3-14-51658/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51658

Haldusasi

Aleksandr Kapajevi kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju summas 260 eurot hüvitamiseks

seonduvalt suitsetamise piiramisega kartserikambris

perioodidel 14.09.2012-17.09.2012,

19.09.2012-

24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.04.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Kapajevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Kapajev, lepinguline esindaja

Vladimir Kolga

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksandr Kapajevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

30.04.2015. a otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Aleksandr Kapajev kandis perioodidel 14.09.2012-17.09.2012,

19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012 distsiplinaarkaristusi, olles paigutatud

kartserisse.

2. A. Kapajev esitas 16.05.2014 Tartu Vanglale mittevaralise kahju 260 eurot hüvitamise

taotluse (tl 26-27), mille Tartu Vangla jättis 16.07.2014. a otsusega nr 1-13/766-2 (tl 7)

rahuldamata.

3. A. Kapajev esitas 04.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-5), milles palus kohtul

rahuldada kaebaja kahju hüvitamise taotlus. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja

14.09.2012-17.09.2012, 19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012 kartseris ning Tartu

Vangla ei lubanud tal sel ajal suitsetada selleks ette nähtud kohas. Kaebaja leidis, et vangla

tegevus kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise mittelubamisega oli õigusvastane, sest

sellel ajal puudus Tartu Vanglal õiguslik alus kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel

suitsetamise keelamiseks. Kaebaja märkis kaebuses, et seetõttu tekkis tal nikotiinipuudus, mis

tekitas närvilisust ning pikaajalist ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Kaebaja on

seisukohal, et pikaajalise ebamugavustunde tekitamine võrdsustub piinamisega, mis

omakorda tähendab inimväärikuse alandamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 30.04.2015. a otsusega kaebuse tervise kahjustamisega

mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kuna kaebuses märgitud depressiooni tekkimist ei ole vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotluses märgitud, tuleb väidetava tervise kahjustamise osas jätta kaebus

läbi vaatamata, sest kaebaja ei ole selles osas kinni pidanud nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

Halduskohus leidis, et Tartu Vangla on kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisel

kohustuslikus kohtueelses menetluses kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kuna ei ole

vaidlusalusele õigussuhtele kohaldanud õigussuhte ajal kehtinud materiaalõigust. Vaatamata

otsustuse õigusvastasusele leidis halduskohus, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja

kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa kolmel

korral 3-8 päevani kestnud kartseris viibimise ajal suitsetamise keelamine alandada kaebaja

inimväärikust, samuti ei ole kaebaja seda ka ise 16.05.2014 vanglale esitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise ajal tajunud väärikuse alandamisena. Kaebaja on leidnud, et kuna

vangla toiminguks puudus õiguslik alus, siis on tal õigus valurahale. Halduskohus asus

seisukohale, et lühiajaliselt kinnipeetavale suitsetamise keelamisega ei ole kaebaja

inimväärikust alandatud, st talle ei ole kahju tekitatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 28.05.2015 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 30.04.2015. a

kohtuotsuse peale, milles palub kohtuotsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii

materiaal- kui menetlusõiguse norme.

Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et talle on tekitatud kahju inimväärikuse alandamisega.

Talle on põhjustatud hingelisi kannatusi (alandus, solvumine, mure, kaotusvalu), mis tulenesid

muuhulgas sellest, et kaebaja on aktiivne suitsetaja. Kuna tal ei võimaldatud pikaajaliselt

suitsetada, tekkis tal nikotiinipuudus, mis tekitas närvilisust ning pikaajalist

ebamugavustunnet, mis läks üle depressiooniks. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel

on suitsetamisest loobumine raske, kuna tubakas leiduv nikotiin on tugevat sõltuvust tekitav

narkootikum. Suitsetamisest loobumise teeb raskemaks ka see, et suitsetamine on harjumuslik

käitumistava. Kaebaja leiab, et sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Isiku asetamist

olukorda, kus ta peab taluma nikotiininälga, on inimväärikust alandav. Sellised kannatused ei

ole otseselt vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Kui riigivastutuse seaduse (RVastS) §

9 lg-s 1 loetletud õiguste rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju

hüvitamist nõudev isik valu ja kannatuste tekkimist tõendama.

Vaidlusalusel ajal puudus konkreetne norm, mis oleks keelanud kartserisse paigutatud

kinnipeetaval jalutuskäigul suitsetada, samal ajal, kui teistel kinnipeetavatel, kes ei olnud

paigutatud kartserisse, oli see lubatud. Sellega rikkus Tartu Vangla põhiseaduse

§ 12 lg-t 1, kuna kohtles kinnipeetavaid ebavõrdselt. Tartu Vangla peab põhjendamatult

suitsetamistarvete keeldu kartserisse paigutatud kinnipeetava kartserikaristuse osaks.

