3-14-413/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

24. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-413

Haldusasi

Juri Tšernavski kaebus piisava eluruumi tagamata

jätmisega Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.10.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Tšernavski apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Tšernavski, esindaja Monica Meristo

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 28.08.2015. a vastus kohtunõudele

koos lisaga.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2014. a

otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta Juri Tšernavski kaebus läbi vaatamata kambri

valgustuse väidetava nõuetele mittevastavusega, pesu kambris pesemise ja

kuivatamise vajadusega ning kambris vastava ventilatsiooni puudumisega

tekitatud mittevaralise kahju nõudes. Ülejäänud osas rahuldada hüvitamiskaebus

osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Juri Tšernavski kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 244 eurot.

4. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse välja menetluskulud (riigilõiv) summas

257,20 eurot.

5. Jätta kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebuselt tasumisele kuulunud

riigilõiv summas 292,80 eurot Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Tšernavski esitas 11.12.2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles

taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses nõuetele mittevastavate

kinnipidamistingimustega kambris viibimisega. Tallinna Vangla andis 30.01.2014

J. Tšernavskile 10-päevase tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. J. Tšernavski

kõrvaldas puudused 10.02.2014.

Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viibis J. Tšernavski Tallinna Vanglas

04.04.2012-20.10.2012, mil oli paigutatud kambrisse, kus oli oluliselt vähem kui 3 m²

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ning 7,5 kuu jooksul ruumikitsikuses viibimine

põhjustas talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Tal tekkis nahahaigus psoriaas, psüühilised

häired ning unehäired. Suvisel ajal oli olukord eriti halb. Esinesid sagedased peavalud,

nõrkus, õhupuudus.

2. Tallinna Vangla jättis 17.04.2014. a otsusega J. Tšernavski taotluse rahuldamata.

3. J. Tšernavski esitas 21.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna

Vanglalt tema kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 10 000 eurot seoses

õigusvastaste ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Kaebuse kohaselt viibis

kaebaja Tallinna Vanglas 7,5 kuud ning oli sel ajal paigutatud kambrisse, kus oli põrandapinda

oluliselt vähem kui 3 m² ühe kinnipeetava kohta. Puudus piisav liikumisruum, kaebajal

ilmnesid tervisehäired. Eriti halb oli olukord suvel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika kohaselt on ruumi ebapiisavus iseseisev alus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.10.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul

ei ole alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks.

Halduskohus leidis, et vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et

kinnipeetava kohta kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m² suuruse põrandapinna hulka ei saa

arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed, sealhulgas WC ja

pesemiskoht. Kohus tegi kindlaks, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale

tagatud kogu kaebuses nimetatud ajavahemiku vältel ning kõigis kambrites, kus kaebaja

viibis. 229 päeval viibis kaebaja kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli 0,2 kuni 0,37 m²

vähem kui 3 m² ühe kinnipeetava kohta. Kasinates elamistingimustes kinnipidamine võis

mõjutada kaebaja seisundit ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud

juhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et need mõjutused olid niivõrd olulised, et see vääriks

rahalist hüvitist. Tervisekaardile märgitud andmed ei anna alust arvata, et kaebaja viidatud

terviseprobleemid on tekkinud Tallinna Vangla elutingimuste tulemusena. Samuti ei ole

kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal kurtnud kinnipidamistingimuste üle ning on seega

jätnud kasutamata kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 27.11.2014 Tartu Halduskohtu 28.10.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja mõista välja õiglane

kahjuhüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

5.1.

Halduskohus ei ole otsuse tegemisel analüüsinud kaebaja esitatud seisukohti.

Kohtuotsus ei ole põhjendatud ja seaduslik.

5.2.

Halduskohus on ebaõigesti kambri põrandapinna hulka arvanud mööblialuse pinna,

sest seda pinda ei saa kinnipeetav liikumiseks ja igapäevasteks tegevusteks kasutada.

Kaebaja liikumisvabadus väljaspool kambrit oli minimaalne. Peale selle ei vastanud

valgustus nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, puudus vastav ventilatsioon.

Kitsas ruumis viibimise tõttu tekkisid tervisehäired.

5.3.

EIK praktika valguses oli Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis kehtinud (VSkE v.r) § 6 lg 6 osas,

mis võimaldas pidada kinnipeetavat kambris, kus talle oli ette nähtud 2,5-3 m²

põrandapinda, inimväärikust alandav ja seega vastuolus EIÕK art-ga 3 ning põhiseaduse

§ 18 esimese lausega. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis

vähemalt 4 m² põrandapinda isiku kohta.

6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see

rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb

mööblialune pind välja arvata. Sellist seisukohta toetab ka EIK praktika. EIK lähtub isikliku

ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata

kambris asuvat mööblit. Kaebaja ei ole väiteid, et valgustus ei vastanud nõuetele, pesu tuli

pesta ja kuivatada kambris, puudus ventilatsioon ning seetõttu tekkisid kitsas ruumis

viibimisest terviserikked, varasemalt haldusmenetluses välja toonud. Seega ei olnudki kohtul

võimalik selles osas seisukohta võtta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei

tuvastanud 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE v.r § 6 lg 6 põhiseadusvastasust.

Tallinna Vangla tegevus oli kooskõlas siseriikliku õigusega ning seega puudub vastustaja

tegevuses õigusvastasus. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, kus talle oli

tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind. Väidetava mittevaralise kahju põhjuseks on

käesolevas asjas üksnes väidetav ebapiisav põrandapind ning seega on tegemist sarnase

juhtumiga, nagu asjas nr 3-4-1-9-14. Vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatava põrandapinna

suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes. EIK lahendites

väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel. Eesti riik ei ole olnud

tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.

Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal kinnipidamistingimuste üle kurtnud. Vastustaja

leiab, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu

28.10.2014. a otsus tühistada.

8. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus kaebust

lahendama (I), kontrollib seejärel mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduste täidetust

(II), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III) ning jagab

menetluskulud (IV).

I

9. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt palus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist

seoses sellega, et pidi 7,5 kuu vältel Tallinna Vanglas viibima kambrites, kus oli põrandapinda

ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², mille tagajärjel tekkisid kaebajal tervisehäired.

Vangla esitatud andmete alusel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 04.04.2012-20.11.2012.

Kaebaja on küll vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märkinud, et viibis Tallinna

Vanglas kuni 20.10.2012, kuid ringkonnakohtu arvates on kaebaja selles dokumendis

kuupäevaga eksinud ning koostoimest teiste vanglale ning kohtule esitatud dokumentidega on

aru saada kaebaja tahe nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kogu Tallinna Vanglas viibitud

perioodi eest ehk perioodi eest 04.04.2012-20.11.2012.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et kambri valgustus ei vastanud

nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris ning puudus vastav ventilatsioon. Kuna kaebaja

ei ole nimetatud asjaoludele tuginedes nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses, ei

ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust VangS § 1¹ lg 8 kohaselt.

Riigikohus on selgitanud, et halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel

kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude

vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2008. a määrus asjas

nr 3-3-1-68-08, p 9).

Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses tuginenud kambri valgustuse ja

ventilatsiooni puudulikkusele ning sellele, et pesu tuli pesta ja kuivatada kambris. Kaebaja on

alles 30.09.2014 halduskohtule esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et kaebaja

tervisehäired olid lisaks kitsastele oludele tingitud ka halvast valgustusest, ventilatsioonist ja

vähesest värskest õhust. Kui laiendatakse nõude eset, st asjaolu või toimingut, mille suhtes

kohtult volituse rakendamist palutakse, ei ole HKMS § 41 lg-te 1 ja 2 kohaselt tegemist enam

sama nõudega. Kuna kaebaja viitas kambri valgustuse ja ventilatsiooni väidetavale

puudulikkusele ning sellele, et pesu tuli pesta ja kuivatada kambris pärast seda, kui

halduskohus oli 21.05.2014 esitatud kaebuse oma 18.06.2014. a määrusega menetlusse

võtnud, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul kaebaja 30.09.2014. a täiendustes märgitut

käsitleda HKMS § 49 lg 1 mõistes kaebuse muutmisena, kuid seda saab teha üksnes juhul,

kui kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav. Arvestades seda, et kaebaja ei ole

kambri valgustuse küsimusele, pesu pesemist ja kuivatamist ning kambris vastava

ventilatsiooni puudumist käsitlevatele väidetele tuginedes nõudnud Tallinna Vanglalt kahju

hüvitamist kohtueelses menetluses, siis ei ole sellise nõude esitamine alles halduskohtule

lubatav ja seega pole lubatav ka kaebuse sellisel viisil muutmine halduskohtumenetluses.

Halduskohus ei ole nimetatud asjaolule aga enne vaidlustatud otsuse tegemist tähelepanu

pööranud ja on seega ilmselt seadusevastaselt lubanud hüvitamiskaebuse sellist muutmist,

tehes 28.10.2014 otsuse, millega esitatud hüvitamiskaebus jäeti siiski tervikuna rahuldamata.

