3-15-1719/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1719

Otsuse kuupäev

8. oktoober 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Ain Maante kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2015

otsuse nr 4.2-1/7320-1 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Ain Maante

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

1. Jätta Ain Maante kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata Ain Maante taotlus relvaseaduse § 43

lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 7

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 9. november 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 15. mai 2015 otsusega nr 4.2-1/7320-1 tunnistas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Ain Maantele

väljastatud relvaloa kehtetuks, kuna 23. detsembril 2014 karistati teda väärteokorras jahiseaduse §-

de 53 ja 49 rikkumise eest.

2. A. Maante esitas 3. juulil 2015 Tartu Maakohtu kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 15. mai

2015 otsuse nr 4.2-1/7320-1 tühistamiseks.

3. 8. juulil 2015 võttis Tartu Halduskohus A. Maante kaebuse menetlusse ning andis PPA-le tähtaja

kaebusele kirjalikult vastamiseks.

4. PPA 24. juuli 2015 kirjalikus vastuses kaebusele palutakse see rahuldamata jätta.

5. Tartu Halduskohus määras 10. septembril 2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis

tähtaja menetlusosalistele menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks 21.

septembrini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 28. septembrini 2015. Ühtlasi

teatas kohus, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks 8. oktoobril 2015.

Kaebuse põhjendused

6. 23. detsembril 2014 tegi Keskkonnainspektsioon otsuse väärteoasjas nr 940014001022, millega

karistati kaebajat jahiseaduse §-de 49 ja 53 rikkumise eest rahatrahviga 520 eurot. Kuna kaebaja sai

otsusest teada kohtutäituri kaudu, ei saanud ta seda ka vaidlustada. 15. mail 2015 tegi PPA otsuse,

millega tunnistas A. Maantele väljastatud relvaloa kehtetuks. Kaebaja selgitab, et PPA otsuse tekst

ei sisalda kaalutlusi, miks just selline otsus vastu võeti. Seetõttu on otsus vastuolus haldusmenetluse

seaduse § 56 lõigetes 1-3 sätestatud vorminõuetega ja järelikult formaalselt õigusvastane. Otsusest

ei nähtu, et haldusakti andja on kasutanud kaalutlusõigust. Kaalutluste väljatoomine haldusakti

põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti

legitimiseerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis. Kaalutlusvead on haldusakti

tühistamise põhjuseks, kui need võisid mõjutada otsuse tegemist.

7. Relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule,

kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu

või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma

jahitunnistuseta. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt tunnistab PPA soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui

esineb RelvS § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. A. Maante on

seisukohal, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 punktiga 7 võib olla põhiseadusega vastuolus

osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo

korras karistatud isikut või tema toimepandud tegu. Need sätted on vastuolus põhiseaduse §-s 11

nimetatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust.

Samas on Riigikohus asjas nr 3-4-1-10-10 tunnistanud relvaseaduse sätted põhiseadusega vastuolus

olevaks osas, milles need ei võimaldanud arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema

toimepandud tegu. Kaebajat on karistatud üksnes väärteokorras.

8. Relvaloa puudumine välistab jahipidamise ning piirab seega vaba eneseteostust. Kaebaja ei ole

isik, kes on enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama

või omama. Kaebaja eksimus seisnes selles, et ta küttis suuruluki loaga metssea, olles jätnud

jahipidamisõiguse eest tasumata, ning teisel korral küttis ta suuruluki loaga metskitse, olles jätnud

jahipidamisõiguse eest tasumata ja omamata kehtivat jahitunnistust.

Vastustaja vastuväited

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on Keskkonnainspektsiooni 23. detsembri 2014 otsusega

väärteoasjas nr 940014001022 karistatud jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Otsust ei ole

vaidlustatud ja see on jõustunud. 15. mai 2015 PPA otsus vastab haldusakti vorminõuetele.

Vaidlustatud otsuses sisaldus nii otsuse tegemise faktiline kui ka õiguslik alus. Vastustaja on

veendunud, et RelvS § 36 lg 1 p 7 ei anna vastustajale kaalutlusõigust. Selle sätte kohaselt ei anta

relvaluba või relvasoetamisluba füüsilisele isikule, kes on väärteokorras karistatud relva ja

laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud

nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Kuivõrd kaebaja omas

väärteokaristust jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta, siis oli vastustajal seadusest tulenev ainuke

võimalus vastu võtta relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus. Ei RelvS § 36 lg 1 p 7 ega ka RelvS §

43 lg 3 p 2 ei anna otsuse tegijale õigust ega võimalust anda hinnangut taotleja isikule ja väärteo

toimepanemise asjaoludele, vastustajal puudus kaalutulusõigus. Seega leiab vastustaja, et

vaidlustatud otsuse puhul on tegemist kõigile vorminõuetele vastava ja nii formaalselt kui sisuliselt

õiguspärase haldusaktiga, mille puhul vastustajal puudus kaalutlusõigus ja seega ei pidanudki

vastustaja otsuses kaalutlusi esitama.

10. PPA ei nõustu väidetega relvaseaduse sätete vastuolu kohta põhiseadusega. Vastustaja on

veendunud selles, et seadusandja on RelvS § 36 lg 1 punktis 7 sisalduvat piirangut pidanud

proportsionaalseks ja tahtlikult välistanud relvaloa väljastamise isikutele, kellel on kehtiv

väärteokaristus just jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Selline karistus näitab, et isik ei soovi

või ei ole võimeline täitma jahiseadusega kehtestatud põhinõudeid ja pidas jahti ilma kehtiva

jahitunnistuseta ehk jahipidamisõigust tõendava põhidokumendita, mis tõendaks füüsilise isiku

oskust jahti pidada. Kuivõrd nii jahipidamine ise on potentsiaalselt ohtlik tegevus kui ka

jahipidamiseks kasutatavad tulirelvad ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mis vajavad

kõrgendatud turvameetmete kohaldamist ja neid kasutavate isikute kõrgendatud seadusekuulekust,

võib jahipidamise nõuete eiramine kaasa tuua ohu teiste isikute elule ja tervisele ning avalikule

korrale ning sellisel juhul on seadusandja poolt sätestatud piirang PPA kaalutlusõigusele RelvS §

43 lg 3 p 2 rakendamisel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 7 proportsionaalne abinõu PS § 11 mõttes.

Kohtu seisukoht

11. Kohus nõustub vastustajaga selles, et olukorras, kus A. Maante on Keskkonnainspektsiooni 23.

detsembri 2014 otsusega väärteoasjas nr 940014001022 karistatud jahiseaduse §-s 49 ja §-s 53

nimetatud teo eest, s.o jahitunnistuseta jahipidamise ja jahipidamise eest ilma jahipidamisõiguse

eest tasumata, puudus Politsei- ja Piirivalveametil kaalutlusõigus kaebajale väljastatud relvaloa

kehtetuks tunnistamise otsustamisel.

Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 3 p 2 järgi tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta

enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40

lg-s 1 nimetatud asjaolu. Seega on vastustajale pandud kohustus tunnistada väljastatud relvaluba

kehtetuks muu hulgas juhul, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud jahipidamise eest ilma

jahitunnistuseta (RelvS § 36 lg 1 p 7). Seadusest tulenevalt peab PPA loa kehtetuks tunnistamisel

tuvastama üksnes asjakohase asjaolu esinemise. Kehtiv õigus ei näe ette vastustajale võimalust

arvestada loa kehtetuks tunnistamise otsustamisel muude asjaoludega ega seaduses nimetatud aluse

esinemisel jätta relvaluba kehtetuks tunnistamata. Seega puudus PPA-l kaalutlusruum 15. mai 2015

otsuse nr 4.2.-1/7320-1 (tl 19-20) tegemisel. Vastavalt ei ole põhjendatud kaebaja väited selle kohta,

et kaevatav otsus on õigusvastane seetõttu, et PPA ei ole otsuses välja toonud kaalutlusi, millest

lähtudes otsus tehti.

12. Teiseks leiab kaebaja, et PPA 15. mai 2015 otsus nr 4.2.-1/7320-1 kuulub tühistamisele

põhjusel, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7, s.o õigusnormid, mille alusel

otsus anti, on vastuolus põhiseadusega osas, milles need ei näe relvaloa kehtetuks tunnistamisel ette

võimalust arvestada väärteo korras karistatud isikut ega toime pandud tegu.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

13. Riigikohus on korduvalt hinnanud RelvS § 36 lg-s 1 sätestatud piirangute põhiseaduspärasust

koostoimes relvaloa väljastamist, relvaloa vahetamist, relvaloa peatamist ja relvaloa kehtetuks

tunnistamist reguleerivate sätetega.

14. detsembri 2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 (p 22) on Riigikohus asunud seisukohale, et relvaloa

kehtetuks tunnistamine seoses isiku kriminaalkorras karistatusega riivab põhiseaduse (PS) § 19 lg-

s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks tuleb

pidada inimeste elu ja tervise kaitset, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitset. Kaalutlusõiguse

välistamisel ei ole aga tegemist mõõduka abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja

avaliku korra kaitsmiseks. Kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus

kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud

relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi

alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut

ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata. Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta

võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga

rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei saa ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga

rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks.

Nendel asjaoludel tunnistas Riigikohus RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda soetamisloa või relvaloa

kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu.

14. Sarnastel motiividel on Riigikohus tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

RelvS § 36 lg 1 p 8 tunnistada osas, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava

või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega (RKPjK 26. aprilli

2011 otsus asjas nr 3-4-1-2-11) ja RelvS § 41 lg 9 koostoimes sama seaduse § 36 lg 1 p-ga 6 osas,

milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu

isikut ja tema toimepandud tegu.

15. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õiguslik alus sedavõrd sarnane

viidatud asjades põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud normidega, et see annaks alust pidada

RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 samuti põhiseadusega vastuolus olevaks.

Erinevalt RelvS § 36 lg 1 p-dest 6 ja 8, mis nägid ette piirangu relvaloa andmisel kriminaalkorras

karistatud isikule või kriminaalmenetluses süüdistavale või kahtlustatavale sõltumata isikule

etteheidetava teo iseloomust ja tema isikut puudutavatest asjaoludest, sätestab RelvS § 36 lg 1 p 7

piirangu jahipidamise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isikule üksnes jahipidamise

eest ilma jahitunnistuseta. Jahiseaduse 8. peatükis sätestatud muude väärtegude toimepanemise

korral ei tulene RelvS § 31 lg 1 p-st 7 absoluutset takistust relvaloa väljastamiseks ega vastavalt ka

PPA-le kohustust tunnistada seda liiki väärteo eest karistatud isiku relvaluba kehtetuks.

16. Vabariigi Valitsuse 6. oktoobril 2014 algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (736 SE) nägi algselt ette muuta RelvS § 36 lg 1 p 7

selliselt, et jätta sättest välja väärteokorras karistatus jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Eelnõu

seletuskirja kohaselt väärteomenetluse korras karistatus ei ole kaalukas põhjus soetamisloa või

relvaloa isikule mitteandmiseks. Juhul kui loa andmist menetleval ametnikul tekib kahtlus isikule

loa väljastamise põhjendatuse osas, on tal kaalutlusõigus ning võimalus otsustada loa andmise

õigustatuse üle.

Eelnõu menetlemisel otsustati nimetatud osas kehtivat seadust mitte muuta. Seletuskiri relvaseaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde on

selles osas küll lakooniline, märkides üksnes, et Riigikogu õiguskomisjon ei nõustunud eelnõus

pakutud füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa väljaandmist välistavaid asjaolude loeteluga.

Siiski saab kohtu hinnangul eelnevast järeldada, et seadusandja kaalus jahipidamise eest ilma

jahitunnistuseta karistatud isikutele relvaloa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise otsustamisel

haldusorganile kaalutlusõiguse andmise vajalikkust ning leidis, et teo iseloomust tulenevalt ei ole

kaalumisruum vajalik.

17. Kohus on samuti seisukohal, et kaebajale etteheidetava teo koosseisulised tunnused iseenesest

on sellised, et teo toime pannud isikule väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada

ebaproportsionaalseks abinõuks inimeste elu ja tervise ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsel.

18. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt oli kaebajale väljastatud relvaluba kahe vintraudse püssi

kasutamiseks jahipidamisel ja ühe püstoli kasutamiseks enese ja vara kaitseks. Kaebajale

etteheidetava väärteo toimepanemise ajal kehtinud RelvS § 29 lg 3 kohaselt on jahitulirelv

jahipidamiseks ettenähtud kergesti lülitatava kaitseriiviga sileraudne, vintraudne ja kombineeritud

püss, püstol ning revolver. Jahitulirelva võib isik soetada, seda omada ja vallata tingimusel, et tal

on jahitunnistus.

Kaks kaebajale väljastatud relvaloal märgitud relva vastavad jahitulirelva mõistele ja nende

kasutamise otstarbeks ongi määratud jahipidamine. Seega tulenes otseselt seadusest kaebajale keeld,

omada või vallata kahte relvloal nimetatud relvadest pärast jahitunnistuse kehtivuse lõppemist.

Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks võtnud samme relvade üleandmiseks politseile seoses

jahitunnistuse kehtivuse lõppemisega. 20. septembril 2013, s.o väärteo toimepanemise ajal puudus

A. Maantel jahitunnistus. Seega nimetatud ajal oli kaebaja tegevus relvade valdamisel ja

kasutamisel vastuolus seadusest tuleneva keeluga jahitulirelva käitlemiseks. Kohus osutab, et A.

Maante on väärteomenetluses kinnitanud, et oli teadlik jahitunnistuse kehtivuse lõppemisest. Kuigi

jahitunnistuse kehtivuse pikendamine ei õnnestunud, pidas ta siiski võimalikuks jätkata

jahitulirelvade valdamist ning jahipidamist. Seejuures ei ole kumbki tegevus selline, millest

hoidumine tooks isikule kaasa koormava tagajärje.

19. Jahiseaduse § 36 lg 1 järgi on jahitunnistus dokument, mis tõendab füüsilise isiku oskust jahti

pidada. Kohtu hinnangul ei saa jahitunnistust pidada üksnes vormiliseks dokumendiks, mille

kehtivuse lõppemisel ei ole olulist tähendust. Seadusandja on kehtiva jahitunnistuse olemasoluga

sidunud nii jahipidamisõiguse, kui ka jahitulirelva omamise õiguse lõppemise. Kuigi jahitunnistuse

pikendamiseks on ette nähtud lihtsustatud kord võrreldes jahitunnistuse esmase väljastamisega, ei

saa sellest järeldada, et isikuid, kelle jahitunnistuse kehtivuse tähtaeg on möödunud tuleks kohelda

erinevalt isikutest, kelle ei ole jahitunnistust väljastatud. Keskkonnaministri 22. mai 2013

määrusega nr 25 vastu võetud „Jahitunnistuse vorm, jahiteooriaeksami ja laskekatse sooritamise

ning jahitunnistuse taotlemise ja andmise kord, jahindusalasele koolitusele ja koolitajale esitatavad

nõuded ning koolitamise kord“ § 24 lg-st 3 tulenevalt ei kuulu jahitunnistus pikendamisele, kui selle

kehtivusaja lõppemisest on möödas üle 12 kuu.

20. Toodud asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et 20. septembri 2013 A. Maante väärteo, s.o

jahipidamisest ilma jahitunnistuseta, olemusest tuleneb, et väärteo toimepannud isik võib edaspidi

ohustada relvaseaduse vaidlusaluste sätetega kaitstavaid õigushüvesid. Isik, kes on kasutanud relva

jahipidamiseks vaatama seadusest tulenevale keelule selliseks tegevuseks või üldse seda liiki relva

omamiseks ja valdamiseks, on oma teoga näidanud, et ta ei juhindu relvade oma käitumises

käitlemise reeglitest. Seega on isik väljendanud vähemalt ükskõiksust valdkonda puudutava

reeglistiku suhtes tervikuna ning puudub põhjus arvata, et isiku suhtumine relva kasutamise ohutuse

tagamiseks kehtestatud normidesse või piirangutesse relva kasutamiseks üksnes määratud otstarbel

oleks teistsugune. Kaebaja väärteos väljendunuv puudutab seega suhtumist nii relvaloal märgitud

jahitulirelvade, kui ka enese ja vara kaitse otstarbel lubatud relva käitlemise reeglitesse. Seetõttu ei

piira A. Maante relvaloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vabale

eneseteostusele.

21. Kohus peab siinjuures oluliseks, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 1 järgi

karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või

määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Pärast seda ei ole karistusandmetel enam

õiguslikku tähendust (KarRS § 5 lg 1) ja langeb ära absoluutne takistus relvaloa uueks taotlemiseks.

Kui relvaloa kehtetuks tunnistamisel Relvaloa uuel taotlemisel saab aga isik näidata, et vastab

relvaloa saamiseks esitatavatele nõuetele. Seega ei ole RelvS § 43 lg 3 p-st 2 koostoimes RelvS 36

lg 1 p-ga 7 tuleneva piirangu ajaline mõju isiku õigustele kestev ning isik saab aasta möödudes

kohases menetluses saavutada relvaloa uuesti väljastamise.

22. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2015 otsus nr 4.2-

1/7320-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Otsuse õiguslikuks aluseks oleva RelvS

§ 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS 36 lg 1 p-ga 7 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole kaasa toonud A.

Maante õiguste piiramist vastuolus põhiseadusega.

Kaebus jääb rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata A. Maante taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik