2-14-16119/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-16119

Tsiviilasi

Heiki Lindpere hagi Eesti Vabariigi (Haridus- ja

Teadusministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks ja

ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 22 725,82 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 11 083,44 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu)

apellatsioonkaebus

Heiki Lindpere vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Eesti

Vabariik

(Haridus-

ja

Teadusministeeriumi

kaudu)

(registrikood

70000740),

esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Vastuapellatsioonkaebuses apellant (hageja): Heiki Lindpere

(isikukood XXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Piret

Blankin ja advokaat Kadri Lember

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus osas,

milles maakohus mõistis Eesti Vabariigilt (Haridus- ja

Teadusministeeriumi kaudu) välja Heiki Lindpere kasuks

kahjuhüvitise summas 22 725,82 eurot ja jättis Heiki

Lindpere

nõude

õigusabi

kulude

hüvitamiseks

rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Heiki

Lindpere nõue varalise kahju (saamata jäänud töötasu)

väljamõistmiseks rahuldamata ja välja mõista Eesti

Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu)

Heiki Lindpere kasuks õigusabikulude hüvitis summas

144 eurot. Muuta Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsust

viivise väljamõistmise osas

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus

muutmata.

4. Lugeda Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsuse

resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

„4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2.

Välja

mõista

Eesti

Vabariigilt

(Haridus-

ja

Teadusministeeriumi kaudu) Heiki Lindpere kasuks

õigusabikulude hüvitis summas 144 eurot.

4.3.

Välja

mõista

Eesti

Vabariigilt

(Haridus-

ja

Teadusministeeriumi kaudu) Heiki Lindpere kasuks

õigusabikulude hüvitiselt (144 eurolt) alates 14. aprillis

2014 kuni 5. oktoobrini 2015 viivis 17,30 eurot ning alates

6. oktoobrist 2015 viivis õigusabikulude hüvitiselt

(144 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhinõude täitmiseni.

4..4. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.“

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Heiki Lindpere kanda.

2. Välja mõista Heiki Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridus-

ja Teadusministeeriumi kaudu) kasuks menetluskulude

katteks 5875,20 eurot.

3. Välja mõista Heiki Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridus-

ja

Teadusministeeriumi

kaudu)

kasuks

viivis

menetluskuludelt

(5875,20

eurolt)

alates

käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Heiki Lindpere (hageja) esitas 14. aprillil 2014 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Haridus-

ja Teadusministeeriumi kaudu) (kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja ebaõigete faktiväidete

ümberlükkamiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis summas 35 885,52 eurot,

kahjuhüvitis isikuõiguste rikkumise eest kohtu õiglasel äranägemisel ja viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetavalt summalt alates

hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hageja palus kohustada kostjat

esialgse informatsiooniga samas formaadis, mahus ja meediakanalis, milles väited avaldati, ümber

lükkama hageja suhtes avaldatud järgnevad väited: 1) 28.11.2013 ajalehe Postimees online

veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldatud väide „Haridusministeerium avastas

mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus hulgaliselt eelarve- ja

finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja fabritseeritud

dokumendi“; 2) 19.12.2013 ajalehes Äripäev avaldatud väide: „Rektor pole täitnud talle seadusega

pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest“;

3) 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud väide: „Ministeeriumi teatel polnud Lindpere täitnud

talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt ning

esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“.

8. detsembri 2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet. Hageja palus mõista kostjalt

välja kahjuhüvitis summas 26 028,80 eurot, kahjuhüvitis isikuõiguste rikkumise eest kohtu

õiglasel äranägemisel ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsusega

hageja kasuks väljamõistetavalt summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku

täitmiseni. Hageja täpsustas, milliste avalduste avaldamiseks tuleb kostjat kohustada. 26. jaanuari

2015 istungil täpsustas hageja, et hageja rahaline nõue on 26 028,80 eurot + 4033,84 eurot

(õigusabi kulud).

Hagiavalduses märgitu kohaselt ütles kostja 28. novembril 2013 hagejaga sõlmitud töölepingu

erakorraliselt üles. Töövaidluskomisjon on 3. veebruari 2013 otsusega tunnistanud kostjapoolse

töölepingu ülesütlemise tühiseks, lõpetanud hageja töölepingu alates 28. novembrist 2013 ning

mõistnud hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (8 637,21 eurot).

Nimetatud otsus on jõustunud 5. märtsil 2014. Hagejale on kostja õigusvastase tegevuse käigus

tekkinud täiendavat kahju lisaks töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetule, seda eelkõige

kaotatud töötasu näol. Poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping kestusega kuni 31. detsember

2015. Hageja saamata jäänud töötasu on 31 851,68 eurot.

Hagejale on tekkinud täiendavad kulud kohtuväliste õigusabi kulude näol. Hageja on sõlminud

õigusabiteenuse osutamise lepingu Gabriel Tavitsaga hageja esindamiseks töövaidluskomisjonis

ning tasus talle 400 eurot. Samuti on hageja sõlminud õigusabi teenuse osutamise lepingu

advokaadibürooga Tark Grunte Sutkiene vaidluse kohtueelseks menetlemiseks, mille eest on ta

kohustatud tasuma 3633,84 eurot. Kostja on kohustatud hagejale VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3,

§ 113¹ lg-te 1 ja 2 alusel õigusabi kulud hüvitama.

Samuti peab kostja hüvitama hagejale tekitatud mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 2) ja lükkama

ümber avaldatud ebaõiged andmed (VÕS § 1047 lg 4). Kostja on esitanud oma esindajate

vahendusel üleriigilise levikuga meedia vahendusel korduvalt valesid faktiväiteid. Uudislugude

kontekstist ning teemapüstitusest tuleneb üheselt, et viidatud etteheited on esitatud hageja kui

füüsilise isiku, mitte üksnes Eesti Mereakadeemia kui juriidilisi isiku suhtes. Poolte vahelisest

suhtlusest ega läbiviidud järelevalve tulemusel koostatud õiendist ei tulene, et hageja oleks

kasutanud Eesti Mereakadeemia rahalisi vahendeid mitteotstarbekalt.

2. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vaidles hagile vastu. Kostja taotles

menetluse lõpetamist TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Hageja nõue on aegunud. Hageja kohtuvälise

õigusabi kulu summas 3663,84 eurot ei ole ilmselt põhjendatud ega vajalik. Kostja ei ole hageja

isikuõigusi rikkunud. 28.11.2013 Postimees online’is ja Aktuaalses Kaameras toodud väited ei ole

esitatud hageja kohta. Hagejalt puudub õigus nõuda kostjalt andmete ümberlükkamist ning hageja

oleks pidanud esitama hagi meediaväljaannete vastu. Kostja ei ole avaldanud meediaväljaannetele

hageja kohta valeandmeid. Kostja on avaldatud andmeid piisavalt kontrollinud. Hageja pole kahju

tõendanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 27. veebruari 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis Eesti Vabariigilt

(Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks välja varalise kahju summas

22 725,82 eurot (s.o põhinõue 21 220,24 eurot + 27. veebruari 2015 seisuga arvestatud viivis

1 505,58 eurot) ja viivise põhinõudelt (21 220,24 eurolt) alates 28. veebruarist 2015 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Muus osas jättis

maakohus hagi rahuldamata, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud (s.o ½ riigilõivust)

summas 425 eurot, viivise menetluskuludelt (425 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning jättis muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole pooltevaheline tööleping tööandjapoolse ülesütlemisega

lõppenud, kuivõrd töövaidluskomisjon on tuvastanud, et hagejaga sõlmitud töölepingu

ülesütlemine oli tühine. Käesolevas vaidluses on tööleping lõpetatud töövaidluskomisjoni

otsusega alates 28. novembrist 2013.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna töötaja on esitanud töövaidluskomisjonile

nõude töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamiseks, siis puudub alus kahju hüvitamise nõude

esitamiseks. Kohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p-le 35, p-dele 32.2 ja 32.3. Hageja

kaotatud (saamata jäänud ja jääv) töötasu on käsitletav kahjuna. Kohus ei nõustunud kostja

vastuväidetega, et kuna hageja töövaidluskomisjonile kahju hüvitamise nõuet ei esitanud, siis ei

ole hagejal enam õigust kahju hüvitamist nõuda. TLS-s puudub säte, mis reguleeriks töölepingust

tuleneva kahju hüvitamist, seega kohalduvad kahju hüvitamisele ja aegumisele VÕS-i sätted. Kui

kostja ei ole töölepingut rikkunud ja seda ebaseaduslikult üles öelnud, oleks hagejal võimalik kuni

31. detsembrini 2015 teha lepinguga kokkulepitud tööd ja saada töötasu. Isegi kui eeldada, et TsÜS

§ 146 lg 1 sätestatud üldist tähtaega töölepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumisele ei

kohaldu, kohaldub sellise nõude aegumisele TLS §-s 110 kui erisättes sätestatud aegumistähtaeg.

Töövaidluskomisjon tegi otsuse hageja nõudes 3. veebruaril 2014 (otsus jõustus 5. märtsil 2014).

Hagi on esitatud kohtule 14. aprillil 2014, s.o enne nõude aegumist.

Maakohus viitas VÕS § 127 lg-le 5 ja § 128 lg-le 4. Kokku on välja mõistetud, teenitud ja tulevikus

teenitavad tasud 50 817,21 eurot (s.o 7680 + 24 000 + 10 500 + 8637,21). Tähtajalise töölepingu

kehtivuse ja selle järgi töötamise korral oleks hageja saanud kuni 31. detsembrini 2015 teenida

brutosummas 72 037,45 eurot. Pärast hageja poolt saadud või tulevikus teenitava tulu

mahaarvamist on hagejal tekkinud varaline kahju, s.o saamata jäänud ja tulevikus saamata jääv

tulu 21 220,24 eurot. Nimetatud osas tuleb hagi rahuldada.

Maakohus ei nõustunud kostja väidetega tsiviilasja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

lõpetamise vajaduse kohta. Poolte vahel ei ole jõustunud lahendit kohtueelses menetluses kahju

hüvitamise nõude lahendamise kohta.

Maakohus leidis, et hagejal oleks võimalik VÕS § 113¹ kohaselt nõuda kostjalt välja seoses

töövaidluskomisjoni vaidlusega tekkinud õigusabikulude väljamõistmist, kui ta vastavalt TsMS

§ 230 lg-le 1 tõendaks, milline osa hagejale 02.01.2014 esitatud arvest nr 01/14/TR (400 eurost)

oli tekkinud töövaidluskomisjoni vaidlusega seoses. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse

ise (mitte esindaja vahendusel), seega ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt välja avalduse

esitamisega seoses tekkinud kulusid. Hagejat esindas töövaidluskomisjoni istungil TsMS § 218

lg 1 p-s 2 sätestatud lepinguline esindaja, kuid arvest ei nähtu, milline osa on seotud istungil

esindamisega. Istungi pikkuse kohta ei ole tõendeid esitatud ja kohus ei saa ise selle aja eest

mõistlikku tasu arvestada. Hageja ei ole tõendanud, millise osa arvest halduskohtumenetlusega

seoses tekkis. Halduskohtumenetlus ei ole kostjale kohustusi tekitanud ja puudub alusel sellega

seotud kulude kostjalt väljamõistmiseks. Hageja ei ole tõendanud, kuidas tema poolt enne hagi

esitamist tehtud õigusabikulud on vähendanud kahju tekitamist või on kahju ära hoidnud. Kostja

on riigiasutus, kes ei saa ilma tema kahjuks tehtud lahendita midagi riigi eelarvest välja maksta.

Maakohus asus seisukohale, et töövaidluskomisjoni otsusega töötaja selgituste alusel tuvastatud

asjaolud kinnitavad seda, et osa kostja poolt meediaväljaannetes avaldatud andmetest vastavad

tõele. Haridus- ja Teadusministeeriumi 28.11.2013 õiendi alusel on võimalik järeldada, et kostja

kontrollis vastavalt VÕS § 1047 lg-le 3 andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise

raskusele. Väljaannetel, kellele avaldaja kohta andmed avaldati, oli õiguslik huvi avaldaja vastu.

Kostja käitumist ei saa lugeda VÕS § 1047 g 3 alusel õigusvastaseks. Kohtule ei ole esitatud

tõendeid, mida hageja kostjale täiendavalt esitas. Rikkumisi EMERA-s on avastanud ka

Riigikontroll. Kohus leidis, et nimetatud tõendis toodud andmetega ei ole võimalik kostja poolt

meediaväljaannetele avaldatud andmete õigsust tõendada ega hageja väiteid ümber lükata, sest

kokkuvõte on koostatud pärast väljaannetes hageja kohta andmete avaldamist. Asjas ei ole

tõendatud, et hageja poolt omapoolsete kommentaaride esitamisega ei oleks võimalik hageja kohta

esitatud ebaõigeid andmeid ümber lükata või, et ka hageja poolt vastava seisukoha esitamisel oleks

väidetav mittevaraline kahju tekkinud ning, et ei oleks ümberlükkamise hagi esitamise vajadus ära

langenud. Hageja poolt kahju ärahoidmine ei olnud välistatud.

Väidetavalt ebaõiged andmed, mille ümberlükkamist hageja taotleb, on 28.11.2013 avaldatud ka

Haridus-

ja

Teadusministeeriumi

veebilehel,

kuid

nõuet

seal

avaldatud

andmete

ümberlükkamiseks ei ole hageja esitanud. Seega on arusaamatu, kuidas hageja poolt loetletud

väljaannetes avaldatud andmed hagejale kahju tekitavad ja kuidas veebilehel avaldatud andmete

ümber lükkamata jätmisega hagejale kahju ei tekita.

Maakohus leidis, et andmete ümberlükkamiseks kohustamise nõudes ei ole Haridus- ja

Teadusministeeriumi näol tegemist kohase kostjaga. Kostjat tema poolt mitte avaldatud andmete

ümberlükkamiseks kohustav otsuse resolutsioon ei olla täidetav.

Maakohus ei tuvastanud, et hageja kohta avaldatud andmed oleksid ebaõiged või valed. Pärast

03.02.2014 ei olekski kostja enam saanud hagejale kahju tekitada, sest töövaidluskomisjoni

otsusega tuvastatu kohaselt ei pannud hageja toime selliseid rikkumisi, mis oleks põhjustanud

töölepingu ülesütlemist. Ministeeriumil oli õigus jääda oma varasemale seisukohale, mida ei ole

võimalik hinnata heade kommetega vastase tahtliku käitumisena ega kahju tekitamisena. Hageja

maine saab parandatud ka ilma hageja väidetud andmete ümber lükkamiseta ning käesolevas asjas

tehtav lõpplahend kõrvaldab kõik piirangud, mis siiamaani mõningal määral tekitas takistusi

hagejale tema teadmistele, võimete ja oskustele vastava töökoha otsimisel ning teadmisi ja oskusi

arvestades konkurentsivõimelise töötasu teenimisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta H. Lindpere hagi täielikult rahuldamata. Apellant palus

jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole maakohtu otsus kahju hüvitamise nõude osas, mida apellant vaidlustab, põhjendatud,

mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 109 lg-t 1

ja § 110;

2) esineb alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Töövaidluskomisjoni poolt TLS

§ 109 alusel väljamõistetud hüvitis ning hageja kahju nõue TLS § 109 järgi on kattuvad, tegemist

on sama nõudega;

3) on hageja nõue aegunud. Kohaldamisele kuulub Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVLS) § 6 lg 1, mitte TsÜS § 146 lg 1. TLS § 110 reguleerib olukorda, kus hageja/avaldaja on

esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid on jätnud esitamata TLS

§ 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise nõude või TLS §-st 71 tuleneva kasutamata puhkuse hüvitise nõude;

4) puudub vastustajal alus nõuda saamata jäänud tulu tähtajalise töölepingu lõppemiseni, sest

vastustaja ise taotles lepingu lõpetamist töövaidlusorgani poolt;

5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et TLS-s ei ole sätet, mis reguleeriks töölepingust tuleneva

kahju hüvitamist, mistõttu kohalduvad VÕS-i sätted. Apellant viitab Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-79-13 p-le 53.

5. H. Lindpere vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus piisavalt põhjendanud menetluse lõpetamise taotluse rahuldamata jätmist. Kostja

ei ole mõistnud, et nõude materiaalõiguslik alus ei ole samastatav hagi aluse ehk faktiliste

asjaoludega. Kohus ei ole kostjalt välja mõistnud hüvitist töövaidluskomisjoni poolt välja

mõistetud hüvitisega kattuvas osas;

2) on maakohus õigesti leidnud, et nõue ei ole aegunud. Kohus on õigesti kohaldanud TLS

§-le 110. Kostja argumentatsioon TLS § 110 osas lähtub ekslikust arusaamast, et hageja nõuab

sama hüvitist kaks korda;

3) ei takista lepingu lõpetamine TLS § 107 alusel kahju hüvitise väljamõistmist. Töölepingu

lõppemine oli tingitud üksnes kostja õigusvastasest tegevusest ja seda olenemata selles, et

formaalselt lõpetas töövaidluskomisjon töölepingu TLS § 107 alusel. Apellatsioonkaebuse p-des

3.20 – 3.22 toodud väited on asja lahendamise seisukohast asjakohatud.

6. H. Lindpere esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 27. veebruari 2015

otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada vaidlustatud osas hagi ning jätta menetluskulud

Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on kohtuvälised õigusabi kulud põhjendatud ja vajalikud. Tasu arvestamine koondtasuna ei

muuda ühelgi juhul kogu nõuet põhjendamatuks. Nõude täielikult rahuldamata jätmine otsuses

toodud põhjusel on alusetu ja vastuolus TsMS § 233 lg-s 1 sätestatud kohtu diskretsiooniotsusega.

Kostja käitumine kinnitab, et halduskohtusse kaebuse esitamine oli apellandi õiguste kaitseks

vajalik. Õigusabi kasutamine oli vajalik õigusliku olukorra põhjalikuks analüüsimiseks ja kostjale

kohtuvälise nõude ja kompromisslahenduse pakkumiseks. Riigiasutusel on võimalik kasutada

eelarvevahendeid mõistliku kompromissi sõlmimiseks ning selleks ei ole vältimatult vajalik

alustada kohtumenetlust. Analüüsimata on apellandi väide, et professionaalse õigusabi kasutamata

jätmine oleks lisanduva ajakulu tõttu muutnud võimatuks hagejal alternatiivse sissetuleku

leidmise, mistõttu oleks hageja saamata jäänud töötasu nõue olnud oluliselt suurem. VÕS § 128

lg 3 kohaldamise vältimatuks eelduseks ei ole kahju ärahoidmine või vähenemine, vaid see, kas

õigusabi kasutamine oli apellandi õiguste kaitseks vajalik;

2) on maakohus ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamisel eksinud. Kohus on

jätnud tõendina hindamata töövaidluskomisjoni otsuse, millega on üheselt tuvastatud, et vastustaja

poolt väidetud rikkumised olid ebaolulised, põhjustatud objektiivsetest asjaoludest ning need ei

andnud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kohus ei analüüsinud, millised andmed

vastasid tõele ja millised mitte. Nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et hageja ei

soovinud kostja laimavaid väiteid meediaväljaannetes kommenteerida. Kohus on ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 4 ning teinud Riigikohtu praktikaga vastuolus oleva järelduse, et

tegemist ei ole õige kostjaga. Meedias andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka

meediaväljaandele andmeid edastanud isiku (RKTKo nr 3-2-1-95-05, p 25). Kohus on jätnud

arvestamata hageja väitega, et hageja on taotlenud, et kostja pöörduks meediaväljaannete poole

ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse kostja kulul avaldamiseks;

3) on mittevaralise kahju nõue asjaolusid arvestades õigustatud. Hageja ei nõustu kohtu

järeldusega, et tema maine kahjustamine saab heastatud varalise kahju (saamata jäänud töötasu)

väljamõistmisega. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et kostja poolt läbiviidud

laimukampaania on olnud hagejale sügavalt emotsionaalne ja raskeid läbielamisi põhjustanud

intsident;

4) tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostja kanda. Igal juhul on

maakohus lähtunud ebaõigesti hagi hinnast ja selle tõttu leidnud vääralt, et hagi kuulus

rahuldamisele 50% ulatuses. Kohus on rahuldanud hagi 62% ulatuses.

7. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele

vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti jätnud töövaidluskomisjoni menetlusega seonduva kahju välja mõistmata,

kuivõrd hageja ei ole tõendanud, kui suure osa koondarvest moodustas tasu töövaidluskomisjoni

menetluse eest. Õige on maakohtu järeldus, et halduskohtumenetluses ei tekitanud kostjale

kohustusi

ning seega puudub alus

halduskohtumenetlusega seotud

kulude kostjalt

väljamõistmiseks. Saamata jäänud töötasu nõude väljaarvutamine ning kompromissettepaneku

tegemine ei eelda õigusabi 21 tunni ulatuses summas 3633,84 eurot;

2) on maakohus piisavalt põhjalikkusega ebaõigete andmete ümberlükkamisega seonduvat

analüüsinud ning põhjendanud. Kohus on töövaidluskomisjoni otsust tõendina hinnanud.

Töövaidluskomisjoni

otsus

ei

muuda

kehtetuks

teenistusliku

järelevalve

õiendit.

Meediaväljaannetes esitatud avaldused põhinevad teenistusliku järelevalve tulemustel. Isegi kui

kohus oleks rahuldanud hageja nõude, oleksid vastavad andmed avalikkusele endiselt

kättesaadavad kostja veebilehel;

3) on õige maakohtu järeldus selle kohta, et kostjal oli õigus jääda oma varasemale seisukohale,

mida ei ole võimalik hinnata heade kommetega vastase tahtliku käitumisena ega kahju

tekitamisena. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et töölepingu ülesütlemine on tema jaoks

sügavalt emotsionaalne ning põhjustanud raskeid läbielamisi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 27. veebruari 2015 otsus tuleb tühistada osas, milles

maakohus mõistis Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks

välja varalise kahju summas 22 725,82 eurot ja jättis H. Lindpere nõude õigusabi kulude

hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

H. Lindpere nõude varalise kahju (saamata jäänud töötasu) väljamõistmiseks rahuldamata ja

mõistab välja Eesti Vabariigilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) H. Lindpere kasuks

õigusabikulude hüvitis summas 144 eurot. Maakohtu vaidlustatud otsust tuleb muuta viiviste

väljamõistmise

osas.

Apellatsioonkaebus

kuulub

rahuldamisele

täielikult

ning

vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes

osas,

millepeale

on edasi

kaevatud.

Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi rahuldas

(mõistis välja varalise kahju summas 22 725,82 eurot). Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatakse

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.

9. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel 14. detsembril 2010 sõlmitud tööleping nr 971

(I kd tl 14-15) tähtajaga kuni 21. detsember 2015. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu

23. novembril 2013 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 alusel töökohustuste mittenõuetekohase

täitmise tõttu. Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon tegi 3. veebruaril 2014 otsuse (I kd

tl 23-28), millega tunnistas kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühiseks, lõpetas töölepingu TLS

§ 107 lg 2 alusel alates 28. novembrist 2013, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu

keskmise töötasu summas 8637,21 eurot ning viivise (otsus on jõustunud).

Hageja esitas 14. aprillil 2014 maakohtule hagi kostja vastu 1) varalise kahju (saamata jäänud

töötasu) hüvitamiseks summas 26 028,80 eurot (8. detsembri 2014 nõude täpsustus, II kd

tl 40-46); 2) mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel; 3) kostja

kohustamiseks 28.11.2013 ajalehe Postimees online veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne

Kaamera, 19.12.2013 ajalehes Äripäev ja 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud ebaõigete väidete

ümberlükkamiseks.

Maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

varalise kahju (saamata jäänud töötasu) summas 21 220,24 eurot.

10. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) on vaidlustanud apellatsioonkaebuses

maakohtu otsust osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks

varaline kahju summas 22 725 eurot (otsuse resolutsiooni punkt 2). Ringkonnakohus rahuldab

Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebuse järgmistel

põhjustel.

10.1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja kahjuhüvituse nõue, mis tuleneb saamata

jäänud töötasust kuni 31.12.2015, on aegunud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat

kolmeaastast nõude aegumistähtaega.

ITVLS § 2 kohaselt on individuaalne töövaidlus käesoleva seaduse tähenduses töölepingu alusel

tekkinud tööandja ja töötaja vaheline eraõiguslik vaidlus. ITVLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest

tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg

töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi

2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul; lg 2 alusel on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude

aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest; ning lg 3 kohaselt on töötasu

nõude esitamise tähtaeg kolm aastat.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et „Kuna sellise

tuvastushagi esitamine ei peataks töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 1 järgi, siis võiks tuvastushagi menetlemine (ilma

hüvitiste saamise nõuet esitamata) kaasa tuua hüvitisnõuete aegumise individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi (hüvitisnõuded aeguvad nelja kuu jooksul pärast

töölepingu ülesütlemist). Kolleegium selgitab, et juhul, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise

tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mitte ITVS § 6

lg-t 2, mille järgi töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on

30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest.“

Antud vaidlus hageja kahjuhüvituse nõude üle, mis tuleneb saamata jäänud töötasust kuni

31.12.2015, on ITVLS § 2 kohaselt töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vaheline

eraõiguslik vaidlus ning sellisele töölepingust tulenevale vaidlusele kohalduvad ITVLS §-s 6

sätestatud nõude esitamise tähtajad. Käesoleva juhul kohaldub ITVLS § 6 lg 1 ning hagejal oli

õigus pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse nelja kuu jooksul alates rikkumisest.

Tööleping on lõppenud alates 28. novembrist 2013, kuid hagi maakohtule on esitatud 14.04.2014,

s.o 4 kuud 17 päeva pärast seda, kui hageja sai teada oma rikutud õigustest, s.o arvestades

neljakuulist tähtaega hilinemisega. Kostja on taotlenud aegumise arvestamist (TsÜS § 143) ning

seetõttu jätab ringkonnakohus hageja nõude, mis tuleneb saamata jäänud töötasust kuni

31.12.2015, rahuldamata seoses aegumisega.

10.2. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka

Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 tehtud otsuse p 32.3, mille kohaselt TLS § 109 lg-s 1

ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul

kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. VÕS-i 7. peatükk reguleerib

kahju hüvitamist, kuid viidatud peatükis ei ole reguleeritud aegumist.

10.3. Ringkonnakohus on seisukohal ei käesoleval juhul ei kohaldu TLS §-s 110 sätestatud

aegumistähtaeg.

TLS § 110 kohaselt kui töötaja esitas õigel ajal hagi või avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, ei aegu vaidluse kestel sissenõutavaks muutuvad ja vaidluse tulemusest sõltuvad

töötaja nõuded enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi jõustumisest.

Antud juhul ei ole hageja esitatud täiendava kahjuhüvituse nõue (saamata jäänud töötasu kuni

31.12.2015) muutunud sissenõutavaks vaidluse kestel. TLS § 84 lg 1 alusel muutub töölepingu

lõppemise asjast sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega

muutub TLS § 109 lg-1 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, kui töövaidlusorgan lõpetab

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu, s.o ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral. Asjaolu, et otsus, millega töövaidlusorgan töölepingu lõpetab, jõustub pärast töölepingu

lõppemise aega, ei muuda hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aega

(Riigikohtu 10. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 18).

Ringkonnakohus leiab, et TLS § 110 kaitseb töötajat eelkõige olukorras, kus töötaja on

töövaidlusorganile esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid on jätnud

üldse esitamata TLS § 109 lg-st 2 tuleneva hüvitise nõude. Sellisel juhul ei aegu töötaja hüvitise

nõue TLS §-st 110 tulenevalt enne, kui on möödunud kolm kuud vaidluses tehtud lahendi

jõustumisest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hageja esitas töövaidluskomisjonile nõude

töölepingu ülesütlemise tühistuse tuvastamiseks ja TLS § 109 lg-st 2 tuleneva hüvitise

väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus töötaja on esitanud töövaidlusorganile

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude koos hüvitise nõudega, ei ole TLS § 110

kohaldatav.

10.4. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et käesoleval ajal

esineb alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi.

TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade poolte

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses.

Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 3. veebruaril 2014 otsus on küll tehtud samade poolte

vahel, kuid erinev on hagiese. Hageja poolt töövaidluskomisjonile ning maakohtule esitatud

hüvitise nõuded ei ole kattuvad, kuigi mõlema nõude aluseks on TLS § 109 lg 1. TLS § 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike (varaline kahju, tulevikus tekkiv varaline

kahju ja tekkinud mittevaraline kahju). Töövaidluskomisjoni 3. veebruari 2014 otsusega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu hüvitis summas 8637,21 eurot.

Hageja maakohtule esitatud nõudes varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks on

töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitisega arvestanud ning selle maha arvanud.

Lähtudes eeltoodust puudub alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi.

10.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et hagejal puudub alus nõuda saamata jäänud

tulu tähtajalise töölepingu lõppemiseni, sest hageja ise taotles lepingu lõpetamist töövaidlusorgani

poolt. Töölepingu lõpetamise nõude esitamine TLS § 109 lg-st 2 tulenevat hüvitise nõuet ei välista.

Riigikohtu lahendist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13) tuleneb, et lisaks hüvitisele tulu

eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni, on töötajal võimalik nõuda

hüvitist pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu eest.

11. H. Lindpere on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata, s.o hageja palub välja mõista kostjalt kohtuvälised

õigusabikulud summas 4033,84 eurot, mittevaraline kahju kohtu äranägemisel ning kohustada

kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed.

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning välja mõista

kostjalt hageja kasuks kohtuvälised õigusabikulud summas 144 eurot. Muus osas tuleb jätta

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

11.1. Hageja on põhjendanud kohtuväliste õigusabikulude summas 4033,84 eurot kandmist seoses

sellega, et ta sõlmis õigusabiteenuse osutamise lepingu Gaabriel Tavitsaga hageja esindamiseks

töövaidluskomisjonis (400 eurot) ning advokaadibürooga Tark Grunte Sutkiene vaidluse

kohtueelseks menetlemiseks (3633,84 eurot).

Riigikohus on 3. aprilli 2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13 p-s 11 märkinud, et õigusabikulude

hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi

kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi

tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud

kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle

teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma.

11.1.1. Arvelt nr 01/14/TR (I kd tl 40) nähtuvalt osutas G. Tavits hagejale järgmisi teenuseid:

1. Hageja

esindamine

halduskohtumenetluses

Tartu

Halduskohtus

õiendi

kehtetuks/õigusvastaseks tunnistamiseks, mis puudutab vigu EMERA juhtimisel; 2. Hageja

esindamine töövaidlusasjas kostja vastu töösuhte lõpetamise vaidluses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudub alus halduskohtumenetlusega seotud kulude

kostjalt väljamõistmiseks. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hageja kaebus kostja

28. novembri 2013 käskkirja nr 518 tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks jäeti

menetlusse võtmata. Olukorras, kus hageja poolt halduskohtule esitatud kaebus jäetakse

menetlusse võtmata, ei saa asuda seisukohale, et kaebuse esitamine oli hageja õiguste kaitseks

vajalik. Kaebuse esitamise (ning sellega kaasnevate õigusabi kulude) vajalikkust saaks jaatada

olukorras, kus halduskohus oleks kaebuse rahuldanud ja 28. novembri 2013 käskkirja nr 518

tühistanud (kostja ega kohus ei saaks edaspidi tühisele/õigusvastasele käskkirjale tugineda).

Ringkonnakohus leiab, et õigusabi kasutamine töövaidluskomisjonis esindamiseks oli vajalik.

Kuigi arvelt ei nähtu, mitu tundi töövaidluskomisjonis esindamiseks kulus ning milline oli esindaja

tunnitasu, on õige vastuapellatsioonkaebuses toodud väide, et tasu arvestamine koondtasuna ei

muuda nõuet automaatselt põhjendamatuks. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja

avalduse töövaidluskomisjonile ise (I kd tl 45-58), ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja

avalduse koostamisega seotud kulud. Samas on töövaidluskomisjoni otsusest (I kd tl 23-28)

nähtuvalt hageja esindajaks märgitud G. Tavits, kes eelduslikult esindas hagejat

töövaidluskomisjoni istungil. Õigusabikulude väljamõistmisel lähtub ringkonnakohus eeldusest,

et töövaidluskomisjoni istung ei kesta üldjuhul üle tunni ning esindaja mõistlikuks ning

põhjendatuks tunnitasuks on peetud 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuivõrd hageja näol

on tegemist füüsilise isikuga, puudub temal käibemaksu tagasisaamise võimalus.

11.1.2. Arvelt nr 1422042 (I kd tl 41) nähtuvalt osutati hagejale järgmisi teenuseid:

töövaidluskomisjoni otsuse ja teiste materjalidega tutvumine; Haridus- ja Teadusministeeriumi

vastu nõude esitamise perspektiivi hindamine; memorandumi koostamine. Arvel kajastub ka büroo

üldkulu summas 88,20 eurot. Hagiavalduses on hageja täpsustanud, et töövaidluskomisjoni ja

teiste asja materjalidega (sh järelevalve õiendi) analüüsile on kulunud 5 tundi, nõupidamisele ja

kirjavahetusele kliendiga 2 tundi, kliendilt saadud täiendavate materjalide analüüsile 1 tund,

Haridus- ja Teadusministeeriumi vastu nõude koostamisele ja perspektiivi hindamisele 3,5 tundi,

memorandumi koostamine 8,5 tundi, täiendavale tagasisidele kliendiga 1 tund, kokku 21 tundi.

Ringkonnakohus leiab, et arvel kajastatud õigusabi kasutamine ei olnud VÕS § 128 lg 3 mõttes

vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul peaks töövaidluskomisjoni ja muude asja materjalide analüüs

olema hõlmatud hagiavalduse koostamisega, millega seotud kulude hüvitamine toimub TsMS-is

sätestatud korras. Hagiavaldusest ei selgu, millise memorandumiga on tegemist. Samuti ei ole

põhjendatud mõista kostjalt välja õigusabikulud, mis seonduvad esindaja ja hageja vahelise

suhtlemisega (nõupidamine, kirjavahetus).

Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja nõude õigusabi kulude hüvitamiseks

144 euro ulatuses (120 eurot/tund x 1 tund + käibemaks 20%, s.o 24 eurot).

11.1.3. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest (s.o 14. aprillist 2014)

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Arvestades põhinõude suurust

144 eurot ning perioodi 14. aprill 2014 – 5. oktoober 2015 on viivise arvestus järgmine:

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

11,88 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0325 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue alates 14. aprillist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 78 päeva eest, 2,54 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

11,74 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0322 eurot päevas. Sellest tulenevalt

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 5,92 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), st 2015. aastal

kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 11,59 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,0318 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue

1. jaanuarist 2015 kuni 5. oktoobrini 2015, s.o 278 päeva eest, 8,84 eurot.

Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 17,30 eurot.

11.2. Hageja esitas nõude ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja seoses ebaõigete

faktiväidete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Hageja on nõudnud, et kostja esitaks järgmise avaldused:

- „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 28. novembri 2013 ajalehe Postimees online

veebilehel avaldatud artiklis „Mereakadeemia ajutiseks juhiks saab prorektor Roomet Leiger“ ja

sama kuupäeva ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldanud Heiki Lindpere suhtes ebaõigeid

faktiväiteid. Heiki Lindpere ei ole esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumile valeandmeid ega

fabritseeritud dokumente ega pannud Eesti Mereakadeemia rektorina toime hulgaliselt eelarve- ja

finantsdistsipliini rikkumisi“;

- „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 19. detsembri 2013 ajalehes Äripäev avaldatud

artiklis „Jaguarimees lasi akadeemia võlgadesse“ avaldanud ebaõigeid faktiväiteid. Haridus- ja

Teadusministeeriumi poolt Eesti Mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve alusel ei

saa kinnitada, et Heiki Lindpere Eesti Mereakadeemia rektorina oleks rikkunud talle seadusega

pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest;

- „Haridus- ja Teadusministeerium teatab, et on 4. veebruaril 2014 portaalis delfi.ee avaldatud

artiklis „Ministeerium peab maksma mereakadeemia vallandatud juhile hüvitist“ avaldanud

ebaõigeid faktiväiteid. Töövaidluskomisjoni otsusega ei tuvastatud, et Heiki Lindpere Eesti

Mereakadeemia rektorina oleks rikkunud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi

vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt või oleks esitanud Eesti Mereakadeemia tegevuse kohta

järelevalve käigus eksitavaid andmeid“.

Hagiavalduses märgitu kohaselt on hageja arvates ebaõiged faktiväited järgmised: 1) 28.11.2013

ajalehe Postimees online veebilehel ja ERR ETV saates Aktuaalne Kaamera avaldatud väide

„Haridusministeerium avastas mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus

hulgaliselt eelarve- ja finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja

fabritseeritud dokumendi“; 2) 19.12.2013 ajalehes Äripäev avaldatud väide: „Rektor pole täitnud

talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka

kasutamise eest“; 3) 04.02.2014 portaalis delfi.ee avaldatud väide: „Ministeeriumi teatel polnud

Lindpere täitnud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja

otstarbekalt ning esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“.

Hageja taotleb ebaõigete andmete ümberlükkamist kostja poolt (VÕS § 1047 lg 4) ning samuti

mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS § 134 lg 2).

11.2.1. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud faktiväited ei ole käsitletavad ebaõigetena ning

seetõttu on maakohus jätnud õigesti nõude rahuldamata.

VÕS § 1047 lg 2 kohaselt teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu

avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab

tegelikkusele.

Antud juhul on kostja tõendanud, et tema poolt hageja suhtes avaldatud asjaolu vastab

tegelikkusele ning seetõttu ei ole asjaolu avaldamine õigusvastane. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktides 69-72. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid. Hageja poolt viidatud faktiväited, et „Haridusministeerium

avastas mereakadeemias läbi viidud teenistusliku järelevalve käigus hulgaliselt eelarve- ja

finantsdistsipliini rikkumisi. Muu hulgas esitas akadeemia valeandmeid ja fabritseeritud

dokumendi“, „Rektor pole täitnud talle seadusega pandud kohustust kanda vastutust rahaliste

vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest“, „Ministeeriumi teatel polnud Lindpere

täitnud talle seadusega pandud kohustust kasutada rahalisi vahendeid õiguspäraselt ja otstarbekalt

ning esitas akadeemia tegevuse kohta järelevalve käigus eksitavaid andmeid“, on tõendatud

õiendiga teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta Eesti Mereakadeemias (I kd tl 85-97;

kinnitatud haridus- ja teadusministri 28. novembri 2013 käskkirjaga nr 518, I kd tl 84). Hageja on

esitanud

küll

halduskohtule

kaebuse

haridus-

ja

teadusministri

käskkirja

nr

tühiseks/õigusvastaseks tunnistamiseks, kuid kaebust ei võetud menetlusse ning haridus- ja

teadusministri 28. novembri 2013 käskkiri nr 518 on kehtiv haldusakt.

Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

muuda

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamine

töövaidluskomisjoni 3. veebruari 2014 otsuses õiendis teenistusliku järelevalve läbiviimise kohta

toodud järeldusi ebaõigeteks, s.o ainuüksi hageja kasuks tehtud töövaidluskomisjoni otsus ei anna

alust asuda seisukohale, et kostja poolt esitatud faktiväited on ebaõiged. Töövaidluskomisjoni

ülesandeks ei olnud õiendis toodud järelduste hindamine, vaid küsimuse lahendamine, kas

töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt oli õigustatud. Töövaidluskomisjon tuvastas

seejuures hageja enda poolt antud selgituste põhjal, et osa ülesütlemisavalduses esitatust vastas ka

tegelikkusele (Eesti Mereakadeemia 2013. a majandamiskulud ületasid kostja poolt eraldatuid,

kuid objektiivsetel põhjustel, sh ka kostja poolt antud korralduste täitmiseks; täpselt ei järgitud

kostja kehtestatud eelarve täitmist ning Eesti Mereakadeemia põhimäärusega ettenähtud

õppejõudude koosseisu kinnitamise korda, esines personalivahendite ülekulutamist jne).

Siinkohal on maakohus õigesti asunud seisukohale, et faktiväidete õigsust ei tõenda Riigikontrolli

20.06.2014 märgukiri Haridus- ja Teadusministeeriumile (I kd tl 176-179). Iseenesest asjaolu, et

märgukiri on koostatud pärast kostja poolt meediaväljaannetes hageja kohta andmete avaldamist

ei välista võimalust sellega faktiväidete õigsust tõendada. Samas aga ei selgu märgukirjast, kas

Eesti Mereakadeemias avastatud puudused (p-d 10, 11) on perioodist, mil hageja oli rektor.

Kuna hageja nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks tuleb jätta rahuldamata, siis jääb

rahuldamata ka hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks.

11.2.2. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagi on esitatud ebaõige isiku

vastu. VÕS § 1047 lg-s 4 nähakse ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus, sõltumata

andmete avaldamise õigusvastasusest. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete

kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele

andmed teatavaks. Meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka

meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Kuigi viimane ei ole nt ajaleheartikli avaldaja, saab ta

olla andmete muus vormis avaldaja. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes

meediaettevõtjat. Osundatud sätetest ei tulene, et isik, kes avaldas ebaõigeid andmeid

meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel (Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 25). Arvestades ajalehe Postimees online veebilehel avaldatud artikli

(I kd tl 17), ajalehes Äripäev avaldatud artikli (I kd tl 19-20), portaalis delfi.ee avaldatud artikli

(I kd tl 21-22) ning ETV saate vastava lõigu sisu tuleb asuda seisukohale, et antud juhul on kostja

andmete meediaväljaandes avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg 4 mõttes.

11.2.3. Ebaõige on maakohtu järeldus ka selle kohta, et kostjat tema poolt mitte avaldatud andmete

ümberlükkamiseks kohustav otsuse resolutsioon ei ole täidetav. Meediaväljaandes avaldatud

andmete ümberlükkamise nõude esitamisel muu kui meediaväljaande väljaandja vastu võib hageja

lg 4 alusel nõuda, et kostja esitaks meediaväljaandele avalduse, milles teatab, et tema avaldatud

andmed ei vasta tegelikkusele (Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05,

p 30). Vastavasisulise nõude on hageja ka esitanud (8. detsembri 2014 nõude täpsustus, II kd

tl 40-46).

12. Hagi jääb suuremas ulatuses rahuldamata (hageja nõuded olid järgmised: nõue varalise kahju

hüvitamiseks 26 029,80 + 4033,83 eurot, nõue ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ning

nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel; neist rahuldab

ringkonnakohus varalise kahju hüvitamise nõude 144 euro ulatuses) ning seetõttu jätab

ringkonnakohus menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel H. Lindpere kanda.

Arvestades apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jäävad

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel samuti H. Lindpere kanda.

13. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kuivõrd kostja ei ole käibemaksukohustuslane, on ta õigustatud nõudma hagejalt menetluskuludelt

arvestatud käibemaksu.

Maakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks kokku 8641,20 eurot

(II kd tl 89-92 ja tl 122-125). Hageja vaidles kostja avaldusele vastu (II kd tl 135-136).

Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arvetelt nr 20140572 (II kd tl 93) ja

nr 20140636 (II kd tl 95) ei nähtu kostja lepingulise esindaja tunnitasu. Jagades arvetel märgitud

õigusabi kulu tööde kirjelduses märgitud töötundide arvuga, on tunnitasuks 143,98 eurot ja

142,90 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud arvetelt nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja

tunnitasuks 150 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu

142,90 – 150 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuga 171,48 eurot – 180 eurot) ei ole

põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et põhjendatud ja vajalik tunnitasu on 120 eurot ilma

käibemaksuta (koos käibemaksuga seega 144 eurot) (vt Riigikohtu 13. novembri 2013 määruse

nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega loeb ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja

vajalikuks tunnitasuks 120 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuta 144 eurot).

13.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka

vastust nõudva dokumendiga tutvumist ja selle analüüsimist. Menetlusdokumendi koostamine

peaks hõlmama ka vastavasisulise Riigikohtu praktikaga tutvumist ja nõupidamist kliendiga.

Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140572 (II kd tl 93) seotud tööde

kirjelduses (II kd tl 94) kajastatud ajakulu 4,3 tundi (s.o tutvumine hagimaterjalidega 2 tundi +

Riigikohtu lahendi analüüs ja vastaspoole hagiavalduse analüüs 1 tund + Riigikohtu praktika

analüüs ja kohalduva õiguse analüüs 1 tund + ülevaade kliendile hagiavalduse perspektiivikuse

kohta 0,3 tundi). Arve nr 201405 on seotud kostja vastuse koostamisega. Arvestades kostja vastuse

(I kd tl 70-82) mahtu ning keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatuks ajakuluks 9 tundi (13,3 –

4,3). Kostja põhjendatud õigusabikuluks on seega 1296 eurot (s.o 9 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

13.2. Eespooltoodud põhjustel ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140636 (II kd, tl 95) seotud

tööde kirjelduses (II kd tl 96) kajastatud ajakulu 1,9 tundi (tutvumine H. Lindpere 16.06.2014

seisukohtadega 1 tund + hageja seisukohtadega kostja vastusele tutvumine, analüüs 0,4 tundi +

Riigikohtu praktika täiendav analüüs 0,5 tundi). Arvestades kostja menetlusdokumendi (I kd

tl 163-169) mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 4,3 tundi (6,2 tundi –

1,9 tundi). Kostja põhjendatud kuluks on seega 619,2 eurot (s.o 4,3 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

Ringkonnakohus märgib, et vajalikuks ja põhjendatud kuluks ei ole võimalike täiendavate tõendite

analüüs. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20140827 (II kd tl 97) seotud

tööde kirjelduses (II kd tl 98) kajastatud ajakulu 0,8 tundi. Ülejäänud tööde kirjelduses kajastatud

ajakulu (2 tundi) on ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Kostja põhjendatud õigusabikuluks on

seega 288 eurot (s.o 2 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

13.3. Ringkonnakohus leiab, et arvega nr 20140942 (II kd tl 99) seotud tööde kirjelduses (II kd

tl 100) kajastatud ajakulu on põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 144 eurot

(s.o 1 tund x 120 eurot/tund x 1,2).

13.4. Ringkonnakohus märgib, et menetlusdokumendiga tutvumine sellele vastust koostamata ei

ole eraldiseisev toiming, millega seonduvate kulude hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. Sellest

tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks arvega nr 20141059 (II kd tl 101) seotud tööde kirjelduses

(II kd, tl 102) kajastatud ajakulu 2 tundi (hageja 15.10.2014 seisukoha analüüs).

13.5. Seoses arvega nr 20141126 (II kd tl 103) ja sellega seotud tööde kirjeldusega (II kd tl 104)

märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud kuluks ei saa pidada kliendile eelistungist

kokkuvõtte koostamise ajakulu 0,3 tundi ning eelistungi protokolli analüüsi ajakulu 0,8 tundi.

Riigikohtu 12. juuni 2013 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei ole menetluskuluks

esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Ettevalmistuseks kulunud aeg 2 tundi, esindus istungil

2 tundi (protokollist nähtuvalt algas eelistung kl 11.00 ja lõppes kl 13.05) ja seisukohtade

ettevalmistus 2 tundi on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on

seega 864 eurot (s.o 6 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

13.6. Seoses arvega nr 20141236 (II kd tl 105) ja sellega seotud tööde kirjeldusega (II kd tl 106)

märgib ringkonnakohus järgmist. Eespool toodud põhjustel ei saa pidada põhjendatuks ajakuluks

2,5 tundi (hageja 08.12.2014 seisukohtade ja tõendite analüüs 2 tundi + tutvumine hageja

30.12.2014 seisukohaga). Kostja 30. detsembri 2014 menetlusdokumendi (II kd tl 77) mahtu ja

keerukust arvestades loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Kostja 8. detsembri

2014 menetlusdokumendi (II kd tl 34-37) mahtu ja keerukust arvestades on ajakulu 2,5 tundi

põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 576 eurot (s.o 4 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

13.7. Kostja on esitanud ka kohtuistungil esindamisega seotud menetluskulude nimekirja (II kd

tl 122-125). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ei ole põhjendatud ja vajalik

kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11. novembri 2014 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14,

p 12). Menetluskuluks ei ole ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (Riigikohtu 12. juuni

2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Kuigi avalduses on märgitud, et esindaja reisiaeg

istungile sisaldab ka reisikulusid, on artikli ühikuks märgitud „h“ ning sellest ei nähtu, millised

reisikulud oli. Kuivõrd kohtuistungi protokollist nähtuvalt (II kd tl 107-113) algas istung kl 11.00

ja lõppes kl 13.51, on istungil esindamise ajakulu 3 tundi põhjendatud. Istungi ettevalmistuse

põhjendatud ajakuluks loeb ringkonnakohus 2 tundi. Kostja põhjendatud kuluks on seega 720

eurot (s.o 5 tundi x 120 eurot/tund x 1,2).

Kokku on kostja põhjendatud menetluskuludeks maakohtus 4507,20 eurot (s.o 1296 + 619,2 + 288

+ 144 + 864 + 576 + 720).

14. Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks 3210 eurot.

Hageja vaidles kostja avaldusele vastu.

Avaldusele lisatud arvetest nähtuvalt varieerub kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120,37 eurost

kuni 150 euroni (ilma käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku tunnitasu

juures jääb ringkonnakohus p-s 13 väljendatud seisukoha juurde, lugedes selleks 120 eurot/tunnis

(koos käibemaksuga 144 eurot).

Ringkonnakohus märgib, et arvega nr 20150134 seotud tööde kirjelduses kajastatud toimingud

(tutvumine maakohtu istungi protokolliga, seisukoht hageja menetluskulude osas, tutvumine

hageja vastuväidetega menetluskulude avalduse osas) ei ole põhjendatud ja vajalikuks kuluks

TsMS § 175 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse koostamine peaks hõlmama ka

vaidlustatud otsusega tutvumist ja selle analüüsi, samuti regulatsiooni praktika analüüsi.

Menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka suhtlemist kliendiga (kokkuvõtte koostamine

kliendile apellatsioonkaebuse esitamise tulemuslikkuse osas). Sellest tulenevalt ei saa pidada

põhjendatud arvega nr 20150211 seotud tööde kirjelduses kajastatud ajakulu 2,9 tundi (Viru

Maakohtu otsuse analüüs 2 tundi + kokkuvõte kliendile 0,4 tundi + regulatsiooni praktika analüüs

0,5 tundi). Arvestades apellatsioonkaebuse (III kd tl 2-10) mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus

põhjendatud ajakuluks 6 tundi. Kostja põhjendatud kuluks on seega 864 eurot (s.o 6 tundi x 120

eurot/tund x 1,2).

Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka vastust

nõudva dokumendiga tutvumist ja selle analüüsi. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks

arvel nr 20150315 kajastatud kulu (tööde kirjeldusest nähtuvalt vastuapellatsioonkaebuse analüüs

1,5 tundi).

Seoses arve nr 20150376 ja sellega seotud tööde kirjeldusega märgib ringkonnakohus järgmist.

Menetlusdokumendiga tutvumine sellele vastust koostamata ei ole eraldiseisev toiming, millega

seonduvate kulude hüvitamist saaks vastaspoolelt nõuda. Sellest tulenevalt ei saa pidada

põhjendatud

kuluks

hageja

vastuse

analüüsi

kostja

apellatsioonkaebusele.

Vastuapellatsioonkaebuse vastuse (III kd, tl 31-33) mahtu ja keerukust arvestades on ajakulu

3,5 tundi põhjendatud. Kostja põhjendatud kuluks on seega 504 eurot (s.o 3,5 tundi x 120

eurot/tund x 1,2).

Menetluskulude avalduse koostamisega seoses kordab ringkonnakohus oma seisukohta, mille

kohaselt ei ole antud kulu põhjendatud ja vajaliku kulu TsMS § 175 mõttes.

Kokku on kostja põhjendatud menetluskuludeks ringkonnakohtus 1368 eurot (864 + 504).

15. Eeltoodu alusel tuleb mõista H. Lindperelt Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi

kaudu) kasuks menetluskulude katteks kokku 5875,20 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson