3-14-50596/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50596

Haldusasi

Guntars Kaziksi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

vastu 17.02.2012, 30.11.2012, 07.12.2012,

05.11.2013, 06.11.2013, 07.11.2013, 11.11.2013,

12.11.2013, 13.11.2013, 19.11.2013 ja 26.02.2014

saatmisel tekitatud mittevaralise kahju 3000 euro

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Guntars Kaziks

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja Triin Randoja

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Guntars Kaziksile apellatsioonkaebuse lisad.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.02.2015.

a otsus muutmata.

3. Jätta Guntars Kaziksi menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.12.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Guntars Kaziks esitas 22.04.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist summas 3000 eurot ebainimlikes, alandavates ja ebaturvalistes tingimustes transportimise eest:

- 17.02.2012 ja 30.11.2012 Tartu Vanglast Lõuna Prefektuuri Tartu osakonda ning tagasi vanglasse;

- 07.12.2012 Tartu Vanglast Lõuna Prefektuuri Tartu arestimajja ning tagasi vanglasse;

- 05.11.2013, 06.11.2013, 07.11.2013, 11.11.2013, 12.11.2013, 13.11.2013, 19.11.2013 Tartu Vanglast Tartu

Maakohtu Tartu kohtumajja ning tagasi vanglasse;

- 26.02.2014 Tartu Vanglast Tartu kohtumajja ning tagasi vanglasse.

Kaebaja väitel oli tema isiklik ruum etapeerimistel alla 0,8 m2, mis on tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) lahenditest (08.01.2013. a lahend Retunscaia vs Rumeenia nr 25251/04) Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine ja seda sõltumata reisi kestusest. Lisaks märkis

G. Kaziks, et saatmismasina ümberehitamise käigus on turvavarustus seadusevastaselt eemaldatud ning turvavöö

puudumine seab ohtu transporditava isiku turvalisuse ja elu, millega rikutakse tema õigusi. Kaebaja selgitas, et

kuivõrd teda viiakse väljapoole vanglat liiklusesse, siis tuleb teda kohelda võrdselt teiste liiklejatega ja tagada

talle turvavarustus. Lisaks rikutakse kaebaja väitel ohutusnõudeid sellega, et transporditavaid hoitakse lukustatud

metallist kambris, kuna avarii korral ei ole võimalik transporditaval masinast välja pääseda.

2. PPA esitas 19.05.2014 vastuse kaebusele, milles palub jätta G. Kaziksi kaebus rahuldamata.

2.1. PPA väitel ei nähtu kaebusest, mil moel on vastustaja alandanud kaebaja väärikust, kahjustanud tema tervist

või rikkunud mõnda muud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigust. Samuti ei nähtu

kaebusest, et kaebaja oleks PPA tegevuse tõttu talunud füüsilist või hingelist valu või kannatusi. Vastustaja

märkis, et ühest näiliselt sarnastel asjaoludel kahju hüvitamist käsitlevast kohtuotsusest teada saamine, samuti

teoreetiline oht sattuda liiklusavariisse ei tõenda kaebajale kahju tekitamist ega ole aluseks kahjuhüvitise

väljamõistmisele.

2.2. PPA väitel ei nähtu kaebusest, millise suurusega üksikkambris kaebajat transporditi. PPA Lõuna prefektuuri

käsutuses olevate saateautode kambrite suurused on erinevad, kuid väikseima kambri laius on ca 60 cm ja pikkus

85 cm. PPA märkis, et vastustaja on kaebajat transportinud Tartu Vanglast Tartu arestimajja ja Tartu kohtumajja

ning tagasi. Sõit nimetatud marsruutidel kestab hinnanguliselt mitte rohkem kui 10 minutit. PPA ei pidanud

tõenäoliseks, et niivõrd lühikesed sõidud saateauto kinnipidamiskambrites pikkusega 85 cm ning laiusega 60 cm

võisid alandada kaebaja väärikust või põhjustada temale mingisugust valu või kannatusi. Vastustaja selgitas, et

ühel tavareisijal ei ole rohkem ruumi ka tavalises sõiduautos, bussis, lennukis või muus taolises

transpordivahendis, millega reisides võib sõit kesta tunde. PPA hinnangul ei ole põhjendatud, et kinnipeetava

transportimisel peaksid nõuded tema isikliku ruumi suurusele transpordivahendis vastama kõrgemale standardile

kui vabaduses viibivate tavareisijate puhul.

2.3. PPA märkis, et vastavalt liiklusseaduse (LS) § 30 lg-le 1 peab sõidukis, millel on turvavööd, olema sõitja

sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Seega tuleb turvavöö kinnitada vaid sõidukites, mille

turvavarustusse turvavöö kuulub. Kinnipeetavate saateautode kambrites turvavööd puuduvad. Lisaks märkis

vastustaja, et saateauto kambrid peavad olema lukustatud kinnipeetavast lähtuda võivate julgeolekuriskide, sh

põgenemisohu vältimiseks. Potentsiaalne oht sattuda liiklusõnnetusse eksisteerib kõikide liikluses osalejate

puhul, aga sellise ohu realiseerumise võimalikkus ei õigusta kinnipeetavate transportimisel julgeolekuriskide

maandamiseks võetavate meetmete leevendamist. PPA hinnangul ei selgu kaebusest, et saateautos viibides oleks

kaebajat turvavöö puudumise või kambrisse lukustamise tõttu ähvardanud mingisugune reaalne oht ning

teoreetiline võimalus sattuda liikluses avariisse ei ole alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

2.4. PPA hinnangul ei ole kaebuse lahendamisel kohane tugineda EIK otsusele Retunscaia vs Rumeenia, kuna

nimetatud otsusega mõisteti kaebajale hüvitis kahju tekitamise eest oluliselt teistsugustel asjaoludel.

3. 10.06.2014 esitatud vastuse täpsustuses märkis vastustaja, et PPA Lõuna prefektuur ei fikseeri kinnipeetava

saatmiskorraldusel sõidukit, millega kinnipeetavat konvoeeritakse. Täpsustuse esitamise seisuga kasutas PPA

Lõuna prefektuur saateautodena kahte sõidukit: Mercedes-Benz 901 Sprinter 2121 D ja Volkswagen 2EKE2

Crafter. Esimene neist on olnud Lõuna prefektuuri kasutuses kõikidel kaebaja nimetatud kuupäevadel. Kuivõrd

MercedesBenzi kinnipidamisruumi suuruse kohta joonised vm dokumentaalsed tõendid puuduvad, siis teostasid

PPA ametnikud kambris mõõtmise. Nimetatud sõiduki kambri pindala suuruseks mõõdeti 200 cm x 86 cm.

Vastustaja lisas, et sõidukis on kaks ühesuurust kambrit. Volkswagen Crafteri ühekohalise kinnipidamisruumi

pindala suuruseks on 75 cm x 75 cm. Vastustaja lisas, et Volkswagen Crafteri võttis PPA kasutusele 2013. a mais.

Kuni selle ajani oli nimetatud sõiduki eelkäijana PPA käsutuses Volkswagen Kasten LT registreerimisnumbriga

974 MGA. Kuivõrd nimetatud sõiduki osas pole PPA riigihanget korraldanud, siis puudusid vastustajal selle

kohta tehnilised andmed.

4. Tartu Halduskohus jättis 03.02.2015. a otsusega G. Kaziksi kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

4.1. Tartu Vangla ja Tartu kohtumaja vahemaa on Delfi kaardirakenduse andmete kohaselt

4,40 km ja vahemaa läbimiseks kulub autoga 7 minutit. Tartu Vangla ja Tartu arestimaja

vahemaa on sama kaardirakenduse kohaselt 4,83 km ja vahemaa läbimiseks kulub 6 minutit.

Eeltoodust tulenevalt on eluliselt mitteusutav kaebaja väide saatmise käigus inimväärikuse

alandamise võimalikkusest ainuüksi saatmiste marsruutide lühiduse motiivil.

4.2. Saatmine on asjas kogutud tõendite kohaselt toimunud alarmsõidukitega. Sellest

tulenevalt on eluliselt mitteusutavad kaebaja väited ohutusnõuete eiramisest saatmisel

ainuüksi sel motiivil, et alarmsõidukite puhul on reisijate ohutuse tagamise taset tavapärase

turvavarustuse kõrval/asemel kõrgendatud alarmsõidukile ainuomaste tehniliste vahenditega,

nagu alarmsõidukitele ainuomase heli- ja valgussignaali kasutamise võimalus. Selliste

tehniliste vahendite kasutamine redutseerib ohu reisijate tervisele ja elule sõidukite

linnakiirusel liikumisel praktiliselt nullini, kuna juhil on võimalus ohtu märgates lülitada sisse

alarmsõiduki heli- ja valgussignaal. See omakorda kompenseerib turvavööde puudumisest

tingitud võimaliku abstraktse ohu.

4.3. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kaebaja saatmisel on rikutud ohutusnõudeid ja kaebaja

inimväärikust. Kohtule ei ole teada õigustloovaid akte, millest tuleneksid kaebajale

subjektiivsed õigused, mille rikkumises on kaebaja esitanud vastustajale õigusliku etteheite

seoses väidetava turvanõuete rikkumisega. LS § 30 lg 1 kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal

turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, millel on turvavöö. Kuna vastustaja

kasutatud sõidukid on läbinud kohustusliku tehnoülevaatuse, ei rakendu vaidlusele ja

kaebajale reisijana ka LS § 30 lg 1 tulenev kohustus turvavöö nõuetekohaseks kinnitamiseks.

Vastustaja on tõendanud, et kaebaja transportimisel kasutatud saatebussid olid läbinud

tehnoülevaatuse. Kuivõrd puudub igasugune alus kahelda vastustaja poolt osundatud ja

tõendatud faktilises asjaolus, siis loeb kohus üldteada olevaks asjaolu, et riigihanke käigus

soetatud ja seega Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid,

mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile

siseriiklikele ja EL õigusaktide normidele. Alarmsõidukite reisijate ohutuses kahtlemine on

ainuüksi eelpool nimetatud motiivil välistatud.

4.4. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Käesoleval

juhul on ohutusnõuetega arvestatud riigihanke korraldamise käigus, mis on vastustaja poolt

tõendatud konvoibussi tehnilise kirjeldusega. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb

kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 41

lõikes 1 sätestatud

põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kinnipeetava saatmine

saatebussiga on vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, kuna esineb palju

objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast või asukohast teise toimetada.

On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks ühe linna piires ainuvõimalik

transpordivahendiliik. Samuti on ilmselge, et saatmise käigus peavad olema tagatud

olulisemad vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, mis on saatebussi puhul mõeldav ehk

kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida

eraldihoidmise printsiipi jne. Tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide, et 6-7 minutiliste

saatmiste käigus saadi alandada vähese ruumi motiivil tema inimväärikust ja võidi ohtu seada

tema turvalisus.

4.5. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis,

saab asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu

ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused

vastavas osas mingil juhul rikkuda kinnipeetava õigusi. Saatebussi kambrid on piisavalt laiad,

kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühe- kui neljakohalises kambris üle 400 mm. Kuna

kaebuse väited ei tulene kaebaja poolsetest mõõtmistest, vaid on esitatud tagantjärgi

hinnanguliselt, siis loeb kohus vastustaja andmetel tuvastatuks, et kaebajale on olnud tagatud

saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

4.6. Kuigi Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise

Euroopa Komitee (CPT) on teinud Leedule etteheiteid 0,4 m² suuruse üksikkambri kasutamise

eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka 25.10.2007. a otsuses asjas Yakovenko vs

Ukraina nr 15825/06 viidanud, võib kohus EIK 19.07.2007. a otsuse nr 36898/03 asjas

Trepashkin vs Venemaa kohaselt CPT standardeid arvesse võtta, kuid need ei saa olla

otsustava kaaluga. EIK mitmetes otsustes, sh asjas Yakovenko vs Ukraina oli tegemist

olukorraga, kus saateautodes ja raudteevagunites saatmisel viibis suur hulk kinnipeetavaid

ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3-0,4 m² ruumi. Seega ei tulene

EIKi praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada

inimväärikust alandavaks. Leedu kaasuse seisukohad ei ole vahetult kohaldatavad käesolevale

vaidlusele erinevate faktiliste asjaolude tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. G. Kaziks esitas 19.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 03.02.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies

ulatuses. Kaebaja märkis, et EIÕK art 3 õiguste tagamisel ei ole võimalik teha erandeid

lähtudes sellest, kas isik on vabaduses või tegemist on kinnipeetavaga. Kaebaja väitel on just

kinnipeetaval suurem oht langeda ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks. Kaebaja

hinnangul on halduskohtu seisukoht asjakohatu, et kaebaja etapeerimine 0,51 m2 suuruses

boksis ei valmistanud talle selle lühiduse tõttu kannatusi. Nimelt heidab kaebaja vastustajale

ette ebainimlikes tingimustes etapeerimist, mitte kannatuste tekitamist. Kaebaja väitel

etapeeriti teda kõikidel kordadel transpordivahendi üksikkambris, mille mõõtudeks on

vastustaja välja toonud 75 cm x 75 cm, mis teeb boksi suuruseks 0,51 m2. See on tunduvalt

väiksem isiklik ruum, kui EIK ja CPT inimlikuks peavad. Kaebaja märkis, et CPT poolt

kehtestatud õigusaktidel, seisukohtadel, suunitlustel ja soovitustel on tulenevalt PS § 123 lg-st

2 prioriteet Eesti seaduste või muude aktide ees. Seega ei saa halduskohus eirata CPT

aruannetes välja toodud seisukohti otsuse tegemisel. G. Kaziks leidis, et halduskohus ei ole

asitõendeid hinnates ning otsust tehes jäänud erapooletuks, vaid on asunud kaitsma

riigiasutust ning otsinud välja riigiasutuse õigusrikkumiste kaitsmiseks vajalikud asjaolud.

Sellega rikkus halduskohus PS §dest 11, 13, 14 ja 15 tulenevaid põhiõigusi.

6. PPA esitas 25.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palub jätta G. Kaziksi

apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA nõustus halduskohtu seisukohtadega ning jäi oma varem

esitatud põhjenduste juurde. PPA lisas, et saatmiskorraldust reguleerivad õigusaktid ei nõua

selle fikseerimist, millist konkreetset sõidukit isiku konvoeerimiseks kasutati ning PPA Lõuna

prefektuur ei ole seda ka praktikas teinud. Seega ei ole täpselt teada ning ei ole ka tagantjärgi

võimalik tuvastada, millist sõidukit, sh millise suurusega saatmiskambriga, kaebaja sõiduks

on kasutatud. Võimalikke variante, millise sõidukiga kaebajat tema nimetatud kuupäevadel

konvoeeriti, oli vastustaja väitel kolm. Olemasolevatel andmetel on G. Kaziksit konvoeeritud

kambris suurusega 0,56 m2 või 1,72 m2.

7. G. Kaziks esitas 06.07.2015 täiendava seisukoha, milles märkis, et halduskohus on

ebaõigesti tõlgendanud EIK kohtupraktikat ning asunud seisukohale, et käesolevas

haldusasjas ei ole EIK lahendid kohaldatavad. Kui riigivõim asub EIÕK sätteid või EIK

kohtupraktikat ebaõigesti tõlgendama (st isikute suhtes kitsendavalt tõlgendama), siis on

tegemist eraldiseisva rikkumisega EIÕK art 6 lg 1 tähenduses (14.04.2015. a lahend Botezatu

vs Moldova nr 17899/08).

8. Tartu Ringkonnakohus määras 29.09.2015. a määrusega apellatsioonkaebuse läbivaatamise

kirjalikus menetluses ning menetluskulude nimekirja, kuludokumentide ja soovi korral

täiendavate menetlusdokumentide esitamise ajaks 16.10.2015 ning esitatud

menetlusdokumentidele vastuväidete esitamise ajaks 23.10.2015. G. Kaziks esitas 30.10.2015

ringkonnakohtule täiendava seisukoha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu 03.02.2015. a otsus tuleb jätta muutmata.

10. Apellatsiooniastmes on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas G. Kaziksi transportimisel

17.02.2012, 30.11.2012, 07.12.2012, 05.11.2013, 06.11.2013, 07.11.2013, 11.11.2013,

12.11.2013, 13.11.2013, 19.11.2013 ja 26.02.2014 on alandatud tema inimväärikust, millest

tingituna ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebusest järeldub, et G. Kaziks soovib

mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 alusel, mis võimaldab füüsilisel isikul nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral.

Väärikuse alandamine on G. Kaziksi arvates tingitud tema etapeerimiseks kasutatud

saatemasina sõitjateruumi kitsikusest, lisaks turvavarustuse puudumisest.

11. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 4¹ lg 2 ls 1 kohaselt kinnipeetava,

arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Eeltoodut

arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et kinnipeetava

etapeerimise õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati talle rohkem kannatusi

kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad.

12. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajat konvoeeriti Tartu linna piires – Tartu Vanglast

Tartu arestimajja ja tagasi ning Tartu Vanglast Tartu kohtumajja ja tagasi. Halduskohus on

kindlaks teinud, et mõlema teekonna läbimiseks kulub alla 10 minuti ning kaebaja ei ole välja

toonud, et tema saatmisel oleks marsruutide läbimiseks kulunud rohkem aega. Kaebaja poolt

välja toodud kuupäevadel on PPA käsutuses olnud 3 saatemasinat. PPA väitel ei ole võimalik

kindlaks teha, millist saatemasinat on kaebaja transportimistel kasutatud. Kaebaja väitel

etapeeriti teda kõikidel kordadel transpordivahendi üksikkambris, mille mõõtudeks on

vastustaja välja toonud 75 cm x 75 cm (tl 61p). Mõõtudest lähtuvalt on sõitjateruumi

suuruseks seega 0,51 m². Siseministri 14.12.2009. a määruses nr 60 „Saatemeeskonna

ülesanded ja töökord“ §-s 5 on sätestatud saatmise tingimused. Kehtivas õiguses on ära

toodud, milliste sõidukitega on lubatud teostada saatmisi ja saatmise kord, kuid ei ole

sätestatud nõudeid saatebussis saadetavale ettenähtud põrandapinna suurusele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et arvestades asjaolu, et kaebaja saatmine

kestis kuni 10 minutit, ei saanud konvoeerimine sellises sõitjateruumis põhjustada kaebajale

rohkem kannatusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ega ole seetõttu

kvalifitseeritav EIÕK art 3 rikkumisena. Ringkonnakohus märgib, et 08.11.2005. a lahendis

Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) ei pidanud EIK kahe isiku etapeerimist kokku 1 m2 (st

isiku kohta 0,5 m2 suuruse isikliku pinnaga) ruumis iseenesest õigusvastaseks eeldusel, et

sõiduk on valgustatud, ventileeritud, soojustatud ning korralike, kukkumist välistavate

istmetega (p-d 117-118). Võttes käesoleval juhul arvesse asjaolu, et sõidukis oli ühe isiku

kohta vähemalt 0,51 m2 isiklikku pinda, sõiduk oli tehniliselt korras ning kaebaja ei ole

toonud välja, et sõitjateruumis oleks muid puudusi, on halduskohus õigesti jätnud kaebajale

vastustaja 17.02.2012, 30.11.2012, 07.12.2012, 05.11.2013, 06.11.2013, 07.11.2013,

11.11.2013, 12.11.2013, 13.11.2013, 19.11.2013 ja 26.02.2014 toimingutega väidetavalt

tekitatud kahju välja mõistmata.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohus peab otsuse tegemisel juhinduma

CPT aruannetes välja toodud seisukohtadest. EIK on 19.07.2007. a otsuses asjas Trepashkin

vs Venemaa (nr 36898/03) p-s 92 asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT

standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka

ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada

saatmistingimuste õigusvastasust. Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt määratlenud, kui

palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia

EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget seisukohta, kui suur

peab olema saatebussi kamber, kuhu on ette nähtud paigutada kinnipeetavad, keda sellega

ühest kohast teise transporditakse. EIK ei ole ka kaebaja poolt esitatud kaebuses välja toodud

kohtuasjades lahendanud vaidlusküsimusi üksnes saatebussi kambri suurusele tuginedes, vaid

on otsuste tegemisel hinnanud asjaolusid kogumis. Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia

võeti arvesse asjaolude kumulatiivset mõju. Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju

arvestanud 10.07.2014. a lahendis MS vs Venemaa (nr 8589/08).

14. Halduskohus on vaidlusaluse otsuse p-des 18-20 samuti põhjendatult selgitanud seda, et

kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab

saatebussis saadetavale jääva ruumi hindamisel lähtuda ühistranspordis kasutatavatele

reisibussidele ettenähtud ühele reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest.

Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebajale oli tagatud saatebussi kambris ruum, mis on

võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga,

mistõttu ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi

või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

15. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi halduskohtu seisukohaga selles, et kuna sõiduk, mida

kaebaja väitel tema transportimisel kasutati, oli korduvalt läbinud tehnilise ülevaatuse ning

vastas tehnilistele nõuetele, ei anna ka turvavööde puudumine alust kaebajale kahju

väljamõistmiseks. Halduskohus viitab õigesti liiklusseaduse § 30 lõikele 1, mille kohaselt

peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukis, millel on

turvavööd.

16. Ringkonnakohus tagastab G. Kaziksile apellatsioonkaebusele lisatud EIK lahendi (MS vs

Venemaa) kokkuvõtte ning Justiitsministeeriumi 16.09.2014. a vastuse selgitustaotlusele,

kuna nimetatud dokumendid on toimikusse juba lisatud (tl 48, 49-49p). G. Kaziksi

ringkonnakohtule 30.10.2015 esitatud täiendav seisukoht, mis suures osas kordab juba varem

esitatud väiteid, tuleb jätta HKMS § 51 lg 4 alusel tähelepanuta, kuna see on esitatud pärast

ringkonnakohtu 29.09.2015. a määruses täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks

ettenähtud tähtpäeva ning selle menetlemine põhjustab menetluse viibimist. Ka ei ole G.

Kaziks põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

17. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus G. Kaziksi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsuse muutmata. Kuna kaebaja oli ringkonnakohtus

menetluskulude tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv)

apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel