3-14-50981/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50981

Haldusasi

Andrus Lutsu (endine nimi Kaldre) kaebus Tartu

Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seonduvalt

ebainimlike tingimustega kaebaja transportimisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.10.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andrus Lutsu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrus Lutsu

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.10.2014. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.12.2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla saatmisosakond transportis kaebajat arestimajade ja vangla vahelises

liikumises etapibussiga Volkswagen Crafter järgnevatel aegadel ja marsruutidel:

-

20.03.2012 Lõuna Prefektuuri Valga kambrist Tartu Vanglasse saatemasina ühekohalises

kambris, mille mõõdud on järgmised: kõrgus 1,49 m, laius 0,6 m, pikkus 0,84 m. Kambri

pindala 0,51 m2. Saatmine kestis 1 tund ja 4 minutit.

-

13.08.2013 Tartu Vanglast Lõuna prefektuuri Võru kambrisse, Lõuna prefektuuri Võru

kambrist Lõuna prefektuuri Valga kambrisse, Lõuna prefektuuri Valga kambrist Lõuna

Prefektuuri Viljandi kambrisse saatemasina ühekohalises kambris, mille mõõdud on

järgmised: kõrgus 1,49 m, laius 0,6 m, pikkus 0,84 m. Kambri pindala 0,51 m2. Saatmine

kestis 3 tundi ja 14 minutit.

-

16.08.2013 Lõuna Prefektuuri Viljandi kambrist Tartu Vanglasse saatemasina

neljakohalises kambris, kus kaebaja viibis üksi ning mille mõõdud on järgmised: kõrgus

1,49 m, laius 1,76 m, pikkus 0,9 m. Kambri pindala 1,584 m2. Saatmine kestis 1 tund ja

7 minutit.

2.

10.03.2014 esitas kaebaja vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 25-29),

milles nõudis vanglalt seoses ebainimlike tingimustega tema transportimisel kolmel korral

saatebussis Volkswagen Crafter (20.03.2012, 13.08.2013, 16.08.2013) Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) määratud hüvitistega proportsionaalset hüvitist. Tartu Vangla jättis 22.05.2014. a

otsusega nr 1-13/355-2 (tl 5-5p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3.

29.05.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 38-39),

milles palus Tartu Vanglalt välja mõista õiglane kahjuhüvitis selle eest, et teda transporditi

20.03.2012, 13.08.2013 ja 16.08.2013 ebainimlikes tingimustes.

Kaebuse kohaselt rikuti kaebaja transportimisega ebainimlikes tingimustes tema õigusi ja

alavääristati tema inimväärikust. Kaebajal ei olnud bussis võimalik end liigutada ega sirutada

ning ta pidi istuma nii, et tema põlved olid vastu ees olevat vaheseina. Olukord ei ole

võrreldav sõiduauto või ühistranspordi bussiga sõitmisega, kuna sel juhul on võimalik teha

väiksemaid peatusi või kasutada bussis olevat tualetti. Kaebajal on haige põlv, mistõttu peab

ta saama aeg-ajalt jalga sirutada, et põlve ei tekiks krampi. Kaebaja sõnul teavitas ta jala

sirutamise vajadusest ka konvoitöötajaid. Samuti oli sõidu ajal tagumine neljakohaline boks

tühi. Pärast seda sõitu on kaebajal põlvega tõsised probleemid ning ta on saanud vastavat ravi.

Kaebaja sõnul on ta tema transportimise tagajärjel tekkinud meditsiinilisi probleeme

käsitlenud ka vanglale esitatud kahjunõudes, mistõttu ei ole tegemist nõude laiendamisega

halduskohtusse kaebuse esitamisel.

Bussis puudus korralik ventilatsioon ning kaebaja pidi ühekohalises bussiboksis istuma

õhupuuduse käes. Bussis puudus turvavarustus ja selle uksed lukustati väljastpoolt boksi

tabalukkudega. Lisaks seadis bussijuhi sõidumaneer kurvilisel teel tõsiselt ohtu kaebaja elu ja

tervise.

13.08.2013 toimunud transportimise ajal, mil sõidu ajal tehti peatused enne Viljandisse

jõudmist nii Võrus kui Valgas, soovis kaebaja kasutada tualetti, kuid talle seda ei võimaldatud.

Sõidu alguses ei öelnud talle keegi, kuhu sõidetakse ja kui pikk on sõit. Pärast korduvaid

palveid tualeti kasutamise võimaldamiseks, anti talle vanglateenistujate poolt kaks musta

prügikotti. Kaebaja sai tualetti alles lõpp-peatuses ehk Lõuna prefektuuri Viljandi kambris.

Viljandi kambri turvakaamera salvestiselt on võimalik tuvastada, et kaebaja sisenes kõveras

olekus arestimaja tualetti ning alles seejärel võttis saatebussist oma asjad. Selleks ajaks olid

kaebajal tekkinud valud alakõhtu ning pärast seda intsidenti on kaebajal probleemid

urineerimise kinnihoidmisega.

Ka tingimused Valga ja Viljandi kambrites ei vastanud seadusega kehtestatud nõuetele ning

olid inimväärikust alandavad. Kaebaja palub neid asjaolusid arvestada kumulatiivse mõjuna.

Kaebaja tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, taotledes õiglast kahjutasu alandava

ja piinava kohtlemise eest, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt

määratud kahjutasudega.

4. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 19-20) jätta see rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 03.10.2014. a otsusega (tl 42-44) kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole Tartu Vangla transportinud kaebajat 20.03.2012, 13.08.2013 ja

16.08.2013 ebainimlikes tingimustes, mis oleksid tema inimväärikust alandanud.

Justiitsministri 30.05.2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord"

(määrus nr 17) § 11 kohustab üldjuhul saatmist teostama alarmsõidukiga, milleks Tartu

Vangla saatebussid ka on. Samas ei sätesta ükski Eestis kehtiv õigusakt täpselt, kui suured

peavad olema saatebussi kambrid. Seega tuleb kohtu arvates lähtuda kambrite suuruse

hindamisel vangistusseaduse (VangS) § 41 lõikest 1 tulenevast inimväärikuse austamise

põhimõttest. Inimväärikuse austamise põhimõtte hindamisel saab arvesse võtta Euroopa

Inimõiguste kohtu (EIK) praktikat. EIK on EIÕK artikli 3 rikkumised tuvastanud, lähtudes

konkreetsetest asjaoludest, mis ei ole halduskohtu hinnangul ühelgi juhul võrreldavad Tartu

Vangla saatmisosakonna tegevusega. Samuti ei ole Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) kohtule teadaolevalt

Eestile saatebussidega seonduvalt etteheiteid teinud.

On ilmselge, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav

kohtlemine. See ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ka

ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel

istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti

tõusmisest, et ennast sirutada. Seega on iseenesest mõistetav, et kui sõidukis ei ole võimalik

oma koha pealt püsti tõusta ning ringi liikuda, tekitab sundasend ebamugavust. Seda ei saa

aga käsitleda inimese väärikust alandava kohtlemisena. Kohtu arvates ei saa pidada kaebaja

paigutamist saatmisbussi ühekohalisse kambrisse õigusvastaseks, kuna kaebaja tervisekaardi

andmetel ei ole tal meditsiinilist näidustust eritingimuste võimaldamiseks saatmise ajal.

Kohus leiab, et kuna kaebaja ei ole vanglale 2013. aastal esitanud vahetult pöördumisi seoses

saatmise tingimustega või ebainimliku kohtlemisega (sh tualeti kasutamise võimaluse

puudumisega), siis ei ole vangla ka haldusmenetluse raames kirjeldatud asjaolude kohta

tõendeid kogunud, mistõttu pole tõendatud, et kaebajale ei võimaldatud tualeti kasutamist.

Kaebaja etteheide, et saatemasinas puudus turvavarustus ning boksi uksed lukustati

väljastpoolt tabalukkudega, ei ole põhjendatud. Liiklusseaduse § 30 lg 1 sätestab turvavöö

kinnitamise nõude üksnes turvavöö olemasolul. Tartu Vangla saatebussides ei ole

kinnipeetavate saatmiseks ettenähtud boksides turvavöösid paigaldatud. Saatemasin on

eriotstarbeline alarmsõiduk ja turvariskidest tulenevalt ei pea saatemasinas olevad istmed

olema varustatud turvavöödega.

Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-st 1 ei ole võimalik nõuda mittevaralise

kahju hüvitamist elu või tervise ohtu seadmise eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6.

03.11.2014 saabus ringkonnakohtule kaebaja apellatsioonkaebus (tl 50-50p) Tartu

Halduskohtu 03.10.2014. a otsuse peale, milles kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus või saata asi tagasi halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on järgmised.

Halduskohus on otsust tehes rikkunud põhjendamiskohustust. Otsuse punktis 19 on kohus

eiranud EIK otsuses Retunscaia vs. Rumeenia (asi nr 25251/04) toodud analoogiat, tuues

põhjenduseks, et EIÕK artikli 3 rikkumine tuvastati selles asjas kumulatiivselt koos

kinnipidamistingimustega kohtumajas. Halduskohus ei ole täitnud tal lasuvat

uurimiskohustust, sest ka Valga ja Viljandi kambrites, kus kaebaja viibis, on Tartu

Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-11-1656 tuvastatud EIÕK rikkumised. Ka kaebaja

on esitanud vastavasisulise kaebuse Lõuna prefektuuri vastu (haldusasi nr 3-14-52899),

mistõttu on ka antud asjas alust rääkida kumulatiivsest mõjust.

Kaebaja selgitab, et ei esitanud vanglale 2013. aastal pärast vaidlusalust intsidenti pöördumisi

seoses tualeti kasutamise mittevõimaldamisega, kuna oli kuni kaebuse esitamiseni arvamusel,

et see, et kaebajale anti tualeti võimaldamise asemel vanglateenistuse ametniku poolt

ihuhädade rahuldamiseks prügikotid, ongi normaalne protseduur.

Kuigi kohtu poolt esitatud väide selle kohta, et CPT ei ole teinud Eestile etteheiteid seoses

saatebussidega, oleks pidanud kohus ka uurima, kas CPT on kõnealuseid busse üldse näinud

või inspekteerinud. Antud juhul ei ole CPT kõnealust bussi näinud, mistõttu pole saanud teha

ka etteheiteid. Seega on kohtu vastavad põhjendused ennatlikud ega põhine faktidel.

7. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl 65-66) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

Halduskohus on õigesti jätnud kohaldamata kaebaja viidatud EIK otsuse asjas Retunscaia vs.

Rumeenia (nr 25251/04), kuna tegemist ei ole analoogse olukorraga. Tartu Vangla teostas

üksnes saatmisi ning kinnipidamistingimused erinevates Politsei- ja Piirivalveameti kambrites

ei ole seotud vangla tegevusega. Samuti ei ole kaebaja viidanud ühelegi dokumendile või

kohtulahendile, milles oleks tuvastatud Valga või Viljandi kambri kinnipidamistingimuste

õigusvastasus just tema suhtes.

Vastab tõele, et CPT ei ole Eesti külastuste ja kontrollkäikude raames kontrollinud

saatemasinaid. Siiski ei muuda see fakti, et saatemasinate osas ei ole Eestile ettekirjutusi ega

märkusi tehtud. Halduskohus on õigesti viidanud, et CPT raportid on individuaalsed igale

riigile ning need ei ole kasutatavad abstraktsete normidena.

Kinnipeetava õigusi ei saa rikkuda saatmistingimused põrandapinna osas, kui saatebussis on

istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis

minimaalselt kohustuslik. Kaebajale oli lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme

asukohast tagatud pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, ning sellises kambris saatmine ei saanud põhjustada talle

iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult

kaasnevad.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidetest saab järeldada, et kaebaja pidaski saatmise ajal

ihuhädade rahuldamist tema poolt kirjeldatud viisil normaalseks ning see ei tekitanud temale

selliseid üleelamisi, mis kvalifitseeruksid väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes.

Hilisem kohtupraktikaga tutvumine ning hinnangu muutus olukorrale ei tähenda seda, et

sündmuste ajal kaebaja tundiski end alavääristatuna. Käesoleval ajal ei ole võimalik

tagantjärele ka kontrollida, kas kaebaja kirjeldatud asjaolud üldse on aset leidnud ning kas ta

üldse soovis tualetti kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu otsus muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesolevas

otsuses esitatud põhjendustega.

9. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud kahju hüvitamise kaebuse, milles palub hüvitada

talle Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju seoses tema transportimisega

20.03.2012, 13.08.2013 ning 16.08.2013 vangla ning arestimajade vahel. Tegemist on kahju

hüvitamise nõudega RVastS § 9 lg 1 mõttes, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Vanglale esitatud kahjunõudest ning kaebusest halduskohtule saab

järeldada, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib, seisneb tema väärikuse

alandamises. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaebaja on nii vanglale kui kohtule esitatud

taotlustes esitanud ka enda tervislikku seisundit puudutavaid väiteid, on kaebaja nende

asjaolude ära toomisega soovinud pigem illustreerida seda, millisesse olukorda ta oli tema

saatmise ajal asetatud ning et asjaolude koosmõjus oli tegemist tema inimväärikuse

alandamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kehtib RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud

üldreegel, millest tulenevalt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks avaliku

võimu kandja õigusvastane tegevus. Kuivõrd kinnipeetavate saatmine on vangistuse

täideviimisel objektiivselt vältimatu ning iseenesest õiguspärane tegevus, saab kaebaja

transportimine vangla saatebussiga olla õigusvastane üksnes juhul, kui saatmisega tekitati

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipeetava saatmisega

kaasnevad. Selliseid kannatusi või ebameeldivusi saavad saatmisel põhjustada eelkõige

tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses,

arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on

kinnipeetava saatmisega (nt järelevalve teostamise või kinnipeetavate eraldihoidmise

eesmärgil kohaldatavad tingimused).

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et saatebussis valitsenud tingimused

kogumis ei saanud ühelgi kaebaja etapeerimise korral mõjuda talle inimväärikust alandavalt,

ning ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 201 lg-le 4 tuginedes käesolevas otsuses korrata. Järgnevalt vastab kohus kaebaja

poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetele ning esitab oma täiendavad põhjendused.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et halduskohus on

vaidlustatud otsuses ebaõigesti jätnud EIK lahendist asjas Retunscaia vs. Rumeenia (asi

nr 25251/04) järeldamata, et asjaolude analoogsuse tõttu on ka käesolevas asjas tegemist

EIÕK art 3 rikkumisega. Kaebaja on endiselt seisukohal, et nii nagu EIK võttis selles lahendis

kumulatiivse mõjuna arvesse kinnipidamistingimusi kohtumajas, tuleb käesolevas asjas võtta

arvesse tingimusi Lõuna prefektuuri Viljandi ja Valga kambrites, kuhu kaebajat

saatebussidega transporditi. Kaebaja on osutanud kohtu tähelepanu ka sellele, et nimetatud

arestimajades olevad tingimused on teise isiku poolt esitatud kaebuse pinnalt ringkonnakohtu

otsusega õigusvastaseks tunnistatud ning ka kaebaja on nendes arestimajades valitsenud

tingimustega seoses kohtule kaebuse esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited

alust käesolevas asjas Lõuna prefektuuri Viljandi ja Valga kambrites valitsenud tingimuste

arvesse võtmiseks. Kohus selgitab, et erinevate kahju hüvitamise nõude aluseks olevate

asjaolude kumulatiivse mõju hindamisel ei saa kohus väljuda kaebuse piiridest. Kuigi

käesolevas asjas esitatud kaebuses on kaebaja toonud välja ka asjaolud seoses

kinnipidamistingimustega Valga ja Viljandi kambrites, on kaebus esitatud Tartu Vangla vastu

ning seoses kaebaja transportimisega Tartu Vangla saatebussis. Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt on kaebaja seoses viibimisega Lõuna prefektuuri Valga ja Viljandi kambrites

esitanud kaebuse haldusasjas nr 314-51899 ning selles asjas on vastutajaks Politsei- ja

Piirivalveamet. Sellest, et arestimaja tingimustega võimalikult tekitatud kahju hüvitamise

nõudes ei ole vastustajaks Tartu Vangla, on kaebaja ka ise aru saanud, kuna ei ole käesoleva

asja kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahjunõudes arestimajaga seonduvatele

asjaoludele viidanud ning on esitanud selle kohta eraldiseisva vaide Politsei- ja

Piirivalveametile. Seega väljuvad arestimajas valitsenud tingimustega seonduvad asjaolud

käesolevas asjas esitatud kaebuse esemest ning puudutavad teise haldusorgani poolt

võimalikult tekitatud kahju, mida hinnatakse teises haldusasjas. Kaebaja poolt viidatud asjas

Retunscaia vs. Rumeenia kuulusid aga nii tingimused saatebussis kui kohtuhoones kaebuse

esemesse. Eelnevast tulenevalt puudus halduskohtul võimalus võtta antud asjas esitatud kahju

hüvitamise kaebuse lahendamisel ühe kahju tekitanud kumuleeriva mõjuna arvesse

kinnipidamistingimusi Valga ja Viljandi kambrites.

12. Alusetud on ka apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et halduskohtu otsuses

esitatud väited CPT etteheidete puudumise üle on ennatlikud ning põhjendamatud.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et asjaolu, et CPT ei ole Eestisse tehtud

kontrollkäikude käigus saatemasinaid kontrollinud, ei muuda fakti, et Eestile pole selles osas

märkusi ega ettekirjutusi tehtud. Olenemata ettekirjutuste ning CPT poolt soovitatud

standardite olemasolust, ei saa EIK-i seisukohtadest tulenevalt need standardid olla otsustava

kaaluga (vt EIK 19.07.2007. a otsus asjas Trepashkin vs. Venemaa, nr 36898/03, p 92). Ka

Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas kinnitanud, et CPT aruannetes esitatud

ettepanekud ei ole siduvad (RKHKo 07.04.2010, nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei saa

ringkonnakohtu hinnangul ka ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest

kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste õigusvastasust.

13. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada osas, milles

halduskohus ei ole otsuses käsitlenud kaebaja poolt kohtule esitatud täiendavates

seisukohtades (tl 38-39) esitatud viidet kaebaja väiteid kinnitavale tõendile. HKMS § 59 lg 1

sätestatu kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul

võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohtule esitatud täiendavates

seisukohtades on kaebaja märkinud, et talle 13.08.2013 saatmise ajal tualetti pääsemise

mittevõimaldamise tuvastamiseks on tõendina kasutatavad Viljandi arestimaja

videosalvestised. Kaebaja sõnul saab salvestistelt tuvastada, et ta sisenes Viljandi arestimajja

nn kõveras olekus ning alles pärast tualetis käimist võttis bussist oma asjad maha. Kuigi

halduskohus ei ole otsuses sellele kaebaja poolt osutatud tõendile tähelepanu pööranud, ei

oleks selle tõendi väljanõudmine olnud ringkonnakohtu hinnangul ka võimalik ega vajalik.

Kaebaja on tõendile viidanud 26.08.2014 kohtule saabunud avalduses ehk rohkem kui aasta

pärast kõnealuse intsidendi toimumist. Vastavalt 13.08.2013 kehtinud politsei ja piirivalve

seaduse § 720 lg-le 2 säilitatakse jälgimisseadmestiku salvestist vähemalt üks kuu salvestamise

päevast arvates, kuid mitte rohkem kui üks aasta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega

ei olnud kaebaja poolt tõendile viitamise ajal vastavat tõendit enam säilinud. Samuti ei olnud

kohtu poolt selle tõendi väljanõudmine asja lahendamise seisukohast vajalik, kuivõrd kaebaja

väited tema väidetavate kannatuste kohta ei ole usutavad. Nõustuda tuleb vastustajaga, et kui

kaebaja oleks tajunud tema inimväärikust alandavat kohtlemist ning ebainimlikke kannatusi,

oleks ta nende asjaoludega seonduvalt juba varem vastustaja poole pöördunud.

Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebaja oli

kuni kaebuse esitamiseni arvamusel, et talle prügikottide andmine oli normaalne protseduur,

pigem seda, et kaebaja ei tajunud 13.08.2013 toimunud saatmise ajal vanglateenistuse

tegevuse inimväärikust alandavat toimet. Seega ei saanud ka halduskohtu poolt kaebaja

viidatud tõendi tähelepanuta jätmine tuua kaasa asja ebaõiget lahendamist ning kaebaja

kaebus on õigesti jäetud rahuldamata.

14. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

03.10.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb

täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja

on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest

vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv)

Eesti Vabariigi kanda.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/