3-14-52460/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamise vorm

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

Tallinna Halduskohus

Daimar Liiv

13. oktoober 2015. a, Tallinn

3-14-52460

I.A.i kaebus Tallinna Vangla 22.07.2014 käskkirja nr 1128

resolutsiooni p 1 alapunkt 2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

Tallinna Vangla 22.10.2014 käskkirja nr 1963 punkti 1 alapunkt

2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Kaebuse esitaja: I.A.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Kirjalik menetlus

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitaja taotlus tunnistada VangS 69 lg 2 p

3 Eesti Vabariigi põhiseadusega ja EL põhiseaduse

lepingu art 11-61 ja EIÕK art 3 vastuolus olevaks

rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus seaduses ettenähtud

korras menetlusosalistele.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest ehk hiljemalt 12.11.2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128 „Kinnipeetav I.A.i suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine" kohaldati kinnipeetav I.A.i suhtes alates

22.07.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmisi meetmeid: 1) kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali

kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 22.10.2014 käskkirjaga nr 1963 «Kinnipeetav I.A.i

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamine" jätkati kinnipeetav I.A.i suhtes

alates 22.10.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmiste meetmete kohaldamist: 1)

kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise

keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 4)

ohjeldusmeetmete kasutamine väljaspool kambrit.

I.A. esitas 15.10.2014 (koos 24.11.2014, 03.12.2014, 22.01.2015,16.02.2015 kaebuse

täpsustustega) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.07.2014 käskkirja nr 1128

resolutsiooni p 1 alapunkt 2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Vangla 22.10.2014 käskkirja

nr 1963 punkti 1 alapunkt 2 õigusvastasuse tuvastamiseks.

2. 02.12.2014 ja 25.02.2015 määrustega võttis kohus kaebuse menetlusse. 26.05.2015 määrusega

määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike

seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla 22.07.2014 käskkirja nr 1128 resolutsiooni p 1

alapunkt 2 õigusvastasuse ja Tallinna Vangla 22.10.2014 käskkirja nr 1963 punkt 1 alapunkti 2

õigusvastasus.

3.1. Kaebaja selgitab, et 22.07.2014 käskkirja nr 1128 alusel (täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine) piirati kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati kaebajal

spordisaalis kehakultuuriga tegelemine ja paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse (vt tl 9

ja selle pöördel).

Kaebaja leiab, et spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamine ei ole õiguspärane, kuna seda

ei ole asendatud muude sportimise võimalustega. Sellega on kaebajat koheldud ebavõrdselt.

Eeltootust tulenevalt leiab kaebaja, et see on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega3,123,10,11,13,

12, 14, 19, 28 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1.

Lisaks viitab kaebaja EL põhiseaduse lepingu art III -282 sport, VangS § 55, EIK otsusele nr

429/12 (Tunis vs Eesti), EIK otsusele nr 5774/10 p 20.

Kaebuse esitaja selgitab, et tema eesmärk on saada võimalus tõhusaks sportimiseks ja võimaliku

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine.

3.2. Tallinna Vangla 22.10.2014 käskkirja nr 1963 „Kinnipeetav I.A.i suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine" p 1 alapunktiga 2 otsustati jätkata

kinnipeetav I.A.i suhtes alates 22.10.2014 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid:

kehakultuuriga tegelemise keealmine (spordisaali kasutamise keelamine).

Kaebaja leiab, et nimetatud piirangu jätkamine oli õigusvastane samadel põhjustel, miks oli

õigusvastane juba piirangu esialgne kohaldamine.

3.3. Kaebaja taotleb tunnistada VangS § 69 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja

leiab, et nimetatud säte on vastuolus ka EIÕK art 3 ja EL põhiseaduse lepingu art 11-61

(inimväärikus).

Kaebaja toob välja, et näiteks Tartu ja Viru vanglates on olemas lisaks spordisaalile ka

spordinurgad, kus saab tegeleda kehakuhituuriga igapäevaselt. Tallinna Vanglas sellised

võimalused puuduvad. Kaebaja selgitab, et ta ei pidanud silmas, et ta peaks saama tegeleda

spordiga just spordisaalis, kuid talle peaks olema tagatud võimalus enda füüsise eest hoolitseda

(näiteks reaction ruumis, kus oleks teatud spordi vahendid).

3.4. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et kaebaja ei vaidle, mitte spordisaali

kasutamise keelamise üle, vaid kehkultuuriga tegelemise keelamise üle. Kaebaja viitab siinkohal

veelkord VangS § 69 lg 2 p 3 (kehakultuuriga keelamine) ning leiab, et Eesti riik kasutab seda kui

karistust, mis on aga vastuolus PS §-dega 3, 123, 10, 11, 13, 14, 28, 19 (tervis, eneseteostus, hea

haldustava, riigivõimu omavoli keeld, võrduse põhimõte, proportsionaalsus, rahvusvahelised

normid on Eesti õigussüsteemi lahutmatu osa).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et käesolevas asjas

vaidlustatud käskkirjad on õiguspärased.

4.1. Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128 «Kinnipeetav I.A.i

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine" kohaldati kinnipeetav I.A.i

suhtes alates 22.07.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmisi meetmeid: 1) kinnipeetava

vanglasisese üikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine

(spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 22.10.2014 käskkirjaga nr 1963 „Kinnipeetav I.A.i

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamine" jätkati kinnipeetav I.A.i suhtes

alates 22.10.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmiste meetmete kohaldamist: 1)

kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise

keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 4)

ohjeldusmeetmete kasutamine väljaspool kambrit.

4.2. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud juhul, kui kinnipeetav vastab

mõnele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud tingimusele. Lähtuvalt VangS § 69 lg-st 1 on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lubatud juhul, kui on piisav alus eeldada, et kinnipeetav on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu 20.04.2011 otsusele

nr 3-3-1-94-10 ning märgib, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või

tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil.

4.3.

Käesoleval juhul on kaebuse esitaja vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirjad mitte tervikuna, vaid ainult osas, millega käskkirjades piiratakse tema

võimalust tegeleda kehakultuuriga spordisaalis. Tallinna Vangla märgib, et enne vaidlusaluste

käskkirjade andmist ja kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamist tagas vastustaja kaebuse esitajale Õiguse olla ära kuulatud. Vastustaja märgib, et kaebuse

esitaja ei vaielnud vastu tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele.

Ka Tallinna Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti Gert Grünbergi 22.10.2014 koostatud Õiendilt

nähtub, et 22.10.2014 vestles ametnik I.A.iga ning selgitas talle täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega kaasnevaid piiranguid, mille osas oli kinnipeetav julgeolekuabinõude kohaldamise

jätkamisega nõus.

4.4. Andmaks hinnangut konkreetse meetme õiguspärasusele, käesoleval juhul keelule tegeleda

kehakultuuriga spordisaalis, tuleb vastustaja arvates esmalt hinnata täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasust ja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise põhjendatust üldiselt. Vastustaja leiab, et haldusaktid on antud pädeva isiku poolt.

Samuti on haldusaktid nõuetekohaselt põhjendatud.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalustes käskkirjades on veenvalt põhjendatud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust. Käskkirjadest nähtub, et I.A.i järelevalve on vaja

korraldada viisil, mis vähendab kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimise võimalusi ning tagab

üldise julgeoleku vanglas. Arvestades ka I.A.i süstemaatilisi korrarikkumisi ja vangla vara

kahjustamist tahtliku õigusvastase tegevusega ning sellega vangla julgeoleku ohustamist, oli

kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine piisavalt põhjendatud.

Selleks, et piirata I.A.i kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ning vähendada seeläbi võimalusi

konrliktolukordade tekkimiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on vajalik tema suhtes

kohaldada ka spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist, kuna vastasel juhul puutub ta

endiselt kokku teiste kinnipeetavatega ning sellisel juhul poleks ka lukustatud kambrisse

paigutamine otstarbekas.

4.5. Vastustaja selgitab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitletav ennetava

meetmena, et tagada vangla julgeolek. Nende kohaldamisel ei pea vangla ära ootama, millal vangla

julgeolek on reaalselt läbi raske õigusrikkumise ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral

saab rakendada neid abinõusid ennetavalt. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidluse all olevates

haldusaktides on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist nõuetekohaselt põhjendatud ja

sealjuures on piisavalt selgelt märgitud haldusakti andmise aluseks olevad faktilised asjaolud.

Käesoleval juhul on vanglal, võttes arvesse olemasolevaid asjaolusid, tekkinud põhjendatud

kahtlus, et kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, mistõttu on kaebuse esitaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane.

4.6. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust tinginud asjaolusid ning

käskkirjades põhjendatud vajadust piirata I.A.i kokkupuudet teiste kinnipeetavatega, ei ole

nimetatud eesmärk, so vajadus tagada vangla üldine julgeolek, saavutatav juhul, kui vangla

jätkuvalt ka eraldatud lukustatud kambris paigutamise ajal võimaldaks I.A.il tegeleda

kehakultuuriga spordisaalis. Nimelt ei oleks Tallinna Vanglal tulenevalt spordisaali ressursi

piiratusest võimalik tagada I.A.ile spordisaali kasutamist selliselt, et ta spordisaalis viibimise ajal

ei puutuks kokku teiste kinnipeetavatega. Seega on spordisaali kasutamise piirang sobiv, vajalik ja

mõõdukas meede saavutatava eesmärgi suhtes. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud

käskkirjad on õiguspärased nii vaidlustatud piirangu - spordisaalis kehakultuuriga tegelemise

keelamise - osas kui ka tervikuna.

4.7. Vastustaja toob välja, et VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb

kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid

ei täpsusta. Ka erialakirjanduses on leitud, et võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll

kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid tal ei ole Õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud

spordiinventari

muretsemist

või

võimalust

harrastada

talle

meelepärast

spordiala.

Vanglateenistusel on üksnes kohustus tagada kinnipeetavale võimalus spordiga tegelemiseks

üldiselt. Vangla võib ise otsustada, millised võimalused kehakultuuriga tegelemiseks ta loob.

Kehakultuuriga tegelemise keeldu ei saa kohaldada distsiplinaarkaristusena, kuid seda saab teha

täiendava julgeolekumeeimena § 69 lg 1 p 3 korras. (Vt ka Riigikohtu 26.05.2008 lahend nr 3-3-

1-20-08). Seega ei ole ka kinnipeetaval, kelle suhtes ei ole kohaldatud täiendava

julgeolekumeetmena kehakultuuriga tegelemise keelamist, Õigust nõuda justnimelt spordisaali

kasutamist kehakultuuriga tegelemiseks,

4.8. Samuti ei tulene Vang § 55 lõikest 1 vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline

vormisolek. Tartu Ringkonnakohus on 17.01.2011 otsuses nr 3-10-695 märkinud, et VangS § 55 lg

1 ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga

tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks

üldiselt. Kaebuse esitajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt

kambris oma keharaskust kasutades ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides.

4.9. Tallinna Vangla on seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda

asjaolu, et mõnes teises vanglas on kinnipeetavatele tagatud võimalus nii treenida trenažööridel

kui ka rippkangil. (Vt Riigikohtu 26.05.2008 lahend nr 3-3-1-20-08 punkt 24).

4.10. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

6.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

6.1.1. Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128 «Kinnipeetav I.A.i suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine" kohaldati kinnipeetav I.A.i suhtes alates

22.07.2014 täiendavate julgeolekuabinõudena järgmisi meetmeid: 1) kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali

kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Käskkirja kohaselt toimus 22.07.2014 kella 09:05 ajal neljanda üksuse sektsiooni 4-2 koridoris

konflikt kinnipeetavate I.A.i ja A. B. vahel. Konflikti käigus lõid kinnipeetavad üksteist. /.../

Tallinna Vangla julgeolekuosakond alustas 22.07.2014 antud intsidendi kohta kriminaalmenetluse

KarS § 121 tunnustel. Tallinna Vangla julgeolekuosakonna hinnangul on vaja eeltoodust tulenevalt

kinnipeetav I.A.i järelevalve korraldada viisil, mis vähendab kinnipeetavate vaheliste konfliktide

tekkimist ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Lukustatud kambrisse paigutamine, spordisaalis

kehakultuuriga tegelemise keelamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine on vajalikud

kontaktide vähendamiseks teiste kinnipeetavatega, et I.A. ei saaks oma käitumisega seada ohtu

vangla üldist julgeolekut ja olla negatiivseks eeskujuks kaaskinnipeetavatele. /.../1. A. oli

julgeolekuabinõude kohaldamisega nõus.

Käskkirjas esitatud kaalutluste kohaselt korraldatakse kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab

üldise julgeoleku vanglas. Kinnipeetava suhtes võib kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid

raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. /.../ Takistamaks kinnipeetav I.A.i poolt verbaalsete ja

füüsiliste konfliktide teket neljanda üksuse 4-2 sektsioonis ning tagamaks sisekorraeeskirjade

täitmine, on vajalik kinnipeetav I.A.i suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuna

täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatakse eelkõige ennetava meetmena, ei ole nende

kohaldamiseks vajalik, et reaalset ohuolukorda oodates seatakse ohtu kinnipeetavate elu ja tervis

ning ühtlasi ka vangla julgeolek,

/.../ Selleks, et piirata kinnipeetav I.A.i kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ning vähendada

seeläbi võimalusi konfliktolukordade tekkimiseks ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on

vajalik tema suhtes kohaldada ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning

spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist, kuna vastasel juhul puutub ta endiselt kokku

teiste kinnipeetavatega ning sellisel juhul poleks ka lukustatud kambrisse paigutamine

otstarbekas, (tl 9 ja selle pöördel)

6.1.2. 06.08.2014 esitas I.A. Tallinna Vanglale väide Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014

käskkirjale nr 1128 osas, milles nimetatud käskkiri keelas kehakultuuriga tegelemise (tl 10 ja selle

pöördel). Kaebaja märkis, et soovib kehakulutuuriga tegeleda arvestades tema füüsilist seisundit

Tallinna Vangla 10.10.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/21640-4 jäeti I.A.i vaie rahuldamata (tl

12-13 pöördel).

6.1.3. Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 22.10.2014 käskkirjaga nr 1963 „Kinnipeetav

I.A.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamine" jätkati kinnipeetav I.A.i

suhtes alates 22.10.2014 täiendavate julgeolekuabinõudenajärgmiste meetmete kohaldamist: 1)

kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise

keelamine (spordisaali kasutamise keelamine); 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 4)

ohjeldusmeetmete kasutamine väljaspool kambrit.

Käskkirja kohaselt kohaldati Tallinna Vangla üksuse juhi 22.07.2014 käskkirjaga nr 1128

kinnipeetav I.A.i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses sellega, et 22.07.2014 kella 09:05

ajal neljanda üksuse sektsiooni 4-2 koridoris toimus konflikt kinnipeetavate I.A.i ja A. B. vahel.

Konflikti käigus lõid kinnipeetavad üksteist. /.../ Tallinna Vangla julgeolekuosakond alustas

22.07.2014 antud intsidendi kohta kriminaalmenetluse KarS § 121 tunnustel. 17.10.2014 koostas I

üksuse valvur Katrin Eiert ettekande nr 2438, millest nähtub, et 17.10.2014 kella 09:25 paiku

lõhkus kinnipeetav I.A., tagasi saatmisel jalutuskäigult kambrisse 208, küünarnukkidega I üksuse

teisel korrusel jalutusgaleriis asuvad aknad. 17.10.2014 kella 20:40 paiku lõhkus kinnipeetav I.A.

peale ravimi manustamist I üksuse II korruse koridori lõpus oleva akna käes oleva tassiga. Akna

lõhkumise käigus vigastas kinnipeetav enda paremat kätt. 18.10.2014 koostas I üksuse valvur

Katrin Eiert ettekande nr 2449, mille kohaselt 18.10.2014 kella 08:05 paiku lõhkus kinnipeetav

I.A., minnes kambrist 208 jalutuskäigule, jalutusgaleriisse viiva koridori vaheakna.

Käesolevaks ajaks ei ole asjaolud, mis tingisid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ära

langenud ning kinnipeetav võib jätkuvalt põhjustada kinnipeetavate vahelisi konflikte ja seada nii

ohtu vangla üldise julgeoleku. Samuti võib isik jätkuvalt oma õigusvastase käitumisega kahjustada

tahtlikult vangla vara tekitades nii vanglale täiendavaid materiaalseid kulutusi. /.../1. A. oli

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisega nõus.

Käskkirjas esitatud kaalutluste kohaselt korraldatakse kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab

üldise julgeoleku vanglas. Kinnipeetava suhtes võib kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid

raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Julgeolekuosakonna peaspetsialist Gert Grünbergi poolt

22.10.2014 koostatud Õiendist nähtub, et kinnipeetav I.A. võib endiselt põhjustada kinnipeetavate

vahelisi konflikte ja tekitada oma tahtliku õigusvastase tegevusega vanglale täiendavaid

materiaalseid kulutusi kahjustades vangla vara ning seades nii ohtu vangla üldise julgeoleku. Seega

lähtuvalt eeltoodust on vajalik jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kuna

täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutatakse eelkõige ennetava meetmena, ei ole nende

kohaldamiseks vajalik, et reaalset ohuolukorda oodates pannakse toime õigusrikkumine ja seatakse

nii ohtu Tallinna Vangla üldine julgeolek.

/.../ Selleks, et tagada efektiivsemalt Tallinna Vangla üldine julgeolek on vajalik I.A.i suhtes

kohaldada ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; spordisaalis kehakultuuriga

tegelemise keelamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist väljaspool kambrit, kuna vastasel juhul on

ohus endiselt Tallinna Vangla julgeolek, (tl 21 ja selle pöördel).

6.1.4. I.A. vaidlustas ka käskkirja nr 1963 väide korras. Tallinna Vangla 01.12.2014 otsusega nr

5/15/14/29495-3 jäeti I.A.i vaie rahuldamata (tl 47 ja selle pöördel).

7. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et eeltoodud faktilistest asjaoludest nähtub, et käesolevas

juhul olid täidetud vangistus seaduse (VangS) § 69 lg 1 nimetatud tingimused, millest tulenevalt

oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses vastu

vaielnud asjaolule, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus oli olemas.

8. Kaebuse esitaja on vaidlustanud käskkirjad osas, milles need keelavad kehakultuuriga

tegelemise (spordisaali kasutamise keelamine) ja palub tuvastada selles osas käskkirjade

Õigusvastasuse. Kaebuse peamise põhjendusena on kaebaja välja toonud, et VangS § 69 lg 2 p 3 on

vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 3,123,10,11,12,13,14,19, 28jaEuroopa Liidu

õigusega - EL põhiseaduse lepingu art III - 282 sport, art 11-61 inimväärikus ja EIÕK art 3. Kohus

kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu.

9. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et demokraatlikes Õigusriikides ei ole põhiõigused ja

-vabadused üldjuhul piiramatud. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

mitmed artiklid sisaldavad piiravaid sätteid. Samas tuleneb konventsioonist, et piirangud peavad

olema kooskõlas seadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning neil peab olema õigustus.

Tuginedes rahvusvahelises õiguses tunnustatud põhimõtetele, ei ole Eesti Vabariigi põhiseaduses

sätestatud põhiõigused ja -vabadused piiramatud. Kui piiramiseks on põhiseaduslikud ja

seaduslikud alused ning neid ja muid õiguste ja vabaduste piiramise põhimõtteid ja reegleid on

järgitud, siis ei ole tegemist põhiõiguste ja vabaduste rikkumisega, vaid õigustatud riivega. Õiguste ja

vabaduste kasutamisse on sel juhul küll sekkutud, kuid neid ei ole rikutud. Ainult lubamatu

põhiõiguste ja vabaduste riive on põhiõiguste ja vabaduste rikkumine. Seega mitte iga sekkumine ei

ole veel rikkumine.

Põhiõiguste ja -vabaduste piiramise tingimuste määratlemisel on keskne koht PS §-1 11. Selle

kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad

olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. Paragrahv 11 nimetab kolm eeldust, millele põhiõiguse riive peab vastama. Esiteks peab

iga riive olema põhiseadusega kooskõlas. Teiseks peab piirang olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalik. Kolmandaks ei tohi riive moonutada piiratavate Õiguste ja vabaduste olemust. Teisiti

öeldes peavad piirangud olema proportsionaalsed.

Seega tuleb kohtul kontrollida, kas kaebaja poolt nimetatud ning vaidlusaluste käskkirjade

vaidlusaluse osa aluseks olev VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus kaebaja poolt viidatud PS või EL

õigusega või on vastaval piirangul legitiimne eesmärk. Samuti tuleb kontrollida piirangu

proportsionaalsust. Proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab rakendatav abinõu olema eesmärgi

saavutamiseks kohane, vajalik ja mõõdukas.

Kohus märgib siinkohal kõigepealt, et VangS § 69 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada PS sätetest lähtuvalt

selliselt, et vangistusseaduses ei ole keelatud mitte igasugune füüsiline sportlik tegevus

(kehakultuuriga tegelemine üldiselt) nagu kaebaja leiab, vaid piiratud on vanglas olevate

sportimisvõimaluste ja -vahendite (sh spordisaali jms) kasutamine. VangS § 69 lg 2 p 3 ei keela

kaebajal tegelemast füüsilise tegevusega kambris või jalutuskäigul kasutades selleks üksnes enda

keha. Seda kinnitab kohtule ka vangla (vt tl 122 p 16), kes on üheselt välja toonud, et kaebajal oli

lubatud tegeleda füüsilise tegevusega, kas oma kambris või jalutuskäigul viibides jalutusboksis.

Ka kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks olnud keelatud võimelda, hüpelda, teha kohapeal jooksu ja

teha kukke või kätekõverdusi ja keretÕsteid jne kambris või jalutusboksis. Kaebaja on viidanud

üksnes sellele, et tal puudus võimalus tõhusaks sportimiseks - ehk talle ei võimaldatud kasutada

spordisaali j a/või muid spordivahendeid.

10. HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu

õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

Riigikohus on selgitanud, et PS §-st 15 tuleneb, et Riigikohus saab kontrollida sätte

põhiseaduspärasust siis, kui see säte on asjassepuutuv. Säte on asjassepuutuv siis, kui selle

põhiseaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusvastasuse korral (vt

Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, punkt 19). (Vt Riigikohtu

19.03.2014 lahend nr 3-4-1-63-13.)

Käesolevas asjas tuleb nõustuda kaebajaga selles, et asjasse puutuv säte on VangS § 69 lg 2 p 3,

mis sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kehakultuuriga tegelemise

keelamine. Juhul, kui viidatud säte oleks põhiseadusega vastuolus, oleks ka vaidlusalused

käskkirjad vaidlustatud osas õigusvastased ehk selle sätte põhiseaduspärasuse korral peaks kohus

asja otsustama teisiti, kui selle põhiseadusvastasuse korral.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga, et VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus PS § 10 (Käesolevas peatükis

loetletud Õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis

tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse

ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele).

Esiteks ei ole kaebuse esitaja välja toonud, milles see vastuolu täpselt tema arvates seisneb. Kohus

leiab arvestades viidatud sätete sisu ja eesmärki, et VangS § 69 lg 2 p 3 on vastava regulatsiooniga

kooskõlas.

VangS § 69 lg 2 p 3 sätestatud julgeolekuabinõu meede (kehakultuuriga tegelemise keelamine) ei

välista kuidagi kaebajal muude õiguste ja vabaduste olemasolu, millele on viidatud PS § 10. Ka

jääb kohtule täiesti arusaamatuks, millise PS § 10 nimetatud õiguse või vabadusega on piirang

vastuolus.

12. PS § 11 sätestab, et Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust.

PS sätestatud õigused ja kohustused piiramatud. PS § 11 ütleb, et neid võib piirata seaduse alusel.

Käesoleval juhul ongi VangS § 69 lg 2 p 3 seda tehtud. Kohtule jääb jällegi ebaselgeks, milles

seisneb kaebaja arvates VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu PS §-ga 11.

Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 on kooskõlas PS §-ga 11, kuivõrd piirangul on legitiimne

eesmärk ja piirang on proportsionaalne.

VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele ja Õiguskorra kaitsmine.

Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 täidab eelpool nimetatud eesmärki, kuna täiendava

julgeolekuabinõu - kehakultuuriga tegelemise keelamise kohaldamisel - on võimalik isikut

suunata õiguskuulekale käitumisele, samuti on selliselt võimalik kaitsta õiguskorda.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule ja asjaolu, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks (VangS § 69 lg 1). Selliselt käituval kinnipeetaval teatud ulatuses

kehakultuuriga tegelemise piiramine või keelamine aitab ilmselgelt kaitsta õiguskorda.

Kehakultuuriga tegelemine spordisaalis või ka erinevaid spordivahendeid kasutades annab isikule

võimaluse esimesel juhul kokku puutuda teiste kinnipeetavatega, mis suurendab õigusrikkumiste

riski. Spordivahendite sellise isiku kasutusse andmine aga annab isikule täiendavad vahendid,

millega on võimalik näiteks kahjustada vangla varaja või enda ja teiste inimeste tervist. Seega on

kohtu arvates piirangul legitiimne eesmärk - õiguskorra kaitse.

Arvestades, et üldjuhul soovivad kinnipeetavad kasutada sportimiseks kõiki võimalusi, mis neile

on vanglas ette nähtud, siis vastavast hüvest ilma jätmine juhul, kui kinnipeetava suhtes on täidetud

VangS § 69 lg 1 sätestatud eeldused (mis olid käesoleval juhul täidetud -vt otsuse p 8), aitab isikuid

suunata ka õiguskuulekale käitumisele. Ka kaebaja ise on välja toonud, et ta soovib sportimise

võimalusi igati kasutada. Järelikult vastavast hüvest ilma jätmine on sobiv meede suunamaks

isikuid õiguskuulekale käitumisele.

Kohus leiab, et piirang on proportsionaalne. VangS § 69 lg 2 p 3 sätestatud kehakultuuriga

tegelemise keeld on kohtu arvates nii sobiv, vajalik kui ka mõõdukas abinõu suunamaks

kinnipeetavaid õiguskuulekale käitumisele, samuti tagamaks vanglas õiguskorra kaitse.

Sportimise võimalused vanglas on piiratud juba tulenevalt vangistuse iseloomust. Vastustaja viitab

põhjendatult VangS § 55 ning märgib, et vastavast sättest ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset

õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on

kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Sportimise võimaldamine

on hüve, mida saab kinnipeetav kasutada, kui ta käitub vanglas kehtiva korra kohaselt. Vastavast

hüvest ilmajätmine julgeolekuabinõuna on VangS § 69 lg 2 p 3 alusel lubatud ning kohus leiab, et

selline vajadusel rakendatav piirang on igati kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.

Ka kaebaja ise ei ole osanud nimetada ühtegi täpsustavat asjaolu, miks ta leiab, et vastav piirang ei

ole kooskõlas PS § 11.

13. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12 kõik on

seaduse ees võrdsed), kuna kaebajal keelati spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamine,

kuid seda ei asendatud muude sportimise võimalustega.

Kohus märgib, et kaebuse esitaja on mõistnud valesti PS § 12 kaitseala, mis sätestab, et kõik on

seaduse ees võrdsed (diskrimineerimise keeld).

Käesoleval juhul ongi sätestatud VangS § 69 lg 2 p 3 piirang, mida saab täiendava julgeoleku

abinõuna kohaldada kõigile kinnipeetavatele kaalutlusõiguse alusel VangS § 69 lg 1 sätestatud

tingimuste esinemisel. Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise

põhjendatusest või põhjendamatusest (so meelevaldusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt

koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, st konkreetse diferentseerimise

aspektist

analoogilises olukorras (vt Riigikohtu 27.06.2005 lahend nr 3-4-1-2-05 või 03.01.2008 lahend nr

3-3-1-101-06).

Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole selliseid võrreldavaid gruppe oma kaebuses välja toonud.

Kohus selgitab, et kaebaja ei saa ennast võrrelda Tartu ja Viru Vanglas viibivate kinnipeetavatega,

kellele on väidetavalt tagatud lisaks spordisaali kasutamisele ka spordinurgad, kus saab

igapäevaselt kehakultuuriga tegeleda. Esiteks ei ole eluliselt usutav, et kehakulutuuriga tegelemine

spordinurgas oleks lubatud sealjuures ka neile kinnipeetavatele, kelle suhtes on rakendatud

kehakultuuriga tegelemise keeldu nagu seda oli rakendatud kaebaja suhtes vaidlusaluste

käskkirjade alusel. Võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud, kui vastavad grupid ei ole omavahel

võrreldavad. Seega on kaebuse esitaja väited PS § 12 rikkumise osas alusetud ja põhjendamata.

14. Kaebuse esitaja viited VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolule PS §-dega 13 ja 14 jäävad kohtule

arusaamatuks.

PS § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka

välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on õiguste ja

vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste

kohustus.

Kaebaja ei ole jällegi konkreetset välja toonud, milles see vastuolu seisneb. Ta on üksnes märkinud

märksõnad -riigi omavoli keeld ja hea haldustava. Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu

viidatud PS sätetega puudub. Kohus selgitab, et PS § 13 teine lause sätestab nimelt õigusselguse

põhimõtte. Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 on arusaadav. PS § 14 sätestab põhiõiguste

adressaadid ja kohustatud pooled, samuti sätestab üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele

sh hea halduse põhimõtte. Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 ei ole PS §-ga 14 vastuolus. VangS §

69 lg 2 p 3 kohaldamiseks on ette nähtud vastav haldusmenetlus ja see on ka käesoleval juhul läbi

viidud, millest tulenevalt on kaebaja viited sellele, et VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus hea halduse

tava põhimõttega, põhjendamatud ja asjakohatud.

Kui kaebaja pidas hoopis silmas konkreetsete vaidlusaluste käskkirjade andmise menetlustes hea

halduse tava rikkumist, siis selles kohta märgib kohus, et asja materjalidest nähtub, et kaebajale on

olnud tagatud ärakuulamisõigus. Kohus toob välja, et kaebuse esitaja on ise nõustunud

käskkirjades märgitud julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega jäävad kaebaja viited hea

halduse tava rikkumisele ka selles kontekstis ebaselgeks. Ka ei nähtu, et vangla oleks kaebaja

suhtes rakendanud täiendavat juigeolekuabinõud - kehakultuuriga keelamist - omavoliliselt.

15. Kohus ei nõustu samuti kaebuse esitajaga väitega, et VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus PS §

19, mille esimese lause kohaselt igaühel on õigus vabale eneseteostusele ning teise lause kohaselt

peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama

teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

Kohus selgitab, et PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. See tähendab seda, et

vastavat põhiõigust võib piirata seadusega mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseses vastuolus.

Kohus juba põhjendas käesoleva otsuse p-s 12, miks ta leiab, et piirangul on legitiimne eesmärk ja

miks on piirang proportsionaalne ega pea vajalikuks hakata neid väiteid siinkohal üle kordama.

Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et vangistusega kaasnevad paratamatult piirangud isiku

eneseteostusele. Samas ei ole kaebaja näol kohtule teadaolevalt tegemist professionaalse

sportlasega, kelle puhul võiks üldse rääkida vaba eneseteostuse piiramisest seoses kehakultuuriga

tegelemise (spordisaali kasutamise) keelamisega käskkirjades märgitud ajal.

16. Kohus leiab, et VangS § 69 lg 2 p 3 ei ole vastuolus PS § 28 (igaühel on õigus tervise kaitsele).

Tervise kaitsega seotud õigused ja kohustused on võimalik jagada kolmeks: riigi kohustus astuda

tervise kaitsel preventiivseid samme, luua tervisekindlustussüsteem ning tagada igaühe õigus

meditsiinilisele abile. Käesoleval juhul ei saa tulla kõne alla VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu kahe

viimase kohustusega. Samuti leiab kohus, et VangS § 69 lg 2 p 3 ei ole vastuolus riigi kohustusega

astuda preventiivseid samme isikute tervise kaitseks. Kohus märkis juba eelpool, et VangS § 69 lg

2 p 3 tuleb tõlgendada selliselt, et see ei keela kaebajal tegelemast füüsilise tegevusega kambris või

jalutuskäigul kasutades selleks üksnes enda keha, vaid annab võimaluse keelata sisuliselt

spordivahendite sh sportimiseks ettenähtud spetsiaalselt kohandatud ruumide kasutamise. Selline

piirang on kohtu seisukoha kohaselt arvestades piirangu legitiimset eesmärki ja proportsionaalsust,

mida kohus käsitles eelpool, lubatav ja põhjendatud.

17. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et VangS § 69 lg 2 p 3 on vastuolus inimväärikuse

põhimõttega (EL põhiseaduse lepingu art 11-61 ja EIÕK art 3). Ka kaebaja ise ei ole osanud välja

tuua, milles see vastuolu täpselt seisneb. Seega ei saa kohus selles osas võtta ka täpsemat

seisukohta.

Kohus peab vajalikuks kaebajale üksnes selgitada, et igasugune ebamugavus ei tähenda veel

inimväärikuse alandamist. Kohtupraktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohus leiab, et

käesoleval juhul ei ole VangS § 69 lg 2 p 3 kohaldamisega kaebaja suhtes tema inimväärikust

alandatud.

18. Kaebaja viitas veel EL põhiseaduse lepingu art III 283, mis sätestab järgmist: 1. Liit aitab kaasa

kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral

toetades ja täiendades nende tegevust. Liit austab täiel määral liikmesriikide vastutust õpetuse sisu

ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Liit aitab

edendada Euroopa panust sporti, võttes arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid

struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni. Liidu tegevuse eesmärk on: a)

arendada Euroopa mõõdet hariduses, eelkõige liikmesriikide keelte õpetamise ja levitamise kaudu;

b) ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust, muu hulgas kaasa aidates diplomite ja õpiaja

akadeemilisele tunnustamisele; c) soodustada haridusasutuste omavahelist koostööd;

d) tõhustada informatsiooni ja kogemuste vahetamist liikmesriikide haridussüsteemidele ühistes

küsimustes; e) soodustada noorsoovahetuse jajuhendajate vahetuse arengut sotsiaalhariduse alal

ja ergutada noori osalema Euroopa demokraatias; f) ergutada kaugõppe arengut; g) arendada

Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste

omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse

puutumatuse kaitsmise kaudu. 2. Liit ja liikmesriigid edendavad hariduse ja spordi valdkonnas

koostööd kolmandate riikidega ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa

Nõukoguga. 3. Selleks et aidata kaasa käesolevas artiklis märgitud eesmärkide saavutamisele: a)

võetakse Euroopa seaduse või raamseadusega stimuleerivaid meetmeid, ilma et see kohustaks

liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama. Seadus või raamseadus võetakse vastu pärast

konsulteerimist regioonide komiteega ning majandus- ja sotsiaalkomiteega; b) annab nõukogu

komisjoni ettepaneku põhjal soovitusi.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja viited EL põhiseaduse lepingu art III- 282 ei ole

asjakohased ega põhjendatud. Nimetatud säte asub jaos haridus, noorsugu, sport ja kutseõpe ning

selle eesmärk on ergutada õppijate ja õpetajate liikuvust ning arendada Euroopa mõõdet spordis

spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö

edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise

kaudu. Viidatus sätte eesmärk ei ole tagada kinnipeetavatele sportimisvõimalusi. Seega ei saa olla

VangS § 69 lg 2 p 3 kuidagi vastuolus EL põhiseaduse lepingu art III- 282. Ka kaebaja ise ei ole

täpsustanud, milles see vastuolus seisneb.

19. Lõpuks viitas kaebaja veel EIK otsusele nr 5774/10 p 20 ja 429/15 samas jättes täpsustamata,

mida ta nende viidetega öelda soovis, millest tulenevalt ei saa kohus selles osas ka oma seisukohti

avaldada.

20. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja suhtes esines alus täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks (selles osas ei ole kaebuse esitaja käskkirju ka vaidlustanud),

vastustaja on teostanud korrakohaselt kaalutlusõigust nende rakendamise otsustamisel ja kuna

kohus ei tuvastanud VangS § 69 lg 2 p 3 vastuolu põhiseaduse või EL õigusega, siis on

õiguspärased ka vaidlusalustes käskkirjades kohaldatud piirangud kehakultuuriga tegelemisele.

Vaidlustatud käskkirjade näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii

vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädevate isikute

poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele.

21. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli

vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja menetluskulude

hüvitamist taotlenud ei ole.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik