3-15-2371/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

21.10.2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-2371

Haldusasi

Danel Parmase kaebus Tartu Vangla 15.06.2015. a

käskkirja nr 6-2/789 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.10.2015. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danel Parmase määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Danel Parmas

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Danel Parmase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.10.2015. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Tartu Vangla 15.06.2015. a käskkirjaga nr 6-2/789 määrati vahistatule Danel Parmas

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks kuna ta rikkus süüliselt

vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1.

2. D. Parmas esitas Tartu Vangla 15.06.2015. a käskkirja nr 6-2/789 peale vaide, paludes

käskkiri kehtetuks tunnistada. Tartu Vangla 17.08.2015. a vaideotsusega nr 1-11/425-2 jäeti

D. Parmase vaie rahuldamata.

3. D. Parmas esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15.06.2015. a käskkirja

nr 6-2/789 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos kaebusega esitas D. Parmas

taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks seoses

maksejõuetusega.

4. Tartu Halduskohus jättis 05.10.2015. a määrusega rahuldamata D. Parmase taotluse

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebuse

puuduste kõrvaldamiseks.

Halduskohtu määruse kohaselt nähtub kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest, et

menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (21.05.2015-20.09.2015) laekumiste ja

mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 243

eurot. Seega ei ületa kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 15 eurot kaebaja

kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. D. Parmas esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 05.10.2015. a määrus

tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse

esitamisel.

Määruskaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et riigilõivust

vabastamine ei ole põhjendatud. Lubamatu on arvestada kaebaja sissetulekuna vanglasisesele

isikukontole laekunud summasid, mis on saadetud lähedaste poolt eesmärgiga leevendada

ebainimlikke vangistustingimusi ja katta hädapäraseid kulutusi elektrile, hügieenitarvetele,

õigusasjades materjalide väljatrükkidele. Kaebajal puuduvad rahalised vahendid ja sissetulek

ning samuti ei ole keegi nõus kaebaja eest riigilõivu tasuma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.10.2015. a määrus tuleb jätta muutmata ja

D. Parmase määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud

määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203

lg 2).

Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

7. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-le 1

tuginedes. Menetlusabi taotlus esitati 21.09.2015 ja keskmise sissetuleku arvutamisel tuli

arvestada perioodi 21.05.2015 - 20.09.2015. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses

toodud seisukohaga, et lubamatu on arvestada kaebaja sissetulekuna vanglasisesele

isikukontole laekunud summasid, mis on saadetud lähedaste poolt. Tulenevalt Riigikohtu

halduskolleegiumi 12.03.2012. a määruse p-st 9 haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12 tuleb

kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada nii regulaarseid (töötasu,

toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole,

samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, s.h menetluskulu).

Kinnipeetava sissetulekutest saab HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega

võrdsustatavad elektriseadmete kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad

rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad. Kaebaja

sissetulekuteks nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist oli 500 eurot, millest tuli

maha arvata vaid elektri eest tasutud 14 eurot, kuna nõuete fondi ja vabanemisfondi kaebaja

sissetulekutest mahaarvamisi ei tehtud. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek 243 eurot, halduskohtu poolt õigesti tuvastatud.

8. Samuti tuvastas halduskohus õigesti, et kaebaja on võimeline tasuma riigilõivu 15 euro

ulatuses. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on

rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult

piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega.

Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja

kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07 p 11,

RKHK 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12 p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat

riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust

vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised

isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võta

riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on

tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed

võimalused.

9. Ringkonnakohus selgitab, et olenemata asjaolust, kas esitatud kaebus on perspektiivne või

mitte, ei ole kohtul õigust vabastada kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule

esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu

tasumiseks. Seega on halduskohus õiguspäraselt jätnud D. Parmase riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamata, kuna teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtupraktikas

(Riigikohtu 29.11.2011. a otsus nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse

pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui

ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui

nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja

menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.

10. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited, et kaebaja

sissetulekuna isikukontole laekunud summadest on vaja katta hädapäraseid kulutusi nagu

elekter, hügieenitarbed, materjalide väljatrükk õigusasjades. Tegemist on kulutustega, mille

tegemine ei saa kaebaja majanduslikust seisust nähtuvalt olla kuidagi välistatud ning need ei

muuda teda maksejõuetuks. Samuti puudub kohtul alus võtta menetlusabi taotleja

majandusliku seisundi hindamisel arvesse tulevikku suunatud kulutusi. Riigikohus on

12.03.2012. a määruse nr 371361-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei

tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral

raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Samuti on Riigikohus

12.03.2014. a määruse nr 3-3-1-82-13 p-s 12 nentinud, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda

isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ja riietele. Kaebaja

põhivajadused toidule ja hügieenile on tagatud riigi poolt.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

Madis Ernits

Agu Timmi