3-14-310/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

11. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-310

Haldusasi

Kalle Baranini kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks 10 000 euro ulatuses

seoses mittekohaste kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kalle Baranini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kalle Baranin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla poolt 22.09.2015 esitatud

informatsioon kaebaja tegelike liikumisvõimaluste kohta.

2. Tagastada Kalle Baraninile tema 18.10.2015. a kirjaliku seisukoha lisad kolmel

lehel.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsus osas, millega jäeti Kalle

Baranini

hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata ja tagastati kehakultuuriga tegelemise

võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega

tekitatud mittevaralise kahju nõudes.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Kalle Baranini kaebus läbi

vaatamata kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja

kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes ning

ülejäänud osas

rahuldada kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamine

Tallinna Vanglas perioodidel 15.04.2013-24.04.2013 ja 23.05.2013-29.05.2013

kambris nr 431 ning perioodidel 03.06.2013-04.06.2013 ja 15.10.2013-20.10.2013

kambris nr 317.

6. Mõista Tallinna Vanglalt Kalle Baranini kasuks välja 158 (ükssada viiskümmend

kaheksa) eurot kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud

osas jätta esitatud kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsus

muutmata.

7. Kalle Baranini kasuks välja mõistetud hüvitis tuleb Tallinna Vanglal kanda Kalle

Baranini vanglasisesele isikukontole.

8. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 11.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

30.12.2013 registreeriti Tallinna Vanglas Kalle Baranini kahju hüvitamise taotlus.

K. Baranin nõudis hüvitise maksmist seoses tema hoidmisega Tallinna Vanglas ajavahemikul

26.10.2012-27.11.2013 ebainimlikes tingimustes, mis põhjustasid talle meeleheidet,

alaväärsustunnet ja alandasid inimväärikust. Kambris nr 317 tilkus tualetis haisvat vedelikku,

suvel oli kambris talumatu palavus, ülakeha pesemiseks võimalus puudus.

2. Tallinna Vangla jättis 21.02.2014. a otsusega K. Baranini kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. K. Baranin esitas 16.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis 10 000 euro

suuruse hüvitise väljamõistmist Tallinna Vanglalt seoses kaebaja ebainimliku ja alandava

kohtlemisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 26.10.2012-27.11.2013. Kaebaja hinnangul ei

vastanud vangla kinnipidamistingimused nõuetele, sest elukambrid olid ülerahvastatud.

Ebapiisava põrandapinna tõttu tuli suurem osa ajast viibida voodis, mis omakorda halvendas

füüsilist tervist, sest ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Puudusid pesemisvõimalused kogu

keha pesemiseks, välja arvatud kord nädalas. Tualettruumis puudus pott ning selle asemel oli

põrandas auk. Kambris 317 hallitasid seinad ning tualetis tilkus haisvat vett. Probleem

likvideeriti alles 20.09.2013. Kui arvestada kambri pinnast maha WC ja mööbli alune pind, oli

kambris ühe kinnipeetava kohta vaba põrandapinda 1-2 m². 2013. a suvel kambris nr 317

valitses õhupuudus, haises ning seinad hallitasid. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) praktikale, mille kohaselt tuleb ühe kinnipeetava kohta tagada vähemalt 4 m²

põrandapinda.

4. Tartu Halduskohus tagastas 18.07.2014. a otsusega K. Baranini kaebuse kehakultuuriga

tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega

tekitatud mittevaralise kahju nõudes ning jättis menetlusse võetud kahju hüvitamise nõudes

rahuldamata.

Halduskohus leidis, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle

võimaldatud isikliku ruumis suuruse osas ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna nõude alusel, vaid tuleb võrrelda EIK-i praktika järgi nõutavaks peetava ruumi

miinimustandardiga.

Kohus ei nõustunud kaebajaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata mööbli alla jääv

põrandapind, kuid nõustus kaebajaga, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta. Kohus tuvastas, et kaebaja isiklik ruum jäi alla 3 m² kokku 104

päeval (19 päeval kambris nr 431 (2,55 m²) ja 85 päeval kambris nr 317 (2,89 m²)), s. o 26%

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Kohus märkis, et 85 päeval kambris nr 317 jäi kaebaja

arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK-i praktika kohaselt nõutavaks peetavat

miinimummäära, et see ei saanud põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi.

