3-15-1882/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

06. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1882

Haldusasi

OÜ Raasiku Õlletehas kaebus Maksu- ja Tolliameti 21. juuli

2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Raasiku Õlletehas

Esindaja: Aleksei Smelov

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Källi Kiik

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Raasiku Õlletehas kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 07. detsembril 2015.

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Raasiku Õlletehas kajastas oma 2014. aasta aprilli-, juuni- ja juulikuu

käibedeklaratsioonidel kokku 30 000 euro suuruse sisendkäibemaksu OÜ Lilith Technologies

arve alusel. Kõnealusel arvel on kauba nimetusena märgitud: "Ettemaks lepingu Nr. RASI-

20.02.2014 järgi" (MTA lisa 15)1 . Kõnealuse lepingu (MTA lisa 14) esemena on omakorda

märgitud ehitus- ja siseviimistlusteenused, vee ettevalmistusseadmed ning joogivee villimise

seade.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 21. juulil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8, millega suurendas

OÜ Raasiku Õlletehas käibemaksukohustust 2014. aasta aprilli, juuni ja juuli eest kokku 30 000

euro võrra. Maksuotsuses leiti, et tehinguid OÜ Raasiku Õlletehas ning OÜ Lilith Technologies

vahel reaalselt ei toimunud ning juhatuse liige Aleks Verner teadis, et Lilith Technologies OÜ

1 Siin ja edaspidi on sel moel viidatud Maksu- ja Tolliameti 27. augusti 2015 vastuse (tl. 34) lisadena esitatud

dokumentidele, mis on elektrooniliselt salvestatud kohtute infosüsteemis ning tehtud menetlusosalistele

kättesaadavaks e-toimiku kaudu, ent millest paberiraiskamise vältimiseks toimikusse väljatrükke tehtud ei ole.

ei ole tegelik müüja, mistõttu polnud OÜ-l Raasiku Õlletehas õigust arvestada OÜ Lilith

Technologies arve alusel sisendkäibemaksu. Seda seisukohta põhjendatakse maksuotsuses (tl.

7) ning selles viidatud 19. juuni 2015 kontrollaktis (MTA lisa 40) kokkuvõtvalt järgmiste

asjaoludega:

28. oktoobril 2014 OÜ Raasiku Õlletehas toimunud vaatluse käigus joogivee villimisseadet ei

tuvastatud, juhatuse liige Aleks Verner selgitas esmalt, et seade saadakse 2014. aasta lõpuks,

hiljem väitis, et see saabub hiljemalt 2015. aasta märtsikuus; ka 13. aprillil 2015 toimunud

vaatluse käigus ei tuvastatud ei villimisseadme olemasolu ega ehitustööde teostamist;

OÜ Raasiku Õlletehas ja OÜ Lilith Technologies vahelises lepingus pole fikseeritud, millise osa

maksumusest moodustab villimisseade ning millise osa ehitus- ja siseviimistlustööd, viimaste

osas pole ka fikseeritud, millistest töödest on jutt; soetatava kauba ja teenuste sisu kohta ei

osanud täpsemaid selgitusi anda ka A. Verner;

A. Verneri seletuse kohaselt telliti kõik ehitustööd OÜ-lt Lilith Technologies, kes pidi ise

hankima materjalid, samas ei teadnud ta, kes töid tegelikult teostasid;

OÜ Raasiku Õlletehas töötaja I. A. selgitas, et remonttöid teostati juba 2014. aasta veebruaris

ning seda tegid kaks noormeest, kusjuures sisetöid teostatud ei ole; töötaja ja osanik V. D.

selgitas, et fassaaditöid teostatakse 2014. aasta septembrist, need peatati seoses ilmade

külmenemisega määramata ajaks, ent need on plaanis lõpetada 2015. aasta märtsis; töötaja

A. P. selgitas, et mingisugused ehitustööd on toimunud alates 2014. aasta algusest, töid on

teinud kaks meest ning töid on teostatud ka siseruumides;

OÜ Lilith Technologies nimel OÜ-ga Raasiku Õlletehas lepingu sõlminud Eduard Krasilnikovs'ilt

ei ole maksuhalduril olnud võimalik seletusi saada; Eduard Krasilnikovs oli OÜ Lilith

Technologies esindusõiguslik isik kuni 19. septembrini 2014; Aleks Verner väitis, et edaspidi oli

Eduard Krasilnikovs'il volikiri, ent ta ei teadnud, kas on seda näinud;

A. Verner esitas maksuhaldurile OÜ-ga Lilith Technologies 20. novembril 2014 sõlmitud lepingu

lisa, milles pikendati tööde ja kaupade üle andmise tähtaegu vastavalt 1. novembrini 2015 ja

31. detsembrini 2017;

OÜ-l Lilith Technologies puuduvad tavapärase majandustegevuse tunnused;

maksuhaldur on varem jõustunud maksuotsuses tuvastanud, et OÜ Raasiku Õlletehas on

kasutanud oma maksuarvestuses OÜ Soneco Pluss nimel väljastatud fiktiivseid arveid,

kusjuures OÜ Soneco Pluss osanik oli A. K.;

ajaliselt ja summaliselt on seotud OÜ Raasiku Õlletehas arvele raha sisse maksmine ning OÜ

Lilith Technologies arvelt sularaha välja võtmine: OÜ Raasiku Õlletehas arvele kantakse kas

sularaha sissemaksena A. Verneri poolt või laenuna OÜ-lt Pandipakendi Automatiseeritud

Käitlussüsteem (juhatuse liige Vitali Drozdov); samal päeval tasub OÜ Raasiku Õlletehas sama

summa arve alusel OÜ-le Lilith Technologies, mille arvelt kas samal, järgmisel või eelmisel

päeval umbes sama suur summa sularahas välja võetakse.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Raasiku Õlletehas esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti 21. juuli 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8 tühistamist. Kaebaja hinnangul

põhineb maksuhalduri järeldus vaid oletustel. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on, juhindudes

erinevate isikute antud seletustest, jätnud tähelepanuta selle, et sõlmitud lepingu alusel on

reaalselt töid teostatud, mis oligi lepingu sõlmimise eesmärgiks. Kaebaja väitel on see, et OÜ

Lilith Technologies töötajad tegid kaebaja tegevuskohas töid, tõendatud maksuhaldurile

vaatluse käigus antud seletustega. Kaebaja hinnangul ei saa rääkida fiktiivsest lepingust, kui

tehingupooled on sõlminud igakülgselt seadusliku lepingu ja seda on ka täidetud.

4. Kaebaja viitab kaebuses ka enda poolt kontrollaktile esitatud eriarvamusele. Seal toob

kaebaja välja, et sõlmitud lepingust ja selle lisadest on poolte õigused ja kohustused selgelt

aru saadavad, mistõttu on asjakohatu maksuhalduri etteheide lepingu üldsõnalisusele. Samuti

märgib kaebaja, et lepingu täitmise tähtaega on pooled 20. novembril 2014 pikendanud

villimisseadme osas kuni 31. detsembrini 2017 ning fassaaditööde osas kuni 2015. aasta

lõpuni. Veel rõhutab kaebaja, et mõlemad vaidlusaluse tehingu pooled on vastavat käivet

kajastanud enda käibedeklaratsioonides. Ka toob kaebaja välja, et maksuhalduri poolt

kontrollaktis kajastatud raha liikumise skeem ei ole kuidagi õigusvastane, samuti puuduvad

kaebaja hinnangul mistahes tõendid selle kohta, et A. Verner teadis või pidi teadma, et Eduard

Krasilnikovs oli OÜ Lilith Technologies esindusõiguseta variisik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja toob välja, et leping on üldsõnaline

ja sellest ei selgu, millise konkreetse teenuse osutamine on lepinguga kokku lepitud ja mille

eest on ettemaksuarve esitatud, samas pole kaebaja esitanud ühtki muud tõendid, mille

pinnalt saaks tuvastada, milliseid töid konkreetselt telliti. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-81-12 ja leiab, et käibe toimumise tuvastamiseks peab teenus olema

oluliste tunnuste kaudu identifitseeritav. Vastustaja hinnangul on vastupidine piisav väitmaks,

et teenust pole saadud. Täiendavalt toob vastustaja välja, et lepingu kohaselt pidi kauba ja

teenuse üleandmine toimuma hiljemalt 2014. aasta augustis, ent ei 28. oktoobril 2014 ega 13.

aprillil 2015 ei olnud kaebajal lepingu esemena nimetatud seadet, samuti polnud võimalik

tuvastada, kas või milliseid lepingus nimetatud töid tehtud oli. Seetõttu peab vastustaja

paljasõnaliseks kaebaja väidet, et lepingut on täidetud.

6. Vastustaja ei pea usaldusväärseks 20. novembril 2014 sõlmitud lepingu lisa 2, arvestades,

et selle on OÜ Lilith Technologies nimel alla kirjutanud Eduard Krasilnikovs, kelle

esindusõiguse kohta sel ajal ühtki tõendit ei ole ning seal ajal oli OÜ Lilith Technologies

kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist, samuti ei nähtu reaalset majandustegevust

selle ühingu pangakontodelt. Seetõttu pole maksuhalduri sõnul usutav, et vaidlusalust

lepingut ka edaspidi täitma asutakse. Mis puudutab ehitustööde teostamist, siis selgitab

vastustaja täiendavalt, et maksuhalduri läbi viidud vaatluste ajal mingeid reaalseid töid ei

teostatud ning pole olnud võimalik selgitada, kes nimetatud ehitustöid tegelikult teostasid,

samas kui pole mistahes alust väita, et tegemist oli OÜ-ga Lilith Technologies seotud isikutega.

7. Vastustaja toob ka välja, et Aleks Verneri sõnul oli kaebaja rahalistes raskustes, millisel juhul

ei ole eluliselt usutav, et kaebaja soostus, olles teinud 150 000 euro suuruse ettemaksu,

sõlmima mitu kuud pärast lepingu tähtaegselt täitmata jätmist lisakokkuleppe lepingu

täitmise tähtaja edasi lükkamiseks, tundmata seejuures mingit huvi selle vastu, kas

tehingupartner üldse lepingu täitmiseks võimeline on ja sõlmides kokkuleppe isikuga, kelle

esindusõigus on tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leian, et OÜ Raasiku Õlletehas kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kogunud tõendeid, neid uurinud ja

õigesti tuvastanud vaidlusaluste maksukohustuste aluseks olevad asjaolud, kohaldanud

õigesti maksuõigusnorme ning järginud menetlusnorme. Vaidlustatud maksuotsuses leitakse

põhjendatult, et OÜ Lilith Technologies ei ole kaebajale reaalselt 24. veebruari 2014 arvel

kajastatud teenuseid osutanud ega seal nimetatud villimisseadet müünud ning tuvastatud

asjaoludel on välistatud võimalus, et OÜ Raasiku Õlletehas ei teadnud seda. Kaebaja

põhiseisukoht, et mõlemad vaidlusaluse tehingu pooled on tehingu tsiviilõiguslikke tagajärgi

soovinud ning lepingut täitnud, ei tugine asjas kogutud tõenditel. Nii kontrollaktile esitatud

vastuväites kui kohtumenetluses esitatud kaebaja argumentidele ja seisukohtadele on

maksuhaldur iseenesest piisava põhjalikkusega maksuotsuses juba vastanud. Pean

maksuhalduri seisukohti asjakohasteks ja põhjendatuteks, mistõttu võiks käesoleva

kohtuotsuse põhjendav osa halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõike 2 kohaselt siinkohal

piirduda üksnes viitamisega maksuotsuse põhjendustele.

17. Käibemaksuseaduse § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus käibelt

arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või

teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra. Sisendkäibemaksu

maha arvamise õigus eeldab niisiis, et kaup või teenus on soetatud teiselt

käibemaksukohustuslaselt. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses asunud

seisukohale, et kui hiljem selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane

ei ole tegelik müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik eelnimetatud

käibemaksukohustuslase nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata juhul,

kui see teine isik põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja.

Seejuures märgib Riigikohus, et tingimus põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik

ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning

teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud

selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb

oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis

haldusasjas nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise

põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb

maksupettuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur

tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu

tõttu võib seda otseselt tõendavate asjaolude (nt. selle, et arve esitajale tasutud rahasummad

jõudsid tagasi arve saajani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui

maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses

osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud

tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb

maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud

kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest

tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste

dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike käibemaksupettuste toimepanemist, mis

seisnevad selles, et ettevõtja kasutab käibemaksuarvestuses arveid, mille alusel üldse mingit

kaupa või teenust saadud pole või soetab reaalselt kauba või teenuse mõnelt

käibemaksukohustuslaseks mitte olevalt isikult või kasutab talle vajaliku tulemuse

saavutamiseks deklareerimata tööjõudu, katab aga tulemuse käibemaksukohustuslasena

registreeritud ettevõtjalt saadud arvega, tekitades endale sisendkäibemaksu maha arvamise

õiguse

ja

jättes

reaalse

käibemaksu

tasumise

kohustuse

varatule

ja

reaalse

majandustegevuseta arve väljastajale, kellelt maksu sissenõudmine on juba eos lootusetu.

18. Asjaoludeks, mis igal juhul õigustavad kahtlust, et arvel kajastatud tehingut pole poolte

vahel majanduslikus mõttes reaalselt toimunud, on sellise tehingu majanduslik ebaloogilisus

kas ühe või mõlema poole jaoks, samuti see, et pooltevahelised suhted ei vasta tavapäraste

teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelistele suhetele. Need asjaolud ei tähenda tingimata

seda, et isikud on osalenud maksupettuses, küll aga õigustavad sellekohast kahtlust. Sellise

kahtluse korral peab aga vastavat tehingut oma ostu- või müügikäibena deklareerinud

maksukohustuslane suutma kontrollimenetluses maksuhaldurile neid asjaolusid loogiliselt ja

eluliselt usutavalt põhjendada.

19. Antud juhul on maksuhaldur põhjendatult esiteks välja toonud kaebaja ning OÜ Lilith

Technologies vahel sõlmitud lepingu ja arve üldsõnalisuse. Ei lepingust (MTA lisa 14) ega selle

lisadest (MTA lisad 12 ja 13) ei selgu arusaadavalt tehingu ese. See ei selgu ka arvelt. Lepingu

kohaselt on selle esemeks lisas nr 1 nimetatud seade, vee ettevalmistusseadmed ning ehitus-

ja siseviimistlustööd. Seda, mida peetakse silmas lepingu punktis 1.2 nimetatud vee

ettevalmistus seadme all või milliste ehitus- ja siseviimistlustööde tegemises on kokku lepitud,

ei selgu. Veelgi enam – nagu maksuhaldur on õigustatult välja toonud, ei selgu ei lepingust ega

arvelt, milline osa lepingu maksumusest on seotud seadmetega, milline aga seadmete

paigaldusteenuse ning ehitus- ja siseviimistlustöödega. Ka kaebaja seaduslik esindaja

Aleksander Verner (MTA lisa 35) ei suutnud maksuhaldurile lepingu eseme maksumust

selgitada, märkides vaid üldsõnaliselt, et maksumus seadme ja teenuste vahel pole otseselt

jaotatud. Eelnevad asjaolud õigustavad seisukohta, et tegelikult pole sellist tehingut kaebaja

ja OÜ Lilith Technologies vahel toimunud. Majanduslikult ebaloogiline ja eluliselt ebausutav

on see, et üks ettevõtja soetab teiselt märkimisväärse maksumusega seadmed ja teenused

ning tasub suure ettemaksu, ilma, et poolte vahel oleks konkreetset ja hiljem tõendatavat

kokkulepet selles, milliste teenuste ja kui suures ulatuses tegemises täpselt kokku lepiti ning

ilma, et ostjal oleks mingitki aimu sellest, kuidas kujunes kogu lepingu maksumus. Sisuliselt on

kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel sõlmitud lepingu näol tegemist dokumendiga, milles

kaebaja võtab kohustuse tasuda 341 000 eurot, millest 150 000 eurot ettemaksuna ning OÜ

Lilith Technologies kohustub tarnima ühe seadme, mille spetsifikatsioon on esitatud lepingu

lisas 1 (joogivee villimise seade), mingisugused muud seadmed, mille osas pole üldse kokku

lepitud, millised need olema peaks (vee ettevalmistus seadmed) ning tegema suvalise hulga

suvalisi ehitus- ja siseviimistlusteenuseid suvalises kohas. Olukorras, kus tehingu maksumust

pole eraldi kaupade ja teenuste lõikes kokku lepitud, puudub ka kokkulepe, millest saaks

lähtuda juhul kui müüja teatud osas sellise lepingu täidab, teatud osas aga täitmata jätab.

Selline asjaajamine kahe tegelikult tehinguid tegeva ettevõtja vahel ei ole eluliselt usutav ning

selle usutavaks muutumiseks peaks asjaoludel olema mingisugused väga veenvad selgitused

või lisatõendid. Selliseid kaebaja esitanud ei ole.

20. Sisuliselt ainus asjaolu, millega kaebaja on soovinud oma seisukohta tõendada, on see, et

reaalselt on kaebaja tegevuskohas tehtud mingisuguseid ehitusöid nii enne maksuotsuse

tegemist kui pärast seda. See võibki nii olla. Ehitustööde tegemist on kinnitanud lisaks kaebaja

seaduslikule esindajale (MTA lisa 16) ka kaebaja töötajad A. P. (MTA lisa 17), I. A. (MTA lisa 18)

ja I. J. (MTA lisa 19). Samas pole mistahes tõendeid selle kohta, et neid ehitustöid oleks teinud

OÜ Lilith Technologies või et eelnimetatud isikute ütlustes nimetatud mehed, kes neid

ehitustöid tegid, oleksid mistahes moel seotud OÜ-ga Lilith Technologies. Ainuüksi sellest, et

mingisugused mehed tegid kaebaja tegevuskohas mingisuguseid ehitustöid ning sellest, et

üldsõnaliselt on ehitustööde tegemine märgitud kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel

sõlmitud lepingus, ei saa teha järeldust, et nende ehitustööde teostaja oli OÜ Lilith

Technologies. Seda, kes olid need ehitustöid teinud mehed, ei ole olnud võimalik tuvastada.

Arvestades, et lisaks lepingu üldsõnalisusele ei ole kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel

vormistatud mitte mingisuguseid dokumente ka juba teostatud tööde akteerimise või üle

andmise kohta, on pigem usutav, et kõnealused mehed olid kaebaja enda palgatud

deklareerimata töötajad, ilma et neil OÜ-ga Lilith Technologies mingit seost oleks olnud. See,

et tehtud töid ja nende eest tasumisele kuuluvat summat kuidagi üheski taasesitamist

võimaldavas dokumendis fikseeritud ei ole, räägib samuti vastu sellele, et tegemist oleks kahe

teineteisest sõltumatu ettevõtja vahelise tegeliku tehinguga. Iseeneses on tõsi, et selline

töövõtuleping on vormivaba ning üheski õigusaktis pole ette nähtud tehtud tööde

üleandmise-vastuvõtmise kirjalikku fikseerimist, ent selle tegemine oleks normaalse ettevõtja

jaoks vajalik selleks, et hilisema vaidluse korral tõendada, kas või mil määral on lepingut

täidetud, kas tulemus on nõuetekohane jne. Väidetavate tehingupoolte ilmselgelt ebamõistlik

käitumine kokkulepete sõlmimisel ja nende täitmise fikseerimisel kinnitab seisukohta, et

tegelikke majanduslikke ega õiguslikke tagajärgi sellise lepingu sõlmimisega ei soovitud. See

omakorda õigustab kahtlust, et tehingut kajastavad dokumendid on koostatud vaid ostjale

lubamatu sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse tekitamiseks.

21. Tehingu tegelikku toimumist ei kinnita ka 20. novembri 2014 lepingu lisa 2 (MTA lisa 13).

Selle tõendi usaldusväärsuse on vastustaja põhjendatult kahtluse alla seadnud, samas pole

kaebaja esitanud mistahes usutavat selgitust vastustaja poolt välja toodud vastuolude kohta.

Esiteks ei ole vaidlust selles, et kõnealuse lepingu lisa allkirjastamise ajal ei olnud Eduard

Krasilnikovs OÜ Lilith Technologies seaduslik esindaja. Kaebaja väide, et E. Krasilnikovs

tegutses volikirja alusel, on paljasõnaline. Kaebaja seaduslik esindaja möönis seejuures

maksuhaldurile seletusi andes isegi, et pole kindel, kas on kõnealust volikirja kunagi näinud.

Sisuliselt seega sõlmis kaebaja kokkuleppe varasemas lepingus selgelt määratletama teenuste

ja kaupade üle andmise tähtaja pikendamiseks isikuga, kelle õigust OÜ-d Lilith Technologies

esindamiseks kaebaja mitte mingil mõistlikul moel ei tuvastanud. See on äris tavapäratu ning

kokkulepe pooltele kahjulik. Maksuhaldur on siinkohal põhjendatult välja toonud ka selle, et

kaebaja ei ole suutnud mingil mõistlikul moel põhjendada, mis asjaoludel oli ta nõus 2014.

aasta esimesel poolel tegema suure ettemaksu kauba ja teenuste eest, mille osutamise

tähtpäeva osas sõlmitud kokkuleppe rikkumist teise poole poolt pole ta esialgu üldse oluliseks

pidanud (A. Verneri seletus – MTA lisa 16) ning hiljem on soostunud lepingu muutmisega

selliselt, et lepingu esemeks olnud teenuste osutamise tähtaega pikendati algsega võrreldes

enam kui ühe aasta võrra (algselt oleks pidanud tööd olema teostatud 20. augustiks 2014,

lisakokkuleppe kohaselt 1. novembriks 2015) ning seadme tarnimise tähtaega kolm ja pool

aastat (algselt oleks pidanud seade olema üle antud 20. augustiks 2014, lisakokkuleppe

kohaselt 31. detsembriks 2017). Selleks, et üks ettevõtja soostub ettemaksu eest tellitud

kaupade ja teenuste osutamise viivitamisega, peaks olema mingisugune selge majanduslik

põhjendus. Kaebaja ühtki sellist põhjendust esitada suutnud ei ole. Samas nähtub kaebaja

pangakontodelt ning A. Verneri seletustest, et kaebaja tegevust rahastati suurel määral

laenudest. Seega ei saa väita, et kaebajal oleks olnud üleliigseid käibevahendeid, mida oleks

olnud mingilgi moel mõistlik kasutada ettemaksudeks teenuste ja kaupade eest, mis saadakse

alles pika aja pärast. Mistahes ehitus- ja siseviimistlustööd ei saa olla sellised, mille tegemiseks

oleks 2014. ja 2015. aasta tegelikku majandussituatsiooni arvestades vajalik maksta niivõrd

suurt ettemaksu. Ka see, et kaebaja väidetav villimisseade oleks olnud sedavõrd eriline või

kaebajale tehtud pakkumus sedavõrd soodne, et see oleks õigustanud ettemaksu tegemist

umbes nelja aasta pärast saabuva seadme eest, ei ole ei usutav ega ka ühegi tõendiga kinnitust

leidnud. Mis puutub veel kõnealusesse villimisseadmesse, ei saa märkimata jätta, et kaebaja

ning OÜ Lilith Technologies vahelise lepingu lisast 1 ei nähtu, et tegemist oleks konkreetsele

isikule tehtud personaalse siduva pakkumusega, samas on seal märgitud, et kirjeldatud seade

tarnitakse ostjale 7-120 päeva jooksul. Selle taustal pole mistahes loogilist põhjust, miks

maksta selle seadme vahendajale seadme eest ettemaks ja nõustuda seadme tarnimisega

ettemaksu tegemisest neli aastat hiljem.

22. Ka ühtki muud veenvat tõendit tehingu tegeliku toimumise kohta ei ole. Kaebaja seaduslik

esindaja on tehingu toimumist kinnitanud, ent see kinnitus pole eeltoodud põhjustel usutav.

Tehingu väidetav teine pool – OÜ Lilith Technologies ei ole tehingu tegemist ei kinnitanud ega

ümber lükanud. Kontrollaktis kajastatud maksuhalduri tegevused OÜ-lt Lilith Technologies

selgituste saamiseks on olnud piisavad, maksuhaldur on oma uurimiskohustust

nõuetekohaselt täitnud ega pidanud tegema rohkem pingutusi selleks, et leida üles ja võtta

seletused OÜ Lilith Technologies esindajatelt. Seejuures ei ole maksuhaldur seda, et näiteks E.

Krasilnikovs maksuhaldurile kättesaadav ei olnud, kuidagi ette heitnud kaebajale. E.

Krasilnikovsilt seletuste saamiseks tehtud pingutusi on kontrollaktis kajastatud üksnes

näitamaks, et maksuhaldur on uurimispõhimõttest tulenevalt teinud mõistlikke pingutusi

selleks, et vaidlusaluse tehingu kohta tõendeid saada, ent pole neid saanud. Selles olukorras

on tehingu reaalse toimumise tõendamiskoormus üle läinud kaebajale. Maksukorralduse

seaduse (MKS) § 150 lg 1 kohaselt maksuotsuse vaidlustamisel kohustus tõendada, et

maksusumma määrati valesti. See tähendab muuhulgas seda, et kui maksuotsuses on esitatud

loogiliselt argumenteeritud seisukoht, et tehingut ei ole toimunud, ei saa maksukohustuslane

piirduda arutlusega selle üle, kas üks või teine maksuhalduri tuvastatud asjaolu (nt.

kontrollakti lk 5 esitatud jooniselt nähtuvad asjaolud summade liikumise kohta) kinnitab

tehingu mittetoimumist. Kui maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud on sellised, mis

õigustavad kahtlust, et tehingut pole toimunud ning kontrollitav maksukohustuslane oli sellest

teadlik (osales maksupettuses), tuleb kontrollitaval maksukohustuslasel maksuotsuse

vaidlustamiseks esitada omalt poolt täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et tehingud toimusid.

Seda kaebaja teinud ei ole. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tehing tegelikult aset leidis.

Kuna tehingu tulemusena ei ole reaalselt kaupa saadud ning pole mistahes usutavaid

tõendeid, mis kinnitaks et ehitustöid oleks teostanud OÜ Lilith Technologies või et kaebajal

oleks võinud olla arusaam, et OÜ Lilith Technologies neid teenuseid osutab, on õigustatud ka

seisukoht, et kaebaja teadis, et OÜ Lilith Technologies arvel kajastatud teenuseid tegelikult

viimaselt saadud ei ole.

23. Kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahelist tehingut ei saa antud juhul kinnitada see, et

mõlemad on tehingut oma käibemaksuarvestuses kajastanud. MKS § 83 lõikest 4 sätestatakse,

et näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu

varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Viidatud

normist tuleneb, et kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel arvel kajastatud tehingut pole üldse

toimunud ning ei leia tuvastamist ükski teine reaalne majanduslik sooritus, mis õigustaks

sisendkäibemaksu maha arvamist, ei saa ostjal vaidlusaluse arve alusel sisendkäibemaksu

arvestamise õigust olla. Kui näilik tehing tehakse selleks, et varjata teist tehingut, millest

käibemaksukohustust ega sellega korrespondeerivat sisendkäibemaksu maha arvamise õigust

ei tulene, ei tulene sellest, et näiliku tehingu kohta vormistatud arvel on käibemaksusumma

kajastatud, maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu

poolele. Selliselt on näilikku tehingut maksustamise aspektist käsitletud ka Tallinna

Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades 3-10-2629 ning 3-08-2319 tehtud otsustes. Eeltoodust

tulenevalt ei saa näiliku tehingu kohta vormistatud arvel ostjana märgitud isik õigustada arve

alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ka sellega, et sel arvel müüjana märgitud isik on

sellesama arve alusel tasumisele kuuluva käibemaksusumma oma käibemaksuarvestuses

deklareerinud.

24. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik