3-15-475/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-475

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

A.E.a kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta rahuldamata A.E.a taotlus täiendavate tõendite

kogumiseks ja meditsiinilise ekspertiis korraldamiseks.

2. Jätta A.E.a kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. november 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 26. veebruaril 2015 esitas A.E.a riigi õigusabi korras määratud esindaja Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles nõuti Tallinna Vanglalt arstiabi mittevõimaldamise ja alandavate tingimustega

tekitatud kahju hüvitamist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse

esitamisel.

2. Tallinna Halduskohus andis 9. märtsil 2015 asja kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.

3. Tartu Halduskohus jättis 2. aprillil 2015 kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks ehk oma nõude selgitamiseks.

4. 13. aprillil 2015 esitas kaebaja kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse.

5. Tartu Halduskohus vabastas 17. aprillil 2015 kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ning määras

tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 15 eurot. Ühtlasi lõpetas kohus A. E.ale riigi õigusabi osutamise.

6. 28. mail 2015 tagastas Tartu Halduskohus kaebuse ühest vanglast teise ümberpaigutamisega

põhjustatud tervise halvenemisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Samas võttis

kohus menetlusse A. E.a kaebuse Tallinna Vangla vastu 10 000 euro saamiseks ravi

mittevõimaldamise ja kinnipidamistingimustest põhjustatud tervise halvenemisest tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

7. Tallinna Vangla palub 19. juuni 2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.

8. 7. septembril 2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis

kaebajale tähtaja Tallinna Vanglasse saabumisele eelnevalt tekkinud ravivajaduse kohta tõendite

esitamiseks 9. oktoobrini 2015 ning menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamiseks 9. oktoobrini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks 16. oktoobrini 2015. Ühtlasi teatas kohus, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks 29.

oktoobril 2015.

9. Tartu Halduskohtusse saabus 9. oktoobril 2015 A. E.a avaldus ravivajaduse tõendamise kohta.

Kaebuse põhjendused

10. 25. novembril 2013 paigutati A. E. Tallinna Vanglasse. Ta andis kontaktisikule igal kohtumisel

teada, et vajab ravi. Ta pääses 27. jaanuaril 2014 perearsti ning 28. jaanuaril 2014 kirurgi

vastuvõtule, kes määras uuringud. 5. märtsil 2014 paigutati kaebaja ümber Tartu Vanglasse ning

uuringud katkesid. Tagajärjeks olid kestvad piinavad valud, ebamugavustunne, takistatud liikumine

ja tegevusvabadus.

11. Tallinna Vanglas viibides kaebajal konflikte ja erimeelsusi ei olnud. 5. detsembril 2013 paigutati

ta kartserihoone kambrisse, kus oli jahe, mistõttu tuli magades teki peale panna ka jope. Kambris

puudusid kapp, riiul ja nagi isiklike esemete paigutamiseks. Aken oli kaetud tihedate trellidega ning

väljast osalise plekk-kattega. WC on eraldamata, söögilaua läheduses ning see haiseb, kuna seda

pole võimalik katta. Üksikkambrisse paigutamine on kaebaja hinnangul karistav meede, millel on

pikaajaliselt tervist kahjustav mõju. Kontaktisikuga polnud vahel võimalik kohtuda nädalate kaupa.

Kontaktisikuga kohtumisest aga sõltub, kas vahistatu saab kaplani vastuvõtule, internetti kasutada,

infot ravijärjekordade kohta jne. Ka raamatuid sai A. E. sel perioodil raamatukogust tellida vaid ühe

korra. Kaplan külastas teda kolm korda, mida on samuti vähe. Kaebajal ei võimaldatud tegeleda

kehakultuuriga ega töö või hobitegevusega.

12. Ka hilisematel etapeerimistel Tallinna Vanglasse oli kambrites külm ja räpane, puudusid kohad

isiklike asjade hoidmiseks, WC haises kaplani ega raamatukogu teenuseid kasutada ei saanud.

Mõnes kambris puudus ka elektripistik, mis ei võimaldanud isiklikke elektriseadmeid kasutada. Ka

valgustus ei vastanud nõuetele. Kogu aja, mis ta pidi viibima kartserihoones, pidi ta taluma kell 6 –

22 ukse taga kõlaritest kostvat valju muusikat. Kokku toimus kaebaja õiguste rikkumine perioodil

25. novembrist 2013 kuni 16. juunini 2014.

Vastustaja vastuväited

13. Vastustaja selgitab, et A. E. viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 25. novembrist 2013 kuni 5.

märtsini 2014, 14. märtsist 2014 kuni 19. märtsini 2014, 2. aprillist 2014 kuni 9. aprillini 2014, 25.

aprillist 2014 kuni 28. maini 2014 ning 11. juunist 2014 kuni 18. juunini 2014. Kaebaja tervisekaardi

25. novembri 2013 sissekandest nähtuvalt on kaebajal olnud vasaku käeluu murd ning käe liikuvus

on takistatud ja see valutab. Tallinna Vangla on kaebaja suunanud kirurgi ja eriarsti vastuvõtule

täpsustamaks käe seisundit, samuti on talle teostatud uuringud vastavalt kaebustele. Lähtudes

kaebaja tervisekaardi andmetest ei ole kaebajal 30. oktoobri 2014 seisuga ravivajadust tuvastatud ei

Tallinna ega Tartu Vanglas. Ortopeed dr Vladimir Rusnak on 8. oktoobril 2013 käevigastuse

leevenduseks

näidustanud

säästva

režiimi,

valuvaigistava

plaastri,

ortoosi

ning

ravikehakultuuriharjutusi suurendamaks ja taastamaks küünarliigese liikuvust. Seega oli tehtud

kaebajale ettekirjutus vajalike toimingute sooritamiseks, mille kohaselt tuli kaebajal endal teha

vajalikke harjutusi, mis kaebaja küünarliigese liikuvust oleks parandanud. Kaebaja tervisesiundi

parendamine oli kaebaja enda vastutusel. Kaebaja paigutati kinnipidamisasutusse poolteist kuud

pärast vigastuse saamist, mistõttu ei ole vastustajal andmeid vangistuse eelselt tuvastatud

ravivajaduse kohta. Kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi tõendit selle kohta, et tema tervis oleks

vangla tegevuse tulemusel kahjustada saanud ning et vangla oleks rikkunud tervishoiuteenuse

lepingust tulenevaid kohustusi.

14. Seoses kinnipidamistingimustega märgib vastustaja, et Tallinna Vangla puhul on tegemist vana

ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega

ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Kambritesse, mis on reeglina kasutusel

kartserikambritena, paigutatakse näiteks julgeolekuohu esinemisel ka tavarežiimil kinnipeetavaid.

Kambrites on tagatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lõikes

4 sätestatud esemed. Kuna kartserikambri sisutusse ei kuulu panipaigad, siis kappe kambrites ei ole,

samas aga oli kaebaja eelnimetatud kambris üksinda ning sai kapi asemel hoiustada endaga kaasas

olnud esemeid nt laual, vabal pingil või naril. Kambrites on kraanikauss isikliku hügieeni eest

hoolitsemiseks ja WC. WC jääb väljapoole kambri vaateava ulatust. WC kohal on toru, millest

hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kambri üldise korra ja puhtuse

tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele WC

puhastusvahend. Kartserikambrites on olemas loomulik ventilatsioon. Õhuhulka kambris on

võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Aknast tuleb loomulik valgus ja täiendav

valgus on tagatud laevalgustiga. Valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja

kirjatööks. Eelnimetatud kambrites viibimise ajal ei olnud kaebajal võimalik televiisorit vaadata,

kuna kambrites puuduvad elektripistikud. Samas oli võimalik kuulata koridoris mängivast raadiost

kostvaid raadioprogramme. Vastustaja ei ole mõõtnud mürataset kartserikambrites kaebaja seal

viibimise perioodil, kuivõrd ei kaebaja ega ka teised kaebajaga samal perioodil kartserikambrites

viibinud kinnipeetavad ei ole väidetavalt liiga valjult mängiva raadio osas pretensioone esitanud.

Küll aga on vastustaja teostanud kartserikambrites mürataseme mõõtmise 10. oktoobril 2014 ning

siis kõrvalekaldeid vastavates näitudes ei tuvastatud. Vastustaja ei ole ka teostanud temperatuuri

mõõtmisi kaebaja poolt märgitud kartserikambrites, kuna kaebaja ei ole vanglale väidetavast

madalast temperatuurist märku andnud, kuid 2013. aasta detsembris erinevates kartserikambrites

teostatud temperatuuri mõõtmiste käigus puudusi ei tuvastatud. Kuivõrd kambrite temperatuur

tagatakse ühise keskküttesüsteemi kaudu, siis ei saa kambrites olev temperatuur olulisel määral ka

erineda.

15. Kambrid nr 119 ja 121 asuvad vastuvõtuosakonnas, kuhu kinnipeetavad paigutatakse üldjuhul

lühiajaliselt vanglasse saabumisel või vanglast lahkumisel. Kambrites on kolm voodikohta, laud,

istekohad, nagid, kraanikauss ja Aasia tüüpi WC. Kambris on olemas osaliselt sund- ning osaliselt

loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka

reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. On tõsi, et seintelt puudusid pistikupesad, sest

nimetatud kambris kinnipeetavad elektriseadmeid ei kasuta, kuna paiknevad ootekambris

lühiajaliselt. WC-süsteem on analoogne kartserikambriga, kambris on kunstlik valgustus laes

paikneva valgusti näol. Ka kambri WC-s oli valgustus tagatud. Sooja vee tagamist kambris

vangistust reguleerivad õigusaktid ei nõua.

Kohtu seisukoht

16. 28. mai 2015 määrusega on kohus menetlusse võtnud A. E.a kaebuse ravi mittevõimaldamise ja

kinnipidamistingimustest tingitud tervise halvenemisega põhjustatud mittevaralise kahju rahas

hüvitamiseks. Määruses toodud põhjendustel leidis kohus, et kaebaja ei ole esitanud nõuet rahalise

hüvitise saamiseks inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise tõttu. Kaebaja on

määruse kätte saanud 29. mail 2015 ega ole edasises menetluses kohtu seisukohta kahtluse alla

seadnud. Seetõttu hindab kohus järgnevalt üksnes nõuet kaebaja tervise võimaliku kahjustamisega

põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ega võta seisukohta küsimuses, kas Tallinna Vangla

kinnipidamistingimused kogumis võisid olla kaebaja inimväärikust alandavad.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama

seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud

kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS 7 lg 2).

Eeltoodud sätetest tuleneb, et kahju nõude rahuldamise eelduseks on isikul sellise kahju tekkimine,

mis on põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega.

18. Kaebaja väidab terviskahju tekkimist kahel alusel, esiteks vasaku käe luumurru ravimata jätmise

ning teiseks Tallinna Vangla olmetingimustest põhjustatud tervise halvenemise tõttu. Kohus hindab

kumbagi alust eraldiseisvalt.

19. Riigikohus on 21. detsembri 2010 otsuses asjas nr 3-3-1-69-10 (p. 9) selgitanud, et

tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud

kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja

valdkonnaseadused. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse (VangS) § 52

lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte

aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega

eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus.

Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud

kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.

Seega ei saa halduskohus ka käesolevas asjas hinnata, kas kaebajale tervishoiuteenuse osutamine

Tallinna Vanglas oli nõuetekohane ega lahendada nõuet mittekohase kvaliteediga tervishoiuteenuse

osutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Halduskohtu pädevuses on otsustada, kas vastustaja on

taganud kaebajale juurdepääsu tervishoiuteenusele VangS §-des 52 ja 53 sätestatud ulatuses ja

võimaldanud saada arsti määratud ravi ning lahendada eelnevaga seonduv kahju hüvitamise nõue.

20. Kaebusest nähtuvalt heidab kaebaja vastustajale ette, et käeluumurru paranemine ei ole olnud

täielik, nimelt ei ole taastunud küünarliigese liikuvus põhjustades kaebajale ka valu.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai vigastuse ca poolteist kuud enne Tallinna Vanglasse

paigutamist. Kaebaja terviskaardi väljavõttest (tl 61 pöördel) nähtuvalt on Tallinna Vanglasse

saabumisel toimunud tema terviseseisundi hindamine 25. novembril 2013. Selle käigus on ära

märgitud ka vaidlusalune luumurd ning määratud kaebajale perearstile vastuvõtu aeg 27.

novembriks 2013. Perearsti vastuvõtule pääsemine nimetatud ajal ei ole tuvastatud.

Kohtu hinnangul kinnitab terviskaardi väljavõte vastustaja seisukohta, et Tallinna Vanglasse

paigutamisel ei esitanud kaebaja tõendeid varasema ravi kulu või edasise ravivajaduse kohta ega

isegi väitnud tuvastatud ravivajaduse esinemist. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamisel

tähendust kaebaja terviseandmetel 2013. aastal enne Tallinna Vanglasse paigutamist ega

registreeringutel arsti juurde pääsemiseks. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus sellekohaste

tõendite kogumiseks.

21. Terviskaardi väljavõtte järgnevatest kannetest ilmneb, et kaebajat ei viidud perearsti vastuvõtule

18. detsembril 2013 kaebaja saatmiseks vaba vanglateenistuse ametniku puudumise tõttu. Perearsti

vastuvõtule pääses kaebaja alles 27. jaanuaril 2014 ning kirurgi vastuvõtule 28. jaanuaril 2014.

Seejärel on perearst ja kirurg kaebajat vigastusega seoses korduvalt konsulteerinud ja arsti

ettekirjutusel on läbi viidud erinevaid uuringuid. Samas ei nähtu terviskaardi kannetest, et oleks

tuvastatud ravivajadus, mille elluviimist Tallinna Vangla ei võimaldanud. Samuti ei kinnita

terviskaardi andmed, et luumurru põhjustatud vaevused oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal

süvenenud või muutunud pöördumatuks ravi viibimise tõttu. Ka 9. aprillil 2015 digiloo

haigusjuhtumi sissekandest (tl 66) ei saa teha sellist järeldust. 8. oktoobril 2013 digiloo

haigusjuhtumi sissekandest (tl 64-65) nähtub vastupidiselt, et kaebaja vigastuse edasiseks raviks

nähti ette säästev režiim ja füsioteraapia. Asjas kogutud tõenditest ei ilmne, et käesoleva ajani oleks

meditsiiniteenuse osutamise käigus selgunud konkreetne ravivajadus. Kaebaja kinnitusel peeti ta

kinni 21. novembril 2013, s.o ca 6 nädalat pärast vigastuse saamist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta

selle aja jooksul oleks luumurrust paranemisega seoses arsti poole pöördunud ravivajaduse

selgitamiseks. Seetõttu on kohtul kahtlus, et eelkõige kaebaja võib olla olnud mitte piisavalt hoolas

oma tervise suhtes. Kaebaja etteheitest selle kohta, et tal ei võimaldatud Tallinna Vanglas

kehakultuuriga tegeleda (tl 4) järeldub aga, et kaebaja ise pidas oma tervislikku seisundit sedavõrd

heaks, et see lubas ka aktiivset liikumist.

22. Kohtu hinnangul on Tallinna Vanglale etteheidetav üksnes viivitus kaebaja perearsti vastuvõtule

saatmisel. Tervisekaardi sissekanded kinnitavad, et alates 27. jaanuaril 2014 perearsti vastuvõtust

on kaebaja Tallina Vanglas viibimise ajal olnud tagatud juurdepääs meditsiiniteenusele. Ka A. E.

ise ei ole väitnud, et Tallinna Vangla oleks hiljem takistanud kaebaja pääsemist perearsti või kirurgi

vastuvõtule või põhjustanud mõne meditsiinilise uuringu ärajäämise. Kaebaja on seostanud

katkestusi

meditsiiniteenuse

osutamises

enda

ümberpaigutamisega

teistesse

kinnipidamisasutustesse.

Nendel asjaoludel ei ole tuvastatud, et ca kahekuune viivitus Tallinna Vanglas perearsti vastuvõtule

pääsemisel oleks mõjutanud negatiivselt kaebaja tervislikku seisundit või muutnud luumurrust

tingitud vigastuse pöördumatuks. Arvestades, et kaebaja pole esile toonud, milline ravi tal Tallinna

Vangla tegevusetuse tõttu õigeaegselt saamata jäi, käesoleva ajani ei ole erinevad kirurgid aktiivset

ravi näidustanud, kaebaja ise ei olnud enne tema kinnipidamist 21. novembril 2013 enda

ravivajadust selgitanud ei pea kohus põhjendatuks määrata meditsiinilist ekspertiisi kaebaja

tervisliku seisundi ja selle põhjuste selgitamiseks. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus

meditsiinilise ekspertiisi korraldamiseks

23. Toodud põhjustel on kohus seisukohal, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et puudused kaebaja

vasaku käe küünarvarre liikuvuses oleks tingitud kohase ravi viibimisest. Seetõttu ei ole alust pidada

Tallinna Vangla põhjustatud viivitust perearsti vastuvõtule pääsemisel kaebaja käesolevaks ajaks

kujunenud tervisliku seisundi põhjuseks ning kaebajal ei ole terviskahju eest rahalise hüvitise

saamiseks Tallinna Vanglalt.

24. Kaebuses on A. E. kirjeldanud Tallinna Vangla kambrite olmetingimusi tuues esile asjaolud,

millega ta rahul ei ole. Samas ei seosta kaebaja puudujääkidega olmetingimustes konkreetseid

tagajärgi oma tervislikus seisundis, märkides (tl 4) üksnes, et tal on diagnoositud depressioon ja see

süveneb.

Kaebaja tervisekaardi andmetest ilmneb, et A. E. on kaevanud meeleolu alanemist juba 2009. aastal

(tl 61 pöördel). 20. jaanuaril 2014 on psühhiaater märkinud (tl 61 pöördel) kaebaja põhimeeleolu

mõõdukat alanemist. Sama on märgitud ka 26. mail 2014 toimunud vastuvõtul (tl 62). 13. oktoobril

2014, s.o ajal mil kaebaja oli juba ca 4 kuud viibinud Tartu Vanglas, on arst nentinud melanhoolse

depressiooni süvenemist, kuid seda seoses vangistuses viibimisega üldiselt.

Kohus leiab, et tervisekaardi andmed ei kinnita kaebaja väidet, et Tallinna Vangla olmetingimused

on olnud depressiooni süvenemise põhjuseks. Pidades silmas, et kaebaja on viibinud Tallinna

Vanglas pärast 5. märtsi 2014 kahel perioodil üksnes lühiajaliselt, kaebaja on vangistuse

täideviimise ajal ka varem meeleolu langust väitnud ning hiljem 2014. aastal on depressiooni

süvenemist seostatud vangistusest tingitud vabaduse kaotusega, tuleb eitada sellise kvaliteediga

põhjuslikkust, mis annaks alust pidada Tallinna Vanglat vastutavaks kaebaja tervise halvenemise

eest.

25. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebuses toodud asjaoludel ei vastuta Tallinna Vangla

A. E.a tervise võimalikust kahjustumisest tingitud mittevaralise kahju eest.

Kaebus jääb rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei

mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik