3-14-50482/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50482

Haldusasi

Karel Kalviku kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. novembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Karel Kalviku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Karel Kalvik

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. novembri 2014. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28.

detsember 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karel Kalvik oli kinnipeetav Tartu Vanglas.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas K. Kalvik Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

palus mõista Tartu Vanglalt välja hüvitis mittevaralise kahju eest. Kahju tekitati talle seoses

sellega, et teda hoiti 23. jaanuarist 2013 kuni kaebuse esitamiseni Tartu Vanglas kambrites, mille

pindala kinnipeetava kohta oli vaid 2,47 m2. Lisaks olid ka muud kinnipidamistingimused

vanglas väärikust alandavad.

3. Tartu Halduskohtu 20. novembri 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Osasid kaebuses toodud hüvitisenõude aluseid (et jalutuskäikude ajal lasti valju muusikat, et

magama pidi valgustusega jne) tuleb jätta tähelepanuta, kuna neid aluseid ei olnud kaebaja

toonud välja kohtueelses menetluses ning seega on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus

läbimata.

3.2. Tartu Vangla kambrite suuruseks on ca 10 m2 ning kambritesse paigutatakse üldjuhul 2

kinnipeetavat. Pärast kambris oleva tualeti väljaarvamist jääb iga kinnipeetava isiklikuks

pindalaks kambris vähemalt 4 m2. Kambris oleva mööbli alust pinda ei saa kambri pindalast välja

arvata. Üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast,

arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Seega ei olnud kambri suurus kinnipeetava

kohta vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kambris mööbli alla jäävale

põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik pind kambris oli alla 3 m2

ja sisaldas ka mööblit, mis täiendavalt isikliku ruumi vähesust võimendas.

3.3. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et teda on koheldud vanglas väärikust alandavalt seoses

sellega, et väidetavalt on kaebaja pidanud korduvalt loobuma soojast toidust, kuna kambris laua

taga on ainult üks istekoht, mille tõttu peab üks kinnipeetav söömisega ootama ja tema söök

jahtub selle aja jooksul ära. Kaebaja on ise tunnistanud, et kambrisse oli paigutatud teine

istekoht. Isegi kui selle istekoha paigutus ei võimalda istuda nii, et laud jääks kinnipeetavale otse

ette, ei tähenda see, et sellises asendis söömine või muude toimingute tegemine oleks võimatu.

Laua alla tugevduseks keevitatud metallplaat, mis takistab kinnipeetaval jalgu laua alla panna, ei

takista söömist. Seega oli söömine laua taga mõlemal kinnipeetaval võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. K. Kavik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada põhjendustel.

4.1. Mööbli alla jääv pindala tuleb kinnipeetava isikliku pinna arvutamisel välja jätta. EIK on

osundanud, et põrandapind on sellel asuva mööbli tõttu väiksem, ka asjades, kus tuvastatud

isiklik ruum oli veidi alla 4 m2.

4.2. Kohus on kopeerinud vastustaja seisukohad otsusesse ega ole analüüsinud kaebaja

seisukohti. Kaebaja ei ole loobunud toidust vabal tahtel, vaid Tartu Vangla kambri inventar ei

võimalda ettenähtud korras toitu manustada. Olukord, kus ühel kinnipeetaval on võimalik laua

taga süüa ja teisel see võimalus samal ajal puudub, on väärikust alandav.

Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja kaebuse liigi muutmist kahju hüvitamise kaebuse asemel

õigusvastasuse tuvastamise kaebuseks, kuna tal puudub raha kahju hüvitamise kaebuselt

riigilõivu tasumiseks. Taotlus rahuldati Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a määrusega.

5. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta

järgmistel põhjendustel.

5.1. Mööbli alla kuuluvat pinda ei tule kambris üldpindalast välja arvata.

5.2. Kaebaja pole vastu vaielnud sellele, et koos mööbliga on ühe kinnipeetava jaoks ruumi 3,9-4

m2. Neid kinnipidamistingimusi ei saa pidada sellisteks, mis tähendaks ebainimlikku või

alandavat kohtlemist.

5.3. See, et kohus on nõustunud vastustaja väidetega, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

5.4. Kui kaebaja ei saanud laua taga süüa nii, et jalad on otse tema ees, vaid pidid olema väikese

nurga all küljele (laua alla keevitatud metallplaadi tõttu), oli võimalus asetada toit ka öökapile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et mööbli alla jäävat pinda ei saa

kinnipeetava isikliku pinna arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta.

Esiteks tuleneb see juba vangla sisekorraeeskirja (justiitsministri 3. novembri 2000. a määrus

nr 72) § 6 lg-st 6, mis sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5

m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Selles normis ei räägita vabast,

mööbliga katmata põrandapinnast, vaid põrandapinnast üldiselt. Seega peetakse silmas ka

mööbli alla jäävat põrandapinda. Teiseks lähtutakse üldteadaolevalt eluruumide pindala

mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Samuti

oleks sellise regulatsiooni järgimine ka märkimisväärselt keeruline, sest konkreetses, mööbli

ja muu tarvilikuga sisustatud ruumis vaba, ilma mööblita põrandapinna mõõtmine ja

väljaarvutamine oleks märksa keerulisem, kui lihtsalt ruumi pindala mõõtmine ja arvutamine.

Kui jaatada seda, et mööbli alla jääv põrandapind tuleks kambri üldpindalast välja jätta, siis

tekiks koheselt täiendavad raskused normi kohaldamisel – nt kui kõrgelt peavad vaba

põrandapinna kohal puuduma takistused muude sisustuselementide näol (nt kas seinale

kinnitatud riiuli alla jääv ruum tuleks samuti välja arvata), kas ajutiselt kaetud põrandapinda

(nt seina külge kinnitatava voodi alust pinda) saab lugeda vaba põrandapinna hulka

kuuluvaks, milliseid esemeid tuleb liigitada mööbliks, kas samamoodi tuleks suhtuda

tavapäraselt põrandal asetsevatesse esemetesse (nt jalanõud, põrandahari jms) jne. On ilmne,

et selline põrandapinna mõõtmismeetod oleks äärmiselt keeruline, väga vaidlusi põhjustav

ning sellega jõuaks kergesti absurdsete olukordadeni. Seetõttu tuleb põrandapinna

arvestamisel lähtuda ruumi üldpindalast ja arvestada sinna ka kambris mööbli ja muude

esemete all olev pind. Sellist seisukohta on Tartu Ringkonnakohus väljendanud juba 21.

septembri 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-09-1385 (p 9).

Kaebaja poolt viidatud EIK praktikast ei tulene kinnitust tema seisukohtadele. Nagu

vastustaja on selgitanud, arvestati mööbliga kaetud pindalasid üksnes olukordades, kus

kambri pindala isiku kohta oli niigi väike ning mööbel võimendas seda ruumipuudust

täiendavalt.

8. See, et kohus nõustus vastustaja seisukohtadega ning tugines otsuse motiveerimisel eeskätt

vastustaja poolt juba esitatud argumentatsioonile, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Kohus on puudutanud kõiki kahju hüvitamise alustena toodud asjaolusid ning nendega seotud

kaebaja põhilisi väiteid .

9. Asjaolu, et kahel inimesel korraga võis laua taga söömine olla mõnevõrra ebamugav (üks

neist ei saanud panna põlvi laua alla lauajalgade vahele keevitatud metallplaadi tõttu) ei ole

kindlasti selline kannatus, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. On ilmne, et see

ebamugavus ei ole ületanud sellist kannatuse tõsidusastet. Ka kaebaja enda poolt esitatud

skeemist (tl 46) ei nähtu, et söömine sellises kambris oleks olnud niivõrd ebamugav, et

õigustatav oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Mõlemad inimesed said istuda. Ühe

mõnevõrra ebamugavat istumisasendit (kas küljega laua suunas või ilma võimaluseta jalgu

laua alla panna) kompenseeris võimalus kasutada toetuspunktina või vaba pinnana laua vastas

asuvat öökappi.

Väide, et seetõttu pidi kaebaja kannatama tühja kõhtu või sööma külma toitu, ei olnud vangla

tegevuse vältimatu tagajärg, vaid kaebaja enda valik – kui see väide peaks tõele vastama,

näitab see lihtsalt seda, et kaebaja eelistas (võimalik et mitte kõige mugavamas

söömisasendis) söömise asemel oodata ja süüa hiljem jahtunud toitu.

10. Täiendavalt rõhutab ringkonnakohus järgmist. Ehkki kaebus jääb rahuldamata juba sel

põhjusel, et kaebajale ei ole hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud, viitab ringkonnakohus

siinkohal ka riigivastutuse seaduse § 7 lg-le 1, millest tuleneb, et kui isik ei ole kasutanud

esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või ärahoidmiseks, siis ei ole isikul õigust

kahju hüvitamisele. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud oma

kinnipidamistingimusi mõne asjakohase nõude või taotlusega nende väidetava kestmise ajal.

On silmatorkav, et kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja alles 13. jaanuaril 2014, st veidi

pärast seda, kui EIK tegi 19. detsembril 2013 T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles

mõistis Eesti riigilt välja hüvitise liiga väikses kambris hoidmisega seoses. Seega isegi kui

isikule oleks niisuguses situatsioonis kahju tekitatud, jääb kahju hüvitamata, kui ta ei ole

kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

Kuna käesoleval juhul on kaebuse rahuldamata jätmise aluseks eeskätt see, et kaebajale ei ole

kahju tekkinud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid küsimuses,

kas kaebaja kasutas väidetava kahju vältimiseks kohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid.

11. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) jääb HKMS § 108 lg

1 alusel tema enda kanda.

Madis Ernits

Maili Lokk

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt