3-14-50815/93 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50815 (liidetud haldusasjaga 3-14-52767)

Haldusasi

S.T.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

kokku

summas

61 710

eurot

(vangistustingimused perioodil 19.08.2010-31.12.2013

kambrites nr 225, 317, 138, 145, 325, 127 – ebapiisav

põrandapind ja halvad olmetingimused ning alates

01.01.2014 – 18.08.2014 halvad olmetingimused ja

ebapiisav põrandapind)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: S.T.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.T.i kaebus osaliselt.

2. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel ja

hoidmisel avatud sektsiooni kambrites nr 225, 138 ja 127 ajavahemikus 19.08.2010-

30.09.2013 nende kaheksasaja seitsmekümne nelja (874) päeva jooksul, mil kaebaja

viibis kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.05.2014 (koos 10.06.2014, 16.06.2014, 30.06.2014 ja 15.08.2014 kaebuse täpsustusega)

esitas S.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 36 450 eurot seoses vangistustingimustega perioodil 02.09.2009-

31.12.2013 kambrites nr 225, 317, 138, 145, 325 ja 127 (põrandapind ühe kinnipeetava kohta

alla 3 m2) (Haldusasi nr 3-15-50815). 16.10.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse

sh osaliselt kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks so perioodil 02.09.2009-18.08.2010

tekitatud kahju osas. 27.03.2015 määrusega otsustas kohus lugeda kaebus perioodi 02.09.2009

– 18.08.2010 puudutava kahju hüvitamise nõude osas mittetähtaegseks ja lõpetas selles osas

menetluse. Kohus jätkas menetlust perioodi 19.08.2010 – 31.12.2013 puudutava mittevaralise

kahju hüvitamise nõude osas.

Tallinna Halduskohtu menetluses oli ka haldusasi nr 3-14-52767 S.T.i kaebus kahju

hüvitamiseks summas 27 450 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega, mis

hõlmas ajavahemikku 02.09.2009 – 18.08.2014. Kohus lõpetas 14.04.2015 määrusega

haldusasja menetluse ajavahemiku 02.09.2009 - 18.08.2010 osas ning jätkas asja menetlust

ajavahemiku 19.08.2010 – 18.08.2014 osas.

18.08.2015 määrusega otsustas kohus liita haldusasi nr 3-14-50815 haldusasjaga nr 3-14-

52767, haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-14-50815.

2. 29.09.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja viis läbi

seaduses sätestatud menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kokku summas

61 710 eurot seoses vangistustingimustega perioodil 19.08.2010-31.12.2013 kambrites nr 225,

317, 138, 145, 325, 127, kus oli ebapiisav põrandapind ja halvad olmetingimused ning alates

01.01.2014 – 18.08.2014 halvad olmetingimused ja ebapiisav põrandapind.

3.1. Kaebuse esitaja leiab, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul on teda hoitud kambrites, mille

vaba põrandapind ühe isiku kohta ei vasta EIÕK art 3 nõuetele. Kaebaja leiab, et ta on karistust

kandnud ülerahvastatud kambrites, kus viibib kuus inimest. Kaebaja leiab, et EIK praktikast

tulenevalt peab olema 4 m2 vaba ruumi isiku kohta, kuid Tallinna Vanglas see nii ei ole.

Kaebaja viitab oma seisukoha põhjendusena EIK lahendile nr 429/12 Tunis vs Eesti.

3.2. Teiseks toob kaebaja välja, et Tallinna Vanglas ei ole vaba liikumist eraldatud tsoonides.

Nõnda on sektsioonis 1-4 kõigest 37,4 m2 pinda, kuid sektsioonis on 70 inimest. Seega on ühe

kinnipeetava kohta 0,5 m2. Sellises ruumis ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik liikuda mistahes

suunas. Selle küsimuse juurde kuulub ka kinnipeetava jalutuskäik. Kaebaja selgitab, et ta pidi

kogu vaidlusaluse perioodi jooksul jalutama mitte õuekeses, vaid neljast küljest

betoonplaatidega ümbritsetud boksis, mille pindala on 12-14 m2. See pindala on kuuele

inimesele jalutamiseks liiga väike. Ka vangla võimla on liiga väike (ei ole suurem ühest

võrkpalli platsist). Kaebaja väidab, et ta ei saanud tegeleda kogu perioodi jooksul

täisväärtuslikult füüsiliste harjutustega. Kaebaja on seisukohal, et kõik eeltoodu piiras kaebaja

liikumist.

3.3. Kaebuse täienduses toob kaebuse esitaja välja, et valdavas enamikus Tallinna Vangla

kambrites, kus kaebuse esitajat hoiti, oli ühe isiku vaba ruum alla 3 m2, mis on inimväärikust

alandav.

Kaebuse esitaja väidab, et ta ei saanud kuidagi kahju tekkimist ära hoida, sest Tallinna Vangla

pidi teadma sellest, et ühe vangi isiklik ruum peab olema vähemalt 3 m2, kuid vaatamata sellele

hoidis kaebajat jätkuvalt ebainimlikes tingimustes.

Kaebaja täpsustab, et alates 2006 aastast on Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise

ja karistamise tõkestamise Euroopa komitee korduvalt väljendanud seisukohta, et aktsepteeritav

miinimumstandard isikliku ruumi osas mitmekohalistes vanglakambrites on 4 m2. Vaatamata

sellele on Tallinna Vangla jätkanud kinnipeetavate hoidmist ebainimlikes tingimustes ka 2011-

2014 aastal, sest valdavas enamikus Tallinna Vangla kambrites jääb ühe kinnipeetava isiklik

ruum alla 3 m2. Tallinna Vangla on pika aja jooksul tegelenud inimõiguste jõhkra ja

süstemaatilise rikkumisega (vt ka Riigikohtu praktika Euroopa Vanglareeglistiku osas ja ÜRO

piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise

vastase konventsioon ja selle fakultatiivne protokoll).

3.4. Tallinna Vangla muude tingimuste osas toob kaebaja välja ühe dušši kasutamise võimaluse

ühe korra nädalas, mis ei ole piisav arvestades, et kambrites puudub soe vesi.

Ventilatsiooni osas on õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis oluliselt

takistavad õhuvahetust. Järelikult ei täida vangla VangS § 45 p 1.

Kambrist väljas pool saab viibida vaid üks tund ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis.

Ka tualett ei vasta kaebaja arvates inimlike normide standardile.

Sektsioonis ei ole kuivatit ega pesumasinat, kus kaebaja saaks pesta oma isiklikke asju –

kambris on seda võimatu teha, sest vee temperatuur ei ületa +3 kraadi.

Puudub köök, kus saaks toitu soojendada ja süüa, et ei peaks sööma kambris, kus kinnipeetavad

puhkavad.

Puudub puhketuba, kus saaks oma vaba aega veeta.

Kaebaja leiab ka, et VangS § 55 lg 2 ei täideta. Juhtkonda ei huvita kinnipeetavate füüsiline

seisukord. Pääs võimlasse on ainult üks kord nädalas. Õue minnakse vaid suitsutunnile, mitte

aga jalutama värske õhu kätte koos sporditarvetega. Sporditarbed puuduvad.

Rikutakse Rec(2006)2 § 72 p 1, 2 ja 4 ja § 102 p 2 (karistusrežiim ei tohi kinnipeetava kannatusi

suurendada) rikkudes kaebaja inimõigusi.

3.5. Kaebaja leiab, et EIK seisukoht on, et isikliku ruumi puhul 3-4 m2 sõltub EIÕK art 3

rikkumise tuvastamine muudest asjaoludest, mis eelpool kirjeldatut arvestades on Tallinna

Vanglas masendavad.

3.6. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema inimväärikust kahjustas kaebaja paigutamine

kambrisse, mille tingimused ei vastanud olulisel määra nõuetele, seega tuleb kaebuse esitajale

hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju.

3.7. Kaebaja märgib, et mittevaralise kahju konkreetsest suurust kannatanud tõestama ei pea.

Kahju hüvitise suuruse määramisel mängib olulist rolli kohtlemise kestus, sest sellest sõltub

rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus.

Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju tekitati talle Tallinna Vangla poolt süülise käitumisega,

kuna Tallinna Vangla ei täitnud oma kohustusi ega taganud kaebajale kohaseid

kinnipidamistingimusi.

3.8. Kaebaja mittevaraline kahju seisneb tema hingelistes ja füüsistes kannatustes. Vastustaja

on oma lisadega kinnitanud, et kaebajal oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, kuigi isiklikku

ruumi pidi olema vähemalt 3 m2.

3.9. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja kahjunõue on pahatahtlik ja põhjendamatu.

Kaebaja märgib, et ta kasutab üksnes oma seadusega tagatud õigusi ning soovib, et edaspidi

kaebaja õigusi ei rikutaks.

Kaebaja viitab oma nõude õiguslike alustena lisaks juba eelpool märgitule ka PS § 18,

Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 5, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art 1 ja 4 ning

kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7, EL põhiõiguste harta art 1, 3 ja 4.

3.10. Kaebaja leiab, et ka perioodil 01.01.2014-18.08.2014 oli kaebajale tagatud ebapiisavas

suuruses põrandapinda ja muud olmetingimused ei vastanud nõuetele.

3.11. Kaebaja toob välja, et ei nõustu vastustaja väitega selles, et ka dušši all oleks olnud

võimalik pesta oma pesu. Samuti ei ole võimalik pesta pesu kambris, sest seal puudub soe vesi.

3.12. Kaebaja leiab, et antud juhul ei ole oluline, et kaebaja kannab neljandat karistust Tallinna

Vanglas – see ei anna vanglale õigust rikkuda kaebaja õigusi.

3.13. Kohtupraktika lähtub sellest, et moraalse kahju mõiste hõlmab hingelisi kannatusi, mis

võivad väljenduda ka alandamise või nördimuse läbielamises. Kaebaja on nördinud, et teda

hoiti ebaseaduslikult kambris, mis ei ole ette nähtud elamiseks ja kus vastustaja ei loonud ka

vastavaid elamistingimusi.

Kaebaja leiab, et tema kahju nõue on põhjendatud kogu ulatuses. Kaebaja palub hüvitis kanda

arveldusarvele nr xxxxxxxxxxx AS SEB Pank.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga:

4.1. Kinnipidamistingimused kambrites 225, 317, 138, 145, 325 ja 127 perioodil 24.03.2011

– 31.12.2013.

VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse

majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks

minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab

olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE §

7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt

2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

4.2. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(edaspidi kinnipeeturegister) andmetel viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil vaidlustatud

kambrites järgmiselt:

kamber 225 perioodil 24.03.–25.05.2011; kamber 225 perioodil 04.06.2011 – 17.01.2012;

kamber 225 perioodil 29.01.-20.05.2012; kamber 138 perioodil 21.-23.05.2012; kamber 225

perioodil 24.05.-23.08.2012; kamber 127 perioodil 24.-30.08.2012; kamber 225 perioodil

31.08.2012 – 29.03.2013; kamber 225 perioodil 02.04.-25.09.2013; kamber 225 perioodil

01.10.-31.12.2013.

4.3. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 05.11.2009 ja seega oli kogu

vaidlusaluse aja kaebaja süüdimõistetu staatuses ning VSKE § 8 lg 1 alusel oli talle tagatud

igapäevaselt vähemalt neli tundi vaba aega oma osakonnas liikumiseks. Lisaks on

süüdimõistetutele tagatud spordisaali kasutamise võimalus ühel korral nädalas.

Tallinna Vangla märgib, et koostas S.T.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 114-122,

I kd), millest nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt,

kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta.

Ajal, mida kaebaja vaidlustab, oli VSKE § 1 lõikest 2 ja § 6 lõike 6 tulenevalt kinnipeetavatele

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli

Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

nõuetele, sh oli kaebajale kambris igal ajahetkel tagatud määrusega nõutud kambripind.

24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõige 6 sätestatud siseriiklikus õiguses

kehtestatud nõuet Tallinna Vangla täitis. Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse

norme.

4.4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr

3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…]

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga

ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

4.5. Kinnipeeturegistri andmetel oli S.T. Tallinna Vangla direktori asetäitja 28.11.2011

käskkirjaga nr 1191-k rakendada abitöölisena majandustöödele alates 29.11.2011-28.02.2012.

Tallinna Vangla direktori asetäitja 14.12.2011 käskkirjaga kõrvaldati kaebaja töölt alates

14.12.2011 distsiplinaarmenetluse ajaks ning Tallinna Vangla direktori asetäitja 05.01.2012

käskkirjaga nr 6 vabastati töölt alates 06.01.2012. Ajavahemikus 06.05.2013 kuni 30.08.2013

osales kaebaja A2 taseme riigikeele kursustel (tl 123, I kd).

Kõik eelnimetatu vähendas kaebaja kambris viibimise aega veelgi.

4.6. Tabelist nähtuvalt oli S.T.ile tagatud vähemalt 2,62 m2 põrandapinda. Oluline on märkida,

et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta.

Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja

vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem.

986-st päevast 692-l päeval oli S.T.ile tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,62 m2 vaba

põrandapinda ja 294-l päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3,36 m2.

Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus,

sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks

kahju hüvitamise nõude eeldustest.

4.7. Lisaks leiab Tallinna Vangla, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel

tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha

märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2

suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See

tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

4.8. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud väiteid, mida ta varasemalt kohtueelse menetluse

käigus esitanud ei ole – nt isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldati vaid üht 20-

minutilist pesemiskorda, kuigi Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaht dušši nädalas

olukorras, nõuetele mittevastav ventilatsioon, kambrist väljaspool sai viibida vaid

jalutusboksis, mille suurus on 2,7 m x 4,7 m. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja

eelnimetatud kaebaja väited tähelepanuta jätta.

4.9. Vastustaja märgib, et kohtueelses menetluses on kaebaja välja toonud, et Tallinna Vanglas

rikuti tema privaatsust. Siinkohal ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale õigust otsustada

selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga.

Selle, kas paigutada kinnipeetav eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla

kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh VangS § 11 lg-st 1 (RKHK 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-

11, p 11).

Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et vangla poolt kaebaja paigutamine

kambritesse, kus viibis ka teisi kinnipeetavaid, ei olnud õigusvastane.

4.10. Vastustaja leiab, et reeglina nähtub EIK lahenditest see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse

seetõttu, et vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad ja mitte pelgalt

seetõttu, et isikul on olnud vähem põrandapinda, kui Euroopa õiguspraktika on soovituslikult

väljendanud. Seetõttu tuleb hinnangu andmisel arvesse võtta vangistustingimusi kogumina.

Tallinna Vangla kambrites on aken, mis tagab kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava

kunstliku valgusallikana on kambrite laes kaks valgustit, lisaks on kambrites kaks seinalampi –

üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale on kambrites

sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustab kambrites keskküttesüsteem. Kõigis

kõnealustes kambrites on magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss.

Kinnipeetavatele on tagatud pidevalt külm vesi, vee soojendamiseks on isikutel õigus taotleda

kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldatakse kinnipeetavatele dušši kasutamist. Voodipesu

vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval on oma voodikoht, oma padi, tekk,

madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik

saab korralikult välja puhata.

Kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Kinnipeetavatel on ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla

raamatukogust raamatuid. Samuti väljastab vangla kinnipeetavatele ajalehti lisaks isiklikele

ajalehtedele ja ajakirjadele, mille tellimise õigus on neil tulenevalt seadusest. Loa alusel

väljastatakse

kambritesse

kinnipeetavate

isiklikke

raadioid,

televiisoreid

ja

muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldatakse kinnipeetavatel sooritada

reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses on ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kinnipeetavate toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla. Samuti võimaldatakse kinnipeetavatel iga päev värskes õhus jalutamist. Jalutusbokside

suurus erineb mõningal määral, kuid on keskmiselt on jalutusboksi suurus 3 m x 5 m (15 m2).

Üks kord nädalas on kaebajal võimalus kasutada graafiku alusel spordisaali.

Seega leiame eeltoodust tulenevalt, et kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna

Vanglas tagatud oli, võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese

pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest.

Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest

vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel.

4.11. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vangla on rikkunud oma tegevusega

EIÕK art 3.

Tallinna Vangla toob välja, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud

õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb.

Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja

inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi

jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.12. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et S.T. ei ole rakendanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10 ja RVastS § 7 lg 1),

s.t püüdnud eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida. (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-

1-90-11 ja nr 3-3-1-80-09)

Juhul, kui kaebaja Tallinna Vanglasse paigutades leidis et vangla tema õigusi rikub, tuleb

arvestada, et ta oli seal ka varasemalt viibinud. Tal oli võimalik asjakohase märgukirja või

selgitustaotlusega

vangla

poole

pöörduda.

Kaebaja

seda

aga

vangla

dokumendihaldusprogrammi kohaselt ei teinud ning on pöördunud kahjunõudega vangla poole

alles ligi viis aastat peale Tallinna Vanglasse paigutamist.

Nimetatu

tõendamiseks

esitab

Tallinna

Vangla

kohtule

väljavõtte

vangla

dokumendihaldusprogrammist kõigi kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumistest (tl 124,

I kd). Lisaks edastame kõik nimetatud programmis vaidlusalusel perioodil registreeritud

Tallinna Vanglale esitatud kaebaja pöördumised (tl 125-130, I kd), millest nähtub ka esitatud

pöördumiste sisu lühiülevaade. Eeltoodust nähtub, et S.T. oli teadlik, et olukorras, kus ta

tunneb, et tema õigusi on rikutud, on tal õigus ja võimalus vastavasisuline pöördumine ka

vanglale esitada.

Kaebuse esitaja heidab vanglale ette oma õiguste väidetavat rikkumist peale seda, kui tema

mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vanglal enam võimalik.

Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja õigeaegselt vangla poole ei pöördunud ja hakkas enda

ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist

nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi

lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013).

Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg

1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga

selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu

halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest

teadasaamine. Seega pidi taotluse esitaja juba Tallinna Vanglasse paigutamisel ja hiljem seal

viibides aru saama, et talle tekitatakse kahju ja sellele koheselt ka reageerima.

Eeltoodust nähtub, et taotleja ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Taotluse

esitaja käitumine kahjunõude esitamisel vanglale peale sellest lahkumist on ilmselgelt

pahatahtlik, põhjendamatu ja kantud soovist Eesti Vabariigilt kergelt raha saada.

4.13. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui

esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna

Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu.

Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist

peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi

inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

4.14. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast vähesel

määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva

inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla

põhjendatud. Märkimist väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud

antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud

põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et

inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu

võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal

ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas

kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega

seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui

vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus talle oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue.

Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole

põhjendatud.

4.15. Mittevaralise kahju nõudest ajaperioodi 01.01.2014-18.08.2014 osas.

Vangiregistri andmetel paiknes staatuselt kinnipeetav S.T. ajavahemikul 01.01.2014-

18.08.2014 Tallinna Vanglas I üksuses sektsioonis 1-4 kambris nr 225.

Tabelist (tl 103-104 pöördel, II kd) nähtuvalt oli, isegi kui WC pindala kambri üldpindalast

välja arvata, S.T.ile tagatud üle 3 m2 vaba põrandapinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse

esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud

õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

Tallinna Vangla direktori 27.08.2013 käskkirja nr 132 punktist 1.1.4 tulenevalt sai kaebaja

tööpäevadel osakonna piires kambrist väljavabalt liikuda 5, 45 h ja puhkepäevadel 7, 50 h. Ühe

tunni päevas sai kaebaja viibida värskes õhus. Ajavahemikul 06.01.2014-30.04.2014 osales

kaebaja riigikeeleõppes, mis on samuti võimalus viibida kambrist väljas.

Tallinna Vanglas ei ole üksikkambreid, mistõttu tuli kaebuse esitajal kambris

kaaskinnipeetavatega tõepoolest jagada, kuid ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei

tulene kinnipeetavale õigus nõuda täielikuks privaatsuseks omaette kambrit. Tegemist on

ebamugavusega, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Kambris nr 225 on kraanikauss

isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja WC. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas

kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kambris nr 225 on

Aasia tüüpi WC. WC kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi

kohal olev kraan. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse

kinnipeetavatele WC puhastusvahendit. Tualett on seintega eraldatud ruum ning ihuliste

vajaduste rahuldamiseks on kinnipeetavatele privaatsus tagatud.

Lähtuvalt VangS § 50 lg-st 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada dušši, vanni või sauna vähemalt

üks kord nädalas. Ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja üks kord nädalas dušši all käia sai.

Dušši all käies oli kaebajal võimalik vajadusel pesta sooja veega ka oma pesu. Kambrid on

varustatud küll üksnes külma veega, kuid sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannudega. Kui

kambris isiklikku veekeetjat ei ole, antakse veekeetja valvurite poolt pärast sööki kambrisse.

Seega on võimalik kambris sooja vett teha ja pesta nii nõusid kui ka pesu sooja veega.

Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kannab (sh vaidlusalusel perioodil) neljandat

vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasema vangistuste ajal. Seega pidid

kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need

tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes

nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.

4.16. Kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 19.08.2010 – 23.03.2011

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et nimetatud perioodi osas ei ole kaebus tähtaegne, kuid

esitab oma sisulised seisukohad seoses kinnipidamistingimustega perioodil 19.08.2010 –

23.03.2011.

Vastustaja tõi välja, et kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel 217-l päeval

paigutatud Tallinna Vangla kambrisse 225, kus kamber oli täitunud järgmiselt (tl 45-47, III kd):

kambris viibis 6 kinnipeetavat 182 päeval – põrandapind ühe isiku kohta oli neil päevil koos

WC-aluse pinnaga 2,8 m2 ning ilma WC-d arvesse võtmata 2,51 m2; kambris viibis 5

kinnipeetavat 35-l päeval - põrandapind ühe isiku kohta oli neil päevil koos WC-aluse pinnaga

3,36 m2 ning ilma WC-d arvesse võtmata 3,01 m2. Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajale tagatud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6

tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada

olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

Kuna kaebaja oli vaidlusalusel ajal kinnipeetava staatuses, oli talle lisaks igapäevasele vähemalt

ühe tunni pikkusele jalutuskäigule tagatud ka igapäevane vähemalt neljatunnine vaba aeg

liikumiseks oma eluosakonna piires, samuti iganädalane spordisaali kasutamise võimalus.

Lisaks määrati kaebaja 01.12.2010 käskkirjaga ka tööle, kuid kaebaja keeldus tööle asumast (tl

22, III kd). Tööl käimine oleks kaebajale andnud täiendavaid liikumisvõimalusi, mida kaebaja

aga kasutada seega ei soovinud.

Riigikohus on 15.06.2015 lahendis nr 3-3-1-20-15, asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule

oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest

asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist.

EIK on 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öelnud, et EIK on alati

keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid

faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (punkt

79). Eeltoodud lahendile ja asjaolule, et EIK ei ole kunagi määranud kindlat ruutmeetrite arvu,

on viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-

9-14. Veelgi hilisemas, 12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia, on EIK

asunud seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt artikli 3 rikkumine. EIK märkis,

et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK artikli 3 rikkumise kohta,

välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3

rikkumise.

Seega on EIK kambri põrandapinda puudutavates lahendites andnud EIÕK artikli 3 rikkumise

hindamisel erinevaid seisukohti. See näitab, et EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt

välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest,

mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude

hindamisel.

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse

esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vangistustingimused ei saanud ületada

nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel.

Kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane ning ühtegi vangla

tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei

saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri

põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane.

Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi,

millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind talle tema

poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles

kaebuse esitajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud ja vaimsed ja füüsilised üleelamised

teda ei vaevanud.

4.18. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et

vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse

tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades

eeltoodut, tuleb S.T.i kaebus jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 19.08.2010 kuni 18.08.2014

tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud või mitte.

5.1. Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud sellega, et kambrites nr 225, 317, 138, 145, 325,

127, kus ta viibis kinnipidamise vältel, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi,

kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli puudulik, WC ei vastanud nõuetele. Lisaks on

kaebaja arvates talle põhjustatud kahju sellega, et dušši all sai käia üksnes üks kord nädalas 20

minutit. Samuti on kaebaja ette heitnud vastustajale, et kambrist väljas pool saab viibida üksnes

üks tund ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis, et elusektsioonis puudus köök, kus saaks

toitu soojendada ja süüa, samuti seda, et seal puudus kuivati, pesumasin ja puhketuba. Lisaks

olid kaebaja arvates ka kehakultuuriga tegelemiseks võimalused ebapiisavad.

5.2. Kohtule esitatud tõendite kohaselt hoiti kaebajat vaidlusalusel perioodil (19.08.2010 kuni

18.08.2014) eluosakonnas kaebaja poolt nimetatud kambrites nr 225, 138 ja 127. Kaebaja oli

süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus

tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks,

lisaks graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus üks kord nädalas (tl 106, I kd, tl 85

pöördel, II kd ja tl 18 pöördel, III kd). Perioodil 01.01.2014-18.08.2014 sai kaebuse esitaja

Tallinna Vangla direktori 27.08.2013 käskkirja nr 132 p 1.1.4 tulenevalt tööpäevadel osakonna

piires kambrist väljas vabalt liikuda 5,45 tundi ja puhkepäevadel 7,50 tundi (tl 86 pöördel ja

105-106, II kd).

Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele ja tõenditele vastu vaielnud, millest

tulenevalt loeb kohus vastavad faktilised asjaolud tõendatuks.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat

avalik-õiguslikku ülesannet, milleks on vangistuse täideviimine.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või

vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi

all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kinnipidamisega kaasnevad.

Kohtul tuleb seega kahjunõude hindamisel kõigepealt võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja

kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.

8. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Kohus märgib, et Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri"

(VSKE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis

lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

Alates 01.01.2014 kehtinud vangla sisekorraeeskirja redaktsioonis on põrandapinna

minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

9. Vastustaja on kohtule esitanud tabelitena põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 114-122, I kd, tl 103-104 pöördel, II kd ja tl 45-47, III kd). Nendest nähtub,

millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga

kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning

põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi

WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku

kohta ilma WC pinda arvestamata.

10. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil ning kaebaja poolt märgitud

kambrites kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle

perioodi sees on päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi kohtuotsuse tegemise hetkel kehtiva

normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta). Samuti oli sel ajal perioode ja päevi, mil pinda

oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid üksikuid päevi, mil põrandapind isiku kohta jäi

alla 2,5 m2. Seega tuleb kohtul eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel

ajavahemikel erinevates kambrites.

11. Kuigi menetlusosalised ei ole otseselt nimetatud küsimust tõstatanud, märgib kohus

lähtudes hetkel välja kujunenud kohtupraktikast, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud

kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda

oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb

võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

Kohus on tuginedes hetkel välja kujunenud kohtupraktikale seisukohal, et nendel juhtudel, kui

kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka

(vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja

esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala

arvestamata.

Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud

ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest

nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik

kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks

kambri elupinnale. Samuti ei ole WC tulenevalt tema kasutusotstarbest kohtu arvates käsitletav

ruumina, mis võimaldaks isikutele selles vaba liikumist.

12. Kaebusega menetletav kogu periood on 19.08.2010-18.08.2014 (kokku 1433 päeva ehk

ligemale 47,7 kuud). Vastustaja esitatud tabelitest (tl 114-122, I kd, tl 103-104 pöördel, II kd ja

tl 45-47, III kd) nähtuvalt on kaebaja olnud paigutatud järgmiselt:

12.1. Nimetatud perioodist kokku 559 päeval on kaebaja viibinud kambrites, kus on olnud

tagatud üle 3 m2 pinda inimese kohta.

Seejuures alates 01.10.2013 on kaebaja olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on

järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambrites,

kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2 ning see nõue on täidetud isegi juhul,

kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala.

Seega ei ole vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamiseks kambri määramisel

ajavahemikul 01.10.2013 kuni 18.08.2014 õigusvastane, sest kaebajale võimaldati

õigusaktides sätestatud miinimumnormidele vastav kambripind.

12.2. Kaebaja viibis ajavahemikus 19.08.2010 – 25.09.2013 (26.09.2013-31.09.2013 ei

viibinud kaebaja üheski vaidlusaluses kambris, mille kohta kaebaja oleks oma nõude esitanud)

865 päeva jooksul küll kambris, kus pinda inimese kohta jäi alla 3 m2, kuid oli siiski suurem

tol ajal kehtinud kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2).

12.3. Kaebaja viibis ajavahemikus 19.08.2010 – 25.09.2013 (26.09.2013-31.09.2013 ei

viibinud kaebaja üheski vaidlusaluses kambris, mille kohta kaebaja oleks oma nõude esitanud)

9 päeva jooksul kambris olukorras, kus pinda inimese kohta jäi alla 2,5 m2, ehk alla tol ajal

kehtinud kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2).

13. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

14. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei

tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju

RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul oli

kaebaja staatuseks süüdimõistetu, kes oli paigutatud avatud sektsiooni. Avatud sektsioonis

viibides oli kaebajal päevakavale vastavalt neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai tulenevalt

VSKE § 8 lg-le 1 osakonnas vabalt ringi liikuda. Perioodil 01.01.2014-18.08.2014 sai kaebuse

esitaja vabalt liikuda tööpäevadel 5,45 tundi ja puhkepäevadel 7,50 tundi (tl 86 pöördel ja 105-

106, II kd).

Vastustaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et kaebaja oli lisaks päevakavas ette nähtud

vabal ajal võimaldatud liikumisele sektsioonis ning igapäevasele ühe tunni pikkusele

jalutuskäigule tema kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul hõivatud ka muude tegevustega, mis

eeldavad täiendavaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi.

Ajavahemikus 06.05.2013 kuni 30.08.2013 osales kaebaja A2 taseme riigikeele kursustel (tl

123, I kd). Ka ajavahemikul 06.01.2014-30.04.2014 (tl 101, II kd) osales kaebaja

riigikeeleõppes, mis on samuti võimalus viibida kambrist väljas.

Seoses eeltooduga on kaebuse esitaja saanud neil ajavahemikel täiendavalt lisaks 4 tunnile

kambrist väljas viibida.

Kinnipeeturegistri andmetel oli S.T. Tallinna Vangla direktori asetäitja 28.11.2011 käskkirjaga

nr 1191-k rakendatud abitöölisena majandustöödele alates 29.11.2011-28.02.2012. Tallinna

Vangla direktori asetäitja 14.12.2011 käskkirjaga kõrvaldati kaebaja töölt alates 14.12.2011

distsiplinaarmenetluse ajaks ning Tallinna Vangla direktori asetäitja 05.01.2012 käskkirjaga nr

6 vabastati töölt alates 06.01.2012 (tl 22, III kd). Seega oli kaebajale loodud veel üks täiendav

võimalus kambrist väljaspool viibida, kuid kaebuse esitaja seda võimalust täies mahus ei

kasutanud tema enda tegevuse tõttu.

Kohus märgib, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul oli kaebajale tagatud ka spordisaali

kasutamine üks kord nädalas, kuigi kaebaja peab seda ebapiisavaks.

Eelnevast nähtuvalt on kaebaja ühe osa (umbes 7 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust

(kokku 47,7 kuud) olnud hõivatud õppimisega, mis eelduslikult tähendab kodukorrast lähtuvast

minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi.

15. Kõige eeltoodu põhjal ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet tema hoidmisest kogu

vaidlusaluse perioodi jooksul 23 tunni jooksul lukustatud kambris võimaldades ainult 1 tunni

jooksul jalutuskäigu jalutusboksis.

Kohus leiab, et ka lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (õppimine ja elutsoonis vabalt

ringi

liikumine)

kompenseerivad

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega

tekitatud

mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Kohus on seisukohal, et arvestades

olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine, kui subjektiivselt hinnatav kategooria, on

kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt

teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja

intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, töötamine, millest viimasest kaebaja ise on

keeldunud) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.

16. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja

vee puudumist, ühte 20 minutilist dušikorda nädalas, WC nõuetele mittevastavust,

ventilatsiooni puudulikkust. Lisaks heitis kaebaja ette seda, et kambrist väljas pool saab viibida

üksnes üks tund ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis, kus peetakse suitsutundi.

Sektsioonis puudub köök, kus saaks toitu soojendada ja süüa, samuti puudub kuivati, pesumasin

ja puhketuba. Kehakultuuriga tegelemiseks ei ole piisavaid võimalusi.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei ole kohtueelses menetluses nimetatud

väidetele tuginenud (v.a suitsetajatega ühes jalutusboksis viibimise osas). Kaebuse esitaja on

teinud antud teemasid käsitlevatele Euroopa Vanglareeglistiku konkreetsetele paragrahvidele

oma 18.08.2014 kahju hüvitamise nõudes vanglale konkreetsed viited (vt tl 9, II kd). Selles osas

on kohus oma seisukohta ka varasemalt avaldanud 14.04.2015 määruse p 21 ja leidnud, et

kaebuse esitaja on kohustusliku kohteelse menetluse nende osas läbinud. Neid väiteid käsitledes

märgib kohus järgmist:

16.1. Kohus leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri

pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures põhjendatult

asjaolule, et kuigi sooja vett kambrites ei ole, on kinnipeetavatel seda võimalik teha

kiirkeedukannuga. Kui kambris veekeetjat ei ole, siis antakse veekeetja valvurite poolt pärast

sööki kambrisse, et nõusid oleks võimalik pesta sooja veega, samuti on nii vajadusel võimalik

pesta sooja veega pesu. Kaebaja ei ole vastustaja seisukohale, et kambrisse antakse veekeetja

vastu vaielnud ja järelikult oli tal kambris võimalik kasutada sooja vett hügieeni tagamiseks ja

pesu pesemiseks. Vastupidised kaebaja väited ei ole tõendamist leidnud. Küll aga nõustub

kohus kaebajaga selles, et üks 20 minutiline dušši kord nädalas ei ole mõeldud mitte pesu

pesemiseks, vaid isiku enda pesemiseks. Samas kohus möönab, et mõne väiksema riideeseme

jõuab selle aja jooksul soovi korral siiski ka ära pesta.

16.2. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ka ebapiisavat

pesemisvõimalust. Kohus märgib, et kuigi eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada

VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul

kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi

kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti

kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale

tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning

avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

16.3. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid WC nõuetele mittevastavusest, siis kohus märgib,

et selles osas ei ole kaebaja välja toonud, milles see mittevastavus seisneb. Kaebaja on esitanud

üksnes üldsõnalise väite, et WC ei vasta inimlikele normidele. Vastustaja poolt kohtule esitatud

andmetest nähtub, et kambrites, kus kaebaja paiknes on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud

toruga, millest hakkab vesi jooksma, kui kraan avada. WC on seintega eraldatud ruum, et

tagatud oleks privaatsus. Kaebaja ei ole väitnud, et WC kambrites, kus ta viibis, ei oleks

töötanud või muid probleeme sellega. Kohus loeb kaebaja väite WC mittevastavusest nõuetele

tõendamata ja paljasõnaliseks.

16.4. Kaebaja tõi kaebuses seoses elutingimustega kambris täiendavalt välja ventilatsiooni

puudulikkuse. Kaebaja viitas, et akende ette on paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis

oluliselt takistavad õhuvahetust ning millest tulenevalt ei täideta VangS § 45 p 1.

Vangla vastusest nähtub, et kambritel on olemas juba ehituslikult sundventilatsioon (vt ka fotod

tl 39, 40 III kd), samuti osalt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite

õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu (vt fotod tl 23, 37-38, III kd). Kohus

on seisukohal, et perforeeritud metallist plaadid ei takista õhu juurdevoolu selliselt, et õhk

kambrisse ei pääseks.

Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et kambrites olev ventilatsioon oli

puudulik. Kohus viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2015 otsusele nr 3-13-70099,

kus kohus on ebapiisava ventilatsiooni küsimust põhjalikult käsitlenud ning asunud

lõppjäreldusena seisukohale, et Tallinna Vanglas on olnud tagatud ventilatsioonisüsteemide

toimimine (vt viidatud otsuse p 15 ja 16).

Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane

õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja on kinnitanud, et

kaebaja pole sellise probleemiga varem pöördunud (vt tl 124-130, I kd). Ajas oluliselt hiljem

kahjunõude koostisosana esitatud selliseid väiteid on äärmiselt keeruline ka kontrollida ning

tõendada. Praegusel juhul pole kohtul põhjust kahelda vastustaja seisukohtades toimiva

ventilatsiooni tagamisest ja selles, et kambrites oli tagatud piisav õhuringlus.

16.5. Kohus leiab, et kaebaja väljatoodud puhkeruumi, köögi, pesumasina ja kuivati puudumine

ei ole samuti õigusvastane. Üheski õigusaktist vangla kohustust tagada kinnipeetavale

nimetatud esemete ja ruumide olemasolu ei tulene.

16.6. Kaebaja leidis veel, et kinnipidamistingimusi raskendas asjaolu, et talle ei olnud tagatud

piisavalt kehakultuuriga tegelemine sh värskes õhus. Kaebajale ei võimaldatud võtta

jalutuskäigule spordivahendeid (kaebaja väitel need puuduvad Tallinna Vanglas) ning

jalutusboks on liiga väike, et seal midagi füüsilist teha. Kaebaja märgib veel, et tegelikkuses on

tegemist suitsutunniga, mitte värskes õhus jalutamise ja sportimisega.

Kohus märgib, et VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale

kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta.

Võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid tal ei ole õigust

nõuda piiramatut spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või

võimalust harrastada talle meelepärast spordiala. Vanglateenistusel on üksnes kohustus tagada

kinnipeetavale võimalus spordiga tegelemiseks üldiselt. Vangla võib ise otsustada, millised

võimalused kehakultuuriga tegelemiseks ta loob. Käesoleval juhul on vangla kaebajale

sportimisvõimaluse taganud võrdses mahus teiste kinnipeetavatega.

Kohus leiab, et Vang § 55 lõikest 1 ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline

vormisolek. Isiku füüsilise vormisoleku tagamine on ka vabaduses viibivate isikute enda, mitte

riigi kohustus.

Tartu Ringkonnakohus on 17.01.2011 otsuses nr 3-10-695 ka märkinud, et VangS § 55 lg 1 ei

tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga

tegelemise võimaldamist ega konkreetse spordivahendite kasutamise võimaldamist. Vanglal on

kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebuse esitajale on

lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt elusektsioonis oma keharaskust

kasutades ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tal ei olnud võimalik jalutuskäigu ajal enda füüsise eest

hoolitseda. Vangla poolt kohtule esitatud jalutusbokside mõõtmetest 2,7m x4,7 m so 12,69 m2

nähtub, et vähemalt jalutuskäigu ajal oli kaebajal võimalik näiteks võimelda, samuti oli kaebajal

võimalik kasutada võimlemiseks koridori ja korra nädalas spordisaali.

Suitsetamise osas jalutuskäikude ajal märgib kohus, et sellele väitele ei ole kaebuse esitaja oma

esialgses kahju hüvitamise taotluses tuginenud, millest tulenevalt on selles osas kaebuse esitajal

läbimata ka kohustuslik kohtueelne menetlus ning vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta.

Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles

kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt ka Riigikohtu 23.09.2010

lahend nr 3-3-1-41-10).

17. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et igapäevased olmetingimused Tallinna Vanglas ei

olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab

vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda

parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida.

Kuigi ajas nii pikka aega tagasi ei ole võimalik tõendada, et tingimused (nt ventilatsiooni vms

osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad kohtul ka tõendid,

mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et

kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ja kambrites

tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna

võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

18. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

19. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6

sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja

seisukohaga ei nõustu.

20. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku

õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK

tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud

kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud,

et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades

silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

21. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik

ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

22. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane

osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis

on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-

ga 1.

23. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK

10.09.2009 otsus, p 9).

24. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK

on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis

66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli

3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

25. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest

hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja

mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka

õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine

taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5).

Käesoleval juhul tuleb kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel kohtu arvates silmas pidada

järgmisi tegureid:

- Kogu vaidlusaluse perioodi jooksul on kaebaja saanud päevakava järgselt vähemalt 4 tunni

vältel (osadel perioodidel oli vastav aeg pikem) liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust

igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral

kehakultuuriga (1 x nädalas spordisaali kasutamise võimalus) ja osaleda õppetööl. Ka tuleb

arvestada asjaolu, et kaebaja ise ei asunud tööle, kuigi talle selleks võimalus anti, millega ta

oleks saanud oma liikumisvõimalusi ise täiendavalt suurendada.

- Oluliseks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt

vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi. Kohus ei pea asjakohaseks ja tõendatuks kaebaja

väidet, et pretensioonide varasemal esitamisel ei oleks mingeid tulemusi niikuinii olnud.

- Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon ja muud

olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja

rikkumist.

- Kaebaja on viibinud kambrites, kus polnud tagatud Eesti õigusaktides sätestatud kambripunna

miinimummäär kinnipeetava kohta väga lühikest aega kokku 9 päeva (ühel korral 3 päeva ja

teisel korral 6 päeva järjest).

- Kaebaja on viibinud oludes, kus kambripind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, kokku

võrdlemisi pikka aega ajavahemikul 19.08.2010-30.09.2013. Samas on selle aja seas olnud

mitmeid pikemaid perioode, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab

paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi ja seda, et alates 01.10.2013 ei

viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2.

Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja

jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste

esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus

praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist

ajavahemikus 19.08.2010-30.09.2013 kokku 874 (865 päeva alla 3 m2 kambris + 9 päeva alla

2,5 m2 kambris) päeva vältel, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta oli alla 3 m2.

Ülejäänud osas oli kaebajale tagatud 3 m2 ületav põrandapind ning kinnipidamistingimusi sel

perioodil ei ole põhjust pidada õigusvastaseks ka nende kogumis.

Kohus leiab seega, et kaebus tuleb rahuldada eeltoodud ulatuses ehk osaliselt.

26. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

16.10.2014 ja 28.01.2015 kohtumäärustega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud

dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda

kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik