3-14-50968/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.11.2015. a, Tartu

Haldusasja number

3-14-50968

Haldusasi

Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju summas 60 000 eurot hüvitamiseks seonduvalt

väärikust alandavate vangistustingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reimo Koorti (Koort) apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reimo Koort

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Reimo Koorti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

14. novembri 2014. a otsus muutmata osas, millega jäeti esitatud hüvitamiskaebus

rahuldamata Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes perioodi eest

25.02.2011-25.02.2014.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a otsus osas, milles vaadati

sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi

01.09.2009-24.02.2011 ning olenemata perioodist hüvitamisnõudes, mille aluseks olid

kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud

sellega, et E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud

metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; sellega, et vangla

ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul

jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellega, et kaebajal

ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Reimo Koorti hüvitamiskaebus läbi

vaatamata perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas ja osas, milles taotleti mittevaralise kahju

väljamõistmist Tartu Vanglalt selle eest, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli

väidetavalt halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk,

mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; selle eest, et vangla ei võimalda E-hoone

kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal

puudub ka vastav spordiinventar ning selle eest, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool

kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Reimo Koort esitas Tartu Vanglale 25.02.2014 kahju hüvitamise taotluse, milles taotles

mittevaralise kahju hüvitamist summas 60 000 eurot, kuna talle ei ole olnud Tartu Vanglas

kinnipidamisel tagatud kambris 3 m² põrandapinda.

2. Tartu Vangla jättis 30.04.2014. a kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis

puudutas kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011, ja rahuldamata osas, milles see puudutas

kinnipidamistingimusi alates 25.02.2011.

3. R. Koort esitas 28.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt talle

välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 60 000 eurot seoses õigusvastaste ja

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega.

4.

26.08.2014. a määrusega võttis halduskohus esitatud kaebuse menetlusse perioodi

01.09.2009-25.02.2014 osas, leides, et kaebaja on eelmenetluse läbinud ka perioodi

01.09.2009-24.02.2011 osas, sest halduskohtu hinnangul jättis vangla viimatimainitud

perioodi puudutava kahju hüvitamise taotluse õigusvastaselt läbi vaatamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 14.11.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata, kuna riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole

täidetud.

Halduskohus leidis, et Tartu Vangla on kaebaja kahjunõude ajavahemiku

01.09.2009-24.02.2011 osas jätnud õigusvastaselt läbi vaatamata ning luges kohustusliku

kohtueelse menetluse selles osas läbituks. Kohus selgitas, et kaebaja kinnipidamine

väidetavalt väärikust alandavates vangistustingimustes on jätkuv haldustoiming ning kuna

kaebaja oli viibinud Tartu Vanglas alates 01.09.2009 ja viibis seal ka kohtuotsuse tegemise

ajal, on kaebajal õigus esitada mittevaralise kahju nõue kogu seal viibitud ajavahemiku eest.

Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale märkis halduskohus, et isikliku ruumina

arvestatakse kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist, ning et soovitav

kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Kui

kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on alla 3 m², on see EIK praktika kohaselt iseenesest

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine.

Kohus märkis, et kambris asuvat WC-d (1,8 m²) ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta, vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 8 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana.

Halduskohus leidis, et kuna Tartu Vangla kambrite suurus on u 10 m² ning kambrites on kaks

voodikohta, on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m² ja E-hoones

4 m² või 3,95 m², mis on EIK praktika valguses piisav. Kohus märkis, et EIK praktikast

tulenevalt, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², sõltub

kinnipidamistingimuste artikli 3 nõuetega kooskõla muudest tingimustest, sh tualeti privaatse

kasutamise võimalusest, naturaalse valguse ja õhu juurdepääsust, piisava kütte ja muude

sanitaartingimuste olemasolust. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud

olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi. Kuna antud juhul ei ole kaebaja isiklik ruum kambris

alla 3 m², siis ei saanud kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks

kinnipidamistingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku

või alandava kohtlemise.

Kuna vangistusõigus ei sea nõudeid kohtadele, mis on mõeldud kinnipeetavate jaoks värskes

õhus viibimiseks, siis on kaebaja väited jalutusboksi betoonseinte või teiste kinnipeetavate

võimalusega jalutada suuremal territooriumil asjakohatud ja ei riku kaebaja inimväärikust.

Öötule põlemine kambris, mis on vajalik kinnipeetavate üle visuaalse järelevalve

teostamiseks, on halduskohtu arvates paratamatu ebameeldivus, mida kinnipeetaval tuleb

taluda.

Kuna kaebaja on keeldunud nii õppetööst kui majandusabitööde tegemisest, mis oleks andnud

talle võimaluse liikuda väljaspool kambrit, siis on kaebaja ise jätnud kasutamata võimalused

hoida ära endale kahju tekkimist. Kohus märkis, et kaebaja toodud seos suvise kambri

palavuse ning kambris oleva õhupuuduse vahel on otsitud ja kohatud, kuna ventilatsiooni

eesmärk ei ole õhu jahutamine, vaid õhuvahetuse tagamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 19.11.2014 Tartu Halduskohtu 14.11.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

6.1 Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuses välja toodud viited, väited, faktid, tõendid

ja muud asjaolud. Kohus on langetanud otsuse ilma kaebuses ja 29.09.2014 esitatud

täiendavates seisukohtades esitatud väiteid ümber lükkamata. Vajalik on mõistete

„põrandapind“ ja „isiklik ruum“ eristamine, mille kohus on samuti jätnud tähelepanuta.

6.2 Halduskohus on jätnud tähelepanuta ka mitmed kinnipidamistingimused, millele kaebaja

on viidanud, nt jalutusbokside räpasus ja inventari puudumine ning küsimus, miks

kehakultuuriga tegelemine värskes õhus iga päev vähemalt üks tund päevas ei ole tagatud.

7. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastus ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et Vangistusseaduse kommenteeritud

väljaanne ei ole õigusakt, mistõttu selles toodud kommentaaridega arvestamine või

arvestamata jätmine ei ole otsuse tegemisel määrava tähtsusega. Kinnipeetavale kambris

ettenähtud pinna suurust ei saa tuletada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr

REC(2006)2 kinnitatud Euroopa vanglareeglistikust või selle seletuskirjast, nagu kaebaja

viitab, kuna tegemist on soovitusliku dokumendiga. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga,

et halduskohus on jätnud tema väited räpaste jalutusbokside ja nendes sportimiseks inventari

puudumise kohta tähelepanuta. Halduskohus on otsuse p-s 21 käsitlenud jalutusboksides

kehakultuuriga tegelemise võimatust. Jalutusbokside räpasuse kohta seisukoha võtmata

jätmine ei saa tuua kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Kaebaja ei ole oma väidete

tõendamiseks tõendeid esitanud.

8. Kaebaja esitas 09.08.2015 vastuväited Tartu Vangla vastusele, milles leiab, et kuigi

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandel ei ole iseseisvat õigusjõudu, tuleb sellest

seaduse tõlgendamisel juhinduda, kuna selle on kirjutanud samad õigusteadlased, kes on ka

seaduse teksti autoriks. Kuigi Euroopa Vanglareeglistik on soovituslik dokument, on EIK

vanglaid puudutavates otsustes sellest dokumendist juhindunud. Sellest kõrvalekaldumised

peavad olema põhjendatud ja ajutise iseloomuga. Vangla ei ole kõrvalekaldumiste

lõpptähtaega täpsustanud. Kaebajal puudub võimalus jalutusbokside räpasuse tõendamiseks.

Kuna vangla ei ole vastu vaielnud kaebaja väidetele öövalgustuse, ebapiisava ventilatsiooni ja

kambrist väljaspool veedetava vähese aja osas, siis on vangla need väited õigeks võtnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et R. Koorti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Tartu Halduskohtu 14.11.2014. a otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti esitatud

hüvitamiskaebus rahuldamata perioodi 25.02.2011-25.02.2014 puudutavas osas ja osas,

milles hüvitise väljamõistmist taotleti seonduvalt sellega, et kaebaja oli ka nimetatud perioodil

paigutatud E-hoone kambrisse, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi väidetavalt vähem,

kui ette nähtud ning E-hoone ja S-hoone tingimuste erinevustega (koridori päevavalgus,

jalutusboks ja jalutusväljak) ja sellega, et kaebaja kambris põles öösel õigusvastaselt öötuli.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud kõigi sellekohaste

põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud

otsuse tühistamisele eelnimetatud osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud

otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks kaebajale tagatud isikliku ruumi suuruse

küsimust ja kambris öötule põlemise õiguspärasuse küsimust lahendades hinnanud tõendeid

ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid

vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Mis puudutab kaebaja väiteid Tartu Vangla E-hoone ja

S-hoone tingimuste õigusvastase erinevuse kohta (koridori päevavalgus, jalutusboks ja

jalutusväljak), siis selles osas nõustub ringkonnakohus Tartu Vangla 30.04.2014. a vastuses (tl

30) toodud seisukohaga, et kuigi vangla E-hoone ja S-hoone avatud osakondades on

tingimused natuke erinevad, s. h on erinevuses ühiskasutatavate ruumide ja jalutamiseks

kasutatava väljaku ning jalutusboksi vahel, ei tähenda see siiski seda, et E-hoone tingimused,

kus on jalutusväljaku asemel näiteks üksnes jalutusboks, oleksid seetõttu õigusvastased.

Samuti on Tartu Vangla eelneva küsimusega seoses põhjendatult viidanud Riigikohtu otsusele

asjas nr 3-3-1-20-08, milles samuti leiti, et Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes

hoidmine, s. h erineva suurusega ja tingimustega üldkasutatavate ruumide ja jalutusväljakute

või jalutusbokside kasutamine iseenesest ei ole õigusvastane ja seda eriti juhul, kui mõlema

hoone kinnipeetavatele on tegelikkuses tagatud ühesugused õigused, s. h õigus jalutada ühe

tunni jooksul kas jalutusboksis või jalutusväljakul.

10. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu vaidlustatud otsus menetlusnormide

rikkumise tõttu aga tühistada osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata

hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.09.2009-24.02.2011 ning olenemata perioodist

hüvitamisnõudes, mille aluseks olid kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on

talle mittevaralist kahju tekitanud sellega, et E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest

kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse

jõudmist; sellega, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe

tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellega, et

kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab R. Koorti hüvitamiskaebus

läbi vaatamata perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas ja osas, milles taotleti mittevaralise kahju

väljamõistmist Tartu Vanglalt selle eest, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli väidetavalt halb

ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske

õhu kambrisse jõudmist; selle eest, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h

kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav

spordiinventar ning selle eest, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni

päevas liikuda.

11. H

KMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel

juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku

kohtueelse menetluse ette VangS.

VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul

õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt

esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu

11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).

Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ja hiljemalt asja sisulisel

lahendamisel kontrollida kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning

kohtule esitatud kaebuse vastavust (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 33141-10, p 12). HKMS

§ 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse

võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt

kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud kohustuslikust korrast.

Käesoleval juhul ei ole halduskohus ka otsuse tegemisel tähele pannud, et senini toimikus lk-l

29 olnud R. Koorti 25.02.2014. a kahju hüvitamise taotlus Tartu Vanglale oli esitatud

poolikult, mistõttu ei kontrollinud halduskohus ilmselt ka vanglale esitatud kahjunõude aluste

ja eseme vastavust halduskohtule esitatud kaebuse aluste ja esemega.

Ringkonnakohus nõudis Tartu Vanglalt välja kaebaja kahjunõude tervikteksti (tl 116-117) ja

selle võrdlemisel halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuse sisuga selgus, et R. Koort on

halduskohtule esitatud kaebuses toonud välja ka sellised mittevaralise kahju hüvitamise

alused, mille kohta ta eelnevalt vanglale hüvitamistaotlust esitanud ei ole.

Tartu Vanglale 25.02.2014 esitatud kahjunõudes taotles R. Koort vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist summas 60 00 eurot selle eest, et teda on hoitud aastail 2002-2007 ja ka perioodil

01.09.2009 kuni vanglale taotluse esitamiseni Tartu Vanglas kambris, kus isiklikus

kasutamiseks mõeldud ruum ühe isiku kohta on alla 3 m2, mis on aga vastuolus EIK praktikas

kujundatud standardiga, mille kohaselt peab kambri pinda olema ühe isiku kohta vähemalt 4

m2 ning alla selle jäävas kambri hoidmine tuleb lugeda iseenesest EIÕK art 3 rikkumiseks.

Samas kahjunõudes viitas kaebaja veel ka Tartu Vangla E-hoone ja S-hoone väidetavatele

õigusvastastele erinevustele ning sellele, et tema arvates on õigusvastane ka see, kui tema

kambris jäetakse öösel põlema öötuli, mis on samuti käsitatav piinamise ja ebainimliku

kohtlemisega.

Tartu Vangla 30.04.2014. a otsustusega jäeti R. Koorti taotlus osas, mis puudutas

kinnipidamistingimusi alates 25.02.2011-25.02.2014 rahuldamata ja osas, mis puudutas

kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011, läbi vaatamata.

Halduskohtus 29.05.2014 registreeritud kaebuses on kaebaja aga hüvitamiskaebuse alusena

viidanud ka sellele, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest kambri

akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist;

vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul

jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellele, et kaebajal ei

võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.

Selliseid hüvitamisnõude aluseid ei sisaldanud aga Tartu Vanglale 25.02.2014 esitatud

hüvitamisnõue ja seega ei ole sellistel alustel esitatud hüvitamiskaebuse puhul läbitud

kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Kuna halduskohus lahendas sisuliselt ka sellistel alustel esitatud hüvitamisnõuet, mille osas

on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus tegelikult läbimata, siis on ringkonnakohtu

hinnangul tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. HKMS § 151 lg 1 p 1 ning HKMS §

121 lg 1 p 4 alusel oleks halduskohus pidanud halduskohtule esitatud kaebuses toodud

uutel asjaoludel esitatud hüvitamisnõude jätma läbi vaatamata.

HKMS § 199 lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda

rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab

ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. HKMS §-st 200 tulenevalt

on ringkonnakohtul mittelubatava kaebuse korral võimalik halduskohtu otsus ka vastavas osas

tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata osas, millega seoses ei ole kaebaja kohustuslikku

kohtueelset korda läbinud.

HKMS § 199 lg 1 järgi on ringkonnakohtul õigus tühistada halduskohtu lahend ka

apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata.

12. Lisaks eeltoodule on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult vaadanud

R. Koorti hüvitamiskaebuse läbi ka osas, mis puudutas ajavahemikku 01.09.2009-24.02.2011

ja millises osas jättis Tartu Vangla talle esitatud kahjunõude RVastS §-st 17 lg 3 tulenevalt läbi

vaatamata põhjendusega, et ka selle perioodi osas on ületatud hüvitamistaotluse esitamise

3-aastast tähtaega. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla 30.04.2014. a vastuses toodud

sellekohase seisukohaga ja leiab, et eeltoodu tõttu oli kaebajal ka perioodi

01.09.2009-24.02.2011 osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 25.02.2014 ning kaebuse kohtule

29.05.2014. Tartu Vangla lahendas R. Koorti kahjunõude 30.04.2014. Käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Asjas on aga vaidlus selles,

kas taotlus kahju hüvitamiseks on tervikuna vanglale esitatud 3aastase tähtaja jooksul arvates

päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on

kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast

kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19).

Tartu Vangla leidis, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele

eelneva kolme aasta osas ehk alates 25.02.2011. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja alates

01.09.2009 viibinud vangla E-hoone kambris ning tema kinnipidamistingimused ei ole seega

muutunud, mistõttu saab vangla toimingut lugeda jätkuvaks toiminguks.

Oma 15. juuni 2015. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3

ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse

iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise

tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise

või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet

õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust

teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti 19. detsembril 2013 tehtud

otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud

tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK artikli 3

rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. hakkab jätkuva

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju

tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva

toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada

varem (vt ka 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14).

Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt

ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu

mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju

nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega

kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud.

Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates

tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende

võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna

vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema

kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.

Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju

tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle

põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on

võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel

vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega ja samasugused tingimused ei

olnud lõppenud ka vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks, sest kaebaja oli ka pärast

25.02.2014 edasi Tartu Vanglas E-hoone kambris, sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud

isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides. Eeltoodut kinnitab ka

see, et kaebaja on nii vangla poole kui halduskohtusse pöördunud enne vangistuse lõppemist

Tartu Vanglas.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kui lugeda alates 01.09.2009 kaebaja

kinni pidamist Tartu Vanglas väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes jätkuvaks

toiminguks, siis ka selles osas ei ole kahjunõue vanglae täies ulatuses esitatud tähtaegselt,

kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada juba nendes tingimustes

viibides ja sellest hakkas kulgema ka kaebetähtaeg.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on

määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

Arvestades seda, et kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks Tartu Vanglale 25.02.2014, siis

saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates

25.02.2011. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule objektiivseid takistusi, mis oleks kaebajal

takistanud kahjunõude varasemat esitamist kui 25.02.2014 ning asja materjalidest ei nähtu ka

ühtegi tähtaja ennistamise alust.

Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, mis puudutas

hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 01.09.2009-24.02.2011 ja

jätab R. Koorti kaebuse nimetatud osas samuti HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel

läbi vaatamata.

13. Ringkonnakohus märgib veel, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt kaebuse läbi vaatamata

jätmine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi

vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/