4-15-7399/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-7399

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-7399 (2317,15,007822)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

T.V kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

juhi

politseikolonelleitnant

Oleg

Lodeikini

21.08.2015

otsusele väärteoasjas nr 2317,15,007822 T.V

karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225

trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmisega 6 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitse-

büroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Kaebuse esitaja: T.V, ik XXX XXX

,

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta T.V kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 21.08.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,007822 T.V karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 21.08.2015 otsus väärteoasjas nr 2317,15,007822 T.V karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155154066.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse alates 30.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 08.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 30.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 31.10.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnant Oleg Lodeikini 21.08.2015 otsusega väärteoasjas nr 2317,15,007822 karistati T.V LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et menetlusalune isik 31.07.2015.a kell 00:32 Kotka tänaval, Tallinnas juhtis mootorsõidukit Honda Civic reg. märk XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Menetlusaluse isiku kaebus

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt selgitab, et 31.07.2015 toime pandud väärtegu juhtus öiselt laevalt Eestisse naastes, kui ta tüli tõttu elukaaslasega pidi ise rooli istuma, kuigi algselt oli kokkulepe, et juhib elukaaslane. Kahetseb tehtut ja selgitab, et load on vajalikud töö tegemiseks. Samas momendil on ta töötu. Toita on 2 alaealist last. Ilma lubadeta jääb töötuks. Kohtuistungil osaleda ei soovi.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning erija üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. T.V käitumises karistust raskendavad asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58, puuduvad. KarS § 57 järgse karistust kergendava asjaoluna on menetleja lahendi tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku kahetsusega. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholi piirmäära ületamine.

Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,80 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,07 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,73 milligrammi liitri kohta. Arvestades eeltoodut, võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on väga suur. See aga omakorda tingib karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. T.V võttis juhile keelatud seisundis olles mootorsõidukit juhtima asudes teadliku riski. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-122-13 p 11 asunud seisukohale, et Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholi kogus isiku väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ja saabuvasse tagajärge.

Arvestades tuvastatud piirmäära ületamise määra, pidi T.V enda keelatud seisundit tajuma. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline, siis tema enda ja lähedaste soodsa olukorra säilimiseks peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa olukorra säilimise. Arvestades eeltoodut ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kohtuväline menetleja jääb otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui auväärt kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 31.07.2015.a kella 00.50 kuni

00.54 paiku menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0066 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15-00063). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,80 ja 0,80 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,07 mg/l, seega lõpptulemus 0,73 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,73 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,73 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s

224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja T.V-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja ka 2/3 määra ületav. Lisakaristust on aga kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,73 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja lähedane maksimaalsele piirmäärale, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§

133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt oli ta laeva peal alkoholi tarbinud, kuna arvas, et autot juhib tema elukaaslane, kes aga keeldus koos temaga sõitmast. Seega, olles teadlik, et ta on just alkoholi tarbinud, asus menetlusalune isik sellest hoolimata sõidukit juhtima. Antud juhul oli ka alkoholisisaldus niivõrd suur, et see ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamatuks ja menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist. Samuti ei jäänud menetlusaluse isiku võimalik mootorsõiduki keelatud seisundis juhtimine märkamata politseipatrullile. Tunnistaja Kristen Sarapuu ütluste kohaselt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit ebakindlalt. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon.

Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on väga suur ning väärteo mõttes maksimaalne. Tuvastatud määr on ülemisele piirmäärale väga lähedal ning juhul, kui tuvastatud alkoholisisaldus oleks olnud 0,02 mg/l võrra suurem, oleks tegemist olnud KarS § 424 ettenähtud kuriteoga. See aga omakorda tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras või selle lähedasena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja kohus peab seda võimalikuks arvestada. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata süü suurusele kergendava asjaoluga arvestanud ning kohus ei saa kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 maksimaalse määra lähedases määras, tehes seda teadlikult. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9).

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik LS §

224 lg 2 sätestatud piirmäära maksimaalse määra lähedasena ja seda saab teha vaid teadlikult ja tahtlikult. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hilisem kahetsuse avaldamine ei vähenda kohtu arvates ei tõendusliku alkomeetri näitu, süü suurust ega muuda olematuks süüdlase suhtumist oma teosse selle teo toimepanemise ajal. Kaebuses märgitud asjaolud, et menetlusalune isik sõitis lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis vaid olude sunnil, ei oma mingit kergendavat mõju karistuse määramisel, vaid vastupidi, see näitab juhi ükskõiksust liiklusseaduse nõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust.

Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu osas, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik võimaliku töö tegemiseks.

Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et mootorsõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks.

Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kaaludes

riivatavaid

õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõiki eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses lisakaristuse tühistamist või vähendamist. Kohus juhib veelkord tähelepanu sellele, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h tuvastatud piirmäära olulist ületamist ja menetlusaluse isiku suurt süüd, siis määratud põhikaristus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud süüteoga ning määratud karistuse määrad jäävad ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/