2-13-50470/78 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2015.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-13-50470

Tsiviilasi

OÜ

XXX

hagiavaldus

XXXvastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks ja XXXvastuhagi OÜ XXXvastu 30.

märtsi

2012.a

konstitutiivse

võlatunnistusega

ühinemise tagastamise nõudes või alternatiivselt 30.

märtsi 2012 lepingu tühisuse tuvastamise nõudes

Tsiviilasja hind

Hagi hind 250 000 eurot, vastuhagi hind 250 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/ vastuhagis kostja: OÜ XXX(reg.kood: XXX;

asukoht: XXX)

Hageja lepinguline esindaja: Kristina Uuetoa-Tepper,

vandeadvokaat

(IK47605280259;

e-post:

kristina@tepper.ee)

Kostja/ vastuhagis hageja: XXX(IKXXX; elukoht: XXX;

e-post: XXX)

Kostja

lepingulised

esindajad:

Eerik

Entsik,

vandeadvokaat

(IK37607252720;

e-post:

eerik.entsik@entsik.ee)

ja

Mari-Liis

Mets,

vandeadvokaadi abi (IK48502250310; e-post: mari-

liis.mets@entsik.ee)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

Kohtuistungi toimimise aeg 15.09.2015

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata OÜ XXXhagi XXXvastu 13 000,00 eurot ulatuses.

3. Välja mõista kostjalt XXXhageja OÜ XXXkasuks võlgnevus 109 518,62 eurot (s.o.

laenu põhisumma 57 520,48 eurot, intressid 7 477,66 eurot ja viivised 44 520,48

eurot).

4. Jätta rahuldamata kostja XXXvastuhagi kohustada OÜ-t XXXtagastama 30.

märtsi 2012 OÜ XXX, OÜ XXXja XXXvahel sõlmitud lepingus sisalduv

XXXkonstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu.

5. Jätta rahuldamata XXXvastuhagi alternatiivne nõue tuvastada 30. märtsi 2012 OÜ

XXX, OÜ XXXja XXXvahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Hagi menetluskulud jätta 10,61% ulatuses hageja kanda ja 89,39% ulatuses kostja

kanda.

2. Vastuhagi menetluskulud jätta kostja kanda.

3. Rahuldada OÜ XXXavaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista XXX´lt

välja OÜ XXXkasuks menetluskulud 89,39% ulatuses hagilt s.o 4056,87 eurot ja

100% ulatuses vastuhagilt s.o 2546 eurot summas 6602,87 eurot käibemaksuta.

4. Jätta rahuldamata OÜ XXXavaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kokku

5112,34 euro ulatuses (õigusabikulud).

5. Rahuldada XXXavaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata

kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista OÜ-lt XXXvälja

XXXkasuks menetluskulud 10,61% ulatuses hagilt s.o 329,38 eurot käibemaksuga.

6. Jätta rahuldamata XXXavaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kokku

5067,14 euro ulatuses (õigusabikulud 5017,14 eurot + kohtukulud 50 eurot).

7. Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad

menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista XXX´lt välja OÜ XXXkasuks

menetluskulud summas 6273,49 eurot.

8. XXXkohustub määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest,

kuid

mitte

hiljem

kui

viie

kuu

möödumisel

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga

Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata

taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava

kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

25.10.2013 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja palub kostjalt välja mõista

30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel põhivõlgnevusena 130 099 eurot ja viivisena 119 901 eurot.

Alternatiivselt palub hageja välja mõista 28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu ja laenulepingu

alusel põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena 74 605,76 eurot.

01.10.2014 kohtule esitatud taotluse kohaselt hageja vähendas 28.05.2010 laenulepingu ja

28.05.20120 käenduselepingu alusel esitatud viivisenõuet 17 085, 28 eurot võrra ehk

tagastamisele kuuluva laenusumma suuruseni. 01.10.2014 taotluse kohaselt järjestas hageja oma

hagis esitatud nõuded ümber. Hageja esmase nõude kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista

28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu ja laenulepingu alusel põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot,

intressina 7477,66 eurot ja viivisena 57 520,48 eurot. Alternatiivselt 30.03.2012 sõlmitud lepingu

alusel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 130 099 eurot ja viivisena 119 901

eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 28.05.2010 OÜ XXXja OÜ XXXlaenulepingu, mille alusel

laenas hageja OÜ-le XXX900 000,00 krooni (so 57 520,48 eurot). OÜ XXXkohustus saadud

laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise eest intresse

arvestusega 30 % aastas. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,14 %

nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 28.05.2010 allkirjastasid hageja ning OÜ

XXXainuosanik ja juhatuse liige XXXkäenduslepingu. Käenduslepinguga võttis kostja endale

solidaarse kohustuse käendada laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuste nõuetekohast

ja täielikku täitmist, kui laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tähtaeg on

saabunud ning OÜ XXXon jätnud kohustused täitmata. 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ

XXXLaenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust tuleneva

võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt

16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2

% nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 30.03.2012 allkirjastasid hageja, OÜ XXXja kostja

võlgnevuse tunnistamise ja kohustusega ühinemise lepingu. Võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas OÜ

XXXiseseisvat ja abstraktset kohustust tasuda hageja arvelduskontole hiljemalt 15.04.2012

kokku 130 099 eurot. Pooled käsitlesid ja tõlgendasid OÜ XXXvõetud kohustust konstitutiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõistes. Võlatunnistuse p-s 1.2 lepiti kokku OÜ XXXkohustuses

tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist suurusega 0,5 % tähtaegselt tasumata

summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse

teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Vastavalt võlatunnistuse p-

le 2.1 ühines kostja hageja ja OÜ XXXvahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita

solidaarse võlgnikuna võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees.

Kostja solidaarse võlgnikuna enda võlatunnistusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei

täitnud. Vaatamata hageja hoiatusele ja kostja korduvatele lubadustele on hagi esitamise seisuga

tasutud hageja arveldusarvele kostja kohustuste täitmise katteks üksnes 10 000 eurot.

Kostja viited laenulepingule ja selle alusel viivise väärarvestusele on asjakohatud, sh väide

viivisekokkuleppe vastuolu kohta VÕS § 113 lg-ga 6, kuna hagi kohaselt on hageja arvestanud

ja nõuab viivist üksnes põhivõlgnevuselt. Käenduslepinguga antud käendus ei olnud

tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõistes ega VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Kostja oli

põhivõlgniku OÜ XXXainuomanik ja ainus seaduslik esindaja (juhatuse liige), kes seega

vaieldamatult omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise ja

põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Järelikult ei olnud kostja käenduslepingut sõlmides VÕS

§ 143 lg 1 mõistes tarbija ning käenduslepingut ei ole võimalik lugeda VÕS § 143 lg 2 alusel

tühiseks. Kostja ainuomandisse kuulunud laenusaaja, OÜ XXXmajandustegevuseks olid

tervishoiualased konsultatsioonid ja investeerimine. Hageja juhatuse liikmele XXX`ile ei ole

nimetatud asjaolud teada mitte ainult kostjaga isiklike vaid ka tööalaste kontaktide tõttu. Nimelt

töötas XXX aastatel 2005-2009 AS XXXjuhatuse esimehena. 2007 sügisel soovis OÜ XXX

sõlmida AS-ga XXXlepingu Ida-Tallinna Keskhaigla ruumide ümberehituse projekteerimis- ja

ehitustööde teostamiseks. Kuna tööde maksumus oli üle 6 miljoni krooni, oli AS XXXvalmis

sõlmima lepingu üksnes piisava tagatise saamisel. 02.11.2007 sõlmis XXXkäenduslepingu,

millega tagas solidaarse võlgnikuna kõiki eelviidatud lepingu järgseid OÜ XXX kohustusi (sh

intressid, viivised, leppetrahvid ja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju). Kuna nii

põhivõlgnevus kui ka viivised laekusid, polnud käenduslepingu alusel nõuete esitamine vajalik.

Eeltoodu kinnitab, sh oli üheselt mõistetav kinnitus hageja jaoks, et äriühingute suurte rahaliste

kohustuste isiklik käendamine oli kostja jaoks tavaline.

Kostja väited käenduse lõppemise kohta VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel on eksitavad ja ebaõiged.

Põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine ja OÜ XXX äriregistrist kustutamine 15.08.2012. a

ei lõpetanud kostja, XXX solidaarset abstraktset kohustust täita käenduslepingu alusel

laenulepingust tulenevad nõuded. Vastav kohustus tekkis XXXlaenulepingu järgse laenu

tagastamise tähtaja saabumisele järgmisel päeval, so 01.11.2010.

Võlatunnistus ei ole heade kommete vastane ega tühine. Hageja juhatuse liikme XXX`i e-kirjad

kostjale, millega nõuti järjepidevalt võlgnevuse tasumist, ei anna vähimatki alust järeldada, et

need oleksid tinginud kostja poolt võlatunnistuse sõlmimise tulenevalt mingist erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja ei ole

kirjeldanud mistahes muid, TsÜS § 86 lg-s 2 konkreetselt nimetamata erakorralisi asjaolusid,

mis oleksid mõjutanud kostjat võlatunnistust sõlmima ega tõendanud võlatunnistuse sõlmimist

mõjutatuna sõltuvussuhtest. Kostja ei sõltunud hagejast vähimalgi määral. Puudub mistahes

mõistlik alus järeldada, et kostja tahe võlatunnistus sõlmida ei kujunenud vabalt ja/või

võlatunnistus ei vastanud tema tegelikule tahtele. Puudub mistahes alus rääkida ka kostja

kogenematusest, kuivõrd kostja on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning tegutses ja

tegutseb jätkuvalt muuhulgas mitmete äriühingute juhtorganite liikmetena, oli aastatel 2001 kuni

2004 Tallinna abilinnapea jne. Kostja esitatud asjaolud ei tõenda, et võlatunnistus oli sõlmitud

kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja/või oli vastastikuste kohustuste väärtus heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuivõrd: käenduslepingut ei saa pidada õigustühiseks;

kostja käenduslepingust tulenevad kohustused ei lõppenud seoses OÜ XXX kustutamisega

äriregistrist 15.08.2012; heade kommetega ei saa olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult

neutraalne konstitutiivne võlatunnistus; väited võlatunnistuses kostja rahalise vastutuse

maksimumsumma puudumise kohta on kohatud, kuivõrd tegemist ei olnud käenduslepinguga,

vaid

abstraktse

konstitutiivse

võlatunnistuse

täitmisega

ühinemise

kokkuleppega

(võlatunnistusega), millise kokkuleppe korral puudub seadusest tulenevalt nõue määratleda

vastutuspiir rahalise summana.

Ainetu on kostja väide, et tuleb anda õiguslik hinnangu asjaolule, kas hageja nõutavad

kõrvalnõuded on mõistliku suurusega või on vastuolus heade kommetega (kostja viitab

laenuintressi võimalikule vastuolule heade kommetega). Nimelt ei näinud võlatunnistus

(abstraktne konstitutiivne võlatunnistus) intressi tasumise kohustust üldse ette. Abstraktset

konstitutiivset võlatunnistust arvestades ei oma mingit tähtsust kostja seisukohad mingitest

teistest õigussuhetest väidetavalt tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. Seega on täielikult

ainetu väide justkui moodustaks „tegelik“ põhivõlgnevus üksnes 44 520,48 eurot. Võlatunnistuse

kohaselt oli põhivõlgnevuse suuruseks 130 099,00 eurot (mida tunnistas ka OÜ XXX) ning seega

on võlatunnistuse p 1.2 alusel viivisenõue 119 901,00 eurot igati mõistlik ja proportsionaalne

(hageja nõuab viivist väiksemas summas kui võlatunnistus võimaldab). Hagejale tasutud 13

000,00 euro arvel vähenes hageja ja OÜ XXX kokkuleppeid ning VÕS § 88 lg-t 8 arvestades

mitte põhivõlgnevus vaid esmajärjekorras põhivõlgnevuselt arvestatud viivis. Kostja

põhivõlgnevus käenduslepingu alusel moodustab seega endiselt 57 520,48 eurot.

Eeltoodust tulenevalt hageja palub kostjalt välja mõista 28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu ja

laenulepingu alusel põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena 57

520,48 eurot. Alternatiivselt palub hageja 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel kostjalt välja

mõista põhivõlgnevusena 130 099 eurot ja viivisena 119 901 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et 28. mail 2010 Osaühingu XXX ja OÜ XXX

vahel sõlmitud laenuleping, samuti 15. juuni 2011 laenulepingu lisa nr 1 on vastuolus seadusega,

kuivõrd see näeb ette viivise tasumise intressi tasumisega viivitamise korral. 28. mail 2010

Osaühing XXX ning XXX vahel sõlmitud käendusleping oli oluliselt vastuolus seadusega ja

seetõttu tühine, kuivõrd käenduslepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. Antud juhul oli käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma

kokkuleppimine eriti oluline, sest kui 28. mai 2010 laenulepingu järgseks laenusummaks oli 57

520,48 eurot (so 900 000 krooni), siis käesoleval hetkel nõuab Osaühing XXX139 603,90 euro

tasumist või alternatiivselt 250 000 eurot, so mitu korda rohkem algsest laenusummast.

Kohtueelses menetluses on Osaühingu XXX juhatuse liige XXX nõudnud XXX’lt ka 400 000 –

450 000 euro tasumist, kusjuures vaatamata vahepeal XXX poolt teostatud tagasimaksetele

võlgnevuse kogusuurus ainult suurenes. Täiendavalt peab arvestama asjaoluga, et käendus on

aktsessoorne tagatis, st lahutamatult seotud tagatava nõudega (eristudes mitteaktsessoorsetest

tagatistest nagu hüpoteek vms, mille kehtivus ei sõltu tagatava nõude olemasolust). Konkreetsel

juhul on käendusega tagatud põhikohustus lõppenud põhjusel, et põhivõlgnikuks olev OÜ XXX

on äriregistrist kustutatud ja seega juriidilise isikuna lõppenud. OÜ-l XXX puuduvad üld- või

eriõigusjärglased. Kuna võlaõiguslikud õigussuhted (so õigused ja kohustused) saavad

eksisteerida üksnes olemasolevate õigussubjektide vahel, siis on käesolevaks hetkeks lõppenud

28. mail 2010 Osaühingu XXX kui laenuandja ja OÜ XXX kui Laenusaaja vahel sõlmitud

laenuleping. Kuivõrd seadusest tulenevalt on käendus aktsessoorne tagatis, st selle kehtivus

sõltub tagatava nõude olemasolust, siis on käesolevaks hetkeks seaduse alusel lõppenud ka 28.

mail 2010 Osaühingu XXX ja XXX vahel sõlmitud käendusleping ning Osaühingul XXX ei ole

võimalik XXX selle alusel mistahes nõudeid esitada. 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ

XXX ja XXX vaheline leping on tühine heade kommete vastasuse tõttu. Tegelikult ei sõlmitud

30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelist lepingut lepingus toodud kuupäeval

(so 30. märtsil 2012), vaid see sõlmiti XXX teadmisel 2012 lõpus või 2013 alguses ühel tema

kohtumisel Osaühingu XXX juhatuse liikmega XXX. XXX nägi 30. märtsi 2012 lepingut

esmakordselt, kui tutvus Osaühingu XXX hagiavaldusega. Asjaoludest tulenevalt võib aga

eeldada, et 30. märtsi 2012 leping oli sõlmitud peale OÜ XXX äriregistrist kustutamist (ja

lepingu eesmärgiks oli tagada, et XXX võtaks enda peale kustutatud äriühingu (ja seetõttu

lõppenud äriühingu) võlgnevuse, st tegemist oli Osaühingu XXX püüdega taasluua lõppenud

kohustus). 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu sõlmimise

asjaoludest ja lepingu sisust tuleneb üheselt, et tegemist on heade kommete vastase tehinguga,

mis on kehtiva seadusandluse kohaselt tühine. 30. märtsi 2012 lepingu sõlmimisele eelnes

Osaühingu XXX juhatuse liikme XXX tungiv, pidev ja emotsionaalselt kurnav võlgnevuse

nõudmine XXX, millest tulenevalt XXX sõlmis vaidlusaluse kokkuleppe ähvarduste ja oma

keerulise isikliku ja varalise sundseisu mõjul. XXX on esitatud XXX’le erinevaid otseseid ja

kaudseid (so varjatud) ähvardusi, hoiatusi ja nõudeid (sh ähvardusi võlgnevus loovutada

kolmandale isikule, ähvardusi esitada eraisiku pankrotiavaldus jne), suhtutud XXX’sse

lugupidamatult ja ebaviisakalt, alandatud ja mõnitatud XXX’t ja tema perekonda. Osaühing

XXXsõlmis XXX’ga kuritahtlikult 30. märtsi 2012 lepingu, mis oli XXXjaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Riigikohtu kohtupraktikas asutud seisukohale, et laenuintress võib olla

heade kommetega vastuolus, kui on tuvastatud tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel, sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning teise poole

poolt sellise olukorra teadmine ja ärakasutamine. Kehtiva seadusandluse kohaselt on heade

kommete vastane tehing tühine ning seda ei pea täitma. Tühisest kokkuleppest ei saa tuleneda

XXX’le seaduse kohaselt mistahes õiguslikke kohustusi Osaühingu XXXees. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi kohtupraktikast tulenevalt ei tohi kõrvalnõuded olla üldjuhul suuremad kui

põhinõue, osaühing XXXnõuab kõrvalnõuded ligikaudu 4-5 korda enam kui on põhivõlgnevuse

jääk. Käesolevas kohtuasjas nõuab Osaühing XXXsama õigussuhte alusel XXX’lt juba 250 000

eurot, milline summa on peaaegu 4 korda suurem kui algne põhinõue ja 5 korda suurem kui

praegune põhinõue.

Kostja vastuhagi

Kostja esitas vastuhagi juhuks, kui kohus tuvastab, et 30. märtsi 2012 lepingu osas on tõepoolest

tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. XXXleiab, et 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ

XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXXkonstitutiivse võlatunnistusega ühinemine

on antud alusetult põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud XXX vastutav OÜ XXX kohustuste eest.

28. mai 2010 Osaühingu XXX ja XXX vahel sõlmitud käendusleping oli tühine. Järelikult

puudus XXX igasugune seadusest või lepingust tulenev õiguslik alus ühineda 30. märtsi 2012

Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduva konstitutiivse

võlatunnistusega. Kehtiva seadusandluse kohaselt on heade kommete vastane tehing tühine ning

seda ei pea täitma. Tühisest kokkuleppest ei saa tuleneda XXX’le seaduse kohaselt mistahes

õiguslikke kohustusi Osaühingu XXX ees. Järelikult on õigusvastased, alusetud ning

põhjendamatud kõik Osaühingu XXX poolt 30. märtsi 2012 lepingu alusel XXX vastu esitatud

rahalised nõuded.

Kostja palub vastuhagis kohustada Osaühingut XXX tagastama 30. märtsi 2012 Osaühingu

XXX, OÜ XXX ja XXX ahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega

ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada 30. märtsi 2012 Osaühingu

XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu.

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

Hageja vastuväidete kohaselt XXX sõlmis võlatunnistuse p-s 2.1 kokkuleppe XXX kohustustega

ühinemiseks. Kohustustega ühinemise kokkulepet kui tehingut ei ole võimalik nõuda „tagasi“

VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuna vastuhagi (menetlusse võetud nõude) kohaselt ei ole kohustusega

ühinemine kui tehing tühine ning XXX ei ole seda ka tühistanud, on võlatunnistuse p 2.1

jätkuvalt kehtiv. Kohustusega ühinemise kui tehingu tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 alusel

pole õiguslikult võimalik. Teise isiku kohustusega ühinemine ei eelda mingi varasema kohustuse

olemasolu. Solidaarse võlgnikuna XXX antud võlatunnistusega ühinemiseks ei pidanud

eelnevalt eksisteerima võlasuhet XXXi ja XXXvahel. XXXoli nii võlatunnistuse sõlmimise ajal

ja on ka jätkuvalt XXXees kohustus täita käenduslepingu alusel XXXpoolt laenulepingu alusel

täitmata jäetud kohustused. XXXpoolt 30.03.2012 konstitutiivse võlatunnistuse andmine ei

lõpetanud ega muutnud XXXkohustusi laenulepingu alusel. 30.03.2012 XXXpoolt XXXile

konstitutiivse võlatunnistuse andmine ning XXX poolt selle järgsete ja täiendavalt konstitutiivse

võlatunnistuse järgsete kohustuste täitmisega viivitamisel viivise tasumise kohustustega

ühinemine ei muutnud ega lõpetanud ka XXXkohustusi käenduslepingu alusel. XXXu poolt

laenulepingust tulenevate kohustuse mittetäitmine ja XXXäriregistrist kustutamine 15.08.2012

ei lõpetanud vastuhageja kohustust täita käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevad

XXXnõuded. Vastav kohustus tekkis XXXlaenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja

saabumisele järgmisel päeval, ehk 01.11.2010. Vastuhagi ei ole esitatud XXXpoolt antud

konstitutiivse võlatunnistuse tagastamise nõudes, vastuhagi esemeks on sõnaselgelt nõue

tagastada XXX XXXkohustustega ühinemine. Seetõttu pole alust käsitleda vastuhagi

lahendamisel XXXpoolt XXXile antud, võlatunnistuse p-s 1.1 sisalduva konstitutiivse

võlatunnistuse võimaliku tagasinõude õigust, sh kas ja millistel eeldustel võiks see kuuluda

XXX. XXX ei ole ise väljastanud konstitutiivset võlatunnistust ning XXXei hage XXXpoolt

vastavalt võlatunnistuse p-le 1.1 väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse tagastamist.

Võlatunnistuse p 2.1 kohaselt ühines XXX XXX ja XXX vahelise võlasuhtega, võttes endale

kohustuse täita solidaarse võlgnikuna võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised

kohustused XXX ees. XXXei ole 30.03.2012 antud konstitutiivset võlatunnistust vaidlustanud.

Vastuhagi esemeks on nõue tagastada XXX XXX poolt 30.03.2012 XXXile antud konstitutiivses

võlatunnistuses sisalduv kohustustega ühinemine alusetu rikastumise tõttu, millise nõude

esitamine ei ole õiguslikult võimalik. Vastuhagi alternatiivseks nõudeks on tuvastada

võlatunnistuse tühisus heade kommete vastasuste tõttu. Heade kommetega ei saa üldjuhul olla

vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda

sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnangud tsiviilasjas esitatud tõendeid

kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) 28.05.2010 sõlmisid OÜ XXX ja OÜ XXX laenulepingu, mille alusel laenas hageja OÜ-le

XXX900 000,00 krooni (so 57 520,48 eurot). OÜ XXX kohustus saadud laenu hagejale

tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 30 % aastas.

Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,14 % nõuetekohaselt tasumata

summast päevas (I kd tlk 14-15).

2) 28.05.2010 sõlmisid hageja ning OÜ XXX ainuosanik ja juhatuse liige XXX käenduslepingu,

millega võttis XXX(kostja) endale solidaarse kohustuse käendada laenulepingust tulenevate

kõigi rahaliste kohustuste nõuetekohast ja täielikku täitmist, kui laenulepingust tulenevate

rahaliste kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning OÜ XXX on jätnud kohustused täitmata

(I kd tlk 17-18).

3) 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ XXX Laenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid

pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse

tasuda võlgnevus hiljemalt 16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli

tasuda viivist arvestusega 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas (I kd tlk 19).

4) Hageja, OÜ XXX ja kostja on sõlminud lepingu, mille punktis 1.1. kinnitas OÜ XXX, et

kohustub hagejale tasuma hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099 eurot. Lepingu punktis 1.2 lepiti

kokku OÜ XXX kohustuses tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist suurusega

0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus

viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus.

Lepingu punki 2.1 kohuselt ühines kostja hageja ja OÜ XXX vahelise võlasuhtega, võttes endale

kohustuse täita solidaarse võlgnikuna lepingu punktides 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised

kohustused hageja ees (I kd tlk 20-21).

5) OÜ XXX ja kostja poolt on hagejale tasutud 13 000 eurot.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Kõigepealt võtab kohus seisukoha hageja hagis esitatud nõuete põhjendatuse osas ja seejärel

lahendab kohus kostja vastuhagis esitatud nõuded.

Hageja esmase nõude kohaselt hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel hageja ja OÜ XXX

vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt hageja palub

kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena57

520,48 eurot. Hageja alternatiivse nõude kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista 30.03.2012

sõlmitud lepingu alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena 130 099,00 eurot ja viivisena 119

901,00 eurot.

Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse lepingu pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt

kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või

asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama

sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja OÜ

XXX vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu alusel on OÜ XXX saanud hagejalt laenu 900

000,00 krooni s.o 57 520,48 eurot. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt nimetatud

laenusumma on hageja poolt üle kantud OÜ XXX arveldusarvele 28.05.2010 (I kd tlk 188). OÜ

XXX kohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise

eest intresse arvestusega 30 % aastas. Vaidlust ei ole samuti selle üle, et 15.06.2011 sõlmisid

hageja ja OÜ XXX Laenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust

tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt

16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2

% nõuetekohaselt tasumata summast päevas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §

100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise

kohustuse rikkumisel.

Hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepingu alusel oli OÜ-l XXX raha maksmise kohustus, mida

OÜ XXX on rikkunud. OÜ XXX kohustus laenusumma 900 000,00 krooni s.o 57 520,48 eurot

tagasi maksma hiljemalt 16.06.2011. Lisaks kohustus OÜ XXX tasuma laenu kasutamise eest

intresse arvestusega 30 % aastas. Vaidlust pole selle üle, et OÜ XXX on laenulepingust tulenevat

kohustust rikkunud ja ei ole laenusummat koos intressidega hagejale tagastanud. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et OÜ XXX ja kostja on tasunud hagejale eelnimetatud laenulepingu alusel

13 000 eurot.

Vaidlus on selle üle, kas kostja vastutab käendajana OÜ XXX kohustuste eest hageja ees. Kostja

esitatud vastuväidete kohaselt 28. mail 2010 Osaühing XXX ning XXX vahel sõlmitud

käendusleping oli oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Nimelt väidab kostja, et

käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1) ning tühine seetõttu, et lepingus ei

olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti väidab kostja, et

käendus lõppes tagatava kohustuse lõppemisega (VÕS § 153 lg 1 p 1), kuivõrd põhivõlgnik OÜ-

l XXX kustutati äriregistrist 15.08.2012.a.

Kohus kostja seisukohtadega ei nõustu. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub

käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib

käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja

või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt

kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi

maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega

seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma

kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või

osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, seega on hageja antud

juhul VÕS § 65 lg 1 sätestatu kohaselt õigustatud valima millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude

esitab. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on võlgnik OÜ XXX kustutatud äriregistrist

Äriseadustiku § 60 lg 3 alusel 15.08.2012 ( I kd tlk 12).

Käenduslepingu sõlmimise ajal (s.o. seisuga 28.05.2010) kehtinud VÕS redaktsiooni kohaselt

VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 kohaselt mõisteti tarbijana füüsilist isikut,

kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohtu

tsiviilkolleegium asus 01.02.2012.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-148-11 p-des 13 ja 14 järgmisele

seisukohale: “Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene

võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna

isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku

majandustegevuse vastu, ei vaja käendajana tarbijakäenduselepingust tulenevat kaitset. /.../

Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut

majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandusetegevuse

vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses

käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.

Äriregistri väljavõttega on leidnud tõendamist, et kostja oli põhivõlgniku OÜ XXX ainuomanik

ja ainus seaduslik esindaja (I kd tlk 12-13), seega omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu

sõlmimise, täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kohtule esitatud tõenditest

nähtuvalt 02.11.2007 on kostja sõlminud käenduslepingu, millega tagas solidaarse võlgnikuna

OÜ XXX ja AS XXX vahel 2007.a projekteerimis-ehitustöövõtulepingust nr XXXOÜ XXX

kohustusi (sh intressid, viivised, leppetrahvid ja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju) (I kd tlk

193-195) . Sellest saab järeldada, et äriühingute suurte rahaliste kohustuste isiklik käendamine

oli kostja jaoks tavaline.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu

sõlmimisel ei tegutsenud kostja tarbijana ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Seega

kuivõrd

hageja

ja

kostja

vahel

28.05.2010

sõlmitud

käenduseleping

ei

olnud

tarbijakäenduseleping, puudus vajadus ka leppida VÕS § 143 lg 2 alusel kokku ja fikseerida

käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on hageja ja kostja vahel

28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja kehtiv.

VÕS § 186 p 1 kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega. VÕS § 153 lg 1 p 1 mõtte kohaselt

lõpeb käendusest tulenev kohustus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega üksnes sellisel

juhul, kui kohustus on nõuetekohaselt täidetud (VÕS § 186 p 1). Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1

tekib käenduslepingu sõlmimisel võlgniku ja käendaja solidaarkohustus võlausaldaja ees (va kui

käenduselepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada). Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu punktis

2.1 sisalduva kokkuleppe kohaselt oli käendaja kohustuse tekkimise aluseks põhivõlgniku poolt

kohustuse täitmata jätmine, mitte aga võimatus põhivõlgniku vastu nõuet rahuldada. Seega

käesoleval juhul käenduslepinguga tekkis vaieldamatult solidaarkohustus VÕS § 145 lg 1

mõistes. Põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine ja OÜ XXX äriregistrist kustutamine

15.08.2012 .a. ei lõpetanud kostja, XXX solidaarset kohustust täita käenduselepingu alusel

laenulepingust tulenevad nõuded. Vastav kohustus tekkis kostjal laenulepingu järgse laenu

tagastamise tähtaja saabumisele järgmisele päeva, so 31.10.2010.a. Ka kohtupraktikas on asutud

ühemõttelisele seisukohale, et põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku lõppemine ei lõpeta

käendust. Nii on leidnud Riigikohus 15.11.2006.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-100-06 punktis

14 järgmist: ”Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et asja lahendamisel ei oma

tähtsust asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks

lõppenud. Tsiviilkoodeks § 211 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustise lõppemisega.

Tulenevalt TsKS § 241 lg 1 p-st 3 on kohustise lõppemise aluseks juriidilise isiku likvideerimine.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et TsK § 242 l 1 p 3 tuleb alates äriseadustiku

jõustumisest tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda

sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud. Kohustise täitmine, mis

seisneb võlausaldajale raha maksmises, on võlgniku juriidilise isikuta (vt tsiviilkolleegiumi 7.

veebruari 2005.a. otsus asjas nr 3-2-1-119-04 (RT III 2005, 6, 56)”. Kuigi Riigikohus lähtus

hinnangu andmisel kehtinud Tsiviilkoodeksi sätetest, siis tuleb samamoodi tõlgendada ka VÕS

analoogseid sätteid.

Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 122 518, 62 eurot, sh põhiosa 57 520,48 eurot,

laenu kasutamise eest perioodil 28.05.2010 kuni 31.10. 2010 intress 7477,66 eurot ja viivis

57 520,48 eurot.

Kostja hinnangul moodustab põhinõue tegelikult kokku 44 520, 48 eurot, Kostja vastuväidete

kohaselt oli algselt hageja põhinõue OÜ XXX vastu 57 520,48 eurot, millest kostja on tasunud

13 000 eurot ja seega on põhinõude jääk 44 520, 48 eurot. Kohus kostja selle käsitlusega ei

nõustu. Hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu punkti 4.2. kohaselt tasumisel

arvestatakse kõigepeal tasutuks viivised, siis intressid ning seejärel laenusumma või osa

nimetatud laenusummast (I kd tlk 14-15). 15.06.2011 hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud

laenulepingu lisa nr 1 punkt 4 kohaselt tasumisel arvestatakse kõigepeal tasutuks viivised,

seejärel võlasummas või osa nimetatud võlasummast (I kd tlk 19). VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui

võlgnik peab lisaks rahalisele kohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutuud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta

määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Kohus leiab, et VÕS § 88 lg 8 ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida. Kohus leiab, et

hagejale tasutud 13 000,00 euro arvel vähenes hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud eelnimetatud

kokkuleppeid ning VÕS § 88 lg-t 8 arvestades mitte põhivõlgnevus vaid esmajärjekorras

põhivõlgnevuselt arvestatud viivis. Seega kostja põhivõlgnevus käenduslepingu alusel

moodustab endiselt 57 520, 48 eurot.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 7477, 66 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt

majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb

intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja OÜ XXX vahel 28.05.2010

sõlmitud laenulepingu punkti 3.1. kohaselt laenusaaja kohustub laenu kasutamise eest tasuma

laenuandajale intresse arvestusega 30% aastas. Hageja on arvestanud laenu kasutamise eest

perioodil 28.05.2010 kuni 31.10. 2010 intressi 7477,66 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid

intressidele (7477,66 eurot). Selles tulenevalt tuleb intress summas 7477,66 eurot kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

Hageja on esitanud ka viivise nõude. Kuna hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmist ja

hageja väitel on kostja sellise kohustuse täitmisega viivituses, siis kohaldub selle nõude puhul

VÕS § 113. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja

on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu punktist 4.1, mille kohaselt juhul kui

laenusaaja jääb lepingu punktis 2 toodud laenu tähtajaks laenusumma või intressid tähtaegselt

tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale

viivist arvestusega 0,14% nõuetekohaselt tasumata summalt päevast. Hageja on arvestanud

viivist perioodil 02.11.2010 kuni 24.10.2013 ehk 1088 päeva eest kokku 87 605,75 eurot. Hageja

palub kostjalt välja mõista viivise 57 520,58 eurot, st. sama palju kui on põhinõue. Hageja on

kostja vastu viivise nõude esitamisel võtnud arvesse OÜ XXX ja kostja poolt juba tasutud viivise

13 000, 00 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivisearvestusele. Samas kostja leiab, et

hageja viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus ja leiab, et hageja kõrvalnõuded saaksid

olla põhjendatud üksnes põhivõlgnevuse so 44 520, 48 eurot. Kostja leiab, et hea usu ja

kohtupraktikaga vastuolus on viivise nõude rahuldamine suuremas summas kui on põhinõue

(kostja leiab küll, et põhinõude suuruseks on 44 520, 48 eurot). Kohus on eelnevalt asunud

seisukohale, et hagejale tasutud 13 000,00 euro arvel tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuselt

arvestatud viivis, seega on põhinõude suuruseks jätkuvalt 57 520,58 eurot.

Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14.

juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski

peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati.

Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate

jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid

aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on

sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral

tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast

suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-87-10, p 12).

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja põhinõude suuruseks on 57 520,48 eurot ja et OÜ XXX

ja kostja poolt hagejale tasutud 13 000 eurot tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuselt arvestatud

viivise katteks. Seega võttes arvesse hagejale jube tasutud viivist 13 000 eurot, peab kohus

põhjendatuks välja mõista kostjalt viivisena 44 520, 48 eurot. Sellise juhul ei ületa kostja poolt

hagejale tasutav viivis põhinõuet (44 520,48 + 13 000= 57 520,48). Kohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud hagejale tekkinud kahju olemasolu, mis õigustaks põhinõudest suurema viivise

väljamõistmise kostjalt hageja kasuks. Samuti leiab kohus, et asjaolu, et viivist on hagejale

tasutud enne hageja poolt kostja vastu kohtusse hagi esitamist ei anna alust hagejal nõuda kohtu

kaudu viivist kohtumenetluses põhinõude ulatuses. Samas ei ole kostja tõendanud asjaolusid, mis

tingiksid viivise vähendamise suuremas ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hageja esmase nõude osaliselt ja mõistab 28.05.2012

sõlmitud käenduslepingu alusel välja kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 109 518,62 eurot ( s.o.

laenu põhisumma 57 520,48 eurot, intressid 7 477,66 eurot ja viivised 44 520,48 eurot.

TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude

rahuldamata jätmist põhjendama. Kuivõrd kohus rahuldas hageja poolt kostja vastu

käenduslepingust tuleneva nõude osaliselt, siis TsMS § 442 lg 8 alusel kohus hageja poolt

esitatud alternatiivset nõuet, mille kohaselt hageja palub kostjalt välja mõista 30.03.2012

sõlmitud lepingu alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena 130 099,00 eurot ja viivisena 119

901,00 eurot, ei käsitle.

Järgnevalt lahendab kohus kostja vastuhagis esitatud nõuded hageja vastu.

Kostja vastuhagi kohaselt palub kostja vastuhagis kohustada Osaühingut XXX tagastama 30.

märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX

konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada

30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete

vastasuse tõttu.

Kostja leiab, et hageja on oma hagi alternatiivse nõude esitamisel kostja vastu tuginenud

muuhulgas 30.03.2012 hageja, OÜ XXX ja kostja vahel sõlmitud lepingul, mida hageja on

käsitlenud konstitutiivse võlatunnistusena. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tegemist

oleks konstitutiivse võlatunnistusega ning mitte deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja leiab,

juhul kui leiab siiski tõendamist, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis saab kostja

oma vastuväiteid esitada üksnes vastuhagi vormis

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja, OÜ XXX ja kostja on sõlminud lepingu, mille

punktis 1.1 kinnitas OÜ XXX, et kohustub hagejale tasuma hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099

eurot. Lepingu punktis 1.2 lepiti kokku OÜ XXX kohustuses tasuda võlasumma tähtajaks

mittetasumise korral viivist suurusega 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled

määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt

tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Lepingu punki 2.1 kohaselt ühines kostja hageja

ja OÜ XXX vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna lepingu

punktides 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees. Kostja väidab, et nimetatud

lepingut ei ole sõlmitud lepingus märgitud kuupäeval s.o. 30. märts 2012, vaid see sõlmiti kostja

teadmisel 2012.a. lõpus või 2013.a alguses ühel tema kohtumisel hageja juhatuse liikmega XXX.

Samas on kostja ise tunnistanud, et tal puuduvad dokumentaalsed tõendid 30.03.2012 lepingu

sõlmimise tegeliku aja suhtes, mistõttu kostja nimetatud asjaolule ei tugine. Sellest tulenevalt

lähtub kohus sellest, et nimetatud lepingu on sõlmitud 20.03.2012.

Hageja on seisukohal, et võlatunnistuse punktis 1.1. kinnitas XXXOÜ iseseisvat ja abstraktset

kohustust tasuda hageja arvelduskontole hiljemalt 15.04.2011 kokku 130 099,00 eurot. Hageja

leiab, et pooled käsitlesid ja tõlgendasid OÜ XXX poolt võetud kohustus konstitutiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõistes.

VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida

tunnistatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse

esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse

võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega

on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest

tuleneva kohustuse täitmisega täidetus ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2).

Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt oma lahendis selgitanud, et konstitutiivne

võlatunnistus tekib siis, kui pooled lepivad kokku algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse

tekkimise kõrvuti algse kohustusega ning, et konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele

ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid

vastuväiteid (Riigikohtu 24.04.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-21-06 p 13; 17.01.2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149.11, p-d 20 ja

21, 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17).

Kohus nõustub hagejaga, et hageja, OÜ XXX ja kostja vahel 30.03.2012 sõlmitud leping kujutab

endast konstitutiivset võlatunnistust. OÜ XXX(võlausaldaja), OÜ XXX(võlgnik) ja kostja

(kolmas isik) vahel 30.03.2012 sõlmitud lepingu preambula kohaselt pooled kinnitavad, et

28.05.2010 sõlmiti võlgniku ja võlausaldaja vahel laenuleping (edaspidi nimetatud laenuleping),

mille alusel väljastati võlgnikule laen summas 900 000,00 eesti krooni; 28.05.2010 sõlmiti

võlausaldaja ja kolmanda isiku vahel käendusleping, mille alusel käendas kolmas isik

laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste nõuete kohast ja täielikku täitmist, kui kohustuste

tähtaeg on saabunud ja võlgnik on oma kohustused jätnud täitmata; 15.06.2011 allkirjastasid

võlgnik ja võlausaldaja laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt võlgnetava summas suuruseks

seisuga 15.06.2011 a. (koos intressidega ja viivistega) kokku 82 654, 58 eurot ning millise

summa kohustus võlgnik tasuma hiljemalt 16.06.2011. Eelnimetatud võlgnevuse tasumata

jätmise puhuks lepiti kokku viivis summas 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas alates

17.06.2011; seisuga 30.03.2012 moodustab võlgnevus koos intresside ja viivistega osaliste ühisel

hinnangul kokku vähemalt 130 099 eurot. Nimetatud lepingu punkti 1.1 kohaselt võlgnik (OÜ

XXX) kinnitab käesolevaga, et kohustub tasuma võlausaldajale kokku 130 099 eurot hiljemalt

15.04.2012 võlausaldaja arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX SEB pangas. Käesolevas punktis

sätestatud on käsitletav võlgniku konstitutiivse võlatunnistusena Võlaõigusseaduse § 30 lg 1

mõistes ehk iseseisva kohustusena (I kd tlk 20-21).

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et OÜ-l XXX olid hageja ees laenulepingust tulenevad

kohustused. Kohtu hinnangul OÜ XXX tahe luua iseseisev kohustus tuleneb lepingu enda

tekstist, mille preambula kohaselt OÜ XXX tunnistab laenulepingust tulenevat võlgnevust koos

intresside ja viivistega 30.03.2012 seisuga summas 130 099 eurot ning mille punktist 1.1.

nähtuvalt OÜ XXX kohustub tasuma hagejale kokku 130 099 eurot hiljemalt 15.04.2012 ning

OÜ-l XXX oli tahe anda konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes ehk iseseisva

kohustusena.

Hageja, OÜ XXX ja kostja vahel 30.03.2012 sõlmitud lepingu punkti 2.1. kohaselt kolmas isik (

kostja) ühineb käesolevaga võlausaldaja ( hageja) ja võlgniku ( OÜ XXX) vahelise võlasuhtega,

võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna käesoleva lepingu punktides 1.1 ja 1.2.

nimetatud kohustuse võlausaldaja ees (I kd tlk 20-21). VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse

üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale

(kohustusega ühinemine). Sama paragrahvi lg 4 esimese lause põhjal tekib kohustusega

ühinemisel solidaarkohustus.

Kostja vastuhagi kohaselt 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud

lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine on antud alusetult põhjusel,

kuivõrd tegelikult ei olnud XXX vastutav OÜ XXX kohustuste eest. 28. mai 2010 Osaühingu

XXX ja XXX vahel sõlmitud käendusleping oli tühine. Järelikult puudus XXX igasugune

seadusest või lepingust tulenev õiguslik alus ühineda 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX

ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduva konstitutiivse võlatunnistusega.

Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel

sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine on antud alusetult

põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud XXX vastutav OÜ XXX kohustuste eest. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käenduslepingu näol ei ole

tegemist tarbijakäenduslepinguga ning sellest tulenevalt puudus vajadus ka leppida VÕS § 143

lg 2 alusel kokku ja fikseerida käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus.

Seega on hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja

kehtiv. Sellest tulenevalt oli kostjal kohtu hinnangul õiguslik alus ühineda 30. märtsi 2012

Osaühingu XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepinguga OÜ XXX poolt OÜ-le XXX antud

konstitutiivse võlatunnistusega.

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, juhul kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust

ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leiab, et 30. märtsi

2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse

võlatunnistusega ühinemise tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu puudub alus, sest OÜ XXX

poolt võlatunnistuse andmise ja kostja poolt nimetatud võlatunnistusega ühinemise aluseks olnud

aluskohustus ei ole täidetud.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja vastuhagi kohustada Osaühingut XXX

tagastama 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv

XXXkonstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu.

Kostja vastuhagi alternatiivse nõude kohaselt palub kostja tuvastada 30. märtsi 2012 Osaühingu

XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu.

Kostja väidete kohaselt on 30.03.2012 lepingu puhul täidetud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja TsÜS lg 2 p

2 tulenevad tehingu heade kommete vastasuse eeldused, st konkreetsel juhul on tehing tehtud ära

kasutades kostja erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematus või muud sellist asjaolu,

hageja juhatuse liige XXX oli nendest asjaoludest teadlik (ja tegelikult on käitumisega põhjustas

need asjaolud) ning vaidlusalune tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel

ning pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas. Kostja väidete kohaselt vaidlusaluse lepingu sõlmimisele eelnes hageja juhatuse liikme

XXX tungiv, pidev ja emotsionaalselt kurnav võlgnevuse nõudmine kostjalt, millest tulenevalt

kostja sõlmis vaidlusaluse kokkuleppe hageja juhatuse liikme XXX poolsete otseste ja varjatud

ähvarduste ning sellest tuleneva oma keerulise isikliku ja varalise sundseisu mõjul.

TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.

TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või

peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 p 3

kohaselt, juhul kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi

teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvusssuhtest, kogenematusest või muudest

sellistest asjaoludes. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86

lg 3 alusel kontrollib kohus, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele

tuginenud pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu

poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Eelnimetatud asjaolude tõendamiskoormus

lasub TsMS § 230lg 1 järgi poolel, kes tühisusele tugineb, seega kosjal.

Kostja arvates ei moodustanud 28.05.2010. a sõlmitud laenulepingust tulenev OÜ XXX

võlgnevus hageja ees 30.03.2012. a seisuga 130 099,00 eurot ning võlgnevus oli palju väiksem.

Samuti kostja väidab, et võlgnevuse summa on saadud seadusega vastuolus tehtud arvestusega

ehk hageja on vastuolus VÕS § 113 lg 6 imperatiivse regulatsiooniga arvestanud viivist ka

intressilt ja viiviselt. Kohus leiab, et kostja väited on ebamäärased kuna jääb arusaamatuks,

millises ulatuses peab kostja 30.03.2012. a sõlmitud võlgnevuse tunnistamise ja kohustusega

ühinemise lepingust tulenevat nõuet summas 130 099,00 eurot põhjendatuks ja millises osas

vaidleb nõudele vastu. Väide, et „võlgnevus oli palju väiksem“, on sisutu, sest nõude

tunnistamise ulatus on numbriliselt määratlemata, samuti puudub asjakohane arvutuskäik jne.

30.03.2012 sõlmitud Võlatunnistuse järgne põhivõlg on 130 099,00 eurot. Kohtu poolt tehtud

arvutuste kohaselt 30.03.2012 võlatunnistus sõlmimise ajal oli XXXOÜ laenulepingu järgne

võlgnevus kokku 106 632,15 eurot, s.o. põhivõlg oli 57 520,48 eurot, intressi võlgnevus 7 477,66

eurot ja viivised 41 634,01 eurot (viivis perioodil 31.10.2010 kuni 30.03.2012 ehk 517 päeva

eest on kokku 41 634, 01 eurot). Seega on 30.03.2012 võlatunnistuse kohaselt OÜ XXX23

466,85 euro võrra suurem kui oli OÜ XXX laenulepingust tulenev võlgnevus 20.03.2012 seisuga

(130 099,00-106 632,15= 23 466,85 eurot). Samas kohus leiab, et kostja viited viivise arvestusele

ja selle alusel viivise väärarvestusele on käesoleval juhul asjakohatud, sh väide

viivisekokkuleppe vastuolu kohta VÕS § 113 lg-a 6. Võlatunnistuse punktide 1.1. ja 1.2 alusel

tekkis OÜ XXX ja hageja vahel konstitutiivsest võlatunnistusest tulenev abstraktne iseseisev

kohustus (ehk laenulepingust ja selle lisadest mittesõltuv kohustus, millesse kohustusega kostja

solidaarse võlgnikuna ühines (võlatunnistuse punt 2.1). Seega kostja viited laenulepingule ja

selle lisades kokkulepitud tingimustele või laenulepingu järgsele võlgnevuse arvestusele ei ole

kohased. VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping ehk sellest tulenevale nõudele

ei saa esitada vastuväiteid tuginedes muudele õigussuhetele. Lisaks ei näinud eelnimetatud

võlatunnistus ette intressi tasumist ega viiviselt viivise arvestamist.

Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks nimetatud

võlatunnistuse kohaselt soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või et

tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus on eelnevalt tuvastanud,

et hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu näol ei olnud tegemist tarbijakäenduslepinguga

ning seega ei saa pidada käenduslepingut õigustühiseks, kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja

käenduslepingust tulenevad kohustused ei lõppenud seoses OÜ XXX kustutamisega äriregistris

15.08.2012, kostja väited võlatunnistuses kostja vastutuse maksimumsumma puudumise kohta

on kohatud, kuivõrd tegemist ei olnud käenduslepinguga, vaid abstraktse konstitutiivse

võlatunnistuse täitmisega ühinemise kokkuleppega, millise kokkuleppe puhul puudub seadusest

tulenev nõue määratleda vastutuspiir rahalise summana. Asjaolu, et võlatunnistuse kohaselt on

OÜ XXX tunnistanud hageja ees võlgnevust summas, mis on 23 466, 85 eurot suurem kui oli

OÜ XXX tegelik võlgnevus hageja ees, ei tähenda automaatselt, et soorituste väärtus oleks heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Arvestama peab seda, et OÜ XXX oli hagejale võlgu

selleks ajaks juba 517 päeva ning hageja nõue OÜ XXX vastu oli tagamata. Hageja esindaja on

kohtuistungil selgitanud, et võlatunnistuse summa sisaldas ka kompensatsiooni selle eest, hageja

ei pöördunud nõudega kohtusse ja nõustus kohtuväliselt ootama veel võla tasumist.

Isegi kui saaks asuda seisukohale, et soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas, siis ei ole tõendatud, et kostja tegi väidetavalt tehingu sundolukorras- erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt.

Kohus leiab, et hageja juhatuse liikme poolt kostjale saadetud e-kirjad, millega nõuti

järjepidevalt võlgnevuse tasumist, ei anna alust järeldada, et need oleksid tinginud kostja poolt

võlatunnistuse sõlmimise tulenevalt mingist erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtuvalt hageja

juhatuse liige XXX korduvalt tuletab kostjale meelde kohustus võlgnevus tasuda. (I kd tlk 67-

120). E-kirjad, mis on emotsionaalsemad pärivad ajast, mis on saadetud pärast kostja poolt

võlatunnisuse allkirjastamist. Kohus leiab, et nimetatud e-kirjad ei sisalda otseseid ega varjatud

ähvardusi. Kohtu hinnangul ähvarduseks ei saa pidada hageja seadusliku esindaja väiteid, et

kohustuse mittetäitmise korral kasutatakse võlgnevuse väljanõudmiseks erinevaid seaduses

sätestatud võimalusi ja õiguskaitsevahendeid (võlgnevuse loovutamine inkassofirmale on

tavapärane ja seaduslik tegevus, samuti hagi või pankrotiavalduse esitamine, viivise nõudmine

jne). Asjaoluga, et võlgnevuse nõudmine ei ole võlgnikule emotsionaalselt meeldiv, ei saa lugeda

võlatunnistust heade kommete vastaseks. Võlgnevuse nõudmise hageja juhatuse liikme poolt

põhjustasid enda kohustuste täitmisega OÜ XXX ja kostja ise.

Kostja ei ole kirjeldanud mistahes muid TsÜS § 86 lg-s 2 konkreetselt nimetamata asjaolusid,

rääkimata nende tõendamisest kostja poolt, mis oleksid kostjat võlatunnistust sõlmima

mõjutanud. Õiguskirjanduses on märgitud, et erakorraliseks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 mõistes

võib olla näiteks vajadus tasuda kallite ravimite eest või tasulise operatsiooni eest välismaal

(Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve,M .

Käerdi, kirjastus Juura 2010, lk 278).

Kostja ei ole samuti tõendanud, et ta on võlatunnistuse sõlminud mõjutatuna sõltuvussuhtest.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks mingilgi määral sõltunud hagejast või hageja

seaduslikust esindajast. Kohtul puudub mistahes alus mõistlikult järeldada, et kostja tahe

võlatunnistus sõlmida ei kujunenud vabalt ja/või võlatunnistus ei vastanud kostja tahtele. Samuti

ei saa rääkida kostja kogenematusest, sest kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja

lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna (I kd tlk 131), tegutses ning tegutseb jätkuvalt

mitmete äriühingute juhtorganite liikmena (I kd tlk 132-138) ja oli aastatel 2001-20014 Tallinna

abilinnapea (tlk139-142). Õiguskirjanduse kohaselt peetakse üldjuhul kogenematuks noori

inimesi, pikaajaliselt vangis viibinuid, vaimselt piiratuid (aga mitte piiratud teovõimega) isikuid,

immigrante, kellel on kohalikest tingimustest puudulikud teadmised (Tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve,M . Käerdi, kirjastus Juura 2010,

lk 278).

Seega asub kohus seisukohale, et 30. märtsil 2012 kuupäeva kandev võlatunnistus ei ole heade

kommete vastane ega tühine.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastuhagis esitatud alternatiivne nõue tuvastada 30.

märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete

vastasuse tõttu tuleb jätta rahuldumata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha

maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi

hinnaks 250 000 eurot ning TsMS § 126 lg 2 sätestatust, mille kohaselt õiguse üle peetavas

vaidluses määratakse hagihind õiguse väärtusega, seega on vastuhagi hinnaks 250 000 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus

rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid

poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb hagi menetluskulud jätta 10,61% ulatuses hageja

kanda ja 89,39% ulatuses kostja kanda.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis jäävad vastuhagi menetluskulud kostja kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita

menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS

§ 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramiseks

enne

kohtuvaidlusi

kohtule

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Hageja OÜ XXX esitas 15.09.2015 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja

mõista seoses 25.10.2013 hagiga menetluskulu kokku summas 7311,41 eurot käibemaksuta ja

seoses 20.10.2014 vastuhagiga 5210,33 eurot käibemaksuta.

Kostja XXX esitas 15.09.2015 ja 17.09.2015 menetluskulude nimekirjad ja taotluse

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning hagejalt väljamõistmiseks. Kostja palub

hagejalt välja mõista menetluskulu kokku summas 11 536 eurot käibemaksuga.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise

kulu.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise

kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt

menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust

(Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi

põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejal olnud tsiviilprotsessis esindajaks vandeadvokaat

Kristina Uuetoa-Tepper, kelle tunnitasu oli 125 eurot käibemaksuta. Kostja lepingulisteks

esindajateks olid vandeadvokaat Eerik Entsik ja advokaat Mari-Liis Mets, kelle tunnitasu oli 100

eurot/105 eurot käibemaksuta s.o 120 eurot/126 eurot käibemaksuga. Juhindudes eelnimetatud

Riigikohtu lahenditest ning arvestades lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni ja praktilist

kogemust asub kohus seisukohale, et antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks hageja

esindajatasu maksimumsuuruseks tunnihinda mitte rohkem, kui 120 eurot km-ta ja kostja

lepingulise esindaja tunnihinda 120 eurot/126 eurot käibemaksuga.

OÜ XXX25.10.2013 hagiavaldusega seonduvad menetluskulud

Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 1900 eurot, mis oli kooskõlas

kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivumääraga (hagihinna

250 000 euro puhul tuli avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu

tasuda riigilõiv summas 1900 eurot).

Kohus peab hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvaid õigusabitoiminguid põhjendatuks ja

vajalikeks järgmises ulatuses:

Arve nr 2013156. Hagiavaldus on kohtule esitatud sisuliselt 4,5 lk + lisad 15 lk, kohtu hinnangul

on antud tsiviilasjas tegemist keskmise keerukusega vaidlusega. Kohus on seisukohal, et

hagiavalduse koostamine, kliendiga konsulteerimine ja hagi kohtule esitamine ei ole põhjendatud

ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 6 h ulatuses (6 h x 120 eurot = 720 eurot), arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

Arve nr 2014002. Kohus on seisukohal, et 29.10.2013 tsiviilasja menetlusse võtmise

kohtumäärusega ja kostja 13.112013 (ca 1 lk), 27.11.2013 (ca 13,5 lk + lisad 56 lk) vastustega

tutvumine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 2,5 h ulatuses (2,5 h x 120

eurot= 300 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 16.12.2013

täiendavate seisukohtade koostamise (ca 6,5 lk + lisad 12 lk) ja esitamisega seonduva

õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 6 h ulatuses (6 h x 120

eurot= 720 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kliendiga

konsulteerimise vajadust.

Arve nr 2014022. Kostja 21.02.2014 menetlusdokumendiga (ca 4,5 lk) tutvumine ei ole

põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot = 60 eurot),

arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 22.01.2014 menetlusdokumendi

koostamine (ca 2,5 lk) ja kohtule esitamine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem,

kui 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot = 60 eurot), juhindudes TsMS § 169 lg-st 3 ning arvestades

kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu s.h kliendiga konsulteerimise vajadust. Kohus

nõustub siinjuures osaliselt kostja vastuväitega, et tõendite kogumise taotluse esitamisega

seonduvad kulud tuleks jätta hageja menetluskuludena kindlaks määramata, kuna kohus on

vastava taotluse jätnud 17.09.2015 kohtumäärusega rahuldamata. Samas juhib kohus kostja

tähelepanu, et kõnealustel kuupäevadel teostatud õigusabitoimingud ei piirdunud üksnes tõendite

kogumise taotluse esitamisega, kohus on nimetatud asjaolu antud juhul menetluskulude

kindlaksmääramisel arvestanud.

Arve nr 2014119. Kohus on seisukohal, et 30.07.2014 menetluse kiirendamiseks taotluse

koostamine (ca 0,5 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,25 h ulatuses

(0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Kohus ei

nõustu siinjuures kostja vastuväitega, mille kohaselt tuleks nimetatud menetluskulu jätta

kindlaks määramata, kuivõrd kostjal ei ole võimalik menetluse kiirust mõjutada. Kohus juhib

kostja tähelepanu, et nimetatud taotluse esitamise õigus on juhindudes TsMS § 333¹ mõlemal

poolel ning antud juhul kohus rahuldas hageja taotluse 23.09.2014 kohtumäärusega, määrates

kohtumenetluse kiirendamise abinõuna kindlaks kohtuistungi toimumise aja, seega oli tegemist

põhjendatud ja vajaliku õigusabiga. Tutvumine kostja vastusega 17.09.2014 (ca 1,5 lk) ei ole

põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,1 h ulatuses (0,1 h x 120 eurot= 12 eurot),

arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Tutvumine 17.09.2014 ja 23.09.2014

kohtumäärustega ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 h

x 120 eurot= 19,20 eurot), arvestades kohtumääruste sisu ja mahtu. Kohtule jääb siinjuures

arusaamatuks kostja vastuväide, mille kohaselt tuleks kohtumäärustega tutvumise ajakulu jätta

tervikuna menetluskuluna kindlaks määrata. Kõnealuse 17.09.2014 kohtumäärusega lahendas

kohus hageja tõendite kogumise taotluse, seega on kohtu hinnangul vähemalt osaliselt tegemist

põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. 29.09.2014 ja 01.10.2014 täiendavate seisukohtade

koostamine (ca 3,5 lk + lisad 34 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 3 h

ulatuses (3 h x 120 eurot= 360 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu.

Kohus ei nõustu siinjuures kostja vastuväitega, mille kohaselt tuleks nimetatud menetluskulu

jätta kindlaks määramata, kuivõrd kohus ei palunud hagejal täiendavaid seisukohti esitada.

Kohus juhib kostja tähelepanu TsMS § 328 lg 2, mille kohaselt tagab kohus poolele võimaluse

vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti, kohtu

hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabiga. Kliendiga konsulteerimise ajamahtu

perioodil 22.04.2014 kuni 09.10.2014 peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks

mitte rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 120 eurot = 120 eurot). Kohus juhib hageja tähelepanu, et

kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas

menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kliendiga konsulteerimine on

põhjendatud ja vajalik õigusabi juhul, kui selle tulemusena esitatakse kohtule menetlusdokument

või tehakse muu vajalik menetlustoiming, mis nähtub toimikust. Riigikohus on oma lahendis nr

3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks

kuluks, mille hüvitamist saab TsMS § 175 lg 1 tähenduses nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla

õigusteenuse osutamise tasu, seega dokumentide edastamine, kohtuga suhtlemine, E-toimiku

andmete kontrollimine jms ei ole õigusabikulu, mille väljamõistmine vastaspoolelt oleks

põhjendatud.

Arve nr 2014156. Kohus on seisukohal, et 21.10.2014 tutvumine kostja seisukohtadega (4,5 lk)

ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 x 120 eurot = 19,20

eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 09.10.2014, 23.10.2014 kuni

11.11.2014 õigusabitoimingud ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,25 h ulatuses

(0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu, ülejäänud

osas jätab kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata, kuivõrd

kohtu hinnangul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikuluga, mille

väljamõistmine kohustatud isikult oleks põhjendatud.

Arve nr 2015052 õigusabikulu jätab kohus rahuldamata, kohtul ei ole võimalik anda hinnangut

õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja

materjalidest.

Arve nr 2015120. Kohus nõustub hageja 14.05.2015 õigusabitoimingu mahuga 0,05 h ulatuses

(0,05 x 120 eurot= 6 eurot), kliendiga konsulteerimine ja ettevalmistus 15.09.2015

kohtuistungiks on põhjendatud ja vajalik mitte rohkem, kui 1 h/ 2= 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120

eurot= 60 eurot), arvestades, et hageja lepinguline esindaja oli tsiviilasjas esitatud asjaoludega ja

protsessiga kursis olnud selle kestel. Ülejäänud õigusabikulu jätab kohus rahuldamata, kohtul ei

ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele,

mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kohus juhib hageja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-

2-1-77-14, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja

menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega

vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes, eeltoodud põhjendustel jätab kohus nimetatud osas

hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Arve nr 2015121. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja

põhjendatud mitte rohkem, kui 1,6 h / 2= 0,8 h ulatuses (0,8h x 120 eurot= 96 eurot).

Lisaks eeltoodule palub hageja kindlaks määrata dokumentaalse tõendi saamise kulud arve nr

2014002 alusel 6 euro ulatuses ja arve nr 2014119 alusel 20 euro ulatuses, kohus on seisukohal,

et hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb nimetatud osas TsMS § 143 p 2

alusel rahuldada.

OÜ XXX20.10.2014 vastuhagiga seonduvad menetluskulud

Arve nr 2014156. Kohus on seisukohal, et 20/21.10.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik

menetluskulu rohkem, kui 0,86 h ulatuses (0,86 h x 120 eurot = 103,20 eurot), arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 14.11.2014 kuni 17.11.2014 - 18.11.2014 õigusabi,

mis seondub menetluskulude katteks tagatise andmise taotlusega jätab kohus menetluskuluna

kindlaks määramata TsMS § 169 lg 3 alusel, kuivõrd kohus jättis vastava taotluse 08.12.2014

kohtumäärusega rahuldamata. 30.10.2014 vastaspoole menetlusdokumendiga ja 11.11.2014

kohtumäärusetega tutvumisega ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 0,33 h ulatuses (0,33 h

x 120 eurot = 39,60 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 19.11.2014

kuni 26.11.2014 õigusabi on põhjendatud ja vajalik 0,16 h ulatuses (0,16 h x 120 eurot= 19,20

eurot). 27.11.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi, kuna kohus jättis 08.12.2014

kohtumäärusega hageja taotluse XXX´lt menetluskulude katteks tagatise nõudmiseks

rahuldamata. 08.12.2014 kuni 10.12.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 0,25

h ulatuses (0,25 h x 120 eurot = 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

16.12.2014 õigusabi, mis seondub vastuhagile vastuse koostamisega ei ole põhjendatud ja vajalik

kokku rohkem, kui 8 h ulatuses (8 h x 120 eurot= 960 eurot), arvestades esitatud

menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 18.12.2014 e-kiri on põhjendatud ja vajalik õigusabi, mitte

rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot = 30 eurot, arvestades esitatud

menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Kohus jätab hageja avalduse arve nr 2014156 ülejäänud osas

menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata, kuivõrd kohtul ei ole võimalik anda

hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu

tsiviilasja materjalidest.

Arve nr 2015052. 06.01.2015 kuni 09.01.2015 õigusabi seoses määruskaebusega on põhjendatud

ja vajalik mitte rohkem, kui 5 h ulatuses (5 h x 120 eurot= 600 eurot), arvestades kohtule esitatud

menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 10.02.2015 kuni 13.03.2015 õigusabi ei ole kohtu hinnangul

hageja poolt nimetatud mahus põhjendatud ja vajalik, kuna kohus on arve nr 2014156

vastuhagiga seonduva menetluskulu ammendavalt kindlaks määranud. 06.04.2015 kuni

13.04.2015 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui kokku 0,25 h ulatuses (0,25 h x

120 eurot= 30 eurot), arvestades kõnealuste menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 16.04.2015 –

18.04.2015 vastuhagi alternatiivsele nõudele täiendava vastuse koostamine ei ole põhjendatud ja

vajalik õigusabi rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5h x 120 eurot= 540 eurot). Kohus jätab hageja

avalduse arve nr 2015052 ülejäänud osas menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata,

kuivõrd kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas

menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest.

Arve nr 2015120. Kohus nõustub hageja 14.05.2015 õigusabitoimingu mahuga 0,05 h ulatuses

(0,05 x 120 eurot= 6 eurot), kliendiga konsulteerimine ja ettevalmistus 15.09.2015

kohtuistungiks ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 1 h/ 2= 0,5 h ulatuses (0,5 h x

120 eurot= 60 eurot), arvestades, et hageja lepinguline esindaja oli tsiviilasjas esitatud

asjaoludega ja protsessiga kursis olnud selle kestel. 18.05.2015, 25.05.2015 ja 08.07.2015

õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120

eurot= 30 eurot), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Ülejäänud õigusabikulu jätab

kohus rahuldamata, kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse

osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kliendiga konsulteerimine on

põhjendatud ja vajalik õigusabi juhul, kui selle tulemusena esitatakse kohtule menetlusdokument

või tehakse muu vajalik menetlustoiming, mis nähtub toimikust. Lisaks märgib kohus, et

menetlusdokumentide edastamine, kohtuga suhtlemine jms formaalsed õigusabi osutamisega

kaasuvad toimingud ei ole kohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikuluks, mille

väljamõistmine kohustatud isikult oleks põhjendatud. Kohus juhib m.h hageja tähelepanu

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-77-14, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud

ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes, eeltoodud põhjendustel jätab kohus nimetatud osas

hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Arve nr 2015121. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja

põhjendatud mitte rohkem, kui 1,6 h / 2= 0,8 h ulatuses (0,8h x 120 eurot= 96 eurot).

Lisaks eeltoodule palub hageja kindlaks määrata dokumentaalse tõendi saamise kulud arve nr

2014156 alusel 2 euro ulatuses, kohus on seisukohal, et hageja avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks tuleb nimetatud osas TsMS § 143 p 2 alusel rahuldada.

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

25.10.2013 hagiavaldusega seonduvalt õigusabi eest 21,77 h s.o 2612,40 eurot käibemaksuta

(21,77 h x 120 eurot= 2612,40 eurot), millele lisandub riigilõiv summas 1900 eurot ja

registripäringud 26 eurot, kokku 4538,40 eurot, millest 89,39% on 4056,87 eurot. Kohus jätab

rahuldamata hageja 25.10.2013 hagiavaldusega seonduvad menetluskulud 2610,51 euro ulatuses

(õigusabikulud).

20.10.2014 vastuhagiga seonduvalt õigusabi eest 21,2 h s.o 2544 eurot käibemaksuta (21,2 h x

120 eurot= 2544 eurot), millele lisandub registripäring 2 eurot, kokku 2546 eurot. Kohus jätab

rahuldamata hageja 20.10.2014 vastuhagiga seonduvad menetluskulud 2501,83 euro ulatuses

(õigusabikulud).

Kostja XXXmenetluskulud

Arve nr 130614. Kohus on seisukohal, et arve nr 130614 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja

vajalik kokku rohkem, kui 13 h ulatuses (13 h x 120 eurot= 1560 eurot), arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu.

Arve nr 140047. Kohus on seisukohal, et arve nr 140047 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja

vajalik kokku rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5 h x 120 eurot= 540 eurot), arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

Arve nr 140926. Kohus on seisukohal, et arve nr 140926 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja

vajalik kokku rohkem, kui 1,75 h ulatuses (1,75 h x 126 eurot= 220,50 eurot), arvestades

menetlusdokumentide sisu ja mahtu.

Arve nr 1401038. Kohus on seisukohal, et arve nr 1401038 08.10.2014 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 126 eurot= 31,5 eurot),

arvestades, et taotlus tähtaja pikendamiseks uute asjaolude tõttu oli põhjendatud, samas

kohtuistungi edasilükkamise taotluse puhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 1 tähenduses

menetluskuluga, mille kindlaksmääramine oleks antud juhul põhjendatud. 15.10.2014 ja

17.10.2014 õigusabi seoses hageja 01.10.2014 menetlusdokumendiga ei ole põhjendatud ja

vajalik rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5 h x 126 eurot= 567 eurot), arvestades kohtule esitatud

menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 16.10.2014 – 17.10.2014 vastuhagi koostamisega seonduv

õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 8 h ulatuses (8 h x 126 eurot= 1008 eurot).

30.10.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 1 h ulatuses (1h x 126 eurot= 126

eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi ja kohtumääruse sisu.

Arve nr 1401165. Kohus on seisukohal, et arve nr 1401165 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja

vajalik kokku rohkem, kui 11 h ulatuses (11 h x 126 eurot= 1386 eurot), arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Siinjuures arvestab kohus asjaoluga, et 18.12.2014

kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata hageja taotluse menetluskulude katteks tagatise nõudes

ja 24.03.2015 kohtumäärusega rahuldas ringkonnakohus osaliselt kostja määruskaebuse.

Arve nr 150048. Kohus on seisukohal, et arve nr 150048 12.01.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 h x 126 eurot= 20,16 eurot),

arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

Arve nr 150132. Kohus on seisukohal, et arve nr 150132 13.02.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 126 eurot= 31,5 eurot),

arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu.

Arve nr 150272. Kohus on seisukohal, et arve nr 150272 30.03.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,10 h ulatuses (0,10 h x 126 eurot= 12,6 eurot),

arvestades 24.03.2015 kohtumääruse sisu, samuti asjaolu, et Riigikohus keeldus kostja

määruskaebuse 25.05.2015 kohtumäärusega menetlusse võtmisest, kuivõrd määruskaebuse

esitamine ei olnud seadusega lubatud.

Arve nr 150365. Kohus on seisukohal, et arve nr 150365 08.04.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik, kuna Riigikohus keeldus kostja määruskaebuse 25.05.2015

kohtumäärusega menetlusse võtmisest, kuivõrd määruskaebuse esitamine ei olnud seadusega

lubatud. 28.04.2015 menetlustähtaja pikendamise taotluse puhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg

1 tähenduses menetluskuluga, mille kindlaksmääramine oleks antud juhul põhjendatud.

Arve nr 150531. Kohus on seisukohal, et arve nr 150531 15.05.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 2 h ulatuses (2 h x 126 eurot= 252 eurot), arvestades esitatud

menetlusdokumendi sisu s.h asjaolu, et kostja on esitanud menetluses varasemalt korduvalt

esitatud seisukohti.

Arve nr 150842. Kohus on seisukohal, et arve nr 150842 04.09.2015 õigusabikulu ei ole

põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 126 eurot= 126 eurot), arvestades esitatud

menetlusdokumendi sisu. Ettevalmistus 15.09.2015 kohtuistungiks ei ole põhjendatud ja vajalik

õigusabi rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 126 eurot= 126 eurot), arvestades, et kostja lepingulised

esindajad olid tsiviilasjas esitatud asjaoludega ja protsessiga kursis olnud selle kestel.

Arve nr 150843. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja põhjendatud

mitte rohkem, kui 1,6 h ulatuses (1,6 h x 126 eurot= 201,60 eurot).

Määruskaebuselt tasutud riigilõiv ja kautsjon on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on kostja 26.11.2014 määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

summas 50 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-ga 14.

Lisaks on kostja 08.04.2015 määruskaebuse esitamisel tasunud kautsjoni summas 50 eurot, mis

tagastati kostjale TsMS § 149 lg 4 alusel 25.05.2015 kohtumäärusega, nimetatud osas jätab kohus

kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata.

Hageja on esitanud kostja menetluskuludele vastuväite, mille kohaselt leiab, et kostja

menetluskulusid ei ole võimalik kindlaks määrata põhjusel, et menetluskuludest ei nähtu,

millised õigusabitoimingud on tehtud seoses hagiga ja millised vastuhagiga. Kohus nõustub

siinjuures hagejaga, samas möönab, et hagi ja vastuhagi menetlusega seonduvaid

õigusabitoiminguid on antud tsiviilasjas tulenevalt nende menetluslikust seotusest keeruline

eristada, seetõttu jagab kohus kostja menetluskulud pooleks, kuivõrd hinnanguliselt oli nii

vastuhagiga kui ka hagiga seonduvaid menetluskulusid võrdselt. Samas juhib kohus hageja

tähelepanu, et õigusabikulud määratakse kindlaks üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud"

alusel lähtuvalt TsMS § 175 lg 1 eesmärgist. Seega menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt

kaalutlusotsuse õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta eelkõige tsiviilasja

toimikust nähtuvate menetlustoimingute ja -dokumentide pinnalt, arvestades m.h kaasuse

keerukust, asjaolusid, tõendite mahtu jpm.

TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd XXX on kohtule kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane, siis on ta antud juhul õigustatud nõudma menetluskuludelt arvestatava

käibemaksu hüvitamist.

Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt, õigusabi eest 50,11 h s.o 6208,86 eurot käibemaksuga (17,5 h x

120 eurot= 2100 eurot ja 32,61 h x 126= 4108,86 eurot), millele lisandub riigilõiv summas 50

eurot. Arvestades, et riigilõivu tasumine seondus selgelt üksnes vastuhagiga seonduvate

toimingutega, siis arvestab kohus hagiga seotud menetluskuludeks 6208,86 eurot / 2 = 3104,43

eurot, millest 10,61 % on 329,38 eurot ja vastuhagiga seotud menetluskuludeks 3154,43 eurot.

Kohus jätab rahuldamata kostja menetluskulude nõude kokku 5067,14 euro ulatuses

(õigusabikulud 5017,14 eurot + kohtukulud 50 eurot).

TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad

nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse

resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele

kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene

teisiti.

Juhindudes TsMS § 463 lg koosmõjus TsMS § 445 lg 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja

kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud, tasaarvestuse tagajärjel

mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 6273,49 eurot (hageja hagi

menetluskulud 4056,87 eurot + vastuhagi menetluskulud 2546 eurot= 6602,87- kostja hagi

menetluskulud 329,38 eurot= 6273,49 eurot).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse.

Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb kostjal alates määruse jõustumisest, s.o

menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik