3-13-2392/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-2392

Haldusasi

Veikko Ahvenaineni kaebus Tartu Vangla 10. oktoobri

2013. a käskkirja nr 6-1/394 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Veikko Ahvenaineni ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Veikko Ahvenainen

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Veikko Ahvenaineni ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 3. aprilli 2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28.

detsember 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 10. oktoobri 2013. a käskkirjaga nr 6-1/394 kohaldati Veikko Ahvenaineni suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid,

kuna vangla oli kindlaks teinud, et V. Ahvenainen omab osade kaaskinnipeetavate üle

mõjuvõimu ning õhutab neid käituma teiste suhtes negatiivselt, see omakorda seab ohtu nii tema

enda kui kaaskinnipeetavate julgeoleku.

V. Ahvenainen esitas mainitud otsusele vaide, mis jäeti Tartu Vangla 13. novembri 2013. a

otsusega nr 1-11/473-2 rahuldamata.

Kaebaja suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 11. novembril ja

9. detsembril 2013. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati Tartu Vangla

10. jaanuari 2014. a käskkirjaga nr 6-1/19.

2. V. Ahvenainen esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud käskkirja

tühistamiseks. Kuna kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Tartu

Vangla 10. jaanuari 2014. a käskkirjaga nr 6-1/19, läks kaebaja tühistamiskaebuselt üle

tuvastamiskaebusele. Kaebuse kohaselt:

2.1. Tartu Vangla on kaebaja suhtes põhjendamatult rakendanud VangS § 69 ning sellega seoses

piiranud ebaseaduslikult kaebaja liikumisvabadust, ebaseaduslikult ta eraldatud kambrisse

paigutanud, ebaseaduslikult piiranud tema suhtlemisvabadust ning ebaseaduslikult keelanud

kaebajale kehakultuuriga tegelemise.

2.2. Kaebaja sõnutsi ei mõjuta ta teisi kinnipeetavaid negatiivselt ega oma neid oma mõju all.

Kaebaja on vangistust kandnud küllaltki lühiajaliselt, tal ei ole sidemeid erinevate

grupeeringutega.

2.3. Kaebaja on ise soovinud minna julgeolekuosakonna ametnike jutule, kuid talle ei ole seda

võimaldatud.

3. Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt järgmistel

põhjendustel:

3.1. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb lähtuda VangS § 69 lg-des 1 ja 2

sätestatust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab, kui vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustumisest, st meetmeid võib kohaldada tõkestaval

või preventiivsel eesmärgil. Kaastööteatisest nr KT1350000304 nähtuv informatsioon ühes

varasemate intsidentidega lõi vastustajale põhjendatud kahtluse, et kaebaja on oma tegevusega

loonud ohu teistele isikutele, selle kaudu ka endale ja vangla julgeolekule üldiselt. Kaaludes, kas

isiku suhtes tuleb kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid või mitte, ei tule läbi viia

menetlust, mis lähtuks süüteomenetluses kehtivatest reeglitest, mistõttu kaebaja sellekohased

väited ei ole asjakohased.

3.2. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui

langevad ära VangS § 69 lg-s 1 nimetatud alused. 10. oktoobri 2013. a käskkirjas, millega

otsustati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, on märgitud, et nende

abinõude kohaldamise jätkamise vajaduse küsimus otsustatakse iga järgneva kuu 10. päevaks.

10. jaanuari 2014. a käskkirjaga nr 6-1/19 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine. Vastustaja selgituse kohaselt langes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

alus ära seetõttu, et kaebaja oli võimalik ümber paigutada elusektsiooni E3 ning kinnipeetavad,

kellele kaebajal mõju oli, on vanglast vabanenud. Selle võimaluse kaalumist ei nähtu täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel, kuid see on põhjendatud, sest vastav otsustus

tuleb teha piiratud ajaressursi tingimustes. Kuid hiljemalt esimeseks pikendamise otsustamiseks

pidi vastustaja välja selgitama, millised on võimalused kaebaja ümberpaigutamiseks ja vastavalt

nende võimalustega arvestama täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otsustamisel. Ümberpaigutamise võimaluse kaalumata jätmine on oluline kaalumisviga, kuna see

võib kaasa tuua olukorra, kus jääb kasutamata kaebaja õigusi oluliselt vähem piirav meede, mille

kaudu saavutada kinnipeetavate ja vangla julgeoleku tagamise eesmärk. Kui ümberpaigutamine

ei olnud võimalik või antud ajahetkel põhjendatud, oli vastustaja kohustatud esitama vastavad

põhjendused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollis ning tutvustama

neid ka kaebajale. Selle nõude rikkumise tõttu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamise otsused vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg-ga 2, kuna ei ole arvestatud kõigi

asjas tähtsust omavate asjaoludega ja seega on need otsused õigusvastased.

3.3. Halduskohus leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine otsustati õiguspäraselt

ning abinõude kohaldamine oli õiguspärane kuni 11. novembrini 2013. Vangla 11. novembri ja

9. detsembri 2013. a otsustused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta on

õigusvastased. Seega oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

11. novembrist kuni 10. jaanuarini 2014 õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 41 lg 1 ls 2 sätestab, et kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole

kaebuses esitatud. Kaebaja oli halduskohtule esitanud kaebuse nõudes tuvastada täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastasus, nende abinõude täiendava jätkamise

õiguspärasuse kontrolli kaebaja ei taotlenud. Riigikohus on 16. novembri 2006. a lahendis nr 3-

3-1-78-06 märkinud, et kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust

suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normi olulise

rikkumisega. Antud juhul on halduskohus laiendanud omaalgatuslikult kaebuse ulatust ning

kontrollinud ka nende otsustuste õiguspärasust, mida vaidlustatud ei ole.

5. V. Ahvenainen esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega kaebus rahuldataks täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

5.1. Vangla väide, et kaebaja omas teatud kinnipeetavate üle mõjuvõimu, tugineb pelgalt

kaastööteatisele, milles on antud väärinformatsiooni. Tartu Vangla ei ole kohtule esitanud tõendit

nende kinnipeetavate isikute osas, kelle üle kaebaja väidetavalt kontrolli omas. Seega need väited

ei ole kontrollitavad.

5.2. Vangla ei teinud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel kaebajale pikendamist

tingivaid asjaolusid teatavaks. Seega on halduskohus vastupidist väites eksiarvamusel.

5.3. Vangla rikkus distsiplinaarmenetlust läbi viies selle nõudeid.

6. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:

6.1. Vangla on oma seisukohtade kinnitamiseks esitanud Tartu Vanglas 9. oktoobril 2013

koostatud kaastööteate nr KT 1320000304 ning selle sisuga tutvumise kohta koostatud protokoll

on edastatud teadmiseks ka kaebajale. Asjaolu, et kaebaja ei pea vastustaja esitatud tõendit

usaldusväärseks, ei tähenda, et tegemist ei oleks tõendiga.

6.2. Asjakohatud on väited, mis puudutavad kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamise otsustuse vaidlustamist, kuna halduskohus rahuldas selles osas kaebuse.

6.3. Kuna kaebaja oli 10. oktoobri 2013. a käskkirja, millega kaebaja suhtes kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei pidanud halduskohus otsuse tegemisel arvestama vastustaja

väidetavaid rikkumisi, mis tehti kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluses.

7. V. Ahvenaineni vastuses palutakse Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse

kohaselt ei kinnita Tartu Vangla esitatud tõendid seda, et oleks esinenud alus kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vangla ei ole kontrollinud kaastööteadet ja selle

tõepärasust. Tartu Vangla ei ole kaebajale selgitanud, miks tema suhtes nimetatud meedet

kohaldati.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

9. Ringkonnakohtu menetluses on nii V. Ahvenaineni kui ka Tartu Vangla apellatsioonkaebused.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu otsus ei ole õige osas, milles halduskohus andis hinnangu

Tartu Vangla 10. oktoobri 2013. a käskkirjale, millega kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Kaebaja hinnangul ei ole nimetatud meetmete kohaldamisel õige tugineda

kaastööteatele ja seal edastatud informatsioonile, mis tõi kaebaja suhtes kaasa eelnevalt mainitud

meetme kohaldamise. Kaebaja väidab, et nimetatud tõend ja selles sisalduv teave ei ole

kontrollitavad.

10. Tartu Vangla apellatsioon tugineb asjaolule, et halduskohus on otsuse tegemisel oluliselt

rikkunud menetlusnorme, kuna halduskohus on otsuse teinud nõuete osas, mille osas kaebust ei

ole esitatud ja mida halduskohus ei ole sellest tulenevalt ka menetlusse võtnud.

11. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse eseme ja nõuete osas.

12. Kaebaja esialgses kaebuses paluti Tartu Vangla 10. oktoobri 2013. a käskkirja tühistamist.

Pärast seda, kui 10. jaanuaril 2014 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

lõpetati, palus halduskohus kaebajalt seisukohta, kas viimane soovib tühistamisnõudelt

õigusvastasuse tuvastamise nõudele üle minna (Tartu Halduskohtu 28. jaanuari 2014. a

kohtunõue, tl 50). Kaebaja vastuses (tl 54) kohtunõudele mainiti, et kaebaja on nõus üle minema

tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kaebaja märkis lisaks, et 10. jaanuaril 2014 lõpetatud

piirangute kohaldamine tema suhtes oli alusetu. Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2014. a

määrusega (tl 59–60) rahuldati kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks. Nimetatud määruse

põhjenduste p-s 5 mainis halduskohus, et kõige efektiivsemaks nõudeks on 10. oktoobri 2013. a

käskkirja nr 6-1/394 õigusvastasuse tuvastamine. Sama määruse resolutsiooni p-ga 8 kohustati

Tartu Vanglat esitama kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otsused.

11. märtsil 2014 toimunud kohtuistungil (kohtuistungi protokoll, tl 74–75p) käsitati ka neid

asjaolusid, mis puudutasid kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamist. 17. märtsil 2014 kohtule esitatud taotluses (tl 78–79p) on kaebaja endiselt

seisukohal, et käskkirjaga kohaldatud piirangud ning sellest tulenevalt kolm kuud eraldatud

kambris viibimist olid õigusvastased.

Halduskohus on kaebuse rahuldanud osaliselt, leides, et 10. oktoobri 2013. a käskkiri on

õiguspärane, kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamine aga õigusvastane.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi halduskohtu seisukoht sellest, mis on halduskohtu menetluse ese,

ei ole menetluse käigus ehk kõige selgemini esitatud ning kohtu määrustest ja kohtunõuetest jääb

esmapilgul mulje, et kohus on menetlenud kaebust vaid 10. oktoobri 2013. a käskkirja

õigusvastasuse tuvastamise osas, on ringkonnakohtu hinnangul õige siiski lähtumine kaebaja

tegelikust tahtest ning sellele tahtele tuginedes ka kaebuse tõlgendamine ja selle menetlemine

selliselt, et kaebaja soovib siiski terve selle perioodi ja selle perioodi vältel tehtud otsustuste

õigusvastasuse tuvastamist, mil tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega ei

jaga ringkonnakohus vastustaja seisukohta, et halduskohus on eksinud menetlusreeglite vastu

ning see eksimus peaks kaasa tooma halduskohtu otsuse tühistamise.

13. Järgnevalt hindab ringkonnakohus sisuliselt vaidlusalust 10. oktoobri 2013. a käskkirja ja

kohaldatud meetme pikendamisi 11. novembril ja 9. detsembril 2013.

14. Ringkonnakohus nõustub hinnanguga, mille halduskohus andis 10. oktoobri 2013. a

käskkirjale. Kaebaja väidab, et kaastööteatises esitatud teave, millele on tuginetud kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, ei ole tõene ning seetõttu ei saa mainitud abinõude

kohaldamist kaebaja suhtes õiguspäraseks lugeda. Kaastööteatisega tutvumise protokollist (tl 56)

nähtub, et kaebaja omab teatud mõjuvõimu teatud kaaskinnipeetavate suhtes ning nimetatud

isikute grupp kiusab vanglas nõrgema staatusega kinnipeetavaid. Ringkonnakohtul ei ole alust

kaastööteatises esitatud informatsiooni tõelevastavust kahtluse alla seada. Samuti ei oma tähtsust

see, kes on nimeliselt need kinnipeetavad, kelle rühma liidriks kaebaja on. Piisab teabest, et

kaebaja suhted kaaskinnipeetavatega võivad viia konfliktide tekkeni ning nende vältimiseks võib

kohaseks pidada VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meetmete rakendamist.

15. Kaebaja suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kahel korral –

11. novembril ja 9. detsembril 2013 (vt tl 69). Halduskohus leidis, et vastustaja on täiendavate

julgeolekuabinõude pikendamisel arvestanud seda, et kaebaja käitumisest meetmete kohaldamise

ajal järeldub, et tema tegevus on jätkuvalt suunatud vastuolude tekitamisele ning ta ei ole oma

suhtumist parandanud. Samas leidis halduskohus, et kui täiendavate julgeolekuabinõude esmasel

kohaldamisel tegutsetakse prognoosist lähtudes, siis meetme pikendamisel tuleb arvesse võtta ka

muid variante, mis tooksid kaasa sarnase tulemi. Kaebaja suhtes lõpetati täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine 10. jaanuari 2014. a käskkirjaga nr 6-1/19 (tl 47) põhjusel, et

meetme kohaldamist tinginud asjaolud olid ära langenud, sest vanglal tekkis võimalus paigutada

kaebaja teise sektorisse ning enamus kinnipeetavaid, kelle suhtes kaebaja mõjuvõimu omas, olid

tolleks ajaks vanglast vabanenud (vt ka tl 69). Halduskohus leidis, et kaebaja ümberpaigutamise

võimalust oleks pidanud arvestama juba esimese pikendamise otsustamisel. Kuna nimetatud

kaalutlus jäi arvesse võtmata, tunnistas halduskohus kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastaseks perioodi 11. november 2013 kuni 10. jaanuar

2014 osas. Tartu Vangla ei ole apellatsioonis eelnevalt mainitu osas sisulisi vastuväiteid esitanud,

mistõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu otsust selles osas muuta.

Apellatsioonis esitatud väide, milles kaebaja heidab vastustajale ette seda, et pikendamise

asjaolusid ei tehtud kaebajale teatavaks, ei oma eelnevat arvesse võttes tähtsust.

Kuigi Tartu Vangla on apellatsioonkaebust esitades soovinud kaebuse rahuldamata jätmist täies

ulatuses, ei ole vastustaja ülalpool nimetatud asjaoludele sisulisi vastuväiteid esitanud. See

kinnitab ka eelnevalt ringkonnakohtu esitatud tõlgenduse õigsust kaebuse eseme kohta ning seda,

et vastustajal ei ole antud kaebuse eseme kohta vastuväiteid ning olemasolevad seisukohad on ta

saanud esitada juba esimese astme menetluses.

16. Kaebaja seisukohad distsiplinaarmenetluse läbiviimisel asetleidnud väidetavate rikkumiste

kohta ei ole antud vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud

tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel teostatud toiminguid (vt tl 12 ja 12p). Seda

järeldust ei väära seegi, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas

(tl 15 ja 15p) on mainitud distsiplinaarmenetluse protokollis kirjeldatud intsidente.

17. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2014. a otsus muutmata. Nii kaebaja kui vastustaja olid

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene