3-13-2401/72 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2401

Haldusasi

VB kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. septembri

2013. a käskkirja nr 1.3-3/135d tühistamiseks osas,

millega kaebaja kõrvaldati distsiplinaarmenetluse ajaks

teenistusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2015. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – VB, esindaja adv Martin Kirsipuu

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Anne Abel ja Sandra Raudsepp

Menetluse alus ringkonnakohtus

VB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

28. oktoober 2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta VB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. märtsi

2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-2401 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. detsembril

2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-2401

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor algatas 27.09.2013 käskkirjaga nr

1.3-3/135d (parandatud PPA 01.10.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/138d) distsiplinaarmenetluse

JS, VB ja AK suhtes (p 2) ning kõrvaldas avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 78 lg-te 1 ja 4

alusel teiste hulgas VB alates 27.09.2013 teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, makstes

teenistusest kõrvaldamise ajal ametnikule ühes kuus 60% ametniku keskmisest palgast, kuid

mitte vähem kui kehtestatud töötasu alammäär (p 3). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte

koostamise tähtajaks määrati 27.12.2013 ja menetluse lõplikuks tähtajaks 27.03.2014.

PPA sisekontrollibüroo ametnikud teostasid 27.09.2013 plaanilist kontrolli Põhja prefektuuri

ametnike tööülesannete täitmise ja teenistusdistsipliinist kinnipidamise üle, märgates kella

00:30 paiku Tallinnas Läänemere teel kahtlase sõidustiiliga sõidukit Volkswagen Passat, mis

peatati

kontrollimiseks

ja

mida

juhtis

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

Ida

politseijaoskonna Lasnamäe konstaablijaoskonna piirkonnakonstaabel JS. Sõidukijuht ei

allunud

kontrollija

korraldusele

puhuda

võimaliku

alkoholijoobe

kontrollimiseks

indikaatorvahendisse ning sõitis minema. Uuesti peatati sõiduk XXXXXXXXX XXX XX

hoovis, kuid JS keeldus jätkuvalt puhumast ja üritas põgeneda, kuigi temale selgitati

korduvalt sõiduki peatamise ja indikaatorvahendi kasutamise põhjuseid ning tema õigusi ja

kohustusi. JS keeldus vabatahtlikult minemast jaoskonda täppisalkomeetri juurde ning muutus

autosse toimetamisel agressiivseks ja osutas füüsilist vastupanu, mistõttu paigaldati talle

käerauad ning isik paigutati sundi kasutades sõidukisse.

Sündmuskohal JS-ga tegelemise ajal sekkusid kontrollijate tegevusse sõidukis viibinud

kaasreisijad,

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

Ida

politseijaoskonna

Lasnamäe

konstaablijaoskonna

piirkonnakonstaabel

VB

ja

sama

jaoskonna

patrullteenistuse

patrullpolitseinik AK. Nimetatud ametnikud üritasid füüsiliselt sekkuda kontrollijate töösse,

sh tirida politseinikke eemale JS-st, ähvardasid sisekontrollibüroo ametnikke füüsiliselt

rünnata ja provotseerisid neid räuskavate kommentaaridega. Seega on korrakaitsevaldkonna

politseiametnikud JS, VB ja AK väljaspool teenistust teadlikult ja tahtlikult toime pannud

ametnikku diskrediteerivaid tegusid (PPVS § 86 p 3, ATS § 51), takistades kontrollijate

toiminguid võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks. Ametnike tegevus kõigutab tugevalt

usaldust nende suhtes, sest väljendab isikute suhtumist kontrollitoiminguid teostavatesse

kolleegidesse. Juhtumi faktilised asjaolud on niivõrd olulised ja tõsised, et vajalik ja kohane

on ametnikud distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada.

2. PPA peadirektor jättis 18.11.2013 vaideotsusega nr 1.3-2/192823-1 rahuldamata VB

vaide

PPA

peadirektori

27.09.2013

käskkirja

p-de

ja

tühistamiseks.

Distsiplinaarmenetluses

kogutud

tõenditega

on

leidnud

kinnitust,

et

VB

käitus

politseiametnikule täiesti lubamatul viisil. VB sekkus korduvalt sisekontrollibüroo ametnike

tegevusse, mõjutades samas oma verbaalsete sõnavõttudega negatiivselt JS ja AK käitumist.

Lisaks käitus VB sisekontrollibüroo ametnike suhtes agressiivselt, rebides lahti ühe JS-t kinni

hoidva ametniku ning jättis teisele ametnikule oma kehahoiaku ja väljendusviisiga reaalselt

mulje, et hakkab talle kallale tungima. Samuti aitas VB kaasa JS-l võimaliku alkoholijoobe

tuvastamise takistamisele, andes talle juua, vaatamata sisekontrollibüroo ametnike

korduvatele keeldudele ja neid halvustavalt kommenteerides. VB-i käitumine lõi

sündmuspaigal lugupidamatu, vaenuliku ja ebausaldava õhustiku, mis soodustas JS poolt

korraldustele mitteallumist. Politseiametnik peab samas käituma väärikalt ja eetiliselt ka

3-13-2401

3(8)

väljaspool teenistust, mida VB antud juhul ei järginud. Isik tunnistab oma rikkumisi üksnes

osaliselt ning kuigi ta asus sündmuse lõppfaasis JS-t veenma, et too teeks kontrollijatega

koostööd, ei muuda see varasemat käitumist olematuks. Vahetu juht on andnud VB-i kohta

väga positiivse iseloomustuse, kuid distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatu näitab ilmekalt, et

ametniku eelnev laitmatu teenistus ja ergutused ei välista distsiplinaarsüüteo toimepanemist

ning isiku rikkumised annavad aluse eeldada, et ta tuleb politseiteenistusest vabastada,

mistõttu on tema distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamine jätkuvalt vajalik ja

proportsionaalne. Selline otsustus annab organisatsiooni ametnikele selge tagasiside, et

politseis ei tolereerita politseiametniku poolt taolistel asjaoludel ja eneseõigustustel toime

pandud vääritut käitumist.

3. VB esitas 26.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27.09.2013 käskkirja nr

1.3-3/135d tühistamiseks osas, millega ta kõrvaldati distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest.

Käskkirja andmisel ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid. Vaidlustatud haldusaktis ei ole

toodud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemisele.

Teenistusest kõrvaldamise tõttu väheneb kaebaja sissetulek kuueks kuuks 40% võrra ning ta

jääb ilma ka lisatasudest, mistõttu on tegemist kaebajat raskelt koormava ja äärmusliku ning

ebaproportsionaalse meetmega, millel on karistuslik iseloom. Kaebajale ei ole kogu tema

senise teenistuse jooksul tehtud ühtegi etteheidet ning väidetav süütegu on toime pandud

töövälisel ajal. Puudub igasugune alus arvata, et kaebaja jätkaks süütegude toimepanemist.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle

jätta rahuldamata. ATS § 72 lg 2 kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise eelduseks

asjaolu, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta on teada piisavalt faktilisi asjaolusid ning

on põhjendatud alus arvata, et distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine

on oluline. Distsiplinaarmenetlus algatati sisekontrollibüroo ametniku ettekande ja

videosalvestise alusel.

5. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2015 otsusega VB-i kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud käskkirjaga kõrvaldati kaebaja ATS § 78 lg 1 alusel distsiplinaarmenetluse ajaks

teenistusest põhjusel, et pärast seda, kui PPA sisekontrollibüroo ametnikud pidasid

27.09.2013 kella 00.30 paiku kinni JS juhitud sõiduki, milles viibisid ka VB ja AK, viimased

„üritasid füüsiliselt sekkuda kontrollijate töösse, sealhulgas tirida politseiametnikke eemale

JS-st, ähvardasid sisekontrolli ametnikke füüsiliselt rünnata ja provotseerisid neid räuskavate

kommentaaridega“, millise käitumise on PPA kvalifitseerinud vääritu teona PPVS § 86 p 3

järgi ning hinnanud juhtumi tõsiseks. Kohus nõustus vastustajaga, et käskkirjas kirjeldatud

asjaolude põhjal võib eeldada, et alustatud distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse

kaebajale karistusena teenistusest vabastamine. Asjaolud lubavad rikkumise hinnata oluliseks

(ATS § 75 lg 4). VB-i suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusel teda PPVS § 88 p 5

alusel teenistusest vabastamisega ka karistati (PPA peadirektori 04.02.2014 käskkiri nr 1.3-

3/13d). Kuigi vastustaja ei ole kaevatavas käskkirjas käsitlenud küsimust kohaldatava abinõu

proportsionaalsusest, puudub antud juhul kahtlus, et PPA oli kaebuses viidatud asjaoludest (sh

kaebaja varasemast laitmatust teenistuskäigust) teadlik. Vastustaja on kaaluka hüvena toonud

esile politseiasutuse töömoraali, mida kaebaja käitumine kahjustas. Distsiplinaarsüüteo laadi

ja raskust arvestades oli politseiorganisatsiooni toimimise tagamiseks kaebaja teenistusest

kõrvaldamine õigustatud. Tähtsust ei oma, et teenistusest kõrvaldamise otsustamisel ei olnud

veel kogutud tõendeid, vaid piisab sellest, kui otsustaja on teadlik olulisest informatsioonist.

6. PPA peadirektor karistas 04.02.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/13d VB-i PPVS § 86 p 3 järgi

kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest PPVS § 88 p 5 kohaselt

teenistusest vabastamisega. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.10.2014 otsusega nr 3-14-241

VB-i kaebuse osaliselt, tunnistas tema distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise

3-13-2401

4(8)

õigusvastaseks, muutis VB-i teenistusest vabastamise alust ja luges te teenistusest vabastatuks

ATS § 87 lg 1 alusel ametniku soovil ning mõistis PPA-lt VB-i kasuks välja hüvitise

õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Samuti kohustati PPA-d avaldama politsei siseveebis ametlik selgitus kohtuvaidluse

tulemuste kohta koos vabandusega VB-i ees. Tallinna Ringkonnakohus võttis 31.03.2015

määrusega nr 3-14-241 vastu VB-i loobumise apellatsioonkaebusest ning jättis PPA

vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Halduskohtu otsus jõustus 16.04.2015.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. VB palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada. PPA 27.09.2013 käskkirja koostamisel on lähtutud üksnes

sisekontrollibüroo I talituse juhi Mait Siiguri 27.09.2013 ettekandest ning pole võimalik

tuvastada, et vastustaja oleks lähtunud veel muudest materjalidest või tõenditest (sh

videosalvestisest, mille vaatlus on distsiplinaarasja toimiku kohaselt teostatud alles

22.10.2013). Kuna käskkiri on antud juba vaidlusaluse sündmuse toimumise päeval, on see

ilmselgelt tehtud kiirustades ja tegelikke asjaolusid arvestamata. ATS § 78 lg 1 sätestab

õiguse, mitte kohustuse kõrvaldada isik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest. Vaidlustatud

käskkirjast aga ei nähtu, et haldusorgan oleks kaalunud kõiki olulisi asjaolusid (nt VBi

iseloomustus,

laitmatu

teenistuskäik,

teenistusest

kõrvaldamisega

kaasneva

palga

vähendamise majanduslikud mõjud, teenistusest kõrvaldamisega seonduv emotsionaalne

pinge) ning kaalutlusvigade tõttu on tegemist tühise haldusaktiga. Kaalutlusotsuse

õiguspärasust saab kontrollida üksnes nende asjaolude ja tõendite pinnalt, mis on haldusaktis

selgelt välja toodud. Käskkirja põhjal ei ole isegi üheselt tuvastatav, millist käitumist

apellandile täpselt ette heidetakse, mis oli väidetav vääritu ja ametnikku diskrediteeriv tegu.

Apellant ei rünnanud ega ohustanud sisekontrollibüroo töötajaid. Vaidlustatud käskkiri on

koostatud üksnes kättemaksuks ja apellandi karistamiseks, mille aluseks on olnud tema

paarimehe JS käitumine kõnealuse sündmuse ajal.

Halduskohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kuna VB distsiplinaarmenetluse

tulemusena hiljem teenistusest vabastati, siis oligi vastustajal õigus ta ATS § 78 lg 1 alusel

distiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada. Samas on apellant kohtus vaidlustanud ka

PPA peadirektori 04.02.2014 käskkirja nr 1.3.-3/13d tema teenistusest vabastamise kohta ning

jõustunud Tallinna Halduskohtu 14.10.2014 otsusega nr 3-14-241 on VB-i teenistusest

vabastamine tunnistatud õigusvastaseks. Seega ei saanud halduskohus toetuda asjaolule, et

apellant (ebaseaduslikult) teenistusest vabastati. Jääb arusaamatuks, mille alusel puudus

halduskohtul kahtlus, et PPA oli teadlik apellandi pikaajalisest laitmatust teenistuskäigust

ning võttis seda käskkirja koostamisel arvesse. Teenistusest kõrvaldamise otsustamisel (s.o

kaalumisel) tuleb arvestada, et tegemist on isiku jaoks kõige raskema distsiplinaarmenetluse

ajal rakendatava meetmega. Kõrvaldamise peamiseks eesmärgiks on hoida ära isiku poolt

distsiplinaarmenetluse vältel samaväärse teo toimepanemine, kuid selliseid kahtlusi ei ole

apellandi suhtes välja toodud. Asjaolusid arvestades ei olnud kohaldatud meede apellandi

suhtes

proportsionaalne,

seda

eriti

olukorras,

kus

väidetavate

rikkumiste

(s.o

sisekontrollibüroo töötajate ründamine ja ohustamine) tegelik esinemine oli selgelt kahtluse

all.

8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu

ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kõigi

varasemalt esitatud seisukohtade juurde. VB-i ärakuulamisõigust ei ole rikutud, sest apellant

sai omapoolsed selgitused esitada menetlust läbi viinud ametnikule 01.11.2013 e-kirjaga ning

temalt on võetud ka seletus kui distsiplinaarasjas kahtlustatavalt. Teenistusest kõrvaldamine

3-13-2401

5(8)

oli õiguspärane ning otsuse tegemisel lähtuti menetluse käigus kogutud materjalidest ja

apellandi selgitustest. Käskkirjas on selgitatud toimepandud rikkumise olemust ja selle

tõsidust. Teenistusest kõrvaldamise käskkirjas puudus vajadus tuua eraldi välja, kas ja millisel

viisil on arvestatud apellandi isikut ja tema varasemat teenistust. Selliste andmete kajastamine

on kohustuslik üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et VB-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

10. ATS § 78 lg 1 kohaselt saab ametniku distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest

kõrvaldada, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse

tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine. ATS § 78 lg-st 1 ei

tulene, et juhul, kui esialgsel hinnangul võib eeldada ametniku hilisemat teenistusest

vabastamist, siis tuleks ta kindlasti juba distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada.

Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 22.01.2015 otsuses nr 3-13-2277 (p 7), et ATS § 78

kohaldamiseks ei piisa iseenesest pelgalt esialgsest hinnangust, et distsiplinaarmenetluse

tulemusena vabastatakse ametnik ilmselt teenistusest, vaid selline hinnang annab alles aluse

hakata kaaluma ametniku teenistusest kõrvaldamise vajalikkust ja põhjendatust. Seejuures ei

näe ATS § 78 lg 1 ette kaalutlusi, millest tuleb teenistusest kõrvaldamise otsustamisel lähtuda.

Seega tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt lähtuda kaalutlusõiguse

eesmärgist ja õiguse üldpõhimõtetest, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

huve. ATS § 78 lg 1 eesmärgiks ei ole üksnes või eelkõige uute süütegude toimepanemise

ärahoidmine või distsiplinaarmenetluse läbiviimise takistamise vältimine. Need on küll

asjakohased kaalutlused, kuid ei välista teisi kaalutlusi, miks konkreetse ametniku teenistuses

jätkamine (st tema poolt avaliku võimu teostamine, vt ka ATS § 83 p 6) ei ole ametnikule

etteheidetava distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust arvestades vastuvõetav. Lisaks märkis

ringkonnakohus, et ATS § 78 lg 1 alusel ametniku teenistusest kõrvaldamist kaaluma asudes

ei pea distsiplinaarsüüteo toimepanemine olema tõendatud, vaid piisab sellest, kui pädeval

isikul on toimunu kohta teada olulised faktilised asjaolud, mis võimaldavad anda sättes

märgitud esialgse hinnangu etteheidetava distsiplinaarsüüteo (st kas tegemist on olulise

rikkumisega ATS § 75 lg 4 tähenduses) ja võimalikult määratava karistuse kohta. ATS § 78

lg-s 1 sätestatud prognoosotsuse tegemisel on haldusorganil ulatuslik kaalumisruum ja

kohtulik kontroll sellise otsustuse suhtes on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Samasisulisele

seisukohale on asutud ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2015 otsuses nr 3-14-437 (p 11).

11. PPA 27.09.2013 käskkirjas nr 1.3-3/135d (I kd, tl 7-9) on selle andmise aluseks olnud

tõendite osas tõepoolest viidatud üksnes PPA sisekontrollibüroo I talituse juhi MS 27.09.2013

ettekandele (I kd, tl 10). Haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt ei oma aga määravat

tähtsust, kas selles on loetletud kõik haldusorganil akti andmise ajal olemas olnud olulised

tõendid või mitte (vt ka Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p 9). Kuivõrd ühe

toimikusse lisatud videotest (I kd, tl 102) salvestas sisekontrollibüroo ametnik DP, siis on

ilmne, et nimetatud tõend oli PPA-le distsiplinaarmenetluse algatamise ja VB-i teenistusest

kõrvaldamise otsustamisel kättesaadav ning puudub igasugune põhjus arvata, et vastustaja

sellega ei tutvunud. Videosalvestisel kajastuva fikseerimisest alles 22.10.2013 koostatud

vaatlusprotokollis ei järeldu, et salvestisega oleks nimetatud kuupäeval alles esmakordselt

tutvutud. Teise video (I kd, tl 101) 27.09.2013 toimunud sündmusest salvestas VV ja

nimetatud salvestis sai PPA-le kättesaadavaks alles hiljem VV 30.10.2013 seletusest nähtuvalt

nõustus ta nimetatud menetlustoimingu käigus esitama videosalvestise lisatõendina asja

juurde – I kd, tl 99), mistõttu ei olnud sellele tuginemine ka võimalik. See ei oma siiski

3-13-2401

6(8)

määravat tähendust, sest videosalvestised on suuresti kattuvad ja lisaks on VB-ile esmajoones

ette heidetud tema käitumist sündmuse algfaasis, mis videosalvestistel ei kajastu.

12. Ainuüksi sellest, et teenistusest kõrvaldamise käskkiri on koostatud 27.09.2013 öösel

asetleidnud sündmusele vahetult järgneval tööpäeval, ei saa järeldada, et ilmselgelt on

tegemist ebapiisavalt kaalutletud otsusega. Käskkirjast ja selles viidatud MS ettekandest

nähtub selgelt, et VB-ile (koos AK-ga) on heidetud ette sekkumist kontrollijate tegevusse, mis

väljendus püüdes tirida politseinikke JS-st eemale, sisekontrollibüroo ametnike ähvardamises

