2-11-7282/92 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-7282

Tsiviilasi

Swedbank

AS

hagi

Kiur

Põld

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 062,13 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kiur Põllu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. oktoober 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Kiur Põld (isikukood xxxxx)

Vastustaja (hageja): Swedbank AS (registrikood 10060701),

esindaja Olavi Järve

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu

29. jaanuari 2015 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Kiur

Põllu kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Swedbank AS (hageja) esitas 15. veebruaril 2011 Tartu Maakohtule hagi Kiur Põllu (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja 31 955,82 eurot ning viivise

põhinõudelt (30 062,13 eurolt) alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni määraga 0,15%

päevas.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid 05.12.2006

laenulepingu, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 110 311,51 eurot. Samal

kuupäeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse

tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine.

Käenduse piirsumma oli 1 780 000 krooni. Laenusaaja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi

nõuetekohaselt. Hageja ütles laenulepingu üles. 05.12.2008 saatis hageja laenusaajale ja kostjale

kirjad, milles teavitas, et koguvõlgnevus moodustab 103 493,56 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist

müüdi täitemenetluses lepingu tagatiseks olnud korteriomandid hinnaga 850 000 krooni ja

380 000 krooni, millest arvati maha täitekulud. Tagatiste müügist laekus laenulepingust tuleneva

võlgnevuse katteks 67 726,52 eurot, millest ei piisanud võlgnevuste kustutamiseks. Hagejal on

lepingust tulenev laenu põhiosa nõue 30 062,13 eurot, intressinõue 3075,52 eurot ja viivisenõue

90 175,49 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja laenu põhiosa võlgnevus (tagastamata

laenusumma) ja osaline intressivõlgnevus kokku summas 31 955,82 eurot.

Hageja leidis, et VÕS § 97 kohaldamine ei ole asjakohane. Puudub vajadus nõuda laenusaaja

kinnitust laenusumma väljamakse saamise kohta, kui laenusumma on vastavalt laenulepingus

kokkulepitule kantud laenusaaja kontole ja laenusaaja on laenulepingut rohkem kui 1,5-aastasel

perioodil täitnud. Viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja on teavitanud laenusaajat ja kostjat

täitemenetluse algatamise kavatsusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping on rahatu, hageja ei ole esitanud ühtki tõendit

laenusumma üleandmise kohta. Kostja viitab VÕS § 95 lg-le 1 ja § 709 lg-le 20. OÜ Pauper

Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.2014. Hageja ja lõppenud juriidilisi isiku vahel ei saa

eksisteerida võlasuhet, järelikult ei saa olla põhi- ega kõrvalkohustust. Hageja nõue on aegunud.

Poolte vahekorra muutuse tõttu puudub käendajal kohustus. Hageja on käitunud pahatahtlikult,

kuna ei ole teavitanud kostjat tagatiste realiseerimisest. Hageja on põhjendamatult koos

kohtutäituritega venitanud sissenõudmismenetlustega. Kohtutäituril puudub õigus tagatise

realiseerimisel saadud tulemist võtta iseseisvalt maha täitemenetluse kulusid. Kostja jaoks on

arusaamatu nõude arvestus ning ebamõistlikult suur intress ja viivised. Kostja vastunõue ületab

hageja nõuet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. jaanuari 2015 otsusega hagi, mõistis K. Põllult Swedbank AS

kasuks välja 62 017,95 eurot (tagastamata krediidisumma 30 062,13 eurot + sissenõutavaks

muutunud tasumata intress 1893,69 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 30 062,13 eurot), jättis

jõusse Tartu Maakohtu 26. juuli 2011 määrusega seatud hagi tagamise abinõu ning jättis

menetluskulud K. Põllu kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on alusetu kostja vastuväide selle kohta, et tegemist oli rahatu

tehinguga. Hageja on oma kohustuse laenu ülekandmisega laenusaaja pangakontole täitnud. Ei ole

asjakohane kostja väide, et hageja peab oma kohustuse täitmise tõendamiseks esitama laenusaaja

kinnituse kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta ehk kviitungi (VÕS § 95 lg 1). Maakohus jättis

tähelepanuta kostja poolt esitatud illustreeriva materjali. Kostja viide VÕS § 709 lg-le 20 ei ole

asjakohane. Maakohus ei nõustunud kostja väitega selle kohta, et nõue on lõppenud.

Maakohus leidis, et hageja nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud. Kostja viide TsÜS

§-le 144 ei ole asjakohane. Nimetatud sätet ei kohaldata nendel juhtudel, kui seaduses on sätestatud

nõuete eraldi aegumise põhimõte, nagu seda käenduse puhul näeb ette VÕS § 68 lg 3. Hageja ütles

laenulepingu üles 05.12.2008 ning esitas kostja vastu hagi 22.02.2011 (st vähem kui kolm aastat

lepingu ülesütlemisest arvates). Maakohus leidis, et kostja viited VÕS § 196 lg-le 3 ja §-le 189 ei

ole asjakohased.

Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja peab kandma kohtutäituri kulusid (TMS § 37

lg 1, § 38 lg 1, § 174 lg 3). Kostja pole tõendanud, kuidas hageja viivitas teadlikult hüpoteegi

realiseerimisega. Samuti pole kostja tõendanud, et hageja käitus tema suhtes vastutustundetult ja

pahatahtlikult. Hageja esitas täitmisavalduse mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest.

Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et hageja on korduvalt üritanud kostjaga ühendust võtta

ning informeerida laenulepingust tulenevast võlgnevusest, laenulepingu ülesütlemisest ja

täitemenetluse algatamise kavatsusest. Laenulepingu tagatiste vähenemine hageja tegevuse

tulemusena ei ole tõendatud.

Maakohus leidis, et kostja viide VÕS §-s 97 sätestatud kohustuste vahekorra muutumisele ei ole

põhjendatud. VÕS §-s 97 sätestatu kohaldamise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja arvestas

käenduslepingu sõlmimisel sellega, et hageja nõue on hüpoteekidega kahele kinnisasjale piisavalt

tagatud.

Maakohus märkis, et intresside osas pole kostja esitanud omapoolset arvestust, mida kohus oleks

saanud kontrollida. Kohus leidis, et hageja intresside arvestus on esitatud arusaadavalt. Maakohtu

hinnangul ei ole tasumisele kuuluv viivis ebamõistlikult suur, kuna see ei ole põhinõudest suurem.

Kostja ei ole esitanud hageja vastu vastuhagi, mistõttu käesoleva menetluse raames ei saa kohus

selles osas oma seisukohta avaldada. Kui laenu võeti, siis ei näinud eeldatavasti kumbki pool ette

võimalikku nn kinnisvaramulli ja ülemaailmse majanduslangust. Käenduse andmises sisaldub

iseenesest risk arvestada asjaoluga, et põhivõlgniku maksevõime võib asjas muutuda. Kostjal oli

võimalus keelduda käenduslepingu sõlmisest või vähemalt sellest viivitamatult taganeda peale

allakirjutamist. Maakohtu hinnangul on alusetud kostja väited käenduslepingu tühisuse kohta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. K. Põld esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2015 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid vahel sõlmitud leping

ei ole rahatu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks laenusumma ülekandmist

põhivõlgnikule. Apellant viitab VÕS § 95 lg-le 1 ja § 709 lg-le 20. Tegemist ei ole raha

ülekandmisega läbi krediidiasutuse, vaid krediidiasutus ise on makse tegijaks. Hageja poolt

esitatud pangakonto väljavõte ei ole dokument, sest seda pole allkirjastatud või muul viisil

usaldusväärselt tõendatud;

2) ei ole maakohus võtnud seisukohta kostja väite osas, et juhul, kui kohus peab konto väljavõtet

maksmist kinnitavaks dokumendiks, on enamus raha selle kohaselt tagasi makstud (12.12.2006 on

tehtud makse summas 1 255 575 krooni ja saajaks on märgitud Hansapank);

3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõue ei ole lõppenud. Kui põhikohustust enam ei eksisteeri,

ei saa olla ka kõrvalkohustust. OÜ Pauper Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.2014.

Lepingu ülesütlemisega senine võlasuhe lõpeb (VÕS § 186 p 6) ning tekib uus võlasuhe –

tagasitäitmise võlasuhe. Käenduslepingus lepiti kokku üksnes laenulepingust tulenevate

kohustuste käendamises, mitte lepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste käendamises;

4) on kostja osundanud asjaolule, et nõude kujunemine on arusaamatu. Kostja ei ole esitanud

ühtegi tõendit nõude kujunemise (arvestuse) kohta. Kostjal ei ole võimalik tõendada võimaliku

laenu väljamaksmist või selle tagasimaksmist. Isegi kui viivise arvestus oleks arusaadav, on viivis

ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada. Ka olemasolevast arvestusest lähtudes on jõutud

ebaõige tulemini. Seadus ei näe ette, et kohtutäitur teostab iseseisvalt mingeid kinnipidamisi, vaid

peab kogu summa sissenõudjale üle andma. Kuivõrd hageja ütles laenulepingu üles, ei saa ta

lepingujärgset viivist nõuda, kohaldada saab vaid seadusjärgsest viivist. Viivis 0,15% päevas on

võrreldes seadusjärgse viivisega ebamõistlikult suur;

5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõue ei ole aegunud. Laenulepingu olemasolul on hageja ja

OÜ Pauper Konsultatsioonid vaheline kohustus põhikohustus ning hageja ja kostja vaheline

käenduslepingust tulenev kohustus kõrvalkohustus (VÕS § 141 p 1). Kuivõrd hageja nõue

põhivõlgniku vastu on aegunud, on aegunud ka hageja nõue kostja vastu (TsÜS § 144). Lepingu

ülesütlemisega hakkab kulgema tagasitäitmise võlasuhte aegumise tähtaeg. Apellant viitab TsÜS

§ 146 lg-le 1, VÕS § 196 lg-le 3 ja §-le 189. Tagasitäitmisest tuleneb nõue põhivõlgniku vastu

aegus ülesütlemisest kolme aasta möödumisel, s.o 05.12.2011;

6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et ühe võlgniku puhul jagatakse sissenõudmise tulem vastavalt

TMS § 174 lg-le 2. Ühe sissenõudja puhul ei ole võimalik tulemit jaotada. Antud juhul kohalduvad

üldsätted (TMS § 38 lg 2, § 43), mis ei võimalda kohtutäituril mingeid kinnipidamisi oma tasu

katteks teha. Kohtutäitur on ebaseaduslikult jätnud tagastamata 19 177,35 eurot;

7) on hageja koos kohtutäituritega põhjendamatult sissenõudmismenetlusega venitanud;

8) on kostja tõendanud, kuidas muutusid kinnisvarahinnad alates laenulepingu ülesütlemisest kuni

vara võõrandamiseni. Hageja tegevus oli pahatahtlik ja suurendas kahju;

9) on maakohtu käsitlus VÕS § 97 osas liiga lihtsustatud. Käenduslepingu sõlmimisel oli

arvestatud sellega, et hageja nõue on tagatud hüpoteegiga kahele kinnisasjale. Hüpoteekidega

koormatud kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud. Juhul kui kinnistute väärtus oleks

käenduslepingu sõlmimisel olnud sama, mis hüpoteekide realiseerimisel, ei oleks kostja

käenduslepingut sõlminud. Lepinguliste kohustuste olukord muutus hageja enda käitumise

tulemusena. Apellant viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-99-10;

10) on kostja tõendanud kinnisvaraväärtuse languse, seega ka kahju tekkimise. Kostja ei pidanud

vastuhagi esitama, vaid nõude tasaarvestamiseks piisas vastava avalduse tegemisest. Arusaamatu

on maakohtu seisukoht selle kohta, et hageja on vastutustundliku laenamise printsiipi rakendanud;

11) ei ole hageja põhivõlgniku vastu nõuet esitanud.

5. Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu vastustaja sellega, et vaidlusalune laenuleping oli rahatu. Esitatud pangakonto

väljavõttelt nähtub, et hageja kandis laenusumma põhivõlgnikule üle. Laenusaaja juhatuse

liikmena oleks kostja olnud võimalik esitada laenusaaja pangakonto väljavõte. Laenu

tagasimaksmine eeldab esmalt laenu väljamaksmist. Üheski makse selgitusest ei nähtu, et hagejale

teostati kogu laenusumma tagasimakse;

2) ei vabane käendaja käenduskohustuse täitmisest põhivõlgniku kustutamisega äriregistrist, kuna

laenuleping ei lõpe laenusaaja äriregistrist kustutamisega automaatselt. Ka käendusleping ei

lõppenud iseenesest;

3) ei muuda lepingu ülesütlemine käenduslepingus kokkulepitud tagatavaid nõudeid ja nende

iseloomu. Vastustaja viitab VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1;

4) on vastustaja teinud kõik endast oleneva nõude kujunemise selgituseks. Apellant ei ole

omapoolset arvestust esitanud;

5) öeldi laenuleping laenusaajaga üles 05.12.2009 ning hageja pöördus kohtusse 15.02.2011, seega

ei ole hageja nõue aegunud;

6) ei nõustu vastustaja sellega, et kohtutäituril puudus õigus tagatiste realiseerimisel saadud

tulemist võtta iseseisvalt maha täitemenetluse kulud. Vastustaja viitab KTS §-dele 30 ja 32, AÕS

§-le 346, TMS §-le 38. Kohtutäituri tegevuse peale oleks kostjal tulnud kaevata TMS §-s 217

sätestatud tähtaja jooksul;

7) viidi maksevõime hindamine läbi panga sisekorra eeskirjade kohaselt. Laenulepingut ja

käenduslepingut sõlmides oli kostja põhivõlgniku juhatuse liige ning ainuosanik. Vastustaja viitab

Riigikohtule lahendile nr 3-2-1-148-11. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku

ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-157-14, p 11).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

29. jaanuari 2015 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid (esindaja K. Põld)

sõlminud 05.12.2006 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas

110 311,51 eurot korteriomandi, asukohaga Taludevahe 112-18 Tallinn, ostmiseks. Samal

kuupäeval (s.o 05.12.2006) sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja võttis endale

kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste

kohane täitmine, kuid mitte rohkem kui 1 780 000 krooni (113 762,73eurot) ulatuses.

Apellandi väite kohaselt on hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid vahel sõlmitud laenuleping

rahatu, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks laenusumma ülekandmist

põhivõlgnikule (VÕS § 95 lg 1 ja § 709 lg 20).

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et tõendatud on hageja poolt laenu

summas 110 311,51 eurot ülekandmine OÜ-le Pauper Konsultatsioonid ning kostja vastupidine

väide on alusetu. Hageja poolt laenu ülekandmist OÜ Pauper Konsultatsioonid pangakontole

tõendab konto väljavõte I kd tl 11-13 ja tl 126. VÕS § 95 lg 1 mõtte kohaselt ei ole laenu andmine

tõendatav üksnes kviitungi andmisega laenu saamise kohta, vaid laenu andmist saab tõendada ka

muude kirjalike tõenditega, sh kontoväljavõttega.

Asjakohane ei ole apellandi viide VÕS § 709 lg-le 20 ning maakohus on õigesti jätnud viidatud

sätte kohaldamata.

8. Ebaõige on apellandi väide, et juhul, kui kohus peab konto väljavõtet maksmist kinnitavaks

dokumendiks, on enamus raha selle kohaselt tagasi makstud, sest 12.12.2006 on tehtud makse

summas 1 255 575 krooni ja saajaks on märgitud Hansapank. Siinkohal peab apellant arvatavasti

silmas I kd tl-l 126 olevat konto väljavõtet.

Ringkonnakohus leiab, et viidatud konto väljavõttelt nähtub, et OÜ Pauper Konsultatsioonid on

teostanud 12.06.2006 erinevaid makseid, kuid ühestki makse selgitusest ei nähtu, et laenusaaja

oleks laenu hagejale tagasi maksnud.

9. Apellandi väitel on hageja nõue tema kui käendaja vastu lõppenud, sest põhikohustust enam ei

eksisteeri (laenusaaja OÜ Pauper Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.2014) ja seega ei

saa olla ka kõrvalkohustust, s.o apellandi vastuväide seisneb selles, et käendatav kohustus on

lõppenud seetõttu, et põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud ja põhivõlgnikku kui juriidilist isikut

ei eksisteeri.

Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei

esine VÕS §-s 186 märgitud alust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et OÜ Pauper

Konsultatsioonid ja hageja vaheline laenusuhe on lõppenud. Juriidilise isiku äriregistrist

kustutamine ei too kaasa võlasuhte lõppemise. Iseenesest võib VÕS § 186 p-i 9 kohaselt lepingus

kokku leppida, et võlasuhe lõpeb juriidilise isiku äriregistrist kustutamisega, kui antud juhul ei ole

seda tehtud. Kuna laenusuhtest tulenev kohustus ei ole lõppenud, siis ei ole VÕS § 187 lg 1

kohaselt lõppenud ka käendamisest tulenev kohustus. Kostja käendajana vastutab VÕS § 145 lg 2

järgi käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Lisaks eeltoodule on käenduslepingu p-s 2 hageja ja kostja kokku leppinud, et käendaja vastutab

lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab hageja

nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuse lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja

likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral.

10. Põhjendamatu on apellandi väide, et käendaja vastutus on välistatud, sest hageja poolt

laenulepingu ülesütlemisega lõppes senine võlasuhe ning tekkis uus võlasuhe – tagasitäitmise

võlasuhe, ning käenduslepingus lepiti kokku üksnes laenulepingust tulenevate kohustuste

käendamises, mitte lepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste käendamises.

Lepingu ülesütlemise korral muutub vaid lepingulise võlasuhte sisu, kuid ei saa rääkida uute

kohustuste tekkimisest, s.o laenulepingu ülesütlemine hageja poolt ei toonud kaasa selliseid uusi

kohustusi, milliseid kostja ei käendanud käenduslepingust tulenevalt. Käenduslepingu p 1 kohaselt

vastutab käendaja (kostja) laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt

laenusaajaga ning lepingu p 4 järgi lepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev,

milliseks laenusaaja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik lepingu alusel võlgnetavad summad.

Seega käenduslepingu sõlmimisel pidi kostja aru saama, et laenulepingu ülesütlemisel peab

laenusaaja tasuma ennetähtaegselt kõik lepingu alusel võlgnetavad summad ning juhul, kui

laenusaaja seda ei tee, siis on vastav kohustus käendajal (kostjal).

11. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

Asja materjalidest nähtuvalt ütles hageja laenulepingu üles 05.12.2008, hagi on esitatud

maakohtule 15.02.2011. Arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega (kolm aastat)

ei olnud hagi esitamise ajaks nõue aegunud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-s 22, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

12. Apellandi väite kohaselt on nõude kujunemine arusaamatu ning kostja ei ole esitanud ühtegi

tõendit nõude arvestuse kohta.

Hageja on esitanud laenulepingu operatsioonide väljavõtte (I kd tl 11-13), kostjale saadetud

27.10.2008 ja 05.12.2008 võlateatised (I kd tl 16, 21, 22). Ringkonnakohtu arvates on hageja

esitatud nõude kujunemine eeltoodud tõendite alusel arusaadav ja jälgitav. Maakohus on

vaidlustatud otsuse p-des 23, 24, 32 ja 33 esitanud omapoolsed põhjendused nõude suuruse kohta

(sh põhinõue, intress ja viivised). Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate

põhjendustega ning ei korda neid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult

suur, kuna hageja ei nõua põhinõuet ületavat viivist (kohtuotsuse p 34), ning seetõttu apellandi

taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Alusetu on apellandi väide, et kuivõrd hageja ütles laenulepingu üles, ei saa ta lepingujärgset

viivist nõuda, vaid kohaldada tuleb seadusjärgsest viivist. Laenulepingu p-s 2.15 on pooled kokku

leppinud viivise määras 0,150 % päevas ning seega kuulub kohaldamisele kokkulepitud

viivisemäär.

13. Ebaõige on apellandi väide, et vastavalt TMS § 174 lg 1 sõnastusele kohaldatakse seda sätete

üksnes juhul, kui on mitu sissenõudjat. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnisasja

müümisel jagatakse kinnisasja müügist saadud tulem vastavalt TMS §-le 174 ning sätte

kohaldamine ei olene sissenõudjate arvust.

TMS § 174 lg 2 kohaselt arvatakse täitekulud jaotuskava kohaselt jagatavast tulemist maha. TMS

§ 37 lg 1 alusel on muuhulgas täitekuluks kohtutäituri tasu.

Lähtudes TMS § 37 lg-st 1 ja § 174 lg-st 2 oli kohtutäitur õigustatud kinnisasjade müügist saadud

tulemist täitekuluna kohtutäituri tasu maha arvama.

14. Alusetu on apellandi seisukoht, et hageja koos kohtutäituritega on põhjendamatult venitanud

sissenõudmismenetlusega ning hageja tegevus on olnud pahatahtlik ja kahju suurendav.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga, et apellandi poolt esitatud eelnimetatud väited on

jäänud paljasõnaliseks ning asja materjalidest ei nähtu laenu sissenõudmisel sellist hageja

käitumist, mis oleks menetlust venitav, pahatahtlik ja kahju suurendav. Kinnisvarahindade muutus

alates laenulepingu ülesütlemisest kuni vara võõrandamiseni ei näita hageja tegevuse

pahatahtlikkust. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud kohtuotsuse p-des 26, 27 ja 28,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

15. Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata VÕS §-i 97 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud

väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Apellandi väitel kuulub kohaldamisele VÕS § 97 seetõttu, et käenduslepingu sõlmimisel oli ta

arvestanud sellega, et hageja nõue on tagatud hüpoteegiga kahele kinnisasjale ning juhul, kui

kinnistute väärtus oleks käenduslepingu sõlmimisel olnud sama, mis hüpoteekide realiseerimisel,

ei oleks ta käenduslepingut sõlminud.

VÕS § 97 lg 1 näeb ette õiguse esitada lepingu muutmise nõue, kui pärast lepingu sõlmimist on

lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud muutunud ja sellega on kaasnenud lepingupoolte

kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud suurenevad

oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus väheneb oluliselt.

VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb eelkõige kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu

sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Kui muutunud asjaolud ei kuulunud lepingu

sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 lg 1

võimaldab esitada lepingu muutmise nõude vaid siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on

oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema kõik

VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud alused. Viidatud regulatsioonidest on võimalik teha ühene järeldus, et

seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel.

Seaduse kohaselt (VÕS §142 lg 1) on käendusleping reeglina ühepoolne leping (tegemist ei ole

vastastikuse lepinguga). Kuna on tegemist ühepoolse lepinguga, siis ei ole täidetud VÕS § 97

kohaldamise eeldused, s.o muutunud ei ole lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega ei

ole kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra olulist muutumist, mistõttu oleksid ühe poole

kohustuste täitmise kulud suurenenud oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus

vähenenud oluliselt.

16. Iseenesest õige on apellandi väide, et kohtumenetluses võib esitada protsessuaalse

tasaarvestuse vastuväite ning vajalik ei ole vastuhagi esitamine. Samas aga ei ole kostja tõendanud

endal sellise nõude esinemist hageja vastu, mida tal oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega

tema vastu.

Kahju sisustamisel on kostja lähtunud sellest, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, jättes hindamata äriühingu krediidivõimelisuse ja laenuga kaasnevad riskid. Maakohus

on eelnimetatud kostja väite kohta esitanud põhjendused vaidlustatud otsuse p-s 35,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Apellatsioonkaebuses

on

apellant

märkinud,

et

„Apellant

on

vastavalt

Maa-ameti

tehingustatistikale tõendanud ära kinnisvaraväärtuse languse, seega ka tekitatud kahju tekkimise.“

Ringkonnakohus märgib, et apellandil ei saa olla kahjuks, mida oleks tal võimalik tasaarvestada

hageja nõudega, kinnisvaraväärtuse langus.

17. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes

juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 järgi kui mitu

isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Käeoleval juhul on hageja esitanud hagi käendaja (ühe solidaarvõlgniku) vastu ning asja

lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, et hageja ei ole põhivõlgniku (teise solidaarvõlgniku)

vastu nõuet esitanud.

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse

peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus

menetluskulude rahalist suurust ei määra.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson