2-13-57123/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. oktoober 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-57123

Tsiviilasi

N.K. hagi OÜ Elthaus vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2797,22 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Elthaus apellatsioonkaebus

N.K.e vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/vastustaja (kostja): OÜ Elthaus (registrikood:

10360656), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi

Sergei Tšurkin;

Vastustaja/vastuapellant

(hageja):

N.K.

(isikukood:

XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Elthaus esitas 04. detsembril 2014.a maakohtule taotluse N.K. töövaidluskomisjonile

esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses osas, millega tuvastati N.K. ja OÜ Elthaus

vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 86 lg 1 alusel ja loeti tööleping üles

öelduks alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel ning mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K.

kasuks hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 227,82 eurot.

N.K. esitas 26. augustil 2013.a tööandja vastu avalduse Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni

Töövaidluskomisjoni (töövaidlusasi nr 4.1-1/2004), milles taotles tuvastada tööandja poolt 13.

augustil 2013.a esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel

ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise korral ning välja mõista kolme kuu hüvitis summas 1

277, 82 eurot ja lugeda tööleping TLS § 91 alusel töötaja poolt ülesöelduks töötaja avalduse

alusel ning välja mõista kolme kuu hüvitis. 28. mai 2014.a hagiavalduse täienduses suurendas

hageja nõuet ja palus lisaks mõista TLS § 109 lg 1 alusel kahjuna saamata jäänud töötasu

summas 1 519, 40 eurot perioodi 11. veebruar 2014.a kuni 28. mai 2014.a eest ning alates 29.

maist 2014.a kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni arvestusega

14,20 eurot päevas.

OÜ Elthaus esitas töövaidluskomisjonile avalduse (töövaidlusasi nr 4.1-1/2048) töötaja poolt

19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduste ning rahaliste

nõuete tühisuse tuvastamise nõuetes. Töövaidlusasja nr 4.1-1/2048 ei ole kohtus vaidlustatud.

Töövaidluskomisjon liitis töövaidlusasjad ühte menetlusse ning 04. novembri 2013.a otsusega

töövaidlusasjas nr 4.1-1/2004 rahuldas N.K.e avalduse osaliselt, jättes rahuldamata N.K. nõude

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 91 alusel ning tuvastas N.K. ja OÜ Elthaus

sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse TLS § 86 p 1 alusel ja luges töölepingu üles öelduks

alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel. OÜ-lt Elthaus mõisteti välja N.K. kasuks

hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 277, 82 eurot.

Töövaidlusasjas 4.1-1/2048 rahuldas töövaidluskomisjon osaliselt OÜ Elthaus avalduse ja

tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel ning jättis rahuldamata

rahaliste nõuete tühisuse tuvastamise nõude.

2. Hagiavalduse kohaselt asus N.K. OÜ-s Elthaus tööle 01. mail 2013.a poolte vahel sõlmitud

töölepingu alusel. 13. augustil 2013.a teatas OÜ Elthaus juhatuse liige N.K.le, et seoses katseaja

lõppemisega lõpetatakse tööleping vastavalt töölepingu p-le 1.3 31. augustist 2013.a TLS § 86 lg

1 ja § 96 alusel. Põhjusena märgiti katseaja eesmärgi mittetäitmine.

N.K. esitas tööandjale 19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a töölepingu ülesütlemise

avaldused, milles teatas töölepingu ülesütlemisest TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel alates 26.

augustist 2013.a.

Hageja leidis, et tööandja 13. augustil 2013.a esitatud ülesütlemiseavaldus on tühine. N.K. töötas

kostja juures alates 01. maist 2013.a töölepingu alusel. Töölepingut kirjalikult ei allkirjastatud,

kuid töötaja tegi tööd, pooltele oli teada töötaja töökoht, amet, töö sisu ja töötasu suurus, kostja

tasus töötasu.

Tööandja ei ole järginud TLS § 95 lg-s 2 sätestatud kohustust põhjendada ülesütlemist kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Samuti ei ole töötajale teatavaks tehtud, milline on tööandja

poolt nõutav töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomaduste tase töötaja töö

tegemiseks ning miks töötaja ei vasta sellele tasemele. Hageja leidis, et tööandja avalduses lause

„katseaja eesmärgi mittetäitmine“ ei ole käsitletav TLS § 95 lg 2 kohase töölepingu ülesütlemise

põhjendamisena. Avaldusest ei selgu, millistele katseajal hinnatavatele omadustele hageja ei

vasta. Töötaja leidis, et täitis oma tööülesandeid korrektselt. Tööandja poolt vaidluse

lahendamisel esile toodud katseaja eesmärgi mittetäitmise põhjendused on tööandja poolt otsitud

ja tõendamata.

Hageja leidis, et töövaidluskomisjon on õigesti märkinud töölepingu lõpetamise kuupäevaks

28. augusti 2013.a. Alates 27. augustist 2013.a ei olnud hagejal võimalik töökohustusi täita, kuna

vajalikud töövahendid olid kostjale üle antud 26. augustil 2013.a. Kostja koostas 28. augustil

2013.a hagejale lõpparve.

Hageja nõudis hüvitise 1 277,82 euro väljamõistmist. Vastavalt töölepingule oli hageja töötasu

425,94 eurot kuus.

Hagejal on õigus saada hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses

(TLS § 109 lg 1, § 107 lg 2) 1 277,82 (3 × 425,94) eurot. Hageja arvates ei esine aluseid TLS

§ 109 lg 2 toodud 3-kuulise hüvitise vähendamiseks, vaid esinevad alused hüvitise

suurendamiseks hageja poolt saamata jäänud töötasu võrra. Tööleping on üles öeldud kostja

tahteavaldusega ja kostja pidi sellise rikkumise tagajärgi ette nägema.

Kuna hageja alates 11. veebruarist 2014.a ei tööta, kuid töölepingu kehtivuse korral oleks

töötanud ning saanud töötasu, esitab hageja kahjunõudena saamata jäänud töötasu nõude alates

11. veebruarist 2014.a kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni sh

perioodi 11. veebruar 2014.a kuni 28. mai 2014.a (107 päeva) eest summas 1 519,40 eurot ja sealt

edasi kuni kohtulahendi jõustumiseni 14,20 eurot (brutotöötasu) päevas.

Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt on töölepingu lõppemise päev 28. august 2014.a. Perioodil

01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s Kontaktikeskus.

Perioodil 29. august 2013.a kuni 01. november 2013.a hageja töötasu ei saanud. Alates

11. veebruarist 2014.a hageja ei tööta ning töötasu ei saa. Juhul, kui kostja ei oleks töölepingut

üles öelnud, oleks see kehtinud ning hageja oleks saanud töötasu. Sellega kaotas hageja

tuluallika.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et tööleping N.K.ga ei

lõppenud 28. augustil 2014.a, vaid 26. augustil 2013.a, millal hageja tuli viimast korda tööle

kaubanduskeskuse võtmete tööandjale üleandmiseks. Asjaolu, et tööandja ülesütlemiseavalduse

esitamisest 13. augustil 2013.a kuni 28. augustini 2013.a möödus 15 päeva, ei anna alust väita, et

tööleping on lõppenud 28. augustil 2013.a. TLS § 96 nimetatud etteteatamistähtaeg peab olema

vähemalt 15 kalendripäeva. Antud juhul teatas tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest rohkem

kui 15 päeva, teatades, et tööleping lõpeb 31. augustil 2013.a .

Kostja

leidis,

et

kuna

töövaidluskomisjon

tunnistas

tühiseks

N.K.

mõlemad

ülesütlemiseavaldused, siis tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lugeda tööleping lõppenuks 26. augustil

2013.a seoses hageja ülesütlemisavalduste tühisusega. Õiguslikku tähendust ei oma tööandja

kavatsus lõpetada tööleping katseaja mitterahuldavate tulemiste tõttu 31. augustil 2013.a, kuna

selle avalduse alusel poolte töösuhted ei lõppenud.

Kostja ei nõustunud hageja väitega, et tööandja ei teinud hagejale teatavaks töötingimusi ja

nõudeid. Hagejale esitati kirjalik tööleping, mida hageja pärast tutvumist keeldus allkirjastamast.

07. mail 2013.a saadeti tööleping hagejale postiga.

Kostja on tööandjana põhjendanud, milles seisnes katseaja ebarahuldav tulemus. Tööandja

13. augusti 2013.a ülesütlemiseavalduses on põhjendusena märgitud „katseaja eesmärgi

mittetäitmine“. Milles seisnes katseaja ebarahuldav tulemus, selgitas tööandja töötajale viimase

19. augustil 2013.a ülesütlemiseavaldusele saadetud vastuses – „töötaja käitumine tööl tekitas

ettevõtte mainele kahju, sest tööandja sai kaebusi kaubanduskeskuse rentnikelt ja tööandja

partneritelt, töötaja ei näidanud ennast initsiatiivika töötajana ning tema töös esinesid tõsised

vead.“ Tööandja selgitas katseaja ebarahuldava tulemuse põhjuseid enne töölepingu ülesütlemise

etteteatamisetähtaja lõppemist.

Juhatuse liige G.K., Sillamäe Keskuse direktor G.S. ja emaettevõtte OÜ Kaubakeskus

tegevdirektor A.K. teatasid pidevalt hagejale üürnike pretensioonidest, kuid hageja reageeris neile

ebaadekvaatselt, süüdistades probleemides teisi. Väär on hageja väide, et talle ei olnud varem

mingeid pretensioone esitatud, pooltevahelisest kirjavahetusest tuleneb, et kostja edastas hagejale

klientide kaebusi hageja tegevuse peale.

Kostja leidis, et kolmekuulise hüvitise väljamõistmine hageja kasuks on ebaõiglane. Kostja palus

vähendada hüvitise suurust TLS § 109 lg 2 alusel. TLS § 109 lg 2 alusel enam kui 3 kuu eest

hüvitise nõudele vaidles kostja vastu. Hageja suurendatud nõue ei vasta kostja arvates hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 6 ja 7).

Pärast töösuhte lõppemist kostjaga ei registreerinud hageja end Töötukassas. Ajavahemikus

01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s Kontaktikeskus, kuid lahkus

sealt omal soovil. Hageja ei soovinud algusest peale jätkata kostjaga töölepingut ning seetõttu ei

ole tal tekkinud ka täiendavat kahju saamata jäänud tulu osas, mille eest peaks vastutamata kostja.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 25. novembri 2014.a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et töölepingu

ülesütlemine OÜ Elthaus 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavalduse alusel katseaja eesmärgi

mittetäitmise tõttu on tühine ning luges N.K.e ja OÜ Elthaus vahelise töölepingu lõppenuks alates

31. augustist 2013.a (TLS § 107 lg 2). OÜ-lt Elthaus mõisteti välja N.K. kasuks hüvitis TLS §

109 lg 1 alusel 1 277,82 senti.

4.1. Maakohus märkis, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel (ITVS § 25 lg 1)

jõustus otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, s.o osas, millega jäeti rahuldamata N.K.

nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 91 alusel.

4.2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et hageja töötas kostja juures alates 01. maist 2013.a.

Töölepingul puudub N.K. allkiri, kuid N.K. tegi tööd, töötajale oli teada tema töökoht, amet, töö

sisu ja töötasu suurus. Tööandja tasus töötajale töötasu. Töölepingu p 1.3 kohaselt võeti töötaja

tööle katseajaga 4 kuud kuni 31. august 2013.a. 13. augustil 2013.a teatas OÜ Elthaus, et seoses

katseaja lõppemisega lõpetatakse hageja tööleping lepingu p 1.3 alusel 31. augustist 2013.a.

Ülesütlemise aluseks märgiti TLS § 86 lg 1 ja § 96 ning põhjuseks katseaja eesmärgi mitte

täitmine.

4.3. Maakohus leidis, et TLS § 95 lg 3 sätestatut on väär tõlgendada selliselt, et tööandja vabaneb

töölepingu ülesütlemisel põhjendamise kohustusest. Selleks, et töölepingu ülesütlemine oleks

õiguspärane ja kehtiv, peab ülesütlemine: 1) tuginema ülesütlemise alusel ja ei tohi esineda

ülesütlemist välistavaid asjaolusid (TLS § 85-93); 2) vastama seaduse formaalsetele nõuetele ja

olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei või olla tingimuslik. Kui

ülesütlemine ei vasta nimetatud tingimustele, ehk puuduvad ülesütlemist õigustavad asjaolud, või

on ülesütlemisel oluliselt menetlusreegleid rikutud, on tegemist õigusvastase ülesütlemisega ning

TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav

ülesütlemine tühine.

Tööandja 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavaldus on vormistatud kirjalikult kooskõlas TLS § 95

lg-ga 1, kuid puudub põhjendus (TLS § 95 lg 2). Tööandja antud selgitused vastuseks N.K.

esitatud ülesütlemiseavaldusele ei ole tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise põhjendus TLS §

95 lg 2 mõttes. Maakohus leidis, et tööandja maine väidetava kahjustamise puhul on tööandjal

võimalus tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 6 alusel, mitte katseaja eesmärgi mittetäitmise

tõttu.

Maakohus asus seisukohale, et ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täitmata (TLS § 86 lg 4,

§ 104 lg 1).

4.4. Kohus asus seisukohale, et töölepingu lõpetamine OÜ Elthaus 13. augustil 2014.a esitatud

ülesütlemiseavalduse alusel oli vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 86 lg 4 kohaselt saab

tööandja põhjendada töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu üksnes

asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Asjaoludega, mis ei näita tööga

hakkamasaamist, ei saa katseaja ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja töölepingut TLS § 86 lg

1 alusel üles öelda (Riigikohtu 11. juuni 2014.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-52-14 p 12). Põhjus

„katseaja eesmärgi mittetäitmine“ eeldanuks seega põhjendust, millest tuleneb et töötaja ei tulnud

toime temalt nõutavate tööülesannete täitmisega.

TLS § 5 lg 1 p 3 tulenevalt peab kirjalikus töölepingus sisalduma muuhulgas tööülesannete

kirjeldus. N.K. töölepingus puudub viide selle kohta, milliste ülesannete täitmiseks töötaja tööle

võetakse. Töötaja sobivuse hindamisel ametikohale on maakohtu hinnangul vajalik töölepingu

juurde kuuluv ametijuhend koos tööülesannete kirjeldusega, kus on kirjas ka katseaja konkreetsed

eesmärgid. Kirjaliku töölepingu ja ametijuhendi puudumisest järeldas maakohus, et asudes tööle

OÜ-s Elthaus 01. mail 2013.a, jätkas hageja tööd samamoodi, nagu oli seda teinud endise

tööandja juures. Seega ei saanud töötajale olla selged ka katseaja eesmärgid ja see, mida uus

tööandja temalt katseajal ootab. Maakohtu arvates ei ole võimalik hinnata tööülesannete,

isikuomaduste jm näitajate nõutava taseme täitmist töötaja poolt ja töötaja sobivust ametikohale

kui eelnevalt (tööle asumisel) on tööandja poolt jäetud tööülesannetest (TLS § 5 lg 1 p 3),

ametikoha pädevusest, ülesannete täitmise nõutavast tasemest ja töötajale esitatavatest

kriteeriumidest teavitamata /selgitamata. Töötaja kohustus ei ole nõuda tööandjalt ametijuhendit,

et selgust saada oma ülesannete ulatuses.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, millised kostja esitatud tööülesanded jättis hageja

täitmata või milliste täitmisega ei tulnud toime, mis annaks alust järeldada, et hageja oli sobimatu

oma ametikohale ja katseaeg ei täitnud oma eesmärki. Hageja tööülesannete täitmisega

mittetoimetulemine on tõendamata.

Ülesütlemine on seega vastuolus katseaja eesmärgiga ning seetõttu tühine (TLS § 86 lg 4, § 104

lg 1).

4.5. Maakohus ei nõustunud töölepingu lõppemise aja osas poolte seisukohtadega. Maakohus

lõpetas töölepingu alates 31. augustist 2013.a. Kohus viitas TLS seletuskirjale, mille kohaselt

võib ülesütlemiseavalduse esitada katseaja jooksul. Seega on ülesütlemine kehtiv ka sel juhul, kui

see on tehtud katseaja viimasel päeval. Sel juhul ei lõpe töösuhe katseaja viimasel päeval, vaid

etteteatamistähtaja möödumisel. Kostja (tööandja) esitatud ülesütlemiseavalduse kehtivuse korral

lõppenuks tööleping 31. augustil 2013.a.

4.6. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töötasu kostja juures oli 425,94 eurot kuus. Hüvitis kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses oleks 3 × 425,94, ehk 1 277,82 eurot (TLS § 109 lg 1, § 107 lg 2).

Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei ole TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamine ning hüvitise

muutmine (suurendamine) põhjendatud. Kuigi tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine ei olnud

õiguspärane, on tõendatud, et ka töötaja ise ei soovinud töösuhte jätkumist (otsis teist tööd juba

enne ülesütlemist, kandideerimine OG-sse Elektra; esitas ise tööandjale 19. augustil 2013.a ja

25. augustil 2013.a ülesütlemiseavaldused).

Ajavahemikus 01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s

Kontaktikeskus. Hageja väitel alates 11. veebruarist 2014.a ta ei tööta. OÜ-st Kontaktikeskus

lahkus hageja töölt omal soovil.

Maakohus asus seisukohale, et alusetu on töösuhte puudumist alates 11. veebruarist 2014.a

seostada kostjapoolse töölepingust ülesütlemisega ja käsitleda töötasu puudumist kahjuna

(saamata jäänud /jääva tuluna), mille eest peaks vastutama kostja. Maakohtu hinnangul oleks

hüvitise suurendamine põhjendatud olukorras, kus töötajal on soov töösuhet jätkata, töösuhte

ebaseadusliku lõpetamise tõttu kaotab ta sissetuleku ning menetluse ajal puudub

sissetulekuallikas (põhjuslik seos õigusvastase ülesütlemise ja töötajal varalise kahju tekkimise

vahel). Muuhulgas ei oleks kohtu arvates hüvitise väljamõistmine hageja taotletud ulatuses

proportsionaalne ka kostja juures reaalselt töötatud ajaga (4 kuud).

Maakohus asus seisukohale, et ei ole alust hüvitise vähendamiseks alla 3 kuu. Asjaolu, et hageja

ei olnud pärast töölepingu lõpetamist pikka aega töötu, ei põhjenda TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitise vähendamist. Töösuhe kostjaga lõppes augustis 2013.a, tööle asus hageja 01. novembrist

2013.a, s.o umbes 3 kuu möödudes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Elthaus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a

tühistamist osas, milles tuvastati, et töölepingu ülesütlemine OÜ Elthaus 13. augusti 2013.a

ülesütlemiseavalduse alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on tühine ja loeti N.K.e ja OÜ

Elthaus vaheline tööleping lõppenuks alates 31. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel ning

mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K. kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1 277 eurot 82 senti, ja

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist tunnistajate G.S. ja J.M. ärakuulamiseks.

Alternatiivselt taotleb apellant tunnistajate ärakuulamist apellatsioonimenetluse käigus,

kohtuotsuse osalist tühistamist ning vastavas osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata. Poolte menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei võtnud maakohus arvesse olulisi faktilisi asjaolusid ja seetõttu kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme;

2) puudub poolte vahel vaidlus, et tööleping lõppes 26. augustil 2013.a TLS 107 lg 2 alusel

(hageja avaldus töövaidluskomisjonile). Kuna töövaidluskomisjon tunnistas õiguslikult hageja

mõlemad ülesütlemiseavaldused (19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a) tühisteks, siis tuleks

TLS § 107 lg 2 alusel lugeda töölepingu lõppenuks 26. augustil 2013.a seoses hageja

ütlemisavalduste tühisusega;

3) ei ole maakohus, rikkudes TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid, andnud hinnangut N.K.

taotlusele lõpetada tööleping 26. augustil 2013.a ehk päevast, kui tööleping oleks lõppenud N.K.

19. augusti 2013.a ja/või 25. augusti 2013.a töölepingute ülesütlemiseavalduste kehtivuse korral

ja seda TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus pööras tähelepanu ainult apellandi 13. augusti 2013.a

ülesütlemiseavalduse õiguspärasusele, mistõttu jõudes valele järeldusele töölepingu lõpetamisel

TLS § 107 lg 2 alusel;

4) jättis maakohus põhjendamatult kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.

Maakohus, rahuldades N.K. taotluse tema vande all ülekuulamiseks, ei lahendanud apellandi

korduvat taotlust tunnistajate ülekuulamiseks (TsMS § 401 lg 4, § 442 lg 8), rikkudes seega

menetlusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.

6 N.K. vaidles OÜ Elthaus apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Viru Maakohtu kohtuotsus on

OÜ Elthaus poolt vaidlustatud osas õige;

2) on väär kaebuses toodud väide, et tööleping lõpetati 26. augustil 2013.a OÜ Elthaus tegi

töölepingu ülesütlemise avalduse 13. augustil 2013.a. N.K. tegi omapoolsed OÜ Elthaus

rikkumistest tulenevalt töölepingu ülesütlemise avaldused 19. augustil 2013.a ja 25. augustil

2013.a Töövaidlusasja menetluses on tuvastatud kõigi poolte poolt esitatud töölepingu

ülesütlemiseavalduste tühisus. N.K. poolt 19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a esitatud

töölepingu ülesütlemiseavalduste tühisuse tuvastamise osas on TVK otsus jõustunud;

3) on väär OÜ Elthaus seisukoht, et temapoolne 13. augustil 2013.a töölepingu ülesütlemise

avaldus ei oma õiguslikku tähendust. Selline avaldus on TLS § 95 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 kohane

tahteavaldus, milline on suunatud töölepingu lõpetamisele;

4) jättis maakohus 14. oktoobril 2014.a. OÜ Elthaus poolt esitatud taotluse tunnistajate G.S. ja

J.M.i ülekuulamiseks rahuldamata ja on motiveerinud taotluse rahuldamata jätmist. OÜ Elthaus

ei vaidlustanud taotluse rahuldamata jätmist. Korduva samasisulise (sh tunnistajate ülekuulamise

vajaduse põhjendus) taotluse esitamisele kohtu poolse reageeringu mittesaamine ei ole oluline

menetlusnormide rikkumine, sest vastav taotlus on eelnevalt lahendatud ja kohus ei pea

samasugust taotlust uuesti lahendama;

5) on väär kaebuses toodud seisukoht, et kohtuotsuse p-s 30 möönis maakohus, et J.M.i

teadmised on olulised antud asjas. OÜ Elthaus poolt osundatud kohtuotsuse p-s 30 on maakohtu

poolt viide J.M.i 29. mai 2013.a e-kirjale tehtud kontekstis, et see e-kiri tõendab pretensioonide

esitamist ISS Eesti AS-ile mitte ainult vastustaja (ehk N.K.) poolt, vaid ka teise administraatori

poolt.

7. N.K. esitas vastuapellatsioonkaebuse, mille kohaselt tühistada Viru Maakohtu 25. novembri

2014.a otsus tsiviilasjas nr 2-13-57123 ja teha asjas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Elthaus TLS

§ 109 lg 1 alusel N.K. kasuks välja kahjuna saamata jäänud töötasu summas 1 519,40 eurot

ajavahemikul 11. veebruar 2014.a. kuni 28. mai 2014.a. ja alates 29. maist 2014.a. kuni TLS §

107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni arvestusega 14,20 eurot päevas. N.K.e

menetluskulud maakohtus ja kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Elthaus kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid, kohaldanud ja

tõlgendanud vääralt materiaalõigusnorme (TsMS § 232, § 243 lg 1, § 436 ja § 442 lg 8);

2) esitas vastuapellant töölepingu ülesütlemiseavaldused vastustajast tingitud põhjustel (TLS § 91

lg 1 ja 2), mitte TLS § 85 lg 1 alusel (ehk ilma igasuguse põhjenduseta);

3) ei saa olla teise töö otsimine ja kandideerimine OG Elektra juhataja ametikohale apellandi

nõude rahuldamata jätmise põhjuseks. N.K. on põhiseaduslik õigus vabalt valida töökohta ja ka

kandideerida teistele paremini tasustavatele töökohtadele teiste tööandjate juures. Antud juhul

apellant ei saanud OG Elektra AS-is tööd ja seega jätkas töötamist vastustaja juures;

4) ei saa olla OÜ-s Kontaktikeskus töötamine objektiivseks põhjuseks vastuapellandi nõude

rahuldamata jätmisel. Vastuapellant pidi vaidluse ajal kuskil töötama, et omada sissetulekut. N.K.

ei nõua OÜ-s Kontaktikeskus töötamise aja eest hüvitist. OÜ-st Kontaktikeskus lahkus apellant

omal soovil, kuid sellise tahteavalduse põhjuseks oli asjaolu, et N.K.l oli füüsiliselt raske töötada

suure pinge tõttu häälepaeltele;

5) oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotuse määramisel kohaldama TsMS § 163 lg 2,

mitte TsMS § 163 lg 1. Vastuapellant märgib, et nõustus TVK otsusega, millega mõisteti tema

kasuks välja hüvitis 1 277,82 eurot. Kuna vastuapellant töövaidluse kestel töötas ainult osaliselt,

siis oli ta sunnitud esitama hagi suurendamise nõude ja taotlema kohtult välja mõistetava hüvitise

suuruse muutmist.

8. OÜ Elthaus leiab, et Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a. otsus tsiviilasjas nr 2-13-57123 on

vastuapellandi vaidlustatud osas rajatud seadusele ja menetluses uuritud tõenditele ning

vastuapellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Meneltuskulud tuleb jätta vastuapellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) järeldas maakohus õigesti, et töötaja ise ei soovinud töösuhte jätkamist. N.K. lahkus töölt 26.

augustil 2013.a omal algatusel, kuigi vastustaja poolt määratud töölepingu lõpetamise tähtaeg oli

31. august 2013.a;

2) tõendavad töövaidluskomisjoni 04. novembri 2013.a jõustunud otsused töövaidlusasjades

nr 4.1-1/2004 ja nr 4.1.-1/2048, et N.K.l ei olnud õigust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1

ja 2 alusel;

3) ei ole maakohtu otsusega piiratud või kahtluse alla seatud N.K. põhiseaduslikku õigust vabalt

töökoha valida, kuid samas teise töökoha otsing tõendab asjaolu, et apellant ei soovinud jätkata

töösuhteid vastustajaga, sõltumata sellest, kas tööotsing on õnnestunud, või mitte;

4) kahjunõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks peale teise tööandja (OÜ Kontaktikeskus) juures

töölepingu lõpetamist ei vasta VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele ja VÕS § 127 lg 2

sätestatule;

5) ei ole võimalik kohaldada Riigikohtu lahendust nr 3-2-1-79-13, sest Riigikohus arutas

olukorda, kus töötaja nõudis töösuhte jätkamist kogu kohtumenetluse vältel, antud asjas N.K.

töösuhte jätkamist nõudnud ei ole;

6) on menetluskulude jaotus õiguspärane ja tehtud kohtu kaalutlusõiguse piires;

7) nõustub OÜ Elthaus vastuapellatsioonkaebuse ja oma apellatsioonkaebuse arutamisega

kirjalikus menetluses ja seetõttu loobub oma apellatsioonkaebuses esitatud taotlusest arutada asja

kohtuistungil. Seoses kirjaliku menetlusega loobub vastustaja oma 29. detsembri 2014.a

apellatsioonkaebuses toodud taotlusest kuulata üle tunnistajad G.S. ja J.M..

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus

jätab

maakohtu

otsuse

muutmata

ja

apellatsioonkaebuse

ning

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

10. Asja materjalidest nähtub, et töövaidluskomisjoni 04. novembri 2013.a otsusega nr 4.1-

1/2004 tuvastati N.K. ja OÜ Elthaus vahel sõlmitud töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise

tühisus TLS § 86 p 1 alusel ja mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K. kasuks hüvitis töölepingu

ülesütlemise eest summas 1 277,82 eurot. Samuti tuvastas töövaidluskomisjon 04. novembri

2013.a otsusega nr 4.1-1.-2048 N.K. (töötaja) poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse

tühisuse TLS § § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel.

Pooled vaidlevad selle üle, millisest kuupäevast alates tuleb lugeda tööleping lõppenuks.

Töövaidluskomisjon luges töölepingu üles öelduks alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2

alusel. Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsuse kohaselt lõppes tööleping poolte vahel

31. augustil 2013.a. TLS § 107 lg 2 alusel.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja missuguses ulatuses on hagejal (töötajal) õigus saada

kostjalt (tööandjalt) hüvitist TLS §-de 109 lg 1 ja § 107 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt.

11. Ringkonnakohus

märgib,

et

kumbki

menetlusosalistest

ei

ole

vaidlustanud

töövaidluskomisjoni otsuseid nr 4.1-1/2004 ega 4.1-1/2048 selles osas, milles töövaidluskomisjon

asus seisukohale, et töötaja N.K. poolsed töölepingu ülesütlemisavaldused olid tühised ning need

ei toonud kaasa töösuhte lõppemist. Töövaidlusasjas nr 4.1-1/2048 tuvastas töövaidluskomisjon

tööandja, s.o Elthaus OÜ, avalduse alusel töötajapoolsete 19. augusti 2013.a ja 25. augusti

2013.a ülesütlemisavalduste tühisuse.

Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses ei taotlenud tööandja töölepingu lõpetamist alates ajast,

mil tööleping oleks lõppenud töötaja poolse(te) ülesütlemisavaldus(t)e kehtivuse korral.

Samuti tuleb arvestada, et tööandja (apellant) esitas ajaliselt esimese töölepingu ülesütlemise

avalduse 13. augustil 2013.a. Töötajapoolsed avaldused on dateeritud 19. august ja 26. august

2013.a. Seega tõi juba tööandja poolne 13. augusti 2013.a ülesütlemisavaldus, vaatamata selle

tühisusele, kaasa töölepinguseaduses sätestatud õiguslikud tagajärjed, sh TLS § 107 lg 2

kohaldamise. Järelikult puudub vajadus asuda hindama hilisemate ülesütlemisavalduste alusel

töösuhte lõppemise tähtaega.

Eeltoodust tulenevalt käsitles maakohus oma otsuses põhjendatult üksnes tööandja poolse

13. augusti 2013.a ülesütlemisavalduse õiguslikke tagajärgi. Põhjendatud ei ole apellandi

(tööandja) taotlus lugeda tööleping lõppenuks alates ajast, mil see oleks lõppenud töötaja poolse

ülesütlemisavalduse kehtivuse korral.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega materiaalõigusnormi kohaldamisel, mille

kohaselt on põhjendatud lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 31. augustist 2013.a.

Asjaolu, et töölepingu ülesütlemise korral 13. augusti 2013.a ülesütlemisavaldusega möödus 15-

kalendripäevane ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg (TLS § 96) 28. augustil 2013.a, ei tähenda,

nagu ei oleks lubatav teatada töölepingu ülesütlemisest ette rohkem kui seaduses ettenähtud

minimaalne etteteatamistähtaeg. Seadus välistab üksnes etteteatamistähtaja lühendamise töötaja

kahjuks. Tööandja 13. augusti 2013.a avalduse kohaselt pidi tööleping lõppema 31. augustil

2013.a. Seega oleks juhul, kui täidetud oleksid olnud töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise

materiaalsed ja formaalsed eeldused, pooltevaheline tööleping lõppenud 31. augustil 2013.a.

13. Ringkonnakohus möönab, et käesoleval juhul on töösuhte mõlemad pooled oma 13. augusti,

19. augusti ja 26. augusti 2013.a ülesütlemisavaldustes avaldanud vastastikku soovi tööleping

lõpetada. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14 tehtud lahendis (p 15), et kui töötaja on

avaldanud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tahet tööleping lõpetada ja kostja on sellega

nõustunud, võib tööleping olla lõppenud poolte kokkuleppel.

Ringkonnakohtu arvates ei saa käesoleval juhul siiski lugeda poolte vastastikustes avaldustes

sisalduvaid tahteavaldusi töölepingu lõpetamise kokkuleppeks TLS § 79 järgi. Tööandja

13. augusti 2013.a avaldust (TVK toimik nr 4.1-1/2048 lk 6 ja mujal toimikus korduvalt) oleks

iseenesest võimalik käsitada tööandja poolse pakkumusena töölepingu kokkuleppel lõpetamiseks

VÕS § 9 ja § 16 mõttes. Töötaja 19. augusti 2013.a avaldus (TVK toimik nr 4.1-1/2048 lk 42-43)

ja 25. augusti 2013.a avaldus (sealsamas, lk 41) ei ole aga käsitatavad nõustumusena (VÕS § 20)

tööandja ettepanekule. Oma avaldustes vaidlustab töötaja sõnaselgelt tööandja poolse töölepingu

ülesütlemise. Seega on ilmne, et pooltel puudus kokkulangev ettekujutus vastastikuste avalduste

õiguslikest tagajärgedest ning töölepingut ei saa lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel.

14. Maakohus mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise tõttu töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel

väljamõistetud hüvitise suurust. Kuna apellant ei ole esile toonud maakohtu poolset rikkumist

TLS § 109 lg 1 kohaldamisel, puudub ringkonnakohtul TsMS § 651 lg 1 järgi alus selles osas

maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust kontrollida.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-52-14 lahendis (p 15) selgitanud, et kui töölepingut ei öeldud

üles kehtivalt, on õigus saada hüvitist kaotatud töötasu eest kuni töölepingu lõppemiseni.

Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et tööandja on töötajale tasunud lõpparve töösuhte

lõppemisel 28. augustil 2013.a. Töövaidluskomisjoni otsusega loeti tööleping üles öelduks alates

28.08.2013.a ja mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis ebaseadusliku ülesütlemise eest

summas 1 277,82 eurot. Maakohus muutis töölepingu lõppemise aega (31.08.2013.a). Hageja ei

ole esitanud nõuet mõista välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 28.08.2013.a kuni

31.08.2013.a eest ega vaidlustanud vastavas osas maakohtu otsust, mistõttu ringkonnakohus seda

täiendavalt ei käsitle.

15. Apellant (tööandja) on oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele loobunud taotlusest kuulata

üle tunnistajad G.S. ja J.M..

Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, et ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, jättes tunnistajad üle kuulamata.

15.1.

Kostja

taotles

nimetatud

tunnistajate

ülekuulamist

oma

16. juuni

2014.a

menetlusdokumendis. Viru Maakohus teatas oma 14. oktoobri 2014.a kirjas, et jätab tunnistajate

ülekuulamise taotluse rahuldamata, põhjendades keeldumist.

Kostja ei esitanud vastuväidet maakohtu tegevusele menetluse juhtimisel (TsMS § 333). Asjaolu,

et kohus ei lahendanud eraldi kostja korduvat taotlust samade tunnistajate ülekuulamiseks, ei ole

käsitatav menetlusnormi rikkumisena. Kohus esitas oma põhjendused taotluse rahuldamata

jätmise kohta juba oma 14. oktoobri 2014.a menetlusosalistele edastatud kirjas ja kohus ei

pidanud neid kordama.

15.2. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu

toonuks tunnistajate ülekuulamata jätmine kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohus on

muude asjas esitatud tõendite alusel hinnanud kostja väiteid, mida kostja soovis oma taotluse

kohaselt tõendada tunnistajate ütlustega (kohtuotsuse p 30). Kohus on leidnud, et hagejal kui

administraatoril puudus pädevus parandada ventilatsioonisüsteemi või tellida selleks remont,

samuti puudusid tööandja poolsed juhised probleemi lahendamiseks. Seega ei mõjuta asja

lahendamist asjaolu, kas ventilatsiooniprobleemi kohta oli hagejale pretensioon edastatud või

mitte. Samuti on kohus analüüsinud ISS Eesti AS-lt saabunud pretensioonide hagejale edastamist

leides, et esiletoodud puudujääke puudub alus heita ette hagejale.

Eeltoodust lähtudes puudub alus arvata, et kui samu asjaolusid oleksid tunnistajad kinnitanud

suuliselt kohtuistungil, oleks kohus jõudnud teistsugustele lõppjäreldustele.

16. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ega kuulu

rahuldamisele.

Hageja palus kostjalt väljas mõista lisaks hüvitisele töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest

tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 109 lg 1) täiendavalt kahjuna saamata jäänud

töötasu summas 1 519,40 eurot perioodi 11.02.2014.a kuni 28.05.2014.a eest ja alates

29.05.2014.a jooksvalt 14,20 eurot päevas. Hageja tugines ka selles nõudes TLS § 109 lõikele 1,

mille teise lause kohaselt võib kohus muuta esimeses lauses märgitud hüvitise suurust (3 kuu

keskmine töötasu), arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve.

16.1. Asja materjalidest nähtuvalt töötaja (hageja) ajavahemikus 29. august 2013 kuni

30. oktoober 2013.a ei töötanud. Alates 01. novembrist 2013.a asus töötaja tööle OÜ-sse

Kontaktikeskus, kust lahkus töölt omal soovil 10. veebruaril 2014.a.

Riigikohus on 10. oktoobri 2012.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 punktis 17 selgitanud, et

TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel muuhulgas nii

töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Maakohus on leidnud, et põhjendatud on töötajale kolme

kuu keskmise töötasu hüvitise määramine ja puudub alus hüvitise suurendamiseks ja/või

vähendamiseks. Hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

16.2. Käesoleval juhul puudub alus heita maakohtule ette töösuhte lõppemise asjaolude ja poolte

huvide arvestamata jätmist, samuti diskretsioonipiiride ületamist. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Kohus on muuhulgas arvestanud, et pooltevaheline töösuhe kestis lühikest aega, piirdudes

sisuliselt üksnes katseajaga. Pärast töösuhte lõppemist leidis töötaja uue töö alates 01. novembrist

2013.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei oleks hüvitise

väljamõistmine hageja taotletud ulatuses proportsionaalne töösuhte kestusega. Samuti tegid

töölepingu lõpetamiseks tahteavalduse mõlemad pooled. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et

töötajal töö puudumine alates 11.02.2014.a ei ole põhjuslikus seoses töölepingu ülesütlemisega

augustis 2013.a.

17. Töötaja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Vastuapellant leiab, et

menetluskulud tulnuks jätta tööandja kanda kas täielikult või vähemalt suuremas osas.

Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Menetluskulude

jaotamisel ei oma olulist tähtsust, kas hageja esitas oma nõude koheselt täies ulatuses või

suurendas nõuet menetluse kestel. Seoses sellega, et maakohtu otsusega rahuldati töötaja rahaline

nõue 1 277,82 euro ulatuses ja jäeti rahuldamata saamata jäänud töötasu nõue summas 1 519,40

eurot, jättis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult kummagi poole menetluskulud tema enda

kanda.

18. Kuna rahuldamata jäävad nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus, jätab

ringkonnakohus

maakohtu

otsuses

märgitud

menetluskulude

jaotuse

muutmata.

Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad seega samuti kummagi menetlusosalise

enda kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/