see oluliselt ületatud.

Seadusandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise

vaidlustatu õigusvastasuse kohta. 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk, et

kahju kannatanud isikul oleks võimalik asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel

oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida.

2) Kohtueelses nõudes pole kaebaja tervise kahjustamist puudutavat väidet esitanud ning on

nii vanglale adresseeritud nõude kui kaebuse sõnastanud selgelt üksnes soovina saada hüvitist

inimväärikuse alandamise eest. Kohtueelne taotlus puudub ka vangla tegevusetusega

väidetavalt tekitatud kahju osas. VangS § 1¹ lg 8 ja HKMS § 47 lg 1 ei võimalda kinnipeetaval

kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, ei ole haldusakt, vaid

toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Selle peale pole võimalik

tühistamisnõuet esitada. Esitada ei saa ka iseseisvat tuvastamisnõuet, sest kaebaja on selle

lubatavuse ainsaks võimalikuks eelduseks oleva hüvitamisnõude juba esitanud ja kohus on

selle menetlusse võtnud. Seega puudub võimalus ja vajadus kaebuse nõude muutmiseks. Kuna

perioodi 30.05.2008-17.03.2009 ning tervise kahjustamise ja vangla tegevusetusega seotud täiendavate nõuete

osas ei ole kaebaja kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast,

siis tuleb kaebus vastavas osas HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ja taotlus kaebuse muutmiseks

rahuldamata jätta.

3) VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei

tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel

asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC ja pesemiskoht. Seega

on mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda ruumi külgede pikkuse korrutisena. Kaebaja

pole väitnud, et tal jäi mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, enama

nõudmiseks pole tal õiguslikku alust. Kaebaja pole ka väitnud, et tal ei lubatud kord nädalas telefoni kasutada,

rohkema nõudmiseks pole tal seadusest tulenevat alust. Kaebaja on 10.-19.12.2012 osalenud suitsetamisest

loobumise programmis, mil ta ei ole pidanud olema ööpäev läbi lukustatud kambris.

4) Kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, neid saab tahtmise korral teha ka kambris

või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud.

Tervisekaardi andmed kinnitavad, et kaebaja on vanglas viibimise ajal kurtnud mitmete terviseprobleemide, s.h

peavalu, unetuse ning valu üle põlves ja seljas, kuid nende põhjuseks on märgitud varasematel aastatel saadud

peatrauma, jalgpalli mängimisega kaasnenud vigastus ning 29.01.2013 aset leidnud kukkumine jäätunud trepil.

11.03.2013 ja 14.03.2013 kannetes on kirjas soovitus liikuda ja võimelda ning viide iseseisvate harjutuste

õpetamisele. Kuna kaebajale kohaldunud tingimused ei saanud vanglas tervishoiuteenust osutavatele isikutele

teadmata olla, pole alust arvata, et soovitused sisaldasid midagi niisugust, mille järgimine oli

kinnipidamistingimuste tõttu võimatu. 15.04.2013 kande kohaselt ei ole kaebaja ise tahtnud võimlemisest ega

liikumisest midagi kuulda ja eelistab passiivset olekut. Seda, et tegelikult pole kaebaja probleemiks olnud

ruumipuudusest tulenev vähene liikumisvõimalus, kinnitavad 18.09.2012 ja 06.05.2013 kanded, et kaebaja on

palunud arstilt jalutamiseks pingiga boksi, mis on ka väljastatud.

5) Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks jätta tähelepanuta Riigikohtu

seisukohad 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p-d 36, 38, 44). Kaebaja pole tõendanud, et

kambri pindala oleks olnud väiksem kui vastav õigusakt kinnipeetavale ette nägi. Ka

vastustaja andmed kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et

vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli tagatud kogu kaebusega hõlmatud ajal. Seega ei ole

vangla rikkunud õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele.

Rikkumist ei ole ka helistamise, pesemise, liikumise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise

võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Euroopa Vanglareeglistik on soovitusliku

iseloomuga dokument, milles sätestatu poole peab vangla oma tegevuse korraldamisel

püüdlema, kuid ei saa anda alust kaebaja nõude rahuldamiseks.

6) Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale ebameeldiv olla ja nii füüsilisi kui

vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski esitatust ei kinnita, et mõjutused olid vaatamata

suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulised, et peab kaasa tooma rahalise hüvitise. Järeldada

saab, et tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks ebapiisavast põrandapinnast ja muudest

kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs

Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et

kaebaja ei ole vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi kinnipidamistingimuste suhtes ning

koostas nõude alles siis, kui sai teada EIK lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud

suurest hüvitisest. Perioodil 24.09.2012-11.03.2014 väärikuse alandamisest tulenev nõue on

lubatav, kuid pole alust pidada vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks

mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus nimetatud osas rahuldamata.

7) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-

14 leidnud, et VskE § 6 lg 6 pole põhiseadusega vastuolus. Seega pole alust selle sätte

kohaldamata jätmiseks ning kaebuse vastav taotlus tuleb lugeda põhjendamatuks.

11. A. Pokras esitas 29.01.2015 taotluse saada asja kõik materjalid.

12. Tartu Halduskohus väljastas 03.02.2015 vastusega koopiad 30.11.2014. a seisukohast,

07.12.2014. a taotlusest, 28.12.2014. a kaebuse täiendusest ja 29.01.2015. a taotlusest, kuna

ülejäänud dokumendid on kaebajale allkirja vastu edastatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. A. Pokras esitas 22.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 22.01.2015. a otsus, millega kohus ei rahuldanud A. Pokrase kaebust ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada apellatsioonkaebus täies ulatuses. Veel märkis A. Pokras, et

taotleb kaebuse rahuldamist täies ulatuses, k.a täiendused, täpsustused ja taotlused, mille ta

esitas 28.12.2014 halduskohtule. A. Pokras palub lisada asjale tõendina kaebaja

meditsiinikaardid 2012-2014 kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on jätnud arvestamata kaebaja esitatud tõendid ja põhjendused vastustaja

õigusvastasest tegevusest 701 päeva vältel seoses kaebaja õigusi rikkuvate

kinnipidamistingimustega ülerahvastatud kambrites, millega on rikutud Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 6. Kohus ei arvestanud EIK ega

siseriikliku kohtupraktikaga ega ka õiguskantsleri arvamusega. Suitsetamisest loobumise

programmis osalemine kestis 4-5 tundi, millega vangla üritab vähendada 5 tunnini kaebaja

viibimist ülerahvastatud kambris 701-st ööpäevast. Kaebaja nõustub, et arvestataks kahju

tema õigusi alandavates tingimustes viibimise 700 ööpäeva eest.

2) Kohus õigusvastaselt keeldus rahuldamast taotlust tõlgi võimaldamiseks, rikkudes HKMS

§ 21 lg-t 1 ja § 49 lg-t 3, ning diskrimineeris kaebajat keele ja rahvusvähemusse kuulumise

tunnuse alusel, rikkudes EÕIK art-t 14. Lisaks ei rahuldanud kohus teadmata põhjusel

29.01.2015. a taotlust, võttes kaebajalt võimaluse kirjutada apellatsioonkaebus, arvestades

kõiki kohtul olemasolevaid materjale, millega käitus õigusvastaselt ja tekitas kaebajale kahju,

mille hüvitamist hakkab nõudma RvastS § 17 lg 1 kohaselt. Lisaks ei pööranud kohus

tähelepanu kaebaja protestile 06.01.2015.

3) Vangla poolt õiguste rikkumisest sai kaebaja teada hetkest, kui EIK tegi 19.12.2013. a

otsuse asjas Tunis vs Eesti. Seega sai ta teada, et vangla tekitas talle kahju vähem kui 3 aastat

tagasi ja möödas ei ole üle 10 aasta hetkest, mil vangla hakkas talle kahju tekitama, s.o alates

30.05.2008. Selle alusel nõuab kaebaja kaebuse läbivaatamist ja rahuldamist täies mahus, s.o

perioodide 30.05.200817.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 eest.

4) Arusaamatu, millises kohas ja mil viisil oleks kaebaja saanud tegeleda kehakultuuriga.

11.03.2013 ja 14.03.2013 soovitati tal liikuda ja õpetati tegema harjutusi, kuid on võimalik, et

kuna neid oli võimatu teha ülerahvastatud kambri ja jalutusboksi tingimustes, hakkas tal selg

tugevasti valutama, mistõttu ta vajas valuvaigisteid, kuid kokkuhoiu eesmärgil keelduti talle

valuvaigisteid väljastamast ja ta oli sunnitud paluma pingiga boksi. Seega passiivse eluviisi

lõi tema jaoks vangla.

5) EIK 19.12.2013. a otsuses Tunis vs Eesti määratles täpselt, milliseid kannatusi ja

ebamugavusi Tallinna Vangla seadusevastaselt tekitas kinnipeetavale ja määratles vaba

põrandapinna täpse piiri inimese kohta, millest väiksema korral rikutakse inimõigusi ja

kehtestas täpselt, millise summa peab vangla kannatanule maksma. Kaebaja püüab saada

maksimaalset rahalist kompensatsiooni Tallinna Vangla ebainimliku, õigusvastase tegevuse

eest kaebaja suhtes pika aja vältel.

6) Nõutav kahjuhüvitise summa 17 500 eurot on õiglane ja piisav, mis sisaldab kahju

hüvitamist diskrimineerimise eest keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning

selle eest, et vangla ei vaadanud kahjunõuet läbi ettenähtud tähtajaks ega avaldanud

haldusakti õigeaegselt ning vangla esitas valeandmeid kaebajaga koos kambris viibivate

kinnipeetavate arvu kohta.

14. A. Pokras esitas 24.03.2015 taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

15. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17.04.2015. a määrusega A. Pokrase taotluse ja ennistas

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja.

16. Tallinna Vangla esitas 08.04.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Nõude esitamise tähtaega tuleb arvestada hetkest, kui taotluse esitaja väidetavaid kannatusi

reaalselt tajuma sai hakata, s.o Tallinna Vanglasse saabumise hetkest. Kaebaja ei ole välja

toonud põhjendusi, et kahjunõude tähtaegne esitamine oli objektiivselt takistatud. Kaebaja on

hakanud kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma peale seda, kui tekkis teoreetiline

võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK 19.12.2013. a lahend Tunis vs Eesti). Seda kinnitab

kaudselt ka asjaolu, et vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja kurtnud kinnipidamistingimuste

üle. 3-aastane tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral

võimalik oma kaebeõigust realiseerida.

2) Passiivne eluviis on põhjustatud kaebaja enda käitumisest. Kamber ja jalutusboks ei ole nii

väikesed, et seal ei oleks võimalik liikuda ja võimelda, millist võimalust kasutavad paljud

kinnipeetavad. Tervisekaardi väljavõtted tõendavad, et seljavalu on seotud varasemate

vigastustega ega ole põhjustatud kinnipidamistingimustest.

3) Kuna kaebaja ei ole kahjunõudes märkinud, et talle on tekkinud tervisekahju, siis on tal

selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning halduskohus on otsuses õigesti

leidnud, et kaebajal ei ole õigust oma kaebust tervise kahjustamist puudutavate kahju

hüvitamise nõuetega täiendada. Põhjendamatu on kaebaja kahjunõude suurendamine

apellatsioonkaebuses toodud põhjustel, kuna diskrimineerimise, kahjunõude mittetähtaegse

lahendamise ja vangla poolt valeandmete esitamise osas on läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus. Seega ei ole lubatav nõude suurendamine.

17. Tallinna Vangla esitas 17.09.2015 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et kaebaja oli

kogu Tallinna Vanglas viibimise aja vahistatu staatuses ja suletud osakonnas. Veel teatas

vastustaja, et WC alune pind kambris nr 141 on 1,73 m², kambrites nr 330 ja 334 on 1,43 m²

ning kambrites nr 448, 452 ja 459 on 1,5 m².

18. A. Pokras esitas 27.09.2015 täiendava seisukoha, milles ta taotles ühendada asjad

nr 31451882 ja 3-15-1344 seoses sellega, et asjas nr 3-15-1344 on kõrvaldatud

kaebuse nr 314-51882 puudused ning on läbitud kohtueelne menetlus ja samuti

halduskohus. Veel taotles A. Pokras vajaduse korral ringkonnakohtul tagastada

mõlemad asjad halduskohtusse, ühendada asjad ühte menetlusse ja teha otsus nende

kahe kaebuse ühiste nõudmiste alusel. A. Pokras palus lisada tõenditena vanglas

09.03.2015 registreeritud kahjunõue nr 5-37/15/75-1, halduskohtus 27.05.2015

registreeritud kaebus nr 3-15-1344 ja halduskohtu 08.06.2015. a määruse koopia.

Ühtlasi palus A. Pokras teha talle koopia eelnimetatud dokumentidest ning lisada ja

läbi vaadata tõendina 21.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuse koopia nr 3-15-1344,

millest palus koopiat. A. Pokras palus kohtul välja nõuda kõik asja nr 3-15-1344

materjalid, läbi vaadata ja lisada tõendina.

19. Tartu Ringkonnakohus jättis 05.10.2015. a määrusega A. Pokrase taotluse asjade

nr 31451882 ja 3-15-1344 liitmiseks rahuldamata; jättis kaebaja taotluse täiendavate

tõendite kogumiseks rahuldamata; tagastas kaebajale esitatud tõendid 11-l lehel; jättis

kaebaja taotluse koopiate saamiseks rahuldamata. Kohus tegi kindlaks, et asjas nr 3-

15-1344 on tegemist määruskaebuse, mitte apellatsioonkaebuse menetlusega ning

kuna käesolevas asjas ei ole täidetud HKMS § 48 lg-s 1 toodud eeldus, et kaebuste

ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja lihtsamat lahendamist, siis ei ole

asjade liitmine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudus vajadus kaebaja

taotluste – tagastada vajaduse korral mõlemad asjad halduskohtule, ühendada

mõlemad asjad ühte menetlusse ja teha otsus nende kahe kaebuse ühiste nõudmiste

alusel – rahuldamiseks, kuna käesolevas asjas on ringkonnakohus saanud kaebaja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtta ja on teatanud asjas ka otsuse kuulutamise aja.

Ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole uute tõendite esitamist põhistanud ning ilmne

ei ole ka nende vajalikkus apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt.

Ringkonnakohus märkis, et kuna tagastab kaebajale esitatud uued tõendid, siis puudub

alus rahuldada taotlust teha talle nendest koopiad. Ringkonnakohtu hinnangul puudus

kaebajal käesolevas asjas vajadus enda õiguste kaitseks määruskaebusest asjas nr 3-

15-1344 koopia saamiseks, seega jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

20. A. Pokras esitas 14.10.2015 protesti, milles leiab, et ringkonnakohus rikub tema õigusi,

kuna on võtnud temalt õiguse kaevata 05.10.2015. a määrust kõrgema astme kohtusse.

A. Pokras leiab, et 11-l lehel esitatud tõendite vastu võtmata jätmine rikub tema õigusi.

A. Pokrase väitel asjade ühendamisest keeldumisega eksitab kohus ja esitab valeinfot selle

kohta, et ta on esitanud asjas nr 3-15-1344 määruskaebuse, kuigi kaebuses on märgitud, et see

on apellatsioonkaebus. A. Pokras märgib, et ringkonnakohus keeldus tahtlikult koopiate

väljastamisest, et ta ei saaks kohtu registreeringuga koopiaid esitada tõendina EIK-le.

21. A. Pokras esitas 19.11.2015 ringkonnakohtule avalduse, milles leiab, et ringkonnakohtu

05.10.2015. a määrusega koopiate väljastamata jätmise kohta rikuti tema õigusi, alandati tema

inimväärikust ja võeti võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid. A. Pokras nõuab, et

ringkonnakohus tunnistaks, et tema õigusi on rikutud ning maksaks talle mittevaralist kahju

summas 20 000 eurot. A. Pokras palub avaldusest koopiat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

23. Tartu Halduskohus jättis 22.01.2015. a otsusega A. Pokrase kaebuse perioodil

30.04.201211.06.2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata

(resolutsiooni p 1) ja perioodil 30.05.200803.02.2009 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja mittevaraline

kahju seisnes õigusvastaste kambri tingimustega kaebaja väärikuse alandamises. Halduskohtu

otsusest nähtuvalt ei lubanud kohus kaebajal täiendada kaebust kahju hüvitamise nõuetega sel

alusel, et vangla kaebaja kohtueelsele kahju hüvitamise nõudele õigeaegselt ei vastanud,

samuti sel alusel, et õigusvastased kambri tingimused kahjustasid kaebaja tervist (vt

resolutsiooni p 3). Eeltoodust tulenevalt lahendas halduskohus kaebuse vaid Tallinna Vangla

poolt õigusvastaste kambri tingimustega tekitatud 9000 euro suuruse mittevaralise kahju, mis

seisnes kaebaja väärikuse alandamises, hüvitamise nõudes.

24. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ning kahjuhüvitise

väljamõistmist summas 17500 eurot, vaieldes sisuliselt vastu nii halduskohtu poolt kaebuse

täiendamise mittelubamisele kui ka tuues välja uusi kahju hüvitamise nõude aluseid, milleks

on väidetavalt kaebaja diskrimineerimine keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel

ning vangla poolt valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibivate kinnipeetavate

arvu kohta. Ringkonnakohus tõlgendab seda kaebuse muutmise taotlusena.

25. Ringkonnakohus võtab eeltoodust tulenevalt esmalt seisukoha apellatsiooniastmes

esitatud kaebuse muutmise taotluse kohta ning kontrollib halduskohtu poolt kaebuse

muutmisest keeldumise (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3) õigsust (I); kontrollib seejärel,

kas halduskohus oli õigustatud jätma kaebuse Tallinna Vanglas viibitud perioodi

30.05.200803.02.2009 osas läbi vaatamata (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2) (II); uurib,

kas A. Pokrase kaebus perioodi 30.04.2012-11.06.2013 eest kahju hüvitamise nõudes on

põhjendatud (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1) (III); võtab seisukoha kaebaja väidete

osas, mis puudutavad kohtumenetlust halduskohtus (IV); lahendab A. Pokrase vastuväite

ringkonnakohtu tegevusele, taotluse vastuväitest koopia saamiseks ning jätab tähelepanuta

19.11.2015. a avalduse koopiate mitteväljastamisega tekitatud mittevaralise kahju summas

20 000 eurot, väljamõistmiseks ja avaldusest koopia saamiseks (V) ning lahendab viimaks

menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (VI)

I

26. Ringkonnakohus ei luba apellatsiooniastmes kahju hüvitamise nõude täiendamist

täiendavate kahjuhüvitise nõuetega, mille alusteks on halduskohtu poolt kaebaja

diskrimineerimine keele ja rahvusvähemusse kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt

valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta. Ka

halduskohtu otsus, mitte lubada kaebuse täiendamist (otsuse resolutsiooni p 3) on

õiguspärane.

27. Vastavalt HKMS § 49 lõikele 1 võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja

kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. HKMS § 49 lg-st 2

tuleneb, et pärast HKMS § 49 lõike 1 esimeses lauses nimetatud tähtaega, sealhulgas

apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige, kui seda

tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või

menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt.

28. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse täiendamine halduskohtu poolt väidetavalt käesolevas

kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega ei ole lubatav. Arvestades asjaolu, et

vastav vaidlus ei seondu Tallinna Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega ning selles

asjas ei ole vastustajaks Tallinna Vangla, vaid Justiitsministeerium (RvastS § 17 lg 1), kes ei

ole esimeses astmes vastustajana osalenud, ei ole seaduse järgi lubatav (HKMS § 3) asuda

käesoleva vaidluse esemega (Tallinna Vangla kambripinna nõuetekohasus) mitteseonduvat

vaidlust esmakordselt lahendama teises kohtuastmes. Samamoodi ei ole lubatav täiendada

senist kahju hüvitamise nõuet kahju hüvitamise nõudega uuel alusel, milleks on vangla poolt

valeandmete esitamine kaebajaga koos kambris viibinud kinnipeetavate arvu kohta, kuna

vastaval alusel esitatud kahju hüvitamise nõude osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset

menetlust läbinud.

29. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, mitte lubada kaebuse täiendamist

vangla poolt kaebaja tervise kahjustamist ning kohtueelsele nõudele vastamist puudutavate

kahju hüvitamise nõuetega (halduskohtu otsuse motiveeriva osa p-d 5-8). Halduskohus

märgib õigesti, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebaja kahju hüvitamise nõudest vanglale

(tl 12-14) ei nähtu, et nõude aluseks olnuks Tallinna Vangla kambri tingimustega kaebaja

tervise kahjustamine (otsuse p 8), vaid ainult väärikuse alandamine. Tallinna Vangla kambri

tingimustega tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude registreeris Tallinna

Vangla alles 03.06.2015 ning vastaval alusel esitatud kaebust menetleb halduskohus asjas

3151344. Kaebaja taotlus kahju hüvitamise nõude täiendamiseks seoses tervise

kahjustamisega on käesolevas asjas halduskohtule esitatud 28.12.2014 (tl 98-99) ning

halduskohtu otsus, mitte lubada kaebuse muutmist, on tehtud 22.01.2015. Seega on nii taotlus

kui ka otsus koostatud enne kaebaja poolt kohtueelses menetluses vanglale kahju hüvitamise

taotluse esitamist. Seetõttu leidis halduskohus õigesti, et kaebajal on VangS § 11 lg-st 8

tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohtu otsuse õigsuse kontrollimisel

ei oma tähtsust see, kas käesolevaks ajaks on kaebaja kohtueelse menetluse läbinud või mitte.

HKMS § 180 lg 1 sätestab, et poolel on õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras

edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Eeltoodust

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust selle tegemise ajal

esinenud faktilistest asjaoludest lähtudes.

30. Halduskohtule esitatud kaebuse täienduses taotles kaebaja mittevaralise kahju

väljamõistmist ka selle eest, et kaebaja kahju hüvitamise nõue lahendati vangla 04.11.2014. a

vastusega seaduses ettenähtust hiljem. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja

vaidlustas sisuliselt vangla vastuse kahju hüvitamise nõudele ning selgitas, et olukorras, kus

hüvitamisnõue on juba esitatud, puudub võimalus ja vajadus kaebuse nõude muutmiseks

vangla vastuse tühistamisnõudeks (otsuse p 8). Ringkonnakohus asub erinevalt halduskohtust

seisukohale, et kaebaja eesmärgiks ei olnud kaebuse täiendusest nähtuvalt siiski vangla

vastuse, vaid viivituse vaidlustamine kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel. RvastS §

18 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt võib kannatanu pärast seda, kui haldusorgan jätab kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu

hüvitise suuruse või viisiga, esitada halduskohtule kaebuse kahju väljamõistmiseks, mitte

haldusorgani otsustuse peale, millega kahjuhüvitise nõue lahendati, ei välista iseenesest

halduskohtule kaebuse esitamist ka haldusorgani poolt kahju hüvitamise nõude lahendamisel

tehtud menetluslike rikkumiste peale. Samas ei muuda eksimus kaebuse täienduse

tõlgendamisel ebaõigeks halduskohtu otsust, mitte lubada ka nimetatud osas kaebuse

muutmist. Nimelt ka nimetatud nõude puhul ei nähtu, et kaebaja oleks vastavas osas läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega olid mõlemad halduskohtule kaebuse täienduses

esitatud nõuded HKMS § 49 lg 1 järgi lubamatud, mistõttu ei lubanud halduskohus õigesti

kaebuse täiendamist uute nõuetega.

31. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses lisada asjale tõendina meditsiinikaardid 2012-2014.

Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja esitanud halduskohtule 09.12.2014 (I kd, tl 75)

halduskohtu nõudel väljavõtte kaebaja tervisekaardist, mis on eraldi köidetuna käesoleva

haldusasja materjalide juures. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse

rahuldamata. Samas kuulutab ringkonnakohus HKMS § 77 lg-st 1 ning TsMS § 38 lg 1 p-st 3

lähtudes käesolevas asjas menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtet puudutavas

osas.

II

32. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-st 2 nähtuvalt jättis halduskohus kaebuse

perioodi 30.05.2008-03.02.2009 osas läbi vaatamata. Otsuse põhjendustest nähtuvalt

(p-d 6 ja 18) on halduskohus perioodina käsitlenud siiski kaebaja poolt kaebuses ja

vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes nimetatud perioodi, s.o

30.05.200817.03.2009, mille osas on halduskohus ka otsustanud, et vastavas osas tuleb

jätta kaebus läbi vaatamata. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda otsuse

resolutsiooni p-s 2 nimetatud perioodi 30.05.2008-03.02.2009 ilmseks ebatäpsuseks,

mis ei mõjuta otsuse sisu. HKMS § 170 lg 1 p 1 järgi võib asja otsustanud kohus

menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud

nõue või taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata. Kuna kaebaja

halduskohtule vastavat taotlust ei esitanud, puudub ka ringkonnakohtul alus

halduskohtu otsuse resolutsiooni täiendamiseks. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas

halduskohtu otsus vaidlusaluse perioodi osas kaebuse läbi vaatamata jätmiseks on

õiguspärane.

33. Vaidlust ei ole selle üle, et vangla tagastas kaebaja 19.06.2014 vanglas

registreeritud kahju hüvitamise nõude perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas

läbivaatamatult, kuna leidis, et nõue oli esitatud tähtaja rikkumisega (tl 41p). Nimelt

sätestab RVastS § 17 lg 3, et taotlus haldusorganile tuleb esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi

teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või

selle põhjustanud sündmusest arvates. Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude

tähtaegsust kontrollis ka halduskohus, leides õigesti, et sellest oleneb, kas lugeda

kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte. Nii sätestab VangS § 11 lg 8, et

kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu

poole pöörduda vaid tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud RVastSis sätestatud korras

kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata

või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 järgi võib seadus näha mõnda

liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku

kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on

pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes

ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

34. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega (vt otsuse p 6) selles, et

kahjuhüvitise taotlus vanglale perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas ei olnud tähtaegselt

esitatud, ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Kaebaja

apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust eeltoodud osas halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Vastuseks kaebaja väidetele selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et RVastS §

17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte

kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda

EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine

asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (Riigikohtu

15.06.2015. a määrus nr 331-20-15, p 11). Seega, kuna kohtupraktika puudutab üksnes

võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see,

millal kaebaja sai EIK seisukohtadest teada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 näeb

ette, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud

tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Taotlus Tallinna Vanglale on koostatud

15.06.2014 ning vanglas registreeritud 19.06.2014 ehk üle kahe aasta hiljem esialgsest

menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast, mistõttu vanglal ei olnud võimalik

HMS § 34 lg-st 3 juhinduvalt menetlustähtaega ennistada. Seetõttu puudub ka kohtul vajadus

hinnata, kas A. Pokrasel esinesid objektiivsed või subjektiivsed põhjused tähtaja rikkumiseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendustele lisaks täiendavalt ka

märkida, et A. Pokrase kaebus kuulus perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas läbivaatamata

jätmisele HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, sest nimetatud perioodi osas ei olnud

kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud, mistõttu ei saanud

halduskohus nimetatud osas A. Pokrase kaebust tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 lubatavaks

lugeda.

III

35. Halduskohus jättis A. Pokrase kaebuse perioodi 30.04.2012-11.06.2013 eest kahju

hüvitamise nõudes rahuldamata. Halduskohus asus otsuse p-s 10 seisukohale, et kambri

põrandapinna hulka saab arvata nii pinna, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad

esemed ja seadmed kui ka WC ja pesemiskoha. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga

kambri sisustust puudutavas osas. Kaebaja on vastupidiselt halduskohtule seisukohal, et

isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast tualeti ala välja arvata. Ringkonnakohus

nõustub selles osas kaebajaga. Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei

saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda

eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale. Ka ei

ole see kasutatav väljaspool selle otstarvet. Ka EIK on 19.12.2013. a otsuses asjas Tunis vs

Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast tualeti pindala

välja. Seega on halduskohus käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel

ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja.

Halduskohus on otsuse p-s 15 vastustaja esitatud andmete alusel lugenud tuvastatuks, et

vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja

jooksul. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse

pinna põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.

Kambrite nr 141, 330, 334, 448, 452 ja 459 WC aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks

võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde vastustaja 17.09.2015. a vastuse ja loeb asjas

tuvastatuks, et WC suurus kambris nr 141 on 1,73 m², kambrites nr 330 ja 334 on 1,43 m²

ning kambrites nr 448, 452 ja 459 on 1,5 m².

36. Vastustaja poolt halduskohtumenetluses esitatud andmete (I kd, tl 45-49) ning vastustaja

17.09.2015. a vastuse alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis

30.04.04.06.2012 kambris nr 334, kus sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kinnipeetava kohta

põrandapinda 2,48-2,97 m² (kambris 5-6 kinnipeetavat), millest 2,48 m² 35-l päeval

(30.04.21.05.2012, 23.05.-04.06.2012) ja 2,97 m² 1-l päeval (22.05.2012); 05.06.-23.10.2012

kambris nr 330, kus kinnipeetava kohta oli 2,563,84 m² põrandapinda (kambris

46 kinnipeetavat), millest 2,56 m² 102-l päeval (05.06.-15.07.2012, 02.-07.08.2012,

21.08.13.09.2012, 19.09.-04.10.2012, 08.-22.10.2012), 3,07 m² 26-l päeval (16.-18.07.2012,

20.-21.07.2012, 31.07.-01.08.2012, 08.-14.08.2012, 18.-20.08.2012, 14.-18.09.2012,

05.07.10.2012, 23.10.2012) ja 3,84 m² 13-l päeval (19.07.2012, 22.-30.07.2012,

15.17.08.2012); 24.10.-03.11.2012 kambris nr 452, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda

kogu perioodi jooksul (11 päeva) 3,6 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 04.11.2012-01.01.2013

kambris nr 448, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (59 päeva)

2,68 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 02.01.-27.03.2013 kambris nr 459, kus kinnipeetava kohta

oli 3,42-5,1 m² põrandapinda (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 3,42 m² 45-l päeval

(02.06.01.2013, 08.-10.01.2013, 07.-21.02.2013, 25.-28.02.2013, 07.-24.03.2013), 4,1 m²

39l päeval (07.01.2013, 11.-30.01.2013, 01.-06.02.2013, 22.-24.02.2013, 01.-06.03.2013,

25.27.03.2013) ja 5,1 m² 1-l päeval (31.01.2013); 28.03.-11.06.2013 kambris nr 141, kus

kinnipeetava kohta oli 2,45-3,67 m² põrandapinda (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 2,45

m² 38-l päeval (28.03.-03.04.2013, 10.04.-01.05.2013, 07.-15.05.2013), 2,93 m² 37-l päeval

(04.09.04.2013, 02.-06.05.2013, 16.-28.05.2013, 30.05.-11.06.2013) ja 3,67 m² 1-l päeval

(29.05.2013). Seega ajavahemikul 30.04.2012-11.06.2013 viibis kaebaja kambrites, kus tal oli

isiklikku põrandapinda alla 3 m² kokku 272-l päeval, s.h alla 2,5 m² kokku 73-l päeval, ning

üle 3 m² kokku 136-l päeval. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu

järeldusega selles, et kaebajale oli tervel vaidlusalusel perioodil tagatud vähemalt 2,5 m²

suurune põrandapind.

37. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 30.04.2012-11.06.2013 sätestas VSkE § 6

lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel

viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6

sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st

tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja

kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse

määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK

12.03.2015. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) leidis kohus, et juhul, kui

kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste

kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas eitati artikli 3 rikkumist, kuna

kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit liikuda, kambrisse oli

loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik

voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-

1-9-14 leidnud (p 38), et ainuüksi 2,5 m² suurune kambripind isiku kohta ei ole niivõrd

intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et

inimväärikust alandava kohtlemise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid

konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse

p 44). Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud muude kambri tingimuste õigusvastasust,

vaid ainult seda, et talle ei olnud tagatud piisav põrandapind. Seega loeb ringkonnakohus, et

vaidlust kambrite muus osas nõuetekohasuse üle ei ole. Kaebaja väited seonduvalt

kehakultuuriga tegelemise võimatusega loeb ringkonnakohus alusetuks ning nõustub selles

osas halduskohtu põhjendustega (otsuse p 14) ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201

lg 4). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et ajal, mil kaebaja

viibis kambrites põrandapinnaga üle 3 m2, puudub alus kambri tingimuste õigusvastasuse

tuvastamiseks.

38. Mis puudutab kambri tingimusi ajal, mil kaebaja viibis 2,5 – 3 m2 suuruse isikliku pinnaga

kambris, leiab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus arvestab seda, et kaebaja oli

Tallinna Vanglas viibimise ajal kuni tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni

22.03.2013 (k.a.) vahistatu staatuses ja seejärel kuni 11.06.2013 (k.a.) vastuvõtuosakonnas

kinnisel režiimil (II kd, tl 38), mil tal oli võimalik väljaspool kambrit igapäevaselt liikuda vaid

ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal (I kd, tl 38p, p 16). Samas osales

kaebaja ajavahemikul 10.-19.12.2012 suitsetamisest loobumise sotsiaalprogrammis (I kd, tl

44). Programmis osalemise ajal oli kaebajal võimalik viibida kambrist oluliselt rohkem väljas

kui ainult 1tunnisel jalutuskäigul. Vastustaja 04.11.2014. a vastuses nr 5-18/14/17693-2

nimetatud andmetel olid kambrites osaliselt avatavad aknad, piisav ventileeritus ja

valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikauss. Samuti oli

kinnipeetavale tagatud duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, voodipesu vahetamine

reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00. Ka on kaebaja kasutanud võimalust lühiajalisteks

kokkusaamisteks ning tal oli võimalus laenutada raamatuid; vanglas väljastati ajalehti ja loa

alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid,

võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks

kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ajal

(kokku 10 päeva), mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis, ei saa kinnipidamistingimusi

kogumis, arvestades sotsiaalprogrammis osalemise kompenseerivat mõju, õigusvastaseks

pidada. Muul ajal, kui kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites,

tuleb kinnipidamistingimused seoses täiendava liikumisvõimaluse puudumisega, olenemata

vangla muudest võimalustest ning kambrite muus osas nõuetekohasusest, õigusvastaseks

lugeda. Kuna kaebaja viibis 2,5 m2 - 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku

199 päeva, sh 10.-19.12.2012, mil ta osales sotsiaalprogrammis, tuvastab ringkonnakohus

kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse 189 päeva osas.

39. Kaebaja viibis alla 2,5 m² suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku 73-l päeval

järgnevalt: kambris 334 kokku 35 päeva ja kambris 141 kokku 38 päeva. Vaidlust ei ole selle

üle, et väike isiklik põrandapind kambrites nr 334 ja 141 ei tulenenud mitte kambrite

väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t vaidlusalustel ajaperioodidel, mil

kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks

ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks.

40. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus on seisukohal, et 262 päeva

eest, mil kaebaja pidi ilma täiendava liikumisvõimaluseta viibima alla 3 m² suuruse

põrandapinnaga kambrites, on tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul on

põhjendatud välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi.

Arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus asjaoluga, et muude kambri tingimuste

rikkumist ei ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja

kahjuhüvitis üle 2,5 kuni 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris viibitud 189 päeva eest kokku

189 eurot (1 euro päevas) ning alla 2,5 m2 suuruses kambris viibitud 73 päeva eest kokku 146

eurot (2 eurot päevas).

IV

41. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud ka vastuväiteid halduskohtu poolt tõlgi

mittevõimaldamisele. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kaebaja halduskohtus tõlgi andmist

või vangla 04.11.2014. a ja 28.11.2014. a vastuväidete tõlke edastamist. Kohtupraktikas on

sedastatud, et kirjalikus menetluses võib tõlk osaleda toimiku materjalidega tutvumisel või

tõlkida HKMS § 80 nõude täitmiseks menetlusosaliste esitatud võõrkeelseid kirjalikke

seisukohti (Riigikohtu 22.09.2015. a määrus nr 3-3-1-40-15, p 14). Asja materjalidest

nähtuvalt on vangla 04.11.2014 koostanud vastuse A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse ja

selle osalise tagastamise kohta (I kd, tl 41-43) ning 28.11.2014 esitanud halduskohtule vastuse

A. Pokrase kaebusele (I kd, tl 37-40p). Eelnimetatud dokumentides on vastustaja väljendanud

samaseid seisukohti seonduvalt kaebaja taotlusega mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vanglas. Seega on sisult tegemist identsete

seisukohtadega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tõlke mittesaamisest hoolimata

saanud 30.11.2014 esitada täiendava seisukoha (I kd, tl 61-67) vangla 04.11.2014. a vastusele.

Ka on kaebaja saanud esitada 29.12.2014 täiendava ja täpsustava seisukoha (I kd, tl 89-96).

Seega ei ole tõlke mittesaamine kaebajal täiendavate seisukohtade esitamisel takistuseks

olnud, mis annab ringkonnakohtu hinnangul aluse järeldada, et kaebaja on olnud tegelikkuses

vastustaja seisukohtadest igati teadlik hoolimata tõlke mittesaamisest. Seetõttu puudub alus

asuda seisukohale, et tõlke võimaldamata jätmine mõjutas asja lõpptulemust, mistõttu ei too

kaebaja vastuväited eraldiseisvalt kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.

42. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et talle ei ole teada põhjused, miks halduskohus ei

rahuldanud tema 29.01.2015. a taotlust (I kd, tl 131, tõlge tl 132). Halduskohus vastas kaebaja

29.01.2015. a taotlusele, milles viimane soovis asja kõiki materjale, 03.02.2015 (I kd, tl 133).

Kaebaja sai halduskohtu vastuse tõlke kätte 05.02.2015 (I kd, tl 137). Halduskohus on

vastuses selgelt märkinud, millised dokumendid ta kaebajale edastab ning selgitanud ka seda,

et ülejäänud kohtudokumendid on kaebajale juba allkirja vastu edastatud. Eeltoodust

tulenevalt sai kaebaja järeldada, et seoses ülejäänud kohtudokumentide edastamisega puudus

alus kaebaja taotluse vastavas osas rahuldamiseks.

43. Kaebaja väitel jättis halduskohus kaebaja 06.01.2015. a protesti (I kd, tl 113) tähelepanuta.

Ringkonnakohus märgib, et HKMS §-st 256 tulenevalt võib protesti esitada haldusorgan,

kellele see õigus on antud seadusega. Seega kaebajal protesti esitamise õigus puudub. Kaebaja

poolt esitatud dokumenti saab käsitleda vastustaja täiendava vastuse kohta esitatud

seisukohana. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole protesti näol tegemist vastuväitega kohtu

tegevusele HKMS § 90 mõistes, kuna kaebaja seisukoht ei seondu kohtu tegevusega, vaid

vastustaja poolse tegevusega ehk täiendava vastuse esitamisega. Ekslik on kaebaja arvamus,

et halduskohus ei ole protestis toodud väiteid hinnanud. Kaebaja 06.01.2015. a protestis

toodud seisukohad kajastuvad Tartu Halduskohtu 22.01.2015. a otsuses kaebaja seisukohana

(I kd, tl 119p) ning halduskohus on otsuses võtnud seisukoha nii perioodi 30.05.2008 kuni

03.02.2009 puudutava kaebuse lubatavuse kui ka kaebaja tervise kahjustamist puudutava

kaebuse täienduse osas, millega seonduvaid väiteid esitas kaebaja ka oma 06.01.2015. a

protestis halduskohtule. Seega on kaebaja etteheide halduskohtu tegevusele alusetu.

V

44. Kaebaja esitas 14.10.2015 protesti ringkonnakohtu 05.10.2015. a määrusele (II kd, tl 68).

Nimetatud määrusega jättis ringkonnakohus A. Pokrase taotluse haldusasjade nr 3-14-51882

ja 3-15-1344 liitmiseks, haldusasjas nr 3-15-1344 tõendite juurdevõtmiseks ning koopiate

saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase protest on käsitletav

vastuväitena kohtu tegevusele HKMS § 90 mõistes. Nimetatud sättes reguleeritud kohtu

tegevusele vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele

menetlusvigadele, mis puudutavad selliseid menetlustoiminguid, mille peale

menetlusseadustik ei võimalda esitada iseseisvalt määruskaebust (vt K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk 347).

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata.

45. Ringkonnakohtu 05.10.2015. a määruses tehtud otsustused ei ole HKMS järgi

määruskaebusega vaidlustatavad, mistõttu on kaebaja arvamus, nagu võtnuks ringkonnakohus

temalt võimaluse Riigikohtusse edasikaebamiseks, väär. Ringkonnakohus märgib täiendavalt,

et kaebajal on võimalik osundada ringkonnakohtu menetluslikele eksimustele ka käesolevat

kohtuotsust Riigikohtusse edasi kaevates. Seega ei ole ringkonnakohus A. Pokrase

kaebeõigust mingilgi viisil piiranud. Kaebaja väide asjas nr 3-15-1344 apellatsioonkaebuse

esitamise kohta on ebaõige, sest Kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja nimetatud

asjas esitanud ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 08.06.2015. a määruse

vaidlustamiseks. Hoolimata kaebaja poolt dokumendile märgitud pealkirjast on HKMS § 203

lg-st 1 tulenevalt halduskohtu määruse peale võimalik esitada üksnes määruskaebus ning

HKMS §-st 180 tulenevalt on apellatsioonkaebust võimalik esitada vaid halduskohtu otsuse

peale. Seega ei ole ringkonnakohus 05.10.2015. a määruses eeltoodu osas valeinfot esitanud.

Kuna kaebaja ei ole nõus ka sellega, et ringkonnakohus keeldus talle määrusega kohtu

registreerimismärkega dokumentidest koopiate tegemisest, märgib ringkonnakohus, et EIK

poole pöördumisel ei kehti nõuet, et isik peab esitama kohtu registreeringuga koopiad. EIK

kohtureeglite reegli nr 47 (http://www.echr.coe.int/Pages/home.aspx?p=applicants/est&c=)

kohaselt, mis reguleerib individuaalkaebuse sisu ja lisatavaid dokumente, tuleb kaebusele

lisada dokumentide koopiad, kuid ei ole nõuet, et lisada tuleb kohtu registreerimismärkega

dokumentide koopiad. Seega on kaebaja vastav etteheide asjakohatu. Eelnevat arvestades on

ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata.

46. Kaebaja taotluse, saada koopia 14.10.2015. a vastuväitest, jätab ringkonnakohus samuti

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas vajadus enda

õiguste kaitseks vastuväitest koopia saamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord

selgitavalt märkida, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d

88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas

on selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2.

Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab

menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja

saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast

vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et

taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub

menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne

dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a

määrus nr 37150215).

47. A. Pokras esitas 19.11.2015 ringkonnakohtule täiendava avalduse, milles leiab, et

ringkonnakohtu 05.10.2015. a määrusega koopiate väljastamata jätmiseks rikuti tema õigusi,

alandati tema inimväärikust ja võeti võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid. A. Pokras

nõuab, et ringkonnakohus tunnistaks, et tema õigusi on rikutud ning maksaks talle

mittevaralist kahju summas 20 000 eurot. A. Pokras palub avaldusest koopiat.

Ringkonnakohus märgib, et kuna taotlus on esitatud pärast ringkonnakohtu poolt määratud

täiendavate tõendite ja taotluste esitamise tähtpäeva, jätab ringkonnakohus taotluse HKMS §

51 lg 4 ning § 55 lg 2 alusel tähelepanuta.

VI

48. Eeltoodust lähtudes ei luba ringkonnakohus apellatsiooniastmes kaebuse täiendamist

kahju hüvitamise nõuetega seonduvalt kaebaja diskrimineerimisega keele ja rahvusvähemusse

kuulumise tunnuse alusel ning vangla poolt valeandmete esitamisega kaebajaga koos kambris

viibinud kinnipeetavate arvu kohta, jätab rahuldamata kaebaja vastuväite ringkonnakohtu

tegevusele ning rahuldamata kaebaja taotluse vastuväitest koopia saamiseks. Ühtlasi jätab

ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse toimikusse tõendina meditsiinikaartide

lisamiseks aastate 2012-2014 kohta; kuulutab menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi

väljavõtet puudutavas osas ning võtab asja materjalide juurde Tallinna Vangla 17.09.2015. a

vastuse kohtunõudele. Ringkonnakohus rahuldab A. Pokrase apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistab Tartu Halduskohtu 22.01.2015. a otsuse resolutsiooni p 1 osas. Ringkonnakohus teeb

vastavas osas uue otsuse, millega rahuldab A. Pokrase kaebuse perioodi 30.04.2012-

11.06.2013 osas osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt A. Pokrase kasuks välja

kahjuhüvitise summas 335 eurot. Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu otsuse

resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas muutmata. Kuna ringkonnakohus ei kasutanud asja

lahendamisel Tallinna Vangla 17.09.2015. a vastuse lisa, mis puudutas Tallinna Vangla

kodukorda selle muudetud versioonides, tagastab ringkonnakohus vastustajale vangla

17.09.2015. a vastuse lisa 65-l lehel.

49. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu

Halduskohus vabastas 16.10.2014. a määrusega (I kd, tl 25-25p) kaebaja täielikult riigilõivu

270 euro tasumisest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas 17.04.2015. a

määrusega (I kd, tl 193-194p) kaebajale menetlusabi andmist. Arvestades kaebuse rahuldatud

osa (3,72%), tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 20 eurot. Kaebaja

menetluskulud (riigilõiv) summas 520 eurot jäävad tervikuna Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel