1-14-10990/48 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

27. oktoober 2015, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

1-14-10990

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 2. oktoobri 2015

määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta Euroopa

Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Urmas Kohler, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2015 määrus jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu Urmas Kohleri määruskaebus jätta rahuldamata.

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Urmas Kohler mõisteti Tartu Maakohtu 20. veebruari 2015 otsusega süüdi KarS § 114 p

4 järgi. Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015 otsusega mõisteti U. Kohler süüdi KarS § 118 lg 1

p 1 ja § 117 lg 1 järgi. U. Kohlerit karistati KarS § 63 lg 1 järgi vangistusega 11 aastat, mida

arvestatakse alates 15. juulist 2014. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 7. septembri 2015

määrusega.

2. 18. septembril 2015 esitas U. Kohler maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks

Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) kaebuse esitamiseks. Taotlejal puuduvad õigusalased

teadmised. EIK-sse pöördumise põhjuseks on Eesti Vabariigis kehtiva

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamine.

3. Tartu Maakohtu määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Kohus märkis, et EIK-s

vaadatakse läbi kaebusi, milles väidetakse, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK) tagatud õigusi on rikutud. EIK ei saa tegeleda kõikide kaebustega,

vaid sinna esitatud kaebustes peab olema viide konventsiooni või selle protokollides sätestatud

rikkumistele. U. Kohleri esitatud kaebuses ei ole märgitud ühegi konventsiooni rikkumisest

tulenevat EIK-sse pöördumise alust. Sellest järeldas kohus, et taotleja võimalus oma õiguste

kaitseks on vähene ja rikutud ei ole õigust, mille kaitsmiseks U. Kohler õigusabi taotleb.

4. U. Kohler esitas maakohtu määruse peale edasikaebuse, milles taotleb jätkuvalt

õigusabi EIK-sse pöördumiseks. U. Kohler märgib, et ta on maksejõuetu - nii kinnisvara kui ka

säästud puuduvad. Edasi selgitab U. Kohler, et tema süüasjas nr 1-14-10990 on tõendeid

hinnatud valikuliselt ja järeldused rajatud oletustele. Kaebaja leiab, et tegemist on süütuse

presumptsiooni rikkumisega (KrMS § 7 lg 3), samuti on tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Oma väidete põhistamiseks on U. Kohler

osundanud Riigikohtu seisukohtadele lahendis 3-1-1-113-12 ja 3-1-1-10-11. Rikutud on ka

põhiseaduse (PS) § 22 ja § 13 ja EIÕK artikleid 6 ja 7.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Apellatsioonikohtule esitatud kaebuses taotleb U. Kohler jätkuvalt riigi õigusabi

andmist EIK-sse pöördumiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul vastata küsimusele, kas

määruskaebuses välja toodud asjaolud tingivad maakohtu määruse tühistamise ning U. Kohleri

taotluse rahuldamise. Ringkonnakohus leiab, et kaebus/taotlus tuleb jätta rahuldamata.

5.1

RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes

vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-is ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega

EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste

Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või

selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime

pannud Eesti riik.

5.2

RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi

õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav.

5.3

EIÕK artikli 35 lõike 1 art b kohaselt ei aruta kohus ühtegi artikli 34 art b kohaselt

esitatud kaebust, mis on sisuliselt sama juba kohtu poolt arutatuga ega sisalda uut

asjassepuutuvat teavet. Artikli 34 lõige 3 kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks iga artikli

34 järgi esitatud avalduse, mida ta peab kokkusobimatuks konventsiooni või selle juurde

kuuluvate protokollide sätetega, selgelt põhjendamatuks või kaebeõiguse kuritarvituseks.

5.4

Antud juhul nähtub kaebusest, et U. Kohler leiab, et tema süüasjas on tõendeid hinnatud

valikuliselt ja järeldused rajatud oletustele. Selles seisnebki EIÕK art 6 ja 7, KrMS § 7 lg 3

ning PS § 13 ja § 22 rikkumine

5.4.1 Ringkonnakohus märgib, et EIK-sse ei ole võimalik kaevata selle peale, et otsus oli vale

või et riigisisene kohus eksis tõendite hindamisel. EIK ei ole riigisiseste kohtute

apellatsiooniastmeks ja ei saa muuta ega tühistada nende tehtud otsuseid. Euroopa Inimõiguste

Kohus tahab eelkõige ausa ja õiglase kohtumenetluse läbiviimist, mis ei rikuks

menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Asjaolu, et U. Kohler ei nõustu kohtute poolt

tema teole antud hinnanguga, ei anna talle kaebeõigust pöördumiseks Euroopa Inimõiguste

Kohtusse tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks.

Nimetatud küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. U. Kohler on küll

viidanud art 6, ent ei ole põhjendanud, kuidas rikuti tema õigusi õiglasele kohtumenetlusele.

Samuti ei ole U. Kohler põhistanud ka seda, mil viisil rikuti tema õigust riigi ja seaduse

kaitsele (PS § 13).

5.4.2 Samuti on määruskaebuses viidatud EIÕK artikli 7 rikkumisele, mis sätestab, et kedagi

ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud

riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat

karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Siseriiklikud kohtuastmed tuvastasid, et

U. Kohlerile inkrimineeritud tegu on kuritegu ning rakendasid tema suhtes karistust, millist

näeb ette karistusseadustik. Riigikohus on oma 7. septembri 2015. a määrusega KrMS § 349

lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu jätnud U. Kohleri kaitsja kassatsiooni menetlusse

võtmata. Seega ei ole Riigikohus tuvastanud kriminaalmenetluse olulist rikkumist nagu ka

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ehkki nimetatut on kassatsiooni põhjendustes

apellatsioonikohtule ette heidetud. Kassatsioonist nähtuvalt on kassaator ringkonnakohtu

otsusele ette heitnud kriminaalmenetluse olulise rikkumisena just tõendite valikulist hindamist

ja järelduste rajamist oletustele ning süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist (KrMS § 7 lg

3). Nagu öeldud, Riigikohus sellist rikkumist ei tuvastanud.

6. Eeltoodud arvestades leiab ringkonnakohus, et U. Kohleri taotlus on EIK-is ilmselgelt

perspektiivitu. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 tuleb maakohtu määrus jätta

muutmata ja U. Kohleri määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus