3-14-51360/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51360

Haldusasi

Vadim Tšernjajevi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13. novembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vadim Tšernjajevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vadim Tšernjajev

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. novembri 2014. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14.

detsember 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vadim Tšernjajev oli alates 1. märtsist 2007 vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana Tallinna

Vanglas.

2. Pärast edututut kohtueelset menetlust esitas V. Tšernjajev 30. juunil 2014 kaebuse, milles

palus kohtul Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest, mis

põhjustati talle vanglas nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega, eeskätt liiga väikse

kambripinnaga kinnipeetava kohta. Kaebuses nimetati ära konkreetsed ajavahemikud aastatel

2007 kuni 2009, mil kaebaja arvates tema õigusi rikuti.

3. Tartu Halduskohtu 13. novembri 2014. a otsusega jäeti kaebus läbi vaatamata perioodide osas,

mis hõlmasid kokkuvõttes ajavahemikku 1. märtsist 2007 kuni 13. juulini 2009. Kohus leidis, et

nende perioodide osas on kaebaja rikkunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud

haldusorganile kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega. Kahju

hüvitamise taotluse esitas kaebaja vanglale alles 25. aprillil 2014 ja seega on eelnimetatud

perioodide osas kaebus tähtaega ületanud. Kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ei saa

arvestada hetkest, kui kaebaja sai teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist sarnase

olukorra kohta.

Ülejäänud osas (ajavahemik 16. novembrist 2009 kuni 10. mai 2011) jättis kohus kaebuse

rahuldamata. Halduskohus viitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni

2014. a otsusele asjas nr 3-4-1-9-14, kus rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda kinnipeetava

kohta ei ole nii väike pindala, et selle puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Kaebajale oli

vähemalt selline pind tagatud. Rikutud ei ole ka kaebaja pesemisega, helistamisega,

suhtlemisega, jalutamisega ja kehakultuuriga tegelemisega seonduvaid õigusi. Kuna kaebaja oli

vahistatu, oli vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt õiguspärane see, et ta oli kambris

ööpäev läbi, välja arvatud ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Samuti märkis kohus, et

kaebaja ajendiks pole mitte tema kannatused, vaid EIK poolt sarnases asjas tehtud kohtuotsus,

ning et neis kinnipidamistingimustes viibimise ajal ei kasutanud ta võimalusi esialgsete

õiguskaitsevahendite kasutamiseks vastavalt riigivastutuse seaduse § 7 lg-le 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. V. Tšernjajev esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistamist ja

kaebuse rahuldamist järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebaja sai alles EIK lahendi nr 429/12 avalikustamisel aastal 2014 teada, et kaebaja õigusi

rikuti. Seadusandja pettis kaebajat ja viis teda eksitusse, mistõttu on kaebus tähtaegne. Varem

puudus kaebajal õigus kaebust esitada. Kaebajal puudus ligipääs EIK lahenditele.

4.2. EIK on korduvalt tõdenud, et kui kambripindala on alla kolme ruutmeetri isiku kohta, siis

rikutakse konventsiooni artiklit 3. Tualeti pindala tuleb kambri pindalast välja arvata.

4.3. Asjakohatu on kohtu etteheide, et kaebaja ei kasutanud võimalusi kahju ärahoidmiseks, kuna

kaebajal puudus selleks mõistlik võimalus, arvestades regulatsiooni kehtivas õiguses. Samas

vangla teadis EIK-i praktikat ja ülerahvastatusest tulenevat probleemi.

5. Tallinna Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kaebetähtaega ei saa arvestada ajast, mil isik sai teada vastava tegevuse õigusvastasusest.

5.2. Ka perioodi 16. november 2009 kuni 10. mai 2011 osas oli nõude esitamise tähtaeg

möödunud, sest tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kaebaja oma väidetavaid kannatusi

reaalselt tajuma sai hakata ja sai vastava nõude vanglale esitada.

5.3. Kambri pinna sisse tuleb arvestada tualeti alune pind. Ka tavakäibes arvestatakse tualett

elamispinna sisse.

5.4. Kaebaja ei kasutanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Seoses kaebetähtajaga selgitab ringkonnakohus kaebajale esmalt järgmist. Samastada ei saa

kahjust teadasaamise hetke ja kahju õigusvastasusest teadasaamise hetke. Käesoleval juhul üritab

kaebaja siduda nõude esitamise tähtaega hetkega, mil ta sai teada T. Tunise kaebuse alusel tehtud

EIK lahendist nr 429/12 ehk siis teisisõnu hetkega, mil ta sai teada kahju tekitamise

õigusvastasusest (st sellest, et EIK arvates on alla 3 m2 isikliku pinnaga kambrites hoidmine

õigusvastane). RVastS § 17 lg 3 seob aga tähtaja selgelt selle hetkega, mil isik sai teada kahjust,

mitte aga sellest, mil ta sai teada kahju tekitamise õigusvastasusest. Kahjust, st sellest, et

kinnipidamistingimused valmistavad kaebajal ebameeldivusi ja väidetavalt isegi piina, pidi

kaebaja aru saama koheselt, kui ta oma kinnipidamistingimusi tajus. Seega on halduskohtu ja

vastustaja seisukohad kuni 13. juulini 2009 tekitatud kahju osas õiged ja nõue ei olnud selles

osas tähtaegne. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (RKHKm 3-3-1-20-15, p 11).

8. Ringkonnakohus möönab, et küsimus, kas perioodi 16. november 2009 kuni 10. mai 2011 osas

on 25. aprillil 2014 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõue täies ulatuses tähtaegne, võib olla

vaieldav. Vangla leiab sisuliselt, et kahju hüvitamise nõue ei tohi ulatuda ajas tagasi rohkem kui

kolm aastat alates selle esitamise päevast. Riigikohtu praktika selles küsimuses on eranditerohke

ning raskesti arusaadav (vt RKHKm 3-3-1-20-15, p-d 12-13). Arvestades siiski seda, et

halduskohtu arusaam, et selle perioodi osas oli nõue esitatud tähtaegselt, kuna nõue oli esitatud

enne kolme aasta möödumist selle perioodi lõppemisest, langeb kokku, niivõrd kui

ringkonnakohus seda mõistab, Riigikohtu eelviidatud määruses toodud lähenemisega, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsust selles osas muuta. Ka oleks kohtulahendi

lõpptulemus ühesugune mõlemal juhul – nii siis, kui kaebus selle perioodi osas jääks

rahuldamata, kui ka siis, kui kaebus loetaks selle perioodi osas mittetähtaegseks.

Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles küsimuses

käesolevas asjas oma lõplikku seisukohta kujundada.

9. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu põhjendustega selles osas, miks kuulub kaebus

viimase perioodi osas rahuldamata jätmisele. Eriti peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada

seda, et kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega

enne, kui EIK tegi T. Tunise kaebuse alusel 19. detsembril 2013 kohtuotsuse, milles mõistis Eesti

riigilt välja hüvitise. Sellega jättis kaebaja kasutamata esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7

lg 1 mõttes ja vastavalt ei ole tal õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kaebaja väide, et ta ei saanud oma kinnipidamistingimusi vaidlustada, kuna tol ajal kehtinud

regulatsioon nägi ette sellised kinnipidamistingimused, ei ole arvestatav. Kaebajal oli võimalik

esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse

paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes

seal vajadusel vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Selle

asemel ootas kaebaja aastaid, enne kui ta esitas pärast sobiva EIK kohtulahendi avalikustamist

oma nõude. Selliselt on kaebaja lasknud sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste

olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite

kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise

nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist

aastaid (2007-2011). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase

õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on

ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi

jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud

oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse

rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine

oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades

kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks

õiguskaitsemenetlus jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-1-

90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete

rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib

endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga.

Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks

positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste

õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks

lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette

võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida,

kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses

on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda

positiivselt.

10. Eelnev oleks ringkonnakohtu arvates juba iseseisvalt piisavaks aluseks kahju hüvitamise

nõude rahuldamata jätmisele. Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus ka ülejäänud halduskohtu

põhjendustega. Halduskohus on põhjendatult leidnud viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-9-14, et ainuüksi 2,5 ruutmeetrine kambripind

isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et tuleks lugeda automaatselt inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks ja seega rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis,

et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga (justiitsministri 30. novembri 2000.

a määrus nr 72) ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse

alandamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja

liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44).

Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja muid kinnipidamisasutuses viibimisega kaasnevaid õigusi

ei olnud rikutud ning tema suhtes oli toimitud õiguspäraselt (vt ka vangla vastus kaebusele, tl 29-

29p). Seega ei ole kogumis võimalik rääkida kaebaja õiguste rikkumisest ning väärikuse

alandamisest ja vastavalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja nõue kahju

hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast

(RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja

vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha

ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas

sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei

tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist.

11. Küsimuses, kas tualett tuleb kambri üldpindalast välja arvata või mitte, toetab

ringkonnakohus küll kaebaja seisukohta, kuid ka see ei anna kaebuse rahuldamiseks alust.

Tualetti ei ole võimalik kinnipeetaval kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab

üldruumi tajutavat suurust. Võrdlus tavaeluruumide pindalade arvestusega, kus tualett

arvestatakse üldpindala sisse, ei ole asjakohane, kuna ka seal ei arvestata tualetti tubade pindala

hulka. Samas on seintega eraldatud tualeti olemasolu kambris isiku jaoks kaheldamatult

üldkokkuvõttes soodsam, kui oleks selle puudumine või selle muust kambrist eraldamata

jätmine. Asjaolu, et halduskohus ei ole asjas kogunud materjale tualeti suuruse kohta, ei anna

samuti kohtuotsuse tühistamiseks alust. Analoogses haldusasjas, kus oli kaebajaks teine isik

(haldusasi nr 3-13-1589), on Tallinna Vangla esitanud kambrite suuruste kohta detailsed andmed

(18. novembri 2013. a vastus kohtule), kust nähtub, et tualeti pindala kambris, kus viibis kaebaja

käesolevas asjas (kamber nr 453, tl 31) oli 1,5 m2 ja kambri üldpindala ning täituvust arvestades

(vastavalt 16,8 m2 ja 6 inimest, tl 31) jäi ka sellisel juhul iga kinnipeetava isikliku ruumi

suuruseks kambris 2,55 m2.

Ringkonnakohus möönab, et sellega ei ole praegu välja selgitatud see, kui suured olid kambrid

ilma WC-ta viimasel perioodil tervikuna (st 16. novembrist 2009 kuni 10. mai 2011), kuivõrd

vangla poolt käesolevas haldusasjas esitatud tabel (tl 31) puudutab vaid seda osa sellest

perioodist, mille osas vangla luges kaebust tähtaegseks (2. mai 2011 kuni 10. mai 2011). Siiski ei

pea ringkonnakohus vajalikuks hakata selles küsimuses täiendavaid andmeid välja nõudma.

Esiteks arvestab ringkonnakohus siin seda, et kaebuse täielikult rahuldamata jätmiseks annab

aluse juba RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Teiseks

kinnitavad varasemas kohtupraktikas Tallinna Vangla poolt esitatud andmed ringkonnakohtule

seda, et reeglina ei langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik

ruum märkimisväärselt alla 3 või 2,5 m2. Nt 0,5 m2 tähendab samas reaalses elus vaid ca 70x70

cm suurust põrandapinda, ning pole usutav, et sellest ilmajäämine sai kinnipeetavale tuua kaasa

selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, et oleks õigustatud nende hüvitamine rahas.

12. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et eeltoodut ja menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on

võimalik lahendada asi ka toimikus olemasolevate andmete põhjal ning kaebaja

apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel oli kaebaja vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene