3-12-1861/123 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.10.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1861

Haldusasi

SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloo-

giaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pä-

randkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste

Looduskaitsering ühine kaebus ning Eestimaa Looma-

kaitse Liidu kaebus Keskkonnaameti 02.08.2012 käsk-

kirja nr 1-4.1/12/376 „Luba mingi tehistingimustes pi-

damiseks“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti

Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine,

MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu

Üliõpilaste Looduskaitsering, ühine volitatud esinda-

ja Siim Vahtrus

Eestimaa Loomakaitse Liit, seaduslikud esindajad

Pille Tees ja Piret Tees

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad

Kristiin Jääger ja Madli Linder

Kolmas isik – Nuckö Farm OÜ, volitatud esindaja van-

deadvokaat Enno Heringson

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloo-

giaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pä-

randkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste

Looduskaitsering ning Eestimaa Loomakaitse Liit apel-

latsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti

Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, MTÜ Tartu Üliõpilaste Loo-

duskaitsering ning Eestimaa Loomakaitse Liidu apellatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-1861 osas, mil-

lega mõisteti Nuckö Farm OÜ kasuks SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt Eesti Orni-

toloogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste Kaitse Ühing

3-12-1861

2(15)

ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering solidaarselt välja menetluskulud summas

3633 eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult summas 1411 eurot. Teha menetluskulu-

de väljamõistmise osas uus otsus, millega mõista SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt

Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste

Kaitse Ühing ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering Nuckö Farm OÜ kasuks

solidaarselt välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 1800 (tuhat ka-

heksasada) eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult mõista Nuckö Farm OÜ kasuks

välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 700 (seitsesada) eurot. Me-

netlusosaliste ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

16.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-1861 muutmata.

4. Mõista Nuckö Farm OÜ kasuks SA-lt Eestimaa Looduse Fond, MTÜ-lt Eesti Ornito-

loogiaühing, MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine, MTÜ-lt Pärandkoosluste Kaitse Ühing

ja MTÜ-lt Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering solidaarselt välja apellatsiooniastme me-

netluskulud 200 (kakssada) eurot ning Eestimaa Loomakaitse Liidult 600 (kuussada)

eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16.11.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirjaga nr 1-4.1/12/376 väljastati Nuckö Farm OÜ-le

luba mingi tehistingimustes pidamiseks Läänemaal Noarootsi vallas Suur-Nõmmkülas Suure-

kivi kinnistul, kus põhikarja maksimaalne suurus on kuni 1000 minki ning põhikarja uuenda-

miseks võib farmi minke juurde tuua maksimaalselt 20% põhikarja suurusest kahe aasta jook-

sul. Käskkirjas kehtestatud kõrvaltingimusena jättis Keskkonnaamet endale õiguse tunnistada

luba kehtetuks, kui kasutusse võetud farm ei vasta keskkonnaministri 22.02.2008 määruse nr 7

„Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“ (mää-

rus nr 7) kehtestatud tingimustele. Keskkonnaamet tugines kõrvaltingimust kehtestades as-

jaolule, et Suurekivi farm on loa andmise ajal projekti staadiumis ning ehitiste valmimisel ja

3-12-1861

3(15)

farmi töölehakkamisel võivad ilmneda kõrvalekalded loa taotlemise käigus esitatud dokumen-

tidest (sh ehitusprojektist), samuti seda, et mingifarmi olulisim mõju keskkonnale on võimalik

minkide sattumine väliskeskkonda. Käskkirja õiguslikuks aluseks on määruse nr 7 § 4 ning

looduskaitseseaduse (LKS) § 57 lg-d 6 ja 7.

2. SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Lii-

kumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitse-

ring (ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL) esitasid 03.09.2012 Tallinna Halduskohtule ühise kaebu-

se Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-1861). Eestimaa

Loomakaitse Liit (ELL) esitas 08.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 16.10.2012

kaebuse täpsustuse), milles lõpliku nõudena palus samuti Keskkonnaameti 02.08.2012 käskki-

ri tühistada (haldusasi nr 3-12-2124). Tallinna Halduskohus liitis 13.03.2014 määrusega kae-

bused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-12-1861.

1) Kaevatava loa väljaandmine on toimunud õigusvastaselt, kuna selle andmisel on rikutud

menetlusnorme, jättes läbi viimata nõuetekohase keskkonnamõju hindamise (KMH), samuti

on rikutud LKS-st tulenevaid nõudeid. KMH-d läbi viimata ei ole võimalik väita, nagu puu-

duksid kavandataval tegevusel olulised keskkonnamõjud. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-

127/02 (Waddenzee kaasus) asunud seisukohale, et Natura aladele avalduva mõju osas tuleb

hindamine läbi viia alati, kui olulise mõju esinemine ei ole välistatud. Hindamise võib jätta ära

ainult siis, kui mõju puudumise osas ei ole mistahes kahtlust.

2) OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamus ei ole nõuetekohane mõju hindamine. Selles ei ole

järgitud KMH menetlusnõudeid, ent Natura alale avalduvate mõjude hindamine toimub

KeHJS kohaselt KMH raames. Ekspertarvamuse koostajate hulgas ei olnud eksperte, kes tun-

neksid mingi kui liigi spetsiifikat ja oskaksid sellest tulenevat mõju hinnata, iseäranis konk-

reetsetele kaitstavatele aladele ja liikidele. Ka ekspertarvamuses endas on märgitud, et tege-

mist ei ole Natura hindamisega. Ekspertarvamuse puudulikkust tõendab ka ekspert Tiit Marani

(PhD) ekspertarvamus. T. Marani ekspertarvamuse kohaselt on minkide loodusesse pääsemine

senise praktika pinnalt üsna tõenäoline. Määruses nr 7 toodud nõuded on käsitletavad miini-

mumnõuetena, mis peavad olema alati täidetud. Sellest hoolimata tuleb loa andjal igakordselt

kontrollida, kas ka muud farmi üksikasjad on kavandatud selliselt, et mingid ei pääseks loo-

dusse. Määruse nr 7 tingimuste täitmine ja loa andmine ei pruugi minkide keskkonda sattumist

välistada.

3) Vaidlusaluse tegevuse mõju Natura 2000 alale ei pruugi seisneda üksnes minkide massili-

ses väljapääsemises (mis ei ole samuti välistatud), vaid minkide väiksemas mahus, ent pidevas

väljapääsemises, mis tekitab kumulatiivse efekti ning mõjutab negatiivselt eelkõige läheduses

asuvaid linnualasid. Keskkonnaamet ei oleks tohtinud luba väljastada isegi juhul, kui minkide

massiline väljapääsemine oleks tõepoolest välistatud, kuna luba on välja antud piirkonnas, kus

ka muul viisil loomade väljapääsemisel ei ole oluline negatiivne mõju välistatud, arvestades,

et läbi ei ole viidud ka nõuetekohast KMH-d.

4) Keskkonnaamet on loas toonud välja, et kuna tegemist on uue farmiga, kus loa andmise

hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustami-

seks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hankida Eestis luba omavast

mingifarmist. Selle tagamiseks puudub selge mehhanism. Keskkonnaametil tulnuks loa me-

netluses välja selgitada, kuidas on loa saajal plaanis LKS § 57 lg 7 nõuet täita.

5) KeHJS § 6 lg 2 p 22 ja lg 3, § 9, § 11 lg-te 2 ja 4 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 mää-

ruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vaja-

likkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (määrus nr 224) § 15 p-de 8 ja 10 alusel ning lähtudes

LKS § 57 lg-st 6 ja määruse nr 7 § 4 lg-st 1 pidi Keskkonnaamet andma eelhinnangu selle

3-12-1861

4(15)

kohta, kas kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju ning

otsustama KMH algatamise või algatamata jätmise.

Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8787-4 „Mingi tehistingimustes pidamise (Suu-

rekivi mingifarmi) eelhinnang ning keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine“ on viida-

tud KeHJS § 6 lg 2 p-le 22. Seega pidas Keskkonnaamet kavandatava mingifarmi tegevust

muuks tegevuseks, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju KeHJS mõttes. Lisaks tuleb

kehtiva määruse nr 224 kohaselt vastav eelhinnang anda sõltumata minkide arvust.

Eelhinnangu tegemisel on Keskkonnaamet rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtet ja uurimispõ-

himõtet ning KMH algatamata jätmise tulemusel teinud ebaõige otsustuse keskkonda oluliselt

mõjutava tegevuse suhtes. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ poolt kavandatav tegevus ei ole KeHJS §

6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirjas, tuli keskkonnamõju olulisu-

se üle otsustada KeHJS § 6 lg 3 p-des 1-5 nimetatud kõikide kriteeriumide põhjal. Keskkon-

naamet on eelhinnangu tegemisel jätnud välja selgitamata olulise teabe keskkonnamõju oluli-

suse hindamiseks ning sellest tulenevalt ei saa järeldused, milleni Keskkonnaamet jõudis, olla

õiguspärased. Lisaks tulnuks Keskkonnaametil otsustada KMH algatamine ka teadaolevate

andmete põhjal. Oma pöördumises on kaebaja juhtinud Keskkonnaameti tähelepanu muu hul-

gas keskkonnareostuse tekkele, viidates Soome ja Rootsi praktikale karusloomakasvandustega

seonduvalt.

Eelhinnangu andmisel ei ole energiamahukuse osas seisukohti esitatud ning ei ole viidatud

andmetele või hinnangutele tegevusega kaasnevate jäätmete mahukuse kohta. Sellest tulene-

valt ei saanud Keskkonnaamet jõuda õiguspäraselt järeldusele, et jäätmemahukuse osas olulist

keskkonnamõju oodata ei ole. Asjaolud, et ettevõte on sõlminud prügiveo- ja loomsete jäätme-

te käitlemise lepingud ning väljaheidete kogumine korraldatakse kinnistesse konteineritesse,

ei võimalda hinnata jäätmemahukusega seonduvaid mõjusid ega tekita veendumust, et olulist

mõju jäätmemahukuse osas tegevusega keskkonnale ei kaasne. Vastavas osas seisukoha võt-

miseks oleks Keskkonnaamet pidanud otsustama KMH algatamise või küsima taotlejalt täien-

davat teavet.

6) Keskkonnaamet on põhjendamatult leidnud, et kaebaja viited AS Balti Karusnahk Karja-

küla farmile on asjakohatud, kuna farmil puudub luba loomade tehistingimustes pidamiseks.

Tegemist on Eestis tegutsenud ja kaebajale teadaolevalt ka tänaseni tegutseva farmiga, mille

praktika ja näited on igati asjakohased.

7) Loa andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puuride kohta (KeHJS § 6 lg 3 p 2),

mistõttu tekib küsimus, kas loomad hakkavad tarade sees vabalt elama ning mil moel on või-

malik loa andmine puuride kirjeldusi omamata või teha selliseid andmeid omamata järeldust,

et minkide lahtipääsemine on vähetõenäoline.

8) Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-52-08 leidnud, et KeHJS § 6 lg 3 p 4 alusel võib avariiolu-

kordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks KMH algatamiseks.

Keskkonnaamet on jätnud avariiolukordade esinemise võimalikkuse ja looduslikele koosluste-

le kaasnevate mõjude hindamisel olulised andmed arvestamata ning täiendavad tõendid ko-

gumata. Keskkonnaamet oleks pidanud otsustama KMH algatamise kõigi võimalike keskkon-

naohtude olemasolu ja suuruse väljaselgitamiseks.

3. Keskkonnaamet palus jätta 07.12.2012 ja 12.03.2014 vastustes kaebused rahuldamata.

1) Väide, et KMH mittealgatamine on oluline menetlusnormi rikkumine, on väär. Nuckö

Farm OÜ taotluse esitamise ajal 11.07.2011 kehtinud määruse nr 224 § 9 p 7 redaktsiooni

kohaselt pidi loa andja kaaluma KMH algatamist juhul, kui kavandatakse karusloomakasvatu-

3-12-1861

5(15)

se rajamist üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Seega ei olnud Kesk-

konnaametil Nuckö Farm OÜ kavandatava tegevuse puhul isegi kohustust kaaluda KMH alga-

tamist, mis näitab, et seadusandja arvates on alla 13 000 mingiga farmi keskkonnamõju vä-

heoluline. Küll aga arvestas Keskkonnaamet Suurekivi kinnistust 1-10 km raadiuses asuvaid

Natura 2000 alasid ning koostas eelhinnangu KeHJS § 3 ja § 6 lg 3 alusel. KeHJS § 6 lg-s 3

on sätestatud kriteeriumid, millest tuleb eelhinnangu koostamisel lähtuda. Keskkonnaameti

07.06.2012 kirjas on kõigi KeHJS § 6 lg 3 loetletud kriteeriumide hindamisel leitud, et Suure-

kivi mingifarmil ei ole Natura 2000 aladele olulist keskkonnamõju ja KMH-d ei algatata. Ot-

sus on põhjendatud ning vastab KeHJS nõuetele.

2) Eelhinnangu p-s 2.3 on selgitatud, et Nuckö Farm OÜ on sõlminud prügiveo- ning loomse-

te jäätmete käitlemise lepingud, korraldatud on loomade väljaheidete kogumine kinnistesse

konteineritesse jne, mistõttu jäätme- ja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata

ei ole. Eelhinnangus nimetatud asjaolud olid piisavad hindamaks tegevuse jäätme- ja ener-

giamahukust. Vajalik ei olnud anda täiendavat hinnangut kaebaja viitele karusloomakasvan-

dustega seonduvale keskkonnareostusele Soomes ja Rootsis. KeHJS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt

pidi eelhinnangut andes lähtuma konkreetselt Suurekivi farmiga seotud asjaoludest.

3) Eelhinnangus on välja toodud kõik KeHJS § 6 lg 3 p 3 seisukohalt olulised asjaolud (endi-

se loomafarmi alal paiknemine, põllumajandusmaastikuga ümbritsetus, lähimate majapidamis-

te kaugus ja minkide arv karusloomafarmis) ning leitud, et kavandatava tegevuse tagajärjel ei

ole oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibrat-

siooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas. Jaatatud on vaid võimalikku ebameeldivat lõhna

farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole aga oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised

majapidamised puuduvad.

4) Keskkonnaamet ei ole kaalutlusvigu teinud. Kolmandale isikule 04.10.2011 saadetud kiri

oli otsuse projekt, mida ei ole allkirjastatud ja mis ei ole jõustunud. Otsuse eelnõu saadeti

Nuckö Farm OÜ-le menetlusosalise ärakuulamiseks. Pärast Nuckö Farm OÜ ettepanekute

saamist leidis Keskkonnaamet, et need on põhjendatud ning muutis oma otsust. Antud vaidlu-

se lahendamisel tuleb arvestada Keskkonnaameti 07.06.2012 otsust KMH mittealgatamise

kohta. KMH mittealgatamine vastab Keskkonnaameti senisele praktikale ning väljendab isiku-

te võrdset kohtlemist.

5) OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertarvamus oli haldusorganile täiendavaks materjaliks

eelhinnangu tegemisel ning tegemist ei olnud mõju hindamisega, mis oleks pidanud vastama

mingisugustele õigusaktis sätestatud normidele. Ekspertarvamuse koostanud R. Ratas omab

Keskkonnaministeeriumi väljastatud keskkonnamõju hindamise litsentsi ning õigust hinnata

keskkonnamõju maismaa loomastikule ning kaitstavatele loodusobjektidele.

6) Kolmanda isiku taotlust menetledes arvestas Keskkonnaamet kõiki olulisi asjaolusid (far-

mi ehitiste vastavus määruse nr 7 nõuetele; farmi asukoht lagedal alal ja väljaspool kaitseala-

sid; põhikarja suurus; lahtipääsenud minkide suur suremus; äärmiselt väike tõenäosus nende

jõudmiseks Hiiumaale; farmipidaja valmisolek avariijuhtumiks; asjaolu, et mink ei mõjuta

oluliselt saarmast; fakti, et avarii tagajärjel ei oleks ohustatud elanikkonna tervis, vara, kultuu-

ripärand, vee ega õhu seisund) ja jõudis järeldusele, et nii üksikute minkide kui loomade mas-

siline väljapääsemine on äärmiselt vähetõenäoline ning isegi kui üksikud mingid satuksid vä-

liskeskkonda, ei oleks sellel olulist keskkonnamõju Natura 2000 aladele. Mingifarmi madalat

keskkonnamõju kinnitab seegi, et minkide tehistingimustes pidamise loa taotlust ei pea hal-

dusorgan läbi vaatama avalikus menetluses ning peale kõnealuse loa ei vaja ettevõtja ühtegi

teist keskkonnaluba.

3-12-1861

6(15)

7) Olulise keskkonnamõju tekkimise madalat riski arvestades oleks KMH läbiviimine saavu-

tatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav kolmandale isikule. Kui objektiiv-

selt ei ole põhjust eeldada, et mingid vabadusse pääsevad, siis ei saa jätta isiku taotlust rahul-

damata pelgalt tulevikus võibolla aset leidvate sündmuste tõttu. Väited seoses minkide Suure-

kivi farmist väljapääsemisega on paljasõnalised. Kaebuses ei ole näidatud ühtegi konkreetset

Suurekivi farmi puudust, mis võiks põhjustada minkide põgenemise ning ei ole esitatud and-

meid farmide kohta, mille ehitised ja töökorraldus vastaksid määruse nr 7 nõuetele.

8) Taotluse läbivaatamisel saab Keskkonnaamet farmile esitatavate nõuete osas kontrollida

ainult määruses nr 7 nimetatud nõuetele vastavust. Seetõttu pole asjakohane etteheide, et loa

andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puuride kohta. Kaebajal puuduvad faktid selle

kohta, et määruse nr 7 nõuetele vastavast farmist võiksid mingid välja pääseda. Teiseks tugi-

nevad kaebajate toodud näited AS-le Balti Karusnahk minkide pidamise loa väljastamise eel-

sele tegevusele ning on seetõttu asjakohatud.

9) Sisuliselt kaalutakse väikesemahulise (nagu Suurekivi farm) mingifarmi puhul KMH läbi-

viimist üksnes võimaliku avariiolukorra aspektist, sest see on ainuke negatiivset mõju tekitav

faktor. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks (mää-

ruse nr 7 § 4 lg 2 p 5). Tegevusplaani täiendati, arvestades OÜ Adepte Ekspert koostatud eks-

pertiisi tulemusi. KMH tulemus ei erineks praegusest olukorrast, kus farmi ehitusprojektis on

juba määratud meetmed avarii ärahoidmiseks, ega kõrvaldaks teoreetilist riski minkide välis-

keskkonda sattumiseks.

10) Kaebajate määruse nr 7 tõlgendus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 13. Määruse nr 7 §

2 lg 2 ja § 3 on omavahel üld- ja erisätte vahekorras. Kui nõustuda kaebajatega, siis oleks hal-

dusorganil õigus nõuda piiramatult täiendavate abinõude rakendamist, sest T. Marani eksper-

tiisi kohaselt ei ole ükski tehniline vahend piisav minkide kinnihoidmiseks.

4. Nuckö Farm OÜ palus jätta 14.11.2012 ja 11.03.2014 vastustes kaebused rahuldamata.

1) Keskkonnaamet ei ole kaalutlusvigu teinud. KMH vajalikkuse eelhinnang on Keskkon-

naameti diskretsiooniline otsus. Nuckö Farm OÜ planeeritav tegevus ei ole kuidagi ohtlik, sh

Natura 2000 aladele. Vastav asjaolu selgitatakse välja menetluses tehtavate diskretsiooniotsus-

tega, nagu see on toimunud ka käesoleval juhul. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ on kõik vastavad

nõuded täitnud, siis oleks põhjendamatu, kui temal piirataks mistahes põhjusel mingifarmi

rajamist. Keskkonnaamet ei ole tuvastanud, et Nuckö Farm OÜ kavandatav tegevus oleks eel-

duslikult olulise keskkonnamõjuga ning seega on väär seisukoht, et oleks tulnud määrata

KMH.

2) Keskkonnaameti otsus on motiveeritud. Vastustajal on pädevus otsustada, kas eksisteerib

alus KMH-ks või mitte. Vastustaja on vastavat küsimust analüüsinud ning mh pöördunud OÜ

Adepte Ekspert poole, kes on koostanud ekspertarvamuse. Vastustaja leidis, et KMH läbivii-

mine pole antud juhul kohustuslik, sest puuduvad KeHJS § 3 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kae-

bajad ei viita ühelegi normile ega regulatsioonile, mille kohaselt pidanuks vastustaja üldse

oma KMH vajalikkuse eelhinnangu andmise kohustuse täitmisel pöörduma eksperdi poole –

kui eksperdi poole pöördumist ei ole ette nähtud, siis ei saa ekspertiisi tellimine või mittetel-

limine olla diskretsiooniviga. Teiseks ei ole kaebajad esile toonud, milliseid diskretsioonivigu

on tehtud vastustaja poolt ekspertiisi hindamisel. Ka kõik sisulised vastuväited ekspertiisile on

ainetud - ekspertiisis ei pidanudki järgima KMH menetlusnõudeid, kuna tegemist ei ole Natu-

ra hindamisega. Ka puudub kaebajatel ning kohtul pädevus hinnata, kas OÜ Adepte Ekspert

ekspertidel on pädevus mingi spetsiifika osas. OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertarvamus

ei ole ise haldusakt ning see esitati eelhinnangut täiendava materjalina.

3-12-1861

7(15)

3) Alusetu on kaebajate püüe viidata LKS rikkumisele. LKS § 57 lg 6 alusel kehtestatud mää-

ruse nr 7 § 4 lg 4 sõnastust tuleb tõlgendada nii, et minkide väljapääsemine peab olema eel-

kõige välistatud määruses endas kehtestatud meetmete läbi, sest absoluutset välistamist ei ole

võimalik mõistlikult nõuda. Antud juhul on vastustaja diskretsioonivigu tegemata leidnud, et

Nuckö Farm OÜ on täitnud kõik vastavas regulatsioonis ettenähtud nõuded ning määruses

konkreetselt sätestamata nõuete täitmist ei olegi võimalik taotlejalt nõuda.

4) Nii Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas kui ka kaevatavas haldusaktis endas on käsitletud

kõiki KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriume.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.06.2014 otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis

ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt, PKÜ-lt ja TÜL-lt kolmanda isiku kasuks solidaarselt välja menetlus-

kulu 3633,00 eurot ning ELL-lt 1411,00 eurot.

1) Seadusandja on eeldanud, et LKS § 57 lg 6 ja määruse nr 7 tingimuste täitmine välistab

mingifarmidest tuleneva võimaliku ohu Eesti loodusele. Nuckö Farm OÜ-le antud loas mingi

tehistingimustes pidamiseks Suurekivi kinnistul on leitud, et esitatud taotlusest ja projektist

nähtuvalt on täidetud määruse nr 7 nõuded ning taotluses kavandatud töökord ja ehituskonst-

ruktsioonid on piisavad, et välistada minkide omal jõul või kõrvalise abiga loodusesse sattu-

mine. Ükski kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus ja pro-

jekt ei vastanud määruses nr 7 toodud nõuetele.

2) Kaebaja taotluse lahendamisel kuulus kohaldamisele määruse nr 224 § 9 p 7 kuni

11.05.2012 kehtinud redaktsioonis, mille kohaselt tuleb KMH algatamise vajalikkust kaaluda

karusloomakasvatuse rajamisel üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks.

Määrus nr 224 on kehtestatud KeHJS § 6 lg 4 alusel ja määruse § 1 kohaselt täpsustatakse

määrusega KeHJS § 6 lg-s 2 esitatud tegevusvaldkondade loetelu, mille korral tuleb anda

KMH vajalikkuse eelhinnang selle kohta, kas tegevusel on oluline keskkonnamõju. Seega

KeHJS-st ja määruse nr 224 § 9 p-st 7 nähtuvalt on seadusandja kuni 11.05.2012 leidnud, et

karusloomakasvatuse rajamine alla 13 000 mingi pidamiseks ei too kaasa olulist keskkonna-

mõju ning vastustaja ei pidanud seega KeHJS § 6 lg-st 2 tulenevalt kaaluma kaebaja

11.07.2011 taotluse lahendamisel KMH algatamise vajalikkust ja andma KeHJS § 6 lg 3 kri-

teeriumidest lähtuvat eelhinnangut.

3) Vastustaja on siiski andnud eelhinnangu KMH algatamise või algatamata jätmise kohta.

Eelhinnang tuli anda seetõttu, et kaaluda, kas tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Na-

tura 2000 võrgustiku ala ning Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-12 seisukohta arvestades ei ole

kohustuslik täielik lähtumine KeHJS § 6 lg 3 p-s 1 sätestatud kriteeriumidest. Eeltoodut arves-

tades ei ole asjakohane ELL kaebuse seisukoht, et eelhinnang ei vasta KeHJS § 6 lg-s 3 sätes-

tatud nõuetele.

4) Eelhindamise menetluse viib läbi otsustaja (KeHJS § 6 lg 2), kellel peab läbikaalutud otsu-

se tegemiseks olema piisavalt informatsiooni. Vastustaja on eelhinnangu andmisel tuginenud

Nuckö Farm OÜ taotlusele, projektile koos projekti täiendustega ja OÜ Adepte Ekspert eks-

pertarvamusele ning pidanud saadud informatsiooni eelhinnangu andmiseks piisavaks. Asja-

kohane ei ole kaebajate seisukoht, et OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamust ei saa lugeda nõue-

tekohaseks mõjude hindamiseks, sest selles ei ole järgitud KMH menetlusnõudeid. Kuna eks-

pertarvamuse näol ei ole tegemist KMH-ga, siis ei pidanudki ekspertarvamuse andmisel jär-

gima KMH menetlusnõudeid. Tegemist ei ole Natura hindamisega. Ekspertarvamus on koos-

tatud keskkonnaküsimustes eriteadmisi omavate isikute poolt ja vastustaja sai sellele tugineda.

5) OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse p-s 4.2.1 on leitud, et projektis kavandatud viisil ra-

jatavas mingikasvatuses on minkide põgenemise tõenäosus viidud miinimumini, kuid hooli-

3-12-1861

8(15)

mata kõigist abinõudest jääb alati teoreetiline võimalus üksikute minkide põgenemiseks. See-

ga kasvanduse nõuetekohasel rajamisel ja käitamisel ei ole tõenäoline, et piirkonna mingipo-

pulatsioon hakkaks olulisel määral tõusma. Ka T. Marani ekspertarvamuses on põhimõtteliselt

nõustutud OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamusega selles osas, et lahtipääsenud minkide sure-

mus on kõrge. Karjaküla farmi kogemus ja Keskkonnainspektsiooni järelevalve võimekus ei

ole asjakohane kriteerium OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse asjakohasuse hindamiseks. T.

Marani ekspertarvamus ei lükka ümber OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse seisukohta, et

Suurekivi farmis Eestis mingikasvatust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisel on ebatõe-

näoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus pääseks välja nii suur arv minke, et see

hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõ-

jutama Natura alade elustikku. T. Marani ekspertarvamuses ei ole toodud andmeid, millest

nähtuks, kas näiteks toodud farmid olid ehitatud ja tegutsesid nii, nagu sätestab määrus nr 7.

Asjaolust, et taotluses ega ekspertarvamuses pole märgitud n.ö A-farmi taseme saavutamise

soovi, ei saa teha järeldust, et kolmas isik ei rakenda oma farmis vastavaid meetmeid aleuudi

haiguse olemasolu ja leviku vältimiseks. OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse p-s 4.2.2 on

kaheksas punktis toodud meetmed aleuudi haiguse kindlakstegemiseks ja leviku takistami-

seks. Nimetatud meetmete kohta ei ole T. Maran ekspertarvamuses arvamust avaldanud.

T. Maran on ekspertarvamuses nõustunud OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse seisukohaga,

et minkide sattumine mandrilt Saaremaale või Hiiumaale on väga väikese tõenäosusega.

T. Marani ekspertarvamus ja tema kohtuistungil antud ütlused ei lükka ümber Adepte Ekspert

OÜ ekspertarvamuse seisukohti ega ole selle ekspertarvamusega vastuolus.

6) Määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5 kohaselt peab mingifarmi loa taotlus sisaldama andmeid õnne-

tusjuhtumi (nt loomade põgenemise) korral rakendatava tegevusplaani kohta. Nuckö Farm OÜ

esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks.

7) Vastustaja on eelhinnangus kaalunud koostoimes erinevaid aspekte ja jõudnud järeldusele,

et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju. Vastustaja on leidnud, et jäätme-

te ja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Kolmanda isiku taotluse ko-

haselt ei töödelda hukatud loomade surnukehi farmis, vaid viiakse need tervikuna kokkuostu-

punkti. Seega ei teki kinnistul toodanguga seoses loomseid jäätmeid. Loomsed väljaheited

kogutakse kinnistesse mahutitesse.

8) Vastustaja pidi eelhinnangu ja ka vaidlustatud käskkirja andmisel lähtuma konkreetselt

Suurekivi farmiga seonduvatest asjaoludest ja hindama, kas Suurekivi farmi tegevus tooks

eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Vastustaja ei pidanud arvestama teiste farmide tege-

vusega, mis ei vastanud määruse nr 7 nõuetele, samuti teiste riikide kogemustega, kuna ei ole

teada nende farmide tegutsemine vastavuses määrusega nr 7. Kohus ei tuvastanud vastustaja

tegevuses eelhinnangu andmisel selliseid menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja

sisulist otsustamist. Eelhinnang on kooskõlas õigusnormidega, vastustaja ei ole väljunud disk-

retsiooni piiridest ega teinud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus ei hinda kaalutlusotsuse

otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

9) Asjakohane pole ELL etteheide, et loa andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puu-

ride kohta. Taotluse läbivaatamisel kontrollib Keskkonnaamet määruse nr 7 § 4 lg 3 kohaselt

kavandatava farmi vastavust määruse nr 7 nõuetele. Nõuded karusloomade pidamisele ja sel-

leks ettenähtud ruumile või ehitisele on sätestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määru-

ses nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“. Viida-

tud määruse täitmise osas teostab loomakaitseseaduse § 60 kohaselt riiklikku järelevalvet Ve-

terinaar- ja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politseiasutus. Samas on Suurekivi farmi

3-12-1861

9(15)

ehitusprojektis p-s 4 märgitud puuride arv 3168 ja kirjeldatud nende asukohta, samuti sisaldab

projekt puuride plaane.

10) Käskkirja p-s 1 on LKS § 57 lg-tele 4 ja 7 viidates märgitud, et kuna tegemist on uue

farmiga, kus loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa

minkide ümberasustamiseks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hanki-

da Eestis luba omavast mingifarmist. Seega ei ole vastustaja küsimust tähelepanuta jätnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Eestimaa Loomakaitse Liit palub 11.07.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ning jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. SA Eesti-

maa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine,

MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering paluvad

15.07.2014 apellatsioonkaebuses (täiendatud 23.12.2014 ja 07.07.2015) halduskohtu otsus

tühistada osas, milles kohus mõistis kaebajatelt välja kolmanda isiku kantud menetluskulud.

1) Kohus on ebaõigesti leidnud, et määrus nr 224 kuulus kohaldamisele kuni 11.05.2012 keh-

tinud redaktsioonis. Tulenevalt HMS §-st 54 kohaldatakse haldusakti andmise sisuliste eeldus-

te osas seda materiaalõigust, mis kehtib haldusakti andmise hetkel. Vaidlustatud menetlustoi-

ming (KMH algatamata jätmine) ja otsus on tehtud ajal, mil määrus nr 224 kehtis uues redakt-

sioonis (alates 11.05.2012 kehtima hakanud redaktsioon) ning vastava redaktsiooni § 9 p 7

kohaselt tuleb KMH eelhinnang anda karusloomakasvatuste rajamisel sõltumata minkide ar-

vust. Oma olemuselt ja sisult on tegemist tegevust piiravate normidega, mida tuleb käsitleda

materiaalõiguslike normidena (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-5-07). Seega on kohus õigusakte

ebaõigesti kohaldades jõudnud järeldusele, et vastustaja ei pidanud eelhinnangut andma ega

lähtuma KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumidest.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja on eelhinnangu andmise alusena viidanud KeHJS

§ 6 lg 2 p-le 22, millest tulenevalt lasus vastustajal samuti kohustus lähtuda kaalumisel KeHJS

§ 6 lg-s 3 toodud kriteeriumitest. Kohus on kohaldanud õigusakti ebaõigesti ja jõudnud ebaõi-

gele järeldusele, et vastustajal tuli eelhinnang anda üksnes seetõttu, et hinnata, kas kavandatav

tegevus võib oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.

2) Kohus on asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja eest. Kohus on õigustanud vaidlusta-

tud menetlustoimingut ja otsust, esitades seejuures T. Marani ekspertarvamuses avaldatud

seisukohtade ja kriitika kohta vastuväiteid. Kohus on ebaõigesti leidnud, et vastustajal oli eel-

hinnangu tegemisel piisavalt informatsiooni. Vastustaja ei saanud hinnata kaasnevat mõju,

teadmata selleks vajalikke andmeid, sh vajalikke andmeid jäätmete mahtude kohta. Kohus on

ebaõigesti leidnud, et kavandatava farmi endise loomafarmi alal paiknemisega, jäätmete kon-

teinerisse kogumisega ja jäätmekäitlusettevõttele üleandmisega on vastavaid kriteeriume pii-

savalt käsitletud ning selleks on omatud piisavalt andmeid. Vastustaja on eelhinnangus jäät-

me- ja energiamahukuse osas leidnud, et olulist keskkonnamõju oodata ei ole, omamata see-

juures mistahes mahuandmeid vastava mõju hindamiseks. Asjaolu, et farmi loomade surnuke-

had viiakse kokkuostupunkti, ei tähenda jäätmete ja sellega kaasneva mõju ja tagajärje mitte-

tekkimist. Lisaks loomsetele jäätmetele käsitletakse jäätmetena ka loomade väljaheiteid. Kuna

vastustajal puudusid vajalikud andmed, et kaaluda KMH algatamise vajadust lähtudes KeHJS

§ 6 lg 3 kriteeriumitest, ei ole kaalutlusõigust teostatud õiguspäraselt ja piisavalt ning vastus-

taja võib olla jõudnud ebaõigetele järeldustele, et KMH algatamine ei ole vajalik.

3) Vastustaja on eelhinnangus rõhutanud, et minkide farmist lahtipääsemisel on eeldatav

oluline mõju Eesti linnustikule ja loomastikule. Ainuüksi sellest järeldusest ning teiste kritee-

3-12-1861

10(15)

riumite koosmõjust lähtudes pidanuks vastustaja otsustama KMH algatamise, arvestades, et

nimetatud olukord hõlmab ka KeHJS § 6 lg 3 p-s 4 nimetatud kriteeriumi. Kohus on jätnud

hindamata kaebaja väited, et nimetatud järeldustega on vastustaja kohaldanud kaalutlusõigust

vastuoluliselt ja teinud ebaõige otsuse. Samuti on kohus asunud ise hindama nn avariiolukor-

dade esinemise tõenäosust.

4) Halduskohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et keskkonnaohu hindamisel ei pea lähtu-

ma teiste farmide tegevuspraktikast. See on võimalike keskkonnaohtude väljaselgitamisel olu-

line ning seda tuleb eelhinnangu andmisel käsitleda. Asjaolu, et teiste farmide ehituslik olu-

kord ei vasta määruse nr 7 nõuetele, ei tähenda, et teiste farmide praktikat ei saaks arvesse

võtta nt jäätmetekke, jäätmemahukuse või muude mõjude ja kaasuvate tagajärgede aspektist.

Seejuures on otsustaja kohustatud koguma vajalikku teavet omal algatusel lähtudes uurimis-

põhimõttest.

5) Puuride kirjeldus (arv, asukoht, plaanid) peaks sisalduma eelhinnangus endas, mitte selle

lisades. Vastasel juhul ei ole võimalik tuvastada, kas otsustaja üldse arvestas nimetatud as-

jaoluga ja kaalus neid. Lisaks ei ole viidatud plaanide alusel võimalik teha järeldust, et need

vastavad asjakohastele nõuetele.

6) ELL saavutas kaebeõiguse vaidluses kaebeõiguse tunnustamise, mistõttu ei ole vastavas

ulatuses menetluskulude temalt väljamõistmine õiglane. Halduskohus ei ole selles osas kaeba-

ja vastuväiteid käsitlenud.

7) ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL vaidlesid halduskohtus kolmanda isiku menetluskulude väl-

jamõistmisele vastu. Kohus ei ole vastanud, miks kaebajate vastuväiteid ei tule arvestada või

vähemalt menetluskulude vähendamist kaaluda, rikkudes sellega HKMS § 165 lg 1 p 4 nõuet.

ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL on valitsusvälised mittetulunduslikud keskkonnakaitse eesmärgil

tegutsevad organisatsioonid, kelle jaoks ei tohi õiguskaitsevahendid Århusi konventsiooni art

9 lg 4 kohaselt olla takistavalt kallid. Tegemist on otsekohaldatava nõudega. Seega kehtib ka

Eesti kohtumenetluses nõue, et kohtukulude suurus keskkonnaalastes menetlustes ei tohi isegi

kaotuse korral olla nii suur, et see oleks kaebajate jaoks ülemäärane ning tooks kaasa riski, et

nad edaspidi loobuvad kaebuste esitamisest. Antud juhul on selline olukord tekkinud ning

kaebajad loobusid halduskohtu otsuse sisulisest vaidlustamisest, kuna kulu oleks olnud nende

jaoks liiga suur. Kaebajate tegevus on enamjaolt rahastatud fondidest ning projektipõhiselt.

Kõik kaebajad kuuluvad Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud tulumaksusoodustusega mittetu-

lundusühingute nimekirja. Mittetulunduslikud organisatsioonid ei teeni kasumit ning isegi kui

tulud ületavad kulusid, suunatakse tekkiv kasum uuesti avalikes huvides elluviidavate tege-

vuste rahastamiseks. Seega puuduvad kaebajatel sisuliselt vabad vahendid, mille arvelt kohtu

poolt väljamõistetud menetluskulusid katta. Ehkki kaebajate esindaja menetluskulud on olnud

kaetud SA EKO Sihtkapital poolt, ei muuda see olukorda, sest SA EKO Sihtkapital on kaeba-

jate loodud sihtasutus, mille eesmärgiks on vahendada riigieelarvelist toetust keskkonnaorga-

nisatsioonidele. Kui seda toetust kasutatakse kohtukulude katmiseks, jäävad ellu viimata tei-

sed põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks vajalikud tegevused. Väljamõistetud kolmanda isiku

menetluskulud ei ole ka objektiivselt põhjendatud. Kolmanda isiku õiguste kaitsmiseks ei ole

advokaadi täismahus esindus tingimata vajalik, kuna tema õigusi kaitseb ka vastustajaks olev

riigiorgan.

Asjakohatu on väide, et HKMS-s puuduvad menetluslikud võimalused konventsiooni otseko-

haldamiseks (vt PS § 12 lg 2). Kohtupraktikas on ka varasemalt Århusi konventsiooni kohal-

datud (vt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-81-03 ja 3-3-1-43-06). Kohus ei ole arvestanud kon-

ventsioonist tulenevaid erisusi, mis puudutavad kaebeõiguse eesmärki ning kulude üle jõu

3-12-1861

11(15)

käivuse kriteeriumit. Menetluskulude täies mahus välja mõistmine on ebaõiglane ja piirab

ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.

7. Keskkonnaamet palub 14.08.2014 ja 15.08.2014 vastustes jätta apellatsioonkaebused

rahuldamata.

1) Määrus nr 224 kuulus kohaldamisele kuni 10.05.2012 kehtinud redaktsioonis. Ebaõige on

kaebaja seisukoht, et määruse nr 224 § 9 koondab endas materiaalõigust. Tegemist on hal-

dusmenetlust reguleerivate normidega ehk menetlusõigusega, mille kohaldamisel tuleb juhin-

duda HMS § 5 lg-st 5, mitte HMS §-st 54. Kaebaja seisukoht, et haldusakt on õiguspärane

vaid siis, kui kõik haldusakti andmise menetluses toimetatud menetlustoimingud on tehtud

haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, on vastuolus haldusõiguse põhimõtetega

(eelkõige riigivõimu seaduslikkuse ja menetlusökonoomia põhimõttega). Määruse nr 224 §-le

9 ei saa HMS § 54 kohaldada ka otse, sest KMH vajalikkuse eelhinnang ei ole haldusakt HMS

§ 51 lg 1 mõttes.

2) Vastustaja on 02.08.2012 käskkirja andes järginud kaalutlusreegleid ning kohus ei ole

teostanud kaalutlusõigust vastustaja eest. Eelhinnangus on kõiki KeHJS § 6 lg 3 loetletud kri-

teeriume hinnatud. Kavandatud tegevusega kaasneks eeldatavalt oluline negatiivne mõju Na-

tura alade linnustikule ja loomastikule vaid siis, kui mingid farmist välja pääseksid, mis on

aga määruse nr 7 tingimuste täitmisega välistatud.

3) Keskkonnaamet on järginud uurimispõhimõtet ning omas eelhinnangu andmisel ja KMH

algatamata jätmisel piisavalt informatsiooni. Keskkonnaohu hindamisel ei pea lähtuma teiste

farmide tegevuspraktikast. Kuna vastustaja pidas eelhinnangu andmist põhjendatuks eelkõige

seoses naabruses asuvate Natura aladega, ei tule KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumitest lähtuva eel-

hinnangu andmisel keskenduda mis tahes tõenditele ja teabele, vaid sellistele, mis annab in-

formatsiooni kavandatava tegevuse võimalikust mõjust just Natura alal kaitstavaile loodus-

väärtustele. Kaebaja ei ole tõendanud, mille poolest täiendavad tõendid ja andmed farmi teh-

noloogilise taseme, energia- ning jäätmemahu kohta vajalikud on. Uurimispõhimõtte seisuko-

hast piisab sellest, kui haldusorgan kogub andmeid nende asjaolude tõendamiseks, mis võivad

konkreetsel juhul KeHJS § 6 lg-s 3 toodud kriteeriumide seisukohast mõjutada keskkonda.

4) Kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulude suurus ja jaotus on põhjendatud.

HKMS-s ei sisaldu regulatsiooni, mis välistaks kaebaja kaebeõiguse olemasolul temalt menet-

luskulude väljamõistmise. Asjakohatu on viide Århusi konventsiooni art 9 lg-le 4. Konvent-

siooni otsekohaldamiseks puudub vajadus. Nõue, et kohtumenetlus ei tohi olla üle jõu käivalt

kulukas, on võetud siseriiklikusse õigusesse üle. Ka juhul, kui kohus leiab, et konventsioon on

otsekohaldatav, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine põhjendatud. Täidetud ei ole kulude

üle jõu käimise subjektiivne aspekt. Tõendatud ei ole, et kolmanda isiku menetluskulud hüvi-

tataks mõne juba rahastuse saanud projekti arvel, mistõttu jääks projekt ise ellu viimata. Sa-

muti on paljasõnaline väide, et halduskohtu otsuse sisulisest vaidlustamisest loobuti põhjusel,

et sellega seotud kulu oleks olnud liiga suur. Põhjendatud ei ole ka kulude üle jõu käimise

objektiivne aspekt. HKMS § 20 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on haldusprotsessis tagatud kolmanda

isiku õigus oma õigusi kaitsta, mis tähendab ka võrdset õigust menetluskulude hüvitamisele.

8. Nuckö Farm OÜ palub 19.08.2014 vastustes (täiendatud 14.01.2015) jätta apellatsioon-

kaebused rahuldamata.

1) Halduskohus ei ole rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. HMS § 5

lg-st 5 tulenevalt kuulus kohaldamisele määrus nr 224 kuni 10.05.2012 kehtinud redaktsioo-

nis. Seega ei olnud KMH algatamine ega isegi eelhinnangu andmine kohustuslik. Antud juhul

viidi eelhinnang siiski läbi, kuid seda KeHJS § 6 lg 2 p 22 alusel, ning selleks, et hinnata, kas

3-12-1861

12(15)

kolmanda isiku tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või

mitte. Kuna eelhinnangu andmine ei olnud vajalik, ei olnud vajalik järgida ka KeHJS § 6 lg 3

nõudeid.

2) Halduskohus ei ole väljunud kohtuliku kontrolli piiridest. Kohus ei ole asunud teostama

kaalutlusõigust vastustaja eest. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse

norme. Apellatsioonkaebusest ei selgu ka, milliseid norme on kohus vääralt kohaldanud.

3) Muud apellatsioonkaebuse väited (peamiselt viited sellele, et eelhinnang ei vasta KeHJS §

6 lg 3 nõuetele) tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja ei ole väitnud, et halduskohus on tõendeid

ebaõigesti hinnanud. Kaebaja põhjendab kohtu seisukohtade ebaõigsust sellega, et need ei ole

kooskõlas kaebuses toodud seisukohtadega. See ei ole menetluslikult korrektne ega lubatav.

4) Menetluskulud tuleb täies ulatuses kaebaja kanda jätta. Ühestki HKMS normist ei tulene,

et kui pool või kolmas isik on esitanud menetluses mingi taotluse, mis jäetakse rahuldamata,

siis automaatselt loetakse selles osas tehtud menetluskulud põhjendamatuteks ning need ei

kuulu väljamõistmisele. Otsus tehti kaebajate kahjuks, mistõttu ongi menetluskulude kandjaks

kaebajad ning seda ei pea täiendavalt põhjendama. Lisaks on antud juhul tegemist väga spet-

siifilise kohtuasjaga. Advokaadi töö maht nähtub selgelt toimikust. HKMS-s puuduvad menet-

luslikud võimalused Århusi konventsiooni sätete otsekohaldamiseks. Ka valitsusvälised mitte-

tulunduslikud keskkonnakaitseorganisatsioonid peavad võtma vastutuse ja riski, et kaebuse

rahuldamata jätmisel tuleb neil hüvitada kaebuse esitamisega tekitatud menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt ELL apellatsioonkaebuse osas, millega vaidlustati kae-

buste rahuldamata jätmine halduskohtu poolt (I) ning seejärel ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL ja

ELL apellatsioonkaebused osas, millega vaidlustati halduskohtu poolt menetluskulude jaota-

mine (II). Lõpetuseks otsustab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse apellatsiooniastmes

(III).

I

10. Kaebajate hinnangul seisneb planeeritava mingifarmi tegevusloa õigusvastasus kokku-

võtvalt selles, et välistatud ei ole minkide vabanemine farmist, mis ohustab omakorda erineval

viisil Eesti loodust (Natura 2000 alade kaitse-eesmärke). Ringkonnakohtu hinnangul on hal-

duskohus jätnud põhjendatult kaebuse rahuldamata.

11. LKS § 57 lg 6 kohaselt võib minki ja kährikut tehistingimustes pidada Keskkonnaameti

luba omavas farmis Mandri-Eestis. Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad

nõuded ja loa andmise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega. LKS § 57 lg 6 alusel

kehtestatud määruse nr 7 § 2 lg 2 kohaselt peavad farmi ehituskonstruktsioonid ning pidamise

korraldus välistama loomade loodusesse sattumise omal jõul või kõrvalise abiga.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et mingifarmidest tulenev võimalik

oht Eesti loodusele tuleb lugeda välistatuks juhul, kui on täidetud LKS § 57 lg-st 6 ja määru-

sest nr 7 tulenevad tingimused mingifarmide pidamiseks. Vastasel juhul ei olekski võimalik

mingifarme rajada, kuivõrd teoreetilisel tasandil on alati võimalik konstrueerida negatiivsete

asjaolude kokkulangemise stsenaarium, mida ei ole võimalik ühegi tehnilise või muu vahen-

diga ära hoida. Sisuliselt tähendaks viidatud normidele sellise tähenduse omistamine min-

gifarmide rajamise keelustamist, mida ei saa aga lugeda vastava regulatsiooni sisuks ja ees-

märgiks.

3-12-1861

13(15)

13. Kõnealune mingifarm on planeeritud kooskõlas määruse nr 7 nõuetega. Kaebajad ei ole

ringkonnakohtu hinnangul toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et

mingifarmi ehituskonstruktsioonide või pidamise korralduse planeerimisel ja tegevusloa väl-

jastamisel (sh eelhinnangu andmisel) oleks jäetud mõni oluline riskifaktor seoses loomade

väljapääsemise võimalikkusega arvestamata.

14. Kaebajad ei nõustu Keskkonnaameti 07.06.2012 eelhinnanguga (I kd (3-12-1861), tl 27-

36), mille kohaselt ei kaasne kavandatava tegevusega olulist keskkonnamõju ja KMH-d ei

algatata. Kaebajad tuginevad enda seisukohtades peamiselt T. Marani eksperthinnangule (I kd

(3-12-1861), tl 38-41), mis analüüsib Keskkonnaameti eelhinnangu andmisel aluseks võetud

Adepte ekspertarvamust (I kd (3-12-1861), tl 27-36). T. Marani hinnangu kohaselt sõltub

minkide farmist väljapääsemise tõenäosus loomade arvust farmis, farmi konstruktsioonist ja

inimfaktorist, kuid Adpete ekspertarvamus käsitleb T. Marani hinnangul vaid farmi konstrukt-

siooni. Samas on halduskohus põhjendatult tuvastanud, et T. Marani ekspertarvamus tugineb

peamiselt muude mingifarmide näidetele, jättes arvestamata kõnealuse mingifarmi ehitus-

konstruktsiooni ja pidamise korralduse, mille eesmärgiks on muu hulgas välistada teiste far-

mide negatiivsetest kogemustest tulenevad riskid. Seega ei loo T. Marani ekspertarvamus ka

ringkonnakohtu jaoks piisavat veendumust, et Adepte ekspertarvamus ja selle alusel antud

Keskkonnaameti eelhinnang on määravas osas puudulikud. Seejuures tuginevad T. Marani ja

kaebajate argumendid eelkõige minkide massilise (sh kumuleeruva) väljapääsemise riskil, mis

eeldab määruse nr 7 nõuetele vastava farmi puhul olulisi kõrvalekaldeid farmi tavapärasest

töökorraldusest (töötajate pidev hooletus, loomaaktivistide aktsioon loomade vabastamiseks

vms). Sellise hüpoteetilise riski esiletoomise alusel ei saa lugeda määruse nr 7 tingimustele

vastava farmi pidamiseks väljastatud tegevusluba õigusvastaseks.

15. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et vastustaja tegevuses eelhinnangu and-

misel ei esine selliseid menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist.

Kaebajad on küll esile toonud, et vastustaja ei ole piisavalt analüüsinud kõiki KeHJS § 6 lg 3

p-des 1-5 nimetatud kriteeriume, nimetamata samas sellised olulisi asjaolusid, mis oleksid

kõnealuse farmi puhul jäänud hindamata ja looksid põhjendatud kahtluse eelhinnangu lõppjä-

relduse õigsuses. Näiteks etteheide, et puuride kirjeldus kajastub eelhinnangu lisas, mitte eel-

hinnangu tekstis, ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks aluse kahelda puuride turvalisuses ja

farmi vastavuses määruse nr 7 nõuetele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oma seejuures määravat tähendust küsimus, kas määruse nr 224

§ 9 p 7, mis näeb ette KMH vajalikkuse eelhinnangu andmisel, on materiaalõigus- või menet-

lusnorm. Oluline on, et Keskkonnaamet on eelhinnangu andnud (sõltumata küsimusest, kas

määruse nr 224 § 9 p 7 ametit selleks kohustas) ning on eelhinnangu andmise alusena viida-

nud muu hulgas KeHJS § 6 lg 2 p-le 22, mis näeb samuti ette eelhinnangu andmise kohustuse.

16. Eeltoodust tulenevalt ei anna ELL apellatsioonkaebus alust halduskohtu otsuse tühistami-

seks osas, millega jäeti kaebused rahuldamata.

II

17. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate apellatsioonkaebused on osaliselt põhjendatud me-

netluskulude jagamise osas.

18. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool sa-

made reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

3-12-1861

14(15)

otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 6 kohaselt

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

19. Halduskohus rahuldas täies ulatuses kolmanda isiku menetluskulude taotluse summas

5044 eurot (35,3 töötunnile vastav esindajatasu), leides, et vastavaid menetluskulusid saab

asja keerukust ja mahtu arvestades pidada vajalikeks ja põhjendatuteks.

20. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist

vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude

väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus

peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menet-

lusosalistele ettenähtav (Riigikohtu 15.10.2015 otsus nr 3-3-1-21-15, p 16). Arvestama peab

ka kohtupraktikat keskkonnaasjades (Riigikohtu 13.05.2015 otsus nr 3-3-1-8-15, p 24). Kesk-

konnaasjades kohtusse pöördumise õigust käsitleva Århusi konventsiooni art 9 lg 4 järgi ei

tohi kohtumenetlus olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus

kohtule vastata, näeb HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt välja-

mõistmise. Kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta

on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate

menetluskulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 alusel (Riigikohtu 15.12.2014

otsus nr 3-3-1-67-14, p-d 32-33).

21. Ringkonnakohus leiab, et võttes arvesse käesoleva vaidluse mahtu ja keerukust, samuti

menetluskulu õiglust ja ettenähtavust keskkonnaorganisatsioonidest kaebajate jaoks, tuleb

kolmanda isiku kasuks väljamõistetavaks põhjendatud menetluskuluks I astme kohtumenetlu-

ses lugeda 2500 eurot. Ringkonnakohus lähtub menetluskulude jaotuse osas halduskohtu poolt

aluseks võetud proportsioonist, mida kaebajad ei ole vaidlustanud, st ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt,

PKÜ-lt ja TÜL-lt kuulub solidaarselt väljamõistmisele 1800 eurot (72%) ning ELL-lt 700 eu-

rot (28%).

III

22. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetlusku-

lud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus

menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta.

Kaebajad ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist apellatsiooniastmes, seega jäävad

kaebajate võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

Vaidlusalune küsimus ei välju vastustaja igapäevaülesannete raamest ning vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist ka taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetlusku-

lud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

Kolmas isik taotleb apellatsiooniastmes 2380,50 euro suuruse esindajatasu väljamõistmist

kaebajatelt, mis vastab 17,25 töötunnile. Kulu on kantud. Kohtu hinnangul ei ole kolmanda

isiku menetluskulu täies ulatuses põhjendatud. Arvestades vaidluse mahtu ja keerukust ning

menetluskulu õiglust ja ettenähtavust keskkonnaorganisatsioonidest kaebajate jaoks, samuti

asjaolu, et apellatsiooniastmes vaidlevad pooled valdavalt samade argumentide alusel samade

asjaolude üle, tuleb pidada kolmanda isiku põhjendatud menetluskuluks apellatsiooniastmes

1200 eurot (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 6). Kuna kaebajate apellatsioonkaebused kuuluvad

osaliselt rahuldamise menetluskulude jaotust puudutavas osas, tuleb nimetatud summast mõis-

ta kaebajatelt välja 800 eurot (HKMS § 108 lg 2). Arvestades, et ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL

3-12-1861

15(15)

vaidlustasid halduskohtu otsuse üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas, samas kuulub

nende apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt (ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL taotlesid me-

netluskulude jätmist täismahus menetlusosaliste endi kanda) kuulub ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt,

PKÜ-lt ja TÜL-lt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavast menetluskulust solidaarselt tasu-

misele 200 eurot. ELL poolt kuulub kolmanda isiku kasuks väljamõistetavast menetluskulust

tasumisele 600 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets