3-14-51362/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51362

Haldusasi

Juri Malõškini kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Malõškin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinn Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

27.11.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 25.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Malõškin esitas 02.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millega

soovis ebapiisavast põrandapinnast tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist summas

6000 eurot. Tallinna Vangla andis 02.06.2014 J. Malõškinile 10-päevase tähtaja kahjunõudes

esinenud puuduste kõrvaldamiseks. 11.06.2014 registreeris Tallinna Vangla J. Malõškini kirja,

millega ta kõrvaldas puudused kahju hüvitamise taotluses.

2.

03.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Malõškini kaebus, milles ta nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebainimlike vangistustingimustega Tallinna Vanglas

ajavahemikul 31.12.2012 - 02.01.2014 ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000

eurot. Tallinna Vangla J. Malõškini kahju hüvitamise taotlust selleks ajaks lahendanud ei

olnud. Kaebuse kohasel oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas ajavahemikul 31.12.2012 -

02.01.2014, kus teda oli hoitud kuuekohalises kambris, kus isiklikku ruumi oli ühe

kinnipeetava kohta 1,5 m². Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille

kohaselt on alla 3 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta iseenesest Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kaebaja oli sunnitud kambris

viibima 23 tundi ööpäevas. Kaebaja viitas ka muudele puudustele kinnipidamistingimustes.

Kuna riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, oli seal niiske. Kambri kunstlik valgustus ei

vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-1 sätestatud nõuetele.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27.11.2014. a otsusega J. Malõškini kaebuse osaliselt ja

mõistis Tallinna Vanglalt J. Malõškini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

250 eurot.

Kohus tegi kindlaks, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas 368 päeva. Ajavahemikul

31.12.2012-26.11.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning ajavahemikul

27.11.2013-02.01.2014

süüdimõistetuna,

kuid

vastuvõturežiimil,

kus

tema

kinnipidamistingimused olid samad.

Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel arvas kohus kambri üldpindalast maha tualeti aluse

pinna. Tulenevalt EIK praktikast leidis kohus, et mööbli alust pinda ei tule kambri pinnast

maha arvata. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi kohus kindlaks, et kaebaja viibis 368

päevast 104 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m². Kaebaja ei

viibinud sel perioodil üheski kambris, kus vaba põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla

2,5 m². 20 päeval viibis kaebaja kambris, kus vaba põrandapinda oli ühe isiku kohta 2,55 m².

Kinnipeetava liikumistingimusi hinnates leidis kohus, et kaebaja liikumisvõimalused olid

minimaalsed, sest kaebaja viibis kinnistes kambrites vahistatuna ja seejärel ka

süüdimõistetuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajasele jalutuskäigule.

Seetõttu pidas kohus viibimist tingimustes, kus kaebajale jäi isiklikku põrandapinda alla 3 m²,

inimväärikust alandavaks. Asjaolud, et kambrisse sai värsket õhku osaliselt avatava akna

kaudu, et kambris oli vastustaja väitel piisavalt loomulikku ja kunstlikku valgust, et kambris

oli nõutav temperatuur, sundventilatsioon, ei korva seda, et isik viibis 104 päeval vähemalt 23

tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli alla 3 m² ühe kinnipeetava kohta.

Halduskohus pidas mõistetavaks, et pesu kuivatamine kambris võib tekitada ülemäärast

niiskust, aga ei pidanud põhjendatuks lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks,

sest õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatada ega sätesta kohustust pesu

kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamist. Kambri vähese valgustuse osas järeldas kohus

esitatud tõendite alusel, et valgustus kambris oli piisav ja mingeid terviseprobleeme kaebajal

seoses ebapiisava valgustusega kambris kaebajal ei tekkinud.

Kaebaja väited, et talle oli tagatud vaid üks dušikord nädalas, et akendele olid paigaldatud

perforeeritud metallist plaadid, jättis kohus hindamata, sest neid ei olnud vanglale kohtueelses

menetluses esitatud.

Kohus asus seisukohale, et esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks

saanud oma tegevusega või taotlusega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Kohus

leidis, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Kohus asus seisukohale, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna

Vanglas kinnipidamisel isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise

kompensatsiooni maksmisega. Hüvitise suuruse arvestamisel võttis kohus arvesse, et kaebaja

oli viibinud kambris, kus isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m², 104 päeval.

Kuna ühe isiku põrandapinna sisse on arvestatud ka mööbli alune pind, siis oli reaalset

liikumisruumi veelgi vähem. Kohus arvestas sellega, et kaebaja pidi vahistatuna viibima

sellisel pinnal 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas kohus ka sellega, et ei ole muid asjaolusid,

mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Asjaolusid kogumis hinnates pidas

halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 250

eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27.11.2014. a otsuse peale,

milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele kohalduvad

eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi

kogupinnast maha. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks

põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada

ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambri pinnast välja seetõttu, et see

ei asunud kambris. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris.

Kaebaja paiknes vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites, kus WC asub kambris

ning see on eraldiseisev ruum, mis võimaldab privaatsuse. WC pinna kambri üldpinna

hulka arvestamise korral on kaebajale olnud 2,5 m² põrandapinda olnud tagatud kõikidel

Tallinna Vanglas viibitud päevadel. Seega oli siseriiklikest õigusaktidest tulenev

põrandapinna minimaalne ruutmeetrite arv ühe kinnipeetava kohta tagatud ja vastustaja

tegevus ei olnud õigusvastane. Sellest tulenevalt on Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise summas 250 eurot väljamõistmine põhjendamatu ja õigusvastane.

4.2.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vangla tegevus oli süüline. Kohus on

jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud

õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIÕK dünaamiline iseloom

tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina.

4.3.

Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuv mõju. Halduskohus on vangla selgitusi

käsitlenud vääralt. Vangla selgitas kohtule, et EIK praktika selginedes võib tagantjärgi

asuda seisukohale, et kaebajale tagatud kambripind oleks võinud olla suurem. Kambrite

ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, mitte vangla soovist

põhjustada kinni peetavatele isikutele kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui

vangistusega paratamatult kaasneb. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud

vanglal võimalik talle rohkem põrandapinda tagada.

4.4.

Esialgu kinnipeetavate kambri suuruse osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud

konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva

alusena inimväärikuse alandamiseks. Eesti kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna

minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse

praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida

oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne

kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda kinnipeetava

kohta peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK lahendites väljendatud

seisukohti on siseriikliku õiguse muutmisel aluseks võetud. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. Seega ei ole Eesti

riik olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus EIK

praktikaga kooskõlla.

4.5.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma

tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Vähemalt mingis

ulatuses oleks kaebaja saanud talle tekitatavat kahju vähendada nõuete esitamisega.

Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud väidetud kahju

tekkimist ära hoida.

5.

30.12.2014 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja apellatsioonkaebus, mille

ringkonnakohus jättis 17.02.2015 käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu, summas

65 eurot, tasumiseks. Sama määrusega kohustati kaebajat Tallinna Vangla

apellatsioonkaebusele vastama. Tartu Ringkonnakohus tagastas 02.04.2015 J. Malõškini

apellatsioonkaebuse, kuna kaebaja ei tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu.

Kaebaja ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus tagastati, siis on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes

kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt

seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m²

põrandapinda, mis oli kooskõlas justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis (v.r) kehtinud § 6 lg-ga 6, mille

kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja

leiab, et seetõttu ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

31.12.2012 - 02.01.2014 ehk 368 päeva. Sellest ajavahemikul 31.12.2012 - 26.11.2013 viibis

kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning ajavahemikul 27.11.2013 - 02.01.2014

süüdimõistetuna, kuid vastuvõturežiimil, kus tema kinnipidamistingimused olid samad.

9. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri

üldpindalast maha WC aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast maha arvanud mööbli alust

pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges halduskohus

tuvastatuks, et kaebaja ei viibinud üheski kambris, kus ühe isiku kohta oleks vaba pinda

jäänud alla 2,5 m². Samas viibis kaebaja 368 päevast 104 päeva kambrites, mille

põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², sealhulgas 20 päeval viibis kaebaja

kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,55 m² ning 84 päeval viibis kaebaja

kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,89 m².

10. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla

jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on

vaidlustatud otsuse p-s 17 tuginedes EIK 19.12.2013. a otsusele asjas Tunis vs. Eesti (avaldus

nr 429/12) leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast

WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

Kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis VangS § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber

vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja

selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu oli justiitsministri poolt kehtestatud vangla

sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse

võimaluse korral ka WC. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC

asub kambris sees. Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega

sulgeda (tl 73 pöördel).

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-st 4, arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa

laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Vastustaja on ka ise viidanud, et kambri

põrandapinna arvutamisel tuleb juhinduda nimetatud sättest. Määruse nr 38 p-s 4 on

muuhulgas sätestatud elu-, töö- ja magamistoa põrandapinna miinimumsuurus ning põhimõte,

et toa laiust mõõdetakse vastasseinte vahelisest kaugusest. Kinnipeetavate kambri

minimaalsele suurusele kohaldub küll teistsugune regulatsioon, kuid antud sättest saab

järeldada, et kambri suuruse mõõtmisel tuleb samuti võtta aluseks vastasseinte vaheline

kaugus, ning seda, et miinimumsuurus on kehtestatud mitte kogu eluruumi, vaid ühe toa

põhiselt.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna WC on kambris eraldiseisev ruum,

siis ei ole WC aluse pinna kambripinna hulka arvutamine põhjendatud, kuna määruse nr 38 p

4 kohaselt tuleb toa põrandapinda arvutada selle sama toa vastasseinte vahelisest kaugusest.

Antud juhul on üheks kambri vastasseinaks, millest lähtuvalt tuleb kambri suurust arvutada,

WC kambripoolne sein. Seega on halduskohus kambripinna suuruse arvutamisel õigesti WC

alla jääva pinna kambri pinna hulgast välja arvanud.

Seda, et WC kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna

ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused

asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades

nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).

11. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud

kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei

ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei viibinud kuni 31.12.2013 kambrites, kus

põrandapinda oleks ühe kinnipeetava kohta olnud alla 2,5 m² ning 01.01.2014 ja 02.01.2014

viibis kaebaja kambris, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m². Seega ei ole vangla

rikkunud siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust, kuid vanglal oli kohustus järgida ka

EIÕK-st ning seda tõlgendavast EIK praktikast tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile

siduva välislepinguga.

Halduskohus on põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktika kohaselt tuleb

juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust

sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a

otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis

vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa

(avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas

Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).

12. Järelikult ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus

kehtivast õigusest, ei saanud olla õigusvastane, sest kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis

VSkE § 6 lg 6 ei ole kohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud. Õige on küll vastustaja

seisukoht, et nimetatud säte ei ole põhiseadusvastaseks tunnistatud, kuid Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44

märkinud, et kui isikule oli tagatud vaid minimaalne vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud

põrandapind, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks

hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil. Seega on iseenesest õige vastustaja seisukoht, et

ainuüksi 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei pruugi isiku õigusi rikkuda.

Samas on halduskohus põhjendatult inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks

hinnanud ka kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi sel

perioodil. Kuna kaebaja pidi viibima kambris, kus oli isiklikku pinda nõutud minimaalsest

pinnast vähem, 23 tundi ööpäevas, ja seda 104 päeval, leidis halduskohus, et kaebaja

kinnipidamistingimused ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega. Muude

kinnipidamistingimuste rikkumisi halduskohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel 104 päeval kambris, kus isikliku ruumi suurus oli

vahemikus 2,5-3 m², ning kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, tuleb vastustaja

käitumine lugeda õigusvastaseks ja kinnipidamise pika kestuse tõttu ka inimväärikust

alandavaks.

13. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga

kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a

otsuse asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult

põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik

on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei

muuda toimunud rikkumist olematuks.

14. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pikaajaline

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja

tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohus on põhjendatult järeldanud, et vastustaja on kaebaja õiguste rikkumisel käitunud

süüliselt. Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite

ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete

rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul

halduskohus lugenud põhjendatult vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o

vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseadus § 104 lg 4).

15. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest

ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel.

Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba

toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba

vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri

suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud

kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri

suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on

minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei

olnud.

16. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma

tegevusega vanglat mõjutada kambris suurema ruumi tagamiseks, ning leiab, et kaebaja ei ole

rakendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei

ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on

apellatsioonkaebuses märkinud, et 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli Eesti vangide

arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada ning et

kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seega on vastustaja ise

kinnitanud vanglate ülerahvastatusest tulenevat ruumiprobleemi ning ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat

tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et

RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei anna alust

hüvitise nõude rahuldamata jätmiseks.

17. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas asjaolusid põhjalikult analüüsides

jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid 104 päeva osas, mil ta

viibis 23 tundi ööpäevas kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta vahemikus

2,5 - 3 m², õigusvastased, mille tulemusena on kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud

mittevaraline kahju, mille kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 250 eurot.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/