Kartserisse paigutamine on iseenesest karistus ning piirangud suitsetamisõiguse osas on

lisakaristus, mis on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-ga 3.

Kaebaja leiab, et kartserisse paigutatud kinnipeetavale jalutuskäigul suitsetamise keelamine

oli õigusvastane ning rikkus kaebaja õigusi. Põhiseaduse § 18 kohaselt on kinnipeetavatele

füüsiliste kannatuste ning alanduste tekitamine keelatud.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab,

et halduskohus on õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning tõendeid

õigesti hinnanud. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei

tulenenud kehtivast materiaalõigusest vanglale õigust keelata kinnipeetavale suitsetamine

kartserikaristuse kandmise ajal. See, et vangla piiras õigusvastaselt kaebaja suitsetamist

kartserikaristuse kandmise ajal, ei tähenda, et vangla peaks suitsetamise piiramist

distsiplinaarkaristuse osaks. Vastustaja leiab, et kuigi tema tegevus suitsetamise piiramise osas

oli õigusvastane, ei toonud see vastustaja hinnangul vaidlusalusel perioodil kaasa selliseid

tagajärgi, mida saaks käsitleda inimväärikuse alandamisena. Regulaarsele suitsetajale võib

suitsetamise mittevõimaldamine tuua kaasa ebamugavustunnet, kuid kuna kaebaja viibis

kartserikambris lühikeste ajaperioodide jooksul, ei saanud lühiajaline ilma

suitsetamisvõimaluseta olemine tuua endaga kaasa selliseid kannatusi, millel oleks

inimväärikuse alandamise kvaliteet.

7. Kaebaja esitas 23.10.2015 vastuse vastustaja vastuväitele, milles jääb jätkuvalt oma

seisukoha juurde, et vaidlusalusel ajal ei olnud kartserikaristust kandval kinnipeetaval

jalutuskäigul suitsetamine keelatud ning seega on vangla kaebajal suitsetamise keelamisega

rikkunud põhiseaduse § 12 lg-t 1, sest seadus on kõigile üks ning vanglas viibiv inimene on

tavaline inimene. Tartu Vanglal tuleb oma tegevuses lähtuda seadusest. Tartu Vangla rikkus

oma õigusvastase tegevusega kaebaja õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal-

ja menetlusõiguse norme ning ei ole arvestanud kaebaja argumentidega ega esitatud

tõenditega. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja vastav väide on jäänud üldsõnaliseks.

Kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, milliseid norme halduskohus on ebaõigesti

kohaldanud või milliste argumentide või tõendite osas seisukoha võtmata jätnud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vangla tegevus talle

kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise mittevõimaldamise osas oli õigusvastane ja tema

inimväärikust alandav ning tema kaebus oleks tulnud rahuldada. Sellest tulenevalt kontrollib

ringkonnakohus, kas halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata.

10. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralist kahju tekitati

kaebajale väidetavalt sellega, et talle ei võimaldatud kartserikambris viibimise ajal

jalutuskäigul suitsetamist. Kaebaja viibis kartserikambris perioodidel 14.09.2012-17.09.2012,

19.09.2012-24.09.2012 ja 01.10.2012-09.10.2012.

11. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused on RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivsete õiguste

rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel,

esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ning avaliku võimu kandja süü.

12. Kaebaja leiab, et vangla tegevus talle kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise

mittevõimaldamisega oli õigusvastane. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus

haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

Kinnipeetavate suitsetamine Tartu Vanglas on reguleeritud Tartu Vangla kodukorraga.

Vaidlusalusel perioodil kehtinud kodukorra p 12.5.5 kohaselt ei olnud suitsetamisvõimalust ja

suitsetamistarbeid ei väljastatud kinnipeetavale, kes asusid post- ja sõltuvusrehabilitatsiooni

osakonnas. Tartu Ringkonnakohus asus 22.06.2012 otsuses asjas nr 3102660 seisukohale, et

vangistusseaduse, justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ega

Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni kohaselt ei ole kartseris viibival kinnipeetaval keelatud

suitsetamine ajal, mil ta kasutab oma õigust viibida vähemalt üks tund värskes õhus. Tartu

Vangla direktor kehtestas 26.10.2012. a käskkirjaga nr 1-1/134 Tartu Vangla kodukorda

täienduse, mille kohaselt täiendati punkti 12.5.5 sõnadega „ja kartserikaristust kandvatele

kinnipeetavatele“. Seega Tartu Vangla kodukorra kohaselt ei olnud kartseris viibival

kinnipeetaval jalutuskäigul suitsetamine käesolevas asjas vaidluse all oleval ajal keelatud.

Tartu Vangla on ka vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et Tartu Vangla tegevus

vaidlusalusel ajal kaebaja suitsetamise piiramise osas oli õigusvastane.

13. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega ei saa

haldusorgani õigusvastase tegevuse korral kannatanu nõuda mittevaralist kahju mitte

igasuguse õigushüve rikkumise puhul, vaid tegemist peab olema RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud

õigushüvede rikkumisega.

Halduskohus on leidnud, et kaebaja on taotlenud kohustuslikus kohtueelses menetluses kahju

hüvitamist väärikuse alandamise motiivil ning jätnud seetõttu kaebuse läbi vaatamata tervise

kahjustamisega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Kaebaja on apellatsioonkaebuses

kinnitanud, et ta leiab, et talle on kahju tekitatud seoses väärikuse alandamisega. Seega on

apellatsiooniastmes vaidluse all küsimus, kas halduskohus leidis õigesti, et kaebajale ei ole

mittevaralist kahju tekitatud seoses väärikuse alandamisega.

14. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida

lisaks vangla tegevusele, mis väidetavalt kahju tekitas, ka kahjunõude eset ehk faktilisi

tagajärgi, mida isik kahjuna käsitab (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2013. a määruse

nr 331-34-13, p 13). Käesolevas asjas on kaebaja talle tekitatud kahjuna märkinud talle kui

aktiivsele suitsetajale pikaajalisest suitsetamise mittevõimaldamisest tekkinud

nikotiinipuudusest põhjustatud närvilisuse ja pikaajalise ebamugavustunde, mis läks üle

depressiooniks.

Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine on

piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt valu ja

kannatusi tõendama. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tõendada

mittevaralise kahju suurust, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega

väljendada, kuid tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju

hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

78-11, p 15).

Kuna Tartu Vangla ei ole kaebaja väitele, et ta on aktiivne suitsetaja, vastu vaielnud, loeb

ringkonnakohus selle väite tõendatuks. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et aktiivse

suitsetaja jaoks võib suitsetamise mittevõimaldamine põhjustada ebamugavustunnet. Kuid

mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb anda vastus küsimusele, kas

kartseris viibivale kinnipeetavale õigusliku aluseta suitsetamise mittevõimaldamine kujutab

endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist.

15. Nagu halduskohus on märkinud, saab Riigikohtu praktika kohaselt RVastS § 9 lg-s 1

mõttes pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületavad

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi

02.10.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21 ja seal viidatud lahendid).

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset

mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Riigikohtu

halduskolleegiumi 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25).

16. Käesolevas asjas on kaebajale väidetavalt tekitatud kannatusi suitsetamise

mittevõimaldamisega kolmel korral kolmest päevast kaheksa päevani kestnud kartseris

viibimise eraldiseisvate perioodide jooksul. Ringkonnakohus on seisukohal, et kolm kolmest

kuni kaheksa päevani kestnud eraldiseisvat perioodi, mil kaebajal ei võimaldatud suitsetada,

ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et kolmel lühiajalisel perioodil ilma suitsetamisvõimaluseta kartserikambris

viibimisega kaasnev ebamugavustunde näol ei saa tegemist olla kannatustega, millel oleks

väärikuse alandamise kvaliteet.

Ka hetkel kehtiva Tartu Vangla kodukorra (kinnitatud Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a

käskkirjaga nr 1-1/27) p 12.6 kohaselt ei ole kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel

suitsetamisvõimalust. Tartu Halduskohus on 28.05.2014. a otsuses leidnud, et Tartu Vangla

kodukorra p 12.6 on õiguspärane kartserikaristuse kandmise ajal suitsetamise keelamise osas,

sest suitsetamise keelamine kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele on vangla julgeoleku

tagamiseks vajalik, sobiv ja mõõdukas meede.

17. Ringkonnakohus nõustub käesolevas asjas halduskohtuga, et kaebajale suitsetamise

mittevõimaldamisega ajal, mil kartserikaristuse kandmise ajal ei olnud suitsetamisvõimaluse

mittetagamine sõnaselgelt vangla kodukorras keelatud, ning arvestades kaebaja

kartserikambris viibimise perioodide lühiajalisust, ei ole kaebajale mittevaralist kahju

tekitatud.

18. Apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et vastustaja peab suitsetamise keeldu

kartserikaristuse osaks ning kartseris viibivale isikule tuleks jalutuskäigu ajal

suitsetamisvõimalus tagada, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest need ei ole kaebaja kahju

hüvitamise nõude lahendamisel asjakohased.

19. Eeltoodust tulenevalt ei ole RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud,

sest kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekitatud. Seega on halduskohus õigesti jätnud

kaebuse rahuldamata.

20. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/