2-12-21871/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. november 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-21871

Tsiviilasi

XX hagi AS Salvest vastu tervisekahjustusega tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2563,85 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Salvest apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

20. oktoober 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Salvest (registrikood 10124909),

esindajad Lauri Betlem ja vandeadvokaat Indrek Lillo

Vastustaja (hageja): XX (isikukood XXXXXXXX), esindaja

Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015 otsuse

resolutsiooni punkt 2 osaliselt ühekordse makse ja igakuise

hüvitise suuruse osas ning resolutsiooni punktid 2.4. ja 2.5.

Täpsustada otsuse resolutsiooni punkte 2.1., 2.2. ja 2.3.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„2.1.

Rahuldada

XX

hagi

AS

Salvest

vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt.

2.2.

Välja

mõista

AS-lt

Salvest

XX

kasuks

tervisekahjustuse hüvitis 1. detsembrist 2011 kuni

28. veebruarini 2015 ühekordse maksena 6004,52 eurot.

2.3.

Välja

mõista

AS-lt

Salvest

XX

kasuks

tervisekahjustuse hüvitis alates 1. märtsist 2015 igakuiselt

115,69 eurot.

2.4. Määrata kindlaks igakuise hüvitise muutumise kord,

mille kohaselt:

1)

igakuine

hüvitis

muutub

vastavalt

XX

töövõimetuspensioni suuruse muutumisele.

Kohustada

XXi

teavitama

AS-i

Salvest

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest;

2) igakuine hüvitis muutub vastavalt XX kutsehaigusest

tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumisele.

Kohustada XXi teavitama AS-i Salvest kutsehaigusest

tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumisest;

3) igakuine hüvitis muutub igal aastal jaanuaris vastavalt

XX eelmise aasta igakuisele keskmise juurdeteenitava tasu

sellele osale, mis ületab säilinud kutsealasele töövõime

kaotuse protsendile vastavat osa kahjuhüvitise aluseks

olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust.

Kohustada XXi esitama igal aastal jaanuaris AS-le Salvest

maksuameti tõendi talle eelneval aastal makstud tasude

kohta. Juhul, kui juurdeteenitud tasu ületab säilinud

kutsealasele töövõime kaotuse protsendile vastavat osa

kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud

sissetulekust, siis on AS-l Salvest õigus ületav osa

arvestada maha XXile makstavast hüvitisest (s.o teha

tasaarvestus vastavate summade osas);

4) indekseerida igakuise hüvitise arvutamise aluseks

võetavat keskmist indekseeritud sissetulekut igal aastal

1. juulist „Toiduainete tootmine“ tegevusala (EMTAK

2008) töötajate eelmise aasta keskmise brutopalga

juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti

veebilehel www.stat.ee.“

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta XX menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

80% ulatuses AS-i Salvest kanda ning 20% ulatuses tema

enda kanda.

2. Jätta AS-i Salvest menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 4. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi AS-i Salvest (kostja) vastu

tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Lõpliku nõudena palus hageja mõista

kostjalt välja hüvitis perioodi 01.12.2011 kuni 28.02.2015 eest summas 8294,77 eurot ning alates

01.03.2015 igakuise hüvitise summas 115,69 eurot. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt

välja hüvitis perioodi 01.12.2011 kuni 28.02.2015 eest summas 7693,86 eurot ning alates

01.03.2015 igakuise hüvitise summas 96,78 eurot. Hageja palus määrata kindlaks igakuise hüvitise

muutumise korra.

Hagiavalduses märgitu kohaselt diagnoositi hagejal 31.01.2008 kutsehaigus. Diagnoosiks on

märgitud ülekoormushaigus (küünarliigese epikondüliidid, krooniline nimmevalu, 1/s

radikulopaatia). Kutsehaiguse põhjustanud ohtuteguriteks on raske füüsiline töö ebasoodsas

mikrokliimas, koormus seljale ja kätele, raskuste tõstmine ja teisaldamine. Kutsehaiguse

väljakujunemise perioodil (1978-2008) on hageja töötanud kostja juures. Tööleping lõpetati

23.11.2011 ja selle põhjuseks oli terviskontrolli otsus. Hageja kutsealase töövõime kaotus on 70%.

Hageja kahju seisneb eelkõige kutsealase töövõime kaotuse tõttu tekkinud saamata jäänud

sissetulekus. Temale tekkinud kahju väljendub ka asjaolus, et tal ei ole tervishoiuarsti otsuse alusel

enam üleüldse võimalik töötada õpitud ja suure kogemuste baasiga omandatud erialal. Hageja

tervisekahjustus on tekitatud kostja tegevuse tagajärjel. Hageja töötas füsioloogiliste

tervistkahjustavate ohuteguritega töötingimustes, kuid ta ei ole saanud nõuetekohast

tervisekaitsealast juhendamist ja töötervishoiualast väljaõpet. Kostja jättis hageja tööülesannetest

tulenevad riskid õigeaegselt ja nõuetekohaselt hindamata ning ei võtnud töökeskkonnas kasutusele

meetmeid raskuste teisaldamisega seotud terviseriskide maandamiseks. Kostja ei teostanud

süstemaatilist sisekontrolli, ei taganud hageja tervisele ohutut mikrokliimat ning ei korraldanud

tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud kutsehaiguse. Hageja palus esmalt

rahuldada nõude deliktilisel alusel (VÕS § 1043) ja teisena, kui kohus teatud põhjusel ei rahulda

nõuet deliktilisel alusel, rahuldada hageja nõue lepingulisel alusel (VÕS § 1044 lg 2, § 101 p 2,

§ 115 lg 1).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole kostja juures töötanud ühelgi ametikohal, mis oleks

raske ja tervist kahjustav ning hõlmaks ohtlikke töötingimusi. Hagejal ei tulnud kunagi tõsta 20 kg

või rohkem kaaluvaid raskusi, raskused ei ületanud hageja füüsilisi võimeid. Kostja tagas

töötervishoiu ja -ohutuse nõuete täitmise kõigil ametikohtadel ning teistes tööga seotud

olukordades. Kostja ei ole rikkunud tsiviilkoodeksist (TsK), töökoodeksist (TööK),

töökaitseseadusest (TKS), töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS), VÕS-st, sotsiaalministri

ega Vabariigi Valitsuse määrustest tulenevaid kohustusi. Kostja on sõlminud tervishoiualaste

teenuste lepingud parimate töötervishoiuteenust pakkuvate ettevõtetega. Kostja võimaldas arsti

külastamise meditsiinipunktis igale töötajale sobival ajal. Hageja viidi 2002. aastal ja seejärel

2004. aastal üle kergemale tööle. Kostjal olid olemas tööergonoomikaalased juhised ja neid

tutvustati töötaja tööle asumisel. Kostja on alati varustanud töötajaid isikukaitsevahenditega ja

teinud teatavaks nende asukoha töökohal.

Hagejal ei ole väidetava kutsehaiguse tagajärjel kahju tekkinud. Hageja on ise kostjaga töölepingu

lõpetanud ja otsustanud loobuda tööga teenitavast sissetulekust. Ükski kostja tegu ei saa olla

põhjuslikus seoses hagejal tekkinud võimaliku kahjuga, sest hageja oleks üldhaigestunud

hoolimata sellest, kas kostja omapoolseid kohustusi täidab või mitte. Kui kohus siiski leiab, et

kostja on vastutav hagejale kutsehaiguse tekitamises või selle süvenemises, siis palub kostja

kahjuhüvitise suurust alandada vastavalt hagejapoolsele kahju tekkimise kaasaaitamisele. Hageja

esitatud arvutused väidetava kahju suuruse kohta on ebaõiged. Põhjendatud ei ole hageja

kahjuhüvitise indekseerimine ja hageja rakendatav indeks on kohatu. Hageja tööstaaž on kokku

35 aastat, millest ligikaudu 6% on hageja töötanud teistel ametikohtadel. Hageja ei ole hüvitise

arvestamisel arvesse võtnud vanaduspensioni suurust. Hageja nõue on aegunud. Hagi on esitatud

vale kostja vastu. Juhul, kui kohus leiab, et vastavalt TsK § 448 lg-le 1, VÕS § 115 lg-le 1 ja VÕS

§ 1045 lg 1 p-le 2 on kostja kohustatud hüvitama hagejale töövõimetusest tekkinud kahju, palub

kostja jätta nimetatud sätted kohaldamata ja tunnistada need põhiseadusega vastuolus olevaks osas,

milles nimetatud sätted panevad tööandjale kohustuse hüvitada töötajale töövõimetusest tekkinud

kahju.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. aprilli 2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Salvest

XX kasuks välja tervisekahjustuse hüvitise 1. detsembrist 2011 kuni 28. veebruarini 2015

ühekordse maksena 6717,50 eurot ning alates 1. märtsist 2015 igakuise hüvitise 306,22 eurot.

Maakohus määras, et hüvitisest arvatakse maha XX igakuiselt juurdeteenitava tasu see osa, mis

ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse protsendile vastavat osa indekseeritud sissetulekust.

Igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni ja/või

kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse määra muutumisel. Indekseeritud sissetulekut

indekseeritakse igal aastal 1. juulist „Toiduainete tootmine“ tegevusala (EMTAK 2008) töötajate

eelmise aasta keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti

veebilehel www.stat.ee. XX on kohustatud AS-i Salvest teavitama kutsehaigusega makstava

töövõimetuspensioni või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse määra muutumisest ja

esitama või tagama tõendite esitamise oma tööandja(te) kaudu igakuiselt teenitavad töötasu

suuruse kohta. AS Salvest on kohustatud XXile igakuise hüvitise välja maksma kolme tööpäeva

jooksul vastavate andmete saamisel. Maakohus jättis XX menetluskulud 80% ulatuses AS

Salvest kanda ja 20% ulatuses tema enda kanda ning AS Salvest menetluskulud tema enda kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt nähtub töölepingu lõpetamise kokkuleppest, et hagejaga sõlmitud

tööleping lõpetati 22. novembril 2011, millisest ajast alates võib eeldada, et hageja pidi olema

teadlik talle tervise kahjustamisest tuleneva kahju tekkimisest, s.o sissetuleku kaotusest või

vähenemisest. Hagi on esitatud 4. juunil 2012, seega ei olnud selleks ajaks möödunud TsÜS § 153

lg-s 1 sätestatud tervise kahjustamisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg.

Maakohus märkis, et kuna väidetav hageja tervise kahjustamine kostja juures on toimunud nii enne

1. juulit 2002 kui ka pärast, siis kuuluvad antud asjas kohaldamisele nii TsK-i kui VÕS-i vastavad

sätted. Maakohus viitas TsK § 448 lg-tele 1-3, VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 2.

Vastavalt hageja esitatud Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni otsusele on hageja

ainsaks püsiva töövõime kaotuse põhjuseks kutsehaigus. Üldhaigestumine, mis võiks viidata

muule töövõime kaotuse põhjusele kui tööga seotud, ei ole hageja püsiva töövõime kaotuse

põhjusena asjas tuvastatud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus

diagnoositud valesti. Kuna hageja on kaotanud 70% kutsealasest töövõimest, siis on eelduslikult

samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Maakohus leidis, et hageja on kaotanud

töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse (kutsehaiguse) tõttu ning talle on tekkinud kahju, mis

väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses alates 23. novembrist 2011.

Maakohus tuvastas, et hagejale mõjusid kostja juures 30 aasta jooksul tervistkahjustavate

tööteguritena raske füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas, koormus seljale ja kätele, raskuste

tõstmine ja teisaldamine. Hageja kutsehaigus on välja kujunenud pikaajalisel töötamisel tehes

füüsiliselt rasket tööd. Ka pärast töötingimuste kergendamist 2002. aastal ei olnud võimalik

kutsehaigestumise lõplikku väljakujunemist takistada. Tööinspektsiooni poolt ettevõtte

kontrollimisel 12. märtsil 2008 selgus, et kostjal puudub juhend õigete ja ergonoomiliste töövõtete

kasutamise kohta. Samuti ei olnud töötajad teadlikud sellest, kuidas teostada tööoperatsioone nii,

et vältida lihaspingeid ning hoida keha füsioloogiliselt õiges asendis. Kostja pidi tööandjana olema

teadlik kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Kostja jättis täitmata mitmed kehtivad

töötervishoiualased normid: ei korraldanud nõuetekohast tervisekaitsealast juhendamist ja

töötervishoiualast väljaõpet, ei selgitanud välja ohutegureid, ei selgitanud terviseriske hagejale, ei

võtnud tarvitusele küllaldaselt abinõusid vältimaks üle piirnormi raskuste tõstmist ja teisaldamist,

ei teostanud ohuteguritest lähtuvalt riskianalüüsi, sisekontrolli ega viinud läbi tervisekontrolli.

Tervistkahjustavad töötingimused tulenesid kostja poolt oma kohustuste mittetäitmisest,

s.o sellest, et kostja jättis täitmata töötervishoiu normidega tööandjale pandud kohustused. Kostja

pidi ohutegurid välja selgitama, tegema adekvaatselt, tõeselt ja seaduse nõuetele vastavalt

riskianalüüsi ning ära hoidma tervisele kahjulike ohutegurite mõjumise töötajale. Riskianalüüsi

tegemisel oli tööandjal kohustus arvestada töötaja iseärasusi: tervislikku seisundit, hageja taluvust

tõsta ja teisaldada raskusi. Tuvastatud on sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80

„Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ § 5 lg 2 p 3 rikkumine (töötajale

ei ole tutvustatud ergonoomilisi tööasendeid ja –võtteid). Hageja tervist on esmakordselt

kontrollitud 2002. Esimene riskianalüüs on kostja poolt koostatud jaanuaris 2003. Kostja

tegevusetuse tagajärjel kujunes hagejal välja kutsehaigus. Kui hageja ei oleks töötanud kostja

juures tervistkahjustavates tingimustes, ei oleks hagejal kutsehaigust tekkinud. Asjas ei ole

tõendatud, et hagejal diagnoositud ülekoormushaiguse tekkepõhjused pärineksid väljastpoolt

töökeskkonda.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud piisavalt tõendeid, et tuvastada kostja poolt kõigi

tööohutusnormide järgimine. Kostja 2003. aastal koostatud riskianalüüs ei ole vastavuses TTOS

§ 13 lg 1 p-ga 1. Taolisele seisukohale on asunud ka kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes

Tööinspektsioon. Kostja pidi ohtusid sisuliselt hagejale selgitama ning välja töötama ohutu

töötamise viisid ja võimalused ning andma töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid töötamise

tervisele ohutul viisil. Kostja seda kohustust maakohtu arvates täitnud ei ole. Maakohtu arvates ei

ole kostja tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude

esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist.

Maakohus märkis, et VÕS-i alusel makstavate tervisekahjustuste hüvitiste arvutamiseks ei ole

kehtestatud õiguslikku alust, kuidas konkreetselt arvestada keskmist sissetulekut enne

tervisekahjustust. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusega nr 91 on kehtestatud „Keskmise

töötasu maksmise tingimused ja kord“, mida saab keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta.

Hagejaga lõpetati tööleping 22. novembril 2011. Seega kaotas ta kostja juures teenitava töötasu

23. novembrist 2011, milline on talle kahjuhüvitise arvutamise vajaduse tekitanud sündmuseks ja

keskmine töötasu tuleb välja arvutada hageja teenitud töötasust kostja juures maist kuni oktoobrini.

Hageja keskmine töötasu on 667,94 eurot.

Maakohus nõustus hagejaga, et tagamaks kahju hüvitamise eesmärki ja VÕS § 130 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamist on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine vajalik.

Indekseerimisel arvestamine kostja esitatud hagejaga analoogsel töökohal (II palgaklassis)

töötavate isikute töötasude suurenemise või vähenemisega ei ole asjakohane ja oleks vastuolus

Riigikohtu praktikaga. Maakohus leidis, et hüvitise indekseerimisel tuleb aluseks võtta

Statistikaametis avaldatud klassifikaatorite alt töötleva tööstuse alaliigina toiduainete tootmise

keskmise brutokuupalga juurdekasvuindeks. Statistikaameti veebilehel uuendatakse palkade

andmeid juunikuus, mistõttu on võimalik iga-aastast juurdekasvuindeksit rakendada alates

1. juulist. Hageja igakuise hüvitise suurus on 667,04 eurot, millest tuleb maha arvestada kutsehaiguse

astmele vastav töövõimetuspension ja kahjuarvestuse aluseks võetud keskmisest indekseeritud

sissetulekust 30 protsendi osa ületav juurdeteenitav sissetulek. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht,

et hüvitisest tuleks maha arvata hageja vanaduspension.

Kostja ei ole tõendanud, kuidas teiste tööandjate juures karjabrigadirina ja agendina töötades võis

hageja töö laad olla seotud käesolevas asjas tuvastatud ohuteguritega: füüsiline töö ebasoodsas

mikrokliimas, koormus seljale ja kätele, ning raskuste teisaldamine, mistõttu ei saanud kohus

kahjutasu suuruse tuvastamisel ainuüksi nende tööandjate juures töötamise ajast lähtuda.

Maakohus leidis, et antud juhul ei esine alust kahjuhüvitise vähendamiseks vastavalt VÕS § 139

lg-le 3. Kostjale pidid hageja võimalikud terviseprobleemid teada olema ja hõlpsasti

tervisekontrolli käigus tuvastatavad olema, kui kostja oleks teostanud tervisekontrolli ja teinud

seda vastavalt nõuetele. Hageja ei ole rikkunud kostja viidatud TKS § 5 lg 3 p-s 6 sätestatud normi.

Maakohtu arvates puudub alus asuda seisukohale, et hageja oleks tahtlikult või raskelt hooletult

oma tervist kahjustanud.

Maakohus asus seisukohale, et põhjendamatu on kostja taotlus TsK § 448 lg 1, VÕS § 115 lg 1,

§ 1045 lg 1 p 2 kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks osas,

milles nimetatud sätted panevad tööandjale kohustuse hüvitada töötajale töövõimetusest tekkinud

kahju. Kohus ei ole asjas kohaldanud VÕS § 115 lg 1. AS-i Salvest puhul on tegemist õige

kostjaga. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et kuna asja arutamisest on möödunud peaaegu

kaks aastat, tuleks asja arutamist alustada algusest peale. Kohus on tõendeid vahetult uurinud

30.08.2013 istungil ja jätkanud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Salvest esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja asja saatmist tühistatud osas esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Apellant palub jätta olenemata asjas

tehtavast lahendist vastustaja kanda menetluskulud, mis seonduvad 19. aprilli 2013 toimunud

kohtuistungiga. Apellatsioonimenetluse kulud palub apellant jätta vastustaja kanda

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) kuivõrd asja menetlus oli peatatud peaaegu 2 aastaks ning pärast menetluse uuendamist muutis

hageja haginõuet, oleks kohus pidanud asja uuesti läbi vaatamata, mitte tegema selles lõppotsuse

(vahetu uurimise põhimõtte, TsMS § 376 lg 1 ja § 372 rikkumine). Istung, kus tunnistajaid üle

kuulati, toimus 24.05.2013, st peaaegu 2 aastat enne maakohtu otsuse tegemist. Maakohus on ise

rõhutanud, et asja kohtulikust arutamisest on möödunud ebamõistlikult palju aega ja muutunud on

Riigikohtu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise praktika. Maakohus on ebaõigesti leidnud,

et hageja ei ole haginõuet TsMS § 376 tähenduses muutnud;

2) ei ole otsuse resolutsioon selge ja täidetav ning ei lähtu hageja esitatud nõudest (TsMS § 442

lg 5 ja § 5 lg 1 rikkumine). Otsusest ei selgu, mis osas hageja nõue rahuldamata jäi. Resolutsioonis

ei ole välja toodud, milliseid kohustusi ja millal kostja täitma peab. Hageja on viimases

menetlusdokumendis välja toonud konkreetse summa, kuid kohus on hüvitise sidunud

mingisuguste näitajate ja täiendavate dokumentide esitamise kohustusega;

3) on hageja nõue aegunud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 153 lg-t 1. Hageja sai

kutsehaigusest teada 31.01.2008 ja nõue aegus 01.02.2011, hagi on esitatud 01.06.2012. Hageja

väidetava kahju tekkimise aeg ei saa olla hageja enda poolt määratletav. Hageja otsus kostjaga

tööleping lõpetada ei olnud tingitud hageja väidetavast kutsehaigusest, sest see tuvastati juba

2008. aastal. Hageja on ka ise lähtunud asjaolust, et tal tekkis kahju 2008. aastal;

4) ei pidanud hageja tõstma ja teisaldama üle normides paika pandud piirmäära kaaluvaid raskusi.

Kostja tegi töötajatele selgeks, et raskusi teisaldavad meessoost transporttöölised. Hagejale on

tootmisjuhtide poolt tehtud märkus, kui ta tööülesannet üksi sooritas. Transporttööliste töötamist

kostja juures ja nende ülesandeid on kirjeldanud tunnistajad. Samuti on ebaõige maakohtu väide,

nagu oleks hageja 2002. aastal üle viidud kergemale tööle, kuna kostja nägi, et hageja tervis on

halb ja töö väga raske;

5) ei ole kostja rikkunud ühtegi tööandja kohustust töötervishoiu ega ergonoomika

(sh juhendamise) vallas. Hageja ei ole kostja juures töötanud ühelgi ametikohal, mis oleks raske

ja tervist kahjustav ning hõlmaks ohtlike töötingimusi. Kostja võimaldas töökohal arsti

külastamise meditsiinipunktis igal töötajal sobival ajal. Hageja sai pidevat juhendamist ja väljaõpet

ning kui ta asus tööle uuele ametikohale, määrati talle kogenud töötaja, kes teda pidevalt jooksvalt

juhendas. Kostja on varustanud oma töötajaid isikukaitsevahenditega. Kostja on võtnud arvesse

hageja füüsilisi ja vaimseid võimeid. Enne 01.07.2003 ei olnud kostjal kohustust töötaja

tervisekontrolli suunamisel aluseks võtta riskianalüüsi tulemusi;

6) ei ole kostja rikkunud töökeskkonna osas kehtestatud nõudeid. Kostja on oma töötajatele alati

pakkunud parimaid võimalusi aktiivseks eluviisiks, puhkamiseks, tervise hoidmiseks ja täiesti

ohutus töökeskkonnas töötamiseks. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks hagejal olnud

võimalik teha lõunapausi või koguni üldse pause ja lisaks sellele töötama ka ületunde. Ületunnitöö

oli kostja poolt tasustatud ja töötajate poolt vabatahtlik. Hageja tervisekontrollis ei ole kunagi

tuvastatud, et töötamine kostja juures oleks vastunäidustatud või kuidagi hagejale ohtlik.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja ei taganud hageja tervisele ohutut mikrokliimat. Ei ole

tõendatud, et kostja tööprotsess oleks olnud vastuolus kehtivate õigusaktidega;

7) ei ole hagejal mistahes kostjapoolsete väidetavate rikkumiste tagajärjel kahju tekkinud, sest

hageja teenib endiselt tööga sissetulekut. Kostja võimaldas hagejal töötada väga lihtsalt

ametikohal, mis ei eelda füüsilist koormust ega mistahes ebasoodsaid tingimusi. Ebaõige on

maakohus järeldus, nagu oleks hageja kaotanud kostja juures teenitava töötasu 23.11.2011, sest

hageja on sellest omal soovil loobunud. Hagejal oleks olnud võimalik jätkata kostja juures ka

veelgi lihtsama töö tegemist. Hageja ei lõpetanud töölepingut Tartu Hooldekoduga tervislikest

põhjustest tulenevalt, nagu ta ise väidab. Hageja ei ole esitanud kohtule kõiki asjaolusid oma

sissetuleku suuruse kohta;

8) ei tule kahjuhüvitise arvutamisel kuue kuu keskmist töötasu arvestada perioodi 2011 mai kuni

oktoobri eest. Kohus on kahjuhüvitise arvutamisel lähtunud ebaõigetest andmetest ja on jätnud

tegemata vajalikud mahaarvamised (sh vanaduspension ja töötasu). Maakohus on ebaõigesti

leidnud, et hageja jäi töötuks 23.11.2011. Jääb arusaamatuks, miks on lähtutud

kalendripäevapõhisest arvutusest;

9) ei esine kostja väidetava rikkumise ja hageja väidetava kahju vahel põhjuslikku seoses, sest

hagejal oleks üldhaigestumine igal juhul välja kujunenud. Hagejal väljakujunenud üldhaigus on

päriliku iseloomuga. Apellant viitab erialaspetsialist dr T.T.i arvamusele ja hageja haigusloole.

Kostja ei vastuta hagejal tekkinud mistahes võimaliku kahju eest ka VÕS § 127 lg-st 3 tuleneva

kahju ettenähtavuse reegli kohaselt;

10) kostja ei vastuta TsK § 448 ega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 (või VÕS § 115 lg 1) järgi

hagejal tekkinud mistahes kahju eest. Kui hagejal kahju tekkis, on ta selgelt selles ise süüdi, ta on

jätnud olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole, on teadlikult oma tervist kahjustanud ning

tööandja eest oma terviseseisundi iseärasusi varjanud;

11) on hageja üldhaigestumisele ise aktiivselt kaasa aidanud. Kui kohus leiab, et kostja vastustab

hagejal tekkinud kahju eest, tuleb kahjuhüvitise suurust VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Hagejal

esinevad seljavalud juba lapseeast. Hageja endised töökaaslased on istungil selgitanud, et hageja

tegi oma põhitöö kõrvalt lisaks kartulikoorimise tööd ning on koos abikaasaga ehitanud elumaja.

Hageja ei teinud oma füüsilist koormust teatavaks isegi eriaalaarstidele enne operatsioonile

minekut. Hageja on pärast 3 seljaoperatsiooni endiselt jätkanud tööd kostja ja mitmete teiste

tööandjate juures, teades, et see süvendab terviseprobleeme ja toob lõpuks kaasa üldhaigestumise;

12) ei ole kahjuhüvitise indekseerimine põhjendatud. Indekseerimisel on aluseks võetud ka

asjakohatu indeks, kuna see ei kajasta seda, milleks oleks olnud hageja töötasu juhul, kui hageja

oleks kostja juures edasi töötanud. Hüvitise indekseerimisel tekib hüvitis summas, mida hageja ei

ole kunagi kostja juures töötades teeninud. Hageja on ise vabatahtlikult loobunud talle tuttava töö

tegemisest ning pidanud paremaks omandada hoopis uus eriala;

13) on hageja esitanud hagi vale kostja vastu. Nõue töövõimetuse tulemusena kantud kahju

hüvitamiseks tuleb esitada riigi vastu. Kui antud vaidluses peaks jõustuma kohtuotsus, millega

hagi rahuldatakse, pannakse tööandjale sisuliselt kohustus abistada hagejat töövõimetuse puhul,

mis oleks vastuolus PS § 28 lg-ga 2. Tööandjatele on pandud kohustus maksta igakuist maksu

selleks, et riigil oleks võimalik tagada töötajale pension ja ravikindlustus;

14) juhul kui kohus leiab, et vastavalt TsKS § 448 lg-le 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 2 (või VÕS

§ 115 lg-le 1) on kostja kohustatud hüvitama hagejale töövõimetusest tulenevalt tekkinud kahju,

palub kostja jätta nimetatud sätted kohaldamata ja tunnistada need põhiseadusega vastuolus

olevaks osas, milles need kalduvad kõrvale PS § 28 lg-s 2 sätestatust. Töövõimetuse korral peab

töötajale abi osutama riik;

15) on ebaõige menetluskulude jaotus. Tulenevalt hageja nõuete alusetusest tuleks jätta kõik

maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Hageja on asjatult menetlust venitanud ja

lahendist olenemata tuleb jätta 19.04.2013 istungiga seotud kulud hageja kanda.

5. XX vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti jätnud aegumise kohaldamata. Kahju hüvitamise nõue ei saa aeguda enne,

kui kahju reaalselt tekib. Kahju sissenõutavaks muutumine ei ole tingimata seotud kutsehaiguse

diagnoosimisega, vaid sissetuleku kaotusega. Hageja nõude aegumistähtaeg algas 23.11.2011,

hagi esitati juunis 2012, seega ei ole hageja nõue aegunud;

2) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja töö kostja juures oli füüsiliselt raske ning tema töös

esinesid ohutegurid, mis on töötervishoiuarsti poolt nimetatud kutsehaiguse põhjustanud

teguriteks. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tegelikkuses oli hageja töö raske ja hagejal tuli

teisaldada arvestatavaid raskusi. Kostja jättis tagamata normidele vastava ja tervisele ohutu

mikrokliima;

3) on maakohus põhjalikult analüüsinud kostja õigusvastase käitumise asjaolud ja põhjendatult

jõudnud järeldusele, et kostja on rikkunud mitmeid tööohutusnorme. Kostja ei ole tõendanud, et

ta oleks maakohtus etteheidetud tööohutusnorme täitnud;

4) on maakohus õigesti tuvastanud, et hagejale on tekkinud kahju. Kohus on põhjendatult

kahjuhüvitist vähendanud osas, mis ületab 100% hageja keskmist kostja juures teenitud

indekseeritud sissetulekut;

5) on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses

hagejale tekkinud kahjuga. Vastavalt arstliku ekspertiisi komisjoni otsusele on hageja ainsaks

püsiva töövõime kaotuse põhjuseks kutsehaigus. Kostja ei ole esitanud andmeid, mille kohaselt

oleks hagejal kutsehaigus diagnoositud valesti. Seoses tervisekontrolli otsusega oli hageja

sunnitud tervislikes põhjustel kostja juures töö lõpetama;

6) on maakohus õigesti perioodilisi kahjuhüvitise indekseerinud. Ei ole õige kostja seisukoht, et

hageja pidi tingimata jätkama just kostja juures töötamist ja seetõttu tuleb lähtuda kostja juures

toimuvatest palkade muutustest kahjuhüvitise indekseerimisel. Toiduainete tootmise tegevusala

palkade muutusi näitav indeks on kohane indeks;

7) on maakohus õigesti jätnud vanaduspensioni võrra kahjuhüvitise vähendamata. Hageja ei ole

vanaduspensionär, seega ei maksta talle ka vanaduspensioni;

8) on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kahjuhüvitist ei ole põhjust vähendada VÕS

§ 139 lg 3 alusel. Kostja ei ole tõendanud hageja käitumises raske hooletuse või tahtluse asjaolusid.

Kostja ei ole põhistanud ega esitanud tõendeid, et hageja käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud

kahjuga. Hageja ei ole oma terviseprobleeme kostja eest varjanud, kostja pidi nendest teadlik

olema;

9) on maakohus õigesti leidnud, et kostja on süüdi hagejale kahju tekitamises. Olukorras, kus

kostja on rikkunud mitmeid erinevaid tööohutusnorme ja kostja pidi olema tööandjana teadlik

nendest normidest, on kostja käitunud vähemalt hooletult või ettevaatamatult;

10) ei ole TsK § 448 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 2 (või VÕS § 115 lg 1) põhiseadusega vastuolus.

Kostja on hagejale tekitanud kahju õigusvastase käitumisega, seega pidi kostja jaoks olema

ootuspärane, et tal tuleb hüvitada tema poolt õigusaktide rikkumisega tekitatud kahju. PS § 28

lg 2 ei reguleeri kahju hüvitamist juhtudeks, kui riigipoolsed toetused kutsehaiguse püsiva

töövõimetuse katteks ei kata kogu tekitatud kahju;

11) ei ole hageja hagi muutnud. Oma nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude täpsustamine ja

selgitamine ei kujuta endast hagi aluse ning eseme muutmist;

12) on maakohus õigesti menetluse uuendanud. Kohus on tõendeid vahetult uurinud 30.08.2013

kohtuistungil ja jätkanud asja lahendamisega kirjalikus menetluses;

13) on otsuse resolutsioon piisavalt selge ja täidetav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015 otsuse resolutsiooni p-i 2 osaliselt ühekordse makse ja

igakuise hüvitise suuruse osas ning resolutsiooni p-d 2.4. ja 2.5. Samuti täpsustab ringkonnakohus

otsuse resolutsiooni punkte 2.1., 2.2., 2.3

7. Apellandi väitel rikkus maakohus TsMS § 376 lg-t 1 ja §-i 372, sest kuivõrd asja menetlus oli

peatatud peaaegu 2 aastat ning pärast menetluse uuendamist muutis hageja haginõuet, oleks

pidanud kohus asja uuesti läbi vaatamata, mitte tegema selles otsust. Samuti tugineb apellant

asjaolule, et otsuse resolutsioon ei ole selge ja täidetav ning ei lähtu hageja esitatud nõudest (TsMS

§ 442 lg 5 ja § 5 lg 1 rikkumine).

Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta on

osaliselt põhjendatud ja seetõttu tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

7.1. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 376 lg-t 1 ja §-i 372 ning apellandi vastupidised väited on

alusetud.

Nähtuvalt asja materjalidest on maakohus 30.08.2013 kohtuistungil teatanud menetlusosalistele,

et asja lahendamist jätkatakse kirjalikus menetluses ja kohtuotsus tehakse teatavaks 14.10.2013.

2. detsembril 2013 on maakohus teatanud otsuse avalikult teatavakstegemise aja edasilükkamisest

20. jaanuariks 2014 (IV kd tl 31, 32). 27.06.2014 on maakohus teatanud pooltele, et kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemine toimub 29.08.2014 (IV kd tl 33). Seejärel on maakohus 12. veebruaril

2015 uuendanud asjas menetluse (IV kd tl 36-39), andnud pooltele võimaluse täiendavate

seisukohtade esitamiseks ja teatanud kohtulahendi avalikult teatavakstegemise aja 23. märts 2015.

10. märtsil 2015 on maakohus muutnud otsuse avalikult teatavakstegemise aega ja määranud, et

otsus tehakse avalikult teatavaks 26. märtsil 2015 (IV kd tl 61-62). 26. märtsil 2015 on maakohus

muutnud järjekordselt otsuse avalikult teatavakstegemise aega ja määranud otsuse avalikult

teatavakstegemise kuupäevaks 6. aprill 2015 (IV kd tl 105-105).

Algselt pidi maakohus tegema kohtuotsuse avalikult teatavaks 14.10.2013, kuid tegelikult tehti

asjas otsus teatavaks 06.04.2015, seega on õige apellandi väide, et maakohus on venitanud

kohtuotsuse tegemisega. Samas aga ei ole selline kohtupoolne käitumine kaasa toonud apellandi

viidatud menetlusnormide rikkumist.

TsMS § 437 p 1 kohaselt võib kohus asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise

lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline

ja mille saab kõrvaldada.

Antud juhul on maakohus 12. veebruari 2015 määruses märkinud, milline on viga, mille

kõrvaldamiseks menetlus uuendati. TsMS § 437 p-i 1 alusel menetluse uuendamisel ei pea asja

uuesti läbi vaatama algusest peale, s.o kohus ei pea uuesti tegema juba eelnevalt menetluse kestel

tehtud menetlustoiminguid ja koguma tõendeid, mis on toimikus olemas. Arusaamatu on apellandi

väide, et 24.05.2013 kohtuistungi protokoll ei anna selget ja põhjalikku ülevaadet sellest, mis

istungil tegelikult toimus, ning seda mh seetõttu, et protokollis ei ole kajastatud küsimusi, mida

tunnistajatele esitati.

Nõuded protokolli sisule on sätestatud TsMS §-s 50 ning tunnistajate ütluste protokollimist

käsitleb TsMS § 53 lg-s 1. 24.05.2013 kohtuistungi protokoll vastab TsMS §-i 50 nõuetele ning

tunnistajate ütlused on protokollid vastavalt TsMS § 53 lg-le 1 ja puudub vajadus uuesti

tunnistajaid üle kuulata.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et hageja on muutnud hagi pärast kohtu poolt asja arutamise

uuendamist.

Siinkohal ei ole mõistetav, kas apellandi arvates muutis hageja hagi eset või alust või mõlemat.

Kuna apellant on apellatsioonkaebuses märkinud, et „/…/ hageja on lisaks summade

suurendamisele haginõuet ka sisuliselt muutnud.“, siis arvatavasti on hageja apellandi arvates

muutnud nii hagi eset kui alust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (vaidlustatud otsuse p 18), et hageja ei ole

27.03.2015 menetlusdokumendis hagi muutnud. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks

1) esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; 2) hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist,

vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Antud juhul on hageja täiendanud ja parandanud

õiguslikke väiteid, ilma et oleks muutnud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, samuti ei ole

hagi muutmine põhinõude suurendamine või vähendamine.

7.2. Samas ringkonnakohus leiab, et õige on apellandi väide maakohtu poolt asja lahendamisel

TsMS §-i 439 rikkumise kohta. Samuti on õige apellandi seisukoht, et maakohus on rikkunud

TsMS § 442 lg-t 5, sest resolutsioon ei ole kohati selgelt arusaadav ja täidetav muu otsuse tekstita.

7.2.1. Asja materjalide kohaselt on hageja lõplikud nõuded kostja vastu olnud järgmised (IV kd

tl 109-119):

1) välja mõista kostjalt perioodi 1. detsember 2011 kuni 28. veebruar 2015 eest ühekordne hüvitis

8294,77 eurot;

2) välja mõista kostjalt alates 1. märtsist 2015 perioodiline hüvitis 115,69 eurot igakuiste

maksetena. Määrata kindlaks igakuise hüvitise muutumise kord, mille kohaselt:

2.1) igakuine hüvitis muutub igal aastal 1. aprillil vastavalt töövõimetuspensioni suuruse

muutusele. Töövõimetuspensioni muutuse aluseks on Vabariigi Valitsuse määrus, millega

kehtestatakse alates 1. aprillist pensioniindeksi suurus, millega töövõimetuspensioni

indekseeritakse;

2.2) igakuine hüvitis muutub vastavalt hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse

protsendi muutusele. Hageja on kohustatud kostjat teavitama kutsehaigusest tingitud püsiva

töövõime kaotuse protsendi muutumisest;

2.3) igakuine hüvitis muutub igal aastal jaanuaris vastavalt hageja eelmise aasta igakuisele

keskmise juurdeteenitava tasu sellele osale, mis ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse

protsendile vastavat osa kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust.

Hageja juurdeteenitud tasud vaadatakse ümber igal aastal jaanuaris eelmisel aastal makstud

tasude alusel, mille põhjal arvestatakse välja igakuine keskmine juurdeteenitud tasu. Kui

juurdeteenitud tasu on suurem kui kutsealasele töövõime kaotuse protsendile vastav osa

keskmisest indekseeritud sissetulekust, siis tuleb seda ületav osa arvestada maha hagejale

makstavast hüvitisest. Hageja on kohustatud igal aastal jaanuaris esitama kostjale maksuameti

tõendi talle eelneval aastal makstud tasude kohta;

2.4) igakuise hüvitise arvutamise aluseks võetavat keskmist indekseeritud sissetulekut tuleb

indekseerida töötleva tööstuse tegevusala (EMTAK 2008) töötajate eelmise aasta palkade

juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee. Vastavalt

indekseerimisele muutub hagejale makstav igakuine hüvitis.

Alternatiivselt palus hageja:

1) välja mõista kostjalt perioodi 1. detsember 2011 kuni 28. veebruar 2015 eest ühekordse

hüvitisena 7693,86 eurot;

2) välja mõista kostjalt 1. märtsist 2015 perioodiline hüvitis 96,78 eurot igakuiste maksetena.

Määrata kindlaks igakuise hüvitise muutumise kord, mille kohaselt:

2.1) igakuine hüvitis muutub igal aastal 1. aprillil vastavalt töövõimetuspensioni suuruse

muutusele. Töövõimetuspensioni muutuse aluseks on Vabariigi Valitsuse määrus, millega

kehtestatakse alates 1. aprillist pensioniindeksi suurus, millega töövõimetuspensioni

indekseeritakse;

2.2) igakuine hüvitis muutub vastavalt hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse

protsendi muutusele. Hageja on kohustatud kostjat teavitama kutsehaigusest tingitud püsiva

töövõime kaotuse protsendi muutumisest;

2.3) igakuine hüvitis muutub igal aastal jaanuaris vastavalt hageja eelmise aasta igakuisele

keskmise juurdeteenitava tasu sellele osale, mis ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse

protsendile vastavat osa kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust.

Hageja juurdeteenitud tasud vaadatakse ümber igal aastal jaanuaris eelmisel aastal makstud tasude

alusel, mille põhjal arvestatakse välja igakuine keskmine juurdeteenitud tasu. Kui juurdeteenitud

tasu on suurem kui kutsealasele töövõime kaotuse protsendile vastav osa keskmisest indekseeritud

sissetulekust, siis tuleb seda ületav osa arvestada hagejale makstavast hüvitisest maha. Hageja on

kohustatud igal aastal jaanuaris esitama kostjale maksuameti tõendi talle eelneval aastal makstud

tasude kohta;

2.4) igakuise hüvitise arvutamise aluseks võetavat keskmist indekseeritud sissetulekut tuleb

iga-aastaselt indekseerida töötajate tegevusalade keskmise (EMTAK 2008) eelmise aasta palkade

juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee. Vastavalt

indekseerimisele muutub hagejale makstav igakuine hüvitis.

7.2.2. Alusetu on apellandi väide, et otsusest ei selgu, mis osas hageja nõue jäi rahuldamata.

Kõrvutades maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni ja hageja nõudeid, on tuvastatav, et hageja

nõue jäi osaliselt rahuldamata kostjalt perioodi 1. detsember 2011 kuni 28. veebruar 2015 eest

ühekordne hüvitise suuruse väljamõistmise osas.

7.2.3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsuse täitmisega võib selle resolutsiooni

kohatist mitmeti mõistetavust arvestades tekkida probleeme. Täitmise seisukohalt on selgem

hagejapoolne nõuete sõnastus ning seetõttu ringkonnakohus lähtub hageja poolt esitatud nõuete

sõnastusest ja aluseks võttes käesoleva otsuse p-s 10 märgitud kahjuhüvitise arvestuse, loeb

kohtuotsuse resolutsiooni tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

1) rahuldada XX hagi AS Salvest vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt;

2) välja mõista AS-lt Salvest XX kasuks tervisekahjustuse hüvitis 1. detsembrist 2011 kuni

28. veebruarini 2015 ühekordse maksena 6004,52 eurot;

3) välja mõista AS-lt Salvest XX kasuks perioodiline tervisekahjustuse hüvitis alates 1.

märtsist 2015 igakuiselt 115,69 eurot;

4) määrata kindlaks igakuise hüvitise muutumise kord, mille kohaselt:

4.1) igakuine hüvitis muutub vastavalt XX töövõimetuspensioni suuruse muutumisele.

Kohustada XXi teavitama AS-i Salvest töövõimetuspensioni suuruse muutumisest;

4.2) igakuine hüvitis muutub vastavalt XX kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse

protsendi muutumisele.

Kohustada XXi teavitama AS-i Salvest kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi

muutumisest;

4.3) igakuise hüvitise muutub igal aastal jaanuaris vastavalt hageja eelmise aasta igakuisele

keskmise juurdeteenitava tasu sellele osale, mis ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse

protsendile vastavat osa kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust.

Kohustada XXi esitama igal aastal jaanuaris AS-le Salvest maksuameti tõendi talle eelneval aastal

makstud tasude kohta. Juhul, kui juurdeteenitud tasu ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse

protsendile vastavat osa kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust, siis

on AS-l Salvest õigus ületav osa arvestada maha XXile makstavast hüvitisest (s.o teha

tasaarvestus vastavate summade osas);

4.4) indekseerida igakuise hüvitise arvutamise aluseks võetavat keskmist indekseeritud

sissetulekut igal aastal 1. juulist „Toiduainete tootmine“ tegevusala (EMTAK 2008) töötajate

eelmise aasta keskmise brutopalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti

veebilehel www.stat.ee.

8. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ka osas, milles on vaidlustatud maakohtu poolt hageja

keskmise töötasu suuruse arvutamisel Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusega nr 91

kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ kohaldamist.

Maakohus on ebaõigesti lähtunud hageja keskmise töötasu (mis oleks aluseks kahjuhüvitise

suuruse kindlakstegemisel) arvutamisel Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusega nr 91

kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“.

8.1. Riigikohus on 29. aprilli 2015 otsuse (tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15) p-s 15 märkinud järgmist:

„Kolleegium selgitab, et kuigi ajutine kord on alates 1. juulist 2002 kehtetu selle korra aluseks

olnud ENSV tsiviilkoodeksi kehtetuks tunnistamise tõttu, ei ole seadusandja pidanud siiani

vajalikuks tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitamist täpsemalt reguleerida. Seega ei

näe ükski seadus ega muu õigusakt ette metoodikat, mille alusel tuleb tööülesannete täitmisel

saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju eest väljamõistetavat hüvitist arvutada. Kolleegium

leiab siiski, et kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju

hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju

hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on

kolleegiumi arvates võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid,

mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise./…/kohus peab tööõnnetuses

tekkinud kahju hüvitise arvutamisel kaaluma, kas kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevate kuude

hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil isik kõigil tööpäevadel ei töötanud. Lisaks, kuna

VÕS § 127 lg-t 1 ja § 130 silmas pidades tuleb kahjustatud isikule tagada olukord, mis on

võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud ilma kahju saamata, hüvitades mh sissetuleku

vähenemise ja majanduslike võimaluste halvenemise, peab kohus hüvitise väljamõistmisel

hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud

ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või

tuleb isiku alusetu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata.“ Sama

lahendi p-s 16 on Riigikohus asunud seisukohale, et „Hageja keskmise sissetuleku arvutamise

metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse määrust nr 91, mis sätestab keskmise

töötasu maksmise tingimused ja korra. See määrus on kehtestatud töötasu suurust reguleeriva

töölepingu seaduse § 29 lg 8 alusel ning seda kohaldatakse töötaja keskmise töötasu arvutamisele

ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel (määruse § 1 lg 1). Nimetatud määrus ei ole

kehtestatud kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades ega VÕS §-de 127 ja 130 alusel

väljamõistetava kahjuhüvitise arvutamiseks.“

Lähtudes eelnimetatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohtadest, tuleb käesolevas asjas

tervisekahju hüvitise arvutamisel arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju

hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad.

8.2. Ajutise korra p 11 kohaselt võetakse kahju hüvise arvutamisel aluseks töövõimetuse

tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanu

soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12

kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Ajutise korra p 12 kohaselt jäetakse keskmise

kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses

ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku

arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud

kuudega.

Tööleping hagejaga lõpetati 22.11.2011, seega aluseks tuleks võtta keskmise kuusissetuleku

perioodil november 2010 kuni oktoober 2011. Ringkonnakohus lähtub siinkohal hageja töötasu

õiendist, mis asub kd III tl 110. Arvestusest jääb välja septembri 2011 sissetulek summas

396,51 eurot (hageja oli 17 päeva haige) ning veebruari 2011 sissetulek summas 306,67 eurot

(hageja oli 14 päeva haige). Nimetatud kuud asendatakse vahetult eelnenud kuudega (september

2011 asendatakse augustiga 2011 ning veebruar 2011 asendatakse jaanuariga 2011). Keskmise

sissetuleku arvutamisel võtab ringkonnakohus seega aluseks septembri - detsembri 2010, jaanuari

2011, märtsi - augusti 2011 ning oktoobri 2011 (kokku 12 kuu) sissetulekud (648,68 + 671,13 +

729,10 + 547,30 + 600,73 + 601,16 + 750,81 + 663,16 + 659,06 + 643,13 + 621,54 +

619,69=7 755,49 eurot).

Keskmine hageja töötasu on 646,29 eurot (7 755,49 eurot : 12 kuud = 646,29 eurot) ning

kahjuhüvitise suuruse määrab ringkonnakohus lähtudes hageja nimetatud keskmisest töötasust.

9. Muus osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohad kordavad suuresti juba maakohtus esitatut, maakohus on nendele apellandi väidetele

vaidlustatud otsuses vastanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi täies

ulatuses korrata.

9.1. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja nõue kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ei

ole aegunud ning kostja vastupidine seisukoht on alusetu. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 2, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid korrata.

Maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 153 lg-t 1.

TsÜS § 153 lg 1 kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest

või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude

õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama.

Asja materjalidest nähtuvalt sai hageja kutsehaigusega põhjustatud tervise kahjustamisest

tulenevast varalisest kahjust (s.o sissetuleku vähenemisest seoses kutsehaigusega) teada

22.11.2011, mil poolte kokkuleppel lõpetati tööleping (I kd tl 16). Seega algas nõude aegumine

23.11.2011 ning kuna hagi on esitatud maakohtule 04.06.2012, siis ei ole nõue aegunud.

Aegumise algusaja määratlemisel ei oma tähtsust asjaolu, mis alusel tööleping lõpetati, vaid

tähtsust omab see, et hagejal tekkis töölepingu lõpetamise tagajärjel kahju sissetuleku vähenemise

näol ning see on seotud kutsehaigusega, mis kujunes hagejal välja kostja juures töötamise

perioodil.

9.2. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja töö kostja juures oli füüsiliselt raske ning tema töös

esinesid ohutegurid, mis on tervishoiuarsti poolt nimetatud kutsehaiguse põhjustanud teguriteks,

ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Alusetu on apellandi väide, et kostja ei ole rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi, mille

tagajärjel kujunes välja hagejal kutsehaigus, sh kostja tegevus ei ole olnud õigusvastane ning

hageja ei pidanud tõstma ja teisaldama üle normides sätestatud piirmäära kaaluvaid raskusi.

Maakohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid seoses raskuste tõstmisega vaidlustatud otsuse

p-s 6.1.2. ja ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga tunnistajate ütlustele.

Maakohus on õigesti, hinnates tunnistajate A, B, C, D, E ja Fi ütlusi (III kd, tl 81-93), asunud

seisukohale, et hageja pidi oma igapäeva töös puutuma kokku erinevat kaalu raskuste teisaldamisega:

230 kg pastatünnid, 50 kg suhkrukotid, 25 kg makaronikotid, 250 kg supikärud, 50 kg kruubi- ja

soolakotid, 80 kg hernekotid, 30 kg porgandikärud, 15 kg sibulakotid, kuni 25 kg juurviljavannid, 100-

200 kg rasvatünnid (kahekesi), 20 kg purgikaantega täidetud ämbrite teisaldamine ja 10 liitrit

mahutavate marjaämbrite teisaldamine Fryma Koruma masinasse (I kd tl 174 videosalvestis).

Maakohus on õigesti hinnanud ka tunnistaja Marika Kramini ütlusi (III kd tl 88-89), mille kohaselt

põrandad olid libedad ja auklikud ning tunnistaja on kukkunud käruga; sisetranspordimehele olid

määratud liikuvad tööd, I korrusel oli oma mees, II korrusel oma mees.

Iseenesest õige on kostja väide, et raskuste teisaldamiseks olid meessoost transporttöölised, kuid

samas see ei välista maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt tunnistajate ütlustest (tunnistajad A,

B, C, D) nähtub, et kostja transporttööliste ülesanne oli materjali laost või õuest kohale toomine.

Samuti nähtub tunnistajate ütlustest (tunnistajad A, B, C, D), et suhkru, teiste kuivainete ja tooraine

tsehhi sisene teisaldamine oli hageja ning teiste tootmisteenistuse tööliste ülesanne, sest kuna tsehh

oli suur, siis üks või kaks kostja transporttöölist ei suutnud abistada kõiki teisi töötajaid ja muuhulgas

jõuda valmis oma töödega.

Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et vähemalt teatud perioodidel pidi hageja (ning samuti

teise töölised) suuri raskusi üksi teisaldama.

Kostjapoolset raskuste kandmise ja teisaldamise piirnormide rikkumist kinnitab mh Tartumaa

Inspektsiooni 19. jaanuari 2004 ettekirjutus nr 8.11-19/826-1 (II kd tl 34-35), mille p-i 2 kohaselt

ei ole AS Salvest hinnanud töötajatele mõjuvat terviseriski raskuste teisaldamise seisukohalt ning

tuleb läbi viia kõikide töökohtade raskuste teisaldamisega seotud riskide hindamine ja kavandada

abinõud ülemäärase koormuse vältimiseks ja/või vähendamiseks.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse töötervishoiuarsti

teatisel kutsehaiguse diagnoosimisest (I kd tl 12) on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise

perioodiks 1978 kuni 2008 ning kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritena füüsiline töö ebasoodsas

mikrokliimas, koormus seljale, kätele, raskuste tõstmine – teisaldamine.

9.2.1. Hagejal kutsehaiguse väljakujunemise perioodil reguleerisid raskuste kandmist ja

teisaldamist järgmised õigusaktid.

9.2.1.1. Raskuste kandmise ja teisaldamise piirnormid täisealistele naistele olid sätestatud NSV

Liidu Töö RK 14. augusti 1932 määrusega (HHKT CCCP 132, 25, II kd tl 155), mille kohaselt

raskuse kandmise piirnormiks täisealistele naistele käsitsi kandmisel tasasel pinnal oli 20 kg ühe

inimese kohta. Seega isegi kui 50 kg kaaluvate kottide (jahu ja suhkur) teisaldamine toimus kahe

naise poolt, oli kostja tegevus õigusvastane, kuna ühele naisele lasus 25 kg raskus.

Viidatud määruse kohaselt raskuste teisaldamisel kahe-, kolme, või neljarattalistel kärudel oli

piirmääraks 60 kuni 115 kg ühe inimese kohta, sõltuvalt käru tüübist ja teistest tingimustest.

Hageja käru koorem oli keskmiselt 250 kg, seega tunduvalt suurem kui piirnorm.

9.2.1.2. Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määrusega nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise

korra“ kohta kehtestati raskuste teisaldamise kord (kehtis kuni 1. juunini 2001). Korra III peatüki

punkti 3 kohaselt pidi olema kostjal mehhaniseeritud üle 20 kg kaaluvate raskuste teisaldamine.

Kostja ei täitnud seda kohustust ja hageja pidi teisaldama ka üle 20 kg kaaluvaid raskusi. Korra

peatüki punkti 2 kohaselt oli Korra lisas esitatud piirnorme ületavate raskuste käsitsi teisaldamine

keelatud. Vastava lisa kohaselt tohtis kostja lubada raskuste teisaldamist naistele käsitsi kandmisel

tasasel pinnal pidevalt maksimaalselt 10 kg. Kui seda tehti vahelduvalt teise tööga, siis

maksimaalselt 15 kg. Raskuste teisaldamise piirmäär kaherattalise vankriga tasasel pinnal (käruga)

oli 115 kg. Ebatasasel pinnal 55 kg. Tunnistajate A, B, C, D ja E ütlustega on tõendatud, et hageja

ületas kostja juures töötades neid piirmäärasid.

9.2.1.3. Sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt oli kostja kohustatud raskuste

teisaldamisega seotud töötamiskohad kujundama ja kohandama nii, et muuta need töötajale

võimalikult ohutuks. Selleks pidi kostja hindama riski töötaja tervisele, arvestades §-s 5 loetletud

ohutegureid ja riski esinemisel rakendama abinõusid selle vältimiseks või vähendamiseks. Kostja ei ole

viidatud määruses sätestatud kohustusi riskihindamisprotsessis arvestanud ning riski hindamata

jätmise tõttu ei olnud kostjale teada, millist ohtu kujutab raskuste teisaldamine hageja tervisele.

9.3. Apellandi seisukoha kohaselt ei ole kostja rikkunud ühtegi tööandja kohustust töötervishoiu ja

ergonoomika (sh juhendamise) vallas. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ning leiab

sarnaselt maakohtule, et kostja ei ole tõendanud asjaolu, et ta oleks täitnud neid

töötervishoiunorme, milliste rikkumist on hageja talle ette heitnud. Maakohus on vaidlustatud

otsuse p-des 6.1.1., 6.1.4., 6.1.5. esitanud vastavad põhjendused ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks neid täies mahus korrata.

9.3.1. Tööinspektsiooni 12. märtsi 2008 kontrollaktiga on tõendatud asjaolu, et puudus juhend ja

töötajate väljaõpe ergonoomia osas (II kd tl 137). Kuna vastav kontrollakt on koostatud 2008. aastal,

siis saab asuda seisukohale, et vastavad juhendamised kostja juures sel ajal ikka veel puudusid.

Asjaolu, et puudus juhend õigete ja ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta ja, et töötajad ei

olnud teadlikud, kuidas teostada tööoperatsioone nii, et vältida lihaspingeid ning hoida keha

füsioloogiliselt õiges asendis, on märgitud Tööinspektsiooni 13.03.2008 uurimiskokkuvõttes

(I kd tl 39-46).

Lähtudes eeltoodust on paljasõnaline apellandi väide, et hageja sai pidevat juhendamist ja

väljaõpet.

9.3.2. Apellandi väide, et tööergonoomikaalased juhised olid kostjal olemas ning igale töötajale

tutvustati tööle asumisel ergonoomilisi töövõtteid ja jagati kätte põhjalik materjal õigete töövõtete

meelespidamiseks ning ülekoormushaiguse vältimiseks, on paljasõnaline. Kostja poolt

maakohtule esitatud „Sissejuhatav ohutusjuhend“ (I kd tl 92-109) ei sisalda selgitusi

ülekoormushaiguse vältimiseks ning tööülesannete täitmiseks ergonoomilisel viisil. Nimetatud

selgitusi (juhiseid) ei sisalda ka apellatsioonkaebuses viidatud „Tartu Konservitehase töötajate

sisekorra eeskirjad (II kd tl 103-112) ja „Töökaitseinstruktsioon nr 116-B8“ (II kd tl 117). Viidatud

juhendid (eeskirjad, instruktsioonid) on üldsõnalised ning sisaldavad üldisi juhiseid tööõnnetuste,

mitte aga kutsehaiguse, ärahoidmiseks.

Kostja väitel on alati jälgitud, et tööd saaks teha ergonoomiliselt õigete tööliigutustega ja –asendis

ning siinkohal on kostja viidanud, et vastav ülesanne oli pandud tootmisjuhtidele ja

töödejuhatajatele (käskkiri II kd tl 106-107, ametijuhendid III kd tl 14-17). Kostja poolt nimetatud

käskkirjaga nr 46 on määratud töökaitse olukorra ja töö organiseerimise ning tulekahjude vältimise

eest vastutavad isikud ja töödejuhataja ning tootmisjuhi ametijuhendite kohaselt oli nende

kohustuseks muuhulgas tööliste juhendamine seadmetel töötamisel ja tehnoloogiliste

operatsioonide teostamisel. Nimetatud dokumentidest ei tulene töödejuhataja ja tootmisjuhi

ülesannet tutvustada (õpetada) töötajale ergonoomiliselt õigeid tööliigutusi ja –asendeid.

Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda tunnistaja E ütlused (III kd tl 89-91), millede

kohaselt „ Uut töölist ei panda üksinda tööle uuele seadmele, vaid tal on juhendaja, kes näitab

ergonoomilisi võtteid. Kui on juba vana olija, siis toimub samamoodi uuele seadmele üleminekul

instrueerimine“. Tunnistaja ütlustest ei selgu, kas konkreetselt hageja suhtes toimus juhendamine

ja kas talle näidati ergonoomilisi võtteid.

Lisaks eeltoodule Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja

tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“, mis hakkas kehtima alates 1. märtsist 2001, § 8

lg 2 alusel töötaja sissejuhatav, esma- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle

lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Määruse § 8 lg 2 alusel töötaja

kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamisest, väljaõpet ning töötaja iseseisvale tööle lubamist oma

allkirjaga.

Eelviidatud kostja kohustused tulenesid ka Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) § 5 lg 2

punktist 2, § 17 lg-st 5.

Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema poolt Sotsiaalministri 14. detsembri 2000

määruse nr 80 ja Eesti Vabariigi töökaitse seaduse täitmist seoses töötervishoiualase

juhendamisega, sh kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale esmajuhendamisel tutvustanud

töökeskkonna ohutegureid ja ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja-võtteid.

Apellandi väitel on temapoolse juhendamiskohustuse täitmine tõendatud tunnistaja B ütlustega (II

kd tl 88). Tunnistaja ütluste kohaselt „Antud perioodil, kui olin töödejuhataja, toimus töötajate

instrueerimine kvartalis üks kord, seega neli kvartalit neli korda aastas./…/Pöörati ikka tähelepanu

ka ergonoomikale. Töödejuhataja ja meistrite periood näitas ise ette õiged töövõtted, pöörates

tähelepanu ohutustehnikat puudutavatele võtetele.“

Analoogiliselt tunnistaja Eütlustele tunnistaja B ütlused samuti ei tõenda seda, kas konkreetselt

hageja suhtes toimus juhendamine ja kas talle näidati ergonoomilisi võtteid.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigustatult tuvastanud, et kostja on rikkunud töötervishoiualase

juhendamisega seotud õigusnorme.

9.4. Apellandi väitel ei ole kostja rikkunud töökeskkonna osas kehtestatud nõudeid, vaid on oma

töötajatele alati pakkunud parimaid võimalusi aktiivseks eluviisiks, puhkamiseks, tervise

hoidmiseks ja täiesti ohutus töökeskkonnas töötamiseks.

9.4.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole taganud hageja tervisele

ohutut mikrokliimat. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otse p-s 6.1.4.,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Asja materjalidest nähtub, et kostja ei teostanud töökeskkonna ohutegurite mõõdistamisi nõutava

järjepidevusega, ja maakohus kõigi asjas esitatud tõendite alusel asunud õigustatult seisukohale,

et kostja on rikkunud ohutu mikrokliima tagamist puudutavaid tööohutusnorme.

9.4.2. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole rakendanud asjakohaseid ennetusmeetmeid

ülekoormushaiguse vältimiseks seeläbi, et ei korraldanud hageja tööd selliselt, et vähendada

terviseriske. Kostja ei ole tõendanud, et viis läbi riskianalüüsi enne 2003. aastat. Kuni 25. juulini

1999 kehtinud TKS § 5 lg 2 p 2 kohaselt pidi töötajale töö võimalikke ohtusid ja mõjusid selgitama

tööandja. Selle kohustuse täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus

võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist ja kuna kostja seda ei teinud, siis ei ole ta

tööprotsessi korraldamisel ilmutanud vajalikku hoolsust. Riskianalüüsi puudumine tähendas ka

informatsiooni puudumist tööandaja poolt oma teiste õigusaktidest tulenevate töötervishoiualaste

kohustuste täitmiseks.

TTOS § 13 lg 1 p 5 kohaselt on tööandja kohustuseks töökeskkonna riskianalüüsi korraldamine,

mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende

parameetreid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi

iseärasusi, samuti töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. TTOS

§ 13 lg 1 p-d 4 ja 5 sätestavad, et töökeskkonna riskianalüüsi alusel on tööandja kohustatud

koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel

korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava,

teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid; korraldama uue riskianalüüsi, kui

töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on

ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele. Lisaks sätestab TTOS § 13 lg 1

p 6 tööandjale kohustuse teavitada töötajaid ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest

ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest.

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töötajatele (hagejale) riskianalüüsi tulemusi ja kavandatavaid

abinõusid tutvustanud.

Terviseriskide tuvastamine on esimene etapp tööandja kohustuste hulgas selleks, et jõuda

terviseriski suuruse hindamiseni ja seejärel abinõude rakendamiseni töötajate tervise kaitseks.

TTOS § 12¹ lg 1 alusel on tööandja ennetustegevus meetmete kavandamine ja rakendamine

terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja

kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. TTOS § 12¹ lg 2 alusel rakendab tööandja

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:

1) riskide tekkimise vältimine; 2) vältimatute riskide hindamine; 3) riskide kõrvaldamine nende

tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni; 4) ohtliku

teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga; 5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine

töötajale võimalikult sobivaks.

9.4.3. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja on rikkunud tervisekontrolli teostamise kohustust

ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6.1.5., ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

Apellandi väite kohaselt ei ole kunagi hageja tervisekontrollis tuvastatud, et töötamine kostja

juures oleks vastunäidustatud või kuidagi hagejale ohtlik.

Asjaolu, et tervisekontrollis ei tuvastatud hagejal kutsehaigusele viitavaid tervisehäireid, ei

tähenda seda, et hagejale neid ei esinenud, vaid seda, et tervisekontrolli ei viidud läbi arvestades

konkreetseid ohutegureid, milles hageja töötas (ei kontrollitud luu- ja lihaskonnaseisundit).

Alusetu on apellandi väide, et kostjal puudus hageja suhtes tervisekontrolli läbiviimise kohustus.

Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 6.1.5. viidanud õigusaktidele, millistest tulenes

tervisekontrolli läbiviimise kohustus. Tervisekontrolli teostamise kohustust ei välistanud see, et

töökohal oli olemas meditsiinipunkt.

9.4.4. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei teostanud süstemaatilist sisekontrolli

(vaidlustatud otsuse p 6.1.3.). Kostja on ise apellatsioonkaebuses märkinud, et töökeskkonna

sisekontrolli grupp moodustati 2008. aastal ja siis koostati ka sisekontrolli läbiviimise tööplaan.

Kuna hagejal oli 2008 jaanuariks kutsehaigus välja kujunenud, siis hageja suhtes ei ole kostja

õigeaegselt sisekontrolli läbi viinud.

9.5. Maakohus on tuvastanud vaidlustatud otsuse p-s 6 kostja õigusvastase tegevuse (s.o kostja

poolt töötervishoiu- ja tööohutusnormide rikkumise). Kostja oleks pidanud vastutusest

vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Maakohus on hinnanud kostja

poolt esitatud tõendeid vaidlustatud otsuse p-s 9 ning õigustatult asunud seisukohale, et kostja ei

ole tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist

ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist. Seega on alusetu apellandi väide, et puudub

kostjapoolne õigusvastane tegu.

9.6. Samuti on ebaõige apellandi seisukoht, et hagejal ei ole kostjapoolsete väidetavate rikkumiste

tagajärjel kahju tekkinud, sest hageja teenib endiselt tööga sissetulekut ning ei kaotanud kostja

juures teenitava töötasu 23.11.2011, kuna hageja loobus sellest omal soovil.

Asja materjalide kohaselt lõpetati hagejaga tööleping 22. novembril 2011. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja tekkis kutsehaigusest tingitud kahju 23. novembrist 2011, kui ta kaotas kostja

juures teenitava töötasu. Olenemata töölepingu lõpetamise alusest on selle lõpetamine ning seeläbi

töötasu kaotamine hagejale kahjuhüvitise arvutamise vajaduse tekitanud sündmuseks.

Kostja poolt hagejale makstava kahjuhüvitise suuruse seisukohalt ei oma tähtsust see, mis põhjusel

lõpetas hageja töölepingu Tartu Hooldekoduga. Asjaolu, et hageja on pärast kostjaga sõlmitud

töölepingu lõppemist töötanud tema tervisele sobivatel töökohtadel, ei välista automaatselt hagejal

kahju tekkimise seoses kutsehaigusega.

9.7. Alusetu on apellandi väide, et kahjuhüvitise arvutamisel ei tule kuue kuu keskmist töötasu

arvestada perioodi 2011 mai kuni oktoobri eest, kuna hageja ei jäänud 23.11.2011 töötuks, vaid

töötas edasi.

Ringkonnakohus viitab siinkohal käesoleva otsuse p-le 8, milles on esitatud kahjuhüvitise

arvestuse aluseks olev hageja keskmise töötasu arvutus ja märgib, et töölepingu lõppemine ja

seeläbi töötasu kaotamine oli kahjuhüvitise arvutamise vajaduse tekitanud sündmuseks.

9.8. Apellandi väitel tuleb väidetavast kahjusummast kogu hageja poolt teenitav sissetulek ja

vanaduspension maha arvata, kuid maakohus ei ole seda teinud.

Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 16 esitanud hageja hüvitise arvestuse ning sellest nähtuvalt

on hageja poolt teenitud sissetulek maha arvatud. Ka ringkonnakohus, muutes kahjuhüvitise

suurust ja esitades omapoolse arvestuse, võtab arvesse hageja poolt teenitud sissetulekut. Hageja

poolt teenitava sissetuleku mahaarvamine hüvitise suurusest etteulatuvalt on märgitud otsuse

resolutsioonis.

Asja materjalide kohaselt ei saa hageja vanaduspensioni, vaid töövõimetuspensioni, mis on

maakohtu poolt hüvitise arvestuses arvesse võetud (ka ringkonnakohus võtab seda arvesse). Kuna

hageja ei saa vanaduspensioni, siis on asjakohatu apellandi arutlus selle üle, et vanaduspension

tuleb kahjuhüvitise summast maha arvata.

9.9. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruse arvestamisel

arvesse võtta hageja töötamist Energia kolhoosis (19.05.1977 – 25.04.1978) ja koondises Tartu

Autoveod (22.05.1978 – 09.10.1978). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja

töötamine eelnimetatud tööandjate juures ei mõjutanud hagejal kutsehaiguse tekkimist. Maakohus

on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14, ringkonnakohus nõustub nendega ja

ei korda põhjendusi.

9.10. Apellandi väitel puudub hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse

(tegevusetuse) vahel põhjuslik seos.

Maakohus on käsitlenud hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse (tegevusetuse)

vahelist põhjuslikku seost vaidlustatud otsuse p-s 7. Ringkonnakohus nõustub seal esitatud kõigi

maakohtu põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

Alusetu on apellandi seisukoht, et hagejal väljakujunenud üldhaigus on päriliku iseloomuga ning

kostja juures töötamine ei ole hageja üldhaigestumise põhjuseks. Siinkohal tugineb apellant

dr T.T.i teatisele (II kd tl 102), mille kohaselt hagejal „/…/suhteliselt varakult (pärilik

eelsoodumus?) on asendunud nimmeosa lordoos lameda küfoosi ja parempoolse skolioosiga/…/

Arvan, et varakult ja pikaajaliselt väljakujunenud muutused ei ole otseselt seotud tema töö

iseloomuga.“

Maakohus on kutsehaigusega seonduvat põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 4.

Ringkonnakohus nõustub kõigi sealtoodud maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus

on õigesti asunud seisukohale, et asjas ei ole tuvastatav kutsehaiguse ebaõige diagnoosimine ning

samuti ei nähtu tõenditest, et hageja oleks töövõime kaotanud muul põhjusel (üldhaigestumine),

kui tööga seotud ohutegurite tagajärjel, s.o asjas olevate tõenditega on tõendatud, et hagejal

esineva püsiva töövõime kaotuse põhjuseks on kutsehaigus, mitte üldhaigestumine.

9.11. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kui hagejal kahju tekkis, siis on ta selles ise süüdi,

sest jättis olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole, teadlikult kahjustas oma tervist ning

varjas kostja ees oma terviseseisundi iseärasusi. Eelnimetatud annab apellandi arvates aluse

kahjuhüvitise suurust VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada.

Maakohus on eelnimetatud apellandi väitega esitanud omapoolsed põhjendused vaidlustatud

otsuse p-s 15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid kõiki.

Kostjapoolseks läbivaks etteheiteks hagejale on see, et hageja ise teadlikult kahjustas oma tervist

ning varjas kostja eest oma terviseprobleeme.

Maakohus on õigesti, viidates sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määruse nr 74 „Töötajate

tervisekontrolli kord” §-le 6, asunud seisukohale, et kostjale pidid hageja võimalikud

terviseprobleemid teada olema ja hõlpsasti tervisekontrolli käigus tuvastatavad olema, kui kostja oleks

teostanud tervisekontrolli ja teinud seda sisuliselt vastavalt nõuetele. Samuti on õige maakohtu väide,

et hageja ei ole rikkunud TKS § 5 lg 3 p-i 6 ning jätnud teatamata kostjale õnnetusjuhtumist või

selle tekkimise ohust.

Kostja väide, et hageja kahjustas ise oma tervist seeläbi, et suitsetab 5 sigaretti päevas, kooris

kartuleid ja ehitas suvilat, on paljasõnaline, sest ei ole tuvastatav põhjuslik seos eeltoodud hageja

tegevuste ja hagejal tekkinud kutsehaiguse vahel.

VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et kahjustatud isikule (hagejale) etteheidetav tegu on

põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning lisaks peab kahjustatud isik olema tegutsenud tahtlikult

või raskelt hooletult. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine

võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tahtlikult või raskelt hooletult oma tervist

kahjustanud, mis oleks mõjutanud kutsehaiguse väljakujunemist. Maakohus on põhjalikult

käsitlenud kostja etteheidet hagejale, et ta ei lõpetanud töötamist pärast kolme seljaoperatsiooni.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata ning leiab sarnaselt

maakohtuga, et käesolevas asjas ei esine aluseid VÕS § 139 lg 3 järgi kahjuhüvitise vähendamiseks.

9.12. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kahjuhüvitise indekseerimine ei ole

põhjendatud ning indekseerimisel on aluseks võetud asjakohatu indeks.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 tehtud otsuse p-des 11 ja 12 asunud seisukohale, et

„Tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 130

lg 1 järgi hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt

töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju. Sellest johtuvalt on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju

perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida

ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Sellist hüvitist saab kolleegiumi arvates

indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku

muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib kolleegiumi arvates olla nt üldise keskmise brutopalga

või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust

kajastav indeks./…/ Kosja saab perioodilise kahjuhüvitise indekseerimisele esitada mh vastuväite

ning tõendada, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu indekseerimine ette näeks.“

Apellandi väitel on kahjuhüvitise indekseerimisel aluseks võetud asjakohatu indeks, kuna see ei

kajasta hageja töötasu juhul, kui ta oleks kostja juures edasi töötanud. Seega tuleks apellandi

arvates hagejale makstava hüvitise indekseerimisel lähtuda brutopalga andmetest AS-s Salvest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega (vaidlustatud otsuse p 13) kahjuhüvitise

indekseerimise osas ning ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Asjaolu, et kostja väitel tema juures

II palgaklassi arvestuses töötavate töötajate töötasu tõus aastatel 2010-2013 ei ole selline, nagu

kohus on aluseks võtnud (s.o töötasu tõus ei ole Statistikaameti andmetes kajastatud töötleva

tööstuse alaliigina toiduainete tootmise keskmise brutopalga juurdekasvuindeksile vastav), ei anna

alust Statistikaameti poolt avaldatud hagejaga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise

brutopalga muutust kajastava indeksi mittearvestamiseks. Ainuüksi ühe konkreetse ettevõtte

töötajate palkade muutustest lähtumine ei taga VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi

elluviimise.

9.13. Apellandi väitel on hagi esitatud ebaõige kostja vastu, sest nõue töövõimetuse tulemusena

kantud kahju hüvitamiseks tuleb esitada riigi vastu.

Maakohus on seisukohad apellandi vastavale väitele esitanud vaidlustatud otsuse p-s 17.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Ringkonnakohus märgib, et

antud asjas on apellandi viide PS § 28 lg-le 2 asjakohatu, sest hageja on esitanud nõude kostja

vastu VÕS-i vastavate sätete alusel, s.o tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mitte aga avalikust

õigusest tuleneva kohustuse täitmise nõudega. PS § 28 lg-st 2 tulenev riigi kohustus isikule

töövõimetuse korral abi osutada ei välista isiku õigust esitada tervise kahjustamisest tekkinud

kahju hüvitamiseks hagi VÕS-i sätete alusel tervise kahjustamises süüdioleva isiku vastu.

9.14. Alusetu on apellandi taotlus jätta kohaldamata TsKS § 448 lg 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p 2 (või

VÕS § 115 lg 1) ja tunnistada need põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles need kalduvad

kõrvale PS § 28 lg-s 2 sätestatust. Apellandi poolt viidatud sätted ei ole vastuolus PS § 28 lg-ga 2.

10. Arvestades kõike eeltoodut on hageja kahjuhüvitis suurus järgmine:

Periood

Indeks Keskmine

indek-

seeritud

sissetulek

Hüvitatav

osa

(70%)

Säilinud

töö-

võimele

vastav

tasu

(30%)

Teenitud

sissetulek

Teenitud

sissetulek,

mis tuleb

maha

Töövõi-

metus-

pension

Hüvitis

detsember

646,29

452,40

193,89

-

-

207,25

245,15

jaanuar

2012

646,29

452,40

193,89

-

-

207,25

245,15

veebruar

646,29

452,40

193,89

-

-

207,25

245,15

märts

646,29

452,40

193,89

-

-

207,25

245,15

aprill

646,29

452,40

193,89

-

-

218,46

233,94

mai

646,29

452,40

193,89

-

-

218,46

233,94

juuni

646,29

452,40

193,89

419,69

225,8

218,46

8,14

juuli

1,025

662,44

463,71

198,73

724,92

526,19

218,46

-

august

662,44

463,71

198,73

50,54

-

218,46

245,25

september

662,44

463,71

198,73

-

-

218,46

245,25

oktoober

662,44

463,71

198,73

-

-

218,46

245,25

november

662,44

463,71

198,73

-

-

218,46

245,25

detsember

662,44

463,71

198,73

-

-

218,46

245,25

jaanuar

2013

662,44

463,71

198,73

147,71

-

218,46

245,25

veebruar

662,44

463,71

198,73

326,40

127,67

218,46

117,58

märts

662,44

463,71

198,73

274,40

75,67

218,46

169,58

aprill

662,44

463,71

198,73

329,97

131,24

229,44

103,03

mai

662,44

463,71

198,73

217,60

18,87

229,44

215,4

juuni

662,44

463,71

198,73

293,76

95,03

229,44

139,24

juuli

1,066

706,16

494,31

211,85

477,44

265,59

229,44

-

august

706,16

494,31

211,85

361,12

149,27

229,44

115,6

september

706,16

494,31

211,85

217,60

5,75

229,44

259,12

oktoober

706,16

494,31

211,85

244,80

32,95

229,44

231,92

november

706,16

494,31

211,85

244,80

32,95

229,44

231,92

detsember

706,16

494,31

211,85

409,44

197,59

229,44

67,28

jaanuar

2014

706,16

494,31

211,85

807,92

596,07

229,44

-

veebruar

706,16

494,31

211,85

-

-

229,44

264,87

märts

706,16

494,31

211,85

362,18

150,33

229,44

114,54

aprill

706,16

494,31

211,85

398,00

186,15

242,75

65,41

mai

706,16

494,31

211,85

437,80

225,95

242,75

25,61

juuni

706,16

494,31

211,85

1040,72

828,87

242,75

-

juuli

1,076

759,83

531,88

227,95

266,66

38,71

242,75

250,42

august

759,83

531,88

227,95

354,22

126,27

242,75

162,86

september

759,83

531,88

227,95

329,92

101,97

242,75

187,16

oktoober

759,83

531,88

227,95

521,38

293,43

242,75

-

november

759,83

531,88

227,95

485,56

257,61

242,75

31,52

detsember

759,83

531,88

227,95

507,52

279,57

242,75

9,56

jaanuar

2015

759,83

531,88

227,95

429,84

201,89

242,75

87,24

veebruar

759,83

531,88

227,95

290,54

62,59

242,75

226,54

Kokku: 6004,52

Lõppkokkuvõttes tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks tervisekahju hüvitis 1. detsembrist 2011

kuni 28. veebruarini 2015 ühekordse maksena 6004,52 eurot.

Alates 1. märtsist 2015 on kahjuhüvitise suuruseks 289,13 eurot (531,88 – 242,75), millelt tuleks

maha arvata hageja igakuiselt juurdeteenitava tasu see osa, mis ületab säilinud kutsealasele

töövõime kaotuse protsendile vastavat osa indekseeritud sissetulekust. Hageja on oma lõplikes

nõuetes palunud kostjalt välja mõista perioodilise tervisekahjustuse hüvitise alates 1. märtsist 2015

igakuiselt 115,69 eurot. Ringkonnakohus eeldab, et hageja on igakuulise hüvitise suuruse

määramisel arvestanud mahaarvamisele kuulunud sissetulekut. Juhul, kui ta seda täies mahu

teinud ei ole, siis on võimalik kostjal tulenevalt käesoleva otsuse resolutsioonist teha vastav

tasaarvestus.

11. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, samuti poolte esitatud väidete ja

seisukohtade põhjendatust ja asjakohustust, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja

menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus tema enda kanda ning hageja menetluskulud

maakohtus ja ringkonnakohtus 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja enda kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse

peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus

menetluskulude rahalist suurust ei määra.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson