1-14-9056/174 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja viis

28. oktoober 2015, kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-14-9056

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 30. septembri

2015 määrus, millega K.

jäeti tingimisi

B

enne tähtaega vangistusest vabastamata

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Süüdimõistetu K.B, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 30. septembri 2015 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva

jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

K. jäeti tingimisi ennetähtaegselt vabastamata talle Viru Maakohtu 31.

B

detsembri 2014 otsuse alusel mõistetud karistusest KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi.

Karistusaja algus on 1. juuli 2014 ja lõpp 29. veebruar 2016. Maakohtu põhistused olid

seejuures kokkuvõetuna järgmised.

2.

K. on kriminaalkorras karistatud 12 korral, sh 8 korral reaalse

B

vangistusega. Tema kuritegude dünaamika on jäänud samaks – süstemaatilised kuriteod, mis

on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil narkootikumide ostmiseks. Alates 1999.

aastast on K.

käitumine muutusteta. Kohus leidis, et K.

puudub

B

B

motivatsioon kuritegelikust käitumisest hoiduda. Kohtul ei kujunenud kindlust selles, et isik

vabanemisel majanduslike raskuste tekkimisel uusi varavastaseid kuritegusid toime panema ei

hakka. Uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks on narkosõltuvus. Samuti on uue kuriteo

riskiprotsenti hinnatud kõrgeks (72%). Kohus märkis sedagi, et kinnipeetaval on 10 kehtivat

distsiplinaarkaristust. Kohus leidis, et kui isik vanglas range järelevalve tingimustes ei ole

suutnud käituda seaduskuulekalt, siis ei suuda ta seda vabaduses ammugi. Lisaks arvestas

kohus, et K. puudub vabaduses garanteeritud töökoht ja sellega seoses ka igakuine

B

sissetulek. Kohtu arvates eksisteerib reaalne oht, et isik jätkab narkootikumide tarvitamist ja

uute kuritegude toimepanemist nende hankimiseks.

Kindel elukoht ja ema moraalne ja materiaalne toetus oli kinnipeetaval olemas varemgi, kuid

see ei pannud teda õiguskuulekalt käituma. Kinnipeetav on andnud küll nõusoleku Sillamäe

sõltuvusrehabilitatsioonikeskusesse ravile minekuks, ent kohtu hinnangul ei ole nimetatud

meede piisavalt tõhusaks vahendiks isiku mõjutamisel õiguskuulekusele ning uute kuritegude

toimepanemisest hoidumiseks.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist,

millega vabastada K.

tingimisi ennetähtaegselt või saata ta Sillamäe

B

rehabilitatsioonikeskusesse. Kaebuse põhiteesid on järgmised.

3.1

Määruskaebuse esitaja on vangistuse vältel pidevalt oma sõltuvushäire osas töötanud –

vestelnud psühholoogiga ning läbinud kursused. Esimest korda elus on ta avaldanud soovi

ravida sõltuvust. K.

tunnistab, et tal on probleeme narkootikumidega, ent soovib

B

nendest vabaneda. Kui ta vabaneb ilma igasuguse kontrollita, ei ole kindel, et ta omal käel

suudab keskuses olla. See on raske, kuna K.

on alles nõrk oma soovide

B

realiseerimisel, sellepärast tahab ta, et kohus paneks talle lisakohustusi, et tõugata teda

õigetele tegudele. Varem ei ole K.B ennetähtaegselt vabanenud.

3.2

Väär on kohtu järeldus, et K. ei ole muutunud, sest kohtul puudub võrdlus.

B

Praegusel eluperioodil jõudis K. ise järeldusele abivajaduses ning avaldas ise soovi

B

ravile minna. Sillamäe rehabilitatsioonikeskuses ollakse K.

tulekuks valmis ja

B

oodatakse teda. K. tahab vahetada 4-kuulise vangistuse 1-aastase rehabilitatsiooni

B

vastu. Vabanedes tähtaegselt ei suuda K.

end ise sundida 1 aastaks jääma

B

keskusesse. Kohtupoolset abi ootab määruskaebuse esitaja selles, et kohus määraks talle

lisakohustused, mis paneks teda vabaduses pingutama ja astuma uut sammu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja kaaludes kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud

asjaolusid kogumis, soostub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga K.B

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamata jätmise kohta.

5. Esiteks nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt välja toodud asjaoludega ja leiab

samuti, et K. vabastamist välistavad asjaolud on oluliselt kaalukamad, kui toetavad

B

argumendid. Antud osas aga ei ole maakohtu määrust vaidlustatud. Seetõttu võtab

ringkonnakohus järgnevalt seisukoha üksnes määruskaebuse esitaja nende väidete osas, kus

taotletakse ennetähtaegset vabastamist allutamisega ettenähtud ravile, milleks K.B

on andnud oma nõusoleku.

6. Ringkonnakohus möönab, et K. kuritegude ajendiks on suurel määral tema

B

sõltuvus narkootilistest ainetest. Viimastega kokkupuude on K.

pikaajaline ning

B

tõsine – isik kasutab juba aastaid erinevaid narkootikume. Seejuures on vanglas K.B

avaldanud soovi loobuda narkootikumide tarvitamisest ning vangla psühhiaater on toetanud

K. suunamist sõltuvusrehabilitatsioonikeskusesse. Otsustuskoht apellatsioonikohtu

B

jaoks seisneb nüüd selles, kas uskuda K.B lubadusi, et vaid lisakohustus suudab teda

õigel teel hoida.

7. Ringkonnakohus leiab, et kohaldades isiku suhtes katseaega erinevate tingimustega,

peaks kohtul olema veendumus, et isik suudab katseaja edukalt läbida. Kohtul sellist

veendumust ei tekkinud. K.

on küll väitnud, et karistusaja jooksul on tema

B

käitumises toimunud suured muutused ja ta on esmakordselt avaldanud ise tahet oma

sõltuvusest loobuda, ent tema käitumine vangistuses on kõike muud kui eeskujulik. Nimelt on

kinnipeetavat alates karistusaja algusest kuni 26. juunini 2015 kümnel korral karistatud

distsiplinaarkorras, mh korraldustele mitteallumise ja keelatud esemete omamise eest. Seega

muutub ülimalt küsitavaks, kas isik, kes ei suuda alluda kinnipidamisasutuses kehtestatud

reeglitele, saab hakkama sellega kriminaalhooldusel või ravil olles, kus samuti valitsevad

klientidele väga ranged reeglid ja kohustused. Nimelt nähtub ka Sillamäe

Narkorehabilitatsioonikeskuse (kuhu K.

vabanemise korral soovib minna)

B

koduleheküljelt, et rehabilitatsiooni ennetähtaegse lõpetamise tingivad erinevad

režiimirikkumised – nt narkootikumide kasutamine või vahendamine, nende kasutamise

tunnustega rehabilitatsioonil viibimine; agressiivne käitumine; korduv ja tõsine keskuse

nõuete muu rikkumine. K. sõnul on tal küll tahe narkootikumidest loobuda, ent ta

B

on määruskaebuses avaldatu kohaselt alles nõrk oma soovide realiseerimisel.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd K.

näol on tegemist korduvalt kriminaalkorras

B

karistatud isikuga, ei hoiaks temapoolseid käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste rikkumisi

ära ka nn karistushirm karistuse täitmisele pööramise ees. Ka Viru Vangla iseloomustusest

nähtub, et K.B puhul esineb kõrge risk (72%) uue kuriteo toimepanemiseks.

8. Kokkuvõtlikult leiabki ringkonnakohus, et olukorras, kus isik isegi ei ole väga

veendunud, et tal jätkuks tahet ja motivatsiooni pöörduda vabatahtlikult sõltuvusravi

saamiseks narkorehabilitatsioonikeskusesse, puudub ka kohtul usk ja veendumus, et ainuüksi

tingimisi ennetähtaegse vabastamisega pandavad kohustused suudaksid K.B

käitumist mõjutada.

9. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu

30. septembri 2015 määrus muutmata ja esitatud määruskaebus rahuldamata.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Aarne Sarjas