3-14-344/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. november 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-344

Haldusasi

Martin Villemsi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. september 2014. a otsus

haldusasjas 3-14-344 ja 12. veebruari 2014. a otsus

haldusasjas nr 3-13-1589

Menetluse alus ringkonnakohtus

Martin Villemsi apellatsioonkaebused ja Tallinna Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Martin Villems

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus algses haldusasjas nr 3-13-1589. Martin

Villemsi apellatsioonkaebus algses haldusasjas nr 3-14-344 rahuldada osaliselt. Algses

haldusasjas nr 3-13-1589 jätta Martin Villemsi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1589 ja

15. septembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-344. Teha asjades uus otsus, millega

rahuldada Martin Villemsi kaebused kokkuvõttes osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt

Martin Villemsi kasuks välja 100 eurot.

3. Jätta Martin Villemsi menetluskulu tema enda kanda.

4. Tagastada Tallinna Vanglale ja Martin Villemsile koos apellatsioonkaebustega algses

haldusasjas nr 3-13-1589 esitatud dokumendid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 3.

detsember 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav Martin Villems viibis Tallinna Vanglas 7. juulist 2011 kuni 17.

aprillini 2013 erinevates kambrites, mis olid tema hinnangul ülerahvastatud. Samuti paigutati ta

alates 22. märtsist 2012 ühte kambrisse suitsetavate kaaskinnipeetavatega. Koos

kambrikaaslastega jalutusboksis jalutades kaaskinnipeetavad suitsetasid.

2. Pärast tulutut kohtueelset menetlust esitas M. Villems kaebused, milles palus hüvitada talle

ligi kahe aasta jooksul ülerahvastatud kambrites viibimisega tekitatud mittevaraline kahju

minimaalselt 6000 eurot (algne haldusasi nr 3-13-1589). Samuti palus ta hüvitada talle

mittevaraline kahju 2000 eurot, mis tekitati talle sellega, et ta ei saanud jalutamas käia

suitsuvabas jalutusboksis alates 22. märtsist 2012 kuni 17. oktoobrini 2012, kuna temaga koos

jalutusboksis viibivad kambrikaaslased suitsetasid jalutuskäigu ajal (haldusasi nr 3-14-344).

3. Ülerahvastatud kambrites viibimisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse rahuldas Tartu

Halduskohus 12. veebruari 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1589 osaliselt ja mõistis

kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja 1700 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuleb alla 3 m2 põrandapinna korral

isiku kohta pidada kambri ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et see kujutab endast

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Kambris asuvat tualetti ei saa

põrandapinna määramisel arvesse võtta. Kaebaja oli 544 päeva kambris, kus tema arvestuslik

isiklik ruum oli väiksem kui 3 m2 ning üle jäänud päevadel 655-st päevast oli ta kambris, kus

sinna paigutati küll vähem isikuid, kuid mis ei leevendanud oluliselt isikliku ruumi vähesust.

Vastustaja tegevus oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis – vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4). Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid

ruumipuuduse leevendamiseks.

3.2. Tervislike probleemide tekkimist kaebajal asja materjalid ei tõenda. Kaebaja psüühikahäirete

ja ruumipuuduse vahel ei ole põhjuslikku seost, kuna neid esines kaebajal ka varem.

3.4. Kaebajale oli tagatud vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatud võimalus dušši

kasutada kord nädalas ning selles osas ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud.

3.5. Arvestades õiguste rikkumise kestust, siseriiklikku kohtupraktikat kartserisse paigutamisega

tekitatud kahju hüvitamise asjades ning seda, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleks võinud

süvendada rikkumise mõju kaebajale, pidas kohus kohaseks hüvitisesummaks 1700 eurot.

3.6. Kohtueelses menetluses ei taotlenud kaebaja kahju hüvitamist seoses sellega, et vangla ei

võimaldanud talle lühiajalisi kokkusaamisi. Seetõttu tagastas kohus selles osas kaebuse.

4. Seonduvalt suitsuvabade jalutuskäikude mittevõimaldamisega jäeti Tartu Halduskohtu 15.

septembri 2014. a otsusega kaebus rahuldamata jätmistel põhjendustel.

4.1. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 järgi on kinnipeetaval õigus jalutuskäigule värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE, justiitsministri 30. novembri 2000. a

määrus nr 72) § 82 lg 2 järgi võib kinnipeetav suitsetada vanglas ainult selleks ettenähtud kohas

ja ajal, mil kinnipeetaval on õigus seal viibida. VSkE § 82 lg 3 järgi ei ole kinnipeetaval õigus

hoida enda juures tubakatooteid ega suitsetamistarbeid. Sellest tulenevalt peab vangla

võimaldama viibida kinnipeetaval vähemalt 1 tund värskes õhus ning võimaldama

kinnipeetavatel, kes suitsetavad, suitsetada jalutuskäigu ajal selleks ettenähtud kohas. Vanglal ei

ole kohustust eraldada jalutusboksis suitsetavad isikud mittesuitsetajatest ning õigusaktidest ei

tulene, et suitsetajad ja mittesuitsetajad ei tohi jalutada ühes boksis.

4.2. Asjaolu, et kaebaja mõnel päeval jalutuskäigul ei soovinud viibida, oli tema enda vaba tahe.

Kuna ta keeldus jalutusboksi minemast, ei saanud ta ka teada, kas seal jalutamise ajal keegi

suitsetas või mitte.

4.3. Isegi kui kaebaja oli samas boksis koos suitsetajatega, siis vabas õhus ei saanud suitsetamine

kaebajat häirida selliselt, et tal oleks võinud tekkida tervisehäired ega alandada tema väärikust

selliselt, et kõne alla tuleks mittevaralise kahju hüvitamine.

4.4. EIK praktika järgi on EIÕK art 3 rikkumisega tegu siis, kui isikul tekib koos suitsetajatega

viibimisest tervisehäired või kui sellele lisanduvad halvad kinnipidamistingimused. Käesolevas

asjas ei ole terviserikke tekkimine tõendatud ning vaidluse esemeks ei ole ka

kinnipidamistingimused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Ülerahvastatud kambrites viibimise asjas (haldusasi nr 3-13-1589) esitas M. Villems

apellatsioonkaebuse, mille põhjendused olid järgmised.

5.1. Tallinna Vangla on kaebusele esitatud vastuses välja toonud, nagu oleks kaebaja olnud 25

korda lühiajalisel kokkusaamisel, kuid tegelikult olid need kohtumised advokaadi, menetleja või

rahvaloendajaga ja mitte lühiajalised kokkusaamised.

5.2. Puuduvad viited kohtulahenditele, mis võimaldaks kontrollida viidet, et hüvitise suuruse

määramisel arvestati kohtupraktikaga. Riigikohus on leidnud, et kohane hüvitis inimväärikust

alandavate vangistustingimuste eest on 7-14 eurot päevas (RKHKo 3-3-1-10-14).

5.3. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt väljamõistetavad hüvitised sarnastes asjades on olnud

suuremad.

5.4. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, kuid kaebaja esitas kohtule menetluskulude

nimekirja, mille järgi oli ta kasutanud oma kaitsja teeneid nõustamise vormis, mille hind oli 480

eurot ja lisaks taotles ta ka nõustajale helistamise eest 40 euro hüvitamist.

6. Samas asjas esitas apellatsioonkaebuse ka Tallinna Vangla, kes palub halduskohtu otsuse

tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist ning leiab järgmist.

6.1. Halduskohus ei käsitlenud Tallinna Vangla seisukohti, muuhulgas seda, et inimõigustel on

ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja

täieneb. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes

toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes

edasiulatuv.

6.2. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud

VSkE § 6 lg-le 6. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles 2013. aastal

teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt astuti

samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga.

6.3. Tualetipind oleks tulnud arvestada kambripinna sisse. Need on kambris eraldiseisva

ruumina. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda nt eluruumi ostmisel selle kogupinnast

välja.

6.4. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades (lähtudes näitajatest nagu statistika suhtelises

vaesuses elavate laste kohta, keskmine pension, kodutute öömaja teenuste kasutajate arv, töötuse

määr, toimetulekupiir jne) on 1700 euro suurune hüvitis selline, mis ületab inimeste õiglustunde

piire.

7. Vastustes neile apellatsioonkaebustele ei nõustu M. Villems ega Tallinna Vangla kumbki teise

poole esitatud apellatsioonkaebusega ning paluvad selle rahuldamata jätta.

8. Jalutuskäikude ajal suitsetamisega seoses esitas apellatsioonkaebuse M. Villems, kes palub

halduskohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

8.1. Kohus ei arvestanud Riigikohtu seisukohaga haldusasjas nr 3-3-1-30-14.

8.2. Ühes jalutusboksis jalutavad üheainsa kambri kinnipeetavad ja seega kaebaja teadis, et ta

kambrikaaslased jalutusboksis suitsetavad.

8.3. Jalutusboksid on kolmemeetriste betoonseintega ja osaliselt kaetud katusega. Mingit olulist

õhuliikumist seal ei ole.

8.4. VangS § 55 lg 2 järgi tuleb võimaldada jalutuskäiku värskes õhus. Jalutuskäik suitsuruumis

ei ole värskes õhus viibimine.

8.5. Jalutuskäik oli ainuke leevendus Tallinna Vangla kambrite ülerahvastatusele.

9. Tallinna Vangla

vastuses

viimati kirjeldatud apellatsioonkaebusesse palutakse

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ükski õigusakt ei sätesta, et suitsetavaid ja

mittesuitsetavaid kinnipeetavaid tuleks jalutama viia eraldi.

10. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2015. a määrusega liideti haldusasjad 3-13-1589 ja

3-14-344 ühte menetlusse, kuna asjas on samad pooled ning mõlemas asjas on esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mille aluseks olev ajaperiood on osaliselt kattuv. Uueks

haldusasja numbriks sai 3-14-344.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ülerahvastatud kambrite asjas (algne haldusasi nr

3-13-1589) ja M. Villemsi apellatsioonkaebus suitsetamise tõttu takistatud jalutuskäikude asjas

(algne haldusasi nr 3-14-344) tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu otsused tuleb tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Villemsi kaebuse kokkuvõttes

osaliselt.

12. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus M. Villemsi hüvitisenõude täpsemad alused.

13. Kaebaja hüvitisenõude aluseks on esiteks see, et ta viibis erinevatel perioodidel alates 7.

juulist 2011 kuni 17. aprillini 2013 kambrites, kus arvestuslik pind isiku kohta oli väiksem kui 3

m2. Sellega seoses näeb kaebaja talle kahju tekitamist eeskätt väärikuse alandamises. Täiendava

asjaoluna toob ta välja selle, et talle ei võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi.

14. Teine alus mittevaralise kahju hüvitamiseks seisneb selles, et samal perioodil, kui ta oli

väidetavalt liiga väikestes kambrites, esines ka ajavahemik, mil ta ei saanud osaleda

kinnipeetavatele ettenähtud tunniajasel jalutuskäigul värskes õhus (VangS § 55 lg 2) seetõttu, et

samal ajal osalesid jalutuskäigul ka suitsetavad kinnipeetavad.

Ajavahemik, mil kaebaja õigusi jalutuskäikudega seoses rikuti, oli 22. märts 2012 kuni 17.

oktoober 2012. Vahepeal, 26. juulist 2012 kuni 27. augustini 2012, oli ajavahemik, mil kaebaja

suhtes kohaldas Tallinna Halduskohus esmast õiguskaitset ja sel ajal sai ta suitsetajatest eraldi

jalutamas käia. Jalutuskäigust ilmajäänud päevade arvuks saab ringkonnakohtu hinnangul

täpsemalt võtta 100 päeva. Nimelt on kaebaja hüvitisenõudes märkinud, et vangla tegevus „ei

võimaldanud mul jalutamas käia rohkem kui sajal päeval, mis põhjustas mulle piina ja

kannatusi.“ (tl 29p, kd II). Kaebuses märkis kaebaja, et ta „ei saanud ajavahemikul 22.03.12 kuni

17.10.12 jalutamas käia vähemalt 100 päeval“ (tl 2, kd II). Arvestades kaebaja seisukohtade

mõningast vastuolulisust (rohkem kui sajal päeval ja vähemalt sajal päeval) võtab

ringkonnakohus aluseks, et kokku ei saanud kaebaja jalutuskäiku ca 100 päeval. Vastustaja ei ole

sellele päevade arvule vastu vaielnud.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kaebaja ei väida, et talle tekitati kahju sellega, et ta pidi

tubakasuitsu sisse hingama. Eelnevalt tsiteeritud hüvitisenõudest ja kaebusest nähtub selgelt, et

kaebaja soovib hüvitist selle eest, et ta pidi jalutuskäikudel osalemise ära jätma, sest ei soovinud

jalutada koos suitsetajatega. Seega ei väida kaebaja, et talle tekkis tervisekahju tänu passiivsele

suitsetamisele (st suitsetajatega koos jalutamisele). Ka ei väida kaebaja, et jalutuskäikude

ärajätmine tekitas kahju tema tervisele. Sellist tervisekahju ei saa ka eeldada, sest isik saab,

arvestades vangla sisekorraeeskirjas sätestatud võimalusi osakonnasiseselt ja väljaspool seda

liikumiseks, eelduslikult piisavalt liikuda, nii et tunni aja jooksul väikeses jalutusboksis

jalutamise võimalusest ilmajäämine tema tervist ei kahjusta. Samuti on võimalik jalutada või

muul moel kehaliselt aktiivne olla jalutuskäigu ajal kas enda kambris üksinda viibides või siis

mujal siseruumides. Eeldada võib ka, et ehitustehniliselt on Tallinna Vanglas tagatud

siseruumides piisav õhuvahetus (vt VangS § 45 lg 1, mis sätestab ehituslikud nõuded kambrile),

mistõttu ainult see, et isik ei saa hingata välisõhku, vaid pidi leppima siseruumide õhu

hingamisega, tema tervist ei kahjustanud.

Kokkuvõtvalt võib seega ka jalutuskäikudest ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamise

võimalikuks aluseks olla vaid kaebaja väärikuse alandamine. Riigikohtu halduskolleegium on

leidnud, et õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus

viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt

vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse

alandamisega (RKHKm 3-3-1-30-14, p 16). Seega on Riigikohus lugenud kinnipeetava sellisesse

olukorda asetamise õigusvastaseks ning ringkonnakohus peab lähtuma eeldusest, et kaebaja

suhtes on toimitud õigusvastaselt.

15. Seega on kokkuvõtvalt hüvitisenõude aluseks 544 päeva pikkune periood, mil kaebaja viibis

alla 3 m2 suurustes kambrites ja millest ca 100 päeva jooksul oli tema olukord halvem ka tänu

sellele, et ta ei saanud osaleda jalutuskäigul.

16. Ringkonnakohus käsitleb sellest perioodist kõigepealt seda ajavahemikku, mil kaebaja õigusi

ei olnud täiendavalt piiratud seoses suitsetavate kaaskinnipeetavatega jalutuskäigul (st ca 444

päeva).

Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust,

kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni 31. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2

kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-14). Selle otsuse p-s 38 märkis

kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii

väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku

kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima

üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud

vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks

kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava

kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi

kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene,

et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel

piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 leidis põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12 on

EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema

kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3

kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

17. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks oma liiga

kitsaste kinnipidamistingimuste osas kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleks

võinud aidata kahju ära hoida. Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus on kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1.

Seega olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja

esitas vanglale kahju hüvitamise nõude 13. mail 2013 ligi kahe aasta pikkuse perioodi eest, mil ta

enda kinnitusel liiga kitsastes tingimustes pidi viibima. Seega laskis kaebaja endale kahju

tekitada ja sellel suureneda ligi kaks aastat. Isegi kui möönda, et enda õigusvastaste (liiga

kitsaste) kinnipidamistingimuste teadvustamiseks ja selles osas õiguskaitsevahendite valikuks ja

kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas

asjas selline mõistlik aeg ilmselgelt ületatud. Kaebaja asus oma õigusi kaitsma alles vaidlusaluse

perioodi lõpus, 21. veebruaril 2013, mil ta esitas selgitustaotluse vanglale, milles palus viia läbi

kambris mõõtmised ja viia kambris hoitavate kinnipeetavate arv kooskõlla õigusaktidega (tl 6, kd

I). Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või

ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise

vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja

taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel

muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas.

Peaaegu kahe aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist

ära hoida või seda vähendada. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise

tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna

ajavahemik, mille jooksul kaebaja enda õiguste kaitseks midagi ette ei võtnud, on sedavõrd pikk,

ei ole käesolevas asjas kohaldatav ka Riigikohtu halduskolleegiumi poolt haldusasja nr 3-3-1-90-

11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad.

Ilmekalt kinnitab seda, et kaebajal oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine selles

küsimuses olnud võimalik, ka see, et suitsuvabade jalutuskäikude saavutamiseks oli kaebaja

halduskohtusse pöördunud. Muuhulgas saavutas ta seal esialgse õiguskaitse korras suhteliselt

kiiresti selle, et talle võimaldati suitsuvabasid jalutuskäike.

Seega ei kasutanud kaebaja talle kahju tekitamise algusest kuni 21. veebruarini 2013 võimalusi

endale kahju tekitamise lõpetamiseks ja ärahoidmiseks, mistõttu kuulub selle perioodi eest kahju

hüvitamise nõue RVastS § 7 lg 1 alusel täielikult rahuldamata jätmisele.

18. Lisaks ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebajale on selle perioodi jooksul

kahju tekitatud.

Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub, et 2,5 m2 –

3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv

siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka

mingil muul moel.

Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Oma õiguste kitsendamist muul viisil ei väida ka

kaebaja ise. Tõsi, kaebaja on apellatsioonkaebuses küll väitnud, et tema suhtes rikuti õigust

lühiajalisele kokkusaamisele. Kuid halduskohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole sellele

alusel tuginenud vanglale esitatud hüvitisenõudes ja järelikult on selles osas kohustuslik

kohtueelne menetlus läbimata ja ta tagastas selles osas kaebuse. Selline käitumine halduskohtu

poolt on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKHKo 3-3-1-41-10, p-d 11-15) ning ringkonnakohus

halduskohtu põhjendusi ei korda. Apellatsioonkaebuses üritab kaebaja esitada kokkusaamise

küsimuses sisulisi väiteid, mis viitab sellele, et ta ei ole halduskohtu seisukohta mõistnud.

Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kuna kaebaja ei ole viidanud lühiajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamisega tekitatud kahjule oma vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes, ei ole

kohtumenetluses samuti võimalik neile asjaoludele tugineda, sest vastasel juhul kinnipeetavatele

kehtestatud kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärgid ei toimiks. Seetõttu kohus sisuliselt

seda küsimust lahendada ei saa.

Muid asjaolusid, millega oleks kaebaja õigusi piiratud, kaebaja välja ei too. Vangla on

kinnitanud, et kaebajale oli süüdimõistetu staatuses olles tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg

osakonna piires liikumiseks, spordisaali kasutamise võimalus jne (vt vangla vastust kaebusele, tl

48p, kd I). Lisaks oli Tallinna vanglas tagatud kaebajale võimalus täiendavate hüvede

kasutamiseks (tl 48p-49, kd I). Ka perioodil, mil kaebaja oli vahistatu, ei nähtu tema õiguste

rikkumist.

19. Arvestada tuleb sedagi, et erinevus, kas arvestuslikku põrandapinda on isiku kohta 2,5 m2 või

3 m2, on väga väike. Reaalselt tähendab see vaid ca 70 x 70 cm suurust ala isiku kohta. Vahe EIK

praktikas mainitud kohtlemisega (3 m2 põrandapinda isiku kohta) ei ole ringkonnakohtu arvates

sellise määraga, et õigustaks tingimata rahalise hüvitise väljamõistmist kaebajale.

Lisaks, ehkki ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et tualetialust pinda ei saa

kambri pindala sisse arvata ega korda neid, leevendab eraldatud tualeti olemasolu ja sellest

tekkivad seinajooned ning kambri kuju mõningal määral siiski kambris viibivate isikute

privaatsusvajadust. Samuti on eraldatud tualeti olemasolu kambris kinnipeetavate jaoks selgelt

positiivne, sest nad on paremas olukorras, kui tualetti kambris üldse poleks või kui see oleks

muust kambrist eraldamata.

20. Seega lisaks sellele, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb selle perioodi osas rahuldamata

jätta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu, ei olnud valdaval osal sellest

perioodist kaebajale ka kahju tekitatud, kuna tema kambri isiklik pind jäi 2,5-3 m2 vahele ja

muud kinnipidamistingimused olid õiguspärased.

21. Lisaks vaatleb ringkonnakohus liiga kitsaste kinnipidamistingimustega seoses eraldi perioodi

alates 21. veebruarist 2013 kuni 17. aprillini 2013, st perioodi alates sellest, kui kaebaja oli juba

oma õigusi kaitsma asunud (esitades vanglale vastava taotluse) kuni õigusvastaste

kinnipidamistingimuste lõppemiseni. Kuna sel ajal hoiti kaebajat kambrites, kus isiklikku pinda

oli 2,41-2,43 m2 isiku kohta (vt tabel halduskohtu otsuse p-s 18), mis oli vastuolus ka VSkE § 6

lg-s 6 sätestatuga, siis tuleb selle perioodi eest kahju tekitamist ringkonnakohtu hinnangul

iseenesest jaatada. Kuna selleks ajaks oli kaebaja esmase õiguskaitsevahendina käsitatava

taotluse esitanud, ei ole alust ka hüvitisenõuet erinevalt eelneva perioodi eest RVastS § 7 lg 1

alusel rahuldamata jätta.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada siiski seda, et VSkE § 6 lg-ga 6 kooskõlas olevast

põrandapinnast 2,5 m2 jäi sel perioodil puudu vaid väga väike pind – 0,09-0,07 m2. Üheksa

ruutsentimeetrit on 3x3 cm. Eeldatavasti on sellise põrandapinna olemasolu või puudumist isikul

väga keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see tekitaks talle arvestatavaid kannatusi. Seetõttu ei

määratle ringkonnakohus siinkohal kaebajale selle õigusvastase tegevusega tekitatud kahju

suurust eraldi, vaid võtab selle arvesse hüvitise lõpliku summa määramisel, st alljärgnevalt koos

jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel.

Selguse huvides märgib ringkonnakohus siinkohal, et kuigi ka enne 21. veebruari 2013 esines

päevi, mil kaebaja isiklik põrandapind jäi alla 2,5 m2, ringkonnakohus seda hüvitise suuruse

määramisel arvesse ei võta, sest nagu eelnevalt mainitud, tuleb selle perioodi osas kahju

hüvitamise nõue rahuldamata jätta RVastS § 7 lg 1 alusel.

22. Järgnevalt käsitlebki ringkonnakohus jalutuskäikudest ilmajäämisega seonduvat kahju

hüvitamise nõuet.

Jalutuskäikudest jäi kaebaja suitsetavate kaaskinnipeetavate tõttu ilma samal perioodil, mil ta

viibis enamasti ülerahvastatud kambrites. Nagu eelnevalt märgitud, on Riigikohus leidnud, et

isiku panemine valiku ette, kas loobuda jalutuskäigust või teha seda koos suitsetajatega, võib olla

inimväärikust alandav. Koostoimes sellega, et samal ajal pidi kaebaja olema kambrites, mille

arvestuslik põrandapind jäi alla 3 m2 inimese kohta, võib ringkonnakohtu arvates möönda selle

ajavahemiku osas niisuguse intensiivsusega õiguste rikkumist, et põhjendatud on kaebajale kahju

hüvitamine rahas. Kuid ka siin ei saa ringkonnakohtu arvates kaebaja õiguste rikkumist pidada

väga intensiivseks. Arvestada tuleb sedagi, et jalutuskäigul viibimise asemel sai kaebaja tegeleda

muude tegevustega ning soovi korral ka jalutada. Ainuüksi vaid osaliselt pealt avatud 14,5 m2

suuruses (vt kaebaja apellatsioonkaebus, tl 47p, kd II) jalutusboksis jalutamise võimalusest

ilmajäämine ei saanud kõike eeltoodut arvestades kaebaja õigusi väga intensiivselt kahjustada.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et arvestades hüvitisenõude aluseks olevaid asjaolusid kogumis

(jalutuskäikudest ilmajäämine ja alla 3m2 suuruses kambris viibimine kokku 100 päeva jooksul,

samuti asjaolu, et kogu vaidlusaluse perioodi lõpus oli veidi alla kahe kuu kaebaja isiklik

põrandapind 0,09-0,07 m2 võrra väiksem kui 2,5 m2), on kohane määrata kaebaja kasuks

väljamõistetava hüvitise suuruseks 100 eurot.

Jalutuskäikudega seoses oli kaebaja varem halduskohtusse pöördunud ning selles osas ei saa talle

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita.

23. Ringkonnakohus tühistab eeltoodust tulenevalt halduskohtu otsused ja teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab M. Villemsi kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt M. Villemsi kasuks

välja hüvitise kokku 100 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on niisugune hüvitis igati mõistlik ka Tallinna Vangla seisukohalt

ning seetõttu ei pea vajalikuks käsitleda lähemalt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse kõiki

väiteid. On ilmne, et kujunenud olukorras ning Riigikohtu eelkirjeldatud praktikat arvestades ei

saa M. Villemsi kaebust täielikult rahuldamata jätta.

24. Kaebaja oli mõlemas asjas vabastatud riigilõivu tasumisest mõlemas kohtuastmes. Kuid liiga

väikeste kambritega seotud asjas esitatud apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et tal oli

menetluskulu nõustajatele tehtud kulutuste näol ning samuti kulutused helistamisele. Koos

apellatsioonkaebusega esitas ta nõustajatele tehtud kulutuste kandmist tõendavad dokumendid.

Kuid halduskohtule ta neid kuludokumente ei esitanud, ehkki talle oli selleks halduskohtu

määrusega võimalus antud, vaid esitas üksnes kirjaliku taotluse kulutuste väljamõistmiseks (tl

86). HKMS § 109 lg-st 1 tuleneb, et kui kuludokumente ja menetluskulude nimekirja õigeaegselt

ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta. Seetõttu ei saa ringkonnakohus neid

menetluskulusid (580 eurot, vt tl 102p-103, kd II) apellatsioonimenetluses arvesse võtta ja

vastavalt ei peatu ka nende menetluskulude põhjendatusel.

25. Samuti esitas M. Villems apellatsioonimenetluses taotluse algses haldusasja nr 3-13-1589

kantud õigusabikulude (vastuse koostamine Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, 480 eurot)

väljamõistmiseks.

HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades seda, et kaebus rahuldatakse kokkuvõttes

üliväikeses osas – liiga väikeste kambritega seoses soovis kaebaja minimaalselt 6000 eurot ning

jalutuskäikudest ilmajäämisega seotud asjas 2000 eurot ja kokkuvõttes mõistetakse talle välja

100 eurot, on ringkonnakohtu arvates kaebuse rahuldatud osaga proportsionaalne, kui kaebaja

väidetavad menetluskulud jäävad täielikult tema kanda.

26. Kuna eeltoodust põhjendustest tulenevalt ei oma asjas tähtsust Tallinna vangla poolt algses

haldusasjas 3-13-1589 esitatud apellatsioonkaebuse lisad, siis kuuluvad need Tallinna Vanglale

tagastamisele. M. Villemsi apellatsioonkaebuse lisad (halduskohtus menetluskulu kandmist

tõendavad dokumendid) algses haldusasjas nr 3-13-1589 tagastatakse samuti, kuna neid ei saa

apellatsioonimenetluses menetluskuludokumentidena arvesse võtta.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt