3-15-2195/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

22.10.2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-2195

Haldusasi

Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes summas 2000 eurot

seonduvalt etapeerimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08.09.2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Guntars Kaziksi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Guntars Kaziks

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.09.2015. a määrus

muutmata.

2. Jätta kaebaja määruskaebusest koopia väljastamise taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Resolutsiooni p 2 osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.09.2015 saabus Tartu Halduskohtusse kinni peetava isiku Guntars Kaziksi kaebus

Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2000 eurot ning koos

apellatsioonkaebusega menetlusabi taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel täielikult

riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohtu 08.09.2015 määrusega rahuldati kaebaja taotlus riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks osaliselt ja G. Kaziksit kohustati tasuma riigilõivu

summas 40 eurot. Halduskohus põhjendas, et kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud

kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek on 43,84 eurot ((300,63-

212,96)/4x2), siis ei ole kaebaja võimeline tasuma riigilõivu summa 60 eurot, kuid

tema täielik riigilõivust vabastamine ei ole samuti põhjendatud. Halduskohus leidis, et

kuna kaebaja puhul on tegemist kinnipeetava isikuga, keda peetakse ülal riigieelarvest,

ei ole riigilõivu täies ulatuses riigi kanda jätmine õigustatud. Halduskohus tugines ka

asjaolule, et kaebaja sai oma õiguste väidetavast rikkumisest teada juba 2013. a, mil

toimusid etapeerimised ning asus seisukohale, et kaebajal oli seega piisavalt aega, et

säästa raha riigilõivu tasumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. 17.09.2015 esitas G. Kaziksi määruskaebuse, milles kaebaja palus tühistada

halduskohtu 08.09.2015. a määrus ning vabastada ta täielikult riigilõivu tasumisest

hüvitamiskaebuse esitamisel. G. Kaziks leidis, et tema täielikult vabastamata jätmine

riigilõivu tasumisest hüvitamiskaebuse esitamisel rikub tema põhiseaduse §-dest 13,

14 ja 15 tulenevaid õigusi. Samuti on G. Kaziks seisukohal, et pärast riigilõivu

tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tal tekib vajadus

põhjendatud kulutuste tegemiseks. G. Kaziks peab õigusvastaseks kohtu seisukohta, et

kuna kaebaja sai oma õiguste väidetavast rikkumisest teada juba 2013. a, oli tal

piisavalt aega, et säästa raha riigilõivu tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda

oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes

osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud HKMS §-s 112 ning

nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda. HKMS § 112

lg 1 p 1 kohaselt füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa

eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha

arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste

täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Eeltoodud

sättest tulenevalt peab halduskohus menetlusabi taotluse lahendamisel arvutama taotleja

keskmise ühe kuu sissetuleku menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

sissetulekute ja kulutuste pinnalt. Olukorras, kus menetlusabi taotlejal ei ole piisavalt

vahendeid menetluskulude tasumiseks täies ulatuses, kuid tema sissetulekutest nähtuvalt ei ole

põhjendatud tema vabastamine menetluskulude tasumisest täielikult, tuleb kohtul kaaluda

taotleja menetluskulude tasumisest vabastamist osaliselt, mida halduskohus on käesolevas

asjas ka teinud.

6. Halduskohus on õigesti viidanud RLS § 60 lg-le 2 ja märkinud, et kahju hüvitamise

taotluse korral summas 2000 eurot tuleb tasuda riigilõivu 60 eurot. Kaebaja on menetlusabi

taotluse esitanud 31.08.2015, seega kuulub arvestamisele kaebaja sissetulek taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu osas, s.o perioodil 30.04.201530.08.2015. Kohtupraktikas on

selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud

neljal kuul toimunud laekumisi kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid

(töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava

kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad) (vt Riigikohtu 12.03.2012. a

määrus nr 37-1-3-61-12, p 9). Riigikohtu hinnangul on analoogia korras HKMS § 112 lg 1

ps 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest

seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused

elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad

(12.03.2012. a määrus nr 371361-12, p 10). Halduskohus on õigesti võtnud arvesse kaebaja

vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvad raha liikumised ja arvestanud tema kontole

laekunud sissetulekutest maha vangla poolt tehtud kinnipidamised nõuete- ja vabanemisfondi

summas 210,44 eurot ning tarbitud elektrienergia eest tehtud mahaarvamised summas 2,52

eurot.

7. Kaebaja isikukonto väljavõtte andmete kohaselt olid tema sissetulekud menetlusabi taotluse

esitamisele eelneval neljal kuul kokku 300,63 eurot ning väljaminekud, mida saab

sissetulekutest maha arvata, olid kokku 212,96 eurot. Eeltoodu pinnalt on G. Kaziksi

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ((300,63-212,96):4×2) 43,84 eurot. Kokkuvõttes on

Tartu Halduskohus 08.09.2015 a määruses õigesti leidnud, et riigilõiv menetluskuluna ületab

küll menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, aga kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole siiski

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja menetlusabi

taotluse esitamisele eelnenud majanduslikku seisundit arvestades on 40 euro suuruse

riigilõivu nõudmine mõistlik, st see ei koorma kaebajat ülemäära.

8. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Riigikohtu üldkogu on 29.11.2011. a otsuse nr 33122-

11 p-s 24 märkinud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta

kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse

riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei

vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse

saamine välistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus, kas isiku õigusi on rikutud.

Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut täielikult riigilõivu tasumise

kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamisel

võimalused riigilõivu osaliseks tasumiseks, nagu on tuvastatud käesolevas asjas G. Kaziksi

suhtes. Kuna nähtuvalt G. Kaziksi isikukonto väljavõtte andmetest oli ta võimeline enda

sissetulekute pinnalt tasuma ülalmärgitud summas riigilõivu, siis on tal olemas juurdepääs

kohtumenetlusele enda õiguste kaitseks ning G. Kaziksi õigust kohtusse pöörduda ei ole

käesoleval juhul rikutud.

9. Kinnipeetavatele tagab vangla muuhulgas eluruumi, toidu, riided ning teatud tingimustel ja

ulatuses hügieenivahendid. Isikukonto väljavõtte andmetest nähtuvalt on kaebaja teinud

kokku 105,05 euro ulatuses kulutusi vangla kaupluses. Arvestades G. Kaziksi kaebuses

märgitut, kus ta taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot seoses

etapeerimisega Tartu Vangla poolt 25.06.2013 ja 02.07.2013, oleks kaebaja saanud enne kahju

hüvitamise nõude esitamist arvestada oma igapäevaste kulutuste tegemisel kahju hüvitamise

nõudelt riigilõivu tasumiseks kuluva summaga.

10. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka esitatud väited, et pärast riigilõivu tasumist

peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tal tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks. Riigikohus 12.03.2012. a määruse nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et

menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast

riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks.

11. Koos määruskaebusega on kaebaja esitanud taotluse määruskaebusest koopia

väljastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal praegu vajadus enda õiguste

kaitseks määruskaebusest koopiat saada. Seega on taotlus läbimõtlematu ja jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib selgitavalt järgnevat.

Menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89.

Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on

selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle

kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab

menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja

saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast

vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et

taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub

menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne

dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (vt. Riigikohtu 08.09.2015. a

määrus nr 37150215).

12. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 08.09.2015. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi