3-12-2696/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.10.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2696

Haldusasi

Koigi valla kaebus Järva maavanema 30.11.2012

korralduse nr 423 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Koigi vald, volitatud esindajad v.adv Allar

Jõks ja adv Veiko Vaske

Vastustaja – Järva Maavalitsus, volitatud esindajad

v.adv Triin Biesinger-Jussmann ja v.adv Veiko

Viisileht

Kaasatud haldusorgan – Maanteeamet, volitatud

esindaja Kaidi Sulg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Koigi valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

23.09.2015

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-2696 osas,

milles halduskohus jättis rahuldamata Koigi valla kaebuse Järva maavanema 30.11.2012

korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid

täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa

trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s 2.1.2 sätestatud nõude, mille kohaselt

võib planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris toimuda vaid Maanteeameti

nõusolekul, tühistamiseks Koigi vallale kuuluvaid kinnistuid puudutavas osas.

2. Tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva,

Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr

2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s

2.1.2 sätestatud nõue osas, milles see näeb Koigi vallale kuuluvate kinnistute osas ette, et

trassikoridoris 250 m ulatuses väljaspool tee ja tee kaitsevööndi ala võib planeerimis- ja

ehitustegevus toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul.

3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

4. Mõista Järva Maavalitsuselt Koigi valla kasuks välja esimese ja teise astme kohtus

kantud menetluskulude katteks 1818 (üks tuhat kaheksasada kaheksateist) eurot ja 34

senti. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-12-2696

2(13)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.11.2015.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestati Jõgeva, Järva ja Tartu

maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-

Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“. Korraldusega määratakse

Tallinn-Tartu maantee I klassi maanteele esitatavatele nõuetele vastavusse viimiseks tarvilik

maksimaalne maa-ala kilomeetritel 92-183.

Teemaplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.1 „Tee ja teekaitsevööndi ala“ märgitakse, et arvestades

planeeringutest ja õigusaktidest tulenevaid piiranguid, võib kavandatava tee ja tee

kaitsevööndi alas ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti

nõusolekul. Kohalikul omavalitsusel tuleb Maanteeametilt küsida tingimused enne

planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist. Pärast teemaplaneeringuga

kavandatud tee täiemahulist väljaehitamist kehtivad tee ja tee kaitsevööndi alal seadusest

tulenevad piirangud. Tee ja tee kaitsevööndi ala laius sõltub tee klassist: I klassi maanteel –

150 m; II-V klassi maanteel – 120 m; kohalikul teel – 60 m. Seletuskirja p 2.1.2 „Trassi

koridor“ kohaselt võib trassi koridoris planeerimis- ja ehitustegevus toimuda üksnes

Maanteeameti nõusolekul. Maanteeameti nõusolekut nõudvate objektide kavandamisel tuleb

kohalikul omavalitsusel Maanteeametilt tingimused küsida enne planeeringu algatamist või

projekteerimistingimuste väljastamist. Trassi koridori laius sõltub tee klassist: I klassi

maanteel – 650 m; II-III klassi maanteel – 420 m; IV-V klassi maanteel – 140 m; kohalikul

teel – 80 m.

2. Koigi vald esitas 28.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Järva maavanema

30.11.2012 korralduse nr 423 tühistamiseks.

3. Halduskohus tagastas kaebuse 02.05.2013 määrusega HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrusega jäeti Koigi valla määruskaebus rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 määrus muutmata. Riigikohtu 27.11.2013 määrusega

asjas nr 3-3-1-62-13 rahuldati Koigi valla määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu

02.05.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused haldusasjas 3-12-2696 osas,

mis puudutab Järva maavanema 30.12.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla

omandiõiguse väidetava rikkumise alusel ning saadeti asi selles osas halduskohtule kaebuse

3-12-2696

3(13)

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäeti halduskohtu ja ringkonnakohtu

määrused muutmata.

4. Koigi vald täpsustas (04.03.2014 ja 14.04.2014) kaebuse taotlusi, paludes tühistada

teemaplaneeringu osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes p-s 2.1.1 piirangu ehitada

kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes

Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt

tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist ja p-s 2.1.2

piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimis- ja ehitustegevus üksnes

Maanteeameti nõusolekul.

1)

Vaidlustatud korraldusega piiratakse kaebaja omandiõigust. Kaebajale kuulub

kavandatava tee kaitsevööndi ja trassikoridori alasse jääv Koigi Põhikooli kinnistu (registriosa

nr 710336) aadressiga Järvamaa, Koigi vald, Koigi küla, Mõisavahe tee 11. Nimetatud

kinnistul asub Koigi mõisa park ning sinna on projekteerimisel ja tulevikus rajamisel

rekreatsiooniala. Kaebaja soovib alustada pargi projekteerimisega, grillimisalade, teede võrgu,

ehitiste ja valgustuse rajamisega. Teemaplaneeringu kohaselt on selliseks tegevuseks vaja

Maanteeameti nõusolekut.

2)

Teemaplaneeringu seletuskirjas toodud kitsendused ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS)

§-dega 11 ja 32 ning moonutavad omandiõiguse olemust, kuna omanikul kaob määramata

ajaks õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Piirangud on kehtestatud ilma

õigusliku aluseta. Maanteeametile antud piiramatu õigus rakendada ehituskeeldu on

põhiseadusega vastuolus. Määramatus omandi kasutamise võimaluste osas vähendab oluliselt

maatüki turuväärtust, kuna võimalikul omandajal või rentnikul puudub kindlus, et tal on

võimalik maatükki soovitud viisil kasutada, saada kasutamisest rahalist tulu või muid

kasutushüvesid. Samuti tekitab korraldusega kehtestatud teemaplaneeringu alusel rajatav

maantee liiklustiheduse kasvuperspektiivi arvestades olulisel määral müra ja vibratsiooni.

Planeeritava tee kaitsevööndisse jääb üksnes väike osa kaebaja kinnistust, kuid arvestades, et

trassikoridor (kokku 650 m) ulatub 250 meetrit kummalegi poole kavandatava tee

kaitsevööndit, jääb trassikoridori piiranguvööndisse ligi pool kinnistust. Seega on piirang

olemasoleva teega kaasnevatest piirangutest ulatuslikum. Sellise piirangu kehtestamine on

põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.

3)

Korraldusega kehtestatud piirang, mille kohaselt planeerimis- ja ehitustegevus trassi

koridoris võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul, on vastuolus kohaliku omavalitsuse

seadusest tuleneva planeerimispädevusega ja takistab kaebajal oma seadusest tulenevate

ülesannete täitmist. Seejuures ei ole kehtestatud diskretsiooni piire, millest peaks

Maanteeamet lähtuma loa andmise otsustamisel. Seadusest ei tulene riigile pädevust piirata

teemaplaneeringuga universaalselt kohaliku omavalitsuse pädevust algatada ja korraldada

planeeringute koostamist. Kinnisomandile võib planeeringu alusel seada seadusest tulenevaid

maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi üksnes detail- või üldplaneeringu alusel.

4)

Väljaspool tee kaitsevööndit saab Maanteeamet planeeringute menetluses osaleda

võimaliku kooskõlastajana planeerimisseaduse (PlanS) v.r § 17 lg 2 p 3 alusel. Kooskõlastuse

mitteandmine on seejuures planeeringu kehtestajale siduv üksnes juhul, kui see tugineb

vastuolule õigusnormi või kehtiva planeeringuga. Teeseaduse (TeeS; kehtis kuni 30.06.2015)

§ 36 lg 1 p 1 teisest lausest tuleneb, et tee omanikul ei ole detailplaneeringu kohustusega

aladel sama sätte esimesest lausest tulenevat vetoõigust, vaid tee omanik osaleb

detailplaneeringu menetluses naaberkinnisasja omanikuna PlanS v.r § 16 lg 1 p 5 mõttes ja

asjaomase riigiasutusena PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes ning tema seisukohti tuleb planeeringu

kehtestajal kaaluda koos muude huvidega. Vaidlusaluse planeeringuga on aga igasugune

3-12-2696

4(13)

planeerimis- ja ehitustegevus tee kaitsevööndis ja lisaks terves trassikoridoris seatud

määramata ajaks sõltuvusse Maanteeameti loast.

5)

Vastustaja väidab, et lähtus trassikoridori ulatuse määramisel tee sanitaarkaitsevööndi

regulatsioonist, kuid kehtiv õigus ei tunne enam sellist mõistet. Teede- ja sideministri

28.09.1999 määruse nr 55 lisa on alates 15.08.2014 kehtetu ning asendatud uue lisaga, kus

sanitaarkaitsevööndi mõistet ega muud analoogset kaitsevööndi mõistet ei kasutata. Liiatigi

oli sanitaarkaitsevöönd üksnes soovituslik ning sellega ei kaasnenud kinnistu omanikule

kohustusi. Isegi kui trassikoridori eesmärk oleks sama, mis sanitaarkaitsevööndil, ei oleks

sanitaarkaitseliste piirangute kehtestamine Maanteeameti pädevuses. Väljapoole tee

kaitsevööndit jääval trassikoridori alal puudub pärast tee valmimist õiguslik tähendus ning

seda ei saa võrdsustada sanitaarkaitsevööndiga. Vaidlusalusest planeeringust on selge, et

kaebajale kuuluva kinnistu piirkonnas ei saa tee asukoht nihkuda kaebaja kinnistule lähemale

ning seega ei saa ka tee kaitsevöönd planeeringus märgitust kaugemale ulatuda.

5. Järva Maavalitsus vaidles Koigi valla kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Maavanem palus vaidlustatud teemaplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise

(KSH) menetluse raames 18.06.2010 kirjaga Koigi vallal esitada seisukoht eelistatava trassi

variandi osas. Koigi Vallavolikogu 02.07.2010 otsuse kohaselt toetas kaebaja trassi asukoha

osas Koigi valla territooriumi läbivas lõigus varianti nr 3. See variant valiti ka kehtestatud

teemaplaneeringusse ning vastavad kaalutlused sisalduvad KSH aruandes. Sellest tulenevalt ei

ole kaebajal alust esitada vastuväiteid trassi asukoha osas. Tee täpne asukoht trassi koridoris

selgub teeprojekti koostamisel.

2) Arvestades, et kaebus on menetlusse võetud vaid Koigi valla subjektiivseid õigusi

puudutavas osas, tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited kohaliku omavalitsuse autonoomia

riive kohta.

3) Kaebaja omandiõigust ei ole rikutud, kuna kaebajale ei tulene teemaplaneeringust

kinnistu

kasutamise

osas

varasemaga

võrreldes

suuremaid

kitsendusi.

Ka

enne

teemaplaneeringu kehtestamist oli kaebajal vaja ehitus- ja planeerimistegevuseks Koigi

Põhikooli kinnistul saada kooskõlastus Maanteeametilt, kuna kinnistu asub olemasoleva tee

kaitsevööndis. Tulenevalt TeeS § 36 lg 1 p-st 1 on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku

nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. TeeS § 32 lg 1 alusel

kehtestatud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi

kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (kehtis kuni 30.06.2015) p 32 sätestab riigi põhimaanteel

kavandatavate tööde kooskõlastamise kohustuse Maanteeametiga ning p 37 kohaselt tuleb tee

kaitsevööndis tehtavateks töödeks saada maa omaniku luba ja tee omaniku kooskõlastus. TeeS

§ 36 lg 1 p 1 on võimalik eesmärgipäraselt tõlgendada üksnes selliselt, et tee omaniku

nõusolek on vajalik hoonete ja rajatiste ehitamiseks ning istandike rajamiseks, v.a juhul, kui

juba on kehtestatud detailplaneering, mis on Maanteeametiga kooskõlastatud. Kaebaja

kinnistu osas ei kehti TeeS § 36 lg 1 p-s 1 nimetatud detailplaneeringut, mis lubaks

olemasoleva tee kaitsevööndisse ehitada kaebuses mainitud rajatisi ja ehitisi. Kuna

eelnimetatud piirangud kehtisid kaebaja kinnistu suhtes juba enne teemaplaneeringu

kehtestamist, ei saanud kaebaja eeldada, et ta võiks kinnistul kavandada ehitus- ja

planeerimistegevust Maanteeameti nõusolekuta. Teemaplaneering ei sätesta kinnisomandi

kitsendusi, vaid tee ehitamisest tulenevad piirangud konkreetsetele kinnisasjadele selguvad

tee-ehitusprojekti koostamise käigus.

4) Kaebaja olukorda ei halvenda ka kooskõlastamiskohustus, mis tuleneb kinnistu

paiknemisest trassikoridoris. PlanS v.r § 291 lg 2 on volitusnorm maakonnaplaneeringuga

joonehitise trassi koridori asukoha määramiseks. Trassikoridori ulatuse määramisel tuleb

3-12-2696

5(13)

arvestada ka rajatava tee sanitaarkaitsevööndi alaga. Teede- ja sideministri 28.09.1999

määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid“ (kehtis kuni 30.06.2015) lisa 1 (kuni 14.08.2014

kehtinud redaktsioonis) kohaselt on kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitsevöönd 300 m

sõidutee servast. Praegusel juhul on tee ja teekaitsevööndi alast väljapoole jääva trassikoridori

ala all peetud silmas sanitaarkaitsevööndit. Koigi valla kehtiv üldplaneering näeb ette Koigi

valla alale jääva Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee kaitsevööndi ulatusega 50 m ja

sanitaarkaitsevööndi ulatusega 300 m. Seega on ka olemasoleva tee puhul arvestatud nii tee

kaitsevööndi kui ka sanitaarkaitsevööndiga. Planeeritava tee trassikoridori piiresse ei jää

kaebaja kinnistust suuremat osa kui olemasoleva tee sanitaarkaitsevööndisse. Kuna kõnealune

kinnistu asub olemasoleva tee kaitsevööndis, tuleb kinnistu detailplaneering PlanS v.r § 17 lg

2 p 3 ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p

13 kohaselt juba praegu kooskõlastada Maanteeametiga.

5) Kui teemaplaneeringu seletuskirja p-des 2.1.1 ja 2.1.2 sätestatud kooskõlastamise

kohustust käsitada omandiõiguse riivena, tuleneb õiguslik alus sellise piirangu kehtestamiseks

PlanS v.r § 291 lg-test 2 ja 5, § 7 lg 3 p-dest 8 ja 10 ning § 17 lg 2 p-st 3 (viitab KeHJS § 6 lg-

le 1), TeeS §-dest 13 ja 36 ning teede- ja sideministri 28.09.1999 määrustest nr 55 ja nr 59.

Kohtupraktikas on tunnustatud üldplaneeringuga sanitaarkaitsevööndi kehtestamist seadusest

alamalseisvate määruste alusel ja selle õiguslikku siduvust ka pärast seaduse muutumist (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1084). Kuna maakonnaplaneering

asendab maanteetrassi puhul üldplaneeringut (maakonnaplaneeringuga kehtestatu kantakse

üldplaneeringusse), siis kehtib sama ka maakonnaplaneeringu kohta. Joonehitise trassi

koridoris maantee omanikult nõusoleku küsimise kohustuse ettenägemine kujutab endast

PlanS v.r § 291 lg-te 2 ja 5 mõttes maa-ala kasutamistingimust. Seega on ekslik kaebaja

seisukoht, et maakasutus- ja ehitustingimusi saab seada vaid üld- või detailplaneeringu alusel.

Ka on tavapärane praktika ja Maanteeameti kui riigimaanteede omaniku nõue nii

üldplaneeringute kui ka maakonnaplaneeringute kehtestamisel, et nii tee kaitsevöönd kui ka

sanitaarkaitsevöönd kantakse piirangualana planeeringule. Seda on tehtud ka Koigi valla

üldplaneeringus.

6) Teemaplaneeringus ette nähtud kooskõlastamisnõuded ei ole ebaproportsionaalsed.

Maanteeametilt kooskõlastuse küsimise kohustus iseenesest ei piira kinnistu sihtotstarbelist

kasutamist. Maanteeametil tuleb nõusoleku andmisel lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS)

§-st 4. Kooskõlastuse küsimise kohustus on efektiivseim ja kinnistuomanike õigusi kõige

vähem piirav meede tagamaks avalike huvide kaitse trassikoridori piires planeerimisel ja

ehitamisel. Juhul, kui Maanteeamet keeldub kaebaja taotletud nõusoleku andmisest, saab

kaebaja vaidlustada keeldumist. Maanteeametilt kooskõlastuse küsimise kohustus ei saa

vähendada kinnistu turuväärtust. Kaebajal tuleb kinnistul ehitamise kavandamisel juba nii või

teisiti arvestada nõusolekute küsimisega Muinsuskaitseametilt ja Keskkonnaametilt.

Arvestades Koigi mõisa ja selle juurde kuuluva pargi osas kehtestatud muinsuskaitselisi

piiranguid, ei ole tõenäoline, et kinnistule rajatakse kaebuses kirjeldatud rekreatsiooniala.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.12.2014 otsusega Koigi valla kaebuse osaliselt ja

tühistas Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 osas, milles see kehtestab Koigi valla

suhtes teemaplaneeringu p-s 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt

tingimused enne planeeringu algatamist. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ning

mõistis Järva Maavalitsuselt kaebaja Koigi valla kasuks välja menetluskulud summas 265,81

eurot.

1)

Põhjendamatu on kaebaja väide tema planeerimispädevuse piiramise kohta. PlanS v.r

kohaselt

määratakse

maakonnaplaneeringuga,

sh

teemaplaneeringuga

kehtiva

maakonnaplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, teede koridoride asukohad ning maa-

3-12-2696

6(13)

ja veealade üldised kasutamistingimused ning need muutuvad pärast teemaplaneeringu

kehtestamist

valla

üldplaneeringusse

kandmisega

üldplaneeringu

osaks,

st

maakonnaplaneering asendab maantee trassi koridori puhul üldplaneeringut. Arvestades PlanS

v.r § 7 lg 3 p-des 8 ja 10 ning § 291 lg-s 5 sätestatud eriregulatsiooni, on seaduse alusel

üldplaneeringus tee/trassikoridori paigutuse ja trassikoridoris maa- ja veealade üldiste

kasutamistingimuste kehtestamise pädevus antud maakonnaplaneeringu kehtestajale.

Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab kohalik omavalitsus otsustada valla

üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga.

2)

Arvestades, et Mõisavahe tee 11 kinnistu asub Koigi valla üldplaneeringu kohaselt

osaliselt olemasoleva maantee kaitsevööndis ning teemaplaneeringuga kavandatava tee

kaitsevööndisse jääb senisest väiksem osa kaebaja kinnistust, ei halvenda teemaplaneering tee

kaitsevööndi ulatuse osas kaebaja kui kinnistuomaniku olukorda. Kinnistu sihtotstarbeline

kasutamine on kuni teemaplaneeringu elluviimiseni piiratud vaid tee ja tee kaitsevööndi alal

(teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.13). Koigi mõisa park jääb teemaplaneeringu seletuskirja

p 2.2.6 kohaselt väljapoole tee ehitamiseks vajalikku ala.

3)

TeeS § 36 lg 1 p 1 teisest lausest ei tulene kaebajale õigust ehitada ilma tee omaniku

nõusolekuta. Planeeritava tee lähiümbrusesse jääval alal toimuva planeerimistegevuse puhul

on vastavalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 3 vaja asjaomase riigiasutuse kooskõlastust. Praegusel

juhul on selliseks riigiasutuseks Maanteeamet. Arvestades õigusaktide nõudeid tee-

ehitusprojektile ja teemaplaneeringu seletuskirjas esitatud trassikoridori kirjeldust, saab

teemaplaneeringus planeeritava maantee rajamise võimaluse säilimiseks ette nähtud tee

kaitsevööndit ja trassikoridori lugeda kavandatava riigimaantee lähiümbruseks, mis eeldab

detailplaneeringu kooskõlastamist Maanteeametiga.

4)

Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et trassikoridori määramisel on lähtutud

sanitaarkaitsevööndit puudutavast regulatsioonist. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse

nr 55 lisa „Maanteede projekteerimisnormid“ tabelis 1.25 on sanitaarkaitsevöönd määratletud

kui ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine

võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni ning maastik on

tunduvalt muutunud. Inimese elamine ja puhkamine on selles alas tervisele ohtlik. Tabelis

1.26 on märgitud, et kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitsevöönd on 300 m sõidutee servast.

Arvestades, et määruse nr 55 lisa kehtis teemaplaneeringu kehtestamise ajal ning

teemaplaneeringu p-s 2.1.1 on käsitletud sanitaarkaitsevööndi ulatust, on kohus veendunud, et

vastustaja lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendusest ka haldusakti andmisel. Määruse nr

55 lisa hilisem kehtetuks tunnistamine ei mõjuta vaidlustatud teemaplaneeringu õiguspärasust.

5)

PlanS v.r § 17 lg-st 4 tuleneb, et kui kooskõlastamata jätmisel tuginetakse vastuolule

seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, on see

kooskõlastamata jätmine planeeringu koostamise korraldajale siduv ning ta ei või

planeeringut samal kujul kehtestada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-1-10, p 12). Planeeringu

kooskõlastamata jätmist on sisuliselt võimalik käsitada nõusoleku mitteandmisena ja

teemaplaneeringu p-e 2.1.1 ja 2.1.2 ei saa selles osas õigusvastaseks pidada.

6)

I klassi maanteel ja tee kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada

hooneid või rajatisi ning rajada istandikke ning planeeritava tee lähiümbrusesse jääva tee

kaitsevööndi ja trassi koridori maa-ala osas ei või detailplaneeringut kehtestada, kui

Maanteeamet seda ei kooskõlasta. Seega on teemaplaneeringuga teel ja tee kaitsevööndis ning

trassikoridoris kehtestatud piirangutel õiguslik alus. Asjaolu, et õigusaktide sätetest tulenevad

piirangud on konkreetsetele sätetele viitamata teemaplaneeringusse kirjutatud, ei muuda

teemaplaneeringut õigusvastaseks. Maanteeametil tuleb nõusoleku andmise otsustamisel

3-12-2696

7(13)

arvestada HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga ning puudub alus eeldada, et Maanteeamet hakkab seda

sätet eirama kaalutlusõiguse teostamisel.

7)

Arvestades TeeS § 36 lg 1 p-s 1 sätestatut, ei saa kaebaja projekteerimistingimusi

väljastada tee omaniku nõusolekuta. Teemaplaneeringus sätestatud nõue – küsida

Maanteeametilt enne projekteerimistingimuste väljastamist tingimused – on õiguspärane.

8)

Seadusest ei tulene kohustust küsida detailplaneeringule enne algatamist Maanteeameti

kooskõlastust. PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase

riigiasutusega enne PlanS v.r § 18 kohast vastuvõtmist. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada osas,

mis puudutab teemaplaneeringu p-s 2.1.1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustust küsida

Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Kaebaja ei ole teemaplaneeringu p

2.1.2 vaidlustanud osas, mis näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida

Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Koigi vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus

jättis Koigi valla kaebuse rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus

täielikult ning tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud

teemaplaneering osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes p-s 2.1.1 piirangu ehitada

kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes

Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt

tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist ja p-s 2.1.2

piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimis- ja ehitustegevus üksnes

Maanteeameti nõusolekul.

1)

Planeeringu kooskõlastamise pädevus ei võrdu planeerimistegevuse keelamise

pädevusega. Halduskohus on põhjendamatult laiendanud PlanS v.r § 17 lg 4 kohaldamisala.

Loamenetluse osas puudub PlanS v.r § 17 lg-ga 4 analoogne regulatsioon, mistõttu on

Maanteeametile sisuliselt antud universaalne pädevus keelata planeerimis- või ehitustegevus

või siduda see oma valitud tingimustega. Praegusel juhul ei saa seetõttu eeldada, et juhul kui

Maanteeamet keeldub nõusoleku andmisest otstarbekuse kaalutlusel, ei oleks keeldumisel

kaebajale siduvat tähendust. Maanteeametile ei ole aga seadusega antud õigust abstraktselt

planeerimis- või ehitustegevust lubada või keelata.

2)

Halduskohus ei ole esitanud sisulist põhjendust oma väitele, et TeeS § 36 lg 1 p 1 teises

lauses sätestatu ei ole käsitatav erisättena esimese lause suhtes. Viidatud sättest tulenevalt on

Maanteeametil detailplaneeringu menetluses kooskõlastuse andmise pädevus. Sealjuures ei

ole piiratud Maanteeameti pädevust planeeringulahenduse õigusvastasuse korral välistada

planeeringu kehtestamine kooskõlastuse mitteandmisega. Kui Maanteeameti ülesannetest

lähtuv avalik huvi on planeerimismenetluses esindatud ja kajastub planeeringulahenduses,

puudub vajadus üldnormi kohaldamiseks ehk ehitustegevuseks eraldi nõusoleku andmiseks.

Teemaplaneeringus kehtestatud piirang, mis sisuliselt kohustab alati järgima TeeS § 36 lg 1 p

1 esimesest lausest tulenevat üldnormi, on seega õigusvastane.

3)

Isegi kui asuda seisukohale, et TeeS-st tulenev Maanteeameti pädevus tee kaitsevööndis

loetletud tegevusi lubada või keelata on tõlgendatav üldise pädevusena lubada või keelata

kogu planeerimis- ja ehitustegevust teel ja tee kaitsevööndis, ei saa selline pädevus iseenesest

laieneda seaduses määratlemata trassi koridori alale, vaid selleks peaks esinema selge õiguslik

alus. Praegusel juhul selline alus puudub. Tee ehitamise võimaluse tagamine saab olla

eesmärgipärane üksnes tee võimalikus asukohas. Arvestades, et kaebaja kinnistu osas ei saa

3-12-2696

8(13)

tee ja tee kaitsevööndi ala laieneda, puuduvad igasugused põhjendused seada trassi koridoris

teemaplaneeringus ette nähtud piiranguid. Piirangute õiguslikku alust ei saa tuletada ka

analoogiast sanitaarkaitsevööndi regulatsiooniga, kuna tegemist oli üksnes soovitusliku

regulatsiooniga ning sanitaarkaitseliste piirangute seadmine ei saanud olla Maanteeameti

pädevuses.

4)

Kuna nõusoleku saamise nõue on oluliselt intensiivsem planeerimistegevuse piirang kui

kooskõlastuskohustus detailplaneeringu menetluse käigus, on tegemist kaebaja omandiõiguse

ulatuslikuma riivega. Kaebaja peab vaidlusaluse planeeringu alusel igasugust planeerimis- või

ehitustegevust kavandades arvestama riskiga, et riik võib kasutada talle planeeringuga

omistatud piiritlemata õigust selline tegevus keelata. Väljaspool tee kaitsevööndit puuduvad

mis tahes alused kaebaja kinnistu kasutamise allutamiseks Maanteeameti nõusolekule.

Halduskohus ei ole arvestanud võimalusega, et kaebaja huvi oma kinnistu kasutamise vastu

võib enne teemaplaneeringu elluviimist muutuda ja praegu kehtivad tingimused ei pruugi olla

mõne aasta pärast kinnistu kasutusplaanide muutumisel sobivad. Tee-ehituse jõudmiseni

kaebaja kinnistuni võib kuluda 20 aastat. Põhjendamatu on eeldada, et kaebaja peaks oma

kinnistu kasutamiseks (rekreatsiooniala väljaehitamise kavade realiseerimiseks) mitmekümne

aasta vältel arvestama tegelikkuses võimatust eeldusest lähtuva piiranguga, mis seab

igasuguse planeerimis- ja ehitustegevuse sõltuvusse Maanteeameti nõusolekust.

5)

Kohaliku tasandi planeerimistegevuse algatamise otsustamine on kohaliku omavalitsuse

pädevuses. Seda pädevust ei saa ilma selge seadusest tuleneva aluseta piirata riigivõimu

(Maanteeameti) kasuks, välja arvatud selgelt seadusega ettenähtud juhtudel. PlanS v.r § 7 lg 3

p-dest 8 või 10 ei tulene piirangule õiguslikku alust, kuna nende sätete kohaselt määratakse

maakonnaplaneeringuga maa-alade üldised kasutustingimused ja teede paigutus. Seadusest ei

tulene ka alust asendada teemaplaneeringuga üld- ja detailplaneeringute ülesandeid ja

menetluskorda üldiselt. Kohus ei arvestanud erisusi maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu

detailsuses ja ulatuses. Maakonnaplaneering asendab üldplaneeringut funktsionaalselt üksnes

joonehitise projekteerimise aluste ja joonehitise maa-ala üldiste kasutamistingimuste osas.

8. Järva Maavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde.

1)

Kaebaja väited seoses omavalitsuse autonoomiaga ei ole asjakohased, kuna Tallinna

Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 12.06.2013 tehtud määruses, et vaidlusalune küsimus

ei ole selline, mida saaks otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku

omavalitsuse autonoomiaga. Arvestades käesolevas asjas tehtud Riigikohtu määrust, pidi

kohus kaebust käsitlema üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena.

2)

Teemaplaneeringus sisalduva kohustuse näol küsida Maanteeametilt nõusolek või

tingimused on tegemist kooskõlastamiskohustusega ning see ei ole samastatav loapädevusega.

Maanteeametile ei ole praegusel juhul antud planeerimis- või ehitusloa menetluses lõpliku

otsuse tegemise pädevust. Riigikohtu praktikas on PlanS v.r §-s 17 sätestatud kooskõlastamist

sisustatud nõusoleku andmisena (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10 ja 3-3-1-15-

14). Halduskohus on õigesti välistanud TeeS § 36 lg 1 p 1 teise lause tõlgendamise erisättena

esimese lause suhtes. Kaebaja seisukoht, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel

ei peagi tee omanikult nõusolekut küsima, on ekslik.

3)

Kohus on õigesti leidnud, et teemaplaneeringust tulenevate kooskõlastamiskohustuste

laienemine kogu trassikoridorile on õiguspärane. Trassikoridori määramise õiguslik alus

tuleneb PlanS v.r § 291 lg-test 2 ja 5 ning § 7 lg 3 p-dest 8 ja 10. Kui vastustaja ei saaks

trassikoridori ulatuses kehtestada mingisuguseid kasutamis- ja kooskõlastamistingimusi,

kaotaks trassikoridori regulatsioon mõtte. Kuna tee täpne paiknemine trassikoridoris selgub

3-12-2696

9(13)

alles tee-ehitusprojekti koostamise käigus, ei olnud teemaplaneeringus mõistlik piirduda

kooskõlastamiskohustuse seadmisel vaid 150 m laiuse alaga. Trassikoridori laiuse määramisel

on lähtutud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruses nr 55 kehtestatud sanitaarkaitsevööndi

regulatsioonist.

4)

Planeeritava teega kaasnevad piirangud ei ole senisest ulatuslikumad ning seega ei ole

tegemist kaebaja omandiõiguse kitsendamisega. Kaebaja välja toodud risk, et riik võib

kasutada talle planeeringuga omistatud konkreetselt piiritlemata õigust keelata trassikoridori

alas kaebaja planeeritav tegevus, on oletuslik ega ole käsitatav tõsiseltvõetava omandiõiguse

riivena.

9. Maanteeamet leiab, et vaidlustatud teemaplaneeringus esitatud nõuded on põhjendatud.

Senises praktikas on planeeringute kooskõlastamisel trassikoridori määramisel lähtutud teede-

ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid“ lisast „Maanteede

projekteerimisnormid“ tulenevast tee sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist. Trassikoridorina on

senises praktikas käsitletud planeeritava tee sanitaarkaitsevööndit. Projekteerimisnormide

kohaselt käsitletakse tee sanitaarkaitsevööndit alana, kus õhusaaste ületab perioodiliselt

lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada

lubatud piirkontsentratsiooni ning maastik on tunduvalt muutunud. Trassikoridori määramisel

on lähtutud asjaolust, et koridori ulatuses võivad liiklusest põhjustatud mõjud (nt müra)

ületada lubatud tasemeid. Trassikoridori näol on tegemist nn informatiivse ala määramisega,

mille kaudu antakse isikutele teada maanteelt lähtuvate võimalike mõjude levialast.

Trassikoridori määramisel on Maanteeamet lähtunud sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist.

Trassikoridori määramine ei välista sellel alal planeerimis- ja ehitustegevust, kui on tagatud I

klassi maantee arendamise jaoks vajalik maa-ala.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

osaliselt.

11. Kaebaja peab Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud

teemaplaneeringut enda õigusi rikkuvaks eelkõige seetõttu, et teemaplaneeringu kohaselt on

kavandatava tee kaitsevööndis (150 m) ning trassikoridoris (650 m) planeerimis- ja

ehitustegevuseks, sh kaebajale kuuluval Mõisavahe tee 11 asuval kinnistul, vaja

Maanteeameti nõusolekut. Halduskohus leidis, et teemaplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.1

kehtestatud piirang on õigusvastane osas, milles kohalikule omavalitsusele nähakse ette

kohustus küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Muus osas jättis

halduskohus kaebuse rahuldamata. Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all

teemaplaneeringu p-s 2.1.1 sätestatud piirang ehitada kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas

hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku

omavalitsuse kohustus küsida Maanteeametilt tingimused enne projekteerimistingimuste

väljastamist ja p-s 2.1.2 sätestatud piirang, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda

planeerimis- ja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul.

12. Praeguses asjas 12.06.2013 tehtud määruses selgitas Tallinna Ringkonnakohus: „Mis

puutub väidet, et teemaplaneering on vastuolus valla üldplaneeringuga ja riivab

ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomiat, siis leiab ringkonnakohus, et

kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel oli põhjendatud. Halduskohus selgitas, et

PlanS § 7 lg 3 p 10 näeb maakonnaplaneeringu ülesandena ette teekoridoride paigutuse

määramise. Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab otsustada valla üldplaneeringuga

ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Kaebusest ei nähtu ühtegi

3-12-2696

10(13)

negatiivset tagajärge, mis teetrassi määramine vaidlustatud teemaplaneeringus toodud viisil

kaebaja autonoomiale kaasa tooks. Teemaplaneeringu mõjude ebaproportsionaalsuse väidet

kaebaja omavalitsusgarantii suhtes kaebusest ei nähtu“.

Riigikohus tühistas 27.11.2013 määrusega haldusasjas nr 3-3-1-62-13 halduskohtu

02.05.2013 ja ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused osas, mis puudutab Järva maavanema

30.11.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise

alusel. Muus osas jättis Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.

Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hoolimata sellest, et kaebuse täpsustuses esitas

kaebaja põhjendused ka kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise alusel (HKMS

§ 44 lg 5) ning halduskohus võttis täpsustatud kaebuse täies ulatuses menetlusse, tuleb jätta

kõrvale

kaebaja

väide

kohaliku

omavalitsuse

autonoomia

piiramise

kohta

planeerimispädevusse sekkumise näol. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja

vastavasisuline

väide

on

põhjendamatu.

Asjakohatu

on

ka

kaebaja

käsitus

maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu erinevuse kohta selles osas, et esimesega määratakse

maa- ja veealade üldised kasutamistingimused ning teede paigutus, teisega aga maa- ja

veealade üldised kasutamis- ja ehitustingimused. Vaidlust ei ole selles, et teemaplaneeringuga

on määratud tee trassikoridori asukoht ning kaebaja nõustus planeeringumenetluses vastava

asukohavalikuga. Halduskohus märkis õigesti, et maakonnaplaneering asendab maantee

trassikoridori osas üldplaneeringut.

13. Teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt võib tee ja tee kaitsevööndi alas ehitada hooneid või

rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning samuti sätestab p 2.1.1

kohalikule omavalitsusele kohustuse küsida tingimused enne projekteerimistingimuste

väljastamist. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluse teemaplaneeringu p-s 2.1.1

sätestatud piirang on kooskõlas seadusega, v.a osas, milles kohalikule omavalitsusele nähakse

ette

kohustus

küsida

Maanteeametilt

tingimused

enne

planeeringu

algatamist.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea

seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

14. Kaebaja on seisukohal, et teemaplaneeringuga on Maanteeametile antud universaalne

pädevus keelata planeerimis- või ehitustegevus või siduda see oma valitud tingimustega ehk

nn loapädevus, mis kaebaja arvates erineb kooskõlastuse andmise pädevusest ning millele

seetõttu ei kohaldu PlanS v.r § 17 lg 4. Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas tuleb

eristada ehitamis- ja planeerimistegevust tee ja tee kaitsevööndi alas ning tee lähiümbruses.

Tee kaitsevööndi ulatus ning selles kehtivad piirangud on teemaplaneeringus sätestatud

kooskõlas kuni 30.06.2015 kehtinud teeseadusega (TeeS § 13 lg 2, § 36 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et TeeS § 36 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada

selliselt, et teel ja tee kaitsevööndis ehitamiseks ning istandike rajamiseks peab olema tee

omaniku nõusolek ning eraldi nõusolekut ei ole vaja juhul, kui tee kaitsevööndisse hoonete

ehitamise näeb ette kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneering, mis on

kooskõlastatud Maanteeametiga. Tulenevalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-st 3 ning KeHJS § 6 lg 1 p-

st 13 tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase riigiasutusega, s.o Maanteeametiga, kui

planeeritavale maa-alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav kiirtee või

nelja sõidurajaga tee. Planeeringu kooskõlastamine Maanteeametiga tagab riigi (kui

maaomaniku) huvide esindamise. Kaebaja ei ole väitnud, et talle kuuluval kinnistul oleks

kehtestatud detailplaneering, millega nähakse ette hoone ehitamine kavandatava tee

kaitsevööndi alasse.

Eeltoodust järeldub, et teel ja tee kaitsevööndis ehitamiseks on üldjuhul vaja Maanteeameti

nõusolekut (millele ei laiene PlanS v.r § 17 lg 4). Kui tee kaitsevööndisse ehitamine toimub

detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, võib seda teha detailplaneeringu alusel, mis

3-12-2696

11(13)

tuleb vastavalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 3 Maanteeametiga enne vastuvõtmist kooskõlastada.

Samuti on Maanteeameti kooskõlastust vaja planeerimistegevuseks maantee lähiümbruses.

Sellisele kooskõlastusele laieneb PlanS v.r § 17 lg 4 (kehtiva PlanS § 133 lg 3).

Teemaplaneeringus Maanteeameti nõusoleku kohta märgitut tuleb tõlgendada eelnimetatud

sätete valguses, s.o sõltuvalt olukorrast on vaja kas Maanteeameti nõusolekut või

kooskõlastust.

Arvestades, et kavandatava tee kaitsevööndi ulatus kaebaja kinnistul on väiksem kui

olemasoleva tee kaitsevööndi ulatus ning kavandatava tee kaitsevöönd jääb praktiliselt kogu

ulatuses olemasoleva tee kaitsevööndi piiresse (vt asendiplaani II kd, tl 115), ei kaasne

kavandatava tee kaitsevööndit puudutavate piirangute osas kaebaja õiguste täiendavat

kitsendamist võrreldes olemasoleva olukorraga.

15. Teemaplaneeringu p 2.1.2 kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus kavandatava tee

trassikoridoris toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul ning enne planeeringu algatamist

või projekteerimistingimuste väljastamist tuleb küsida Maanteeametilt tingimused.

Teemaplaneeringu kehtestamise ajal ei tulenenud õigusaktidest riigimaantee trassi koridori

laiust. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et trassikoridori ulatuse osas on lähtutud

sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist, s.o vaidlustatud planeeringu kehtestamise ajal kehtinud

teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisast (tabelid 1.25 ja 1.26). Ka Maanteeamet

on oma senises praktikas trassikoridori osas sellest regulatsioonist lähtunud. Halduskohus

pidas veenvaks vastustaja väidet, et ka teemaplaneeringu kehtestamisel lähtuti trassikoridori

laiuse määramisel sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist ning leidis, et tee kaitsevööndit ja

trassikoridori saab pidada kavandatava maantee lähiümbruseks PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes.

16. Joonehitise trassikoridori määramisega (PlanS v.r § 291 lg 2) pannakse paika tee eeldatav

asukoht

ning

tee

täpne

asukoht

selgub

tee-ehitusprojektist,

arvestades,

et

maakonnaplaneeringu koostamisel ei ole võimalik arvestada kõiki projekteerimisel vajalikke

detaile. Trassikoridori asukoha ja ulatuse määramisel nö reserveeritakse ala, kus võib hakata

paiknema tulevane tee ja selle kaitsevöönd. Lisaks tee ja selle kaitsevööndi ulatusele peab

trassikoridori ulatuse määramisel arvestama ka „nihutamisruumiga“, mille ulatuses saab tee-

ehitusprojektis teed vajadusel ühele või teisele poole nihutada. Trassikoridori, mis hõlmab tee

kaitsevööndit ja „nihutamisruumi“, saab pidada kavandatava maantee lähiümbruseks PlanS

v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes.

17. Teemaplaneeringu p-s 2.1.2 on märgitud, et 1) planeeringuga kavandatav maantee koos

kõigi tee ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike rajatistega peab jääma planeeringu põhijoonisel

trassikoridoriks määratud maa-alale; ning 2) trassikoridoris on liiklusega kaasnev mõju

inimese tervisele ohtlik, mistõttu on trassikoridori alas eelistatud tootmis- ja ärimaa

arendamine, mis ei tingi inimese pikaajalist viibimist nimetatud alas. Ringkonnakohus leiab,

et määratlemata õigusmõiste trassikoridor sisustamisel on viidatud lausetest asjakohane ja

õige esimene. Teises lauses toodud ilmingud ei seondu trassikoridori mõistega, vaid (tee)

kaitsevööndi mõistega, vt TeeS § 13 lg 1, teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 59 p

12, sama kehtiva EhS § 71 lg-s 1.

18. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa (kuni 14.08.2014 kehtinud

redaktsioonis), millele vastustaja kohtumenetluses on viidanud, tabeli 1.25 kohaselt on

sanitaarkaitsevöönd maanteeäärne vöönd, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud

piirkontsentratsiooni, inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik ning selles vööndis

sobib arendada tootmistegevust ning osaliselt põllumajandust. Viidatud lisa tabeli 1.26

kohaselt on sanitaarkaitsevööndi ulatus kiirtee ja I klassi maantee puhul 300 m.

3-12-2696

12(13)

19. Sanitaarkaitsevööndi regulatsioon ei ole ringkonnakohtu arvates praegusel juhul

asjakohane, kuna trassikoridori määramise eesmärk – tee ehitamise võimaluse tagamine – ei

ole sama, mis sanitaarkaitsevööndil, mis lähtub tervise- ja keskkonnakaitselistest

kaalutlustest. Nagu kaebaja on asjakohaselt märkinud, ei kuulu sanitaarkaitse alaste piirangute

seadmine Maanteeameti pädevusse. Maanteeameti põhitegevus seondub eelkõige teeliikluse

ja teehoiu korraldamise ning liiklusohutuse tagamisega (vaidlustatud korralduse andmise ajal

kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.11.2010 määrusega nr 98 kehtestatud

„Maanteeameti

põhimääruse“

§

9;

alates

01.04.2013

kehtiva

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 01.03.2013 määrusega nr 16 kehtestatud „Maanteeameti

põhimääruse“ § 9). Arvestades, et tee sanitaarkaitsevööndi paiknemine sõltub tee lõplikust

paiknemisest, s.t sanitaarkaitsevöönd võib mõnel juhul ulatuda väljapoole esialgselt määratud

trassikoridori, ei ole sanitaarkaitsevööndist lähtumine trassikoridori ulatuse määramisel

asjakohane kaalutlus. Seega ei ole trassikoridori ulatuse määramise kohta ei haldusaktis ega

ka kohtumenetluses esitatud asjakohaseid kaalutlusi ning rikutud on haldusakti põhjendamise

kohustust (HMS § 56 lg 1).

20. Trassikoridori ulatuse määramisel tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (PS § 11, HMS §

3 lg 2) lähtuvalt arvestada planeeritava maanteega seotud oluliste asjaoludega, sh sellega,

millise asustustihedusega alasid läbib maantee. On oluline vahe, kas konkreetne teelõik jääb

tihe- või hajaasustusalale. Vaidlustatud teemaplaneeringust ei nähtu sellise eristuse tegemist,

st trassikoridori ulatus on I klassi maantee puhul määratud 650 m. Teemaplaneeringus ei ole

trassikoridori ulatuse määramise kohta põhjendusi esitatud. Tiheasustusalal (detailplaneeringu

koostamise kohustusega alal) saab kohalik omavalitsus maantee läheduses asuvale alale

detailplaneeringu koostamisel ja projekteerimistingimuste väljastamisel võtta igakordselt ise

arvesse keskkonnamõjutusi. Ringkonnakohtu arvates ei ole tiheasustusalal põhjendatud 250

laiune mõlemale poole tee kaitsevööndit jääv „nihutamisruum“, arvestades, et tee ja selle

kaitsevööndi ulatus on vaid 150 m, kuid sellest väljapoole jäävale trassikoridoris paiknevale

alale kaasnevad juba enne tee ehitamist sisuliselt sama ulatuslikud piirangud nagu tee ja selle

kaitsevööndi alale.

21. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluv kinnistu paikneb tiheasustusalal. Kaebaja on

välja toonud, et kavandatav tee ja selle kaitsevöönd ei saa kaebaja kinnistul ulatuda

kaugemale, kui teemaplaneeringus paika on pandud, kuna planeeringus on välistatud tee

ehitamine Koigi mõisa pargi alale. Sellest hoolimata peab kaebaja teemaplaneeringu kohaselt

küsima Mõisavahe tee 11 kinnistul trassikoridori jäävas ulatuses (umbes pool kinnistust)

planeerimis- ja ehitustegevuse läbiviimiseks Maanteeametilt kooskõlastuse. Ringkonnakohus

nõustub kaebajaga, et praegusel juhul on piirang ebaproportsionaalne ning teemaplaneeringu

p-s 2.1.2 esitatud nõue, mille kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris

toimuda vaid Maanteeameti nõusolekul, on seega kaebaja kinnistut puudutavas osas

õigusvastane.

22. Eeltoodu põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis

rahuldamata kaebuse teemaplaneeringu p-s 2.1.2 sätestatud nõude, mille kohaselt võib

planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris toimuda vaid Maanteeameti nõusolekul,

tühistamiseks. Ringkonnakohus tühistab Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423

osas, milles see näeb Koigi vallale kuuluvate kinnistute osas Jõgeva, Järva ja Tartu

maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-

Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s 2.1.2 ette, et

trassikoridoris 250 m ulatuses väljaspool tee ja tee kaitsevööndi ala toimuv planeerimis- ja

ehitustegevus

võib

toimuda

üksnes

Maanteeameti

nõusolekul.

Muus

osas

jääb

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

3-12-2696

13(13)

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

kohtukulude jaotust. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

(HKMS § 109 lg 6). Vastustaja kasuks õigusabikulude väljamõistmine pole põhjendatud,

kuna vaidlus ei välju vastustaja igapäevaste ülesannete raamidest.

24. Apellatsioonkaebuses ei ole esitanud halduskohtu otsusele vastuväiteid osas, mis

puudutab menetluskulude väljamõistmist. Ringkonnakohus lähtub õigusabikuludest, mille

halduskohus luges tõendatud ja põhjendatud kuludeks, s.o 1591,68 eurot (sh käibemaks).

Halduskohus luges kaebuse rahuldatuks 16,7% ulatuses ning mõistis kaebaja kasuks

menetluskuluna välja 265,81 eurot. Seejuures jättis halduskohus arvestamata kaebuselt (I kd,

tl 108) ja määruskaebuselt (I kd, tl 34) tasutud riigilõivu, kokku 30 eurot (määruskaebuselt

nõutust enam tasutud 10 eurot saab kaebaja tagasi taotleda, nagu halduskohus oma

20.05.2013 määruses selgitas; seda vastustajalt välja ei mõisteta). Arvestades kohtusse

pöördumise eesmärki,

tuleb

ringkonnakohtu otsusega

lugeda

kaebus

rahuldatuks

hinnanguliselt 50% ulatuses. Seega tuleb kaebaja kasuks mõista välja esimese astme kuludest

810,84 eurot ((1591,68+30)×0,5).

25. Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 4528,20 eurot (22

töötundi), millele lisandub 15 euro suurune riigilõiv, s.o kokku 4543,20 eurot.

Menetluskulude kandmine on tõendatud maksekorraldustega (II kd, tl 224-225, 233);

riigilõivu

laekumine

on

kontrollitud elektrooniliselt

kohtute

infosüsteemi kaudu.

Ringkonnakohus märgib, et istungiga seotud menetluskulude nimekirjas on kajastatud ka

„istungil esitatud menetluskulude taotluse koostamine“ 0,6 tundi ning „istungikulude taotluse

koostamine“ 0,4 tundi. Kohtupraktika kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud esindaja kulu vajalik

ega põhjendatud kulu HKMS § 109 lg 6 mõttes (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12

avaldatud seisukohta sarnase sisuga TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel), mistõttu tuleb vastav

kulu hüvitamisele kuuluvatest kuludest maha arvata. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja

apellatsiooniastme menetluskulud liiga suured, arvestades, et põhilises osas on kaebaja jäänud

juba halduskohtus esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Põhjendatud õigusabikuludeks

on ringkonnakohtu hinnangul 2000 eurot (sh käibemaks). Arvestades, et ringkonnakohus loeb

apellatsioonkaebuse rahuldatuks 50% ulatuses, tuleb Järva Maavalitsuselt Koigi valla kasuks

apellatsioonimenetluse kuludena välja mõista 1007,50 eurot ((2000+15)×0,5).

Kokku tuleb seega kahe kohtuastme menetluskuludena Koigi valla kasuks välja mõista

1818,34 eurot (810,84+1007,50). Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks