3-14-51018/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30.09.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51018

Haldusasi

A.T. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 70 eurot (kinnipidamistingimused

perioodil 13.03.2013-20.03.2013)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.T.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.T. kaebus osaliselt

2. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla

avatud sektsioonis 7 päeva jooksul kambris nr 127 ajavahemikus 13.03.2013-

20.03.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ja kohustada

Tallinna Vanglat vabandama kirjalikult A. T. ees.

3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.06.2014 (koos 07.07.2014 kaebuse täpsustusega) esitas A.T. Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 70 eurot seoses

Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodil 13.03.2013-20.03.2013.

2. Tallinna Halduskohus vabastas 07.07.2014 määrusega A.T. kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 70 eurot (seoses vangistustingimustega perioodil 13.03.2013-20.03.2013) menetlusse.

08.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 70 eurot seoses

kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas perioodil 13.03.2013-20.03.2013 (7 päeva)

ebainimlikes tingimustes.

3.1. Kaebaja selgitab, et viibis kambris nr 127, kus oli põrandapinda vähem kui 2,5 m2, kokku

7 päeva. Kaebaja soovib selle eest saada hüvitist 10 eurot ööpäevas ehk kokku 70 eurot.

Kaebaja on seisukohal, et kambri pinna hulka ei saa arvestada põranda külge kinnitatud mööbli

alust pinda ja WC pinda.

Kaebaja on seisukohal, et sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamisega koheldi kaebajat

ebainimlikult ja alavääristati kaebajat, millega teda ühtlasi solvati.

3.2. Kaebuse täpsustuses viitab kaebaja oma esialgsele kahju hüvitamise taotlusele, mille

kaebaja esitas vanglale.

Taotluses viitab kaebuse esitaja oma nõude alusena EIÕK art 3 ja Eesti vabariigi põhiseaduse

(PS) § 18 lg 1, PS § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-dele 1 ja 2.

Lisaks selgitab kaebaja, et tingimused selles kambris olid väga nirud ja ei vastanud Euroopa

nõuetele. Oli pidev hapnikupuudus ja lämbus. Ventilatsioon töötas väga halvasti. Kambri õhk

oli täis rõskelt läppunud higi ja muid ebameeldivaid lõhnasid, millest tulenevalt valutas kaebaja

pea ja süda oli paha.

Kaebaja tundis end pea kogu aeg räpasena, kuna kambris puudus soe vesi ja seega polnud ka

pesupesemise võimalust. Toidunõusid tuli samuti pesta külma veega.

Valgustus oli kambris praktiliselt olematu ja alla igasuguse arvestuse.

Kõik need rikkumised alandasid ja solvasid kaebajat väga ning kaebaja tunneb, et teda on

koheldud ebainimlikult.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Vastustaja märgib, et kambri nr 127 põrandapind on 15,7 m2, mille hulgas on WC-alune

pind suuruses 1,73 m2. Vastustaja toob välja järgmised andmed:

a) 13.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud viis kinnipeetavat;

b) 14.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

c) 15.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

d) 16.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

e) 17.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

f) 18.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

g) 19.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat;

h) 20.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat.

Kui kambris viibis kuus kinnipeetavat, oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,62 m2 ning

kui viis kinnipeetavat, siis 3,14 m2.

Eeltoodust nähtub, et vaidlusalusel perioodil oli A. T. kambris nr 127 tagatud vangla

sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud

põrandapind. Seega oli kaebajale kambris nr 127 kasutada olnud põrandapind kooskõlas

kehtiva õigusega. EIK on üldjuhul küll leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla

problemaatiline, kuid EIK-i praktikas leidub ka vastupidiseid näiteid. Seega ei saa asuda

tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli põrandapinda alla

3 m2, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine.

Tallinna Vangla ei nõustu A. T. seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata

mööbli ja tualettruumi alla jääv pind.

Tallinna Vangla kambrites, kuhu taotleja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on

eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal

hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see

võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste

oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine

aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti

kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009) oli

tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist

tuvastades.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel)

WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi

(esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära

võtab.

4.2. Vastustaja viitab muude kambri tingimuste osas vangistusseaduse (VangS) § 45 ja VSKE

§ 7 lg 1. Vastustaja toob välja, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette

nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambris on olemas aken ja kunstlik

valgustus. Seega on kinnipeetavale nimetatud kambris tagatud elutegevuseks vajalik valgus,

vastates seega VangS § 45 lg 1 nõudele.

Vaidlusaluses kambris on loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri

õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Seega sai kaebaja ise täiendavalt

reguleerida nii kambri õhutemperatuuri kui ka -niiskust.

Tallinna Vangla hinnangul olid kaebajale kambris nr 127 kõik VangS § 45 kirjeldatud

tingimused tagatud. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel

Vabariigi valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 vastuvõetud „Eluruumidele esitatavate nõuete

kinnitamine“ ning „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (Määrus) sätetest. Määruse p 1 sätestab,

et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna

tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse

viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus

eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada

eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena

kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on

tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse

vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Käimas on

ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajale olid kambris nr 127 tagatud kinnipidamistingimused, mis

vastavad vähemalt õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale. Tallinna Vangla on

seisukohal, et kambri 127 tingimused on üldjoontes rahuldavad ning vastavad VangS-s ja

vangla sisekorraeeskirjades toodud nõuetele.

VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti

vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele

võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas.

Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus kaebaja viibis, asub

kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris

olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht

peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta

vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks

tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

4.3. Tallinna Vangla leiab, A. T. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu

lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Riigikohus on

lahendis nr 3-3-1-90-11 märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele,

kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on

lahendis nr 3-3-1-80-09 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada

muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust

ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.

Kui kaebaja kambris nr 127 viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik

sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga vangla

dokumendihaldusprogrammi kohaselt teinud ei ole, vaid on pöördunud vangla poole koheselt

kahjunõudega. Eeltoodust nähtub, et A.T. ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid.

4.4. Kaebaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks 10.12.2012. Seega vaidlustataval

perioodil (13.-20.03.2013) oli A.T. süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli

lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool

kambrit oma osakonna piires liikumiseks ja graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus.

Lisaks tuleb kaebajale kahju tekkimise hindamisel arvestada, et kell 22:00 kuni 06:00 on

vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad voodites olema.

4.5. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis

õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad

tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel

hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Käesoleval juhul tuleb seega hinnata kaebaja

õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju.

Kambris nr 127 viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni

31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Vähem kui 3 m2 põrandapinda oli

kaebajale tagatud vaidlusalusel perioodil kõigest seitsmel päeval, mil tema kasutada oli

põrandapinda 2,62 m2 (ilma WC-alust pinda arvesse võttes 2,33 m2). Ka WC-aluse pinnata jäi

kambrites kaebaja arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK-i praktika kohaselt

nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust

kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid

kannatusi.

A.T. ei ole välja toonud, kuidas 0,38 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle

inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti olulisel parandanud, kui see põrandapind,

mis tal käesoleval juhul tagatud oli.

4.6. Kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK art-

st 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK samuti leidnud, et isikliku ruumi

miinimumstandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too kaasa riigi tegevus

kvalifitseerimist EIÕK rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks (vt

Belyayev vs Venemaa (2013) p 33.-36.).

Vastustaja hinnangul on käesolevas asjas tegemist sarnase olukorraga, s.t kaebaja suhtes ei ole

küll kõnealusel seitsmel päeval täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumine

on olnud väheoluline ja lühiajaline, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi

õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu.

4.7. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida lühiajaliselt nõutavast

väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest

tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla

põhjendatud. Vastustaja märgib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud

antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud

põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et

inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu

võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal

ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui

kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega

seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui

vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus talle oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue.

Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole

põhjendatud.

4.8. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines

vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna

Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja

õigusi ei ole vangla süül rikutud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole

tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vangla on seisukohal,

et Tallinna Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi.

Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna

Vangla tegevuse vahel.

4.9. Tallinna Vangla palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kambris nr 127 ajavahemikus 13.03.2013

kuni 20.03.2013 (7 päeva) tekitatud mittevaraline kahju, on põhjendatud või mitte.

5.1. Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud sellega, et kambris nr 127, kus ta on pidanud

viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi (põrandapinda alla 3m2), kambris

puudus soe vesi, ventilatsioon ja valgustus oli puudulik.

5.2. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat vaidlusalusel perioodil (13.-20.03.2013)

eluosakonnas. A.T. oli süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli lisaks

jalutuskäikudele värskes õhus tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit

oma osakonna piires liikumiseks, lisaks graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus (tl 50

pöördel). Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud, millest

tulenevalt loeb kohus vastavad faktilised asjaolud tõendatuks.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu

kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid

abinõusid.

7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

8. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas vangla tegevus oli käesoleval juhul õigusvastane.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Kohus märgib, et Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6

"Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6

sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb vastava regulatsiooni kehtivusaega.

Alates 01.01.2014 kehtinud vangla sisekorraeeskirja redaktsioonis on põrandapinna

minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

9. Vastustaja on kohtule esitanud oma vastuses ülevaate kambri nr 127 täituvuse kohta (tl 49

pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja kambris nr 127 viibinud ja kambri

täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv). Lisaks on vastustaja oma vastuses ära näidanud

põrandapinna ühe isiku kohta ruutmeetrites, milleks oli juhul kui kambris viibis kuus

kinnipeetavat siis 2,62 m2 ja kui viis kinnipeetavat siis 3,14 m2 (sh WC põrandapind 1,73m2).

WC põrandapinda arvestamata on vastavalt ühe isiku kohta põrandapinda kuue kinnipeetava

kambris viibimise ajal 2,33 m2 ja viie kinnipeetava kambris viibimise ajal 2,79 m2.

10. Kohus märgib, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib kaebusega hõlmatud ajavahemiku puhul

vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb

arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa

kambripinnast.

Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa

selle pinda arvata kambri pindala hulka ning tuleb lähtuda nendest andmetest, kus pindala ühe

isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. (Samasugusele seisukohale

on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus näiteks haldusasjades nr 3-14-52725 ja nr 3-15-253.)

Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud

ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad

sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri

elupinnale.

11. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala maha arvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud

ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi

arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris

asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses

asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning

25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 ja 28.08.2015 otsuses haldusasjas nr 3-15-253

Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates.

Samas on EIK praktika mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist

kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni

3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega

väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist kambri üldisest pinnast põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on

seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse

kambri

sisustuse

kohustuslikud

elemendid,

sealhulgas

ka

minimaalselt

vajalikud

mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks

või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel.

Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs.

Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

12. Arvestades otsuse punktides 9-11 öeldut ning tuginedes vastustaja andmetele kaebaja

paigutamise kohta (tl 49 pöördel), saab kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida

järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 13.03.2013 kuni 20.03.2013 (7 päeva) kohta.

Sellest ajast kuuel päeval oli kaebajale tagatud 2,33 m2 ja ühel päeval 2,79 m2 vaba

põrandapinda. St, et üksnes ühel päeval oli kaebajale tagatud kambripinda ühe kinnipeetava

kohta vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid samuti alla alla 3 m2

Kaebaja viibis kambris pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5m2 st isegi alla enne 01.01.2014

kehtinud miinimumtaset 6 päeva.

13. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

14. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei

tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju

RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

15. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusalusel perioodil kambris nr

127 viibimise ajal oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ja viibis avatud eluosakonnas. Seega oli

kaebajale lubatud vabalt liikuda osakonna piires 4 tunni vältel ööpäevas. Samuti oli kaebajale

tagatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas.

16. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja

vee puudumist, kehva ventilatsiooni ja puudulikku valgustust.

16.1. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei

tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja on märkinud, et

kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Kambris oli voolava veega kraanikauss. Kohus

nõustudes vastustajaga on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt oli kaebajal võimalik vajalikul

määral oma igapäevase hügieeni eest hoolitseda. Kaebajale oli ka tagatud iga nädal pesemine

sooja veega dušši all.

16.2.Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu

õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu

kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab

ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud

aken kui ka kunstlik valgustus, mis tagasid ruumi valgustatuse.

16.3. Ventilatsiooni osas märgib kohus, et kuivõrd kambris oli olemas loomulik ventilatsioon

ning õhuaken, siis peab kohus usutavaks vastustaja seisukohta selles, et kambris oli tagatud

piisav õhuhulk. Kohus mõistab, et kui ca 16 m2 kambris viibis koos viis-kuus inimest, võis

kaebaja soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt

õhupuuduse käes pidi kannatama ja seda konkreetsetel kambris nr 127 viibitud päevadel.

Kaebaja viibis kambris nr 127 märtsis ja järelikult ei saanud kambris olev temperatuur olla ka

väga kõrge tulenevalt soojast ilmast. Seega ei saa kohtu hinnangul sellist ebamugavust, mida

kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks, kui vangistusega vältimatult kaasneb.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon,

valgustus, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja

rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi

sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära

hoida.

Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt

valgustuse või ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult

nõuetekohased, kuid kohtule esitatud andmed kogumis võimaldavad järeldust, et

kinnipidamistingimuste kvaliteet tervikuna ei saa raskendada ebapiisavas kambripinnas

seisnevat õigusvastast tegu.

18. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

19. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja leiab, et ta ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6

sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja

seisukohaga ei nõustu.

20. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku

õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK

tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud

kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud,

et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades

silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

21. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku

kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks

ning

määras

sellega

isikule

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

rahalise

kompensatsiooni.

22. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel vaidlusalusel perioodil

(13.03.2013-20.03.2013) oli õigusvastane, kuna kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.

Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest

vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas

vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.

Nagu kohus ka juba eelpool märkis, leiab kohus, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC

nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga,

mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine

eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

25. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

EIK on järjepidevalt alates 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66)

selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3

rikkumine. Seega on kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

26. Kohus leiab, et vastustaja viide EIK kohtu lahendile nr 9967/06 Vladimir Belyayev vs

Venemaa ning sellest tehtud järeldus, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud, kuna

rikkumine oli lühiajaline, ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et kuivõrd käesoleval juhul ei olnud

kuuel päeval täidetud isegi mitte VSKE sätestatud 2,5 m2 nõue, siis nende päevade osas on

vangla igal juhul käitunud õigusvastaselt. Samuti peab kohus õigusvastaseks kaebaja hoidmist

ühe päeva jooksul kambris põrandapinnaga 2,79 m2, mis jääb alla EIK kohtu poolt märgitud

standardi.

27. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind,

võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub

RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise

nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju

põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

28. Käesoleval juhul tuleb kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel silmas pidada

järgmisi tegureid:

- kaebaja sai kogu vaidlusaluse perioodi jooksul päevakava järgselt 4 tunni vältel liikuda

väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks,

tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga (1 kord nädalas spordisaali kasutamine).

- Oluliseks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt

vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi (RVastS § 13 lg 1 p 4).

- Asjas ei ole tõendatud, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, sooja vee

puudumine ja valgustus) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja

rikkumist.

- Kaebaja on viibinud kambris, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi

üksnes kuuel päeval ehk lühikese aja vältel.

- Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni kokku üksnes

seitsmel päeval.

29. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete

ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise

väljamõistmise õiglust.

Lähtudes kõigest eeltoodust ning arvestades eelkõige rikkumise lühiajalisust ehk selle kestust

üksnes seitsme päeva jooksul ei pea kohus rahalise hüvitise väljamõistmist põhjendatuks.

Kohus leiab, et kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla kambris nr 127 perioodil 13.03.2013

kuni 20.03.2013, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli

õigusvastane, ent arvestades kõnealuse kambri tegelikku suurust ja selles kaebaja kinni

pidamise lühiajalisust, ei saanud eelnimetatud rikkumine kohtu veendumusel põhjustada

kaebajale selliseid üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebajale

inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks on kohtu

arvates antud juhul kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud

tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja Tallinna Vangla kohustamine vabandada kirjalikult

kaebaja ees.

29. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul tuleb hüvitamiskaebus lugeda

rahuldatuks osaliselt. Kaebaja on 07.07.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest

kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus

jätab menetluskulud poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.09.2016 OTSUSEGA.