Kuna eelnimetatud osas on kaebajal kohtueelne menetlus läbimata ja see selgus pärast

kaebuse menetlusse võtmist, tulnuks kaebus 30.09.2014 halduskohtule esitatud täiendavas

seisukohas märgitu osas (kaebaja tervisehäired on lisaks kitsastele oludele tingitud ka halvast

valgustusest, ventilatsioonist ja vähesest värskest õhust ning sellest, et pesu pidi pesema ja

kuivatama kambris) jätta HKMS §-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata.

Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, millega jäeti esitatud

hüvitamiskaebus kambri valgustuse nõuetele mittevastavusega, pesu kambris pesemise ja

kuivatamise vajadusega ning vastava ventilatsioon puudumisega tekitatud mittevaralise kahju

nõudes rahuldamata ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab J. Tšernavski kaebuse

eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II

11. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna leidis, et Tallinna Vangla tegevust kaebaja

kinnipidamisel ei ole alust pidada õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks.

Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja neid õigusi, mis on

õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele, samuti, et tegemist ei saanud olla

kaebaja poolt väidetud oluliselt väiksema kui 3 m² suuruse põrandapinnaga, sest 26 päeval oli

kambris, kus kaebaja viibis, ühe isiku kohta 2,73 m², 139 päeval 2,8 m² ja 38 päeval 2,63 m².

12. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku

kohta oli alla 3 m² põrandapinda, on vastuolus EIK praktikaga ning tema kahjunõue oleks

tulnud rahuldada, sest teda hoiti Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kambri

põrandapinna hulgast tuleb välja arvata ka mööbli alla jääv pind.

Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis,

pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele. Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et EIK on 19.12.2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti

(avaldus nr 429/12) arvanud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel mööbli aluse pindala

ruumi pindalast maha. Viidatud otsuse p-s 46 on EIK ühe kinnipeetava kohta kambris olnud

ruumi suuruse arvutamisel võtnud aluseks kambri pindala ilma WC aluse pindalata ja jaganud

selle kambris viibinud kinnipeetavate arvuga. Samuti on EIK 09.01.2014. a otsuses asjas

Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10) lähtunud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatisest. Mööblit on EIK viidatud

otsustes arvesse võtnud vaid täiendava argumendina, kui ta leidis, et kambris oli ruumi vähe.

Kaebaja viidatud EIK 07.04.2009. a lahendist asjas Branduse vs. Rumeenia (avaldus nr

6586/03) ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta.

14. Seega on halduskohus kambri põrandapinna suuruse osas õigesti leidnud, et see on ruumi

külgede pikkuse korrutis. Küll aga tuleb EIK lahendi kohaselt asjas Tunis vs. Eesti võtta

kinnipeetavate isikliku ruumi suuruse leidmisel kambri põrandapinna suuruse osas aluseks

kambri põrandapinna suurus ilma WC aluse pinnata. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses

märkinud, kas ta lähtus kambri pindalast koos või ilma WC aluse pinnata. Tallinna Vangla

poolt ringkonnakohtule esitatud andmete alusel saab järeldada, et halduskohus ei ole kambri

pindalast WC alust pindala maha arvanud. Seega on halduskohus kambri põrandapinna

suuruse arvutamisel ebaõigesti võtnud aluseks kambri põrandapinna koos WC aluse pinnaga.

Seda, et kambri põrandapinna suurust ühe kinnipeetava kohta tuleb hinnata ilma WC aluse

pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12), 3-13-

70099 (p 21); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p

15), 3-14-51027 (p 23), 3-14-51413 (p-d 22 ja 23). Tallinna Ringkonnakohtu 19. augusti

2015. a otsus asjas nr 3-13-70099 on Riigikohtu halduskolleegiumi 08.10.2015. a

määrusega nr 3-7-1-3-582-15, millega Riigikohus ei võtnud Tallinna Vangla

kassatsioonkaebust menetlusse, ka jõustunud.

15. Kaebaja paigutamist Tallinna Vanglas iseloomustab kokkuvõtvalt Tallinna Vangla poolt

ringkonnakohtule esitatud andmete alusel koostatud tabel.

Tabel:

Kambri

nr

kuupäevad

Kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ilma

WC-ta (m²)

Päevade

arv

04.04-15.04,

23.04-06.05

2,5

16.04-22.04

3,0

07.05

5,01

08.05-09.05,

14.05-18.06,

21.06-15.09,

25.09-08.10

2,57

10.05-13.05,

19.06-20.06,

16.09

09.10

3,08

17.09-24.09

7,9

10.10,

12.10-16.10,

18.10-18.11

2,35

11.10,

17.10,

19.11

2,82

20.11

3,52

Seega viibis kaebaja kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambripinda alla 3 m² kokku

206 päeva, sh 38 päeval oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m².

16. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti leidnud, et

kaebaja kinnipidamine kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta ruumi alla 3 m² ei olnud

inimväärikust alandav. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga.

17. VSkE v.r § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla vaidlusalusel perioodil tagama kambris

kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Tallinna Vangla poolt ringkonnakohtule

esitatud andmete alusel viibis kaebaja 38 päeval kambris, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta alla VSkE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Ringkonnakohus on seisukohal,

et 38 päeva osas, mil vangla ei ole kaebajale taganud kambris ühe kinnipeetava kohta VSkE

v.r § 6 lg-s 6 miinimumtasemena sätestatud 2,5 m² põrandapinda, on vangla rikkunud

nimetatud sättest tulenevat kohustust ning vangla tegevus oli sellest tulenevalt õigusvastane.

Seega ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et vangla tegevus oli kooskõlas siseriikliku

õigusega.

18. Kaebaja on viibinud 168 päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

vahemikus 2,5-2,99 m².

EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta

4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada

sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a

otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis

vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa

(avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov

vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.2015. a otsuses asjas Muršič

vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik

ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada

artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval

oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja

värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et 2,5 m²

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski niivõrd väike pindala, mille puhul saab

inimväärikuse alandamist eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik

kompenseerida muude meetmetega. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et VSkE § 6 lg 6 v.r

ei olnud põhiseadusega vastuolus, kuid tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat

kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

19. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 04.04.2012-01.10.2012 vahistatuna

ning 02.10.2012-20.11.2012 süüdimõistetuna. VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut

ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib.

Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud, õppinud või oleks tal muul

viisil olnud tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega päevas

värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja

kinnipidamistingimused ning liikumisvõimalused oleksid muutunud pärast seda, kui

02.10.2012 jõustus tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus. See, et vastustaja andmetel oli

kambrites tagatud piisav valgustatus ja küte, sundventilatsioon, magamisruumist eraldatud

veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja voodiriided ning

vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti, saada pakke,

kanda isiklikke riideid, ei korva ringkonnakohtu arvates asjaolu, et isik pidi viibima vähemalt

23 tundi ööpäevas kambris, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Seega

ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida

kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 206 päeva kambrites, kus oli

kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima

23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust

alandav. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika

saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab

kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile. Ka kambri suurust puudutavates

EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et

esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt

ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei

tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse

põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte

kambri põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3. EIÕK on Eesti

Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral

siseriikliku õigusega selle ees ülimuslik.

21. Kaebaja väidab, et ülerahvastatud kambris viibimisest tekkisid tal ka terviseprobleemid

(nahahaigus, psüühilised häired, unehäired, kaalulangus, suvisel ajal õhupuudus, peavalud,

nõrkus). Kuna kaebaja on nii vanglale esitatud kahjunõudes kui ka kohtule esitatud kaebuses

tuginenud väitele, et tema kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus oli põrandapinda

ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², oli inimväärikust alandav, ei ole ringkonnakohtu arvates

tegemist eraldiseisva nõudega mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise eest.

Seega on kaebuse kohaselt RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvedest antud juhul rikutud

inimväärikuse austamise nõuet ning tervisekahjustuste tekkimise väidetega tõendab kaebaja

talle kahju tekkimist, mille eest ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika

kohaselt ei pea kaebaja tõendama mittevaralise kahju suurust, sest valu ja kannatusi ei ole

võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014.

a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2), kuid kaebajal tuleb tõendada, milles seisneb talle õiguste

rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju ja osutada, millist RVastS § 9 lg-s 1

nimetatud õigust on rikutud.

22. Kaebaja väitel tekkisid tal ruumikitsikuses viibimise tulemusena nahahaigus psoriaas,

psüühilised häired ning unehäired. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja tervisekaardi

väljavõtte kohaselt on tõendatud, et kaebajal esinesid Tallinna Vanglas viibitud perioodil

nimetatud tervisehäired, kuid eluliselt ei ole usutav, et nimetatud tervisehäired tekkisid

kaebajal ainuüksi asjaolu tõttu, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe

kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m². Samuti nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu kandeid, mis tõendaksid kaebaja

väiteid suvisest palavusest tulenenud peavalude, nõrkuse ja õhupuuduse kohta.

III

23. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

24. Ringkonnakohus leidis eelpool, et käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, kuna Tallinna Vangla hoidis kaebajat 206 päeval kambrites, kus oli ühe

kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m², mis on EIK praktika kohaselt vastuolus

EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav. Riigikohtu 15.03.2010. a otsuse asjas

nr 3-3-1-93-09 p 11 kohaselt saab EIK praktikast tulenevalt pidada inimväärikust alandavaks

isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme ning EIKi seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste

sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

25. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik

ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et

kambrite ülerahvastatus oleks olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem

kannatusi või ebameeldivusi, kui on kaebaja kinnipidamisasutuses viibimise paratamatuks

osas, kuid ringkonnakohus on siiski seisukohal, et kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi

miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik tegevus ning tuleb lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).

26. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid

õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus osutab

vastustaja vastuses kaebusele märgitud seisukohale, et kaebaja kinnipidamine sellistes

tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest

ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus

seisukohal, kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna

vastustaja seisukoha kohaselt ei oleks kaebaja saanud oma tegevusega või taotlustega

mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7

lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav.

27. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13

sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21

ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt

kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus

nr 3-3-1-78-11, p 15).

28. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitise summas

10 000 eurot väljamõistmist. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõuab kaebaja õiglase hüvitise

väljamõistmist. HKMS § 49 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist või

vähendamist kaebuse muutmiseks.

29. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2

eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli

põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5-2,99 m². Ringkonnakohus arvestab

seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse perioodiga, mil kaebaja pidi

viibima kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², vaid selle perioodi

vahel oli ka kuus 1-9 päeva pikkust perioodi, mil kambris oli ühe kinnipeetava

kohta rohkem kui 3 m² põrandapinda, sealhulgas üks 8 päeva pikkune periood, mil kaebaja

viibis ühekohalises kambris, kus oli põrandapinda 7,9 m². Samas arvestab ringkonnakohus ka

sellega, et periood, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta alla 3 m², moodustas kaebaja Tallinna Vanglas viibitud kogu perioodist 89,2%.

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas asjaolud, mis tingiksid suurema

hüvitise väljamõistmise, kuna kaebajale oli tagatud iga päev üks tund jalutamist värskes õhus,

kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja seisukohtadele, et kambrites oli magamisruumist

eraldatud veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja voodiriided ning

vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti, saada pakke ja

kanda isiklikke riideid. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks pidada silmas, et kaebajale

seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks

suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetav hüvitise

päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev.

Ringkonnakohus on seisukohal, et mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral on isiku

õiguste riive väiksem.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju

summas 244 eurot (38x2+168x1).

IV

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus ka kohtukulude jaotust, kui ta

muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata.

Tartu Halduskohus on 02.06.2014. a määrusega vabastanud kaebaja täielikult 300 euro

suuruse riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas

10.12.2014. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi andmist

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamisega. Kuna kaebaja palus apellatsioonkaebuse

kohaselt kohtul mõista kaebaja kasuks välja õiglane kahjuhüvitis, oli kaebaja

riigilõivuseaduse § 60 lg 3 kohaselt vabastatud 250 euro suuruse riigilõivu tasumise

kohustuses.

31. HKMS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab

kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis

tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt

välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

32. Kaebaja oli apellatsiooniastmes vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest 250 euro

ulatuses. Seega tuleb HKMS § 118 lg 2 kohaselt mõista Tallinna Vanglalt

apellatsioonimenetluses riigituludesse välja 250 eurot, sest juhul, kui kaebaja ei nõua

apellatsioonimenetluses enam konkreetset summat, vaid palub kohtul mõista tema kasuks

välja õiglane kahjuhüvitis kohtu äranägemisel, ei sõltu kaebaja poolt tasumisele kuuluv

riigilõiv (või riigilõiv, mille tasumisest on kaebaja vabastatud) enam nõutavast kahjusummast,

vaid on kõigil juhtudel sama – 250 eurot.

Halduskohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest 300 euro

ulatuses. Kuna ringkonnakohus rahuldas halduskohtule 10 000 euro nõudes esitatud

hüvitamiskaebuse 244 euro, s. o 2,44 % ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

HKMS § 118 lg 2 kohaselt riigituludesse välja mõista ka 2,44 % 300-st eurost, s. o 7,20

eurot, kokku seega 257,20 eurot.

Arvestades seda, et kaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus 292,80 euro suuruse

riigilõivu (300-7,2=292,80) Eesti Vabariigi kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/