3-14-51791/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

19.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51791

Haldusasi

Arto

Järvekülje

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Arto

Järvekülje

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Arto Järvekülg

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Arto Järvekülje 01.11.2015. a taotlus kaebetähtaja ennistamiseks

rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus ja lõpetada asja

menetlus.

3. Tagastada Ervin Koppelile 22.10.2014 ja 07.04.2015 tasutud riigilõiv

kokku summas 200 eurot.

4. Jätta kaebaja taotlus 01.11.2015. a taotlusest koopia saamiseks

rahuldamata.

5. Tagastada Tallinna Vanglale 24.09.2015. a täiendav seletus koos lisadega

3-l lehel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse teatavakstegemisest. Määrus ei ole resolutsiooni p-de 4 ja 5 osas edasi

kaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 21.01.2014 A. Järvekülje kahju hüvitamise nõude,

milles ta palus hüvitada perioodil 24.11.2010-17.10.2012 alandavates tingimustes

hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju summas 11 919,60 eurot. A. Järvekülje väitel

tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on kinnipeetaval õigus

kambris isiklikule ruumile, mille standardiks on minimaalselt 4 m². Vangla registreeris

10.04.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles A. Järvekülg väitis, et ta on

täitnud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 nõuded ning ta sai EIK 19.12.2013. a

lahendist teada vangla õigusvastasest tegevusest. Lisaks märkis A. Järvekülg

puudustena, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske; pesta sai

vaid kord nädalas; ventilatsioon oli puudulik; kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi, mille

tagajärjel halvenes nägemine.

2. A. Järvekülg esitas 18.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 08.01.2015 täiendava

seisukoha. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena

11 919,60 eurot. Kaebaja põhjendused:

1) 24.11.2010-17.10.2012 viibis kaebaja suurema osa ajast kambrites, kus isiklik ruum oli alla

3 m², mis on alus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumise tuvastamiseks. Lisaks tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal

liigniiskus; duši all võimaldati käia kord nädalas; puudulik ventilatsioon; kunstlik valgustus ei

vastanud nõuetele; kambris oli nn Aasia tüüpi WC; suvisel ajal oli kambrites talumatult palav.

2) Nõue ei ole 24.11.2010-19.01.2011 osas aegunud. Kaebajale oli arsti poolt seoses

selgroovigastusega näidustatud võimlemine, mis kitsastes tingimustes osutus võimatuks.

3. Tallinna Vangla tagastas 24.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/2088-7 A. Järvekülje

kahju hüvitamise nõude perioodi 24.11.2010-19.01.2011 osas läbivaatamatult ning

jättis kahju hüvitamise nõude perioodi 20.01.2011-17.10.2012 osas rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus tagastas 25.11.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

hüvitist seoses nn Aasia tüüpi WC-ga ja suvise palavusega ning võttis ülejäänud osas kaebuse

menetlusse.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 16.02.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt A. Järvekülje kasuks välja hüvitise 1982 eurot ja menetluskulud 16,63 eurot. Otsuse

põhjendused:

1) Kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaegselt. Põrandapinnast ei tule maha arvata

mööbli alla jääv pind ning kambris asuvat tualetti ei saa põrandapinna määramisel arvesse

võtta. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda isikul ilma WC pinnata oli alla 3

m² 562l päeval, järelikult alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mistõttu tuleb

kinnipidamistingimusi pidada EIÕK artst 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks.

Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses,

mistõttu nn 3 m² reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Kaebaja jätkuv

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes on olnud teadlik valik.

Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

2) Kinnipidamise režiimi tõttu umbes 270-l päeval ei olnud kaebajal võimalik väljaspool

kambrit liikuda, v.a tund aega päevas värskes õhus. Vastustaja ei rakendanud meetmeid

isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse). Igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas

ruume hõlpsasti ventileerida ning kambrites oli osaline sundventilatsioon. Samuti oli kambris

laes 2 valgustit, lisaks 2 seinalampi. Kambrites oli keskküte ja liigniiskust ei saanud olla.

VangS § 50 lg 2 kohustab tagama kinnipeetavale vähemalt kord nädalas sauna, vanni või

dušši, mistõttu on vangla tegutsenud õiguspäraselt. Kaebaja silmaprobleem on seotud kuiva

silma sündroomiga, seega ei ole põhjuslikku seost kambri valgustusega. Kohane hüvitis on

1982 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. A. Järvekülg esitas 16.03.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 16.02.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses

ning mõista vastustajalt välja menetluskulud täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti arvanud isikliku ruumi hulka mööbli ja inventari alla jääva ala. CPT

on 09.11.2012. a raporti p-s 50 tuvastanud Tallinna Vanglas samad puudused, millele

kaebaja on viidanud. Seega on kohus ebaõigesti jõudnud järeldusele kambris

valgustuse, ventilatsiooni ja niiskuse osas.

2) Kohus ei ole hüvitise summat millegagi põhjendanud. Väljamõistetud hüvitise määra

vähendab olukord, kus kohus kohustas vastustajat kandma osaliselt kaebaja menetluskulusid.

7. Tallinna Vangla esitas 18.03.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 16.02.2015. a otsus, millega kohus rahuldas A. Järvekülje kaebuse osaliselt ning

teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Kui lugeda 24.11.2010-17.10.2012

kaebaja kinnipidamist jätkuvaks toiminguks, siis ei ole kahjunõue täies ulatuses esitatud

tähtaegselt, kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada nendes tingimustes

viibides, millest hakkas kulgema kaebetähtaeg. Arvestades, et kaebaja esitas nõude kahju

hüvitamiseks 20.01.2014, saab tähtaegseks lugeda nõude alates 20.01.2011. Õigustatud on

piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga ja tähtaja piiride laiendamine ei ole

põhjendatud.

2) Kohus jättis õiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja tähtsust

omavate asjaoludega arvestamata. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest

oleks põhjendatud, kui tegemist oleks ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis

seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6

kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millist nõuet

vangla täitis. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest

saanuks ja tulnuks A. Järveküljel vanglale koheselt teada anda, mil vangla saanuks

kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata ja vajadusel meetmeid rakendada, et

kahju tekkimist ära hoida. Kuna vangla tegevus on A. Järvekülje paigutamisel olnud

õiguspärane, siis on hüvitis mõistetud välja alusetult.

8. A. Järvekülg esitas 23.04.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

märgib, et jääb haldus- ja ringkonnakohtule esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et

halduskohus on õigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3.

9. Tallinna Vangla esitas 29.04.2015 vastuse A. Järvekülje apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta A. Järvekülje apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtuotsuses

märgituga, et kambri põrandapinnast ei pea välja arvama kambri inventari alla jäävat pinda

ning leiab, et kohus ei ole eksinud menetluskulude väljamõistmisel.

10. Tallinna Vangla esitas 24.09.2015 täiendava seletuse, milles teatab, et kaebaja oli kuni

27.02.2012 vahistatu staatuses ja viibis lukustatud kambrites ning alates 08.03.2012 paigutati

ta avatud sektsiooni.

11. A. Järvekülg esitas 02.11.2015 tähtaja ennistamise taotluse, milles ta palub ennistada

hüvitamiskaebuse tähtaeg ja seada vastustajale sanktsioonid menetlustähtaja rikkumise eest.

Kaebaja leiab, et ta ei ole tähtaega rikkunud, kuna vastustaja on hüvitamiskaebust tunnistanud

ja halduskohus on kaebuse osaliselt rahuldanud. Kaebaja märgib, et vastustaja on rikkunud

tähtaegu, kui nõudis kaebajalt puuduste kõrvaldamist kahju hüvitamise nõudes 27.03.2014,

mistõttu ta eeldas, et vastustaja nõutud puuduste kõrvaldamisega hakkab kahjunõude

menetlustähtaeg RVastS §-st 18 tulenevalt uuesti lugema. Kaebaja väitel ei pöördunud ta peale

2 kuu möödumist kahjunõude esitamisest koheselt 30 päeva jooksul kohtusse, kuna eeldas, et

vangla vastab, arvestades ka, et kahjunõude lahendamine viibib seoses massiliselt esitatud

kahjunõuetega ja kahjunõudes on ta teinud vanglale ettepaneku kohtuväliseks kokkuleppeks.

Kaebaja väitel on vastustaja tegevus toonud kaasa kaebuse tühisuse ning ka varalise kahju

summas 200 eurot riigilõivu näol. Kaebaja arvates peaks kohus arvestama, et ta ei ole

juriidiline isik ja tal puuduvad piisavad õigusteadmised.

12. Tallinna Vangla esitas 06.11.2015 seisukoha, milles ta palub jätta A. Järvekülje taotlus

kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada haldusasjas kaebuse menetlemine.

Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitanud ühtegi mõjuvat põhjust kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks. Vastustaja leiab, et mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et vangla viivitas kahju

hüvitamise nõude lahendamisega, mis ei anna kaebajale alust kaebuse esitamisega viivitada

ning kaebaja ei ole väitnud, et ta ei olnud teadlik RVastS § 18 lg-s 2 sätestatust. Vastustaja

märgib, et õigusalaste teadmiste puudumine ei ole kaebajat takistanud kaebuse koostamisel ja

kohtusse pöördumisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus tuleb tühistada olenemata

menetlusosaliste apellatsioonkaebuste sisust ja lõpetada asja menetlus.

14. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning

lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega.

Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on

vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel

olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest

lähtudes (Riigikohtu 15.01.2014. a otsus nr 3-3-1-71-12, p 13.3; 13.11.2008. a otsus nr 33126-

08, p 11; 11.03.2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16.10.2002. a otsus nr 3314102, p 15).

Seega on ringkonnakohtul käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on A.

Järvekülje hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.

15. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla registreerinud A. Järvekülje poolt esitatud

kahju hüvitamise nõude vanglale 21.01.2014 ning seejärel on registreerinud 10.04.2014 kahju

hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamise avalduse. Halduskohus menetles 18.08.2014

kohtusse saabunud A. Järvekülje hüvitamiskaebust, milles kaebaja palus mõista Tallinna

Vanglalt välja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 11 919,60

eurot. Seega loeb ringkonnakohus käesoleva vaidluse eset arvestades asjassepuutumatuks

kaebaja 02.11.2015. a taotluses esitatud nõude seada vastustajale sanktsioonid menetlustähtaja

rikkumise eest, mistõttu jätab selle tähelepanuta.

16. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole

pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud

korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata

või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale 2kuuline tähtaeg

taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse

menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev

30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka

taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 08.10.2008. a määrus nr 3314108,

p 9; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu

kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks

ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tähtajast

A. Järvekülg iseenesest ka teadlik olnud nähtuvalt tema tähtaja ennistamise taotluses

märgitust, et ta ei pöördunud peale 2 kuu möödumist kahjunõude esitamisest koheselt 30

päeva jooksul kohtusse, kuna eeldas, et vangla vastab. Seejuures on kaebaja taotluses

asjakohaselt märkinud, et menetlustähtaeg hakkab kulgema vastustaja nõutud puuduste

kõrvaldamisest arvates. Seega oli kaebajal käesolevas asjas kohustus esitada halduskohtule

kaebus, arvestades vanglale 10.04.2014 esitatud kahju hüvitamise nõudes puuduste

kõrvaldamise avalduse esitamise aega, hiljemalt 10.07.2014, kuid kaebaja on kaebuse

halduskohtusse esitanud alles 18.08.2014. Seega on A. Järvekülg esitanud hüvitamiskaebuse

halduskohtule mittetähtaegselt. Kaebuses ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud.

Kaebaja esitas ringkonnakohtule 02.11.2015 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

17. Kohtupraktikas on sedastatud, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama

objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise

subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Ka

on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt

hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul

isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja

jooksul (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16 ja 17). Subjektiivsete õiguste

kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et

isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus

nr 3-3-1-57-02, p 19).

18. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et ta oli teadmatuses halduskohtusse pöördumise

tähtajast, vaid tema väitel ei pöördunud ta peale kahju hüvitamise nõude esitamisest 2 kuu ja

30 päeva möödumist kohtusse, kuna eeldas, et vangla vastab ja kuna ta oli teinud vanglale

ettepaneku kohtuväliseks kokkuleppeks. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja ei ole pidanud

oluliseks järgida kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega, mitte et ta ei olnud sellest teadlik

ning seda hoolimata õigusalaste teadmiste väidetavast puudumisest. Ringkonnakohus peab

siinkohal ka vajalikuks märkida, et kaebaja väidetav õigusalaste teadmiste puudumine ei ole

asja materjalidest nähtuvalt takistanud tal esitamast kohtueelses menetluses kahju hüvitamise

nõuet ning ka kohtumenetluse raames kaebust, apellatsioonkaebust ja täiendavaid seisukohti.

Kaebaja eelduslik ootus vastustaja suhtes ega ka vastustaja käitumine kahju hüvitamise nõude

menetluses ei vabanda kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub

sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise suhtes ja sellest tingituna ka

kaebetähtaja järgimise olulisuse suhtes, mistõttu ei põhista ringkonnakohtu hinnangul kaebaja

02.11.2015. a taotluses nimetatud asjaolud kaebetähtaja ennistamise vajalikkust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja tähtaja ennistamise taotluses esitatust, et

esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist.

Eeltoodust arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna käesolevas asjas ei esine

selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule

tähtaegselt esitamast, siis tuleb A. Järvekülje kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus

jätta rahuldamata. Seega on halduskohus võtnud A. Järvekülje kaebuse ebaõigesti menetlusse

ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.

19. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus

tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata

või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega

menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. HKMS

§ 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab

läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega

alama astme kohtu lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud tähtaja rikkumisega

esitatud kaebust, siis tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse täielikult ja lõpetab asja

menetluse.

20. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse, siis puudub

vajadus koguda käesolevas asjas täiendavaid tõendeid, mistõttu tagastab ringkonnakohus

vastustajale 24.09.2015 esitatud täiendava seletuse koos lisadega.

21. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse saada koopia 02.11.2015. a taotlusest.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas vajadus enda õiguste kaitseks

taotlusest koopia saamiseks. Seega on kaebaja taotlus läbimõtlematu ja ringkonnakohus jätab

selle rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et

menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89.

Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on

selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle

kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab

menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja

saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast

vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et

taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub

menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne

dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a

määrus nr 37150215).

22. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lg 1 p 2 või p 4 alusel. Tartu Halduskohus rahuldas 16.10.2014. a määrusega

(tl 18-20) kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel 257,59 euro ulatuses ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 100 eurot.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27.03.2015. a määrusega (tl 86-87) osaliselt kaebaja

menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja

kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 100 eurot. Nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme

kohtus nõutud riigilõivu on asjas tasunud E. Koppel vastavalt 100 eurot 22.10.2014 ja 100

eurot 07.04.2015. Kuna ringkonnakohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, siis

kuulub asjas tasutud riigilõiv kokku summas 200 eurot E. Koppelile tagastamisele.

23. Kuna apellatsiooniastmes oli Tallinna Vangla riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10

alusel vabastatud, puudub alus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel