3-13-2185/121 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2185 (liidetud haldusasi)

Haldusasi

R.V.u

kaebus

Põllumajandusameti

20.06.2013

ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16.09.2013 vaideotsuse

nr 1-2/15 tühistamiseks ja

E.L.i kaebus Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutuse

nr

HA-018-02/2013

ja

25.09.2013

vaideotsuse

nr 1-2/20 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja 1 – R.V.

Kaebuse esitaja 2 – E.L.

Kaebajate esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Vastustaja: Põllumajandusamet

Esindaja: vandeadvokaat Jaanus Tehver

Kaasatud haldusorgan: Viimsi vald

Esindajad: Gunnar Kender, Alar Mik ja Taavi Valgmäe

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 27.08.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.V.u kaebus Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutus nr HA-018-01/2013

ja 16.09.2013 vaideotsus nr 1-2/15 tühistamiseks rahuldamata.

2. Jätta E.L.i kaebus Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutuse nr HA-018-02/2013

ja 25.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/20 tühistamiseks rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus seaduses sätestatud korras menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.V. esitas 16.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 20.06.2013

ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/15 tühistamiseks (haldusasi

nr 3-13-2185).

2. E.L. esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 20.06.2013

ettekirjutuse

nr

HA-018-02/2013

ja

25.09.2013

vaideotsuse

nr 1-2/20 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-70032).

3. 08.09.2014 määrusega otsustas kohus haldusasja nr 3-13-70032 liita haldusasjaga nr 3-13-

2185. Haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-13-2185. Sama määrusega peatas kohus liidetud

haldusasja nr 3-13-2185 menetluse kuni 15.05.2015.

Haldusasjas toimusid kohtuistungid 22.05.2014, 25.08.2014 ja 27.08.2015.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebajad paluvad vaidlustatud ettekirjutused ja vaideotsused tühistada alljärgnevatel

põhjustel.

4.1. Kaebaja R.V. märgib faktiliste asjaolude osas järgmist.

4.1.1. Kaebaja R.V. on xxxxxxxxxxx, Viimsi vald asuva kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxx)

omanik. Kinnistusraamatust nähtuvalt ei ole kinnistuga seoses alates selle esmakinnistamisest

11.09.2000 sellele mingeid kitsendusi ja/või servituute seatud (II tl 17). Samuti puuduvad

kehtivas detailplaneeringus viited maaparandussüsteemile ja/või selle olemasolule kaebaja

kinnistul.

4.1.2. Oktoobris 2002 paigaldas R.V. kinnistuga piirnevasse olemasolevasse kraavi

kaldavajumiste vältimiseks ja vee äravoolu tagamiseks kaks 600 mm siseläbimõõduga truupi.

Viimsi Vallavalitsuse saatis kaebajale 09.04.2010 kirja, mille kohaselt (II tl 17 pöördel) tuleb

loodusliku sademevee üleujutuste vältimiseks kas sissevajunud kallastega kraaviosad taastada

või paigaldada kraavi vähemalt 300 mm läbimõõduga torud. R.V. paigaldas kraavi 600 mm

siseläbimõõduga torud.

4.1.3. Juunis 2012 teavitas PMA e- kirja teel R.V.ut kokkusaamise soovist. PMA esindaja sõnul

paikneb kaebaja kinnistul maaparandussüsteemi eesvool, millele paigaldatud truubid

väidetavalt takistavad vee voolamist. Tegemist olevat omavolilise ehitamisega.

4.1.4. 28.06.2012 andis PMA R.V.ule võimaluse esitada oma seisukohad ettekirjutuse projektile

hiljemalt 11.07.2012, mida kaebaja samaks kuupäevaks kirjalikult ka tegi (II tl 22 pöördel-23).

Mingit ettekirjutust kaebajale pärast seisukohtade edastamist ei vormistatud.

4.1.5. 04.06.2013 e- kirjaga (II tl 22) teavitas PMA Harju osakonna juhataja Sulev Taul R.V.ut,

et seoses sellega, et kuna 2012 PMA poolt algatatud järelevalve toiming on ajaliselt aegunud,

soovib PMA uuesti algatada järelevalvet kinnistul (xxxxxxxxxxx) asetsevate truupide suhtes.

4.1.6. 20.06.2013 kl 16:45 saadetud e- kirjaga edastas PMA kaebajale PMA ettekirjutuse eelnõu

(II tl 22 pöördel - 23), milles palus esitada omapoolsed arvamused ja vastuväited eelnõu suhtes

hiljemalt 25.06.2013 kella 10:00-ks, vastasel korral loeb PMA, et vastuväited puuduvad. R.V.

edastas oma seisukohad nõutud tähtajaks, selgitades põhjalikult, miks ta leiab, et ettekirjutuse

tegemine esitatud kujul oleks õigusvastane. R.V. palus 25.06.2013 kl 9:51 saadetud kaaskirjas

(II 24 pöördel - 26) selgitusi põhjalikult ja terviklikult kaaluda ning osundas, et selgituste

nõudmine nädalavahetusele ja riiklikele pühadele langeval ajal on haldusmenetluse kontekstis

ebamõistlik.

4.1.7. PMA mitte ühtki esitatud vastuväidet ettekirjutuse koostamisel ei arvestanud.

4.1.8. 20.06.2013 tegi PMA kaebajale ettekirjutuse (kaebaja poolt kätte saadud 29.06.2013

tähtkirjaga), mille kohaselt PMA tuvastas, et kaebaja kinnistuga piirnevasse kraavi kahe

truubitoru paigaldamisega on kaebaja rikkunud Maaparandusseaduse nõudeid, kuna

maaparandussüsteemi eesvoolu truupide paigaldamiseks puudub ehitusluba ja ehitusprojekt.

Truupide paigaldamine takistab PMA hinnangul veevoolu vaba kulgemist ja põhjustab

naabermaade ja – keldrite märjaksjäämist. Sellest tulenevalt on PMA kohustanud kaebajat

likvideerima maaparandussüsteemi (nr 4031340200010, ehitise kood 001) eesvoolule

xxxxxxxxx kinnistul ebaseaduslikult rajatud truubid pikkusega 12 ja 6 m (II tl 26 pöördel-27

pöördel).

4.2. Kaebaja E.L. selgitab faktiliste asjaolude osas järgmist:

4.2.1. E.L. on xxxxxxxxxxx, Viimsi vald asuva kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxx) omanik.

Kinnistusraamatust nähtuvalt ei ole kinnistuga seoses alates selle esmakinnistamisest

03.05.2000 sellele mingeid kitsendusi ja/või servituute seatud. Samuti puuduvad kehtivas

detailplaneeringus viited maaparandussüsteemile ja/või selle olemasolule kaebaja kinnistul.

Viimsi vallavalitsus väljastas 27.06.2000 kaebajale ehitusloa, mille alusel ehitas kaebajale

kinnistule elamu.

4.2.2. 2003.a. kevadel (maikuus) paigaldas E.L. kinnistuga piirnevasse olemasolevasse kraavi

kaldavajumiste vältimiseks ja vee äravoolu tagamiseks kaks 600 mm siseläbimõõduga truupi.

2010 kiitis Viimsi valla Kommunaal- ja heakorraamet nimetatud tegevuse heaks ja kaebaja

tegevuses minetusi ei näinud. Viimsi vallavalitsuse 09.04.2010 kirja (I tl 19 pöördel) kohaselt

tuleb loodusliku sademevee üleujutuste vältimiseks kas sissevajunud kallastega kraaviosad

taastada või paigaldada kraavi vähemalt 300 mm läbimõõduga torud. Kaebaja paigaldas kraavi

600 mm siseläbimõõduga torud, ehk siis kaks korda minimaalsest suuremad.

4.2.3. 11.06.2012 saatis PMA E.L.ile kirja, mille kohaselt paikneb kaebaja kinnistul

maaparandussüsteemi eesvool, millele on omavoliliselt ehitatud truup. Tegemist olevat

omavolilise ehitamisega, kuna maaparandussüsteemi ehitamiseks peab olema PMA ehitusluba.

E.L.i ähvardati ettekirjutuse tegemisega ja paluti koheselt ühendust võtta PMA-ga.

4.2.4. 06.07.2012 koostas PMA maaparanduse üldkontrollakti nr HA-018-07/2012-07-10 (I tl

20 pöördel), milles oli märgitud, et kaebaja kinnistul asetsevale maaparandussüsteemi

eesvoolule on omavoliliselt rajatud truubid 2 tk läbimõõduga 60 cm. Truubid on ehitanud

krundi omanik. Vaatamata üldkontrolliaktis märgitud eksitavale viitele ettekirjutust kohapeal ei

vormistatud.

4.2.5. 10.07.2012 esitas kaebaja omapoolsed selgitused üldkontrollaktile (I tl 21-23). E.L.

selgitas, et tema kinnistul maaparandussüsteemi ega selle eesvoolu ei paikne, seda pole kantud

kinnistu katastriplaanile ega piiriprotokolli, selle olemasolu ei nähtu xxxxxxxxx

projekteerimistingimustest ega ehitusprojektist, tema kinnistule ei ole mingeid kitsendusi

seatud. Järelevalve objektiks saaks olla kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxx, mitte aga E.L.i

kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxx. Kaebaja osundas ka asjaolule, et tegelik

maaparandussüsteem on ebaseaduslikult pinnasega täidetud ja juhitud väljapoole kinnistu piire.

Mingit ettekirjutust E.L.ile pärast seisukohtade edastamist ei vormistatud.

4.2.6. 08.10.2012 (s.o ligi 3 kuud pärast selgituste saamist) teavitas PMA e- kirjaga (I tl 23

pöördel) E.L.i, et on tutvunud E.L.i arvamuste ja vastuväidetega. Kirjas uurib PMA, kas E.L.

on truubid vahepeal likvideerinud. Omapoolset sisulist vastust e-kiri ei sisalda.

4.2.7. 16.10.2012 kirjaga (I tl 24) edastas PMA sisulise vastuse, milles teatab, et ta ei nõustu

E.L.i seisukohtadega. PMA teatab mh seda, et Eesvoolu (K-1) ei saa pidada looduslikuks kuna

on rajatud 1968 a. Pirita Aiandussovhoosi Haabneeme kuivendusprojektiga (tööprojekt nr. A-

6025). Järgnevalt toimus E.L.i ja PMA vahel kirjavahetus, milles E.L. soovis saada täiendavaid

selgitusi ja millele PMA ka vastab, kuid jääb oma seisukohtadele kindlaks (I tl 24 pöördel-34

pöördel). Lisaks on samal teemal 05.03.2013 toimunud koosolek Põllumajandusametis koos

Viimsi Vallavalitsuse esindajatega (I tl 35-36), kuid protokollist nähtuvalt on asjaosalised

õiguslikes küsimustes jätkuvalt eri meelt.

4.2.8. 04.06.2013 edastab PMA E.L.ile e- kirja (I tl 37), milles teatab, et kuna 05.03.2013

koosolemisest ei järgnenud naabrite vahelist kokkulepet, siis peab PMA uuesti algatama

järelevalvetoimingud. PMA märgib, et 2012 algatatud järelevalve toiming on pikale veninud ja

ei vasta enam järelevalvetoimingu ajaks ettenähtud ajanõuetele. Sellega seoses soovib PMA

tulla E.L.i kinnistule 11.06.2013.a. E.L. vastas e- kirjaga (I tl 37), et tema ei ole

maaparandussüsteemi omanik ja järelevalve pole vajalik. Elamumaadelt sadevete

ärajuhtimisega tegeleb kooskõlas ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusega kohalik

omavalitsus, mistõttu palub E.L. selles osas pöörduda Viimsi Vallavalitsusse.

4.2.9. 20.06.2013 kirjaga (I tl 37 pöördel) edastas PMA kaebajale 11.06.2013 kohapeal

koostatud uue maaparanduse üldkontrollakti ja PMA ettekirjutuse eelnõu (I tl 38-39), milles

palus esitada omapoolsed arvamused ja vastuväited eelnõu suhtes hiljemalt 25.06.2013 kella

10 :00-ks, vastasel korral loeb PMA, et vastuväited puuduvad. E.L. edastas oma seisukohad

nõutud tähtajaks (I tl 39 pöördel- 41).

4.2.10. PMA ei arvestanud ühtki esitatud vastuväidet ettekirjutuse koostamisel.

4.2.11. 20.06.2013 tegi PMA E.L.ile ettekirjutuse (kaebaja poolt kätte saadud 15.07.2013

tähtkirjaga), mille kohaselt PMA tuvastas, et E.L.i kinnistuga piirnevasse kraavi kahe truubitoru

paigaldamisega on E.L. rikkunud Maaparandusseaduse nõudeid, kuna maaparandussüsteemi

eesvoolu truupide paigaldamiseks puudub ehitusluba ja ehitusprojekt. Truupide paigaldamine

takistab PMA hinnangul veevoolu vaba kulgemist ja põhjustab naabermaade ja – keldrite

märjaksjäämist.

Sellest

tulenevalt

on

PMA

kohustanud

E.L.i

likvideerima

maaparandussüsteemi (nr 4031340200010, ehitise kood 001) eesvoolule xxxxxxxx kinnistul

ebaseaduslikult rajatud truubid pikkusega 12 ja 3, 5 m (I tl 42-43).

4.3. Kaebuse esitajad leiavad, et ettekirjutused tuleb tühistada ja põhjendavad seda järgnevalt:

4.3.1. Kaebajate arvates puudusid haldusmenetluse uuendamise alused. PMA varasem

tegevusetus ei õigusta uue haldusmenetluse alustamist ega vasta hea halduse tavale.

Praegusel juhul teostas PMA samad järelevalvetoimingud juunis 2012, kuid mingit ettekirjutust

nimetatud toimingute järgselt ei koostatud ja/või kaebajatele teatavaks ei tehtud. Kaebajate

arvates ei tulene seadusest võimalust teha ettekirjutus olukorras, kus järelevalvetoimingust on

möödunud rohkem kui 10 päeva (Maaparandusseaduse (MPS) § 69 lg 2). Avaliku õiguse

üldpõhimõtete kohaselt tohib haldusorgan oma tegevuses juhinduda vaid seadusega ja selle

alusel vastu võetud õigusaktidega lubatud reeglitest. Seega minetas PMA õiguse teha

ettekirjutus seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

HMS § 44 lg 1 p 1-4 sätestavad ammendavad alused menetluse uuendamiseks. Nendeks

alusteks on mõne senise taotluse esitaja õigusi piirava faktilise asjaolu äralangemine, uute

oluliste seni teadmata tõendite ilmnemine, jõustunud kohtuotsusega tuvastatud pettuse või muu

õigusvastase mõjutamise või kuriteo toimepanemine, jõustunud kohtuotsusega varasema

kohtuotsuse tühistamine, millel haldusakt põhines. Praeguses asjas ei esine mitte ühtki

nimetatud alust. Faktiline olukord kinnistul ja sellega piirneval maa- alal aastal 2012 ei erine

vähimalgi määral olukorrast 2013. aastal. Õiguslik olukord ei ole muutunud, kuivõrd PMA

viitab jätkuvalt samadele MPS-i sätetele. Seega on uue haldusmenetluse algatamine ja

ettekirjutuse tegemine ainuüksi sel põhjusel õigusvastane.

Lisaks tuleneb HMS § 44 lg 1, et menetluse uuendamine saaks toimuda vaid menetlusosalise

taotlusel, mitte haldusorgani omal initsiatiivil temale sobival ajahetkel. Menetlusosalise mõiste

sisaldub HMS § 11 lg 1 p 1-4. Antud juhul kaebaja menetluse uuendamist taotlenud ei ole,

mistõttu on PMA käitumine ka sel põhjusel õigusvastane.

Kaebajad osundavad täiendavalt, et tegelikult ignoreeris PMA ka 2013. aastal seaduses

imperatiivselt sätestatud 10 tööpäevast ettekirjutuse tegemise tähtaega. Ettekirjutusest

nähtuvalt toimus kontroll kaebajate kinnistutel 11.06.2013. Ettekirjutused on tähtkirjaga

kaebajatele saadetud 27.06.2013 tähtkirjaga, seega 1 tööpäev tähtajast hiljem (viimane tähtaeg

oleks olnud 26.06.2013). Vaideotsustes on PMA seda asjaolu ka möönnud, kuid pidanud seda

vähetähtsaks rikkumiseks, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Kaebajad leiavad, et seaduses

imperatiivselt sätestatud tähtaja rikkumise korral ei saa haldusorgan tema pädevusse antud

sanktsioone enam rakendada (õigust lõpetav tähtaeg).

Lisaks on rõhutavad kaebajad, et põhiseaduse § 10 tulenevalt kuuluvad demokraatliku

õigusriigi põhimõtete hulka ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest

tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes

on hakanud oma õigust realiseerima (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2000 lahend nr 3-

3-1-30-00,

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegiumi

02.12.2004

lahend

nr 3-4-1-20-04). Riigikohus on ka rõhutanud, et usalduse kaitse seisukohalt ei tohi anda isikule

negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju (Riigikohtu lahend haldusasjas nr

3-3-1-17-03, p 20). Lähtudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest on taotluse

esitanud isikul õigus mõistlikule ootusele, et talle garanteeritakse õigus, mida seadus lubas talle

taotluse esitamise hetkel (vt RK lahend haldusasjas nr 3-3-1-30-00, p 3).

Olukorras, kus PMA viis 2012 läbi järelevalvetoimingud, kuid sellele ei järgnenud mingit

ettekirjutust, võisid kaebajad mõistlikult aru saada ja järeldada, et nemad minetusi toime

pannud ei ole ning õigusvastast käitumist ei tuvastanud ka haldusorgan. Sellise järelduseni

jõuaks iga mõistlik järelevalve subjekt. Kaebajatele jääb seega ka arusaamatuks, millel põhineb

PMA samade faktiliste asjaolude pinnalt tehtud õigusliku käsitluse muutus, kuivõrd PMA ei ole

esitanud mingeid objektiivseid põhjusi, mis takistas teda järelevalvemenetlust varasemalt läbi

viimast ja ettekirjutust tegemast, kui tegemist olevat ilmse rikkumisega. Kaebajatel oli seega

tekkinud kindel veendumus, et nemad õigusvastaselt käitunud ei ole. Torud paigaldati juba ligi

10 aastat tagasi ning selle aja vältel PMA truubitorude vastu mingit huvi ei tundnud.

Vaideotsustest nähtuv argument, et tegelikult uut haldusmenetlust ei algatatud, vaid selle asemel

toimus „tegeliku olukorra veelkordne kontroll“ on otseses vastuolus PMA enda 04.06.2013 e-

kirjas PMA juhataja väljendatud seisukohaga, et eelmine haldusmenetlus on aegunud ning

soovitakse algatada uut järelevalvemenetlust. Samuti ei ole seisukoht veenev ning on ka

sisulises mõttes väär, kuna vaidlusalused truubid on faktiliselt paigaldatud juba 2003 ning

tegelik olukord oli nii 2003, 2012 kui ka 2013 endiselt samasugune. Lisaks ei asenda see

argument seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust.

4.3.2. Kaebajad leiavad, et MPS jõustus 01.07.2003 ega oma tagasiulatuvat jõudu. PMA

viidatud kohustusi truubitorude paigaldamise hetkel ei eksisteerinud. MPS ei ole praegusel

juhul üldse rakendatav. PMA ettekirjutuse kohaselt on kaebaja kahe truubitoru paigaldamisega

rikkunud Maaparandusseaduse (MPS) § 5 lg 1, § 6 lg 1 ja § 19 p 1 ja 2 nõudeid.

Esiteks rõhutavad kaebajad, et Maaparandusseadus võeti vastu 22.01.2003 ning see jõustus

01.07.2003, osaliselt 01.07.2004. Praegusel juhul on kaebaja R.V. vaidlusalused truubitorud

paigaldanud 2002 oktoobris ja kaebaja E.L. 2003 kevadel enne seaduse vastuvõtmist ja

jõustumist. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt ei oma ükski seadus tagasiulatuvat jõudu.

Põhiseaduse § 108 kohaselt saaks kehtiv ja täitmiseks kohustuslik olla üksnes kehtivalt Riigi

Teatajas avaldatud seadus. Seega ei saanud kaebajad juba põhimõtteliselt lähtuda oma

tegevuses MPS-i nõuetest ainuüksi seetõttu, et nimetatud seadust ei eksisteerinud truubi

ehitamise ajal, mistõttu on PMA tuginemine MPS-ile põhjendamatu.

Haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt tuleb isiku õigusvastast tegevust kontrollida teo

toimepanemise aja seisuga. Analoogne põhimõte kehtib ka näiteks karistusõiguses. See on ka

igati loogiline, sest isikult ei saa nõuda teatud viisil käitumist või kohustuste täitmist, mis

tekivad alles tulevikus teadmata ajahetkel uute seaduste vastuvõtmisega.

Teiseks leiavad kaebajad, et 01.07.2003 jõustunud MPS rakendussätted välistavad otseselt ka

ise seadusest tulenevate nõuete kohaldumise olemasolevatele maaparandussüsteemidele.

Nimelt sätestab MPS § 77 lg 1, et enne käesoleva seaduse jõustumist ehitatud

maaparandussüsteem ei pea vastama käesolevas seaduses maaparandussüsteemile esitatavatele

nõuetele (see on ka eluliselt loogiline, sest on mõeldamatu kõikide ajalooliselt Eestis ehitatud

maaparandussüsteemide suhtes kaasaegsete nõuete tagamine tagasiulatuvalt), kuid selle

eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust. Maaparandussüsteemide registri

andmetel (I tl 60, II tl 45 pöördel) on maaparandussüsteem kasutusele võetud 1980, s.o enne

01.juulit 2003. Vaidlusalused truubitorud paigaldati 2002. Järelikult ei saa enne 01.07.2003

kasutusele võetud süsteemi korral juba põhimõtteliselt tagasiulatuvalt nõuda ehitusprojekti ja

ehitusluba. Vajalik on tagada üksnes faktiline liigvee äravool, millised nõuded on aga praegusel

juhul täidetud.

Nimelt paigaldasid kaebajad truubitorud enda kinnistutega piirnevasse kraavi just nimelt vee

äravoolu tagamiseks ning kaldavajumiste vältimiseks. Üleujutused, millele viitab PMA oma

ettekirjutuses, ei ole põhjustatud truubitorude paigaldamisest, vaid taimestikust ja

voolutakistustest (erinevad kraavi läbivad torustikud, risu, ehituspraht) (vt fotod I tl 61-65 ja

II tl 33-37) kraavi voolusängis ning seda kõike oluliselt allpool xxxxxxxx ja xxxxxxxx

kinnistutest. Vee äravool xxxxxxx ja xxxxxxxx kinnistutega piirneval alal on igati tagatud ning

vee äravool ei ole millegagi takistatud, vaid pigem vastupidi. Sellele faktilisele asjaolule ei ole

PMA paraku üldse tähelepanu pööranud, vaid on ekslikult lähtunud üksnes kehtiva seaduse

formaalsetest nõuetest, mis on rakendatavad tulevaste ehitatavate maaparandussüsteemide

suhtes ning milliseid nõudeid ei saa rakendada tagasiulatuvalt.

Eelnevast järeldub, et kui PMA sisustab ettekirjutuses kaebajate väidetavat õigusvastast

käitumist olematu kohustuse rikkumisega (kohustust lihtsalt ei eksisteerinud), on PMA

ettekirjutuse tegemisel ületanud oma pädevust ning rikkunud seadusliku aluse printsiipi.

Seadusliku aluse põhimõte tuleneb nii PS § 3 I lausest kui ka HMS § 3 lg 1, mis sätestab, et

haldusmenetluses võib piirata isiku subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. PMA poolt

viidatud õigusnormid ei sätestanud avalduse torude paigaldamise hetkel kohustust taotleda

ehitusluba ja koostada ehitusprojekti, sest vastavat seadust polnud veel vastu võetud ega

jõustatud.

PMA möönab vaideotsuses, et truubitorude paigaldamise korral 2002 on tema viited kehtivale

MPS-i sätetele ebaõiged. Samas väidab PMA, et see ei oma asjas tähtsust, kuivõrd varasem

MPS redaktsioon olevat olnud sarnane. Samas osundavad kaebajad juba oma vaietes, et

tegelikult vastas kaebajate tegevus truubitorude paigaldamisel otseselt torude paigaldamise ajal

kehtinud õigusaktide nõuetele, mitte ei ole sellega vastuolus. Nimelt sätestas varasema

maaparandusseaduse § 10 lg 3, et Vee juhtimine peab toimuma võimalikult mööda piire või

sihte, kus maaparandussüsteem maa kasutamist kõige vähem takistab ja maale kõige vähem

kahju tekitab. Läbi õue, puiestike, viljapuu- ja köögiviljaaedade võib vett juhtida ainult

toruveejuhtmetega, kui omanikuga ei lepita kokku teisiti. Seega on ka seadusandja pidanud

toruveejuhet igati aktsepteeritavaks ning teatud juhtudel lausa ainuvõimalikuks lahenduseks.

Niisiis peaks PMA iseäranis põhjendama, miks ei vasta nii 2002 olnud kui ka praegune faktiline

olukord liigvee ärajuhtimisel tegelikele elulistele vajadustele. Selliseid objektiivseid

põhjendusi esitatud ei ole.

4.3.3. Kaebajad leiavad, et 12 m ja 6 m ning 12 m ja 3,5 m pikkusega truubitoru paigaldamine

looduslikku kraavi ning selle katmine pealt pinnasega ei ole käsitletav maaparandussüsteemi

ehitamisena MPS § 5 lg 1 mõttes. Ümmargune plastist truubitoru ei vasta ka ühestki

kriteeriumist lähtuvalt hoone ega rajatiste mõistele (vt ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1, lg ja lg 3),

rääkimata ehitiste kogumist, millele viitab MPS § 3 lg 1. Nimetatud kraav piirneb kaebajate

kinnistutega juba ammu enne kaebajate kinnistute omanikeks saamist ning kaevetöid kraaviga

seonduvalt kaebajad teostanud ei ole. Niisiis on põhjendamatu ning õigusvastane PMA käsitlus,

et kahe truubitoru paigaldamiseks tuleb koostada ehitusprojekt ja hankida ehitusluba. MPS-si

sätted peavad siiski silmas maaparandussüsteemi terviklikus tähenduses.

Maaparandussüsteemi eesvool MPS § 3 lg 7 tähenduses ei ole õiguslikus mõttes sama, mis

maaparandussüsteem MPS § 3 lg 1 mõttes. Ehitustehnilises mõttes on äärmiselt kaheldav, kas

eesvool on oma tehniliselt olemuselt käsitletav hoone või rajatisena (ehitiste kogumina), mille

rajamiseks peaks olema ehitusprojekt ja ehitusluba MPS tähenduses. Lisaks on seadusandja

eesvoolu mõistest tulenevalt eesvooluks pidanud rajatud veejuhet või loodusliku veekogu

reguleeritud lõiku, mille veeseisust või toruveejuhtme vee läbilaskevõimest sõltub reguleeriva

võrgu nõuetekohane toimimine. Kaebajad mingit veejuhet omavoliliselt rajanud ei ole. Nagu

viidatud, siis on vaidlusalune kraav rajatud ammu enne kaebajate poolt vastavalt xxxxxxxxx

kinnistute omandamist. Vee enda läbivool aga truubitorude tõttu faktiliselt takistatud ei ole.

Järelikult on PMA etteheide ehitusprojekti ja ehitusloa puudumise kohta põhjendamatu.

4.3.4. Kaebajad toovad välja, et PMA tugineb ettekirjutustes ka MPS § 19 p 1 ja 2 sätetele,

mille kohaselt peab ehitusluba taotlema ja maaparandussüsteemi projekti kohase ehitamise

tagama süsteemi omanik. Ettekirjutuste tegemine nende sätete alusel ei ole samuti õiguspärane.

Kaebajad selgitasid, et nende kummagi poolt kahe truubitoru paigaldamine olemasolevasse

kraavi nii, et vee läbivool on tunduvalt paremini tagatud, ei ole veel ehitamine MPS § 5 lg 1

tähenduses, millele tuleks koostada ehitusprojekt ja taotleda ehitusluba. Lisaks oleks PMA

ettekirjutustes viidatud MPS § 19 lg 1 ja 2 nõuete täitmine kaebajate poolt ka põhimõtteliselt

õiguslikult võimatu. Nimelt võimaldavad nimetatud sätted ehitusluba taotleda vaid

maaparandussüsteemi omanikul. Kaebajad ei ole maaparandussüsteemi omanikud. Kaebajate

puutumus väidetava maaparandussüsteemiga seisneb üksnes selles, et nende mõlema kinnistu

piirneb ca 30 meetri ulatuses vaidlusaluse kraaviga. Ka PMA ise viitab ettekirjutustes, et

maaparandussüsteemi suuruseks on reguleeriva võrgu osas 486 hektarit ja eesvoolu pikkuseks

3,5 kilomeetrit. On ilmselge, et 30 meetri pikkune kraav kummagi kaebaja osas ning 486 hektari

suurune ja 3,5 kilomeetri pikkune terviklik maaparandussüsteem ei ole omavahel võrreldavad

suurused. Seadusest ei tulene võimalust kanda kaebajatele üle maaparandussüsteemi omanikule

sätestatud kohustusi.

4.3.5. Praegusel juhul on kaebajad veendunud ka selles, et nende kinnistutega piirnev kraav ei

ole maaparandussüsteem (või selle osa), mis paikneks kaebajate kinnistutel. Seetõttu ei saaks

nad olla ka järelevalvemenetluse subjektiks. Ka sel põhjusel on ettekirjutused õigusvastased.

Vaidlust ei ole selles, et maaparandussüsteemi poleks kantud vastavasse registrisse. MPS § 40

lg 3 kohaselt on registriandmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Registrisse kantud

andmetest nähtuvalt paikneb väidetav maaparandussüsteem kaebajate kinnistute piiridest

olulisel määral eemal, mis annab kaebajatele ilmselge informatiivse iseloomuga indikatsiooni,

et tegelik maaparandussüsteem ning kaebajate kinnistutega piirnev kraav ei ole tegelikult üks

ja sama. Registri andmetel paikneb maaparandussüsteem koodiga xxxxxxxxxxxxxx kinnistul,

mille katastritunnus on xxxxxxxxxx, aga mitte kaebaja R.V.u kinnistul tunnusega xxxxxxxxxx.

Samuti paikneb registri andmetel maaparandussüsteem koodiga xxxxxxxx kinnistul, mille

katastritunnus on xxxxxxxxx, aga mitte kaebaja E.L.i kinnistul tunnusega xxxxxxxxxx.

Järelikult pole ei kaebajad ega nende omandis olevad kinnistud järelevalvemenetluse

subjektiks.

Kuivõrd registris talletatud andmed peavad andma detailselt informatsiooni mh

maaparandussüsteemi asukoha kohta, siis ei ole põhjendatud PMA õigustus, et registrite ja

nende kannete osas võibki olla erinevusi. Selline käsitlus ei põhine kehtival õigusel. Kui registri

kanded võivad olulisel määral erineda tegelikust olukorrast, siis ei oleks registri pidamisel ka

mingit sisulist mõtet. Seda iseäranis olukorras, kus registri pidamise üheks peamiseks

eesmärgiks on anda kolmandatele isikutele täpset informatsiooni. Kui registrisse kantud

maaparandussüsteem on võetud kasutusele juba 1980. aastal, siis ei saaks olemasoleva reaalse

olukorra registrisse kandmine muuta maaparandussüsteemi asukohta looduses. Selline PMA

käsitlus viitab pigem sellele, et tegelikku olukorda ei ole piisavalt kontrollitud.

Kaebajad osundavad, et ka vaideotsustes on PMA sisuliselt möönnud, et registri andmetel ei

paikne maaparandussüsteem xxxxxxxx kinnistutel. PMA on seda pidanud aga sisulist tähendust

mitte omavaks asjaoluks. Kaebajad sellega eespool viidatud põhjendustel ei nõustu. Kaebajad

ei saa ega peagi teadma, millised süsteemid jms paiknevad tema naabruses olevatel kinnistutel.

Kaebaja (visuaalsel) hinnangul või 1980. aastal rajatud maaparandussüsteem looduses asetseda

praeguse kraavi asukohaga võrreldes olulisel määral eemal.

Praeguses olukorras ei ole välistatud ka käsitlus, et vaidlusalune kraav, kus paiknevad kaebajate

poolt paigaldatud truubid, on käsitletavad piirirajatisena AÕS § 151 tähenduses. Antud asjas

põhjendas PMA järelevalvemenetluse algatamist sisuliselt naabrite kaebustega, kelle

kinnisasjad on väidetavalt liigniisked tulenevalt paigaldatud truupidest. Eelnevast järeldub, et

piirirajatise õiguslikku staatust ja sellega seotud naabrite vahelisi suhteid reguleerivad AÕS-i

sätted, mitte aga maaparandusseadus. Sellised naabrite vahelised vaidlused on olemuslikult

tsiviilõiguslikud, mille üle haldusõigusliku järelevalve teostamine õiguslikult võimalik ei ole.

PMA-l puudub õigus ja pädevus sekkuda naabrite vahelisse piirikraavi kasutamisega seotud

tsiviilõiguslike vaidluste lahendamisse. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et PMA saab teostada

järelevalvet üksnes maatulundusmaal, mitte elamumaal. Liigniiskusega seotud probleemide

lahendamine elamumaal tiheasustusega piirkonnas kuulub kohaliku omavalitsusüksuse

pädevusse (antud juhul seega Viimsi Vallavalitsus), kes aga truupide paigaldamisega seonduvalt

sisulisi probleeme kaebaja tegevuses seni näinud ei ole.

Kaebajad soovivad siinkohal rõhutada, et nimetatud kraavi juhitakse kogu selle piirkonna

elamukruntide sadeveed. Seega võib tegemist olla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatisega.

Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse § 2 lg 2 kohaselt sademete-, drenaaživee ning muu

pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid loetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Praegu teisiti otsustatud

ei ole. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamine ja arendamine on sama seaduse § 4 järgi

samuti kohaliku omavalitsuse kohustuseks ning järelevalvet seadusest tulenevate nõuete

täitmise üle teostab kohalik omavalitsus (§ 154 lg 1). Ka see regulatsioon süvendab kaebajate

veendumust, et PMA antud juhtumil pädev järelevalve organ ei ole. Liigvee äravoolu tagamine

elamualadelt (kraavi läbilaskevõime tagamine ja kontroll) on KOV-i kohustus.

4.3.6. Kaebajad leiavad, et planeerimisseaduse § 3 lg 3 kohaselt määrab kinnisasjale seadusest

tulenevad maakasutuse ja ehitustingimused detailplaneering ning kitsendusi on võimalik seada

üksnes detailplaneeringu alusel (PlanS § 3 lg 3 p 1). Vastavalt PlanS § 9 lg 2 on

detailplaneeringu ülesandeks mh tehnovõrkude ja –rajatiste asukoha määramine (p 7),

servituutide vajaduse määramine (p 13) ja muude seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate

kinnisomandi kitsenduste ulatuse määramine planeeritaval maa- alal. Ka MPS § 13 lg 5 viitab

vajadusele seada reaalservituut, kui maaparandussüsteemi kasutamine eeldab võõra kinnisasja

kasutust. Sisu mõttes sarnane redaktsioon kehtis ka kuni 31.12.2002 kehtinud varasemas

Planeerimis- ja ehitusseaduses (§ 9 lg 2 p 8 viitab kusjuures otseselt ka vajadusele määrata

maakasutuse ja ehitamise erinõuded teistest seadustest lähtuvalt). Seega on just kehtiv

detailplaneering see, millest saaksid kinnistu omanikule tuleneda seadustest või muudest

õigusaktidest tulenevad kitsendused. Kui tiheasustusalal ehitustegevust üksikasjalikult

reguleerivast planeeringust piiranguid/kitsendusi ei nähtu, siis kinnisasja omaniku jaoks neid

õiguslikult ei eksisteeri.

Kaebajate arvates on oluline on siinkohal planeeringuga seonduvalt rõhutada, et kaebajatele

kuuluvate kinnistute sihtotstarbeks on elamumaa. Varasemalt, enne detailplaneeringu

kehtestamist oli aga tegemist maatulundusmaaga, s.t planeeringu käigus muudeti ka maatüki

sihtotstarvet. Õiguslikku tähendust omab see eeskätt põhjusel, et MPS § 2 tulenevalt saaks maa

kuivendamiseks ja muudeks sättes loetletud eesmärkideks kasutatav maaparandussüsteem

paikneda maatulundusmaa sihtotstarbega maal. MPS § 48 lg 5 aga sätestab, et kui kinnisasjal

paikneb maaparandussüsteemi reguleeriv võrk ja kinnisasja sihtotstarvet muudetakse selliselt,

et maa ei ole enam maatulundusmaa seaduse § 2 tähenduses, loetakse maaparandussüsteemi

kasutusotstarve sellel kinnisasjal lõppenuks ja maaparandussüsteemide registrisse tehakse

asjakohane muudatus.

PMA ei ole pädev teostama järelevalvet elamumaa sihtotstarbega kinnistutel, vaid üksnes

maatulundusmaal (vt RK lahend haldusasjas 3-3-1-77-08 ja selles sisalduv ekspertarvamus).

Kaebajad siiski märgivad, et tegelikult neile kuuluvatel xxxxxxxxx elamumaa kinnistutel

mingit maaparandussüsteemi ei paikne.

4.3.7. Kaebajad leiavad, et vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid (MPS § 69 lg1, HMS § 56

lg 3 ja HMS § 4 lg 2). Kaebajad on selgitanud, et reaalselt vee läbivool vaidlusaluste torude

tõttu millegagi takistatud ei ole. Üleujutused on aset leidnud xxxxxxxxx kinnistutest allavoolu

ning eeskätt muudel põhjustel (voolusängis olevad prahti ja risu koguvad tehnotrasside

torustikud). Võimalike truubitorude eemaldamisega faktiline olukord ei muutuks vähimalgi

määral. Ettekirjutustest ei nähtu põhjendusi, miks PMA kaebajate esitatud seisukohtadega ei

nõustu. PMA ei ole ettekirjutustes põhjendanud, miks kraavi paigaldatud truubitorud oma

otstarvet ei täida või kuidas konkreetsel juhul takistavad truubitorud vee äravoolu. Põhjendused

on esitatud alles tagantjärele ning need on ka sisuliselt ebaõiged. Kuid kui maaparandussüsteem

tervikuna rajati 1980, siis pidi eeldatavalt sel ajal eksisteerima rajamisega seotud tehniline

(projekt) dokumentatsioon, kus on märgitud vee läbilaskevõimega ja/või ärajuhitava vee

kogustega seonduvad parameetrid. PMA ei ole faktilist olukorda ettekirjutuste tegemisel üldse

arvestanud. Nagu kaebajad eespool viitasid, on seadusandja varasemalt pidanud vee

äravoolamist toruveejuhtme kaudu kohati lausa ainuvõimalikuks lahenduseks. Seega on

haldusorgan eiranud nii haldusakti põhjendamise kohustust kui ka diskretsioonireegleid,

kuivõrd on lähtunud lubamatutest (pelgalt formaalsetest) kaalutlustest ning jätnud olulised

aspektid (sh tegeliku olukorra vee äravoolu tagamisel) täiesti tähelepanuta. Tegemist on

kaalutlusõiguse ebaõige kasutamisega.

4.3.8. Kaebajad leiavad ka seda, et ettekirjutuste tegemise sisuline eesmärk jääb antud hetkel

arusaamatuks. Tegemist ei ole proportsionaalse meetmega. Haldusakti proportsionaalsuse nõue

seatud eesmärgi suhtes tuleneb otsesõnu HMS § 3 lg 2.

Kui PMA pidas peamiseks minetuseks seda, et truubitorude paigaldamine on toimunud ilma

nõutava ehitusprojektita ning ehitusloata, kuid faktiliselt teenivad truubitorud üheselt liigvee

ärajuhtimise eesmärki ning seda juba enam kui 10 aasta vältel, siis tuleks haldusorganil

koostöös menetlusosalistega leida võimalusi rajatiste seadustamiseks (Analoogselt oli

seadusandja varasemalt nt Asjaõigusseaduse rakendamise seaduses lahendanud omavoliliste

ehitiste seadustamise võimalused, kuivõrd Eestis oli omandireformi perioodil massiliselt

ehitisi, millel puudus ehitusdokumentatsioon ja/või ehitusluba. Kasutusloa väljastamine oli

võimalik ülesmõõdistusprojekti alusel) (nt vastava kasutusloa väljastamisega), mitte teha

isikule ettekirjutus truubitorude eemaldamiseks. Sellises olukorras kellegi õigusi sisuliselt ei

rikuta.

Samuti ei rikuta MPS § 4 lg 2 nõudeid, millele viitab PMA oma ettekirjutuses. Nagu kaebajad

selgitasid, on vee äravool ka faktiliselt igati tagatud. Ehitustehnilises mõttes on Viimsi

Vallavalitsus (kes on tiheasustuse alal elamumaadel sadevete ärajuhtimise eest vastutav

instants) väljendanud arvamust, et vee äravoolu tagamiseks piisaks ka 300 mm läbimõõduga

truubitorust, kuid praegusel juhul on tegemist kaks korda jämedama toruga (600 mm).

Teisisõnu, truubitorude eemaldamine ei muudaks olukorda paremaks, vaid pigem halvemaks,

kuna toob isikule kaasa põhjendamatuid kulutusi. Lisaks võib torude teisaldamise käigus

eemaldatav pinnas ise saada vee äravoolule kraavis takistuseks. PMA ei ole ettekirjutuses üldse

põhjendanud, miks ei võiks reaalne olukord vee ärajuhtimisel jääda nii nagu see on ja/või kuidas

paigaldatud truubitorud takistavad konkreetsel juhul vee äravoolamist.

4.3.9. Kaebajad toovad välja, et vaidemenetluse kestel on PMA viitega HMS § 83 lg 2 omal

initsiatiivil tellinud ekspertarvamuse ning asunud sellega tagantjärele põhjendama oma

ettekirjutuse õigsust.

Menetluslikust aspektist on oluline rõhutada, et nimetatud arvamus on koostatud alles

10.09.2013, seega enam kui aasta pärast algse haldusmenetluse algatamist ja ligi kolm kuud

hiljem pärast vaidlusaluste ettekirjutuste tegemist. Teisisõnu kinnitab ekspertarvamuse hilisem

tellimine kaebajate argumente selles, et tegelikult ei olnud PMA üldse kindel, et üleujutused on

põhjustatud just truupide paigaldamisest. Seeläbi leiab kinnitust ka kaebajate väide, et haldusakt

ei ole piisaval määral motiveeritud. Ettekirjutustes viidet ekspertarvamusele ei sisaldu. Senise

kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-57-07) ei ole

haldusorgani põhjenduste esiletoomine tagantjärele alles kohtumenetluses piisav ega asenda

haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimiskohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei

muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas

kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.

Kaebajad leiavad ka seda, et HMS § 83 lg 2 mõte ei ole vaidemenetluse kestel tekitada või luua

haldusorganile võimalus täiendavate tõendite esitamiseks kinnitamaks haldusorgani arvamuse

õigsust. Sätte mõte on uurida vaidemenetluses olemasolevaid tõendeid ja viia läbi objektiivne

vaidemenetlus. Paraku praegu see nii ei ole. Haldusorgan on jätnud mitmed vaide esitaja

aspektid üldse tähelepanuta, keskenduses selle asemel oma arvamuse õigustamisele tagantjärele

koostatud tõendite abil. Selline tõend tulnuks jätta tellimata ja tähelepanuta.

Kaebajad leiavad, et nimetatud arvamus ei ole ka sisulises mõttes sellise kaaluga, mis õigustaks

ettekirjutuse seaduslikkust. Ekspertiis on läbi viidud selleks sätestatud nõudeid rikkudes ning

see ei vasta tegelikule olukorrale. Ekspert ei ole tõenäoliselt kinnistul viibinud.

Esiteks kaebajad märgivad, et neilt ei ole keegi küsinud luba xxxxxxxxx kinnistul viibimiseks

ning neid ei ole ka teavitatud, et keegi soovib xxxxxxxxx kinnistutel teostada ekspertiisi. PMA

peab kaebajaid maaparandussüsteemi omanikuks, kuna muidu ei oleks võimalik ka vastavat

ettekirjutust

teha.

Põllumajandusministri

11.07.2003

määrusega

nr

kinnitatud

„Maaparandussüsteemi ekspertiisile esitatavad nõuded ja ekspertiisi tegemise kord“ § 4 lg 1

kohaselt tehakse maaparandussüsteemi ekspertiis maaparandussüsteemi omaniku või tema

volitatud isiku juuresolekul või viimaste juuresolekuta, kui ekspertiisi tegemise aeg on isikutega

kokku lepitud. Praegu midagi sellist toimunud ei ole. Ilma kinnistul viibimata ei ole aga

ekspertiisi teostamine võimalik, kuivõrd sama korra § 4 lg 1 kohaselt tuleb

maaparandussüsteemi vastavust kehtivatele nõuetele kontrollida vaatluse/mõõtmise teel.

Teiseks, viidatud korra § 2 ja 3 sätestavad maaparandussüsteemi ekspertiisi tegemise

lähtealused ja ekspertiisile esitatavad nõuded. Ekspertiisi tegija peab lähtuma PMA-le esitatud

maaparandussüsteemi kasutuselevõtu aktist, maaparandussüsteemi ehitusprojektist, süsteemi

projekteerimistingimustest, ehitamise tehnilistest dokumentidest. Nagu eelnevalt viidatud, siis

on maaparandussüsteem ehitatud 1980 aastal ning varasem MPS nägi otsesõnu ette kohustuse

juhtida liigne vesi ära toruveejuhtme kaudu. Antud juhul ei nähtu esitatud ekspertarvamusest,

et ekspertiisi tegija oleks hinnanud maaparandussüsteemi vastavust lähtuvalt ekspertiisi

lähtealustest. Selles puuduvad mistahes viited varasematele dokumentidele. Seega on arvamus

koostatud ebaõigetest lähteandmetest lähtuvalt ning tuleks ainult seetõttu jätta tähelepanuta.

Kolmandaks, kaebajate hinnangul on ekspertarvamus sisuliselt väär ainuüksi seetõttu, et

maksimaalsete vooluhulkade arvestamisel on lähtutud ebaõigetest lähteandmetest. Nimelt on

maaparandussüsteemide registri kohaselt maaparandussüsteemi koodi all 4031340200010 all

näidatud üldandmete kohaselt reguleeriva võrguga maa- ala pindalaks 486, 8 ha, see on ca 4,8

km2. Ekspert on aga arvamuses märkinud, et valgala suuruseks on 5,8 km2, mis on 19 %

suurem registrisse kantud pindalast. Samuti ei lange kokku eksperthinnangule lisatud joonisel

ning registrisse kantud kuivendatava maa-tulundusmaa piirid. Ekspertarvamuses kasutatud

valemis on aga üheks olulisimaks komponendiks just nimelt valgala pindala (km2). Teisisõnu,

kui kasutada valemis registrisse kantud pindala suurust (486,8 ha), siis saame ka valemis

arvestuslikuks vooluhulgaks 0, 696 m3 / s, mitte 0, 83 m3/ s (ehk 16 % võrra vähem). Niisiis

on eksperdi arvestused ainuüksi sel põhjusel väärad.

Lisaks viitab ekspert, et maksimaalne vooluhulk tekib üldiselt kiire lumesulamise ajal (s.t

kevadel) ning täpse tulemuse saamiseks tuleks arvestada hüdromeetrilisi vaatlusandmeid.

Arvamus on koostatud septembris, kus lumesulamist ei esine ja mingeid vaatlusi teostatud ei

ole (lume puudumise tõttu ei saakski neid teha). Eksperdi järeldused põhinevad seega vaid

teoreetilistel arvutustel teadmata, milline on tegelik olukord xxxxxxxxx kinnistutel.

Vaatlusandmed on olulised ka seetõttu, et hinnata, kas arvamuses kirjeldatud olukorda (s.t

maksimaalset vooluhulka) tegelikult üldse esineb. Kaebajate hinnangul sellist maksimaalse

arvestuslikku veekogust, millele viitab oma arvutustes ekspert, ei ole reaalselt ette tulnud.

Neljandaks, ekspertarvamus ei kajasta eraldi xxxxxxxxx ja xxxxxxxx paigaldatud truupide

mõju liigvee ärajuhtimisele, kuna käsitletud on xxxxxxx kinnistuid koos. xxxxxxx kinnistu aga

asub xxxxxxxx kinnistust ülesvoolu. Kuna eksperthinnangu kohaselt paiknevad xxxxxxxx

kinnistul paiknevad truubid allavoolu xxxxxxxx truupidest ja nendest ka oluliselt madalamal,

ei saa xxxxxxxxx truubid põhjustada eksperthinnangus nimetatud ulatuses paisutusi. Seega ei

ole võimalik ekspertarvamusest järeldada xxxxxxxxx paigaldatud truupide mõju liigvee

tekkimisele. Ka ei ole võimalik ekspertarvamusest järeldada xxxxxxxxx paigaldatud truupide

mõju liigvee tekkimisele.

Viiendaks, kaebajatel on ekspertarvamust lugedes kujunenud veendumus, et ekspert ei ole

füüsiliselt xxxxxxxxx kinnistutel kohapeal käinudki (mis seletab ka seda, et kaebajaid pole

ekspertiisist varem teavitatud) ning on lähtunud üksnes PMA poolt esitatud andmetest. Nimelt

esineb arvamuses olulisi faktilisi ebatäpsusi. Nii väidab ekspert, et truubid on kaetud ca 50 cm

pinnasekihiga. Tegelikult on torud kaetud kõigest 10 cm pinnasekihiga E.L.i poolt paigaldatud

torude osas ja 20 cm pinnasekihiga R.V.u poolt paigaldatud torude osas ning seda just nimelt

põhjusel, et tagada erakorraliste koguste korral suurvee ülevool truubist kraavi kallaste vahel.

Lisaks on ekspert asunud ebaõigesti arvamusele nagu oleks xxxxxxxx kinnistu maapinna

kõrgust kraavi kaldal muudetud ja seetõttu on xxxxxxxx poolne kraavikallas vastaskaldast

kõrgem ja see asjaolu on põhjustanud kraavikallaste sisselangemist, mida kinnisasja omanik on

truupimise teel parendanud (eksperthinnangu “põhimõtteline kraavi ristprofiili” joonis). Esiteks

on kraavikaldad enne truupimist vajunud sisse mõlemal kraavipoolel seal toimunud Viimsi

vallale kuuluva Nurme tee aluse truubi ummistustest tingitud üleujutuste alal. Teiseks nähtub

ka detailplaneeringu alusplaanist, et xxxxxxxx poolse kraavikalda kõrgusmärk on 4,23 ja

vastaskaldal 3,75 - seega oli maapindade kõrguste vahe looduses juba enne elamumaa kinnistu

moodustamist ca 0,5 meetrit. Detailplaneeringu alusplaanist nähtub ka, et xxxxxxxx poolse

kraavikalda kõrgusmärk on 4,23 ja vastaskaldal 3,75 - seega oli maapindade kõrguste vahe

looduses juba enne elamumaa kinnistu moodustamist ca 0,5 meetrit. Seega saab järeldada, et

ekspert on lähtunud PMA esitatud seisukohtadest ega ei ole tegelikke asjaolusid kohapeal

kontrollinud ja väljendab ekspertarvamusena PMA arvamust.

4.3.10. Täiendavates seisukohtades märkis kaebaja R.V. lisaks varasemalt kohtule esitatule

järgmist:

Kaebaja R.V. esitab täiendava dokumentaalse tõendina ja väidet illustreeriva materjalina

väljatrüki Maa-ameti kaardiserverist (Lisa), millest nähtub, et maaparandussüsteem ei paikne

R.V.u kinnistul, vaid see läbib kaebajaga piirneva Tuulepesa tee 2 kinnistut (katastritunnus

89002:004:0070). Veelgi enam, kaardilt nähtuvalt ei paikne ka nn piirikraav R.V.u kinnistul.

Selliselt ei saa R.V. olla järelevalvemenetluse subjekt ning seega ei ole PMA pädev R.V.u suhtes

teostama mingeid järelevalvetoiminguid.

Tulenevalt asjaolust, et kaebaja kinnistul maaparandussüsteemi ei paikne, tähendaks

ettekirjutuse täitmine kaebaja poolt antud olukorras seda, et kaebajat sunnitaks tegema töid

võõral kinnisasjal (EhS § 2 lg 6 p 5). Sellist pädevust vastustajal aga kindlasti ei ole, et teha

kaebajale ettekirjutus teise isiku kinnisasjal asuvate tööde teostamiseks. Isegi kui PMA-l oleks

selline pädevus (kuigi see nii ei ole), siis ei saaks haldusorgan teha ettekirjutust truupide

likvideerimiseks ainuüksi karistusena omavolilise ehitamise eest (vt RK lahend 3-3-1-64-02).

07.05.2014 edastatud menetlusdokumendis leiab vastustaja, et kaebuse Lisaks 2 olev Viimsi

Vallavalitsuse 09.04.2010 kiri ei sisalda endas heakskiitu truupide rajamisele, vaid vastupidi,

sellest nähtub, et kraavi paigaldatud truubid ei taga liigvee äravoolu. Kaebaja sellega ei nõustu.

Esiteks sisaldab kiri selles osas viidet vallavalitsusele laekunud avaldusele, milles on väidetud,

et truubid põhjustavad liigniiskust, aga mitte Viimsi Vallavalitsuse enda hinnangut faktilisele

olukorrale. Teiseks, Viimsi Vallavalitsus juhib kirjas tähelepanu, et sadevee äravool tuleb

taastada kas kraaviosade taastamise teel või suurema läbimõõduga (vähemalt 300 mm)

perforeeritud truupide paigaldusega. Nagu kaebaja juba kaebuses märkis, siis tema paigaldatud

truubid on 600 mm läbimõõduga, s.t kaks korda suuremad, kui pidas soovituslikuks Viimsi

Vallavalitsus. Sellest tegigi kaebaja järelduse, et Viimsi Vallavalitsus on kaebaja tegevuse

sisuliselt heaks kiitnud, kuna vallavalitsuse enda juhiseid eiratud ei ole.

Kui tegemist on maaparanduse eesvooluga MPS-i tähenduses ehk rajatisega (nagu väidab

vastustaja), mis paikneb kaebajale kuuluval elamumaa sihtotstarbega kinnisasjal, siis pidi

eesvoolu kui rajatise olemasolu nähtuma kas xxxxxxxx kinnistu katastriplaanilt või sellega

seotud detailplaneeringust, kuna ilmselgelt oleks tegemist kinnisomandi kitsendusega. Paraku

eesvoolu või mistahes muu maaparandussüsteemi olemasolu kaebajale kuuluval kinnisasjal ei

nähtu mitte ühestki dokumendist. Samuti ei nähtu ühestki dokumendist, et kaebajal oleks

kohustust sellist süsteemi oma kinnisasjal taluda. Nagu kaebaja selgitas, siis sadevee

kraavidega/sadevete ärajuhtimisega seonduvad küsimused PMA pädevusse ei kuulu.

Kaebaja R.V. osundab, et tema väide sellest, et maaparandussüsteem saaks paikneda vaid

maatulundusmaa sihtotstarbega maal, ei ole eksitav, nagu leiab vastustaja vastuses. Nimetatud

nõue on üheselt tuletatav MPS § 2 sätestatud maaparanduse mõistest, mille kohaselt on

maaparanduse üheks eesmärgiks just maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamine. PMA ise

viitab vaidlusalustes haldusaktides oma tegutsemise alusena samuti just MPS-i sätetele, mitte

muudele seadustele. Vastustaja positsioon sellega seonduvalt vastuoluline.

07.05.2014 edastatud menetlusdokumendi lisana esitas vastustaja väljavõtte kaebaja kinnistule

elamu ehitamiseks väljastatud projekteerimistingimustest, millest nähtavalt on kraav, kuhu

truubid paigaldati, määratletud kui ehituskeeluala. Seega pidi kaebaja olema teadlik, et

ehitustegevus selles kohas ei ole lubatud. Selle tõendiga seonduvalt märgib kaebaja R.V.

järgmist. Esiteks on kaebaja olnud läbivalt seisukohal, et kahe truubitoru paigaldamine ei ole

ehitamine ehitusseaduse tähenduses. Teiseks, projekteerimistingimused on väljastatud ühe

väikeelamu ja abihoone projekteerimiseks, mitte mistahes muude võimalike rajatiste

projekteerimiseks. Seega isegi juhul, kui truupide paigaldamise korral oleks tegemist oleks

ehitamisega või rajatisega, siis ei puuduta projekteerimistingimused neid truupe, vaid silmas on

peetud elamu ja abihoone ehitamist välistavat keeluala. Elamu projekt on valminud neile

projekteerimistingimustele vastavalt. Projekteerimistingimused ei kohusta individuaalelamu

projekti kooskõlastama vastustaja või tema õiguseellasega. Kolmandaks, kui käsitleda truupe

rajatisena ning nende paigaldamist ehitamise või maaparandussüsteemi rajamisena (nagu leiab

vastustaja), siis ei tohiks vaidlusaluses kraavis kui ehituskeelualas paikneda mitte ühtki rajatist,

sh ka PMA enda nõutavat maaparandussüsteemi mistahes kujul. Seega ei saaks PMA kaebajalt

nõuda maaparandussüsteemi taastamist truupide eemaldamise teel, kuna sel juhul paikneks

kogu maaparandussüsteem ehituskeelualas.

4.3.11. Kaebaja R.V. on peatatud menetluse ajal kokku 5- l korral fotografeerinud vaidluse all

olevat truubitoru kui ka Nurme tee all olevaid kaht truubitoru. Eranditult kõikidest fotodest

nähtub, et ka kõrgeima veetaseme korral kaebaja kinnistu piiril asuv truubitoru vee liikumist ei

takista. Küll aga on ebapiisav Nurme tee aluste truupide vee läbilaskevõime. Kõikidel juhtudel

on veetaseme kõrguseks Nurme tee alustes truupides 35-40 cm ning ühel juhul (2- l jaanuaril

2015 oli veetaseme kõrgus üle läbilaskevõime).

Eelnevad fotod kinnitavad kaebajate väiteid selles, et kaebajate paigaldatud truubid kevadise

suurvee ajal üleujutusi ei põhjusta. Tegelik probleem liigvee ärajuhtimisel ei peitu mitte

kaebajate kinnistu piirile paigaldatud truubitorus, vaid Nurme tee alla paigaldatud torudes, mis

ei suuda liigvett piisavalt ära juhtida ja on vähemalt osaliselt ummistunud. Nende torude

korrashoid on Viimsi Vallavalitsuse pädevuses, kes on senises menetluses ka väljendanud

arvamust, et nad soovivad allavoolu asuvad teetruubi torud asendada ühe ja suurema toruga.

Nende fotodega on ümber lükatud ka PMA esitatud eksperdi arvamus üleujutuste põhjuste

kohta. Kaebajad jäävad oma arvamuse juurde, et ekspert ei ole kohapeal tõenäoliselt viibinud.

Ekspert kinnitab ka ise, et täpsema tulemuse saamiseks tuleb arvestada hüdromeetrilisi

vaatlusandmeid, mida ei ole aga tehtud. Eksperdi järeldused põhinesid teoreetilisel arvutustel

teadmata, milline on tegelik olukord kinnistutel. Ülalviidatud perioodiliste vahedega tehtud

fotodelt (periood detsember 2014- mai 2015) nähtub aga tegelik olukord. Kaebajad jäävad oma

seisukoha juurde ka selles, et sellist arvestuslikku maksimaalset veehulka praktikas ei esine.

Kaebajate truupidel liigvee tekkimisele mõju ei ole, küll aga võivad fotodelt nähtuvalt liigvee

teket põhjustada Nurme tee alused truubid, mille läbilaskevõime on ebapiisav.

4.3.12. Kaebajad soovivad täiendavalt tõendada oma väidet, et PMA eksperdi arvamus ei ole

piisav tegemaks etteheiteid kaebajatele liigvee põhjustamise osas ning et PMA on

haldusmenetlust läbi viies eiranud kaalutlusreegleid, jättes üleujutuse tegelikud põhjused välja

selgitamata. Seejuures osundasid kaebajad juba kaebustes, et ekspertarvamus on koostatud

tagantjärele ca 3 kuud pärast seda, kui vaidlusalune ettekirjutus oli kaebajate suhtes juba tehtud.

Kaebajad on omal initsiatiivil tellinud asjatundja arvamuse, mille on koostanud Maaülikooli

metsandus- ja maaehitusinstituudi direktor ja veemajanduse osakonna lektor hr Toomas

Timmusk (arvamus koos fotomaterjaliga ning Toomas Timmuski CV-ga lisatud, Lisad 1-3).

Nimetatud arvamusest nähtuvalt on asjatundja Toomas Timmusk selgitanud esmalt üldiselt

kraavide ja truupide projekteerimisega seotud nõudeid ning seejärel andnud arvamuse

konkreetselt xxxxxxxx paigaldatud truupide kohta vee läbilaskevõime seisukohast.

Arvamuse kohaselt on Toomas Timmusk kokkuvõtlikult leidnud järgmist:

1) Ekspert Kalev Raadla viidatud EVS standardis 848:2013 toodud arvutusmetoodikat

saab kasutada vaid väikesel alal (kuni 200 ha), hõreda kraavivõrguga metsas võivad

vead olla väga suured. Suuremate alade puhul tuleb kasutada mudeleid, mis

arvestavad ala suurust, kokkuvoolu aega, torude ja kraavide mahutavust jne. Kogu

antud 5,8 km2 ala jaoks, millest enamuse moodustab mets, see metoodika ilma

mudelita ja selle parameetrite ning tulemuste kontrollita maastikul ei ole kasutatav.

2) Ühe aasta hetkevaatlus ei näita seda, kas süsteem on piisav vee läbilaskmiseks.

3) Arvutuslikku

vooluhulga

leidmise

kohta

on

toodud

juhised

ainult

maaparandussüsteemi projekteerimisnormis (MSPN). Kõige õigem on kasutada

pika aja jooksul mõõdetud vooluhulga väärtuseid.

4) Enamus juhtudel ei ole väikestel jõgedel ja kraavidel pikaajalisi (üle 40 aasta)

äravoolu mõõtmisandmeid.

5) Kuna arvutused on seotud sademete, lume sulamise jne esinemise tõenäosusega ning

kasutatud mudelid tuginevad statistiliselt ebapiisavatel algandmetel, siis ei saa

seetõttu olla täpsed.

6) Nõuded toru läbimõõdule on esitatud standardis EVS 843:2003 Linnatänavad, kus

see on seotud pikkusega – toru D 0,5-0,9 m võib kasutada kuni 20 m pikkustel

truupidel, kusjuures mahasõidul krundile seda ei piirata.

7) Praegune olukord: on ehitatud truubid, diameeter 600, pinnast torul truubi 3 juures

17 cm, neljandal truubil 27 cm, viiendal 19 cm ja kuuendal truubil 0 cm.

8) Antud lahendus töötab kombineeritult – kraavipõhjas toru, mis laseb läbi vee

enamus ajast ning maksimaalsete vooluhulkade jaoks töötab laialävelise ülevooluna

uhtumisele kindlustatud pinnaga mulle.

9) Eksperdi esitatud materjalidest on võimalik järeldada, et ka tema poolt arvestatud

vooluhulgaga maaparanduse osas vastab lahendus nõuetele – maksimaalne veetase

jääb allapoole kaldaid. Parandatud (soo ja soometsa arvestava koefitsiendiga)

vooluhulk annab veelgi madalamad veetasemed.

Seega järeldub eelnevast, et kaebajate poolt paigaldatud truubid reaalselt üleujutusi põhjustada

ei saa. Kaebajate paigaldatud truubid vastavad nõuetele ning töötab kombineeritud

lahendusena. Sõltumata sellest, millist arvestuslikku metoodikat kasutada, on tulemus ikka üks

– ka maksimaalse veekoguse puhul jääb veetase igal juhul allapoole kraavi kaldaid.

Sellest omakorda järeldub, et PMA on ettekirjutuse teinud ennatlikult ja kiirustades, jättes

vajaliku kaalumise läbi viimata. Ainuüksi see asjaolu on haldusakti tühistamise aluseks.

Kaebajate arvates kinnitab ka täiendav asjatundja arvamus koos fotodega seda, et tegelik

probleem liigvee ärajuhtimisel ei peitu mitte kaebajate kinnistu piirile paigaldatud truubitorus,

vaid Nurme tee alla paigaldatud torudes, mis ei suuda liigvett piisavalt ära juhtida ja on

vähemalt osaliselt ummistunud. Seega eeldatavalt on kogu liigvee probleem võimalik eluliselt

lahendada nii, et Viimsi vald asendab allavoolu asuvad teetruubi torud ühe ja suurema toruga.

4.4. Kaebajate esindaja esitas tähtaegselt menetluskulude väljamõistmise nõude ja paluvad

vastustajalt välja nõuda menetluskulud E.L.i asjas kokku summas 3431,52 EUR (koos

käibemaksuga)(III tl 61-71 ja 108-110) ja R.V.u asjas kokku summas 3181,56 eurot (koos

käibemaksuga)(III tl 72-87). Vastustajad leiavad, et tulenevalt valitsevast kohtupraktikast tuleb

vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda, kuna välise õigusabi kasutamine ei olnud

nende arvates asja arvestades vajalik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebustele vastu ja palub jätta kaebused rahuldamata.

5.1. Vastustaja märgib, et esiteks vaidlustatud Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutus nr

HA-018- 01/2013 on tehtud Põllumajandusameti (edaspidi: PMA) järelevalveametnike poolt

riikliku järelevalve käigus tuvastatud asjaolude alusel (II tl 73). Kontrolli käigus tuvastati, et

R.V.u kinnistut läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001)

eesvoolule oli rajatud 2 truupi siseläbimõõduga 59 cm, pikkusega 12 m ja 6 m.

Teiseks vaidlustatud Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutus nr HA-018-02/2013 on

tehtud Põllumajandusameti järelevalveametnike poolt riikliku järelevalve käigus 11.06.2013.a.

tuvastatud asjaolude alusel (kontrollakt nr HA- 018-02/2013). Kontrolli käigus tuvastati, et

E.L.i kinnistut läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule

oli rajatud 2 truupi siseläbimõõduga 59 cm, pikkusega 12 m ja 3,5 m.

5.2. Vastustaja esitas järgmised põhilised vastuväited kaebuse esitajate poolt kaebuses esitatud

õiguslikele põhjendustele:

5.2.1. Küsimus haldusmenetluse uuendamisest ja vastavate aluste olemasolust saab tõusetuda

siis, kui haldusmenetlus on lõppenud HMS § 43 kohaselt. Antud juhul alustas vastustaja

haldusmenetlust 2012. a pärast Viimsi valla 26.04.2012. a pöördumise saamist ning see

haldusmenetlus lõppes HMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt käesolevas haldusasjas vaidlustatud

ettekirjutuste teatavakstegemistega (vastavalt 29.06.2013. a ja 15.07.2013, mil kaebuse esitajad

ettekirjutused kätte said). Tulenevalt asjaolust, et haldusmenetlus lõppes R.V.u osas

29.06.2013. a ja E.L.i osas 15.07.2013, ei saanud antud kaasuses tõusetuda küsimust 2012. a

alustatud haldusmenetluse uuendamisest ning HMS § 44 kohaldamisest. Asjaolust, et PMA

ametnik on oma 04.06.2013. a e-kirjas kaebuse esitajatele viidanud järelevalvetoimingu

aegumisele ja uue järelevalvemenetluse algatamisele, ei saa teha järeldust, et antud juhul toimus

menetluse uuendamine HMS § 44 tähenduses. Vastustaja rõhutab, et 2012. a kevadel alustatud

haldusmenetlus ei olnud 04.06.2013. a seisuga lõppenud HMS § 43 kohaselt, järelikult

õiguslikus mõttes menetluse uuendamisest rääkida ei saa. Vastustaja lähtus sellest, et kuivõrd

menetlus oli kestnud pikka aega, tuli enne haldusmenetluse lõpetamist läbi viia veelkordne

asjaolude kontroll veendumaks, et faktiline olukord pole muutunud.

5.2.2. MaaParS § 69 lg 2 ei sätesta õigust lõpetavat tähtaega selles tähenduses, et tähtaja

möödalaskmise tagajärjeks oleks võimatus ettekirjutust teha. Seadus sellist tagajärge MaaParS

§ 69 lg 2 nimetatud tähtaja rikkumise osas ei sätesta ning järelikult ei too tähtaja möödalaskmine

kaasa seda, et vastustajal ei olnud õigust ettekirjutusi teha. Siinkohal on asjakohane viidata

HMS § 41 sätestatud reeglile, millest on võimalik järeldada, et haldusmenetluse läbiviimise

tähtaja ületamisel ei ole õigust lõpetavat tagajärge. Seega on MaaParS § 69 lg 2 sätestatud

tähtaja ületamine käsitletav menetlusnõude rikkumisena, mille suhtes rakendub HMS § 58.

Vastustaja on seisukohal, et haldusmenetluse läbiviimise tähtaja ületamine ei anna alust

ettekirjutuste tühistamiseks, sest menetlustähtaja ületamine ei mõjutanud asja otsustamist.

Siinkohal on oluline märkida, et vaidlustatud ettekirjutuse andmise aluseks olevad faktilised

asjaolud fikseeriti järelevalvetoimingu korras 11.06.2013. a (selle kohta koostati kontrollakt)

ning ettekirjutus saadeti kaebuse esitajatele 27.06.2013. a ehk 11-l tööpäeval pärast

järelevalvetoimingut. Haldusmenetluse läbiviimise tähtaja ületamine 1 tööpäeva võrra ei ole

vastustaja hinnangul ettekirjutuse tühistamise alus.

5.2.3. PMA on seisukohal, et 2012. a suvel alustatud menetlusest ei saanud kaebuse esitajatel

tekkida õiguskindlust ja õigustatud ootust, et järelevalvemenetluse esemeks olevad truubid on

seaduslikud ning kaebuse esitajatel ei ole nendega seonduvaid kohustusi. Alustatud menetluse

käigus ei asunud PMA kordagi seisukohale, et truubid on ehitatud seaduslikult ning et kaebuse

esitajatele ei panda nendega seonduvalt kohustusi. PMA jätkas asjassepuutuvate

kinnistuomanike ja Viimsi valla ametnikega kirjavahetust maaparandussüsteemi toimimise

tagamise küsimuses nii 2012. a kui ka 2013. a alguses ning 05.03.2013. a toimus antud

küsimuses ka koosoleku vormis nõupidamine, kuhu olid kutsutud kõik asjaosalised, sh kaebuse

esitajad. Kaebuse esitaja R.V.u väide, et tema ei olnud 05.03.2013. a koosolekust teadlik, ei ole

õige - seda kinnitavad dokumentaalsete tõenditena esitatud e-kirjad (II tl 78). Kaebuse esitaja

E.L. osales vastaval koosolekul.

Seega olid kaebajad teadlikud sellest, et 2012. a suvel esmakordselt järelevalvemenetluse

käigus tõstatatud probleem oli 2013. a suve seisuga lahendamata ning kaebuses viidatud

õiguskindlust ja õigustatud ootust ei saanud tekkida.

5.2.4. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses viidatud MaaParS § 19 sätted ei ole kohaldatavad,

sest neil puudub tagasiulatuv jõud. Samas on PMA seisukohal, et viga kohaldamisele kuuluvale

õigusnormile viitamisel ei saa kaasa tuua ettekirjutuste tühistamist, sest antud vormiviga ei

mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Asjaolu, et kõnealuste truupide rajamiseks pidi olema

ehitusluba ning truupide rajamine pidi toimuma vastavalt ehitusloale ja ehitusprojektile, tulenes

ka kaebuse esitaja R.V.u väidetud truupide rajamise ajal (oktoober 2002) kehtinud õigusest ja

nimelt oktoobris 2002 kehtinud maaparandusseaduse § 9 lõikest 1 ning Vabariigi Valitsuse

29.12.1994.

a

määrusega

nr

kinnitatud

"Maaparandusprojektide

koostamise,

maaparandustööde tehnoloogiliste nõuete kinnitamise, maaparandusehitiste ehituslubade

väljastamise ning maaparandussüsteemi rajamisega kaasneva vee erikasutusõiguse tekkimise

ja lõppemise korrast".

Kaebaja E.L.i väitel toimus truupide rajamine 2003.a. kevadel, Viimsi valla ehitusspetsialisti

kinnitusel toimus truupide paigaldamine ajavahemikul 2004-2006.a. Kui kohtumenetluses leiab

tuvastamist, et truubid paigaldati enne 01.07.2003.a., siis vastustaja möönab, et ettekirjutuses

viidatud MaaParS § 19 sätted ei ole kohaldatavad, sest neil puudub tagasiulatuv jõud.

Samas kehtis MaaParS § 19 p 1 ja 2 sisule vastav norm ka juba oktoobris 2002. Kaebuse

esitajate väide, et truupide paigaldamise ajal ei kehtinud seadust, mis nõudnuks truupide

rajamisel ehitusluba ja ehitusprojekti, ei ole õige. Ettekirjutuse faktiline alus on

maaparandussüsteemi ehitamisel ehitusloa taotlemise ja ehitusprojekti järgimise nõude

rikkumine. Vastav nõue kehtis ka enne MaaParS jõustumist Seega on juhul, kui truubid ehitati

oktoobris 2002 ja 2003 aasta kevadel, ettekirjutuses ebaõige üksnes viide ettekirjutuse aluseks

olevale õigusnormile ning rikutud normidena tulnuks viidata oktoobris 2002 kehtinud

maaparandusseaduse § 9 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 29.12.1994. a määrusega nr 494 kinnitatud

korrale. Kuivõrd aga kõnealused normid on oma sisult identsed, siis ei mõjutanud viga

õigusaktile viitamisel asja otsustamist ning kohaldamisele kuulub HMS § 58. Lisaks eeltoodule

on vaieldamatu, et MaaParS § 77 tulenevalt kehtivad teatud MaaParS sätted ka sellistele

maaparandussüsteemidele, mis on rajatud enne MaaParS jõustumist. MaaParS § 77 lg 1 ja § 4

lg 2 tulenevalt kehtib nõue, et eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust, ka

kõnealuse eesvoolu ja selle koosseisu kuuluva kraavi (mis asub osaliselt kaebuse esitajate

kinnistutel) suhtes.

5.2.5. Kaebajate viide enne 01.07.2003. a kehtinud maaparandusseaduse § 10 lõikele 3, mis

käsitleb torujuhtmete kasutamist maaparandussüsteemides, ei ole asjakohane. Vastustaja ei ole

kunagi asunud seisukohale, et torude ja truupide paigaldamine eesvoolule oleks põhimõtteliselt

välistatud. Küsimus on selles, et selliste rajatiste ehitamisel peavad olema täidetud seaduses

sätestatud nõuded, sh ehitusprojekti ja ehitusloa olemasolu ning liigvee äravoolu tagamine.

Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole need nõuded täidetud.

5.2.6. Antud juhul on eesvoolu moodustav kraav täiesti ilmselgelt rajatis ehitusseaduse § 2 lg 3

tähenduses. Ka truup, mis lihtsustatult öeldes koosneb kraavi põhja paigutatud torust ja selle

peale rajatud muldkehast, on rajatis samas tähenduses ning eesvoolule rajatud truup kuulub

maaparandussüsteemi juurde. Seega on eesvoolule truubi rajamine maaparandussüsteemi

ehitamine MaaParS § 5 lg 1 mõttes, täpsemalt eesvoolu moodustava kraavi konstruktsiooni

oluline muutmine ehk rekonstrueerimine MaaParS § 5 lg 2 tähenduses. Siinkohal on asjakohane

märkida, et truupi käsitletakse ühemõtteliselt eesvoolu ja kraaviga seotud rajatisena ka

õigusaktis - vt põllumajandusministri 13.03.2009. a määruse nr 35 § 9.

5.2.7. Kaebajad R.V. ja E.L. väidavad, et nad ei ole maaparandussüsteemi omanikud ja seetõttu

ei saa nad põhimõtteliselt ka taotleda maaparandusseaduses sätestatud ehitusluba. Vastustaja ei

nõustu selle väitega. Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvool

moodustab xxcxxxx ja Tuulepesa tee 2 kinnistute piirirajatiseks oleva kraavi ning järelikult

ulatub sellele ka kaebuse esitaja R.V.u (xxxxxxxx kinnistu omaniku) kinnisomand kinnistu

piiriga määratud ulatuses.

Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvool moodustab xxxxxxxxja

Tuulepesa tee 4 kinnistute piirirajatiseks oleva kraavi ning järelikult ulatub sellele ka kaebaja

E.L.i (xxxxxxxxx kinnistu omaniku) kinnisomand kinnistu piiriga määratud ulatuses.

Nimetatud põhjusel ei nõustu PMA vaide esitaja väitega, et kaebuse esitajatele ei saa panna

maaparandussüsteemi omanikule sätestatud kohustusi ning nad ei saa olla MaaParS alusel

läbiviidava järelevalvemenetluse subjektid. Maaparandussüsteemi omanik on enda

kinnisomandi ulatuses kinnistu omanik (AÕS § 127 lg 1, TsÜS § 54 lg 1).

5.2.8. Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvool kulgeb kraavina

xxxxxxxxxx (katastriüksus xxxxxxxxxx) ja Tuulepesa tee 2 (katastriüksus 89001:004:0070)

vahel. See asjaolu nähtub xxxxxxxxx piiriprotokollist (koostatud 21.03.2000. a) ja

katastriüksuse plaanilt (koostatud 16.03.2000. a, katastrikaardi nr 63944 - II tl 81-82).

Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvool kulgeb kraavina

xxxxxxxxx (katastriüksus xxxxxxxxx) ja Tuulepesa tee 4 (katastriüksus 89001:004:0030)

vahel. See asjaolu nähtub xxxxxxxx piiriprotokollist (koostatud 21.03.2000.a.) ja katastriüksuse

plaanilt (koostatud 16.03.2000.a., katastrikaardi nr 63944 - I tl 105-107).

Maaparandussüsteemi

paiknemisel

on

määrav

selle

asukoht

looduses,

mitte

maaparandussüsteemide registrisse kantud andmed -see tuleneb MaaParS § 40 lg 4 esimeses

lauses sätestatud registri andmete tähendusest. Kaebuse esitajate poolt viidatud asjaolu, et

registri andmetest nähtuvalt paikneb eesvool xxxxxxxxx kinnistute piiridest olulisel määral

eemal, ei oma seega õiguslikku ja sisulist tähendust. Kaebuse esitajate väide, et tegelik

maaparandussüsteem ja kaebuse esitajate kinnistutega piirnev kraav ei ole üks ja sama rajatis,

ei ole õige. Käesoleval juhul ei eksisteeri tegelikkuses muud rajatist (kraavi), mida oleks

võimalik käsitleda maaparandussüsteemi tegeliku osana. Asjaolu, et eesvoolu asukoht looduses

erineb maaparandussüsteemide registrisse kantud asukohaandmetest, ei anna alust väita, et

kaebuse esitajate kinnistutel maaparandussüsteemi eesvoolu ei paikne.

5.2.9. Asjaolu, et maaparandussüsteemi eesvooluks olevat kraavi ei kajastata kinnisomandi

kitsendusena detailplaneeringus ega katastriüksuse plaanil, ei oma PMA hinnangul õiguslikku

tähendust. Ühestki kehtiva õiguse normist, sh kaebuse esitajate poolt viidatud

planeerimisseaduse § 3 lg 3 p 1 ja § 9 lg 2 ning maakatastriseaduse § 10, ei ole võimalik tuletada

järeldust, et kui detailplaneering ja/või katastriüksuse plaan ei kajasta kitsendusi kaasa toovat

objekti, siis ei ole kinnistu omanikul vaastavast kitsendusest tulenevaid kohustusi.

Detailplaneering ega katastriüksuse plaan ei tekita, muuda ega lõpeta ühtegi kinnisomandi

kitsendust, sh seadusjärgset kitsendust. Antud juhul on eesvoolu koosseisu kuuluva kraavi

asukoht õigesti kajastatud nii katastriüksuse plaanil kui detailplaneeringu joonisel. Kraavi

maaparandussüsteemi eesvoolu kuulumise fakti kajastamata jätmine vastavatel plaanidel ei ole

asjaolu, mis toob kaasa MaaParS-ist tulenevate kitsenduste mittekehtivuse kaebuse esitajate

suhtes. Kaebuse esitajate väide, et kui planeeringust piiranguid/kitsendusi ei nähtu, siis

omaniku jaoks neid õiguslikult ei eksisteeri, on ekslik ja alusetu.

5.2.10. Vastustaja leiab, et maaparanduse mõistest (MaaParS § 2) ei saa tuletada järeldust, et

maaparandussüsteem, sh eesvool, saavad paikneda vaid maatulundusmaa sihtotstarbega maal.

Vastustaja hinnangul on ilmselge, et maaparandussüsteemi kuuluvad rajatised võivad (osaliselt)

paikneda ka muu sihtotstarbega maal, kuigi süsteem on määratud maatulundusmaa

viljelusväärtuse suurendamiseks või keskkonnakaitseks. MaaParS § 48 lg 5 reguleerib

olukorda, kui kinnisasjal paikneb maaparandussüsteemi reguleeriv võrk (MaaParS § 3 lg 6).

Antud juhul ei ole antud säte kohaldatav, sest kaebuse esitaja kinnistul paikneb mitte

maaparandussüsteemi reguleeriv võrk vaid eesvool (MaaParS § 3 lg 7). Asjaolul, milline on

kaebuse esitajate kinnistute kasutamise sihtotstarve, ei ole kinnistul maaparandussüsteemi

eesvooluga seonduvate kohustuste kontekstis tähtsust.

5.2.11. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajate väitega, et vastustaja on rikkunud

kaalutlusreegleid ja ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Olukorras, kus ebaseaduslikult ehitatud

truubid takistavad eesvoolu toimimist, on truupide likvideerimine vältimatult vajalik esmane

samm, tagamaks maaparandussüsteemile esitatavate nõuete täitmine (lihtsustatult öeldes on

liiga väikese läbimõõduga torude paigaldamisel ainus võimalus eesvoolu toimimise

taastamiseks see, et need torud eemaldatakse ja kraav taastatakse algsel kujul). Kuna truubid

takistavad eesvoolu toimimist, on nende seadustamine läbi kasutusloa väljastamise

õigusrikkumise kõrvaldamise meetmena välistatud. Loomulikult on võimalik veevoolu

takistavad truubid ka asendada uute, piisavat vee vooluhulka võimaldavate, truupidega, kuid

see samm eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka täiendavaid ehitustöid koos

sellega kaasnevate projekteerimis- ja kooskõlastusnõuete jms täitmisega. Seda, kas ja millises

ulatuses selliseid täiendavaid töid teha, saavad otsustada maaomanikud. PMA on vaidlustatud

ettekirjutusega rakendanud meedet, mis koormab ettekirjutuste adressaate võimalikest

alternatiividest kõige väiksemal määral. Eeltoodust tulenevalt leiab PMA, et vaidlustatud

ettekirjutused on kohased, vajalikud ja proportsionaalsed (HMS § 3 lg 2) ning ettekirjutuste

tegemisel ei ole tehtud kaalutlusvigu.

5.2.12. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajate etteheidetega vaidemenetluses kogutud tõendi

(ekspertarvamuse) kohta. Esmalt tuleb rõhutada, et vaidemenetluses ei viidud läbi

maaparandussüsteemi ekspertiisi MaaParS § 24 tähenduses ning sellest tulenevalt ei ole

asjakohased ka kaebuse esitajate viited põllumajandusministri 11.07.2003 määrusega nr 70

kinnitatud korrale. Maaparandussüsteemi maa-ala (MaaParS § 3 lg 9) ei ole samastatav

ekspertarvamuses kasutatud mõistega valgala ja seetõttu ei ole põhjendatud kaebuse esitaja

väited, mis on rajatud ekspertarvamuses viidatud valgala ja registris kajastatud

maaparandussüsteemi suuruste erinevusele. Kaebuse esitajate väide, et ekspert on oma

arvamuse väljendanud PMA seisukohti, on alusetu ja ebaõige. Vastustajal ei ole alust kahelda

ekspertarvamuse objektiivsuses.

5.2.13. Vastuseks kaebaja R.V.u täiendavatele seisukohtadele märgib vastustaja, et kaebaja

väide nagu oleks Viimsi valla asutus truupide rajamise 2010.a. heaks kiitnud, ei vasta

tegelikkusele. Kaebuse lisas 2 toodud Viimsi vallavalitsuse 09.04.2010 kiri ei sisalda heakskiitu

väidetavalt 2002.a. aset leidnud truupide paigaldamisele - vastupidi, seal osundatakse asjaolule,

et kraavi paigaldatud truubid ei taga liigvee äravoolu ja põhjustavad naaberkinnistute üle

ujutamist.

Kaebaja kinnistule elamu ehitamiseks väljastatud projekteerimistingimustest (kinnitatud

14.08.2000) nähtuvalt oli kraav, kuhu kõnealused truubid ehitati, määratletud kui

ehituskeeluala (II tl 109-111). Seega pidi kaebaja enda väidetud truupide paigaldamise ajal

teadma, et ehitustegevus selles kohas ei ole lubatud.

5.2.14. Käesolevas haldusasjas menetluse peatamise eesmärk oli mh kindlaks teha, kas

kaebajate paigaldatud truubid takistavad eesvoolu toimumist ehk liigvee äravoolu või mitte.

Põhjusel, et 2014.a. talvel oli lumekate tagasihoidlik ning temperatuurid keskmisest kõrgemad,

olid vooluhulgad 2015.a. jaanuaris, veebruaris ja märtsis küll keskmisest suuremad (tavaliselt

on sel ajal vooluhulgad veekogudes tagasihoidlikud seoses sademete esinemisega lume kujul ja

veekogude jäätumisega), kuid jäid ajaloolistest maksimaalsetest vooluhulkadest siiski mitu

korda väiksemateks. Tavapäraselt lume sulamisest tekkivat suurvett sel aastal ei tekkinud (nagu

ka 2014.a. kevadel). Sellel põhjusel ei sattunud haldusasja peatamise perioodil kõnealuse

vaidlusega seotud eesvoolu ühelgi hetkel sedavõrd suurt veehulka, mis ületanuks kaebajate

poolt eesvoolule paigaldatud truupide läbilaskevõime. See asjaolu aga ei võimalda teha

järeldust, et truubid on paigaldatud nõuetekohaselt ja ei takista eesvoolu toimimist. Eesvool

peab tagama liigvee ärajuhtimise ka tunduvalt suuremate veehulkade korral ning kuigi selliseid

veehulki haldusasja peatamise perioodil ei esinenud, on neid esinenud varem ja neid saab

kindlasti esinema ka tulevikus.

Vastustaja ei vaidle vastu kaebajate esindaja poolt kohtule esitatud fototabeli võtmisele asja

materjalide juurde tõendina. Küll aga vaidleb vastustaja vastu nendele järeldustele, mida

kaebajad sellele tõendile tuginedes teevad. Fotod ei saa tõendada väidet, et kaebajate

paigaldatud truubid ei põhjusta üleujutusi kevadise suurvee ajal. Fotod on tehtud perioodil

detsember 2014-mai 2015 ning seega saab nendest fotodest teha järeldusi vaid selle perioodi

kohta (kusjuures on fakt, et 2014/2015 talv oli lumevaene ja suurvett 2015.a. kevadel sisuliselt

ei esinenud). Maksimaalsed vooluhulgad kõnealuses eesvoolus ületavad tunduvalt neid

vooluhulki, mis esinesid fotodega hõlmatud perioodil ja fotod ei võimalda teha järeldust, et

kaebajate paigaldatud truubid tuleksid toime ka selliste veehulkade ärajuhtimisega.

Kirjeldamaks vaidlustatud ettekirjutuse esemeks olevate truupide olukorda ja eesvoolu

toimimist kevadise suurvee perioodil, esitas vastustaja 4 fotot (III tl 29-31). Kaks esimest fotot

kajastavad truupide seisukorda olukorras, kus suurvett ei ole. Kaks järgmist 2 fotot on tehtud

ajal, mil veehulk eesvoolus on tavapärasest oluliselt suurem ja seetõttu ei ole truubid võimelised

kogu vett läbi laskma ning selle tagajärjel hakkab vesi voolama üle truubitoru paigal hoidva

muldkeha. Fotod tõendavad, et ilma kõnealuste truupideta oleks eesvoolu moodustav kraav

oluliselt suurema vee läbilaskevõimega ning truupide paigaldamise tõttu on aset leidnud

olukordi, kus truubid takistavad eesvoolu toimimist (liigvee ärajuhtimist).

Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et eesvoolu toimimist takistavad Nurme tee alla

paigaldatud truubid, mille eest vastutab Viimsi vald. Viimatinimetatud truupide läbilaskevõime

on oluliselt suurem kui kaebajate poolt paigaldatud truupidel, sest tegemist on kahe 540 mm

läbimõõduga truubiga (kaebajad on kraavi paigaldanud 1 truubi diameetriga 600 mm).

Kaebajate esitatud fotod ei lükka ümber vastustaja poolt kohtule esitatud eksperdi arvamust.

Vastustaja hinnangul on tõendab eksperdi arvamus seda asjaolu, et vaidlustatud ettekirjutustes

kirjeldatud truubid takistavad maaparandussüsteemi kuuluva eesvoolu toimimist ning järelikult

ei tule antud juhul kõne alla ebaseaduslikult paigaldatud truupide seadustamine läbi vastava

dokumentatsiooni tagantjärele vormistamise.

5.2.15. Vastustaja on seisukohal, et käesolevas haldusasjas kohtule esitatud tõendid ei anna

alust järeldada, et kaebuse esemeks olevad haldusaktid on õigusvastased. Vastustaja jääb kõigi

varasemalt kohtule väljendatud väidete ja põhistuste juurde. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja

poolt 20.07.2015.a. kohtule esitatud avalduse ja tõenditega seati kahtluse alla vastustaja poolt

varasemalt kohtule esitatud asjatundja hinnangu usaldusväärsus ja põhjendatus, esitab kaebaja

käesolevaga K. Raadla seisukohad tema arvamuse kohta esitatud kriitika suhtes (III tl 59-60).

5.3. Kokkuvõtlikult on PMA seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuste tegemisel esines vaid

HMS § 58 tunnustele vastavaid menetlus- ja vormivigu, mis ei mõjutanud asja otsustamist, ning

sisuliselt on tegemist õiguspäraste haldusaktidega HMS § 54 mõttes. Ka vaideotsused on

õiguspärased ja seaduses sätestatud vorminõuetele vastavad. Seega puudub alus ettekirjutuste

ja vaideotsuste tühistamiseks ning kaebused tuleb jätta rahuldamata.

5.4. Vastustaja esitas kohtule tähtaegselt menetluskulude väljamõistmiseks kokku summas

3157 eurot, millest kohustada R.V.ut tasuma 1985,5 eurot ja E.L.i 1171,5 eurot. Samuti leiab

vastustaja, et kaebaja E.L.i õigusabikulud materjalide analüüsi ja kaebuse koostamise osas ei

ole osaliselt põhjendatud. Lisaks leiab vastustaja, et tunnitasu määr 193,2 eurot (161 eurot +

käibemaks) ületab tunduvalt sarnase õigusabiteenuse eest makstavat määra ja seda ei saa lugeda

põhjendatud ja vajalikuks kuluks HKMS § 109 lg 6 tähenduses.

ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT

6. Arvamuse andmiseks kaasatud haldusorgani Viimsi valla seisukoht maaparandussüsteemi

nr 4031340200010 ja selle eesvoolu osas on järgmine:.

6.1. Maaparandussüsteemi (registrikood 4031340200010, ehitise nimetus Viimsi, TT-482)

puhul on valla hinnangul kindlasti tegemist maaparandussüsteemiga. Asjaolu, et

maaparandussüsteemi juhitakse põikkraavidest sademevett, ei muuda maaparandussüsteemi

eesvoolukraavi maaparandussüsteemist sademeveesüsteemiks. Ka maaparandussüsteem juhib

sademete vett. Erinevus sademeveesüsteemist seisneb selles, et antud kraav on rajatud

eesmärgiga kuivendada 486,8 hektari suurust metsaala ja see on kraavi põhiline ülesanne ning

eesmärk. Asjaolu, et kraavi suundub elamute alalt sademeveetoru, ei muuda kraavi ülesannet ja

eesmärki. Vald on seisukohal, et tegemist on maaparandussüsteemiga maaparandusseaduse

(MaaParS) § 3 lõike 1 mõistes: maaparandussüsteem käesoleva seaduse tähenduses on

maatulundusmaa kuivendamiseks ja niisutamiseks ning keskkonnakaitseks vajalike ehitiste

kogum, mis on kantud käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 nimetatud registrisse. Riiklikku

järelevalvet maaparandusseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle

teostab MaaParS § 64 alusel Põllumajandusamet kui järelevalveasutus.

Kraavi asukoha kohta esitas Viimsi vald selgitava ekraanivõtte, millel on tähistatud kraavi

perved, kraavi tsenter ja maaparandussüsteemi tähistav informatiivne vektor. Jooniselt nähtub,

et maaparandussüsteem paikneb osaliselt xxxxxxxx kinnistul (II tl 169).

6.2. Kaasatud isik märkis kohtuistungil, et Viimsi Vallavalitsuse kommunaalamet planeerib

Nurme tee alla paigaldatava truubi ehituse lülitada hiljemalt 2017. aasta eelarvesse ning teostab

vastavad tööd hiljemalt 2017. aasta septembriks. Samas ei ole Viimsi valla arvates korrektne

väita, et tee all olevate truupide läbilaskevõime ei ole iseenesest piisav. Nimelt on tee alla

paigaldatud kaks kõrvuti asetsevat truupi, kraavi on aga paigaldatud üks truup, seega on tee all

asuvate truupide läbilaskevõime võrrelduna üksiku truubiga ligi kaks korda suurem. Teealuste

truupide läbilaskevõime on häiritud, kuna inimeste tegevuse tulemusena on kraavi sattunud

prügi, niidetud muru, lilli ja ehitusjäätmeid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab käesolevat asja lahendama asudes, et tõendatud on ja sisuliselt ei ole vaidlust

järgmiste asjaolude üle

7.1. Kaebajatele kuuluvatel xxxxxxxxxxx, Viimsi kinnistutel asub osaliselt kraav, mis on

maaparandussüsteemi eesvoolu osaks. Maaparandussüsteem (nr 4031340100010, ehitise kood

001) on kantud maaparandussüsteemide registrisse koos oma osadega (kaasa arvatud eesvool

K-1)(II tl 45 pöördel ja 169). Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001)

eesvool kulgeb kraavina xxxxxxxx (katastriüksus xxxxxxxxxxx) ja Tuulepesa tee 2

(katastriüksus 89001:004:0070) vahel. See asjaolu nähtub xxxxxxxxxx piiriprotokollist

(koostatud 21.03.2000. a) ja katastriüksuse plaanilt (koostatud 16.03.2000. a, katastrikaardi nr

63944 - II tl 81-82). Maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvool

kulgeb kraavina ka xxxxxxxxx (katastriüksus xxxxxxxxxxx) ja Tuulepesa tee 4 (katastriüksus

89001:004:0030) vahel. See asjaolu nähtub xxxxxxxx piiriprotokollist (koostatud

21.03.2000.a.) ja katastriüksuse plaanilt (koostatud 16.03.2000.a., katastrikaardi nr 63944 - I tl

105-107).

Kohus on seisukohal, et maaparandussüsteemi olemasolul on selle paiknemise ja

funktsioneerimise osas määrav selle asukoht looduses, mitte maaparandussüsteemide

registrisse kantud andmed. See tuleneb ka MaaParS § 40 lg 4 esimeses lauses sätestatud registri

andmete tähendusest. Kaebuse esitajate väide, et tegelik maaparandussüsteem ja kaebuse

esitajate kinnistutega piirnev kraav ei ole üks ja sama rajatis, ei ole arvestades olemasoleva

kraavi, milles on vaidlusalused truubid) asukohta ja funktsiooni looduses õige. Käesoleval juhul

ei eksisteeri tegelikkuses muud rajatist (kraavi), mida oleks võimalik käsitleda

maaparandussüsteemi tegeliku osana. Asjaolu, et eesvoolu asukoht looduses erineb

maaparandussüsteemide registri kaardile joonega kantud asukohaandmetest, ei anna alust väita,

et kaebuse esitajate kinnistutel maaparandussüsteemi eesvoolu faktiliselt ei paikne.

Kohus märgib, et käesoleva asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust küsimus kas

nimetatud maaparandussüsteem on kajastatud kinnistusraamatus või detailplaneeringus või on

maaparandussüsteemide registris selle asukohta kajastav joon kaardil kraavi tegelikust

asukohast veidi kõrval. Kohus märgib, et pigem otsitud, kui tõsiselt võetavad, on kaebajate

väited, et nad ei olnud kraavi olemasolust ja selle otstarbest teadlikud. Viimase väite lükkab

üheselt ümber ka kaebaja R.V.u enda poolt kohtule tõendina esitatud e-kirjavahetus (II tl 117),

milles ta on 14.14.2010 e-mailis märkinud järgmist: „ …xxxxxxxx kinnistusraamatus puudub

kohustus kinnistu piiril kulgeva magistraalkraavi hooldamiseks, isegi säilitamiseks mitte.

Samuti ei ole Uus-Kooli maa-ala detailplaneeringuga kehtestatud antud kraavile servituute. See

selleks, tegelikkuses loomulikult saab iga inimene aru, et antud kraavi kogutakse sadevesi

suurelt maa-alalt ja kraavi korrashoid on sadevee ärajuhtimiseks oluline. Nii ka mina xxxxxxxx

kinnistu omanikuna ja elanikuna. …“.

Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks eraldi välja tuua, et vaatamata detailplaneeringu

puudustele, asub kaebajate kinnistul olev kraaviosa, millesse kaebajad ehitasid truubid,

ehituskeelualal. Seega oli ehitustegevus seoses truupidega isegi kehtiva ja puuduliku

detailplaneeringu seisukohast võttes ilmselgelt õigusvastane.

7.2. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kumbki kaebaja on maaparandussüsteemi eesvooluks oleva

kraavi põhja oma kinnistuga piirnevas osas asetanud 60 cm läbimõõduga truubid (E.L. 12 m ja

3,5 m pikkusega ja R.V. 12 ja 6 m) ja nende püsimise tagamiseks need osaliselt või täielikult

katnud pinnasega. Kohtumenetluses ei jäänud üles sisulist vaidlust, et R.V. paigutas truubid

2002 aasta oktoobris ja E.L. 2003 aasta maikuus. Kuigi nende paigutamise täpsema aja kohta

puuduvad täiendavad tõendid, loeb kohus selle asjaolu tõendatuks kaebajate väidetega, mida

vastustaja ja arvamise andmiseks kaasatud isik tõenditega veenvalt ümber lükanud ei ole.

7.3. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et truupide ehitamiseks kaebajad ehitusluba

taotlenud ei ole ei enne nende püstitamist ega ole püüdnud neid ka hiljem seaduses ettenähtud

korras seadustada.

7.4. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et 11.06.2012 kirjaga nr 14-15/872 teavitas vastustaja

kaebajat E.L.i tema suhtes toimuvast haldusmenetlusest, mille käigus koostati 06.07.2012

olukorra fikseerimiseks Maaparanduse üldkontrolliakt nr HA-018-07/2012. Pärast selle

edastamist toimus E.L.i ja vastustaja vahel kirjavahetus seoses läbiviidava haldusmenetlusega.

05.03.2013 toimus koosolek, millel arutati tekkinud olukorda ja millel osales ka kaebaja. E.L.

truupe ei likvideerinud ja 04.06.2013 pöördus vastustaja uuesti E.L.i poole ja teavitas teda

järelevalvemenetluse uuesti algatamisest ja soovist tulla tema kinnistule. 20.06.2013 kirjaga

edastas vastustaja E.L.ile 11.06.2013 riikliku järelevalve käigus läbi viidud kontrolli põhjal

koostatud ettekirjutuse eelnõu. Kaebaja esitas ettekirjutuse eelnõule oma seisukohad

25.06.2013. Vastustaja saatis E.L.ile ettekirjutuse 27.06.2013 ja E.L. sai selle kätte 15.07.2013.

7.5. Vaidlust ei ole, et 11.06.2012 teavitas vastustaja kirjaga nr 14-15/871 kaebajat R.V.ut tema

suhtes toimuvast haldusmenetlusest. 28.06.2102 kohtus vastustaja kaebajaga ja viimane esitas

oma seisukohad e-kirjaga 30.06.2012. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja R.V. truupe ei

likvideerinud ja menetlusosaliste vahel jätkus kirjavahetus selles küsimuses. 05.03.2013 toimus

koosolek, millest kaebaja R.V. oli teadlik, kuid millel ta ei osalenud. Koosolekul arutati

tekkinud olukorda ja otsiti lahendust probleemile. 04.06.2013 pöördus vastustaja kaebaja poole

kirjaga, milles selgitas soovi uuesti algatada truupidega seotud järelevalvemenetlust.

20.06.2013 edastas vastustaja kaebajale ettekirjutuse projekti. R.V. esitas oma vastuväited

sellele 25.06.2013 ja vastustaja koostas seejärel ettekirjutuse nr HA-018-01/2013, mis edastati

27.06.2013 kaebajale. R.V. sai ettekirjutuse kätte 29.06.2013.

8. Kaebust sisuliselt lahendama asudes märgib kohus kõigepealt seda, et ta luges juba

tuvastatuks, et kaebajate kinnistuid läbiv kraav, mille põhja nad on paigutanud truubid, oma

maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvooluks. Asjaolu, et sellesse

kraavi on hiljem juhitud ka eesvoolu ümbritsevate alade täisehitamise käigus nende alade

sademevett,

ei

muuda

seda

erinevalt

kaebajate

väidetest

ühisveevärgi-

ja

kanalisatsioonirajatiseks. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et

vaidlusalune kraav valmis 1980 aastal maaparandussüsteemi eesvoolukraavina ja on sellisena

kantud ka maaparandussüsteemide registrisse. Kohus möönab, et registrijoonisel ei paikne

maaparandussüsteemi eesvoolu asukohta väljendav joon küll täpselt kaebajate kinnistute ja

naaberkinnistute piiril, kuid faktilist vaidlust selle tegeliku asukoha ja otstarbe üle ei ole

nähtuvalt piiriprotokollidest ja katastriüksuste plaanidest ja R.V.u kirjast. Vaidlust ei ole ka

selles, et muud kraavi, mis mida oleks võimalik pidada maaparandussüsteemi registrisse kantud

eesvooluks, selles piirkonnas ei asu.

Kohus leiab sellises olukorras, kus kaebajate kinnistutel asub faktiliselt maaparandussüsteemi

eesvool sellisena, et see on käsitletav maaparandussüsteemi osana maaparandusseaduse

mõistes, ei oma otsustavat tähendust ka planeerimisseaduses detailplaneeringute kohta

sätestatu, sest see ei tekita ega lõpeta ei õiguslikult ega ka tegelikkuses maaparandusseaduses

sätestatud maaparandussüsteemi olemasolu ja funktsioneerimist. Asjaolu, et kehtivas

detailplaneeringus ei ole maaparandussüsteemi eesvoolu tähistatud, näitab kohtu poolt kindlaks

tehtud asjaolude valguses lihtsalt seda, et detailplaneeringu koostamisel on tehtud viga ja asjast

huvitatud isikutel on võimalik taotleda selle parandamist ja sellest veast tulenevate võimalike

kahjude hüvitamist.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et maaparandussüsteemi omanik on vastavalt AÕS § 127

lg 1 ja TSÜS § 54 lg 1 oma kinnisomandi ulatuses kinnistu omanik. Seega on kaebajad oma

kinnistu piires maaparandussüsteemi kuuluva eesvoolukraavi omanikud ja neil tuleb sellest

tulenevalt kraavi kasutamisel järgida maaparandusseaduse asjakohaseid sätteid. Kohus märgib

siinkohal eraldi, et ta nõustub vastustaja seisukohaga maaparandussüsteemi eesvoolu

paiknemise võimalusest elamumaal. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti leidnud, et

maaparanduse mõistest (MaaParS § 2) ei tulene, et maaparandussüsteem ja sealhulgas selle

eesvool saavad paikneda ainult maatulundusmaa sihtotstarbega maal, vaid et need võivad

osaliselt paikneda ka muu sihtotstarbega maal, kui süsteem on määratud maatulundusmaa

viljelusväärtuse suurendamiseks või keskkonnakaitseks. Tänapäeva kiirelt arenevas

ühiskonnas, kus paljudes kohtades, mis varasemalt olid näiteks põllumaad, toimub aktiivne

elamuehitus, ei oleks ka võimalik säilitada juba rajatud maaparandussüsteeme ainult

maatulundusmaad kasutades. On paratamatu, et uute ja senisest erineva otstarbega kinnistute

moodustamisel sattuvad ühed või teised maaparandussüsteemi osad näiteks elamumaa

kruntidele. Sellisel juhul ei muutu nad automaatselt osaks kohaliku omavalitsuse poolt

hallatavast ühisveevärgist ja -kanalisatsioonist, vaid on jätkuvalt tulenevalt nende

funktsioneerimisest maaparandussüsteemi huvides, maaparandussüsteemi osaks ja nende

kasutamisel tuleb järgida muuhulgas maaparandusseaduse sätteid.

10. Eelnevast punktist tulenevalt tuleb kohtul järgnevalt analüüsida, millised sätted

reguleerivad maaparandussüsteemi eesvoolukraavi truupide paigaldamist. Kohus märgib, et

kaebajad on õigesti viidanud ehitise defineerimisel vaidlustatud haldusakti andmise ajal

kehtinud ehitusseaduse §-le 2. Nähtuvalt nimetatud paragrahvist on ehitiseks aluspinnasega

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Vaidlust ei ole, et

kaebajate poolt kraavi põhja pandud truubitorud on sinna kohtkindlalt kinnitatud ja kaetud sel

otstarbel täielikult või osaliselt pinnase ja kividega (muldkehaga) ja moodustavad kindlal

otstarbel funktsioneeriva tervikliku rajatise. Kohus ei nõustu kaebajatega, et „Ümmargune

plastist truubitoru ei vasta ka ühestki kriteeriumist lähtuvalt hoone ega rajatise mõistele,

rääkimata ehitiste kogumist,, millele viitab MPS § 3 lg 1.“. Kohus märgib, et ainuüksi truubitoru

tõesti ei vasta rajatise tunnustele, kuid juhul, kui truubitoru asetatakse kraavi põhja ja

ümbritsetakse selle paigal püsimise tagamiseks muldkehaga, on tekkinud maaga püsikindlalt

ühendatud rajatis ehitusseaduse § 2 lg 1 ja 3 mõttes. Sellise rajatise püstitamine juba toimiva

maaparandussüsteemi eesvoolu kraavi on kohtu arvates ilmselgelt käsitletav rajatise

ehitamisena (täpsemalt senise kraavi konstruktsiooni oluline muutmine ehk rekonstrueerimine)

nii hetkel kehtiva MaaParS § 5 lg 2 kui ka nende väidetava ehitamise ajal kehtinud

maaparandusseaduse § 9 lg 1 ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 29.12.1994

määruse nr 494 kohaselt. Kuna truupide paigaldamise näol maaparandussüsteemi eesvoolu

kraavi on käsitletav maaparandussüsteemi ehitamisena, siis tuleb nii kehtiva kui tuli ka

käesoleval juhul vaidluse all olevate truupide väidetava ehitamise ajal nende ehitamiseks

sellisel kujul nagu nad on tehtud, taotleda ja saada ehitusluba.

10. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajad ehitasid vaidlusalused truubid osaliselt

nende kinnistutel asuva maaparandussüsteemi eesvoolukraavi ilma ehitusloata. Vaidlust ei ole

ka selle üle, et hiljem ei ole kaebajad püstitatud ehitisi seadustada.

11. Järgnevalt tuleb kohtul käesoleva kohtuasja lahendamiseks analüüsida eeltoodut arvesse

võttes kaebajatele tehtud ettekirjutuste õiguspärasust.

12. Ettekirjutuste õiguspärasust hinnates märgib kohus kõigepealt, et tulenevalt asjaolust, et

tegemist on maaparandussüsteemi eesvooluga ja selle kraavi rajatise ehitamisega, oli vastustajal

vastavalt ettekirjutiste tegemise ajal kehtinud MaaParS § 64 ja 65 õigus teostada järelevalvet

MaaParS ka selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Vastavalt truupide

ehitamise väidetaval ajal kehtinud MaaParS ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse

29.12.1994 määruse nr 494 ning ka kehtivale MaaParS § 5 ja § 6 oli maaparandussüsteemi

ehitamise õiguspärasuse õiguslikuks eelduseks vastava ehitusloa olemasolu.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajad ehitasid vaidlusalused rajatised (truubid)

maaparandussüsteemi eesvoolu kraavi, mis asub osaliselt nende maal, ilma ehitusluba saamata

ja seda isegi taotlemata. Seoses järelevalve teostamisega ei oma siinkohal tähendust, kas

kaebajad teadsid, et nad ehitavad ilma nõutava ehitusloata maaparandussüsteemi eesvoolu

kraavi või mitte. Isegi juhul, kui kaebajad püstitasid rajatise eelnevalt ehitusloa saamise nõudest

teadmata, ei muuda see ehitustegevust objektiivselt õiguspäraseks.

13. Kohus leiab, et kaebajad on sisuliselt vaidlustanud ettekirjutuse õiguspärasuse tulenevalt

MaaParS § 69 lg 2 sätestatud ettekirjutuse tegemise 10 tööpäevasest tähtajast arvates

järelevalvetoimingu tegemisest kahes küsimuses. Kõigepealt leiavad kaebajad, et pärast

esimeste menetlustoimingute tegemist 2012 aasta suvel, ei teinud vastustaja 10 tööpäeva

jooksul ettekirjutust ja kaotas sellega sisuliselt üldse ettekirjutuse tegemise õiguse läbi

menetluse uuendamise samadel asjaoludel järgneval aastal. Lisaks leiavad kaebajad, et 10

tööpäevast tähtaega ei ole vastustaja järginud ka 2013 aastal teostatud menetlustoimingute järel.

14. Kohus leiab, et kõigepealt on eksitavad ja ei ole kehtiva õigusega kooskõlas kaebajate

väited, et vastustaja kaotas pärast 2012 aastal teostatud järelevalvetoiminguid ja 10 tööpäevase

tähtaja ületamist ettekirjutuse tegemiseks üldse õiguse ettekirjutuse tegemiseks truupide

ehitamise osas. Kohus märgib siinkohal, et selline käsitlus on vale põhimõtteliselt juba seetõttu,

et § 69 lg 2 sätestatud 10 tööpäevase tähtaja eesmärkiks ei saa selle sõnastusest tulenevalt

kuidagi olla välistada pärast nimetatud tähtaja saabumist igasuguste õiguspäraste ettekirjutuste

tegemine samadel asjaoludel ehk sisuliselt seadustada järelevalvetoimingutega fikseeritud

õigusvastane olukord nagu kaebajad püüavad sisuliselt väita seoses õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtetega.

Kohus on seisukohal, et MaaParS § 69 lg 2 sätestatud tähtaja eesmärk on eelkõige vältida

järelevalvemenetluse põhjendamatut venitamist ja teha see menetlus ise ettekirjutuse

adressaatidele ajaliselt prognoositavaks ning vältida asjaolude muutumisest tulenevaid

õigusvastaseid ettekirjutusi.

15. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei piirdunud haldusmenetlus ühe järelevalvetoiminguga,

vaid järelevalve teostaja pidas vajalikuks võimaliku olukorra lahendamise üle asjaosalistega

läbi rääkida, järgides edasisi menetlustoiminguid tehes asjaolude väljaselgitamiseks HMS

põhimõtteid – eelkõige HMS § 6 uurimispõhimõtet. Asjaolu, et küsimust ei õnnestunud

lahendada menetlusosaliste vahel kompromissiga, selgus nähtuvalt käesoleva asja materjalidest

alles pärast 2013 a. märtsis toimunud koosolekut. Selleks ajaks võis olukord ka reaalselt

maaparandusobjektil muutunud olla ja seetõttu ei saa uuesti läbi viidud järelevalvetoiminguid

pidada olevaks vastuolus ei seaduse mõtte ega sättega. Kohus märgib, et vastustaja viitab

siinkohal õigesti HMS §-le 41, mis ei toeta kaebaja positsiooni seoses haldusmenetluse

läbiviimise tähtaja ületamisega. Samuti viitab vastustaja õigesti, et käesoleval juhul tuleb

arvestada HMS § 58 sätestatut, kuna menetlustähtaja rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist

(õigusvastane olukord säilis kogu menetluse vältel).

Kohus on seisukohal, et kaebajad viitavad siinkohal täiesti valesti ka HMS § 44 lg 1-4 sätestatud

alustele haldusmenetluse uuendamiseks. Käesoleval juhul need seadusesätted ei kohaldu, sest

kaebajatele ei ole väljastatud mingit lõplikku ettekirjutust ega ole antud haldusmenetlust

lõpetavat haldusakti. Lisaks jätkas vastustaja menetlustoimingute tegemist samades

küsimustes, mistõttu kaebajad pidid aru saama, et järelevalvemenetlus ei ole lõppenud ja neil

ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust ega õiguskindlust, et truubid on paigutatud seaduslikult.

16. Kohus nõustub vastustajaga, et 1 päevane hilinemine ettekirjutuse tegemisega pärast 11.06.

2013 teostatud järelevalvetoiminguid, ei saa tulenevalt HMS § 58 sätestatust olla põhjuseks

muidu õiguspärase ettekirjutuse tühistamiseks. Kohus rõhutab veelkord, et siinkohal ei ole

kohtu arvates MaaParS § 69 lg 2 sätestatud imperatiivset tähtaega. Samuti leiab kohus, et

tulenevalt HMS 58 ei ole eksimus viites ehitusloa nõuet sisaldavale seaduse redaktsioonile ja

paragrahvile selline, mille tõttu tuleks ettekirjutus tühistada nõustudes siinkohal vastustajaga.

17. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud veenvalt ära näidata ka, et vastustaja oleks teinud

truupide ehitamise hindamisel ja ettekirjutuse ning vaideotsuse tegemisel olulisi

kaalutlusvigasid. Kohus on seisukohal, et kaebajate väited, nagu poleks PMA piisavalt

põhjendanud, miks kraavi paigaldatud truubitorud oma otstarvet ei täida või kuidas konkreetsel

juhul need takistavad vee äravoolu, ei ole põhjendatud.

Kohus möönab, et ettekirjutustes endas on vastustaja ainult lühidalt selgitanud, et õigusvastaselt

paigaldatud truubid „… takistavad veevoolu vaba kulgemist maaparandussüsteemist ja on

põhjustanud alates omavolilisest rajamisest naabermaade ja –keldrite märjaksjäämist.“.

Kohus nõustub siinkohal osaliselt kaebajatega selles, et naabermaade ja –keldrite

märjaksjäämise tõendamiseks oli vastustajale esitatud tõendina ainult Viimsi valla

kommunaalameti juhataja Alar Miku e-mail 26.04.2012 nr 14-15/1636 ja selles suhtes ei ole

eraldi uurimist läbi viidud. Samas ei ole ka kaebajad ise siinkohal esitanud mingeid tõendeid

peale paljasõnaliste vastuväidete, et see fakt oleks vale. Nähtuvalt 5.03.2013 PMA Harju

keskuses toimunud koosoleku protokollist II tl 79-80) on kaebajate naabrid Tuulepesa tee 2 ja

4 kinnistutelt kinnitanud, et truupide väiksest läbilaskevõimest tulenevalt töötab kevadiste

vihmade ajal drenaaž vastupidiselt ja vesi voolab keldritesse. A. T. selgitas koosolekul

täiendavalt, et sel aastal on uputanud juba neli korda. Kohus on seisukohal, et erinevalt

kaebajatest, kelle kohta toimus samal ajal järelevalvemenetluses, ei olnud vastustajal ja ei ole

ka kohtul põhjust arvata, et A. T. ja A J. oleks olnud põhjus nimetatud küsimuses (uputamises

suurvee ajal) valetada. Kuigi kohus möönab, et vastavad väited ei tõenda üheselt truupide

paigaldamise otsest seost vee valgumisega naabrite kinnistutele, ei saa ta arvestades, et

nimetatud probleem oli seotud suurveega kraavis, pidada lõpuni veenvaks ka kaebajate

vastuväiteid, et vee naabrite keldritesse valgumise põhjuseks on ainult halvasti teostatud

ehitustööd. Sellise asjaolu puhul oleks vesi keldrites mitte ainult kevadiste suurvete ajal, vaid

ka iga suurema vihmasaju järel Seda aga ei ole naabrid ega kaebajad väitnud. Kohus märgib, et

nimetatud kaebajate väide on paljasõnaline.

18. Kaebajad on vastustajale ette heitnud asjaolu, et viimane tellis vaidemenetluse käigus

täiendava ekspertarvamuse. Kaebaja arvates näitab sellise ekspertarvamuse tellimine, et

vastustaja ei olnud kindel, et üleujutused on põhjustatud just truupide paigaldamisest ja

järelikult oli vaidlustatud ettekirjutus piisavalt motiveerimata. Samuti leiavad kaebajad, et HMS

§ 83 lg 2, mille alusel vastustaja ekspertarvamuse tellis, mõte ei ole vaidemenetluse kestel

tekitada või luua haldusorganile võimalus täiendavate tõendite esitamiseks kinnitamaks

haldusorgani arvamuse objektiivsust. Kaebajad arvavad, et nimetatud sätte mõte on uurida

vaidemenetluses olemasolevaid tõendeid ja viia läbi objektiivne vaidemenetlus.

Kohus nende kaebajate seisukohtadega ei nõustu. Kohus selgitab, et vaidemenetlus on

haldusmenetlus, mille läbiviijal on õigus ja kohustus hinnata ja vajadusel koguda täiendavaid

tõendeid asja õigeks lahendamiseks lähtudes muuhulgas haldusmenetluse ühest põhiprintsiibist

– uurimisprintsiibist. Seetõttu ei ole ka kaebajate tõlgendus HMS § 83 lg 2 osas õige.

Käesoleval juhul ei saa eksperdi arvamuse tellimist pidada õigusvastaseks, sest kaebajad väitsid

vaidemenetluse algatamisel muuhulgas seda, et vee äravool on faktiliselt tagatud ja vastustaja

väited takistuse kohta on paljasõnalised. Need olid väited, mida vastustajal tuli paratamatult

vaidemenetluses kontrollida ja kohtu hinnangul oli ekspertarvamuse küsimine esitatud väidete

tõepärasuses selguse saamiseks kohane tõendamisvahend. Lisaks märgib kohus, et kaebaja

E.L. leidis oma vaides, et ettekirjutuse tegemisel on põhjendamatult jäetud rahuldamata tema

taotlus kaasata vastavate eriteadmistega ekspert kõigi oluliste asjaolude igakülgseks ja

objektiivseks väljaselgitamiseks ning palus ise sellise eksperdi kaasamist (I tl 50). Seetõttu peab

kohus kaebaja E.L.i kaebuses esitatud väiteid ekspertarvamuse tellimise õigusvastasusest

ilmselgelt küüniliseks ja kohut eksitavaks.

19. Kaebajad leiavad oma kaebustes, et tellitud ekspertarvamus ei ole koostatud lähtudes selle

läbiviimiseks ettenähtud nõudeid ning selles kajastatu ei vasta tegelikkusele, kuna ekspert pole

käinud kinnistul ja selle täpse tulemuse saamiseks oleks olnud vajalik arvestada hüdromeetrilisi

vaatlusandmeid, mida ekspertiisi koostamise ajal septembris ei saanud teha. Lisaks kaebustes

toodud väidetele esitasid kaebajad kohtule asjatundja arvamusena 20.07.2015 Toomas

Timmuski koostatud arvamuse, milles esitati PMA tellitud ekspertiisile etteheiteid nii kasutatud

metoodika ja nii saadud tulemuste osas ning leiti kokkuvõtvalt, et olemasolev lahendus vastab

maaparanduse nõuetele ning maksimaalne veetase jääb allapoole kaldaid. Sellest järeldavad

kaebajad, et nende poolt paigutatud truubid vastavad nõuetele ja reaalselt üleujutusi põhjustada

ei saa, sest ka maksimaalse veekoguse puhul jääb veetase igal juhul allapoole kraavi kaldaid.

Järelikult on vastustaja teinud ettekirjutuse ennatlikult ja kiirustades ning jätnud vajaliku

kaalutluse läbi viimata. Lisaks leiavad kaebajad, et kogu liigveeprobleem on võimalik

lahendada nii, et Viimsi vald asendab suuremaga seda põhjustavad allvoolu asuvad teetruubi

torud.

20. Vastustaja esitas neile väidetele kirjalikud vastuväited ning kohus küsitles kohtuistungil

arvamuse koostanud eksperti

Kohus on pärast eksperdi arvamuse ja selle kohta kaebajate poolt asjatundja Toomas Timmuski

poolt esitatud vastuväidete ning Kalev Raadla kohtus üle kuulamist seisukohal, et kohtul

puudub põhjus lugeda Kalev Raadla poolt haldusmenetluses esitatud ekspertarvamus ebaõigeks

või selles tuvastatud asjaolud ekslikeks.

Oma seisukohta põhjendades märgib kohus kõigepealt, et vaatamata asjaolule, et Toomas

Timmusk kritiseeris oma arvamuse esimeses osas üldises plaanis Kalev Raadla poolt kasutatud

metoodikat, leidis ta oma arvamuses üheselt: „… Seetõttu olen nõus eksperdi järeldustega

vooluhulga arvutusmetoodika valiku osas, kasutatud koefitsient 0,8 annab aasta päevakeskmise

maksimaalse äravoolumooduli.“. Kohus märgib, et selles osas on ekspertide vahel ainus suurem

välja toodav erisus tegelikult selles, kas kasutada arvutustes maaparandussüsteemide

projekteerimisnormides ettenähtud päevakeskmist maksimaalset vooluhulka või aasta

maksimaalset

hetkelist

vooluhulka,

mida

näevad

ette

linnatänavate

ja

ühiskanalisatsioonivõrkude kohta käisvad normdokumendid. Kohus leiab, et K. Raadla on

piisavalt selgitanud, miks ta kasutas SniP 2.01.11-83-es esitatud valemit vooluhulga

arvutamisel (T.Timmusk selle kasutamisele vastu ei vaielnud). Lisaks lükkas Kalev Raadla oma

arvamuses ja kohtus antud selgitustes ümber kaebajate väite, et ta ei ole koha peal viibinud.

Vastustaja seda teemat uuesti ei tõstnud.

Kohus leiab ekspertarvamuste osas, et nende abil on üheselt tõendatud, et kraavi kaebajate poolt

paigutatud torudel on oluline mõju veepinna tasemele kraavis. Nii on oma viimases seletuses

K. Raadla kokkuvõtvalt välja toonud, et kraavi paigaldatud torud tõstavad kraavi veepinda

vähemalt 50 cm päevakeskmise maksimaalse vooluhulga korral ning kui võtta aluseks hetkeline

maksimaalne vooluhulk, siis tõuseb veepind 80 cm. Nähtuvalt 09.09.2013 ekspertarvamusest

tekitavad kaebajate truubid seega „… maksimaalse vooluhulga korral olulise paisutuse, mille

mõju ulatub Vardi teest ülespoole.“.

21. Kaebajad on seoses paisutusega väitnud, et põhilise osa sellest põhjustab Nurme tee truup.

Kohus leiab, tuginedes K. Raadla ekspertarvamusele, et Nurme tee truubil võib kahtlemata olla

mingisugune mõju (eriti, kui üks kahest truubiavast on ummistunud), kuid see ei saa ulatuda

tulenevalt kraavi profiilist väga palju kaugemale kaebajate truupidest ja just viimased tekitavad

suurema osa ülesvoolu mõjutavast paisutusest.

Kohus leiab, et sisulist vaidlust ei ole selles, et hetkel ei ole seniste maksimaalsete veehulkade

puhul esinenud olukordi, kus vesi oleks väljunud kaebaja kinnistutel kraavi kallastest. Siinkohal

märgib kohus, et K. Raadla ei ole seda ka oma ekspertarvamuses väitnud. Asjaolule, et vesi ei

ole seni tõusnud kraavikallastest kõrgemale on viidatud muuhulgas Kalev Raadla

kommentaarides hr. Toomas Timmuski selgitustele ja mis K. Raadla väitel oli lähedane

arvutuslikule veepinnale (III tl 60). Samas ei saa kohtuistungil K. Raadla ja kaasatud kolmanda

isiku poolt antud selgituste valguses asuda ka seisukohale, et tulevikus maaparandussüsteemi

valgalasse jäävas piirkonnas ettenähtud elamuehituse arendamisega, ei võiks tekkida olukorda,

kus veehulgad kraavis suurenevad. Seetõttu peab kohus õigustatuks ja põhjendatuks ning

käesoleva menetluse suhtes tähendust omavaks K. Raadla ekspertarvamuse kokkuvõtte punktis

3 väljendatud seisukohta, et kaebajate truubid tuleks asendada hetkel 800mm truupidega ja

tulevikus arvestades valgalasse kaetud pindade lisandumist vähemalt 1000 mm truubiga. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et kaebajad ei ole suutnud tõendada kohtule, et vastustaja oleks teinud

oma järeldused valel faktilisel alusel või ei oleks asjaolusid piisavalt kaalunud.

22. Kohus märgib siinkohal, et asjakohatud on kaebajate väited, mis käsitlevad ettekirjutuses

ettenähtud meetmete kaalumata jätmist. Vastustaja on kohtule veenvalt selgitanud

ettekirjutuses ettenähtud vahendi (kohustuse) valikut. Vastustaja on tuvastanud, et

õigusvastaselt püstitatud ehitise (truubid) seadustamine läbi kasutusloa väljastamise ei ole

võimalik tulenevalt truupide liiga väikesest siseläbimõõdust (ja sellest tulenevast vee

läbilaskevõimest), ja on õigesti kohustanud kaebajaid need likvideerima.

Vastustaja on selgitanud vaideotsuses, et selline meede koormab seda asjaolu arvesse võttes

kaebajaid kõige vähem. Samuti on vastustaja seletanud, et kaebajad võivad soovi korral

tulevikus olemasolevad truubid asendada uute, piisavat vee vooluhulka võimaldavate

truupidega, kuid see eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka täiendavaid

ehitustöid koos sellega kaasnevate projekteerimis- ja kooskõlastusnõuete täitmisega. Seda, kas

ja mis ulatuses selliseid täiendavaid töid teha, saavad aga vastava soovi korral otsustada juba

kaebajad ise. Kohus nõustub vastustajaga, et valitud on kaebajaid kõige vähem koormav meede.

23. Kohus leiab, et ettekirjutuse tühistamist ei too paratamatult kaasa ka asjaolu, et truubid on

osaliselt paigaldatud naaberkinnisasja territooriumile. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et

truubid paigutasid kaebajad ja tegid seda naabrite teadmisel. Vastustaja selgitas, et juhul, kui

piirinaabrid ei võimalda ettekirjutust täita oma kinnistu piires, siis saab vastustaja neile teha

selleks kohustava ettekirjutuse. On ilmselge, et vajalikeks töödeks naabritelt nõusoleku

mittesaamisel tuleb vastustajatel pöörduda ettekirjutuse tegija poole ja selgitada olukorda ning

sellisel juhul ei ole võimalik nende suhtes rakendada ka ettekirjutuses ettenähtud sanktsioone

kuni täitmistakistuse kõrvaldamiseni ettekirjutuse tegija poolt.

Kohtu arvates ei ole, arvestades ka asjaolu, et piirikruntide omanikud on kaevanud truupidest

tekitatud liigniiskuse üle nende kruntidel, tõenäoline, et nad hakkaksid takistama truupide

likvideerimist ja kraavi korrastamist või ei annaks selleks vajalikeks töödeks oma krundi peal

nõusolekut. Samuti leiab kohus, et juhul, kui nad on veendunud, et uute ja piisava suurusega

truupide paigaldamine on mõlema naaberkrundi omaniku parimates huvides, ei ole põhjust,

miks nad peaksid nende seaduslikus püstitamises osalemisest tulevikus loobuma või seda

keelama.

24. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kuigi ettekirjutuse vormistamisel tehti mõningaid

vormivigu, ei mõjuta need otsustuse õigsust ja HMS § 58 arvesse võttes puudub kohtul alus

kaebajate toodud väidetel kaebuse rahuldamiseks ja kohus jätab mõlema kaebaja kaebused

rahuldamata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebajate kahjuks.

Vastustajaks on kasutanud menetluses advokaadibüroo abi ja selgitanud, et väline õigusabi

kohtumenetluses oli nende jaoks vajalik ja põhjendatud menetluskulu tulenevalt asja uudsusest

(sisuliselt nn. pilootasi) ja keerukusest.

26. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Järelevalve teostamine maaparandussüsteemide

korrasoleku osas ja vajadusel ettekirjutuse tegemine ebaseadusliku ehitise kõrvaldamiseks

sellest, on ilmselgelt vastustaja igapäevase põhitegevuse osa. Asjaolu, et selliseid ettekirjutusi

ei ole väidetavalt varem tehtud, ei tähenda, et kaebajad peaksid kinni maksma väljastpoolt

kohtumenetluse tellitud õigusasjatundjale riigiasutuse poolt makstud tasu. Sellisele seisukohale

asumine tähendaks, et iga uuest seadusest tuleneva kohtuasja lahendamisel tekkiks avaliku

võimu asutustel oma põhitöö raames kohtuasja tekkimisel õigus palgata väljastpoolt õigusabi

ja avaliku võimu asutus võiks eeldada, et kohtuasja võitmise korral maksab kaebaja tehtud

kulutused kinni. Kohus leiab, et selline lähenemine ei ole vastavuses avalikku võimu teotavate

asutuste enda kohustustega lahendada professionaalselt ja õiguspäraselt oma pädevuses olevad

ja põhitegevusega seotud küsimused. Vastustaja ei ole ka viidanud sellele, et tal puudub

mingitel erakorralistel asjaoludel oma põhitegevuse korraldamiseks vajalike juriidiliste

teadmistega personal.

Kohtupraktikas on asutud üheselt seisukohale, et avaliku võimu teostaja poolt väljastpoolt

tellitud õigusabi hüvitatakse talle ainult erakorraliselt keerukate ja põhitegevusest väljapoole

jäävate ülesannete täitmisega seotud kohtuvaidlustes. Kohus leiab, et käesoleval juhul

puuduvad need erakorralised asjaolud, mis õigustaks välise õigusabi kasutamise kulutuste

panemise kaebajatele. Kohus jätab menetluskulud menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik