3-14-52314/40 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.10.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52314

Haldusasi

Sergei Kotini kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30 228 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Kotini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Kotin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 18.08.2015. a vastus

kohtunõudele.

2. Rahuldada Sergei Kotini apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsus. Jätta Sergei Kotini

kaebus kahju hüvitamiseks perioodide 20.03.2007-16.08.2010 ja 30.04.05.05.2014

osas läbi vaatamata. Teha uus otsus, millega rahuldada Sergei Kotini kaebus

osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Sergei Kotini kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitisena 366 eurot.

5. Jätta Sergei Kotini poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

(riigilõiv) summas 14,82 eurot kaebaja enda kanda ja mõista Tallinna Vanglalt

Sergei Kotini kasuks välja menetluskulud summas 0,18 eurot. Mõista Tallinna

Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese astme ja

apellatsiooniastme menetluskulud summas 17,82 eurot. Ülejäänud

menetluskulud summas 1467,18 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.11.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 01.08.2014 S. Kotini kahjunõude, milles viimane palus

hüvitada perioodidel 10.04.2007-03.02.2012 ja 06.05.-10.06.2014 ebainimliku ja

alandava kohtlemisega tekitatud mittevaraline kahju. S. Kotin väitis, et teda hoiti

kinnise osakonna 6kohalises kambris, kus oli ühe isiku kohta vaid 1,5 m² reaalset vaba

põrandapinda ning lisaks tuli samas ka riideid pesta ja kuivatada, mistõttu oli kamber

niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) §

45 nõuetele. S. Kotin leidis, et Tallinna Vangla on rikkunud tema suhtes Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artt 3.

2. S. Kotin esitas 03.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja 30 228 eurot tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) 20.03.2007-03.02.2012 ja 30.04.-06.05.2014 viibis ta Tallinna Vanglas kambrites, kus ei

olnud tagatud iga kinnipeetava kohta 3 m², millist käitumist on Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) lugenud mittelubatuks ja kinnipeetavaid piinavaks.

2) EIK hinnangul on piisavaks kompensatsiooniks 516 eurot kuus. Seega on 30 228 euro

suuruse hüvitise nõue adekvaatne ja vastavuses kohtupraktikaga.

3. Tartu Halduskohus jättis 29.01.2015. a otsusega S. Kotini kaebuse täies ulatuses

rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) Käesoleval juhul pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi

koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju, ka väidetava kahju lõplik

suurus selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 20.03.2007-

31.07.2011 osas on selleks 02.03.2012, kui toimus Tartu Vanglasse paigutamine. Kahjunõude on

kaebaja vanglale edastanud 01.08.2014. Seega on kaebus tervikuna tähtaegne.

2) VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei

tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ja selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad

kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC ja pesemiskoht. Seega pole

mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil, kui ruumi külgede pikkuse

korrutisena. Enamasti oli kaebajale tagatud põrandapind suurem kui minimaalne nõutav. 02.-29.04.2008 oli

see ligikaudu 2 cm² võrra ettenähtust väiksem, kuid alates kriminaalasjas nr 1-07-11035 tehtud kohtuotsuse

jõustumisest 26.10.2007 polnud kaebaja enam vahistatu seisuses ega pidanud terve ööpäeva ulatuses lukustatud

kambris viibima, vaid talle laienes VangS § 8 lg 1, mis näeb kinnipeetavale ette õiguse liikuda

osakonnas vabalt vähemalt 4 tundi päevas. Lisaks oli kaebaja 02.04.-02.06.2008 vangla

direktori käskkirja alusel määratud elektrikuna ehitus- ja remonditööle, mis tähendas

võimalust viibida kambrist väljas tööülesannete täitmise ajal. Rikkumise mõju ei ole saanud

olla niisugune, mis ületab minimaalse raskusastme ja saab õigustada rahalise hüvitise

määramist.

3) Kaebaja väited kambrite niiskuse ja valgustuse kohta jäävad mitu aastat hiljem alles kohtueelse menetluse

käigus esitatutena kontrollimatuteks, sest tagantjärele pole enam võimalik kambris valitsenud tegelikke olusid

tuvastada.

4) Tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega

kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid kaebuse ühe alusena märgitud EIK

lahendi Tunis vs Eesti tulemusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda

kinnitab kaudselt asjaolu, et aastal 2010 on kaebaja kurtnud korra ühe kambri valgustuse üle,

pole kogu vanglas viibimise ajal avaldanud rahulolematust muude kinnipidamistingimuste

suhtes ja esitas kahjunõude alles pärast seda, kui sai üldiselt teatavaks EIK lahendiga teisele

kinnipeetavale välja mõistetud suur hüvitis. Nimetatud kohtulahendis kirjeldatud

kinnipidamistingimused olid kohati sarnased kaebaja poolt nimetatutega, kuid selle järeldused

ei saa olla üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära

märkinud ka kinnipeetava terviserikke ja raskused nende leevendamiseks arsti poolt ette

nähtud harjutuste tegemisel. Kaebaja puhul niisuguseid asjaolusid ei esine. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või

kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Sellisel juhul ei pruugi kaebus

kuuluda rahuldamisele, mida on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. S. Kotin esitas 08.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 29.01.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista

välja 30 228 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) VangS-i kommenteeritud väljaandes on märgitud, et kambris peab olema iga kinnipeetava

kohta vabaks liikumiseks 3 m². Samuti jättis EIK 19.12.2013. a otsusega Tunis vs

Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala.

EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri

üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. EIK on otsuses Tunis vs

Eesti rõhutanud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik määr 4 m², kuid kui

põrandapinda on alla 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see

õigustab iseenesest art 3 rikkumise tuvastamise.

2) Alusetu on kohtu süüdistus, et kaebaja tegelikuks ajendiks on võimalus rahalist kasu saada.

VangS § 4¹ lg 1 näeb ette kinnipeetava sellisel viisil kohtlemise kohustuse, mis arvestab tema

inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Õiguskantsler

on 04.07.2013. a kirjas leidnud, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 varasem

redaktsioon (v.r) oli vastuolus PS §-dega 10 ja 18, kuna nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum

peab kambris olema vähemalt 2,5 m².

5. Tallinna Vangla esitas 27.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 29.01.2015. a otsus põhjenduste p 5 osas, milles kohus leidis, et S. Kotini kaebus

on perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas tähtaegne ning teha asjas uus otsus ja asendada

halduskohtu põhjendused selliselt, et lugeda S. Kotini kaebus perioodi 20.03.2007-31.07.2011

osas mittetähtaegseks ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. S. Kotin, viibides väidetavalt

inimväärikust alandavates tingimustes, pidi 2007. a vanglasse saabudes aru saama võimaliku

kahju tekkimisest ja enda inimväärikust alandavast kohtlemisest, mistõttu on kaebus perioodi

20.03.2007-31.07.2011 osas esitatud peale kaebetähtaja möödumist. Kui vangistuse ajal on

kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks

toiminguks. Kaebaja oli ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud ja pidi aru saama, et Tallinna

Vangla kinnipidamistingimused tema õigusi rikuvad ja talle kahju tekitavad. Kaebajale pidi

juba alates 14.03.2002 või hiljemalt teistkordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel 29.05.2003

olema tuntavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimused. Seetõttu hakkas hiljemalt

20.03.2007, peale neljandat Tallinna Vanglasse paigutamist kulgema kahju hüvitamise nõude

esitamise 3-aastane tähtaeg. Kaebaja 01.08.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotlus on

esitatud osaliselt peale kahju hüvitamise nõude tähtaja saabumist. Kaebaja hakkas

ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja

hüvitist nõudma peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Seetõttu

on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaega rangelt kolme aastaga, nagu RVastS § 17 lg 3

ette näeb.

2) Kaebaja on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis

ulatuses oleks kaebaja tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete

esitamisega (vajadusel kohtusse pöördudes). Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta alles 2014.

a need probleemid välja on toonud. Ei ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil

oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Arvestades, et kaebaja esitas nõude kahju

hüvitamiseks vanglale 01.08.2014, saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude alates

01.08.2011.

6. Tallinna Vangla esitas 31.03.2015 vastuse S. Kotini apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta S. Kotini apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka

väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK

lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud

kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja

teises üksuses asuvad WC-d kambris, mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse ja soovi

korral kohese kasutamise. Kaebaja poolt välja toodud muud puudused

kinnipidamistingimustes ei ole leidnud tuvastamist, mistõttu on väidetava mittevaralise kahju

põhjuseks üksnes väidetav ebapiisav põrandapind. S. Kotin oli paigutatud kambritesse, kus

talle oli tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind, v.a perioodil 02.-29.04.2008, mil talle

oli tagatud põrandapinda 2,48 m². Seega ei ole vangla rikkunud kaebaja õigusi, millised on

õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele.

2) Kaebaja ajendiks pole ebapiisavast põrandapinnast tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi

Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule, mida kinnitavad kaudselt

asjaolud, et vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud kinnipidamistingimuste üle ja esitas

vastava nõude, kui sai teada lahendiga välja mõistetud suurest hüvitisest. Art 3 kaitseala

eelduseks on minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik

kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine.

3) VSkE § 6 lg 6 näol oli tegemist kuni 31.12.2013 kehtinud sättega, mida ei ole kohtu poolt

põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seetõttu ei saanud vangla tegevus, mis lähtus kehtivast

õigusest, olla sellega vastuolus ega õigusvastane. Kaebajale ei ole mittevaralist kahju

tekkinud, mistõttu puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks.

7. Tallinna Vangla esitas 18.08.2015 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et kambri nr 126

WC suurus on 1,73 m², kambri nr 359 WC suurus on 1,43 m² ja kambri nr 428 WC suurus on

1,5 m². Lisaks teatas vastustaja, et avatud eluosakondades asuvates kambrites nr 14, 21, 26, 41

ja 43 eraldi WC-d kambrites sees ei ole ning kamber nr 74 on kartserikamber, kus WC asub

kambris sees, kuid ei ole muust ruumist seintega eraldatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et S. Kotini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused tuleb rahuldada

osaliselt.

9. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli S. Kotini kaebus halduskohtule

lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse osas (II) ning

lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III).

I

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes

kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab

menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme

halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus.

Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire.

11. Halduskohus on otsuse p-s 9 andnud seisukoha kambrite niiskuse ja valgustuse kohta,

leides, et vastavad kaebaja väited jäävad kohtueelse menetluse käigus esitatutena

kontrollimatuteks, sest tagantjärele pole võimalik kambris valitsenud tegelikke olusid

tuvastada. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja esitas vastavad väited kahjunõudes

vanglale, ei ole kaebaja kaebuses kahju hüvitamist kambrite liigse niiskuse ja ebapiisava

valgustuse tõttu taotlenud. Kuna kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole

kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire, pidanuks halduskohus jätma vastavad kohtueelses

menetluses esitatud väited otsuse tegemisel tähelepanuta. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole

selline menetlusnormi rikkumine siiski mõjutanud asjas tehtud lahendi seaduslikkust, puudub

ringkonnakohtul vajadus halduskohtu otsuse vaid sel alusel tühistamiseks.

12. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel

juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles

korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku

kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda

tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud

korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et

kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses,

milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu

11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).

Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust

(17.06.2010. a otsus nr 33141-10, p 12). HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab

kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121

lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse,

kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

13. Vastustaja andmetel oli kaebaja Tallinna Vanglasse paigutatud perioodidel

20.03.200703.02.2012 ja 30.04.-10.06.2014 (tl 37, p 3). Tallinna Vanglale esitatud

kahjunõudest (tl 6-9) nähtuvalt on S. Kotin taotlenud kahju hüvitamist perioodide

10.04.200703.02.2012 ja 06.05.-10.06.2014 osas. Halduskohtule esitatud kaebuses on S.

Kotin aga taotlenud kahjuhüvitist perioodide 20.03.2007-03.02.2012 ja 30.04.2014-

06.05.2014 eest. Halduskohus võttis 04.11.2014. a määrusega S. Kotini kaebuse menetlusse

(tl 32-32p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades Tallinna Vanglale esitatud kahju

hüvitamise nõudes nimetatud perioode, on S. Kotinil kaebuses täiendavalt nimetatud

perioodide 20.03.-09.04.2007 ja 30.04.05.05.2014 osas kohustuslik kohtueelne menetlus

läbimata. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ja

jätab S. Kotini kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi

vaatamata.

14. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 5 leidnud, et kaebaja pidi

ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid

kindlasti ei saanud nende tegelik mõju ja ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne

vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist ning perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas on

selleks 02.03.2012, kui toimus Tartu Vanglasse paigutamine ning kuna kohtueelse kahjunõude

on kaebaja edastanud vanglale 01.08.2014, siis on kaebus tervikuna tähtaegne. Vastustaja on

apellatsioonkaebuses seisukohal, et S. Kotini kaebus tuleb lugeda perioodi

20.03.200731.07.2011 osas mittetähtaegseks. Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga

osaliselt.

15. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

16. S. Kotin esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 01.08.2014 ning

kaebuse kohtule 03.10.2014. Tallinna Vangla lahendas S. Kotini kahjunõude

17.10.2014 (tl 44-46). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus

halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Asjas on aga vaidlus selles, kas taotlus kahju

hüvitamiseks on vanglale esitatud 3aastase tähtaja jooksul arvates päevast, mil kaebaja

kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus

lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud

nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13,

p 19). Kohtupraktikas on sedastatud, et kui isiku kinnipidamistingimused on

vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised

lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel

tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu

lõppemise hetkel teada saanud (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p

13). Kontrollimaks, kas kaebaja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast ehk käesoleval juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks

ettenähtud 3-aastasest tähtajast, peab ringkonnakohus põhjendatuks hinnata kaebaja

vangistustingimustes olulise muudatuse toimumist seonduvalt erinevatesse

kambritesse paigutamisega, millisel juhul tuleb kaebetähtaega arvestada

kinnipidamistingimuste osas lähtuvalt sellest, millal toimus muudatus isiku olukorras.

17. Vaidlusalusel perioodil 10.04.2007-03.02.2012 ja 06.05.2014 viibis kaebaja

10.04.2007 kambris nr 141, 11.04.-25.06.2007 ja 03.07.-13.08.2007 kambris nr 433,

26.06.-02.07.2007 kambris nr 438, 14.08.-16.10.2007 kambris nr 332, 17.-30.10.2007

kambris nr 426, 31.10.22.11.2007 kambris nr 432, 23.-30.11.2007 kambris nr 361,

01.12.2007-17.01.2008 kambris nr 222, 18.01.-01.04.2008 kambris nr 43, 02.-

29.04.2008 kambris nr 26, 30.04.23.09.2008 kambris nr 14, 24.09.2008-11.03.2009

kambris nr 21, 12.-24.03.2009 kambris nr 224, 25.03.-24.04.2009 kambris nr 74,

25.04.2009-01.02.2010 kambris nr 41, 02.02.-14.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja

17.08.2010-03.02.2012 kambris nr 228, 16.05.2010 kambris nr 245, 16.08.2010

kambris nr 244 ja 06.05.2014 kambris nr 428. Arvestades erinevates kambrites

kinnipidamisi eraldiseisvate toimingutena, mil kambri muutumisel tuleb toiming

lõppenuks lugeda, siis on alust eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu

lõppemise hetkel teada saanud või on pidanud teada saama. Seega, ühest kambrist

teise ümberpaigutamised loeb ringkonnakohus eraldiseisvateks toiminguteks, mil

kaebaja sai teada või pidi teada saama väidetava kahju tekkimisest eelnevalt viibitud

kambris vastavalt perioodide lõikes 11.04.2007, 26.06.2007, 03.07.2007, 14.08.2007,

17.10.2007, 31.10.2007, 23.11.2007, 01.12.2007, 18.01.2008, 02.04.2008, 30.04.2008,

24.09.2008, 12.03.2009, 25.03.2009, 25.04.2009, 02.02.2010, 15.05.2010, 17.05.2010,

16.08.2010, 17.08.2010, 04.02.2012 ja 07.05.2014 seisuga, mil hakkasid kulgema

kahju hüvitamise taotluste esitamise tähtajad RVastS § 17 lg 3 alusel. Kaebaja

viimaseks kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks kujuneb seega vastavalt

11.04.2010, 26.06.2010, 03.07.2010, 14.08.2010, 17.10.2010, 31.10.2010, 23.11.2010,

01.12.2010, 18.01.2011, 02.04.2011, 30.04.2011, 24.09.2011, 12.03.2012, 25.03.2012,

25.04.2012, 02.02.2013, 15.05.2013, 17.05.2013, 16.08.2013, 17.08.2013, 04.02.2015

ja 07.05.2017. 3aastast kaebetähtaega arvestades on eeltoodust lähtuvalt kaebaja

esitanud kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegselt perioodide 10.04.2007, 11.04.-

25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007,

23.-30.11.2007, 01.12.2007-17.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008,

30.04.23.09.2008, 24.09.2008-11.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009,

25.04.200901.02.2010, 02.02.-14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja

16.08.2010 osas.

18. Kohtupraktikas on sedastatud, et tähtaja mööda lasknud protsessiosaline peab ära

näitama mõjuvad põhjused ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades

analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja

toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja mõjuva

põhjusena mingeid asjaolusid nimetanud ei ole. Eelnevale tuginedes on

ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise

taotluse esitamisel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.-02.07.2007,

14.08.-16.10.2007,

17.-30.10.2007,

31.10.-22.11.2007,

23.-30.11.2007,

01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008,

24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010,

02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas kinni pidanud

nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast ning vanglal puudunuks ka alus

tähtaja ennistamiseks.

19. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.-

02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007,

01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008,

24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010,

02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas kohustuslikku

kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. HKMS § 47 lg 1 ls-st 2 tulenevalt võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast. Eeltoodu tõttu ei saa ringkonnakohus kaebust

perioodide 10.04.2007, 11.04.25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-

30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 01.12.2007-17.01.2008, 18.01.-

01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.23.09.2008, 24.09.2008-11.03.2009, 12.-

24.03.2009,

25.03.-24.04.2009,

25.04.200901.02.2010,

02.02.-14.05.2010,

16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1

lubatavaks lugeda, mistõttu puudus halduskohtul selles osas alus kaebuse

menetlemiseks. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus tühistab nimetatud osas Tartu

Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse ning jätab S. Kotini kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1

ja § 121 lg 1 p 4 alusel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.-02.07.2007,

14.08.16.10.2007,

17.-30.10.2007,

31.10.-22.11.2007,

23.-30.11.2007,

01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008,

24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010,

02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas läbi vaatamata.

20. Vastustaja väitel saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva

kolme aasta osas ehk alates 01.08.2011 ning on õigustatud piiritleda kaebeõiguse

tähtaega rangelt kolme aastaga. Vastustaja poolt märgitud ajahetkel on kaebaja olnud

kambris nr 228, kus ta viibis järjepanu ajavahemikul 17.08.2010-03.02.2012.

Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral

tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt infot kahjunõudest

õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada

saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg

kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske

eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb (Riigikohtu

15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Lisaks vajadusele piiritleda kaebeõigust

rangelt kolme aastaga ei ole vastustaja käesolevas asjas esile toonud muid põhjendusi.

Ringkonnakohtul puuduvad andmed kaebaja kinnipidamistingimustes toimunud

muudatuste kohta perioodil 17.08.2010-03.02.2012. Sellest tulenevalt on

ringkonnakohtu hinnangul eelnimetatud perioodi osas kahjust teadasaamise aega raske

eristada, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane

kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema päev pärast kahjustava tegevuse

lõppemist, s.o 04.02.2012. Kaebaja kahjutaotlus vanglale on registreeritud 01.08.2014

ning on seega tähtaegne. Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et

perioodi 17.08.2010-03.02.2012 osas on kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast ja kaebus halduskohtule on nimetatud perioodi osas

lubatav. 06.05.2014 osas puudub käesolevas asjas vaidlus kaebuse lubatavuse üle.

Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku

17.08.2010-03.02.2012 ja 06.05.2014 eest, millises osas saab anda sisulise hinnangu

kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta.

II

21. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 17.08.2010-03.02.2012 ja 06.05.2014 viibis S. Kotin

Tallinna Vanglas kambrites nr 228 ja 428, kus WC asub kambrites sees. Kambri nr 428 WC

aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus vastustaja 18.08.2015. a

vastuse kohtunõudele asja materjalide juurde ja loeb tuvastatuks, et kambri nr 428 WC alune

pind on 1,5 m².

22. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 7 asunud seisukohale, et põrandapinna hulka saab

arvata kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, s.h ka WC ja pesemiskoht.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et põrandapinnast tuleb maha arvata nii WC kui

ka mööbli alla jääv pind. Vastustaja on seisukohal, et kambri põrandapinnast ei tule maha

arvata WC alust pinda. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et

kambri põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC

alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks

kambri elupinnale ning see ei ole kasutatav väljaspool otstarvet. Ka EIK on otsuses Tunis vs

Eesti jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala.

Seega on halduskohus käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti

lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja.

23. Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks

juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum

suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus

veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia,

pd 27, 28). Üldiselt toetab EIK praktika põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata

mööblialust pinda. Näiteks on EIK otsustes Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia isikliku

ruumi arvutamisel lähtunud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest,

arvestamata kambris asuvat mööblit. Kaebaja viidatud VangS-i kommentaaridele tuginedes ei

saa tema seisukohaga nõustuda, kuivõrd kommentaaris on põrandapinna suuruse nõuet

seostatud vabaks liikumiseks ettenähtud ruumiga, kuid sellist järeldust ei ole täpsemalt

kuidagi põhjendatud. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette

vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat

kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei

tule välja arvata mööblialust pinda. Seega on kaebaja kambri põrandapinna suuruse

arvutamisel lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast

välja.

24. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna

põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu seisukohta, kuivõrd

lähtub põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust

pinda kambri üldpinnast välja ei arvata. Vastustaja esitatud andmete alusel loeb

ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis ajavahemikul 17.08.2010-03.02.2012 kambris

nr 228, kus põrandapind kinnipeetava kohta sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kokku 366-l

päeval (17.08.26.10.2010, 11.01.-27.02.2011, 05.-25.04.2011, 27.04.2011, 29.04.-22.05.2011,

24.05.-01.08.2011, 04.08.2011, 08.-14.08.2011, 16.-22.09.2011, 30.09.-03.10.2011,

06.10.2011-10.01.2012, 17.-23.01.2012, 25.01.2012, 27.01.-02.02.2012) 2,46 m² ja kokku

103l päeval (27.10.-09.11.2010, 28.02.-31.03.2011, 02.-04.04.2011, 26.04.2011, 28.04.2011,

23.05.2011, 02.-03.08.2011, 05.-07.08.2011, 16.-31.08.2011, 02.-15.09.2011, 23.-29.09.2011,

04.10.2011, 11.-16.01.2012, 24.01.2012, 25.01.2012, 03.02.2012) 2,95 m² ning ülejäänud ajal

3,69-4,92 m². Lisaks viibis kaebaja 06.05.2014 kambris nr 428, kus kinnipeetava kohta oli

5,3 m² põrandapinda.

25. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 17.08.2010-03.02.2012 kehtinud

redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtib VSkE § 6 lg 6 sõnastuses, mille

kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ja kambris

vähemalt 3 m² põrandapinda. Ringkonnakohus märgib, et asjakohane ei ole kaebaja

tuginemine õiguskantsleri arvamusele VSkE § 6 lg 6 v.r vastuolu kohta PS-ga, kuna kaebaja

jätab arvestamata, et Riigikohus jättis 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lg 6

Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja

tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse

osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel.

Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud

lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumidest. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on

vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs Rumeenia, p 41;

19.12.2013. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja

60800/08 Ananyev jt vs Venemaa, p 145; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs

Venemaa, p 66). Seega olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem

kui 3 m², saab EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks.

Vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber. Kuigi enne 2013. aastat ei

olnud EIK selgelt välja toonud isikliku ruumi miinimumnõuet, on EIK siiski järjepidevalt

selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3

rikkumine. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel

kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli alla 3 m², tuleb kinnipidamistingimusi pidada

väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks.

26. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

27. Ringkonnakohus on seisukohal, et 366 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale

kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda, on

tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul tuleb välja mõista rahaline

hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse

otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni

alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

28. Kaebaja on kaebuses taotlenud kahju hüvitisena 30 288 euro väljamõistmist, millise nõude

juurde jääb ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas

mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks 1 euro ööpäeva eest. Ringkonnakohus arvestab

seejuures, et kaebaja oli kinnipeetava staatuses, kuna 26.10.2007 on jõustunud tema suhtes

süüdimõistev kohtuotsus (tl 38p, p 20), mistõttu oli talle lisaks igapäevasele 1-tunnisele

jalutuskäigule tagatud igapäevane vähemalt 4-tunnine vaba aeg liikumiseks eluosakonna

piires, samuti iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Nähtuvalt vastustaja esitatud

kinnipeeturegistri andmetest (tl 50) on kaebaja saanud osaleda ka keeleõppes ja

sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas

taolised asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna asjas ei ole vaidlust

muude kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse üle. Seejuures tuleb arvestada, et

mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste

ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Asjas puudub vaidlus vastustaja poolt

vastuses kaebusele p-s 39 märgitud asjaolude üle, et kambrites olid osaliselt avatavad aknad,

kambrid olid piisavalt ventileeritud ja valgustatud, nõutava temperatuuri tagas

keskküttesüsteem, kambris oli eraldatud tualett ja kraanikauss, samuti võimaldati kasutada

dušši, voodipesu vahetati reeglina 2 korda kuus, tagatud oli võimalus laenutada raamatuid,

väljastati ka ajalehti ning loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja

muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus,

võimaldati ka usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga jmt.

Ringkonnakohus peab asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes

vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane

arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna

vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks

silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär

ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud

hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Seega

on ringkonnakohus seisukohal, et S. Kotinile kuulub mittevaralise kahju hüvitisena kokku 366

päeva eest väljamõistmisele 366 eurot (1×366).

29. Ülaltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel 103 päeva

jooksul kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m², ei olnud kaebaja õiguste

rikkumine käesolevas asjas sedavõrd raske, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas.

Ülaltoodud asjaoludele tuginevalt saab kaebaja õiguste rikkumist nimetatud osas pidada

ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et

põrandapinna suurus kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m² vaid 0,05 m² võrra, kaebaja on

esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud nõudega

alles 01.08.2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK

lahendist Tunis vs Eesti, mitte tajutud isiklikust kogemusest.

III

30. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus S. Kotini ja Tallinna Vangla

apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu

29.01.2015. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab S. Kotini kaebuse

osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt S. Kotini kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitisena 366 eurot. Ringkonnakohus jätab S. Kotini kaebuse kahju hüvitamiseks

perioodide 20.03.200716.08.2010 ja 30.04.05.05.2014 osas läbi vaatamata.

31. HKMS § 109 lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning rahuldab S. Kotini kaebuse osaliselt ja

mõistab välja kaebaja kasuks hüvitise, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu

Halduskohus vabastas 16.10.2014. a määrusega (tl 28-28p) kaebaja täielikult riigilõivu

750 euro tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 26.02.2015. a määrusega

(tl 142143) osaliselt menetlusabi andmist ja vabastas S. Kotini apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 735 euro tasumisest ning ei jätkanud S. Kotinile menetlusabi andmist

apellatsioonkaebuselt 15 euro tasumiseks. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu

tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna S. Kotini kaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt, s.o 1,2% ulatuses taotletud kahjunõudest, tuleb eeltoodud sätetest

juhinduvalt jätta S. Kotini poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas

14,82 eurot kaebaja enda kanda ja mõista Tallinna Vanglalt S. Kotini kasuks välja

menetluskulud summas 0,18 eurot. Lisaks mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks

riigituludesse välja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud summas 17,82 eurot

ning ülejäänud menetluskulud summas 1467,18 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

32.