füüsilise rünnakuga ja nende provotseerimises räuskavate kommentaaridega. Kontrollijate

tegevuse takistamist võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks kontrolltoimingute

teostamisel on käskkirjas hinnatud ametnikke diskrediteerivaks mittekohaseks ja ebaeetiliseks

käitumiseks, mis on toonud kaasa usalduse kaotuse mh VB-i suhtes. Käskkirjast ei ole

võimalik teha järeldust, et VB-i teenistusest kõrvaldamine oleks toimunud sisuliselt

karistusena tema paarimehe JS käitumise eest, sest apellandile on käskkirjas ette heidetud

üksnes tema enda käitumist. Kuivõrd sama käskkirjaga algatati distsiplinaarmenetlus nii JS,

VB-i kui ka AK-i suhtes ning kõrvaldati nad kõik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest,

siis on paratamatu, et käskkiri sisaldab ka teistele ametnikele etteheidetavate tegude kirjeldust.

Vaidlusaluse käskkirja puhul on oluline, et PPA peadirektoril sai MS 27.09.2013 ettekande

alusel tekkida piisavalt põhjendatud kahtlus, et VB on pannud toime PPVS § 86 p-s 3

sätestatud distsiplinaarsüüteo, mille eest tuleks ta eeldatavasti distsiplinaarkaristusena

teenistusest vabastada, ning rikkumise iseloomu arvestades (s.o teenistuskohustusi täitnud

politseiametnike ründamine või ähvardamine) ei saa usaldada VB-ile avaliku võimu

teostamise jätkamist ka distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal. Asjaolu, kas apellant

tegelikkuses sisekontrollibüroo ametnikke ründas või ohustas, tuli lõplikult välja selgitada

distsiplinaarmenetluse käigus.

13. Apellandiga tuleb nõustuda selles, et ainuüksi asjaolu, et distsiplinaarmenetluse ajaks

teenistusest kõrvaldatud ametnik läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena hiljem

tõepoolest teenistusest vabastatakse, ei kinnita veel tema teenistusest kõrvaldamise

õiguspärasust.

Halduskohus

ei

ole

otsuse

p-s

6.2

sisalduva

viitega

VB-ile

distsiplinaarkaristuse määramise kohta antud PPA peadirektori 04.02.2014 käskkirjale nr 1.3-

3/13d (I kd, tl 182-187) lugenud apellandi teenistusest vabastamist õiguspäraseks, vaid üksnes

osutanud, et PPA eelhinnangut VB-ile etteheidetava rikkumise olulisusele ei olnud

teenistusest kõrvaldamise hetkel alust pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Nagu ei kinnita

ametniku teenistusest kõrvaldamise haldusakti õiguspärasust hilisem teenistusest vabastamise

haldusakt, ei kinnita ka ametniku teenistusest vabastamise haldusakti õigusvastaseks

tunnistamine varasema teenistusest kõrvaldamise haldusakti õigusvastasust. Seetõttu ei oma

praeguse asja lahendamisel sisulist tähtsust, et jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-14-

241 on VB-i teenistusest vabastamise käskkiri tunnistatud õigusvastaseks.

14. Ametniku teenistusest kõrvaldamise eesmärk on eeskätt maandada asutuse ülesannete

nõuetekohast täitmist ohustavad riskid, mitte uurida distsiplinaarsüüteo asjaolusid, ametniku

võimaliku süü suurust ja karistuse proportsionaalsust. Seetõttu ei saa nõuda, et juba

distsiplinaarmenetluse algstaadiumis oleks karistuse määramist mõjutavaid asjaolusid (nt

vahetu juhi antud iseloomustust, senist pikaajalist ja laitmatut teenistust, kohaldatud ergutusi

ja varasemate distsiplinaarkaristuste puudumist) analüüsitud sama põhjalikult kui karistuse

määramise käskkirjas (vt ka lahend nr 3-14-437, p 16). Teenistusest kõrvaldamine on

sisuliselt esialgne meede, mille rakendamine tuleb üldjuhul otsustada piiratud informatsiooni

tingimustes ja põhjendamatu viivituseta. Haldusorganil on alati võimalus tunnistada

teenistusest kõrvaldamise käskkiri kehtetuks, kui distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus

kogutud (sh menetlusaluse isiku enda esitatud) uue teabe põhjal on pädeval isikul alust muuta

oma esmast hinnangut eelduslikult määratava karistuse või ametniku teenistuses jätkamise

3-13-2401

7(8)

võimalikkuse või tema teenistusest kõrvaldamise proportsionaalsuse osas. Vaidlusaluse

käskkirja õiguspärasuse seisukohalt omavad seetõttu esmajoones tähtsust küsimused, kas

PPA-l esines vajadus reageerida toimunud sündmusele kiiresti (st viitmata enne käskkirja

andmist aega täiendavate tõendite kogumiseks) ning kas PPA käsutuses olnud teabe põhjal

saab haldusorgani reaktsiooni hinnata adekvaatseks (st tegemist ei ole ilmselgelt

põhjendamatu või ebaproportsionaalse sekkumisega apellandi õigustesse).

15. Ringkonnakohtu hinnangul olid viimatised kriteeriumid praegusel juhul täidetud. VB-i

võimaliku süüteona on käskkirjas viidatud sisekontrollibüroo ametnike takistamisele ja

ähvardamisele nende teenistuskohustuste täitmisel. Selline hinnang põhineb MS 27.09.2013

ettekandes kirjeldatud asjaoludel ning PPA peadirektoril ei olnud alust kahelda isikute

tegevusele ettekandes antud hinnangute põhjendatuses, sest sisekontrollibüroo I talituse juht

MS on tema ametikohalt eeldatavaid teadmisi ja kogemusi arvestades ilmselt pädev hindama

situatsiooni objektiivselt ning viibis ka ise vahetult sündmuskohal ja nägi pealt VB-i

ähvardavat käitumist sisekontrollibüroo ametnike JB ja RO suhtes (vt MS 08.11.2013 seletus

– I kd, tl 87-88p; RO 07.10.2013 seletus ja ettekanne ning 11.11.2013 seletus – I kd, tl 90-

92p; EP 13.11.2013 seletus – I kd, tl 76 ja pöördel). Käskkirjas sisalduvatest viidetest, et VB-i

tegevus oli tahtlik ja kõigutas tugevalt usaldust tema suhtes, ilmneb koostoimes ATS § 75 lg-s

5 ja § 76 lg 6 p-s 1 sätestatuga küllaldase selgusega seegi, et vastustaja hindas apellandi

rikkumise oluliseks (ATS § 75 lg 4). Kuigi käskkirjas ei ole apellandi teenistusest

kõrvaldamise proportsionaalsust eraldi kajastatud, ei ole alust väita, et PPA poleks arvestanud

isiku teenistusest kõrvaldamisega temale kaasnevat sissetuleku vähenemist, sest vastavale

regulatsioonile on haldusaktis viidatud, kuid sellele vaatamata hinnatud juhtumit „niivõrd

oluliseks ja tõsiseks“, mis tingis mh VB-i teenistusest kõrvaldamise. Kokkuvõtlikult on

apellandi teenistusest kõrvaldamist piisavalt ja asjakohaselt kaalutud ning asjas ei nähtu

ilmselgete diskretsioonivigade esinemist.

16. Seoses ärakuulamisõiguse väidetava rikkumisega märgib ringkonnakohus, et vastustaja

viited hilisematele seletustele ei ole asjassepuutuvad. Küll aga esineb praegusel juhul HMS §

40 lg 3 p-s 1 sätestatud erand, mis võimaldab viia haldusmenetluse läbi menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult

tegutseda. Tagamaks, et politseiametnikuna ei teostaks avalikku võimu isik, kelle suhtes on

ametiasutus kaotanud usalduse ja kelle teenistuses jätkamine on eelhinnangu põhjal

ebatõenäoline, kusjuures juhtumi asjaolud olid vähemasti VB-ile etteheidetava rikkumise osas

selged, ei saa apellandi viivitamatut ja ilma eelneva ärakuulamiseta teenistusest kõrvaldamist

pidada õigusvastaseks.

17. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. ATS § 78 lg-test 3 ja 4

tuleneb regulatsioon, mille kohaselt makstakse ametnikule tema teenistusest kõrvaldamise ajal

töötasu 60% tema keskmisest palgast ning kui ametniku teenistusest kõrvaldamise haldusakt

on kehtetuks tunnistatud, makstakse ametnikule maksmata jäänud palk viivitamata

tagantjärele.

Vaidlust ei ole selles, et teenistusest kõrvaldamise ajal (27.09.2013–04.02.2014) maksti VB-

ile töötasu 60% tema senisest keskmisest palgast ning PPA maksis VB-ile 30.04.2015 välja

apellandi teenistusest vabastamise hetkel (04.02.2014) kehtinud kolmekordse keskmise

kuupalga (s.o arvestades teenistusest kõrvaldamisega seoses toimunud vähendamist 40%

ulatuses).

Olenemata sellest, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamine

ja teenistusest vabastamise aluse muutmine ei too iseenesest kaasa distsiplinaarmenetluse

ajaks teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastasust, tuleb ATS § 78 lg-s 4 sätestatud

3-13-2401

8(8)

regulatsiooni mõtteks pidada seda, et olukorras, kus lõpptulemusena ei saa ametnikku lugeda

teenistusest vabastatuks karistusena toimepandud distsiplinaarsüüteo eest (ja seega on hiljem

ära langenud teenistusest kõrvaldamise esmane eeldus ehk ametniku distsiplinaarkaristusena

teenistusest vabastamise väljavaade), ei tohiks isiku kanda jääda ka tema teenistusest

kõrvaldamisega kaasnenud negatiivsed mõjud (vt ka K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu.

Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat, Tallinn, 2013, lk 245). Tegemist on olemuselt

analoogse regulatsiooniga, nagu on sätestatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse § 5 lg-s 1 (vt lisaks kuni 30.04.2015 kehtinud riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1). ATS § 78 lg 4 sõnastuse kohaselt on

saamata jäänud palga tagantjärele väljamaksmise eelduseks teenistusest kõrvaldamise

haldusakti kehtetuks tunnistamine. Selline regulatsioon toimib seadusandja kavandatud kujul

siiski vaid tavaoludes, kus distsiplinaarmenetlus ei lõpe ametniku karistusena teenistusest

vabastamisega ning ametniku teenistusse ennistamiseks tunnistatakse tema teenistusest

kõrvaldamise käskkiri kehtetuks. Olukorras, kus ametniku teenistusest vabastamise aluse

muudab ATS § 105 lg 1 alusel kohus, tuleks haldusorganil pärast kohtuotsuse jõustumist

tunnistada ATS § 78 lg 4 eesmärgi saavutamiseks kehtetuks ka ametniku teenistusest

kõrvaldamise käskkiri ning maksta isikule saamata jäänud palk või hüvitis tagantjärele

viivitamatult välja.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb VB-i apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 31.03.2015 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et VB on esimese

ja teise astme kohtus kokku tasunud riigilõivu 45 eurot (I kd, tl 54; I kd, tl 219) ning kandnud

õigusabikulusid 2653 eurot (I kd, tl 189-193; I kd, tl 199-203; II kd, tl 8-14), sh esimese astme

kohtumenetluses 1833 eurot ja apellatsioonimenetluses 820 eurot. Kohtule esitatud tõendite

põhjal on apellandi reaalselt tasutud menetluskulud kahe kohtuastme peale kokku 2698 eurot.

Kuna VB-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata

halduskohtu otsuse, millega jäeti VB-i kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtule andmeid

esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS §

109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets