3-15-1225/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1225

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Risto Katteli kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seonduvalt

ebainimlike

vangistustingimustega

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja – Risto Kattel

Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta Risto Katteli kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 5. november 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Risto Kattel esitas 1. märtsil 2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebainimlike

ja alandavate kambritingimustega. R. Katteli hinnangul ei vasta vangla kinnipidamistingimused

nõuetele, sest vaba isiklik pind kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, väljaspool kambrit oli võimalik

viibida ainult üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal, kamber oli rõske ning kambri valgustus ei

vastanud kehtestatud nõuetele, duši all saab käia vaid kord nädalas 20 minutit ning telefoni saab

kasutada nädalas üks kord (5 minutit).

Tallinna Vangla jättis 1. juuni 2015 otsusega nr 5-37/15/72-2 Risto Katteli kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 13. mail 2015 Risto Katteli hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu.

Kaebaja hinnangul on kahju tekkinud tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vangla inimväärikust

alandavates tingimustes perioodil 5. märts 2014 kuni 5. november 2014. Kaebaja taotleb iga

Tallinna Vanglas viibitud päeva eest hüvitist summas 15 eurot, kuna teda hoiti Tallinna Vangla

kambris, mille tingimused on inimväärikust alandavad.

3. 19. juuni 2015 määrusega võttis kohus R. Katteli hüvitamiskaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. 9. septembri 2015 määrusega otsustas kohus asja läbi

vaadata kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

4. R. Kattel taotleb Tallinna Vangla inimväärikust alandavates kambri tingimustes kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et talle tekitati mittevaraline kahju perioodil

5. märts 2014 kuni 5. november 2014.

Kaebaja osutab ebapiisavale põrandapinnale kambris ning et Euroopa Inimõiguste kohus on

iseenesest tuvastanud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise,

kui kinnipeetava kohta on kambris alla 3 m2.

Kaebaja hinnangul oli Tallinna Vangla kamber, kus ta viibis ebapiisavalt valgustatud ning kambri

sundventilatsioon ei töötanud, ka akende ette keevitatud raudplaat takistas ruumi ventileerimist.

Kambri WC-s puudus pott, samuti ei olnud kambris sooja vett, mistõttu tuli pesu pesta kambris

kraani all külma veega, mis põhjustas ajapikku tugevat füüsilist valu. Isikliku hügieeni hoidmist

takistas dušširuumi kasutamise graafik, mille kohaselt sai nädalas sooja veega end pesta üks kord

20-minuti jooksul. Kaebaja märgib, et viibis ebainimlikes tingimustes 23 tundi ööpäevas pikema aja

jooksul.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Tartu Vangla osutab, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE)§ 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavatele alates 1. jaanuarist 2014 kambris ette nähtud vähemalt

3 m2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või

kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral

valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. VSkE § 6 ja § 7 lg 1

eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende

eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Vastustaja hinnangul ei tulene

nimetatud sätetest, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 3 m2

põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega pidi

kambris iga kinnipeetava kohta alates 1. jaanuarist 2014 olema vähemalt 3 m2 põrandapinda, millel

võisid paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded",

mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte

vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid

ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega

ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi

kogupinnast maha. WC (ka mööblialuse) pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest

oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav

kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab.

Vastustaja osutab, et Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris,

mis tagab võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel

kasutada.

Lisaks

tuleneb

EIK-i

lahenditest,

et

pidev

juurdepääs

tualettidele

on

kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et

kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus

võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009)

oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist

tuvastades.

Vastustaja märgib, et kuivõrd kaebajale oli vaidlusalusel perioodil kambris tagatud vähemalt 3,38

m2 suurune põrandapind, on kaebajale olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

6. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 5. märtsist 2014 kuni 22. septembrini 2014 vahistatuna suletud

sektsioonis ning süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel 23. septembrist 2014 süüdimõistetuna

vastuvõturežiimil. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit

vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal.

VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma

kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine. VangS § 14 lõikest 3 ja VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus

väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval. Seega tulenes kaebaja

liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna või oli paigutatud vastuvõtuosakonda.

7. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need vastustaja hinnangul sellised, et

oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli

osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri

loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks

oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks

soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites

sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli

magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist.

8. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited kambrite niiskuse kohta usutavad. Tallinna Vangla

selgitab, et kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on

võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu.

Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võib ilmastikust

tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ka ei kinnita kaebaja väidet

vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja

kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada

mittevaralise kahju tekkimist. kui kaebaja tunds, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, oli temal

ja teistel kambris viibivatel isikutel võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest

hoolitses vangla. Seega oli kaebajal ka võimalus hoida ära enda väidetavalt puudulikes tingimustes

kinnipidamist.

9. Kinnipeetavate kambrite valgutihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Tallinna Vangla kambrites,

kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, olid olemas aken ja valgustid - seega oli olemas nii

kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks oli kaebajal

vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha

eest näpitslamp. Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole vangla poole pöördunud kaebusega seoses

kambri vähese valgusega.

10. Vastustaja osutab, et kambrites, kus kaebaja paiknes, on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud

toruga ja millest hakkab vesi jooksma, kui avada kraan. Kaebaja ei ole eakas ega ka puudega isik,

mistõttu ei ole WC kasutamine talle raskendatud olnud. Nimetatud seisukohta toetab ka asjaolu, et

kaebaja ei ole varasemalt sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud.

11. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti

vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele

võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud

muuhulgas seep. Kambrid, kus kaebaja viibis, asus kraanikauss koos voolava veega, mistõttu sai

isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või

tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Tallinna Vangla leiab, et sellega olid

kaebajale tagatud miinimumnõuded isikliku hügieeninõuete täitmiseks.

Tallinna Vangla märgib, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu

lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetavat kahju tekkimist ära hoida.

12. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused

ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel.

13. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa

tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka

mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise

maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud

kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada

piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse

alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna

Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

14. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole esitanud vanglale

pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind

kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal,

et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse

esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes

EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et

eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

Kohtu seisukoht

15. Vaidlust ei ole selles, et R. Kattel viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja süüdimõistetuna 5. märtsist

2014 kuni 5. novembrini 2014. Kaebaja on kaebuses märkinud, et soovib hüvitist seoses Tallinna

Vanglas viibimisega 5. märtsist 2014 kuni 5. märtsini 2014. Kohus mõistab kaebaja nõuet siiski

selliselt, et R. Kattel taotleb rahalist hüvitist Tallinna Vanglas viibimise kogu perioodi eest, kuna see

nähtub kaebusest tervikuna.

16. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on R. Katteli paigutamisel Tallinna Vanglas

järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat

piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku

ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu.

Kohus hindab esmalt kaebuse väiteid puuduliku isikliku ruumi (I) ja muude olmetingimustega (II)

kaebaja inimväärikuse alandamise (II) kohta ning lahendab seejärel kaebuse ja otsustab

menetluskulude jagamise (III)

I

17. Vastustaja kinnitusel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, viibis R. Kattel Tallinna Vanglas

vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ta paigutati vastuvõtuosakonda, kus ta

viibis Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni. Nii vahistatu, kui süüdimõistetuna kohaldati tema suhtes

kinnist režiimi. Väljaspool kambrit oli R. Kattelil võimalik igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul

päevas jalutuskäigu ajal.

Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see

alandas tema inimväärikust. Täpsemad andmed kaebaja kinnipidamise ning temaga samas kambris

viibinud isikute arvu kohta nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 26-28).

Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja

vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva tualeti pindala

põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

18. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele,

võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele

juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

19. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral

ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443,

leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud

etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3

rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise

kompensatsiooni.

20. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel

oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest

tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku

ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende

kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

21. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs

Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kohus nõustub kaebaja selles, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti

ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind

kambri põrandapinna hulgast.

22. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

vastustaja esitatud andmetest (tl 26-28). Andmetest nähtuvalt ei jäänud R. Katteli kasutuses olnud

isiklik ruum alla 3 m2 mitte ühelgi päeval Tallinna Vanglas viibimise ajal. 40 päeval ületas kaebaja

arvestuslik isiklik ruum 4 m2. Seega ei olnud kaebaja isiklik ruum sedavõrd väike, et see iseseisvalt

oleks käsitatav piinamise keelu rikkumisena.

II

23. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et talle ei

olnud tagatud nõuetekohane pesemisvõimalus, duši all võimaldati käia üks kord nädalas ja kambris

oli ainult külm vesi, kamber oli ebapiisvalt valgustatud, ventilatsioon oli ebapiisav, riideid tuli

kuivatada elukambris ja tualett oli nn aasia tüüpi.

24. Kohus märgib esmalt, et kaebuse väited puuduste kohta olmetingimustes on üldsõnalised, kaebaja

ei ole neid seostanud elukambritega, milles ta Tallinna Vanglas viibis ega konkretiseerinud, millisel

viisil ja ajal väidetavalt mittenõuetekohased kinnipidamistingimused teda isiklikult mõjutasid.

Tallinna Vangla 1. juuni 2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/1572-2 (tl 11-13) on

põhjalikult selgitatud miks vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited põhjendatud. Kaebuses on R.

Kattel piirdunud tema hinnangul mittekohaste olmetingimuste loetlemisega. Kuigi kaebus on esitatud

enne kui vastustaja jõudis kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotluse sisuliselt läbi

vaadata, ei ole kaebaja ka pärast Tallinna Vangla vastuse saamist pidanud vajalikuks kaebuse

seisukohti täiendavalt põhjendada. Halduskohtumenetluses on kaebaja kohustatud tõendama neid

asjaolusid, millele tema väited tuginevad või esitama põhjused, miks tõendeid esitada ei saa, ja

teatama, kus tõendid asuvad või võivad asuda (HKMS § 59 lg 1). Kaebuses esitatud väiteid puuduste

kohta olmetingimustes ei ole kaebaja tõendanud. Kuna kaebaja ei ole ka täpsemalt selgitanud

olmetingimuste mõju kaebajale, siis ei pea kohus võimalikuks täiendavate tõendite kogumist omal

algatusel.

Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et kaebaja väited on tõendamata ega anna alust tuvastada

kaebaja kinnipidamise õigusvastasust puudulike olmetingimuste tõttu.

25. Kohus märgib siiski täiendavalt, et ei nõustu kaebaja etteheidetega ka sisuliselt.

26. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega pesemisvõimaluse nõetele mittevastavuse kohta.

Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt

üks kord nädalas. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus kord

nädalas. Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja

(VskE) § 7 lg 7 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega on spetsiaalne

pesemiskoht

kambris

küll

soovituslik,

aga

spetsiaalse

pesemiskoha

puudumine

ning

pesemisvõimaluse olemasolu tualetinurgas ei ole käsitatav kaebaja õiguste õigusevastase piiramisena.

Samuti ei tulene õigusaktidest kaebajale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise

võimalus kambris. Kuigi kestvalt külma vees sees hoidmine võib tekitada valu, ei ole see vastustajale

etteheidetav, sest kaebaja sai ise otsustada mis ajal ja millise kestusega ta külma vett kasutas.

27. Probleemile seoses riiete kuivatamisega Tallinna Vangla elukambrites on juhtinud tähelepanu

õiguskantsler 2011. aasta märtsis Tallinna Vanglas toimunud kontrollkäigu raportis1, märkides, et

pesu kuivatamise võimaluste osas ei saa heaks lahenduseks pidada seda, et pesu kuivatamine toimub

kambris. Kambrites ei pruugi olla küllaldaselt võimalusi pesu kuivama riputamiseks nii, et sellega ei

eirataks keeldu kinnitada kambrisse nööre või riputada järelevalve teostamist takistavaid esemeid

kambri sisustusele. Samuti võib pidada tõepäraseks kinnipeetavate väiteid, et pesu massiline

kuivatamine kambrites tekitab ülemäärast niiskust.

28. Käesoleval juhul ei ole siiski alust lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks.

Õigusaktid ei sätesta kambris pesu kuivatamise keeldu ega vastustaja kohustust pesu kuivatamiseks

eraldi ruumi sisustamiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud, et pesu kuivatamine kambris oleks sundinud

teda rikkuma Tallinna Vangla kodukorda või muud õigusakti või, et teda oleks sellise tegevuse eest

karistatud. Samuti ei väida kaebaja enda tervise kahjustamist. Kohus ei pea käesoleval ajal

võimalikuks tuvastada, kas õhu niiskus elukambris oli nõuetele vastav. Pesu kuivatamisest tingitud

mõju vähendamiseks oli kaebajal võimalik hajutada pesu kuivatamist kokkuleppel teiste samasse

kambrisse paigutatud isikutega.

29. Kaebaja etteheide kambri valgustuse kohta on üldsõnaline. Lugemine ja kirjutamine on

olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimuse. Kaebaja ei ole väitnud, et

kambrite valgustustingimused oleks põhjustanud tema tervise halvenemise või mõne toimingu

tegemise võimatuse. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks juhtinud vastustaja tähelepanu

valgustuse ebapiisavusele. Tallinna Vangla kinnitusel on kambritel olemas aken ja valgustid, mis

kindlustas kambrite piisava valgustatuse.

30. Vastustaja kinnitusel on kambrites osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon.

Kambrite akendel on õhutusava, mida kinnipeetavad saavad ise avada või sulgeda. Seega on kohtu

hinnangul selge, et lisaks ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhuvahetusele oli kaebajal võimalik

elukambrit ka õhuakna kaudu tuulutada. Sellest tulenevalt peab kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et

õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud õhu

kvaliteedi olulise halvenemise. Kohus osutab siinjuures asjaolule, et kehtiv õigus ei näe ette

kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale või kambri välisõhuga tuulutamise

võimalusele. Kaebusest ei nähtu, et väidetavalt puudulik ventilatsioon oleks kaebajale vahetult

kahjulikke tagajärgi põhjustanud.

31. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et sõltuvalt tualeti ehitusest oleks selle kasutamine olnud

kaebajal tegelikult takistatud või põhjustanuks olulisi kannatusi. Samuti ei ole kaebaja esile toonud,

et nn aasia tüüpi tualeti kasutamine oleks talle tervislikel põhjustel olnud raskendatud. Kambri ja ka

selles asuva tualeti korrashoidmine on aga kinnipeetavate endi ülesanne (VangS § 45 lg 2). Vastustaja

kinnitusel tagati kinnipeetavatele ka puhastusvahendite kasutamise võimalus. Kaebaja ei ole väitnud,

et tualeti kasutamine oleks olnud seotud privaatsuse olulise riivega.

32. Nendel asjaoludel ei pea kohus võimalikuks tuvastada kaebaja õiguste rikkumist Tallinna Vanglas

viibimise ajal puudulike olmetingimuste tõttu.

III

33. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 5. märtsist 2014 kuni

5. novembrini 2014 ei riivatud kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav

inimväärikuse alandamisena. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks põhjustatud enam kannatusi,

kui see kinnipidamisega paratamatult kaasneb. Kaebaja õiguste riive isikliku ruumi vähesuse tõttu

iseseisvalt ega koostoimes Tallinna Vangla olmetingimustega ei ületanud mõõdukat taset. Kohtu

1 Kättesaadav võrguaadressil

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_tallinna_vangla.pdf

seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas nn kinnisel režiimil. Kuigi kaebajal

puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit muu ajal, kui igapäevaselt ühe tunni jooksul värskes õhus

viibimise ajal, oli talle tagatud minimaalselt vajalikuks peetav isiklik ruum ning olmetingimused.

Kohus peab oluliseks, et kaebajal oli võimalus tualeti ja voolava vee kasutamiseks vastavalt

vajadusele, talle oli kindlustatud isiklik magamiskoht ja voodiriided, samuti juurdepääs

ajakirjandusele ja võimalus kirjanduse laenutamiseks. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole esile toonud,

milles seisnes kinnipidamistingimuste eriline mõju talle, nõustub kohus vastustajaga, et

vangistustingimused ei olnud kaebaja suhtes liigselt koormavad, kuna kaebaja põhivajadused olid

tagatud vähemalt rahuldaval tasemel.

Kaebus jääb rahuldamata.

34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda..

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik