3-14-51775/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29.10.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51775

Haldusasi

Reeno Mätliku kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reeno Mätliku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reeno Mätlik

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 07.09.2015. a vastus

kohtunõudele.

2. Rahuldada Reeno Mätliku apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu

Halduskohtu 15.01.2015. a otsuse p 1. Teha vastavas osas uus otsus, millega

rahuldada Reeno Mätliku kaebus osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt

Reeno Mätliku kasuks välja kahjuhüvitis summas 101 eurot. Jätta Reeno

Mätliku kaebus muus osas rahuldamata.

3. Jätta Reeno Mätliku menetluskulud (riigilõiv) summas 900 (üheksasada)

eurot Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.11.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 20.05.2014 R. Mätliku kahju hüvitamise taotluse,

milles viimane taotles kahjutasu alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 500 eurot iga

Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. R. Mätliku väitel on Tallinna Vangla hoidnud

kinnipeetavaid ebainimlikes tingimustes, kuna enamikes kambrites jääb ühe

kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m², seega on ruumipuudus. Lisaks nimetas R. Mätlik

muude puudustena seda, et nädalas võimaldatakse ainult kord 20 minutit dušši;

kambrites puudub soe vesi, mistõttu ei ole võimalik pesta riideid; õhuakendele on

paigaldatud metallist plaadid, mis takistab värske õhu juurdepääsu ja kehakultuuriga

tegelemist; kambrites on hallitus, seenhaigused ja parasiidid; suveperioodil on

probleemiks palavus; valgustus on ebapiisav. R. Mätliku väitel pidi ta kannatama

aastate jooksul alandust ja hingelist valu. R. Mätlik märkis, et kambrist väljaspool oli

võimalik viibida 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.

2. R. Mätlik esitas 14.08.2014 kaebuse ning 23.11.2014 ja 08.12.2014 täiendavad

seisukohad. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja 500 eurot iga vanglas viibitud kuu

eest. Kaebaja põhjendused:

1) Alates 2007. aastast on kaebaja Tallinna Vanglas viibinud ca 30 kuud. Aastatel 2007-2008

ja 20122014 hoiti teda eelvangistuse ajal ebainimlikes tingimustes, kuna esinesid kahjunõudes

nimetatud puudused. Vanglas puudus võimalus teha võimlemisharjutusi kambri väiksuse tõttu,

ta oli sunnitud olema istuvas või lamavas asendis, mille tagajärjel lihastoonus langes

märgatavalt; esines õhupuudus suvekuudel ja niiskus nii riiete pesemise kui ka enda

jahutamise tagajärjel; niiskuse tekkimisel ilmusid putukad; aken ei lasknud õhku läbi, sest

selle ette on pandud metallist plaat; jalutusboksis puudus võimalus sportimiseks, sest

puuduvad vahendid ja ruumi pole ning boksi põrand võib olla kohati must; kambris on

ruumipuudus; vangla ei täida seaduse nõuet, et vaba põrandapinda on ette nähtud 2,5 m²;

puudus pesemisvõimalus peale treeningut; riiete pesu oli võimalik kord nädalas

pesemispäeval.

2) Tervislik seisund on vähese liikumise tõttu halvenenud. Äärmine ruumipuudus kambris on

kaalukas asjaolu, mida tuleb arvesse võtta otsustamisel, kas kinnipidamistingimused olid

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 seisukohast

alandavad. Eesmärk pole alusetult rikastuda ega kedagi kahjustada, vaid nõuda õiglast

karistust kahjustajale ja sellega kaasnevaid kompensatsioone. Kuuldes kohtuasjast Tunis vs

Eesti, sai kaebaja teada tegelikest asjaoludest ja mõistis, mis olukorras teda hoiti.

Sotsiaalprogrammis osalemine ja koolis õppimine tähendas sundasendis istumist ning

võimlemist jalutusboksis takistas ruumipuudus ja teiste kinnipeetavate poolt täis sülitatud

seinad ja põrand. Kohtueelses menetluses on nimetanud ka tervisele tekkinud seljakahjustust.

3. Vastuseks Tartu Halduskohtu 10.10.2014. a kohtunõudele teatas Tallinna Vangla

13.10.2014 kirjaga, et seoses kinnipeetavate poolt kahju hüvitamise taotluste massilise

esitamisega ei ole Tallinna Vangla R. Mätliku kahju hüvitamise taotlust lahendanud.

4. Tartu Halduskohus jättis 15.01.2015. a otsusega R. Mätliku kaebuse perioodi

24.09.201211.03.2014 osas rahuldamata ning kaebuse perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja

29.09.-06.10.2009 ning tervise kahjustamist puudutavates osades läbi vaatamata. Otsuse

põhjendused:

1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 09.04.2007-15.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.201211.03.2014.

Vanglas valitsenud elamistingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust pidi kaebaja teada saama

seal viibides. Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjunõude esitamise 3-

aastane tähtaeg igal korral kulgema hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna

kohtueelse menetluse taotlus on vanglale esitatud 25.04.2014, on riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada vaid perioodi

24.09.2012-11.03.2014 suhtes. Teiste perioodide osas on see oluliselt ületatud. Seadusandja

pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu

õigusvastasuse kohta. 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk, et kahju

kannatanud isikul oleks võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning

seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida.

2) Kaebuses on kaebaja viidanud mitmetele terviseprobleemidele, mis tekkisid väidetavalt

vanglas viibides. Kohtueelses nõudes on kaebaja märkinud üksnes, et pidevast

lamamisasendis olemisest võivad tekkida lamatised, lihaste närbumine ja muud

tervisekahjustused. Seda, et need ka tegelikult tekkisid, pole ta väitnud ning nõude on selgelt

sõnastanud üksnes soovina saada hüvitist alandava ja ebainimliku kohtlemise eest.

Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ei

võimalda kinnipeetaval kohtusse pöörduda nõudega, mille suhtes on läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus.

3) VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei

tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel

asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, sealhulgas ka WC ja

pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi

külgede pikkuse korrutisena. Kaebaja on 12.08.-30.09.2013 osalenud eluviisi treeningutel ja

õppinud 02.09.2013-11.03.2014 üldhariduskooli 10. klassis. Seega pole ta kogu

eelvangistuses viibitud aja jooksul pidanud olema terve ööpäev lukustatud kambris. Vastustaja

esitatud andmed kinnitavad, et vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli tagatud. Seega ei ole vangla rikkunud

õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist pole ka pesemise,

jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Väited puutuvalt

ventilatsiooni, niiskuse, valgustuse ja muu sarnase kohta jäävad paljasõnaliseks ja tagantjärele esitatutena

kontrollimatuteks.

4) Miski ei kinnita, et mõjutused olid niivõrd olulised, et see väärib rahalist hüvitist.

Tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks ebapiisavast põrandapinnast ja muudest

kinnipidamistingimustest tulenenud kannatused, vaid Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendi

Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt

asjaolu, et vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja kurtnud kinnipidamistingimuste üle ja esitas

nõude, kui sai teada EIK lahendiga väljamõistetud suurest hüvitisest. RVastS § 7 lg 1 ei luba

kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud

kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja

öeldud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-80-09.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. R. Mätlik esitas 28.01.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 15.01.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt

välja 15 000 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Ruumipuuduse ja kaebetähtaegade osas jääb kaebaja esitatud pretensioonide juurde ning

kõik muud pretensioonid eemaldab kaebusest. Kambrites on kuue kinnipeetava voodid, kapid

jms inventar, seega reaalseks isiklikuks ruumiks on 1,215-1,532 m². Põhjendatud on välistada

tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast, mistõttu tuleb maha arvutada 1,5 m² ja

seejärel arvutada isiklik pind. Kooliga oli hõivatud 114 päeva, mil sai viibida kambrist

väljaspool. Kuna sotsiaalprogrammis osales kord nädalas 1 tund, ei ole see aeg

märkimisväärne.

2) Õiguste rikkumisest sai teada, kui jõustus Tunis vs Eesti 19.12.2013. a kohtulahend. Lähtus

heausksuse põhimõttest ja arvas, et ruumipuuduse tõttu tekkinud kannatused ja

ebameeldivused peavadki kinnipidamisega paratamatult kaasnema. Võttes arvesse, et

perioodid 09.04.200715.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.2012-11.03.2014 olid ühe

jätkuperioodi sees, siis tuleb kaebetähtaega lugeda viimasest vanglast lahkumise päevast, s.o

12.03.2014. Seega oli viimane kaebuse esitamise päev 12.03.2017, kuid kahjunõue on

vanglale esitatud 18.05.2014.

6. Tallinna Vangla esitas 09.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

R. Mätliku apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastuse

põhjendused:

1) Kohus on õigesti jätnud kaebuse perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009

osas läbi vaatamata. Nõude esitamise tähtaja kulgemise alguseks ei saa lugeda hetke, millal

kaebaja sai teada vangistustingimuste väidetavast õigusvastasusest. Kaebus on esitatud

eesmärgiga saada võimalikku rahalist kasu peale EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamist.

2) Kohus on põhjalikult selgitanud, miks tuleb põrandapinna hulka arvestada WC ja

mööblialune pind. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi

kogupinnast välja. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, sest see

ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla

esimeses ja teises üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil asus, asuvad WC-d kambris.

Siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet vangla täitis, kuna kuni 13.05.2013 oli kaebajale

tagatud vähemalt 2,58 m² põrandapinda ja alates 14.05.2013 vähemalt 3,28 m² põrandapinda.

Vangla on korrastanud ventilatsioonitorustikud ja reguleerinud -süsteeme. Vahistatu vabadus

on allutatud VangS-ist tulenevatele piirangutele, seega VangS § 90 lg 3 kohaselt tuleb

vahistatut ööpäev läbi hoida lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib.

Asjaolu, et vahistatul ei ole võimalik spordisaalis viibida, ei välista vahistatutel

kehakultuuriga tegelemise võimalust, mida saab teha ka kambris või jalutuskäigul.

3) Kaebaja suhtes ei ole rikutud EIÕK art-t 3. Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei

saanud olla sellega vastuolus ega õigusvastane. EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud

siseriikliku õiguse muutmisel; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu.

7. Tallinna Vangla esitas 07.09.2015 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et kambrite nr 124,

127, 128, 135, 136 ja 143 WC suurus on 1,73 m², kambrite nr 428 ja 432 WC suurus on 1,5

m² ning kambri nr 437 WC suurus on 1,65 m². Lisaks teatas vastustaja, et kambris nr 75 oli

WC kambrist piiritlemata ega asunud eraldi ruumis. Vastustaja andmetel viibis R. Mätlik

perioodi 24.09.2012-11.03.2014 algul vahistatu staatuses ja peale 17.01.2014 süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist süüdimõistetu staatuses vastuvõtuosakonnas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et R. Mätliku apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Mätlik viibis Tallinna Vanglas perioodidel

09.04.200715.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.2012-11.03.2014. Halduskohus jättis

R. Mätliku kaebuse perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 ning tervise

kahjustamist puudutavates osades läbi vaatamata ning kaebuse perioodi 24.09.2012-

11.03.2014 osas rahuldamata. Arvestades kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väidetut, mille

kohaselt jääb ta ruumipuuduse ja kaebetähtaegade osas esitatud pretensioonide juurde ning

kõik muud pretensioonid eemaldab kaebusest, järeldab ringkonnakohus, et

apellatsiooniastmes on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise osas üksnes seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega ning kaebuse

läbi vaatamata jätmise osas perioodidel 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.06.10.2009 tekkinud

kahju väljamõistmiseks. Seega kaebaja poolt halduskohtus esile toodud muude

kinnipidamistingimuste üle apellatsiooniastmes vaidlus puudub.

10. Järgnevalt teeb ringkonnakohus kindlaks, kas halduskohus jättis kaebaja kahju hüvitamise

nõude perioodide 09.04.200715.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas õigesti läbi vaatamata (I);

annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatusele seonduvalt kambri

põrandapinna väiksusega (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab

menetluskulud (III).

I

11. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval, karistusjärgselt

kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu

poole pöörduda vaid tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses

sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg 1

järgi peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest

esitamisest arvates. Käesoleval juhul jättis vangla kaebaja 20.05.2014 registreeritud

taotluse tähtaegselt ehk kahe kuu jooksul lahendamata. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et

kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, võib

kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

Kuna kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 14.08.2014, oli kaebus halduskohtule

tähtaegne.

12. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise

nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus

nr 3-3-1-41-10, p 12). Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast

kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19).

Kuna vangla käesoleval juhul kaebaja kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt menetleda ja

lahendada ei jõudnud, kontrollis halduskohus põhjendatult ka seda, kas kahjunõue

vanglale oli esitatud riigivastutuse seaduses sätestatud korras tähtaegselt, kuna

nimetatust oleneb, kas lugeda kaebaja kohtueelne menetlus läbituks või mitte.

Kohtuotsuse põhjenduste p-s 6 leidis halduskohus, et kaebaja pidi vanglas valitsenud

elamistingimustest ja nende tõttu tekkinud kahjust teada saama juba seal viibides,

millise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. Sellest tulenevalt luges halduskohus

RVastS § 17 lgs 3 ettenähtud kaebetähtaja järgituks vaid perioodi

24.09.201211.03.2014 osas ning perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja 29.09.-

06.10.2009 osas selle oluliselt ületatuks. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal,

et kuna perioodid 09.04.2007-15.05.2008, 29.09.-06.10.2009 ja 24.09.2012-

11.03.2014 olid ühe jätkuperioodi sees, siis tuleb kaebetähtaega lugeda viimasest

vanglast lahkumise päevast, s.o 12.03.2014 ning kahjunõue on tervikuna tähtaegselt

esitatud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, kuna kaebaja poolt

kaebetähtaja arvestamise kohta antud tõlgendus ei ole kooskõlas RVastS § 17 lgs 3

sätestatuga.

13. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on

sedastanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused

muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla

alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või

peab sellest teada saama. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS §

17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva

toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega hakkab

jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui

lõppes toiming, millega kahju tekitati. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata

kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama

kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13,

p-d 13 ja 14). Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui isiku kinnipidamistingimused on

vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised

lugeda eraldiseisvateks toiminguteks (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15,

p 13).

14. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega

vanglas, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt

siis, kui lõppes tema hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada

väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja

29.09.06.10.2009 osas vastavalt 16.05.2008 ja 07.10.2009 seisuga, mil hakkasid kulgema

kahju hüvitamise taotluste esitamise tähtajad RVastS § 17 lg 3 alusel. Seega kujuneb kaebaja

viimaseks kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks vastavalt 16.05.2011 ja 07.10.2012.

Kaebaja kahjunõue vanglale on koostatud alles 18.05.2014 (vanglas registreeritud 20.05.2014,

halduskohus on otsuse p-s 6 ekslikult märkinud 25.04.2014). Eeltoodust lähtuvalt on

ringkonnakohtu hinnangul halduskohus otsuses asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja

on esitanud kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegselt perioodide 09.04.2007-15.05.2008 ja

29.09.-06.10.2009 osas.

15. RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle

põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahjust teadasaamise

hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku

hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust

(Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Seega, kuna kohtupraktika puudutab

üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole

oluline see, millal kaebaja sai EIK seisukohtadest teada.

16. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja

mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades

analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja

toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja ei ole mõjuva

põhjusena nimetanud mingeid muid asjaolusid peale EIK kohtulahendist Tunis vs Eesti

teadasaamise. Eelnevale tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole

Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 09.04.2007-

15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-

aastasest tähtajast ning puudub ka alus tähtaja ennistamiseks. Seega on halduskohus

otsuses põhjendatult jätnud eelnimetatud perioodide osas R. Mätliku kaebuse läbi

vaatamata põhjendusega, et kaebajal oli nõuetekohane kohtueelne menetlus läbimata.

17. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendustele lisaks

täiendavalt märkida, et R. Mätliku kaebus kuulub läbivaatamata jätmisele HKMS §

151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, sest R. Mätliku kaebust perioodide 09.04.2007-

15.05.2008 ja 29.09.-06.10.2009 osas ei saa tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 lubatavaks

lugeda, kuivõrd kaebaja ei ole selles osas kohustuslikku kohtueelset menetlust

nõuetekohaselt läbinud.

II

18. Järgnevalt uurib ringkonnakohus seda, kas halduskohus jättis põhjendatult kaebaja kahju

hüvitamise nõude perioodi 24.09.2012-11.03.2014 osas rahuldamata. Asjas ei ole vaidlust

selle üle, et perioodil 24.09.2012-11.03.2014 viibis R. Mätlik Tallinna Vangla kambrites nr 75,

124, 127, 128, 135, 136, 143, 428, 432 ja 437. Nimetatud kambrite WC aluse pinna suuruse

kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus vastustaja 07.09.2015. a vastuse kohtunõudele asja

materjalide juurde ja loeb asjas tuvastatuks, et WC suurus kambrites nr 124, 127, 128, 135,

136 ja 143 on 1,73 m², kambrites nr 428 ja 432 on 1,5 m² ja kambris nr 437 on 1,65 m².

19. Halduskohus on otsuse p-s 10 asunud seisukohale, et kambri põrandapinnast ei tule maha

arvata WC alust pinda. Kaebaja arvamuse kohaselt tuleb kambri põrandapinnast maha arvata

ka WC alune pind. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse

võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt

liikuda lisaks kambri elupinnale. Ka ei ole see kasutatav väljaspool selle otstarvet. EIK on

19.12.2013. a otsuses nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on halduskohus käesolevas asjas

kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda

ei arvata kambri üldpinnast välja.

20. Halduskohus on otsuse p-s 15 vastustaja esitatud andmete alusel lugenud tuvastatuks, et

vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja

jooksul. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse

pinna põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.

Vastustaja esitatud andmete alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis

24.09.09.10.2012 kambris nr 143, kus sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kinnipeetava kohta

põrandapinda 2,36-3,54 m² (kambris 4-6 kinnipeetavat), millest 2,36 m² 10-l päeval

(25.09.2012-04.10.2012), 2,83 m² 1-l päeval (24.09.2012) ja 3,54 m² 5-l päeval

(05.09.10.2012); 10.-11.10.2012 ja 13.02.2014 kambris nr 136, kus kinnipeetava kohta oli

2,33,44 m² põrandapinda (kambris 4 ja 6 kinnipeetavat), millest 2,3 m² 2-l päeval

(10.11.10.2012); 12.10.-18.12.2012 kambris nr 127, kus kinnipeetava kohta oli 2,33-4,66 m²

põrandapinda (kambris 3-6 kinnipeetavat), millest 2,33 m² 55-l päeval (12.10.-07.11.2012,

09.13.11.2012, 19.-25.11.2012, 27.11.2012, 29.11.-06.12.2012 ja 11.-17.12.2012), 2,79 m²

4l päeval (08.11.2012, 28.11.2012, 10.12.2012 ja 18.12.2012), 3,49 m² 8-l päeval

(15.18.11.2012, 26.11.2012 ja 07.09.12.2012) ja 4,66 m² 1-l päeval (14.11.2012);

19.12.201206.03.2013 kambris nr 437, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu

perioodi jooksul (78 päeva) 2,69 m² (kambris 6 kinnipeetavat); 08.-27.03.2013 kambris nr

428, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu perioodi jooksul (20 päeva) 2,65 m²

(kambris 6 kinnipeetavat); 28.03.-16.05.2013 ja 22.05.2013-05.02.2014 kambris nr 432, kus

kinnipeetava kohta oli 2,487,45 m² põrandapinda (kambris 2-6 kinnipeetavat), millest 2,48 m²

34-l päeval (01.-11.04.2013, 15.-25.04.2013 ja 02.-13.05.2013), 2,98 m² 186-l päeval

(28.31.03.2013,

12.-14.04.2013,

26.-29.04.2013,

14.-15.05.2013,

22.05.2013,

24.05.26.06.2013, 28.-30.06.2013, 02.07.-22.10.2013 ja 24.10.-14.11.2013), 3,73 m²

87l päeval (16.05.2013, 23.05.2013, 27.06.2013, 01.07.2013, 23.10.2013 ja

15.11.201304.02.2014), 4,97 m² 2-l päeval (30.04.-01.05.2013) ja 7,45 m² 1-l päeval

(05.02.2014); 06.-12.02.2014 kambris nr 135, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kogu

perioodi jooksul (7 päeva) 3,59 m² (kambris 4 kinnipeetavat); 13.02.2014 kambris nr 136, kus

kinnipeetava kohta oli põrandapinda 1l päeval 3,44 m² (kambris 4 kinnipeetavat);

14.26.02.2014 kambris nr 124, kus kinnipeetava kohta oli 3,57-4,76 m² põrandapinda

(kambris 3-4 kinnipeetavat), millest 3,57 m² 12-l päeval (14.-25.02.2014) ja 4,76 m² 1-l

päeval (26.02.2014) ning 27.02.-11.03.2014 kambris nr 128, kus kinnipeetava kohta oli

põrandapinda kogu perioodi jooksul (13 päeva) 3,57 m² (kambris 4 kinnipeetavat). Kuna

kambri nr 75 WC suuruse kohta ei ole vastustaja andmeid esitanud, võtab ringkonnakohus

aluseks selles osas kambri üldpinna suuruse. Kaebaja viibis 17.-21.05.2013 (5 päeva) kambris

nr 75, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 7,6 m² (kambris üksinda).

21. Seega ajavahemikul 24.09.2012-11.03.2014 oli kambrites põrandapinda kaebaja kohta alla

3 m² kokku 390-l päeval, s.h alla 2,5 m² kokku 101-l päeval, ning üle 3 m² kokku 143-l

päeval. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et

kaebajale oli tervel vaidlusalusel perioodil tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind.

Küll aga nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et 2,5 m2 ja seda ületava isikliku

põrandapinna puhul puudub alus lugeda kaebaja kinnipidamistingimusi iseenesest

õigusvastasteks.

22. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 24.09.2012-11.03.2014 sätestas VSkE § 6

lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis sätestab

VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ja kambris

vähemalt 3 m² põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse

õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei

saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel.

Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud

lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumidest. EIK 12.03.2015. a lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr

7334/13) leidis kohus, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla

3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Antud asjas

eitati artikli 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi väljaspool kambrit

liikuda, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja

kaebajal oli isiklik voodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses

asjas nr 341914 leidnud, et ainuüksi 2,5 m2 suurune kambripind isiku kohta ei ole niivõrd

intensiivne rikkumine, et seda tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks ja rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et

kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik

liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse kontrollimiseks tuleb hinnata seda,

millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil

(otsuse p 44).

23. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud muude kambri tingimuste õigusvastasust,

vaid ainult seda, et talle ei olnud tagatud piisav põrandapind. Seega loeb ringkonnakohus, et

vaidlust kambri muus osas nõuetekohasuse üle ei ole. Ringkonnakohus peab võimalikuks

arvestada ka vastustaja 28.11.2014. a vastuses kaebusele p-s 27 nimetatud vangla tingimusi

kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus,

nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši

kasutamise võimalus, oma voodikoht, voodipesu vahetamine reeglina 2 korda kuus, öörahu kl

22.00-6.00, lisaks on kaebaja kasutanud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks, ka oli

tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid,

televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda

kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Lisaks

arvestab ringkonnakohus, et kaebaja viibis algselt vanglas vahistatu staatuses ja peale

17.01.2014 süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist süüdimõistetu staatuses vastuvõtuosakonnas.

Seejuures arvestab ringkonnakohus ka seda, et kaebaja on osalenud ajavahemikul

12.08.201330.09.2013 sotsiaalprogrammis „Eluviisi treening“ ja ajavahemikul

02.09.201311.03.2014 on võtnud osa Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi 10. klassi

õppetööst (tl 72), seega on kaebajal olnud võimalik viibida 289 päeva jooksul kambrist

oluliselt rohkem väljas kui ainult 1-tunnisel jalutuskäigul. Õige on seetõttu halduskohtu

järeldus, et kaebaja ei pidanud kogu eelvangistuses viibitud aja jooksul olema terve ööpäev

lukustatud kambris. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et ajaperioodidel, mil

kaebaja isikliku pinna suurus erinevates kambrites oli 2,5 m2 ja üle selle, tuleks kaebaja

kinnipidamistingimusi ka muid asjaolusid arvestades õigusvastaseks pidada.

24. Mis puudutab kaebaja viibimist kambrites, kus isikliku pinna suurus jäi alla 2,5 m2,

märgib ringkonnakohus järgmist. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 20 tuvastas,

viibis kaebaja alla 2,5 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites kokku 101-l päeval

järgnevalt: kambris nr 143 perioodil 25.09.2012-04.10.2012 (kokku 10 päeva); kambris nr

136 perioodil 10.11.10.2012 (kokku 2 päeva); kambris nr 127 perioodidel 12.10.-07.11.2012,

09.13.11.2012, 19.25.11.2012, 27.11.2012, 29.11.06.12.2012 ja 11.-17.12.2012 (kokku 55

päeva) ning kambris nr 432 perioodidel 01.11.04.2013, 15.-25.04.2013 ja 02.-13.05.2013

(kokku 34 päeva). Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites nr 143, 136,

127 ja 432 ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, st

ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane

põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult

järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite

ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt

vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi.

25. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Ringkonnakohus on seisukohal, et 101 päeva

jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud

miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda, on tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille

puhul on reeglina põhjendatud välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS

§ 9 lg 1 järgi. Arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust koosmõjus asjaoluga, et muude

kambri tingimuste rikkumist ei ole tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista

kaebajale välja kahjuhüvitise iga päeva eest summas 1 eurot, kokku 101 päeva eest seega 101

eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus R. Mätliku apellatsioonkaebuse rahuldamata.

III

26. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus R. Mätliku apellatsioonkaebuse

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 15.01.2015. a otsuse p 1 osas, millega

kaebus perioodi 24.09.2012 kuni 11.03.2014 osas rahuldamata jäeti ning teeb vastavas osas

uue otsuse, millega rahuldab R. Mätliku kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt R.

Mätliku kasuks välja kahjuhüvitise summas 101 eurot. R. Mätliku kaebus jääb muus osas

rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu

Halduskohus vabastas 16.10.2014. a määrusega (tl 42-43) kaebaja täielikult riigilõivu 450

euro tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 16.02.2015. a määrusega (tl

116116p) kaebajale menetlusabi andmist. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,67%), tuleks

Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 6 eurot ja 3 senti. Vastavalt HKMS § 108 lõikele

11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lõikele 11 leiab ringkonnakohus, et vaid 6 euro ja 3

sendi väljamõistmine riigituludesse oleks ebamõistlik, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud

(riigilõiv) summas 900 eurot tervikuna Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel