3-15-1242/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-1242

Haldusasi

Rene Vainiku (Vainik) kaebus Viru Vangla toimingu,

sportimise võimaldamine ainult välitingimustes,

õigusvastasuse tuvastamiseks ja vanglale kohustava

ettekirjutuse tegemiseks lubada kasutada ka spordisaali

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rene Vainiku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rene Vainik esitas 12.03.2015 Viru Vanglale pöördumise seoses kinnipeetavate sportimise

võimalustega ning taotluse, et töötavate kinnipeetavate sportimine viidaks tagasi

sisetingimustesse.

2. Viru Vangla 13.04.2015. a vastusega nr 6-10/9345-2 jäeti R. Vainiku taotlus rahuldamata.

3. R. Vainik esitas 11.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingu,

sportimise võimaldamine ainult välitingimustes, õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja

vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks lubada kasutada ka spordisaali.

4. Tartu Halduskohus tagastas 27.08.2015. a määrusega kaebuse kohustamisnõude osas

HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebajal on läbimata vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg-st 5

tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus. Viru Vangla 26.08.2015. a vastuses kohtunõudele on

märgitud, et kaebaja on küll esitanud 12.03.2015 Viru Vanglale pöördumise seoses

kinnipeetavate sportimisvõimalustega ning taotluse, et töötavate kinnipeetavate sportimine

viidaks tagasi sisetingimustesse, mis jäeti Viru Vangla 13.04.2015. a vastusega rahuldamata,

kuid R. Vainik ei ole Viru Vangla vastuse peale vaiet esitanud. Viru Vangla vastusest, millega

taotlus jäeti rahuldamata, nähtub, et taotlejale on selgitatud keeldumise vaidlustamise korda.

Halduskohus selgitas, et kaebaja on esitanud ka tuvastamisnõude, kuid HKMS

§ 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu

tõhusamaid vahendeid. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul oleks kohustamisnõude

esitamine ainus abinõu, millega kaebaja saaks oma õigusi tõhusalt kaitsta ja nende väidetava

rikkumise kõrvaldada. Kohus tagastas kaebuse tuvastamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 06.09.2015 Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a määruse peale

määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi

kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtul

puudus õigus tuvastamiskaebuse tagastamiseks, sest tuvastamiskaebusele kohustuslik

kohtueelne menetlus ei kohaldu. Kaebaja märgib määruskaebuses, et ta ei ole taotlenud

kaebusega Viru Vangla 13.04.2015. a vastuse tühistamist, vaid vaidlustanud sportimise

võimaldamise ainult välitingimustes. Kaebaja leiab, et tuvastamisnõude rahuldamise korral ei

saa vangla enam jätkata õigusvastase toimingu sooritamist. Antud asjas tuleb kohaldada

haldusmenetluse seaduse § 106-109.

6. Tartu Halduskohus jättis 28.09.2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja edastas

selle Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a määruse tühistamiseks.

8. Halduskohus tagastas vaidlustatud määrusega kaebuse osas, mis puudutas Viru Vangla

kohustamist lubada kinnipeetavatel kasutada spordisaali, HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, ning

osas, mis puudutas Viru Vangla poolt ainult välitingimustes sportimise võimaldamise

õigusvastasuse tuvastamist, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Määruskaebuse kohaselt vaidlustab

määruskaebuse esitaja halduskohtu 27.08.2015. a määrust tervikuna, kuigi määruskaebuses

esitatud väidetest võib pigem välja lugeda seda, et R. Vainik ei nõustu kaebuse tagastamisega

tuvastusnõude osas.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väidete kohta märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, et halduskohus tagastas tema kaebuse

tuvastamisnõude osas ebaõigesti, kuna tuvastamisnõude puhul ei ole ette nähtud

kohustuslikku kohtueelset menetlust.

Ringkonnakohus märgib, et tuvastamiskaebuse lahendamiseks ei ole tõepoolest ette nähtud

kohustuslikku kohtueelset menetlust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.10.2013. a

määrus asjas nr 3-3-1-39-13, p 12), kuid tuvastamiskaebuse esitamise õigus on isikul üksnes

siis, kui on täidetud HKMS § 45 lgs 2 sätestatud eeldused.

HKMS § 45 lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui

õiguste kaitseks ei ole tõhusamaid vahendeid. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul oleks

kohustamisnõude esitamine ainus abinõu, millega kaebaja saab oma õigusi tõhusalt kaitsta ja

nende väidetava rikkumise kõrvaldada.

Kaebuse kohaselt on kaebaja palunud tunnistada õigusvastaseks vangla toiming, millega

kohustatakse kinnipeetavaid olenemata ilmastikuoludest ja aastaaegadest sportima

välitingimustes, ning teha vanglale ettekirjutus lubada kasutada spordisaali sõltuvalt ilmast ja

aastaajast. Ka määruskaebuses on kaebaja märkinud, et on vaidlustanud sportimise

võimaldamist ainult välitingimustes. Seega on kaebusest nähtuvalt kaebaja eesmärgiks

saavutada olukord, kus vangla võimaldaks tal sportida sisetingimustes.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuvastamiskaebuse esitamine ei ole sellisel

juhul HKMS § 45 lg 2 alusel lubatav, kuna kaebaja eesmärk ei ole ainult välitingimustes

sportimise võimaldamise õigusvastasuse kindlakstegemise läbi saavutatav. Halduskohus leidis

õigesti, et vangla tegevuse, sisetingimustes sportimise mittevõimaldamise, õigusvastaseks

tunnistamine ei too kaebaja jaoks kaasa sisetingimustes sportimise võimaldamist.

Samuti ei ole kaebaja ära näidanud, et tuvastamisnõude rahuldamine ilma kohustamisnõudeta

võiks teda aidata edaspidi tema õiguste teostamisel või kaitsmisel. Riigikohus on leidnud, et

kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole esitatud, siis puudub kohtul vajadus

hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud (Riigikohtu halduskolleegiumi

02.04.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-100-08, p 36). HKMS § 45 lg 2 eesmärgiga ei ole

kooskõlas tuvastamiskaebuse menetlemine, mille tulemusel saavutatud kohtuotsusest ei teki

isikule mingisugust reaalset eelist või õiguslikku kasu.

12. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja õiguste kaitseks tõhusaim vahend on

HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel kohustamiskaebuse esitamine. Kaebaja on kaebuses ka

kohustamisnõude esitanud, kuid kuna kaebajal oli kohustamisnõude osas läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus, on halduskohus ka selle nõude osas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4

alusel õiguspäraselt tagastanud.

13. Halduskohus tagastas kaebuse tuvastamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, mille

kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Nagu eelpool sai märgitud, kohalduvad tuvastamiskaebuse puhul HKMS § 45 lg 2 esimeses

lauses sätestatud kaebeõiguse piirangud. Kuna käesoleval juhul ei olnud tuvastamiskaebuse

esitamise eeldused täidetud, on halduskohus õigesti tuvastamisnõude kaebeõiguse puudumise

tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastanud.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a

määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Maili Lokk