Kambris nr 431 viibimise ajal oli kaebaja arvestuslik isiklik ruum 2,55 m² 19 päeval, kuid see

jagunes kolmele perioodile. Tulenevalt EIK-i otsusest asjas Belyayev vs. Venemaa ei too

isikliku ruumi miinimustandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine kaasa riigi tegevuse

kvalifitseerimist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks.

Halduskohus leidis, et käesolevas asjas olid isikliku ruumi miinimumnõuete tagamisest

kõrvalekaldumine väheoluline või lühiajaline, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja

kinnipidamistingimusi õigusvastastena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu. Kaebaja on küll

viidanud ka muudele puudustele vangla olmetingimustes, kuid ei ole kohtueelses menetluses

tuginenud sellele, et tal tuli suurem osa ajast voodis viibida, mis halvendas tema füüsilist

tervist, sest ta ei saanud kehakultuuriga tegeleda. Samuti ei ole kaebaja kohtueelses

menetluses tuginenud väitele tualeti puudumise kohta ega kambri seintel olnud hallituse

kohta. Kohus tagastas kaebuse selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise

tõttu.

Halduskohus leidis, et vastustaja käitumine kaebajale pesemise võimaldamisel ei olnud

vastuolus vangistust reguleerivate õigusaktidega ning ei kvalifitseerunud õigusvastaseks.

Vastustaja esile toodud 2013. a suvel palavuse leevendamiseks kasutatud meetmetest järeldas

kohus, et ka vastustaja hinnangul ei vastanud kambrite tingimused suvisel ajal eluruumidele

ettenähtud nõuetele. Samuti luges kohus tõendatuks, et kambris nr 317 tilkus tualetis

ebameeldivat lõhnavat vedelikku, mis segas tualeti kasutamist.

Kohus leidis, et kinnipidamistingimused kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas ajavahemikul

26.10.2012-27.11.2013 ei vastanud osaliselt kehtiva siseriikliku õiguse ja rahvusvaheliste

lepingutega ettenähtud nõuetele, kuid nõuetest kõrvalekaldumise väheolulisuse, lühiajalisuse

ja vastustaja poolt võetud meetmete tõttu ei ole minetustest tingitud kaebaja isikuõiguste riive

olnud sedavõrd intensiivne, et see ületaks oluliselt vangistuse täideviimisega paratamatult

kaasnevate kannatuste taseme ja kvalifitseeruks EIÕK artiklist 3 tuleneva piinamise keelu

rikkumisena. Kohtu arvates puudus alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsuse peale, milles

palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

5.1.

Halduskohus on jätnud lahendamata kaebaja riigi õigusabi taotluse. Halduskohus on

27.03.2014. a määrusega jätnud riigi õigusabi taotluse kaebuse koostamise osas käiguta,

kuid pole pärast asja menetlusse võtmist ja kaebuse kohta vastuse saamist taotlust

lahendanud, mida ta lubas 27.03.2014. a määruse p 10 kohaselt teha.

5.2.

Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses vanglale märkinud, et

tal tuli suurem osa ajast veeta voodis, kambris oli hallitus ning puudus inimväärne tualett,

ei anna alust kaebuse tagastamiseks, kuna EIK-i praktika kohaselt ei tohi menetluskorda

üleliia rangelt tõlgendada.

5.3.

Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et hüvitamiskohustus puudub, kuna 85 päeval jäi

kaebaja isiklik ruum minimaalselt alla 3 m². EIK-i praktika kohaselt peab isiklikku ruumi

olema vähemalt 4 m². Kaebajal tuli viibida EIK-i praktika miinimumnõuetele

mittevastaval pinnal enamus ajast. Mööbli tõttu oli pind veelgi väiksem.

5.4.

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et palaval suvel üks kord nädalas dušši all käimise

võimaldamine on piisav. Kambris ei olnud võimalik kraani all teiste kinnipeetavate ees

piisavalt oma isikliku hügieeni eest hoolitseda. Vangla oleks suvel palavaga saanud

kambris valitsevat kuumust leevendada ka aknakatete lubamisega. Samuti pole EIÕK-ga

kooskõlas akende katmine perfoplaatidega, kuna see takistab värske õhu ja loomuliku

valguse juurdepääsu kambrisse.

5.5.

Kohtul tuleks hinnata kinnipidamistingimusi tervikuna (sportimisvõimaluse

puudumine, hallitavad seinad, WC poti puudumine, haisva vedeliku tilkumine WC-s,

suvine kuumus, puudulikud võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks, pikaajaline

viibimine kambris, kus on isiklikku ruumi alla 4 m²). Rikkumise tuvastamine, kuid

õiguskaitse rakendamata jätmine rikub ka EIÕK artiklit 13.

6. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kohtul on võimalik kaebust vaadata läbi

vaid samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Vastustaja ei nõustu kaebaja

seisukohaga, et EIK-i praktika kohaselt peab kinnipeetava isiklik ruum vanglas olema 4 m².

Vangla nõustub kohtuga, et kaebajale olid tagatud õigusaktidega nõutud pesemisvõimalused.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tõhusate õiguskaitsevahendite tagamine tähendab rahalise

hüvitise maksmist. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise

kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Väärikuse alandamisena ei

ole käsitatavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus

avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla

tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused

ebapiisavast kambripinnast, vaid üksnes EIK-i lahendist Tunis vs. Eesti teadasaamine ja

sellest tulenev võimalik rahaline kasu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab esmalt asja materjalide juurde Tallinna Vangla poolt 22.09.2015

esitatud informatsioon kaebaja tegelike liikumisvõimaluste kohta ning tagastab Kalle

Baraninile tema 18.10.2015. a kirjaliku seisukoha lisad kolmel lehel, kuna need ei ole

asjakohased ning seetõttu puudub vajadus nende asja juurde võtmiseks.

8. Ringkonnakohus leiab, et K. Baranini apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike

põhjendustega. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kaebaja, et halduskohtu otsus kuulub

tühistamisele materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

10. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus kaebust

lahendama (I), kontrollib seejärel mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduste täidetust

(II), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III), võtab seisukoha

kaebaja väite osas, et halduskohus on jätnud lahendamata tema riigi õigusabi taotluse, (IV)

ning jagab menetluskulud (V).

I

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole nõudnud kohtueelses

menetluses mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et puudus kehakultuuriga tegelemise

võimalus ning inimväärne tualett ja kambri seintel oli hallitus.

VangS § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul

õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt

esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib juhul, kui

seadus on mõnda liiki nõude lahendamiseks näinud ette kohustusliku kohtueelse menetluse,

kaebuse esitada kohtule üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast. Riigikohus on selgitanud, et halduskohtul tuleb kaebuse

menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning

kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid ulatuses,

milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi

11.11.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-68-08, p 9).

Kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud sellele, et talle

tekitati väidetavalt kahju ka sellega, et ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga, et puudus

inimväärne tualett ja et kambri seinad hallitasid, siis ei ole kaebaja selles osas VangS § 1¹ lg-st

8 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning halduskohus on õigesti leidnud,

et eelnimetatud osas on kohtueelne menetlus läbimata ja selles osas ei saa kohus kaebust

sisuliselt menetleda. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et eelnimetatud

osas tuli kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel otsusega tagastada, sest kohtueelne menetlus oli

läbimata ja halduskohus ei ole tegelikult selliste nõuete osas kaebust ka menetlusse võtnud.

Toimiku materjalidest nähtuvalt sisalduvad kehakultuuriga tegelemise võimaluse ning

inimväärse tualeti puudumisega ja kambri seintel olnud hallitusega seonduvad väited

halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses koos ülejäänud kaebuse nõuete ning põhjendustega.

Halduskohus on 27.03.2014 teinud kaebuse käiguta jätmise määruse ning 07.04.2014 kaebuse

menetlusse võtmise määruse, kuid kummastki ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul, et kaebust

ei ole menetlusse võetud sellisena nagu see halduskohtule esitati, s. o koos kõigi kaebuses

esitatud hüvitamisnõude aluste ja põhjendustega, s. h põhjendustega, mis käisid

kehakultuuriga tegelemise võimaluse ning inimväärse tualeti puudumise ja kambri seintel

olnud hallituse kui hüvitamiskaebuse aluste kohta. Eeltoodust tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et halduskohus ei saanud otsusega eelnimetatud osas kaebust tagastada, sest

see oli esitatud kujul, s. o tervikuna, menetlusse võetud ja kui asja sisulisel lahendamisel

selgus, et teatud osas ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud, tulnuks kaebus

eelnimetatud osas HKMS §-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata. Seetõttu

tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega tagastati K. Baranini

hüvitamiskaebus kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja

kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes ja teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab K. Baranini kaebuse eelnimetatud osas läbi vaatamata

II

12. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu järeldusega, et

hüvitamiskohustus puudub, kuna 85 päeval jäi kaebaja isiklik ruum minimaalselt alla 3 m².

Kaebaja leiab, et EIK-i praktika kohaselt peab isiklikku ruumi olema vähemalt 4 m².

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 26.10.2012-27.11.2013,

s. o kokku 397 päeva. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges

halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 15 tuvastatuks, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil

Tallinna Vanglas 104 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² ruumi (19

päeva kambris nr 431, kus oli isiklikku ruumi 2,55 m², ja 85 päeva kambris nr 317, kus oli

isiklikku ruumi 2,89 m²). Lisaks on kaebaja viibinud 195 päeva kambrites, kus oli ühe

kinnipeetava kohta isiklikku ruumi vahemikus 3-4 m².

14. VSkE kuni 31.12.2013 redaktsioonis kehtinud § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama

kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Nimetatud sättest tulenev nõue oli

kaebajale tagatud. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 19, et

vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi

suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude

alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on

Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses.

15. EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui

3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus

nr 7910/10), p-d 41-46; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d

43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja

60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr

43589/02), p 66).

Samas on EIK 12.03.2015. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68)

asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m²,

võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič

vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev kolm tundi

liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs,

kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.

Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44

märkinud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb

hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Vastustaja poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud andmete alusel viibis kaebaja Tallinna

Vanglas 26.10.2013-04.11.2013 vahistatuna ning 05.11.2013-27.11.2013 süüdimõistetuna.

VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vastustaja poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud andmete

kohaselt kaebaja Tallinna Vanglas viibitud perioodil ei töötanud ega õppinud. Seega olid

kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit minimaalsed. Talle võimaldati vaid üks tund

päevas värskes õhus liikumist. Järelikult ei esine antud asjas asjaolusid, mis kompenseeriksid

oma mõjuga kaebajale viibimisel kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla

3 m², sellest tulenevat ruumikitsikust, mille osas EIK on leidnud, et sellised tingimused

kvalifitseeruvad inimväärikust alandavateks.

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 104 päeva kambrites, kus oli

kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima

23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus õigusvastane. Lisaks sellele on halduskohus leidnud,

et kambrite tingimused suvisel ajal ei vastanud eluruumidele ettenähtud nõuetele ning kambri

nr 317 WC-s tilkus haisvat vedelikku. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud tõendeid või

väiteid, mis tooksid kaasa vajaduse halduskohtu poolt tuvastatud asjaolude

ümberhindamiseks.

Halduskohus on otsuse p-s 27 märkinud, et kohtul puuduvad andmed selle kohta, millal

kambri nr 317 tualetis haisva vee tilkumise probleem likvideeriti, kuid kuna 10.09.2013. a

märgukirjas (tl 52 pöördel) ei ole kaebaja enam sama probleemi esile toonud, pidi puudus

selleks ajaks olema kõrvaldatud. Kaebaja on kambri nr 317 tualetis haisva vedeliku

tilkumisele tähelepanu juhtinud vanglale 18.06.2013 esitatud märgukirjas (tl 52). Tallinna

Vangla on 16.07.2013. a vastuses (tl 53 pöördel) märkinud, et nimetatud tähelepanek võetakse

teadmiseks ja vajadusel korraldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja ei ole

kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et probleem likvideeriti alles septembri alguses,

ümber lükanud, peab ringkonnakohus seda kaebaja väidet usutavaks. Kuna kaebaja viibis

kambris nr 317 05.06.2013-27.11.2013, v. a kaks kolmepäevast perioodi (14.07.2013-

16.07.2013 ja 20.09.2013-22.09.2013), siis kattub see ka perioodiga, mil kambri WC-s tilkus

haisvat vedelikku.

Lisaks sellele oli tegemist suveperioodiga, mille kohta kaebaja on kaebuses märkinud, et

suvise palavuse tõttu olid tingimused kambris eriti ebainimlikud. Halduskohus leidis

vaidlustatud otsuses, et vastustaja seisukohast ja esile toodud meetmetest nähtub üheselt, et ka

vastustaja enda hinnangul ei vastanud kambrite tingimused suvisel ajal eluruumidele

ettenähtud nõuetele. Kuna apellatsiooniastmes 2013. a suvel kambris valitsenud palavuse üle

vaidlus puudub, lähtub ringkonnakohus halduskohtu seisukohast.

18. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtuga, et palaval suvel üks kord nädalas

dušši all käimise võimaldamine on piisav ning EIÕK-ga pole kooskõlas akende katmine

perfoplaatidega, kuna see takistab värske õhu ja loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitumine kaebajale

pesemise võimaldamisel ei olnud vastuolus vangistust reguleerivate õigusaktidega. VangS §

50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš.

Kaebuse kohaselt oli kinnipeetavale see ka tagatud. Vangistusõiguse regulatsioon ei kohusta

vanglat ka suvel palavaga tagama kinnipeetavale rohkem kui üks kord nädalas sauna, vanni

või dušši, seda enam, et kambris oli kraanikauss koos voolava veega olemas.

19. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus avatavale kambri õhutusaknale. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab

kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale

ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010. a

otsus nr 3-3-1-14-10, p 8).

Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et akende katmine perfoplaadiga on vastuolus

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) standarditega ning kuna EIK viitab ka sageli CPT standarditele, ei ole vangla

tegevus kooskõlas EIÕK-ga. Ringkonnakohus märgib, et CPT aruannetes esitatud

ettepanekud on mittesiduvaid (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-

1-5-10, p 19). Seega ei ole nende järgimata jätmine õigusvastane.

20. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 104 päeva

kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², arvestades kinnipeetava

tegelikku liikumisvõimalust, millele lisandusid veel muude kinnipidamistingimuste rikkumine

suvel kambris valitsenud palavuse ning kambri nr 317 WC-s haisva vedeliku tilkumisena, oli

õigusvastane ning kinnipidamistingimuste kumulatiivsest toimest tulenevalt ka inimväärikust

alandav.

21. Kaebaja väitel oli õigusvastane ka vastustaja tegevus, kui teda hoiti kambrites, kus oli

ruumi ühe kinnipeetava kohta vahemikus alla 4 m². Kaebaja on vaidlusalusel perioodil

viibinud 195 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi vahemikus 3-4

m². Iseenesest on õige kaebaja väide, et EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne

põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda

ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine

kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev

vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Kui põrandapind kambris ühe

kinnipeetava kohta jääb vahemikku 3-4 m², sõltub kinnipidamistingimuste kooskõla EIÕK art

3 nõuetega muudest kinnipidamistingimustest, nt võimalus kasutada WC-d privaatselt,

ventilatsiooni, päevavalguse, värskele õhule juurdepääsu, kohase küttesüsteemi ning

elementaarsete sanitaartingimuste olemasolu (nt EIK 05.04.2012. a otsus asjas Jirsák vs.

Tšehhi (avaldus nr 8968/08), p 13). EIKi praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste

hindamisel arvesse võtta nende kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes peeti (EIK 09.01.2014. a otsus asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus

nr 5747/10), p 23).

Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta

oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad, vaid juhul, kui

ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste

rikkumised, mis omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja

jooksul. Kuna kaebaja viibis kambris nr 317, ajal mil kambri WC-s tilkus haisvat vedelikku

ning mis langes samal ajal ka suveperioodi, ja kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta 3-4 m², üksnes kahel 3-5 päevasel perioodil (09.07.2013-13.07.2013 ja 16.08.2013-

19.08.2013), siis leiab ringkonnakohus, et nimetatud perioodide lühiajalisusest tulenevalt ei

ole selles osas kaebaja kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavad.

III

22. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

23. Ringkonnakohus leidis eelpool, et käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, kuna Tallinna Vangla hoidis kaebajat kambrites, kus oli ühe

kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m², millele lisandusid veel muude

kinnipidamistingimuste rikkumine suvel kambris valitsenud palavuse ning kambri nr 317

WC-s haisva vedeliku tilkumisena, mis oli kinnipidamistingimuste kumulatiivsest toimest

tulenevalt ka inimväärikust alandav.

24. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt vajab hindamist ka vastustaja süü. Käesolevas asjas esitatud

vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti

EIK praktikast. Ringkonnakohtu arvates on usutav vastustaja seisukoht, et kambrite

ülerahvastatus ei olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või

ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks osaks, kuid sellest ei saa teha järeldust,

et vastustaja ei oleks kaebaja õiguste rikkumises süüdi. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja

teadlik tegevus ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus

§ 104 lg 4).

25. Riigikohtu 15.03.2010. a otsuse asjas nr 3-3-1-93-09 p 11 kohaselt saab EIK praktikast

tulenevalt pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning EIKi seisukohtadest saab

lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses. EIK

praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel võtta arvesse

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes peeti (vt Kochetkov vs. Eesti (avaldus nr 41653/05), p-d 39 ja

47; Dougoz vs. Kreeka, (avaldus nr 40907/98), p 46; Kalashnikov vs. Venemaa, (avaldus

nr 47095/99), p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, (avaldus nr 41035/98), p 64; Ananyev jt vs.

Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/07), p 172).

26. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13

sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21

ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt

kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus

nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures

ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on

neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale

kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on

täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud

summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema

kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti

(avaldus nr 38967/10), p 31).

27. Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on

leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli

isiklikku ruumi vahemikus 2,5-3 m², kokku 104 päeva ulatuses, mis kujutab EIK praktikast

tulenevalt iseenesest EIÕK art 3 rikkumist. Sellele lisandusid veel haisva vedeliku tilkumine

kambri nr 317 WC-s ning suvisel ajal kambris valitsenud palavus ja õhupuudus. Lähtudes

kinnipidamistingimuste kumulatiivsest mõjust ja ajavahemikust, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes peeti, on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale tuleb

mittevaralise kahju eest mõista välja rahaline hüvitis perioodide eest 05.06.2013-08.07.2013,

17.07.2013-15.08.2013 ja 19.08.2013-02.09.2013. Sel ajal viibis kaebaja kambris nr 317 ning

seal oli ühe kinnipeetava kohta ruumi alla 3 m², millele lisandusid suvisel ajal kambris

valitsenud palavus ja õhupuudus ning kambri WC-s haisva vedeliku tilkumine.

28. Ülejäänud perioodide osas, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe

kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m² (15.04.2013-24.04.2013 ja

23.05.2013-29.05.2013, 03.06.2013-04.06.2013 kambris nr 431 ja 15.10.2013-20.10.2013

kambris nr 317) ei ole perioodide lühiajalisuse ning muude kinnipidamistingimuste

kumulatiivse mõju puudumise tõttu ringkonnakohtu arvates mittevaralise kahju rahaline

hüvitamine põhjendatud ning hüvitise väljamõistmise asemel teeb kohus kindlaks kahju

põhjustanud toimingu õigusvastasuse. HKMS § 41 lg-s 5 on sätestatud, et kui seadusest

tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab

hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise

asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

29. Kaebaja on apellatsiooniastmes jäänud nõude juurde, et tema kasuks mõistetaks välja

mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõutud

summas hüvitise väljamõistmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Ringkonnakohtu

hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva eest.

Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse

perioodiga, vaid selle perioodi sees oli kaks 3-5 päeva pikkust perioodi, mil kambris oli ühe

kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m² põrandapinda, ning üks kolmepäevane periood, mil

kaebaja viibis ühekohalises kambris, kus oli põrandapinda 9,2 m². Samuti arvestab

ringkonnakohus sellega, et periood, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m², moodustas kaebaja Tallinna Vanglas viibitud kogu perioodist

vaid 26%.

30. Kuna eelpool leidis ringkonnakohus, et rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud

perioodide eest 05.06.2013-08.07.2013, 17.07.2013-15.08.2013 ja 19.08.2013-02.09.2013

(kokku 79 päeva), tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju summas 158 eurot (2x79).

31. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 18.07.2014. a otsuse seega ka osas, millega

kaebus jäeti tervikuna rahuldamata ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab

kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus rahuldab ka kaebaja taotluse kanda mittevaralise kahju

hüvitis kaebaja vanglasisesele isikukontole. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu

Halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

IV

32. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud lahendamata kaebaja riigi õigusabi

taotluse.

33. Kaebaja on kaebusele lisanud avalduse, mille kohaselt palub kohtul hiljem

kohtumenetluses hinnata kaebajale riigi õigusabi andmise vajadust tulenevalt asja

keerukusest. Halduskohus on 27.03.2014. a määruse p-s 10 selgitanud, et riigi õigusabi

määramise kohtuistungil esindamiseks lahendab kohus pärast kaebuse menetlusse võtmise

otsustamist ja kaebuse kohta vastustaja sisulise seisukoha saamist. 16.05.2014. a määrusega

määras halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

34. HKMS § 110 lg 1 p 3 kohaselt on kaebaja esitanud menetlusabi taotluse riigi õigusabi

saamiseks, mis HKMS § 116 lg 1 kohaselt tuleb kohtul lahendada määrusega. HKMS § 119

lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise või sellest keeldumise määrus vaidlustatav.

Halduskohtu 27.03.2014. a määruse p-st 10 nähtub, et halduskohus ei ole jätnud kaebaja

taotlust riigi õigusabi saamiseks tähelepanuta, kuid samas toimiku materjalide kohaselt ei ole

seda taotlust ka lahendanud, st võtnud seisukohta, kas see rahuldada või jätta rahuldamata.

Kuna kaebaja on taotluses riigi õigusabi saamiseks aga jätnud riigi õigusabi andmise vajaduse

hindamise halduskohtu otsustada, saab halduskohtu 27.03.2014. a määruse p-s 10 märgitust

järeldada, et halduskohtu arvates tuleb riigi õigusabi määramise küsimus lahendada juhul, kui

asi vaadatakse läbi kohtuistungil. Halduskohus määras aga poolte nõusolekul 16.05.2014. a

määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja

täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Kaebaja on 03.06.2014 halduskohtule esitanud

täiendavaid menetlusdokumente ning seisukoha vastustaja vastuse kohta. Kaebaja ei ole selles

dokumendis teinud halduskohtule etteheiteid tema riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmise

kohta või märkinud, et ta ei ole võimeline antud asjas ise oma õigusi kaitsma.

35. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohaga, et kaebaja riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmine on oluline menetlusnormi

rikkumine, mis annaks aluse halduskohtu otsuse tühistamiseks.

V

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. K. Baranin oli apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt vabastatud riigilõivu

tasumise kohustusest ning tal tuli tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebuse 1,58% ulatuses, tuleks vastustajalt kaebaja kasuks

apellatsioonimenetluses välja mõista 0,23 eurot.

37. HKMS § 109 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui

muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata.

Kaebaja tasus kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõivu 25 eurot. Seega tuleks vastustajalt

kaebaja kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust välja mõista 0,4 eurot.

Samas näeb HKMS § 108 lg 11 ette ka võimaluse, jätta menetluskulud tervikuna või osaliselt

poole enda kanda juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul

oleks antud juhul vastustajalt kaebaja kasuks alla 1 eurose summa väljamõistmine ilmselgelt

ebamõistlik, sest juba ülekandega seotud kulud ületaksid väljamõistetava summa suurust.

Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja poolt kantud menetluskulud tervikuna tema enda

kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/