3-15-1256/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1256

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2015, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna

Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul

06.07.2013-27.11.2013

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül

Resolutsioon

1. Jätta ’i kaebus läbi vaatamata osas, mis

puudutab huvialaringis ja spordiüritustel osalemise

mittevõimaldamist, privaatsuse puudumist, kambri

valgustuse nõuetele mittevastavust, ühe 20-

minutilise dušši korra nädalas võimaldamist, riiete

kambris

kuivatamist

ning

ventilatsiooni

puudulikkust.

2. Jätta ’i kaebus ülejäänud osas

rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avali-

kult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse

esitamise viimane päev on 9. november 2015. Apella-

tsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menet-

luses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istun-

gil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. esitas 16.11.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude (reg 26.11.2014 nr 5-

18/14/32691-1) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 12 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 (tl 22-23). Kahjunõude kohaselt

viibis kaebaja ajavahemikul 06.07.2013-31.07.2013 kambris 147 üldpindalaga 16,5 m²,

millest reaalselt vaba põrandapinda oli 7,3 m², mis viie inimese puhul teeb 1,46 m² ühe

inimese kohta. Ajavahemikul 01.08.2013-27.11.2013 viibis kaebaja kambris 456

üldpindalaga samuti 16,5 m² ning reaalselt vaba pinda 7,3 m², mis teeb kuue inimese

puhul 1,21 m² ühe inimese kohta. Kahjunõude esitaja hinnangul tuleb kambripinnast maha

arvata mööbli alla jääv pindala. on seisukohal, et kogu Tallinna Vanglas viibitud

aja jooksul rikkus Tallinna Vangla tema suhtes Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste

kaitse konventsiooni artiklit 3. Kahjunõude esitaja märgib, et viibis kambris 23 tundi ning

vaba ruumi vähesuse tõttu ei saanud ta end füüsiliselt koormata ja võimelda. Ka

jalutusboks oli liiga tolmune ja kitsas, mistõttu on ta seisukohal, et sellega alandati tema

inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste

korral võib tekkida. Sellistes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, ärritust,

tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust.

2. Tallinna Vangla 23.04.2015 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32691-5 (tl

25-27) jäeti ’i kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Tallinna Vangla ei

tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et taotlejale oleks

vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alusel ka mittevaralise

kahju hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

3. 18.05.2015 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja ’i 13.05.2015 kaebus

Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas

iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013. Kaebaja on seisukohal, et

kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul, rikkus vangla Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kaebaja paigutati kambrisse, kus tema

isiklik ruum oli alla 3m², millega alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem

kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kambris puudus

kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja leiab, et tema hoidmine sedavõrd pika aja jooksul

kitsastes tingimustes ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on käsitletav EIÕK art 3

mõistes ebainimliku kohtlemisena. Lisaks ruumipuudusele ta ei saanud osaleda

huvialaringis ja spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus

tegeleda spordiga; kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad;

võimaldati vaid kord nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe

vesi; riideid pidi kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon

oli puudulik, mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne. Kitsastes tingimustes elamine

põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile. Antud olukord tekitas

kaebajas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis end

abituna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevat. Kaebuses palub selle esitaja

Tallinna Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud mittevaralise kahju 12 eurot Tallinna

Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013.

Vastustaja vastuväited

4. 20.07.2015 esitas Tallinna Vangla kohtule vastuse kaebusele (tl 40-42p), mille kohaselt

vastustaja peab kaebust põhjendamatuks. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus

talle oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind vahemikus 2,87-4,05 m². Arvestades,

et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-

1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m²

põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust

inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis

oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva

õigusega. Vastustaja hinnangul Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel

paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla vangistustingimused nõutavat

minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt

rahuldaval tasemel. Kambrites, milles taotluse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis

võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku

valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks

oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti.

Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon.

Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes

kambrites oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu

vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma

padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis

tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele, s.h taotluse

esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle

suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kinnipeeturegistrist nähtuvalt on

taotlejale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud lühiajalisi

kokkusaamisi, mille kestel viibis ta samuti väljaspool oma elukambrit. Iga kahe nädala

tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas

vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel

sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste

vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning

vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning

meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.

5. Vastustaja märgib, et Tallinna Vanglas 26.11.2014 registreeritud kahjunõudes ei ole

kaebuse esitaja välja toonud puudusi seoses sellega, et kaebaja ei saanud osaleda

huvialaringis ja spordiüritustel, puudus privaatsus, kambri valgustus ei vastanud nõuetele,

võimaldatakse ainult üks 20-minutiline dušši kord nädalas, riideid pidi kuivatama kambris

ning ventilatsioon oli puudulik. Seega ei ole kaebuse esitajal nõuetekohaselt läbitud

kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud muude kaebuste osas tuleb kahjunõue

jätta läbi vaatamata.

6. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja üldsõnaliselt väitnud, et talle on ebapiisavast

põrandapinnast tulenevalt tekkinud kahju, kuid pole seda väidet täpsustanud. Mitte iga

üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga

kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve

terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist

taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise

kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole

käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus

avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla

tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

7. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st

püüdnud väidetava kahju tekkimist ära hoida. Isik peab võimaluse korral püüdma

mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kui kaebaja Tallinna Vanglas

viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või

selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kui kaebuse esitajal oleks tekkinud

eelkirjeldatud tingimustes viibimise tõttu reaalne moraalne kahju, näiteks rasked

hingelised kannatused, siis oleks ta ilmselt esitanud Tallinna Vanglale kirjaliku

pöördumise või aktiivselt proovinud enda olukorda parandada. Kaebaja ei ole vangla

poole pöördunud ega teada andnud, et kaebuses kirjeldatud kinnipidamistingimused on

talle kannatusi tekitanud.

8. Vastustaja leiab kokkuvõtvalt, et kuna Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus

oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel

kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla

palub tagastada ’i kaebus läbivaatamatult osas, mis puudutab huvialaringis ja

spordiüritustel osalemise mittevõimaldamist, privaatsuse puudumist, kambri valgustuse

nõuetele mittevastavust, ühe 20-minutilise duššikorra nädalas võimaldamist, riiete

kambris kuivatamist ning ventilatsiooni puudulikkust ning jätta ’i kaebus muus

osas rahuldamata ja menetluskulud jätta ’i enda kanda.

Kohtu seisukoht

9. Käesolevas haldusasjas on ’i esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga

viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013.

10.Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja lisaks ruumipuudusele välja toonud ka muid

puuduseid seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas vaidlustatud ajavahemikul.

Kaebaja märgib kaebuses, et lisaks ruumipuudusele ta ei saanud osaleda huvialaringis ja

spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus tegeleda spordiga;

kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad; võimaldati vaid kord

nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe vesi; riideid pidi

kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon oli puudulik,

mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et Tallinna Vanglas 26.11.2014 registreeritud kahjunõudes ei

ole kaebuse esitaja eelnimetatuid puudusi välja toonud, mistõttu kaebuse esitajal ei ole

nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud muude kaebuste

osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata.

12.VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse

vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata

jätnud. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud

asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

13.Tulenevalt eeltoodust kohus jätab läbi vaatamata kaebuse esitaja nõude, milles kaebaja

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kaebaja ei saanud osaleda

huvialaringis ja spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus

tegeleda spordiga; kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad;

võimaldati vaid kord nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe

vesi; riideid pidi kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon

oli puudulik, mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne.

14.Kohtule esitatud kaebuse kohaselt kaebaja Tallinna vanglas viibimise ajal paigutati

kaebaja kambrisse, kus tema isiklik ruum oli all 3m², millega alandati tema inimväärikust

ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib

tekkida. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja leiab, et tema hoidmine

sedavõrd pika aja jooksul kitsastes tingimustes ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata,

on käsitletav EIÕK art 3 mõistes ebainimliku kohtlemisena.

15.RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des

3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise

tegevusega kahjustanud kaebajat. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. RVastS § 9 lg 2

kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga

põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani

õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja

õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-

s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus.

16.VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt

või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

17.EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18

kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada

kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et

karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega

kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel

on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel

juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks

teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine

ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb

niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse

alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud

taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse

võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka

ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates

minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis

tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.

18.VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab

olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri

suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav

minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8

kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade

hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi;

võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC.

19.Vastustaja vastusele lisatud kambri täituvuse tabeli (tl 43-44) kohaselt viibis kaebaja

ajavahemikul 05.07.2013 kuni 01.08.2013 kambris nr 147 üldpindalaga 16,2 m², kambris

viibis viis kinnipeetavat, mis moodustab 3,24m² põrandapinda ühe isiku kohta. Perioodil

02.08.2013-19.08.2013 viibis kaebaja kambris nr 456 üldpindalaga 17,2 m², kambris

viibis viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda ühe isiku kohta). 20.08.2013-07.11.2013

viibis samas kambris kuus kinnipeetavat, mis moodustab 2,87m² põrandapinda ühe isiku

kohta. 08.11.2013-13.11.2013 viibis kambris 456 viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda

ühe isiku kohta).

20.Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6

(kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et

VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei

riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale

kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse

esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

21.Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille

arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist

kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK.

22.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid,

st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna

Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused, siis oli kaebajal võimalik pöörduda

koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda

teinud ei ole, vaid on 16.11.2014 esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud

Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega

ebainimlike elamistingimustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale ei ole

tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

23.Halduskohus märgib kokkuvõtvalt, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka

mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu

suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid

õigusvastased, sest kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2.

24.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses

asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013

kehtinud redaktsiooni. See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem

kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada

endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik

sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel.

Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata

ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja

kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või

toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust

alandavat kohtlemist.

25.Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude

pinnalt, mis ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse

asjaoludest nähtuvalt kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli

paigutatud kambrisse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla

2,5 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs.

Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum

kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada

artikli 3 rikkumise.

26.Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et

’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12

eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 osas

tuleb jätta rahuldamata.

27.Menetluskulud

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 9.juuni 2015 määrusega (tl

34-55). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille

tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Ülle Polluks

kohtunik