1-13-8075/75 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg

5. oktoober 2015 (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-8075

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 8. septembri

2015 määrus Janis Kumari tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Janis Kumar, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 8. septembri 2015. a määrus muutmata ja Janis Kumari

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24.09.2013. a otsusega mõisteti Janis Kumar süüdi KarS § 121 järgi

ning mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat

karistust Pärnu Maakohtu 19.06.2012. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 aastat 2

kuud vangistust võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat 4 kuud. J. Kumar tunnistati

süüdi ka KarS § 121 järgi ning karistuseks mõisteti talle 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetavat karistust Viru Maakohtu 27.08.2012. a otsusega mõistetud

ärakandmata karistuse 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3

aastat 2 kuud 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vangistuses

viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 29.05.2013. a.

J. Kumari karistusaeg algas 29.05.2013. a ja lõppeb 27.08.2016. a.

2.

29.07.2015. a esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava J. Kumari

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.

3. Viru Maakohus otsustas 08.09.2015. a määrusega jätta J. Kumari tingimisi

ennetähtaegselt vangistusest vabastamata.

3.1.

Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu ja tutvunud prokuröri seisukohaga ning Viru

Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetu ei kuulu vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamisele. Kohtu hinnangul kaaluvad isiku vabastamist mittetoetavad

asjaolud üles isiku vabastamist toetavaid asjaolusid.

3.2.

Tegemist on isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud 9-l korral ning vanglas viibib

ta kolmandat korda. Eeltoodust järeldub, et kuna käesolev kuritegu ei ole esimene, ei ole

kuriteo toimepanemine juhuslik, seega on kinnipeetava puhul tegemist isikuga, kel esineb

riskivat elustiili, mis omakorda näitab isiku negatiivset suhtumist ühiskonda. Kuritegude

raskusaste on jäänud samaks, kuritegude toimepanemise põhjuseks on soov saada materiaalset

kasu. Soodusteguriteks on alkoholi tarvitamine ja grupi mõju, millest nähtub, et isiku

tutvusringkonda kuuluvad ka kriminaalkorras karistatud isikud, kellega koos on varasemalt

kuritegusid toime pandud. Ka isiku vend on kriminaalkorras karistatud, isiku endine

elukaaslane on aga varasemas kuriteos kannatanu.

3.3.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 02.11.2006 määruses nr 3-1-1-91-06

märkinud, et vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu

õiguspärane käitumine. Kuigi vangla hinnangul on isiku suhtumine ametnikesse ja õiguskorda

sel vangistuse korral võrreldes eelmisega muutunud mõistvamaks, on J. Kumaril 12 kehtivat

distsiplinaarkaristust, mistõttu ei ole eelnimetatud tingimus täidetud. Kinnipeetava puhul on

tegemist isikuga, kes ei ole vangistuses viibitud aja jooksul teinud oma tegudest ja nende

tagajärgedest järeldusi ning on rikkunud korda ka vangistuses viibides.

3.4.

Kinnipeetaval on diagnoositud narkosõltuvus, on narkootilisi aineid tarvitanud

varasemalt ka vangistuses viibides. Olukorra parandamiseks on läbinud eelnevatel kordadel ja

ka sel korral vangis olles erinevaid sotsiaalprogramme, nagu Eluviisitreening ja MTÜ

Teekond tegevus ning on varasemalt viibinud ka sõltuvusrehabilitatsiooniosakonnas, kuid

vabanemisel keeldus minemast sõltuvusravile, kuna on seal juba varasemalt viibinud.

Alkoholisõltuvust kinnipeetaval diagnoositud ei ole, kuigi materjalidest nähtuvalt on tal

probleeme alkoholi kuritarvitamisega, kuna kuriteod on toime pandud alkoholijoobes, mis

samuti soodustab isiku probleeme eneseregulatsiooniga – vangla hinnangul võib isik olla

ärrituv, madala pingetaluvusega ning võib hetkeemotsioonide ajal reageerida üle. Samuti on

puudulik probleemide lahendamise oskus. Kohtu hinnangul võivad eelnimetatud tegurid

soodustada uute kuritegude toimepanemise riski.

3.5.

Positiivsete asjaoludena võib välja tuua, et isikul on vabanemisel olemas kindel alaline

elukoht ning teda moraalselt toetavad vanemad. Samuti on isikule vabanemisel garanteeritud

töökoht, seega ka kindel igakuine sissetulek, mis soodustab majanduslikku toimetulekut.

Lisaks on kinnipeetav läbinud talle koostatud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi,

sh osalenud erinevates sotsiaalprogrammides ja olnud vangistuse jooksul hõivatud tööga.

3.6.

Vangla hindab üldise uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks järgneva kahe aasta

jooksul 50% ning vägivaldse kuriteo tõenäosuseks 43%, milliste näol on tegemist keskmiselt

enamarvestatavate riskidega, mistõttu oleks kohtu hinnangul isiku ennetähtaegne vabastamine

käesoleval hetkel ennatlik. Kohus leiab, et isiku kontrollnõuetele allutamine ei suudaks

vähendada uue kuriteo toimepanemise riski, kuivõrd isik on varasemalt olnud

kriminaalhooldusele allutatud kahel korral ning mõlemal korral võetud katseajal olles vahi

alla uue kuriteo toimepanemise kahtlusega. Seega puudub kohtul kindlus selles, et sel korral

kulgeks katseaeg probleemideta. Kohus rõhutab, et reeglina tuleb süüdimõistetul ära kanda

talle mõistetud karistus tervikuna ning üksnes erandlikud asjaolud võimaldavad süüdimõistetu

tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohus leiab, et J. Kumari puhul selliseid erandlikke

asjaolusid ei esine.

4. Süüdimõistetu J. Kumar esitas Viru Maakohtu 08.09.2015. a määrusele

määruskaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja tema vabastamist vangistusest tingimisi

enne tähtaega.

4.1.

Süüdimõistetu leiab, et kohus on tema enne tähtaega vabastamata jätmisel lähtunud

ebaõigetest asjaoludest.

Süüdimõistetu väitel ei vasta tõele määruses märgitu, et ta on viibinud kusagil sõltuvusravil. J.

Kumari teatel ei ole ta kunagi olnud sõltuvusravil peale vangistust, vaid ta on vanglas

individuaalse täitmiskava raames suunatud sõltuvusrehabilitatsiooniosakonda, kus on käinud

sotsiaalprogrammides nagu Eluviisitreening, MTÜ Teekond, vestlusel sotsiaaltöötajaga.

Narkosõltuvuse probleeme ei ole tal olnud alates 2006. aastast ja ta ei tarvita uimasteid.

Süüdimõistetul on küll olnud alkoholiprobleemid, kuid ta tunnistab alkoholisõltuvust ja tahab

vabanedes kohe minna ennast kodeerima, mis aitab alustada uut elustiili.

Süüdimõistetu väitel ei vasta tõele ka määruses märgitu selle kohta, et ta lahutas oma

abikaasast selle tõttu, et kasutas tema vastu vägivalda. J. Kumari teatel oli tema abielu

lahutamise põhjus hoopis muu ja ta ei ole kunagi enda naist löönud. Lahutati seetõttu, et

abikaasa ei olnud nõus tema elustiiliga. Praegune suhe abikaasaga on väga hea. Abikaasa on

nõus andma võimaluse tagasi peresse astuda ja kasvatada nende ühist tütart. Tema

tingimuseks on vaid see, et J. Kumar ei tarvita alkoholi, muudab oma seltskonda ja asub tööle.

J. Kumar on nõus kõiki neid tingimusi täitma ja alustama uut elu. Talle on väga tähtis, et ta

saaks olla oma perega ja tütart kasvatada.

4.2.

Süüdimõistetu teatel on küll õige, et tal on vanglas 12 kehtivat distsiplinaarkaristust.

Praeguseks on aga olukord muutunud. Ta soovib ennast muuta ja on lahti öelnud vangla

subkultuurist, töötab vanglas koristajana ega suhtle enam pättidega. Süüdimõistetu on teinud

oma valiku ning loobunud vanast elustiilist ja ta on otsustanud edaspidi elada pere mitte

pättide heaks. Tema suhtumist ei mõjuta see, kui teda ennetähtaegselt ei vabastata ja ta peab

veel kümme kuud vangistuses olema.

4.3.

Süüdimõistetu taotleb, et kohus vabastaks teda vangistuses enne tähtaega, sest siis

saaks ta aidata oma last ja peret. Vangistuse lõpuni on aega kümme kuud. Enne tähtaega

vabanedes oleks tal selle aja jooksul võimalik juba läbida tööpraktika ja koolitused ning

hakata saama täispalka, millega toetada peret. J. Kumari soov on, et ta saaks järgmisel aastal

saata oma tütre esimesse klassi ning osta kõik kooliks vajaliku.

4.4.

Süüdimõistetu palub kohtul tema enne tähtaega vabastamise otsustamisel arvesse võtta

ka seda, et vangla ja prokurör on teda toetanud, samuti on tal vabanemisel olemas elukoht,

toetavad vanemad, samuti garanteeritud töökoht. Kohe esimesel nädalal läheks ta alkoholi

vastu kodeerima. Abikaasa on juba leidnud koha, kus seda tehakse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Tutvunud asja materjalidega, maakohtu määrusega ja määruskaebusega ning kaaludes

kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohtu

08.09.2015. a määrus J. Kumari tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta on

seaduslik ja põhjendatud ning ei esine alust selle tühistamiseks ja muutmiseks.

5.1. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdimõistetul ei ole subjektiivset õigust vabaneda

vangistusest tingimisi ennetähtaegselt. KarS § 76 lg-d 1 ja 2 ning VangS § 76 annavad

süüdimõistetule vaid õiguse taotleda enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemist nii

vanglas ja ka kohtus. Süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustab kohus.

KarS § 76 lg 4 järgi peab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel

arvestama kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning

käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib

süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

5.2.

Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on oma määruses J. Kumari enne tähtaega

vangistusest mitte vabastamist piisavalt põhjendanud ning on otsustuse tegemisel käsitlenud ja

arvesse võtnud kõiki KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, sh kuriteo toimepanemise

asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku, ka käitumist karistuse kandmise

ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida tingimisi enne tähtaega karistusest

vabastamine võib endaga kaasa tuua.

Maakohus on arvesse võtnud nii negatiivseid asjaolusid kui ka positiivseid, sh

määruskaebuses välja toodud positiivseid asjaolusid, et süüdimõistetul on olemas vabanemisel

kindel elukoht, perekonna toetus, samuti seda, et süüdimõistetu on vangistuses tegelenud oma

sõltuvusprobleemidega ja osalenud ennetavates tegevustes ning tööhõives.

Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu hinnanguga asjaoludele ja järeldusega, et antud juhul

kaaluvad J. Kumari puhul esinevad negatiivsed asjaolud üles positiivsed ja eelkõige ei

võimalda tema tingimisi enne tähtaega vabastamist vabanemisel uute kuritegude

toimepanemise suur tõenäosus. Selliseks veendumuseks annavad alust eelkõige varasemalt

toimepandud kuritegude korduvus, olenemata varasemast karistatusest, katseaja nõuete

rikkumised ja vangistuses toime pandud korduvad distsiplinaarsüüteod, samuti isiku

alkoholisõltuvus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki neid asjaolusid oma

määruses käsitlenud ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi

pikemalt korrata.

5.3. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Süüdimõistetu heidab määruskaebuses ette, et maakohus on ebaõigesti arvesse võtnud tema

narkosõltuvust ning vägivaldsust endise abikaasa suhtes, mida tegelikult ei esine.

Kriminaalkolleegium märgib, et määruskaebuses nimetatud asjaolud on küll välja toodud

maakohtu määruse kirjeldavas osas vangla iseloomustuse all. Kohus ei ole aga vangla

arvamusega seotud ning antud juhul ei ole kohus ka nimetatud asjaoludele oma põhjendustes

viidanud ega andnud nendele kaalu isiku enne tähtaega vabastamata jätmisel.

Määruskaebuses väljatoodu, et süüdimõistetu on otsustanud ennast muuta, asub vabanedes

tööle, tegeleb alkoholisõltuvuse probleemiga, toetab peret ega suhtle kuritegelike isikutega, on

küll väga positiivne. Arvestades aga isiku varasemat elukäiku, ei anna pelgalt süüdimõistetu

lubadused alust kindlaks veendumuseks, et ta sel korral tingimisi enne tähtaega vabanedes

asub õiguskuulekale teele ja ei pane toime uusi kuritegusid.

5.4.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus